Zoopoes ymisejat igatahes polnud

Viljandi on turistilõks.

See on nagu teekann: kaas tehakse lahti, sind pistetakse sisse, kaas pannakse peale tagasi.

Kõik on korras, kui sa sinna saabud, või isegi ringi uitad, langevaid lehti loendad ja langenutes sahistad, kohvikuakendest sisse või välja piilud, vaatad öist kirikut ja mõistatad, miks see just roheline peab olema. Aga kui sa sealt lahkuda yritad, saabub lõputu kyynlapäev.

Viljandisse minekuga peab olema ettevaatlik. Olen seal viimastel aastatel käinud kaks korda ja mõtlen hoolega, enne kui uuesti lähen. Kindluse mõttes peaks varuma isikliku põgenemisvahendi - või isegi kaks, näiteks jalgratta auto pagasnikus. Ent kyllap ajab siis lumetorm umbe kõik need teed, mis ringiratast linna tagasi ei vii.

Ei, iseenesest on Viljandi täitsa kena koht. Seal on hea antikvariaat ja veidi depressiivne vaade järve teisele kaldale, millega pole osatud midagi mõistlikku peale hakata. Palju lehti ja yhest otsast valge sild, mis viib pimendatud pargirajale. Turismiinfokeskus, mis kõigi omasuguste armsal viisil on suletud siis, kui mina sealt mingit infot võiks tahta. Ja palju kollaste puudega ääristatud teid, mis viivad linnast välja mitte kuhugi.

Lõksus tunnen ma end seal ikkagi. Võib-olla on mul oma lõks kaasas.