Miks eestlane iial paremaid ajalehti ei saa

Oudekki kirjutas loo sellest, kui õilis on ajakirjanike ja kirjanike segregatsioon. Mitte mingil juhul ei tohiks yks inimene mõlemat rolli täita, parem oleks aga, kui kirjanikud ja ajakirjanikud yksteist ei tunnekski. Ja bussis peaksid nad ka eri ridades sõitma. Lubatud on kyll elukutset vahetada, ent selleks tuleb eelmine päevapealt maha jätta.

Kommentaaridki on huvitavad. Räägitakse, et andetud kirjanikud ja ajakirjanikud kirjutavad sarnaselt. Et ajakirjanikke peetakse ikka kirjutajateks ning raadioajakirjanikke kahtlasteks. Et kirjanik lähtub loost, ajakirjanik aga faktidest. Et lehtede faktivead tulenevad sellest, kui ajakirjanik tahab saada kirjanikuks. Et ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel on selge piir. Et luuletaja on luiskaja, sest rahvatarkus on tarkus. Et kirjandusest teeb iga lugeja ise asja, ajakirjandus on aga otse tarbitav ja ideaalis ei tohiks väga sõltuda lugejast.

Tegelikult sõltub ka ajakirjandus lugejast. Esiteks selle kaudu, et lugejale meeldida pyydes tehakse tekste aina lyhemaks, pilte suuremaks, pealkirju ja uudistevalikut atraktiivsemaks. Keda huvitav Euroopa ministrite järjekordne kogunemine? Blaa-blaa-blaa. Kirjutame parem tõehetkest ja tähetantsust. Ajakirjanduse intellektuaalse taseme määrab madalaim yhisnimetaja. Õige ka, teisiti talitav leht vajab pidevalt toetust või sureb ära.

Teiseks loeb iga lugeja ka uudiseid eelnevate seisukohtade võtmes. Kui leheloos kirjutatakse, et Tallinna ametnikud alguses Tondile kõrghooneid ei lubanud ning pärast Farmaatsiatehase poolemiljonist ylekannet Vilmsi sihtasutusele hakkasid järsku lubama, jagunevad lugejad kenasti kolmeks: yhed loevad sellest, kuidas Keskerakond järjekordselt pätti teeb, teised sellest, kuidas kallutatud ajakirjandus Savisaart järjekordselt taga kiusab, kolmandad aga näevad tyypilist igavat poliitikalugu ning lappavad edasi, anekdootide ja koomiksi poole.

Mulle meeldib gonzoajakirjandus. Hunter S. Thomspson ja "The Kentucky Derby Is Decadent and Depraved". Ent tundub, et sellele poleks Eestis tarbijat. Arusaamad meediast - ja mis seal salata, ka kirjandusest - on kuidagi lihtsad ja... yheylbalised. Ilukirjandus peab ilusasti valetama ja ajakirjandus peab edastama fakte nii, nagu nad ON. Faktid on ju ilmselged ja objektiivsed, seisukohad aga vaieldavad ja subjektiivsed. (Ehkki subjektiivse yle poleks nagu kah mõtet vaielda... no see koht on pisut segane.)

Eks rahvas väärib oma valitsejaid ja lugejad ajakirjandust. Sest kes seal lehes siis kirjutab? Ikka seesama rahvas.