Euroopa hiilgus ja viletsus

Minu jaoks on veider lugeda Eesti lehtedest kiitust: kyll on tore, et Euroopa Liidu tippkohtumisel jõuti yhise deklaratsioonini! Mis sellest, et see on sisutyhi - aga vähemalt jõuti! Olgem ausad, keegi poleks ju seda oodanud. Tubli, Euroopa, tubli!

Eesti jaoks peaks see eriti kainestavalt mõjuma. Tegelikult polegi Vene-poliitika ses suhtes kuidagi erinev igasugusest muust poliitikast: deklareerida ja jutustada võib millest iganes, aga loevad ikkagi teod. Olgu ähvardus kui tahes karmisõnaline, see ei maksa midagi, kuni ei peatu kaubavood. Olgu sõpruse ja koostöö kinnitus kui tahes ülevoolav, see ei maksa midagi, kui üle piiri hakkavad liikuma tankid. Kas me loodame, et Vene rynnaku korral räägivad Euroopa poliitikud Vene armee surnuks?

Ja ei maksa arvata, et seda rynnakut iial ei tulegi. Euroopa pisike rahu on kestnud isegi yllatavalt kaua. Tavaliselt rahud nii kaua ei pysi. Venemaa ei ole kuidagi puhtam ega õilsam kui teised impeeriumid maailma ajaloos - ega ka hullem mitte. Iga riik laieneb, kui tal selleks jaksu on; see on riikide loomuses. Inimesed teevad meelsasti kõikvõimalikke asju, mida nad yksi ette võtta ei julgeks, kui nad saavad lykata vastutuse kellelegi, keda fyysiliselt olemas pole: olgu jumalale või isamaale.

Ei erine Eestigi ses suhtes Venemaast, Euroopa Liidust ega Svaasimaast. Mõelge või Petserimaale: isegi olukorras, kus Eestil pole jaksu selle vallutamiseks ega haldamiseks, leidub kyllalt neid, kes nõuavad Petserimaa taasliitmist Eestiga. "Ajaloolistel põhjustel" - unustades mugavalt, et see maariba kuulus Eestile alles 1920. aastast, mil see relvajõul annekteeriti. Ajalugu on plastiline; seda annab suurepäraselt väänata, kui inimesed midagi teha tahavad. Ja valmidust leidub alati, oleks vaid võimalusi.

On isegi ime, et Euroopa laieneb. Muidugi oli see võimalik vaid Venemaa nõrkuse tõttu. Ja ka praegune ebamäärane seis on võimalik vaid seepärast, et vastakuti on kaks savijalgadel kolossi. Venemaa on majanduslikult nõrk ning ehkki tema sõjavägi on valmis naabreid ryndama, ei suudaks ta tõenäoliselt pidada pikaajalist sõda. See-eest on Venemaa viimastel aastatel tugevnenud poliitiliselt, allutades riigi yha enam keskvõimu tahtele. Igasuguse tegutsemise eeldus on ju, et tahtejõulise keskuse otsuseid täidetaks.

Just see on aga Euroopa nõrkus. Ykskõik millisele Euroopa tasemel vastu võetud otsusele algab kohe vastukobisemine. Liikmesriigid yritavad selle täitmisega viivitada, kõrvale hiilida, Potjomkini kylasid ehitada ning rehepappi mängida. Jah, majanduslikult on Euroopa suhteliselt tugev - võib-olla tugevamgi, kui ta ise arvab. Ent sellest pole kuigi palju kasu, kui otsustusvõimetus ei luba tegutseda. Ei suudeta yhtlustada makse, kärpida kogu liitu kurnavaid põllumajandustoetusi ega ammugi luua yhist efektiivset sõjaväge.

Pealegi on sõjaline otsustusmehhanism allutatud niivõrd aeglasele ja õnnetule poliitilisele kontrollile, et enne jõuab Vene armee Brysselisse, kui Euroopa ministrid suudavad kohtumise aja kokku leppida. Lõppeks pole meile ju isegi eriti tähtis, kas Euroopa suudab Baltimaad viis või kymme aastat pärast sissetungi tagasi võtta. Selle ajaga jõuab riigi juba maatasa teha. Ning pole sugugi kindel, kas eestlased järgmise kyyditamise yle elavad.

Eestile peaks olema ysna selge: kui Euroopa jätkab lõdvalt seotud organisatsioonina ja venib föderaliseerumise poole teosammul, pole meil kuigi kauaks elulootust. Me võime ju ylistada iga hädist yhislaulu. Aga kas me tõesti Euroopalt - ja sealhulgas endalt - nii vähe ootamegi?