Muna Birminghami moodi

Mitte, et ma oleks seda viimasel ajal kuidagi eriti sagedasti teinud. Kui viimaseks ajaks pidada umbes viit aastat, siis korra vist isegi olen. Aga ega täpselt ei mäleta.

Sattusin Wikipedias artikleid lappama.
* Mis pagan on see "bubble and squeak", mida Beaujolais' sildil soovitatakse?
* Aga sealt viidatav iiri colcannon?
* Kes on eesti keeles kale ja miks teda eri keeltes "roheliseks kapsaks" hyytakse?
* Kui kellelgi on veenev argument, miks ma peaksin uskuma, et "pyttipannu" on rootsi ja mitte soome päritolu sõna (ning järelikult ka roog), siis tulgu heaga lagedale - mina muidu ei usu!
* Keerulistest retseptidest saan aru, lihtsatest mõistetest ei saa. Okei, brine on soolvesi ja to brine on... marineerima. Vahel ka sisse soolama. Ei mõista loogikat.

* Mis on corned beef? Soolaliha?
* Aga hashed beef? Ei ole hakkliha, selle sisse käivad (vahel) sibulad ja muu suupärane.
* Misasi on eesti keeles pickling - kas samamoodi soolamine/marineerimine kui curing? Ja miks on saksakeelne vaste - einlegen - niivõrd, kui mina saksa keelest yldse aru saan, lihtsalt "sissetegemine"? Kas see ongi nihuke yldmõiste?
* Sunday roast on õnneks vähemalt yldjoontes mõistetav. Ja et pyhabane röst võib tähendada ka telekas samal ajal näidatavat poliitiku intervjuud, on sympaatne ning lõbus. Tehke järele, Eesti õnnetud telekanalid!
* Aga mis on chives? Champ? Brisket? Appi, ma enam ei jõua... miks seda kõike koolis ei õpetatud?

Kuskil selles segadikus tuli ette ka praemuna. Mõtlesin, et kaen perra, mis nad sellest ka räägivad. Ja siis leidsin, et kogu loos pole Birminghamist piuksugi!

Kuidas siis nii? Uurisin eestikeelsetelt kokanduslehtedelt. Tõsi, seal on muna Birminghami moodi mainitud kyll, ent kuidagi mannetumalt kui mina kogu aeg teadnud olen. Mis on maailmaga lahti? Miks keegi elementaarseid asju ei tea? Kas keegi siis enam hommikut ei söögi? (Või mina siis tean - ma ise ju ei söö, minu jaoks on normaalne söögikord pärast kella kolme öösel, otse enne magamaminekut.)


Niisiis, pärast seda pikka sissejuhatust:

muna Birminghami moodi.

Nii, nagu ma seda kunagi keskkooli algusajal kellegi praeguseks ununenud isiku käest õppisin.


Võtad saia. Saiapätsi kui niisuguse, tervikuna. Mitte viilutatult, vaid lõikad ta ise viiludeks. Viilud aga võiks olla vastavalt sõrme paksusele ja koka kogemusele kaks või kolm sõrme paksud. Mitte paksemad, seda kergem on nendega pärast asjatada.

Saia sisse tuleb lõigata auk. Mis saiapudist pärast saab, ei tea. Minu poolest võib partidele sööta, või siis kaladele. Tallinnas sobib selleks Schnelli tiik, Tartus Emajõgi või Tiigi tänava tiik. See, mis jääb parki perbyroo ja zooloogiamuuseumi vahel. Seal on kalu kyll, Eesti juhtiv zoosemiootik Kalevi Kull ja ta kursavennad kunagi ylikooliajal lasid.

Et see peab just tingimata sai olema ja mitte leib, on mul väga selgelt meeles, kuna ma ise muidu saiasööja ei ole. Sellest ka kimbatus saiasisudega. Aga uskuge mind, kui ma ytlen, et leivaga on sel asjal hoopis teine maitse. Ja see võib mõnele isegi meeldida, ent konkreetse roa suhtes on see lihtsalt vale maitse. Nii et piirdume, palun, saiaga.

Saia sisse lõigatav auk peab jätma saia mõnusalt krõbeda kooriku (või selle koha, kus nõukogudeaegseil saiadel oli krõbe koorik) kenasti terveks, sest muidu laguneb kogu kupatus laiali. Sai pannakse nimelt pannile ja selle alla sobivas suuruses juustulõik. (Peale ka, aga pisut hiljem.)

Juust on arusaadavail põhjustel suhteliselt tugev, aukudeta ja mitte liiga õhuke. Kahtlen, kas moodsas kilepakendis sulatatud juustuviilud ikka kõlbavad - võib-olla valguvad laiali ja jäävad panni kylge. Aga võib-olla ei valgu ka.

Niisiis, kui pannile on pandud juust ja sai, tuleb katki lyya yks muna ja valada saiasisesesse auku. Seepeale on kohe näha, kui sai on liiga õhuke - siis valgub muna yle ääre ja seda ei õnnestu pealmise juustuviiluga saia sisse sulgeda. Muidugi, kui sai on liiga paks, vajuvad juustud kahelt poolt lohku. Kuid see pole tavaliselt eriline probleem.

Kyll aga on omaette nipp saia keeramisega. Kui me paneme pannile alumise juustuviilu ja saia, on meie pyhalik lootus, et juust sulab saia kylge ning ei lase munal väja valguda. Ent sama lootus on meil ju ka ylemise saiaviilu suhtes, mis ei saa pooltki nii palju kuumust! Seega tuleb yhel hetkel ajada pannilabidas - soovitavalt puust, ideaalis kadakane - kogu kupatuse alla ja keerata seda nii, et seni veel poolvedel muna saia seest välja ei valguks, mõlema kylje juustuviilus jääks rangelt oma kohale ning miski ei kleepuks pannilabida kylge, lõhkudes toidu struktuuri.

Kuidas seda kõike saavutada, ei oska ytelda. Mul kyll iga kord välja ei tule. Aga vahel tuleb ja seda on tulemusest ka selgelt märgata.

Kui teil on soov muna maitsestada - minul tavaliselt on, olgu siis pelgalt soola või paremail päevil ka musta ja erkpunase pipraga -, tuleb seda teha mingil hetkel esimese juustuviilu, muna ja teise juustuviilu pannitamise vahepeal. Segane ja kiire aeg, mõistagi. Aga eks halvemal juhul võib ka soola- ja pipratoosi lihtsalt hiljem ligi võtta.

Garneerida võib millega iganes. Maailmas on palju garneeringuid: oad, salat jms roheline, värsked ja vanutatud aiaviljad... Võib. Aga ei pruugi.

Olemuselt on muna Birminghami moodi muidugi hea lihtne roog. Tyypiline poissmehe- või tudengieine. Yldse mitte nii keeruline kui siin kirjeldatust paistab. Samas - kui sa yht rooga ihuyksi teed ja sööd, kes sind ikka arvustab, kui miski nässu läheb?

Õige. Kõige karmim toidukriitik: sa ise. Selle eest juba midagi ei varja. Nii et parem on teha head asja hästi.

Ah et miks Birminghami moodi? Ei mina tea. Seda ma ju Wikipediast leida lootsingi.