Veel kord tasuta ajakirjandusest

Halliki Harro arvamusavaldus ajendas mõndki inimest omakorda ajakirjanduse hämardumisest (kas see võiks saksa keeles olla Zeitungerdämmerung?) arvama. Sealhulgas arvatakse vahel ysna pahasti tavatarbijas kasvatatud ootusest, et uudis olgu tasuta ja reklaam ärgu karaku ninna. Kirjutasin yhele FB-lehele pikema kommentaari ja riputan selle nyyd siia.


"Tasuta" sisu jagamine on keeruline kysimus. Selge see, et lehetegemist peab kuidagi rahastama, kui seda just päris MTY-dele ei jäeta. Kysimus on selles, et rahastamiseks on mitmesuguseid mudeleid. Kaks näidet ka.

Esiteks: tasuta entsyklopeedia paistab praeguseks olevat ysna kenasti tõestanud, et see ongi uus universaalentsyklopeedia mudel, mitte unistus kommunismist. (Muide, infokommunism on ainus kommunism, mis toimida saab: info jagamisel ei jää keegi sellest ilma.) Tegelikult ei ole tasuta entsyklopeedia muidugi tasuta, seda rahastatakse paljude inimeste väikestest annetustest (keskmiselt 5-10 USD).

Teiseks: ma ei taha osta kuupiletit yhte väljaandesse, ma ei taha osta päevapiletit, ma ei taha osta "lehenumbrit" veebis. Ma näen yht analyysi, teaser on huvitav, autor usaldusväärne, ma tahan osta yhe loo. Yldjuhul ei ole lehelugu minu jaoks eriti suur väärtus, pigem võtab see mu aega, konkureerides paljude muude võimalustega (töö, film, raamat, muu meedia). Seega ei tohi hind olla mõttetult kõrge ja maksmine peab olema mugav: ma näen sööta ja saan konksu kohe alla neelata (mitte ei pea lunima tykk aega, et mulle antaks luba raha maksta). Piiratud platvormid ei tule ka kasuks (pistke oma iPad...).

Kas ja kuidas kumbagi neist mudelitest ajakirjanduses rakendatakse, on iseasi. Palju teisi võimalusi on ka. Aga nii, nagu praegu enamik Eesti lehti oma suletud osadega talitab, nad minu käest kyll raha kätte ei saa.


P.S. Lehelugusid pealkirjast alates täielikult salastada on suurepärane mõte. Miks peaks keegi ostma kaupa, millest ta ei tea, mis see on? Nojah, ega ma Anttila kataloogist rõivaid ka ei telli, niipaljukest on isegi sellisel ärimudelil lootust.

Mis kasu on hartadest?

Inimestele meeldib väljenduda kaunikõlaliselt ja leebelt, läbi lillede. See jätab neile enesest intelligentsema mulje. Yldsõnalistel hartadel on paraku sihuke häda, et alla võivad kirjutada ka need, kelle igapäevase tegevuse vastu harta algselt mõeldud oli. Aga see tähendab, et hyydjatel vajuvad lõuad jahmunult lahti, plakatihoidjatel käed jõuetult rippu. No mida sa sõdid, kui vastaline kaasa karjub? Teisest kyljest: ise olid loll, et ennast konkreetsemalt väljendada ei suutnud. Nyyd pole enam ohkida midagi, tõmba korraks ninaga ja lontsi läbi novembrivihma koju, vaarikateed jooma.

Ah et räägin liiga yldsõnaliselt? No toome siis näiteid ka, kas või mõnest täiesti juhuslikult valitud hartast. Ma poikalt analyysida ei viitsi, võtan ainult lõpust nõudmised, sellest konkreetsemaks tekst suurt ei lähegi. Iga punkti alguses on tsitaat, selle järel takkakiitjate ning allakirjutajate tõlgendused ja täiendused.

* "avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest" - Õige! Reastame allikad ylevaatlikkuse huvides tähestiku järjekorras, aegade algusest saadik! Et liiga segaseks ei läheks, võtame mõned välja! Nimekirja avaldame paberkandjal! 101 eksemplaris!

* "erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad!" - Hurraa! Läbipaistvus ennekõike! Näiteks nagu on meil, parlamendierakondadel! Häbi, kristlikud demokraadid ja iseseisvuspartei, võtke eeskuju!
* "valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees" - Just! Esinduskulud kahekordseks, vähem byrokraatlikku aruandlust, mis takistab valijatega suhtlemist! Rohkem kohtumisi valijatega! Kas või öösel! Ja rohkem majoneesi!
* "lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse" - Õige! Partei loomise riigilõiv 10% väiksemaks! Võib-olla isegi 15%! Ja rohkem ekskursioone Riigikokku! Teisipäeviti!
* "kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument" - Täpselt nii! Asutame Rahvaalgatuste Edendamise sihtasutuse, kuhu võrdsuse tagamiseks kuuluvad kõigi parlamendierakondade esindajad! Anname neile 90 miljonit eelarveks ja käseme tellida instrumendi! Portaali nimeks saab Täna Tahan Mina! Ja juhiks kogenud riigimees Marek-Andres Kauts! Seal saab kommenteerida ka! ID-kaardiga sisse logides!

