Tumbarõõm

Kolme aasta eest järjekordselt Tallinnasse kolides lootsin, et saan suure tyhja toa, mille servadesse pystitan raamaturiiulid, yhte nurka kirjutuslaua arvutiga ning teise vahva imeasja, mida sõbra pool näinud olin: magadisaseme, mille saab kolmeks kokku voltida ja istmena pruukida. Palju siis inimesel ikka mööblit tarvis läheb?

No ei läinud nii. Tuba on pisike, aga kaugeltki mitte lage. Raamaturiiulid olen seni kuidagi ära mahutanud, ent enamiku elamisest võtab enda alla majaperemehe mööbel: tobe diivanilaud, logisevatest moodulitest koosnev diivan ja jõletu sektsioonkapp. Lahti neist ei saa, kasutada kah ei anna. Ja toda unelmate aset pole pikki aastaid näinudki.

Kuni eelmise laupäevani. Puhtjuhuslikult uitasin hiidpoes ja leidsin, et võiks ju igaks juhuks mööblipoodi vaadata. Suurema lootuseta astusin sisse, kysisin... ja oligi, madrats-tumba nime all. Juhhuuu!



Tõsi, kõik pole nii lihtne, kui arvata võiks. Poes ähvardati kuni kuupikkuse ooteajaga. Nii hull asi õnneks polnud, paari päeva pärast kutsuti juba järele. Tatsasin kohale ja sain teada, et tuleb minna hoopis lattu. Miks inime peab yhe mööblityki pärast kaks korda poes ja kolmandal korral laos käima, ei saa aru. Aga noh, ega kliendi aeg ei maksagi midagi.



Arve väljatrykkimisega läks kah oma pool tundi, see keeruline protseduur vajas kahe kassapidaja nõu ning kahe arvuti tarkvara. Tundub, et ostjaid mööblipoodides enam eriti ei ole, või siis napib kompetentseid myyjaid. See viimane võib täitsa tõsi olla, lukuleti näitsik tunnistas näiteks ise, et ei tea lukkudest midagi. Asjatundja pidada alles reedel tulema. Siiamaani läheb Eestil veel liigagi hästi: puudus on tööjõust, mitte tööst.

Nii või teisiti, sõprade abi ja hea õnne toel sain oma aseme kätte. Kuhu ta mahutada, ei tea. Aga vähemalt on see hea märk. Äkki ongi nii, et kui yhel kaunil hommikul uuel madratsil ärkan, on lahked päkapikud sektsioonkapi ära viinud. Ma oleks neile tõesti tänulik, paneks nurka alustassiga piima ja puha. Unistada ju võib?