Kas uudised synnivad vihast?

Haige Mõistuse Syndikaadi uudis Ansipist ja Islandist leidis endale lugeja. Kahtlemata on see tore. Veel toredam on, et lugejad viitsivad HMSi loomingu yle diskuteerida. See kõik on tore, kuid igav. Huvitavam on, et uudise mõjul hakati rääkima vihast. Keegi mainis isegi "Sündikaadi viha küündimatu pressi liivakastimängude vastu".

Ma ei saa ega taha teiste eest kõnelda. Aga vähemasti mind ennast motiveerib pigem mitte viha, vaid tõdemus, et meie reaalsus sarnaneb tihti veidral kombel koomiksile. Pealegi seavad meie avaliku elu armsad tegelased end tihti olukordadesse, kus oleks imelik nende yle naermata jätta. Kui inimene ulatab sulle mäda tomati, ronib siis lavale ja pistab nina kardina vahelt välja, klounimaaling näol, on teatud spontaanne reaktsioon ju täiesti loomulik?

Võib-olla on teistel teistsugune motivatsioon, kust mina tean. Mulle isiklikult meeldib mõelda, et HMS ei sea kedagi märklauaks, inimesed võtavad selle rolli ise. Libauudised ei muuda elu absurdseks, vaid näitavad, et see on absurdne tõlgendusest sõltumatult. Mina kui komödiant, kommentaator ja tõlgendaja annan yksnes kiusatusele järele - tõsi, ypris meelsasti.


***

Egas kunst ole, kullaksed, elu.
See on nii-öelda elu peal vaht.
...
Suppi segab yks kulbiga härra,
kelle nimi on nii-öelda kokk.
Kui kokk riisub vahu ära,
siis ongi vahuga jokk.

Oli see Rundla luuletus? Võis olla kyll.
Ylejäänut ei mäleta.


***

Ehkki ma ei väsi imestamast, miks sedavõrd paljude arvates on absurd olemuselt kuri, mõjub niisugune seisukoht ise siiski väsitavalt.