"Tänane võimu, valitsemise ja poliitilise kultuuri kriis võib põlistuda." - "Õige!" karjuvad Reform ja IRL yhel ning Keskerakond ja sotsid teisel häälel. "Kriis! Kohutav häda! Katk ja ikaldus! Syydi on NEMAD!" näitab kumbki pool näpuga teise peale. "Noo, kas maksab nii karm olla?" manitseb Jürgen Ligi seepeale õpetlikul häälel. "Vastutustundetute radikaalide väike grupike ikka ka!"


***

Vaata ka:
* 17 ühiskonnategelase pöördumine: Eesti demokraatia laguneb meie nähes
* Ansip: harta on samm sisulise debati suunas
* Rõivas: olen nõus enamikule Harta 12 ettepanekutest alla kirjutama

Lõputu lumesõda

Käisin toredal konverentsil. Targad ja toredad inimesed rääkisid tarku ja toredaid asju, näidati slaide ja visati nalja. Inspireerisid ja innustasid. Jutustasin sõbrale. Ta vaatas mind ja nentis: "Ma olen näinud inspireeritut ja innustatut. Sina see kyll ei ole."

Sattusin noorte riigikukutajate koosolekule. Oli revolutsioonilist õhinat ja puha. Aga mulle tulid meelde mitu varasemat noorte riigikukutajate seltskonda ja kõik need viisid, mil nende revolutsioonid luhta läksid.

Kõige masendavam on muidugi klassikaline "Hurraa, meie võitsime! Nii, mis nyyd siis saab?". Ei saa midagi, kõik läheb vanaviisi edasi. Või siis käänatakse uuel korral kiiresti kael kahekorra, enne kui see kutsikapilguga ringi vahtides arugi saab, et seekord läks vist miski vähe nihu.

Tavalisem on siiski, et revolutsionääridele tehakse ära tehnikapunktidega. Noored klutid on amatöörid, kõrvatagused niisked ja mõte ähmane. Loosungile kirjutatakse "Rahu ja õnne kõigile!"; siis tuleb Yrgvaenlane, kiidab takka ja kirjutab alla. Vaatad määritud plakatit õnnetult ja viskad minema. Või "Kutsume yles arutlema"; rahvas möödub, kehitab õlgu ja läheb koju arutlema. Ei tule koos sinuga protestile.

"Mis me plakatitega teeme, kui väljas on pime?" - "Mul on kodus kaevurilambid!" Õhtul selgub, et kuidagi nõme on seista, plakat pihus ja lamp peas, ning vahtida valgusvihku plakati tagakyljel. "Toome prožektori!" - "Hurraa!" Ja elekter tuleb prožektorisse kust - kas Yrgvaenlase kontorist, mille ees protestitakse?

Kõige kurvem ei ole siiski mitte see, et innukad ei oska ja oskajad ei, noh, indle. Kõige kurvem on see, et enamasti on inimestel ykskõik. Võib sõpradega kolmekesi ringiratast trampida ja yksteise plakateid kiita, võib kymnekesi või ka sajakesi. Aga kuni suurem osa inimesi käitub valimiskasti juures samamoodi kui eelmisel ja yle-eelmisel korral, seni vahet pole. Ja väsinutele tunduvad kõik yhesugused, mingu koju ja jätku mu hing rahule.

Mul on mitmesuguseid tuttavaid, italoeesti kommunistidest kaitsepolitseinikeni. Võin minna koosolekult, kus kavandatakse protesti, koosolekule, kus arutatakse selle mahasurumist. Kuulan kõik ära ja jätan enda teada. Mõistan mõlemaid asjaosalisi, saan aru, miks nad nii arvavad ja teevad. Toredad inimesed, igal oma head ja vead, igayks mingil viisil sympaatne ja mingil viisil tyytu. Aga ma ei oska neid kuidagi aidata.

Naljakal kombel vahel ikkagi innustun millestki. Mis sellest, et innustumisest ei ole vähimatki kasu. Et  tean ise ka, et lihtsalt ei jaksa. Jõud on otsas, tööd lõputult, ning tähtsust on ainult neil asjadel, millest keegi ei hooli. Kurat teab, kaua isegi enam hoolida suudan.

Lähen toredale konverentsile, innustavale ja inspireerivale. Ytlevad: tehke märkmeid. Ytlevad: ärge arvutit kaasa võtke. Aga paberile tehtud märkmetest on mulle vähem kasu kui lumekuulidest hukkamiskomandole. Teate, minge te ka õige...


P.S. Yks kysis: oled sa õnnelik. Mis mina sellest tean? Ma ei tunneks õnne siis ka ära, kui see mind p...st hammustaks.

MUIS, Kõks ja juriidiline kirjaoskus

Avastasin hämmastusega, et Vikipeedia artiklis Endel Kõksist on pilt tema autoportreest. Euroopa Liidus tohib vabalt kasutada vaid vähemalt 70 aasta eest surnud kunstnike teoseid, Kõks suri aga alles 1983: yhest kyljest suhteliselt hilja, teisalt justkui varavõitu, et mõelda vaba kultuuri liikumisele ja vabakasutuslitsentsidele. Kas Kõks oli tõesti nii teadlik, et enne surma oma teoste kasutuse vabaks lasi?

