Ooperiuni

Eile siis, vahelduseks, "Tosca" Estonias. Täitsa meeldis. Võib-olla pole ooper siis nii palju kultuur kui eelmine nähtud etendus?

Tõsi, kujunduse kallal julgen nuriseda, sest see oli kõige moodsamat sorti - hulk tellinguid, mis võib tähendada mida tahes. Aeg-ajalt võib ju midagi niisugust pruukida, ent viimastel aastatel tehakse seda igas teatris. Mu fantaasia hakkab yles ytlema. Aga sellest kirjutas osaline asjalikumalt. Kui ka subtiitrites komasid nappis (kes on Estonia keeletoimetaja?), polnud yldiselt ikkagi viga. Kohe kahju hakkas, et harva teatrisse jõuan.


Tuli tahtmine netist veel mõni "Tosca" esitus välja otsida ja yle vaadata. Kodus kuulasingi jupphaaval umbes poole uuesti yle - siin on 1938. aasta versioon vabalt saadaval. Millegipärast ei õnnestu mul enamasti teatris ooperit nii selgelt kuulata, et mõni motiiv või aaria meelde jääks. Tähelepanu hajub saja asja vahel laiali: syndmustik, laul, pillihääled, kujundus, valgustus... Uuemal ajal ka subtiitrid. Kyllap rikub kõrva ka moodne muusika, kus on komme iga fraasi vähemalt neli korda korrata. Miks nad sedasi teevad?

Ja veel yks tore tähelepanek. Tavaliselt on mul kombeks iga kontserdi või teatrietenduse käigus korraks tukakile jääda. Tukk lihtsalt tuleb, sõltumata minu tahtest, päevasest väsimusest või etteaste häädusest. Jah, on kyll kole piinlik. Ei, ma ei tea, millest selline unisus. Aga sedapuhku jõin enne etendust ja teisel vaheajal tassi kohvi - ja oli kogu aeg ärkvel. Ehk hakkab see häda yle minema?

Naljakas, et kaks teatrit yhtaegu sama tykki teevad. Nyyd oleks päris huvitav ka Vanemuise "Toscat" näha. Ylehomme on juba etendus...