Selgub, et Vikipeedia kasutaja nimega Muuda on võtnud selle museaalide andmebaasist MUIS. 

MUIS tõepoolest ytleb, et pildid on avaldatud Creative Commonsi üldise vabakasutuslitsentsi CC0 1.0 alusel, seega oleks kõik justkui okei. CC0 1.0 ehk pikema nimega "CC0 1.0 Universal" ytleb ju otsesõnu, et autoriõiguste omanik loobub kõigist õigustest ning annab teose kasutuse kõigile igaks otstarbeks täielikult vabaks. (Vt lyhiversiooni ja täispikka teksti, kumbki pole tegelikult eriti pikk ega keeruline.)

AGA.

Maali lehel MUISis kirjutatakse: "Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule: Kõks, Endel. Autoportree. 1939. Õli, lõuend. 99x89,5, TKM TR 12529 M 2974, Tartu Kunstimuuseum, http://muis.ee/museaalview/259902 ". See on esimene piirang. Tahetakse ysna pikka ja yksikasjalikku viiteteksti.

MUISi autoriõiguste leht on veel huvitavam: http://muis.ee/help/Autorioigused;jsessionid=BCCCF526ECAA145B6EF35966A12A93E8

Seal nimelt kirjutatakse: "Museaalide digitaalseid kujutisi ja metaandmeid võib kasutada avaandmete (www.opendata.ee) põhimõtetel. Andmed tehakse üldsusele kättesaadavaks järgneva litsentsi alusel: The Creative Commons Universal Public Domain Dedication (CC0 1.0) (http://www.creativecommons.ee/). Museaalide digitaalseid kujutised ja metaandmeid kasutatakse Europeana (www.eauropeana.eu) andmebaasis.

Museaalide digitaalseid kujutisi ei või kasutada ärilistel eesmärkidel suveniiride jms meenete tootmiseks, v.a juhul, kui selle jaoks on loa andnud digitaalse kujutise autoriõigusi omav muuseum. Juhul, kui digitaalsel kujutisel on kujutatud asi, mis on autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb küsida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt (v.a vaba kasutuse juhtumid). 

Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule (nt Rehepeksumasin Sampo, Eesti Põllumajandusmuuseum, www.muis.ee)."

Seega, ehkki nõutakse lyhemat viidet, keelatakse yhtlasi äriline kasutus. (Või vähemalt osa sellest; sõltub tõlgendusest, kas pidada "jms meenete tootmist" ärikasutuskeelu piiritlemiseks või pelgalt yheks võimalikuks näiteks.) Samuti viidatakse digikujutise autoriõigusele, ehkki ei ole tingimata enesestmõistetav, et pelgalt objekti kopeerimisega muutmata või täiendamata kujul tekib yldse autoriõigus. (Ma ytleksin, et pigem jah, ning Eesti AÕS nyanssidesse ei lasku, ent mõnel pool maailmas - nt yhes Smithsoni instituudi juhtumis - on peetud oluliseks mingigi lisaväärtuse loomist, nt eriti kõrgekvaliteedilise kujutise loomise, digitaalse puhastuse või töötluse, konteksti lisamise vms teel. Pisike pildike MUISis midagi sellist ei tee, kogu lisaväärtus seisneb kujutise digitaalses vormis, mis on saadud mehhaanilise kopeerimisega.)

Pealegi puudutab see kõik yksnes fotot: "kui ... on kujutatud ... autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb kysida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt". MUISis puuduvad andmed selle kohta, kas või kuidas lubab konkreetse teose autoriõiguste omanik seda kasutada. Kas isegi MUISis levitamine selles suhtes legaalne on? Võimalik, et see on otsesõnu lubatud muuseumiseaduses, ent AÕS par. 20 annab loa vaid digitaliseerida ja reprodutseerida, samuti "kasutada motiveeritud mahus näituse ja kogu tutvustamise eesmärgil" - no ytleme, et MUIS tutvustab kogu (ja ei kysi, kas kogu tutvustamine peaks olema osaline või saab "tutvustamine" olla ka täielik, nagu MUISis näib olevat eesmärgiks seatud).

Igatahes pole mingit alust uskuda, et MUISis vabaks antud fotot võiks ka tegelikult vabalt kasutada, kui puuduvad andmed fotol kujutatud teose õiguste kohta.

Niisiis, MUISi asjus on siin kaks probleemi.

Esiteks tundub, et MUISi tegijad ei saa aru, mida tähendab vabakasutuslitsents. Nad kirjutavad oma kodulehele litsentsi lyhendi ja siis veel pika jutu sellest, mida see litsents nende kujutluses tegema peaks, on sel kujutelmal siis tegeliku litsentsiga mingi kokkupuude või ei. 

Teiseks tekitab segadust tõik, et MUISis on pikk jutt foto autoriõigusest, ent ei juhita piisavalt tähelepanu algse teose iseseisvale autoriõigusele, mida muuseum yldjuhul kuidagi mõjutada ei saa. (Jah, ka teose autoriõigused võivad olla otseselt muuseumile yle antud, ent selle kohta muuseumid MUISis andmeid ei avalda). Ilmselt on probleem sellessamas kehvas juriidilises (autoriõiguslikus) kirjaoskuses, mis ei lase MUISi tegijail ei olukorda selgelt mõista ega ka teistele selgitada.

Aga meie peaks hakkama MUISist võetud pilte Vikipeedias ykshaaval yle vaatama ja kustutama. Nukker lugu.


P.S. Takkajärele jäi silm veel kord pidama MUISi autõriõiguste lehel. Seal kirjutatakse: "Autoriõigusega kaitstavate teoste digitaalsed kujutised on MuIS-is üldsusele kättesaadavad AutÕS § 20 lg 1 p 4 alusel."

Mida viidatud paragrahv ja lõige ytleb? "(Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on avalikul arhiivil, muuseumil või raamatukogul õigus oma kogusse kuuluvat teost reprodutseerida, selleks et:) 4)digiteerida kogu säilitamise eesmärgil". Kas MUISi eesmärk on muuseumite kogusid säilitada? Kuidas säilitavad museaale MUISi riputatud pisikesed, kesise kvaliteediga ja vahel suisa vesimärgistatud fotokribulad? Kui tuginetaks lõikele 3, mis lubab kogu tutvustada, saaks ma veel aru. Aga vähegi korralikke fotosid ju MUISi ei panda, neil istuvad muuseumid otsas kui perekonna kallisvaral.

Ma tahaks tõesti teada, kes konkreetselt otsustas, et MUISist leitav autoriõiguse käsitlus on juriidiliselt korrektne ja kooskõlas terve mõistusega.

Näita oma toitu Vikipeedias!

Pakkumine toidublogijatele, niisama söögihuvilistele ja söögikohtadele: olge head, tehke Eesti toidust pilte ja laadige need Vikipeediasse yles. Just kõige tavalisematest Eesti toitudest ja toiduainetest. Tegelikult on suisa piinlik, kui vähe meil neist siiani fotosid on.

Jah, suurem osa Eestis populaarseid või traditsioonilisi toite on tulnud välismaalt. Aga tihtipeale me teeme neid ikkagi isemoodi. Sellepärast oleks ka hea, kui saaksime inimestele näidata toidu valmistamist. Kuidas täpselt tehakse ikkagi hapukapsast? Kuidas hakitakse, kus hapendatakse, kuidas ja mille kõrvale serveeritakse? Milline näeb välja mulgipuder? Seapraad? Mannavaht? Kuidas praetakse, keedetakse, vahustatakse, hautatakse? Kui peeneks hakitakse, kuidas segatakse, kuidas syyakse? See kõik ei ole sugugi enesestmõistetav.

Tegin kiiruga pisikese nimekirja toitudest, mille kohta meil minu arvates fotosid vaja oleks. Paljudest pole muidugi veel artiklitki, aga selle kirjutamises ei tohiks ka midagi keerulist olla. No kuulge, keedukartuli ja hapupiima kohta oskab ju ometi igayks ytelda, mis need on ja kust tulevad. Kui paljusid inimesi te teate, kes kunagi ei söö?

Nimekiri on siin: http://et.wikipedia.org/wiki/Kasutaja:Oop/Eesti_k%C3%B6%C3%B6k Olge hääd ja aidake.


P.S. Veel yks pisike märkus, lihtsalt igaks juhuks: me ei tohi kasutada Vikipeedias pilte, kus on mõnele firmale kuuluv kujundus või kaubamärk, ilma kirjaliku loata. Pilti Salvesti hapukapsapurgist vabalt pruukida ei saa. Aga kui hapukapsad purgist välja kallata, siis neile autoriõigus ei kehti.

Muidugi võib kysida ka kirjaliku loa. Kõige mugavam on e-kiri, mille saab saata asjakohasele aadressile arvelevõtmiseks. Kui keegi tõesti midagi seesugust teha tahab, olge head, võtke minuga eraviisiliselt yhendust, eks ma siis selgitan, mis kuidas.

Kirjutamise valem

Olen vahel ikka sellest rääkinud, kuidas yhe või teise arvates kirjutama peaks. Viimases Reaktoris kirjutas kirjutamisest Triinu Meres. Hästi kirjutas. Mul on suisa hea meel, et seda lugema juhtusin, ehkki ylejäänust kannatas lugeda vaid ylevaade erakosmoseprojektidest ning mul on sellegi põhjalikkuse suhtes kahtlusi.

Kohe näha, et inimene mitte yksnes ei mõista uskumatult hästi kirjutada - teate, tal on nimelt stiil, see on asi, mida moodsas eesti proosas yldiselt välditakse -, vaid on ka järele mõelnud, kuidas hea kirjandus syndida võiks. Kes kavatseb kirjutama hakata, peaks kyll unustama kogu ebaluse, mis Triinu jutu sisse on pannud, ja lugema ta kirjatykki kui pyha tõde. Ebalus käib asja juurde, aga autori soovitused jagunevad siiski kaheks: õigeteks ja väga õigeteks. Refereerima ei hakka, lugege ise, ytlen ainult omad mõtted juurde, sest Reaktoris kommenteerimisvõimalust ei paista.

Et valetada ei maksa, rääkis juba Hemingway. Märksa karmimate sõnadega kui Triinu. Et häbeneda pole mõtet, noh, seda täheldasin viimati täna, kui Amanda Palmerit kuulasin. Ta ka ikka oskab, jõhkralt ja ausalt. (Tuleb meelde, kuidas tema "Oasist" liiga otseseks peeti. "Kuidas ikka tohib alaealise abordist nii rõõmsal toonil laulda?" - "Kas kõik oleks korras, kui ma sama teksti väga kurvalt laulaksin?" kysis Amanda ja tuli suurte plaadikompaniide juurest tulema.)

Soovitus jutu sisse ka midagi head panna on kasulik mitte yksnes ulmes, vaid tavalises igapäevaproosaski. Meieaegses lohakalt treitud kaprealismis on kombeks, et lugeja ei tohi tunda tegelastega mingit sidet. Kõik keeravad yksteisele sydamest ja mõnuga, yks on juhmim kui teine ning tegevuse taga puuduvad psyhholoogilised mehhanismid peale kirjanikust endast hooti hoovava sadismi. Lõppkokkuvõttes on selline kirjandus lihtsalt tyytu. Ka igav argielu võib olla ebausutav.

Aga töö kohta pean nentima, et mina seda teha ei viitsi. Palju kergem on algusest peale hästi kirjutada. Jah, kyllap sellepärast ma nii vähe kirjutangi ning avaldatud ei saa yldse midagi. Isegi kui keegi nuiab, synnib tekst ysna raskelt, nuiamiseta tuleb napilt ning harva. Sel päeval löön ma muidugi suure naela seina, kui keegi mult avaldamiseks luulet nuiama hakkab. Nii et ilmselt on töö tekstiga väga kasulik, kui sa tahad kuhugi jõuda, midagi kirjutatud saada ning ka trykki pääseda. Kui suhtud omaenda loomingusse ja selle äratrykkimisse pigem apaatselt ja depressiivselt, ei ole töö eriti oluline.

Kes seda tahab teada, kuidas halvasti kirjutada, lugegu ka ylejäänud Reaktor läbi. Näited on kurvad, ent õpetlikud.

Olematu rahva laulik

Ott Heinapuu „Inglile“ Kirjastus „Võluri Tagasitulek“, 2009.

Ott Heinapuu "Inglile" on yks imelik raamat. Väike ja mustvalge ning võib juba kaugelt näha, et seda tehes on pisiasjadele tähelepanu pööratud. Esteetiline, kuid mitte esteeditsev.


Õigupoolest jääbki lahtiseks, mis ta selline on. Luule muidugi, aga kas luulekogu või poeem? Korduvad mõtted lubavad end soovi korral refräänideks lugeda, kuid võivad samahästi olla autori leitmotiivid.

Ka pealkiri - "Inglile" - lubab ennast mitmeti tõlgendada. Enamik arvustajaid loeb sellest välja religioosseid allusioone, samas on Ingel mõnel pool Eestis tänaseni tuntud naisenimi. Tõsi, usk ei välista armastust, nagu sufid ulatuslikult tõestasid.

Sisult ja keelelt on Heinapuu tekstid samavõrd ugrimugrilised kui Arvo Valtoni kunagine proosakogu "Põhjanaela paine": kui too oli täis autentseid muinasjutte yhelt põhjarahvalt, keda kunagi olemas pole olnud, siis "Inglile" on tollesama rahva luule.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.10.2009.

Pilt muutlikust Hiinast

Peter Hessler „Ennustusluud“ Kirjastus „Eesti Ajalehed“, 2010.

See on yks arukas raamat. Märksa arukam kui võiks oodata ameeriklaselt, kes elutseb totalitaristlikus riigis. Hessler märkab enamikku neist pisiasjadest, mis muudavad yleminekuaegade kiired muutused nii ainulaadseks ja samas kuidagi veidraks. Muidugi annavad autori sidemed uiguuride seas talle ebatavalise vaatenurga.

Lugeja märkab kohe, et "Ennustusluud" kirjutas ajakirjanik. Hessleri tekst voolab vabalt ja laseb end kergesti lugeda. See on kirjanduslik vastavalt vana kooli ajakirjanduse parimatele traditsioonidele - õigupoolest viitabki ta otsesõnu Hemingwayle. Samuti pole ta eriline faktinärija, just nagu ajakirjanikud tavaliselt kõikjal - kord mainib Hessler katkise silla "frontoone" (eestikeelses tõlkes said neist siiski sillasambad) ning filmidest kõneldes ei maksa tema väiteid aastate ja tootjate kohta usaldada. Ent need kõik on pisivead ja õhustikku oskab ta hästi tabada.

Hessleri 1999. aasta Hiina meenutab mitmeski mõttes 1989. aasta Nõukogude Liitu. See on suur maa, mis elab ajas, kus reaalsuse piirid on muutunud häguseks. Sellises keskkonnas ei saa toetuda reeglitele, olgu need siis kirjutatud või kirjutamata. Sa võid ajada igasugust äri peaaegu seaduslikult, samas võidakse sind ükskõik mille eest vahistada ning ära kaotada. Ei ole kindlaid majakaid, ainsad maamärgid on ajalugu ja kultuur.

Seepärast toobki Hessler need oma jutustusse tänapäeva Hiinast. Sest isegi niisuguses kaoses võib päevasündmusi mõista vaid vaadates nende tausta, tuhandete aastate pikkust traditsiooni. Ta liigub võrdse kergusega tänapäevas ja minevikus, põimides mõlemad seinavaibaks, mida täidavad kirevad stseenid ja jutud. Seda võib vaadata tundide kaupa, uurides pisikesi detaile. Ent võib ka tunda aukartust, püüdes haarata pilguga kogu selle ulatust ja ilu.

See on hea seinavaip. See on hea raamat.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Luule, mida enam ei tehta

Jim Ollinovski „Aeroplaan esimesest pilgust“ Kirjastus „Pilgrim“, 2009.

Jim Ollinovski uue kogu avaldas yllatuslikult ei Varrak ega Tuum, ei Eesti Raamat ega Tartu Ylikool, vaid seni peamiselt spirituaalsetele eneseabiraamatutele keskendunud Pilgrim. Lubatud luulesarjale on "Aeroplaan" kõrvuti Pessoaga igatahes väärikas sissejuhatus.

Tulemus pole sugugi paha. Mart Velskri ja Epp Ollino koostatud valimik on eelmisest, viieteist aasta tagusest väljaandest tublisti paksem. Ka väljanägemine on etem: arenenud trykitehnika lubab ysna samalaadsel, autori mustvalgel graafikal põhineval kujundusel paremini mõjule pääseda. Eks Ollinovski eelmise postuumse kogu koostamise aegu kimbutanud rahapuudus andis ka raamatu välimuses tunda, koostajail tuli mahtu toona mitut puhku kärpida ning kujundajal tekst lehekylgedele kokku pressida. Sedapuhku on luuletustel aga hingamisruumi. Ainus nurin võiks ehk olla, et läbipaistvad pealiskaaned kisuvad peagi turri.

Kui valikut lähemalt uurida, võib aimata moodsa aja hõngu. Linnulennul, täpset statistikat tegemata tundub, et välja on jäänud eelkõige pehmemad ja lyyrilisemad tekstid, domineerib pigem kõva ja valuline materjal - seda isegi ja eriti armastusluules. Samuti jääb mulje, et vähem on riimilis-rytmilist luulet. Eks iga raamat ole oma aja nägu; isegi Liivi ja Tuglase uuemad väljaanded on teistsugused kui kymme, kakskymmend või nelikymmend aastat tagasi. Saati siis nii värskel autoril kui Jim Ollinovski, kelle kirjandusteaduslik, institutsionaliseeritud retseptsioon on tänini pea olematu.

Kyllap võib oodata, et see ajapikku siiski välja kujuneb. Vähemalt noortel ei paista tahtmisest puudu olevat, varasurnud poeedid kõnelevad ikka teismelistega vabamalt kui halli peaga klassikud, kelle kirjandusõpetaja riigi aastapäevaks kooli kutsub. Ollinovskit loetakse endistviisi usinalt, on alati loetud. Asi siis mõnel lugejal ka filoloogiks hakata, et oma lemmikust seminari- või bakalaureusetöö kirjutada.Nii see kanoniseerimine algab.

Julgen siiski loota, et ametlik kriitika Jimist siiski pelgalt teismeliste luuletajat ei kujunda. Teda on liiga kerge niisugusena näha: pimedus, veri, valu, metalsed kõlad, syngus ja morbiidsus on ta tekstides sygaval sees. Ent ehkki see pole kindlasti mitte pelk pealispind, on kuskil olemas ka hoopis teistsugune Jim.

Jim Ollinovski luules peitub lõputult keelemänge. Sujuvalt sobitub ta Hiire, Visnapuu, Alliksaare, Laabani ja kõigi teiste meile tuttavate sõnažonglööride ritta. Saja aasta taguste futuristide ja seitsmekymnendate luuleuuendajatega haakub tema graafiline luule. Mitmekeelsust ja multikultuursust jätkub mitme modernisti jagu, rääkimata lõputust hulgast kirjanduslikest, kunstilistest ja kõige yldisemalt kultuurilistest vihjetest, mis laotuvad maailmakaardil Jaapanist Ladina-Ameerikani. Tõepoolest, nende kaardistamine oleks juba omaette töö.

Teine telg, mida hoopis keerukam haarata, on Ollinovski mõju eesti kirjanduses. Kuni ei tunta teda ennastki, on seda muidugi raske jälgida. Ta luuletused, jutud ja näidendid on liikunud pinnase all, ajades teiste autorite tekstidesse käike nagu mutid või vihmaussid. Muidugi, muld saab kobedam ja luule niisamuti. Ent kus on nad ise?

Eks selle kõigega jõua usinad inimesed ajapikku tegeleda. Peaasi, et neil on selleks nyyd võimalus. Kui eelmine kogu kõrvale võtta, saab Jimi luulest juba ysna korraliku ylevaate. Loodetavasti annab mõni heatahtlik kirjastus kunagi välja ka tema pikemad tekstid, proosa ja näidendid, hea õnne korral ehk isegi kunstialbumi. Senikaua tasub aga "Aeroplaan" aeg-ajalt pihku võtta ning tunda rõõmu sellest, mis seal sees. Nii häid luuletusi ei kohta iga päev. Ning nagu Suumani Sass kord yhe hoopis teise asja kohta nentis: ega neid enam juurde ei tehta.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Naermise õpetus

Annika Põltsam „Rõõmsa meele käsiraamat“, 2009.

Religioonisotsioloogide kysitluste andmeil ei usu Eesti asukad kuigi kirglikult jumalasse. Telesotsioloogide andmeil on usk nõidadesse, astraalkehadesse ja horoskoopidesse seda tugevam. Ylikoolide andmeil oskab aina vähem inimesi selgitada, kuidas töötab kylmkapp või kohvimasin. Mis sellest järeldub? Sama sõnumi viimiseks eri inimesteni tuleb kasutada eri viise.

Samas pole vaja erilist teooriat, et mõista: inimene, kes endasse usub ja iga mure korral härjal sarvist haarab, jõuab lahenduseni tõenäoliselt rutem kui see, kes masenduses marineerib. "Rõõmsa meele käsiraamatus" põhjendatakse seda nelja naerunäolise koolitaja vahendusel ysna mitmel moel. Lugejaile tutvustatakse naerujoogat, hiinapärast tervisevõimlemist ja mahetoitumist, õpetatakse eneseusku ja elus edenemist. Toredad asjad ju kõik.

Raske on aru saada, mil määral on raamatu tekstiga pistmist selles kirjeldatud inimestel, kes yht või teist õpetust Eestisse impordivad, mil määral on aga tegu autori ymberjutustusega. Igatahes on kõik teooriad selgitatud kenas soravas keeles. Lihtsust rõhutab kyljendus, pea iga lause on tõstetud eraldi lõiku. Ilmselt töötas kyljendaja varem ajalehes. Kirgas kollane kujundus, päevalilli täis, sobib sisuga nagu sinep syldiga: heast paremat oleks patt tahta.

Kindlasti leiab see armas ylevaade moodsa Eesti rahvausundist hulgaliselt tänulikke lugejaid. Loodetavasti võtab mõni neist "Rõõmsa meele käsiraamatu" toel oma elu ohjad enda kätte. Mida paremat yhest eneseabiraamatust veel tahta võiks?

Arvustus Raamatumaailmast, 22.01.2010.

Raamatud, lambad ja mutukad

„Raamat :-)“, koostanud Maarja Kangro. Kirjastus „Apollo Raamatud“, 2009.

Apollo raamatupoe volitusel käis ropp tydruk Maarja Kangro läbi kakskymmend kaheksa Eesti luuletajat ning kysis igayhelt luuletuse raamatust, endalt kaasa arvatud. Tulemusena syndinud "Raamat :-)" on kirev, näeb kena välja ning annab Eesti luule praegusest seisust sama korraliku ylevaate kui iga teinegi meetod.

Mida seal siis on ja mida ei ole? Vormi poolest vaadates on pilt ysna yhtne. Suurem osa autoreist jagab oma jutu salmideks. Pealkirju paneb yksteist - veidi alla poole. Enamik raamatust on vabavärsis, selgeid erandeid on vaid kolm ja pool: Jyri Perler-Talvet ning Jaan Pehk treivad traditsioonilist rytmilist-riimilist salmi, Jan Kaus on jällegi meie väike kylmetav prosaist. Jyrgen Rooste kirjutab kyll korralikku vabavärssi, ent mõnikord libastub siiski riimi. Printsipiaalsuse nimel tasuks veel harjutada. Kirjavahemärke pruugivad systemaatiliselt 14 ehk täpselt pooled. Huvitaval kombel on 80/90ndate y-põlvkond kaotsi läinud, ainult Liisi Ojamaa xy&w-ortograafia meenutab ununud aegu.

Yllatavalt vähesed jätkavad eesti luules sygavalt juurdunud keelemängude traditsiooni. Sõnakõladega žongleerijaid on neli: ylalmainitud Rooste, Asko Kynnap, Elo Viiding ja Andres Ehin (no kes siis veel?). Keelest jutustab pikalt ka Aare Pilv, ent temal on juba tõsiste meeste mängud: seletus on pikem kui tekst ise, luuletus oleks justkui Kumu ylemiselt korruselt kontseptualistliku kunsti keskelt ära kistud. Vähemasti saab lugeja selgeks, et Pilv on tark nagu rynt. Tarku inimesi on "Raamatus :-)" veelgi: silma torkavad Joel Sang ja Ylar Ploom, vähemal määral ehk ka Talvet (vabandust, Perler). Mathural on oma nišš - tema on idamaine tark, umbes nabu Coelho. Ylejäänud võivad ka targad olla, kuid ei tundu sellele avalikult pretendeerivat.

Enamik tundub mõtlevat ysna lihtsakoeliselt: kui kästakse kirjutada pasunast või kurgist, kirjutavad pasunast või kurgist, kui kästakse aga kirjutada raamatust, siis kirjutavadki raamatust. Selle järgi hinnates tundub, et eestlastel on kujundlik mõtlemine nõrgalt arenenud. Viis-kuus luuletajat võtavad raamatut ka metafoorina, ent enamasti tõlgendatakse siiski miski või keski muu raamatuks, mitte raamat millekski muuks. Andra Teede kirjutab raamatu majaks ning arvab end omakorda raamatus elavat, ainult ei usu enda olemasollu. Kõige kaugemale uitab ehk Ojamaa, kes tõlgendas raamatu inimeseks ning kypsetas sellel pannil kogumiku ainsa ehtsa armastusluuletuse - kui mitte arvestada mõne ta saatusekaaslase raamatuarmastust. Teistpidi võtab asja näiteks Triin Soomets, kes peab iseennast raamatuks. Kõike ei maksa uskuda, ei koltu ta midagi.

Sisult, nagu yteldud, kirjutatakse peamiselt raamatutest. Paar tykki kirjutab loodusest: mokaotsast Pehk ja Kätlin Kaldmaa, eelkõige muidugi eesti luule nyydne esiroheline Timo Maran. Hästi kirjutab, nagu tal kombeks. Ylevaadete järgi võiks uskuda, et uuemad luuletajad ei kõnelegi muust kui yhiskonna valupunktidest; nii see siiski ei ole, otseselt sotsiaalseid tekste on "Raamatus :-)" vast ehk kolm - yks, muide, seesama Maran. Ka iroonia on vähe levinud. Ootuspäraselt esindab seda kyll Maarja Kangro, ent peale tema Indrek Koff ja... olekski nagu kõik? Andrus Kasemaad saadavad lambad kõikjal kui harpyiad Odysseust või inglikoorid Jehoovat, ehtsa sarkasmina ei tule nad arvesse. Naljategijaid siiski on, Pehk ja Mart Kangur näiteks. Andres Langemets kirjutab peast, täpsemalt mälust, sobitudes viimaste aastate mälulooraamatute ritta tykkis Krossi ja Mihkelsoniga. Kynnap kirjutab isamaast, nagu ta ikka teeb. Kivisildnik kirjutab eimillestki, mis kah kedagi ei yllata.

Kes yllatavad? Näiteks Igor Kotjuh. Eestis syndinud meesterahvas julgeb olla avalikus kohas ausalt isiklik ja emotsionaalne - kuhu see nael lyya tuleb? Võrukeste värk. Ojamaa tõlgendustrikk mõjub kuidagi ootamatult. Enamik meeldejäävaid autoreid esineb siiski pigem tuntud hääduses, näiteks Maran, Tungal, Rooste, Kynnap, Kangro, Teede, Ehin...Eks neid ole veel.

Mis seal salata, eks Apollo "Raamat :-)" yks õiekogu ehk antoloogia ole. Nii mitmekesise köite puhul sõltub aga lugejast, kas see meenutab talle pigem kirevat lillekimpu või kahvatut herbaariumit. Eesti niidud on teadupärast liigirikkad, selle eest kannavad Kasemaa vapiloomad juba sajandeid hoolt. Kohalik kirjandus on aasadele ysna sarnane: yht suurt ja selget asendab parv pisikesi kirjandusi, millel yksteisega palju pistmist pole. Sarnased jooned ilmnevad alles siis, kui tast piisavalt kaugele minna; siis aga kaovad kõik huvitavad detailid alusetutesse yldistustesse ära. Parem jääda rohurindesse, mutukate ja õiekestega silmitsi. "Raamat :-)" kujutab säherdust kirjandust pisemal skaalal: suurt ja rabavat võib sealt otsima jäädagi, aga pihu ligi hoida ja sõbralikult sirvida kannatab päris hästi. Täitsa hea raamat :-).

Arvustus Raamatumaailmast, 22.01.2010.

Luule on myndi kolmas kylg

Indrek Hirv „Veesilm“ Kirjastus „Tänapäev“, 2009.

see on väga selge raamat
just nagu allikas
sõnad paistavad põhjast

Indrek Hirve "Veesilm" on raamat, mis tuleks kinkida igayhele, kes soovib saada luuletajaks. See kas ehmatab luulesoone lõplikult kinni või tõestab, et teda ei murra enam miski - sealhulgas enesekriitika. Mõlemal juhul võivad harrastuspoeedi sõbrad ta vaimse heaolu pärast mureta olla.

Hirve kogu kujundanud Andrus Rõhut on syydistatud ylekujundamises. Tõsi ta on, illustratsioonideks kasutatud monotyypiate autor Heldur Viires on Hirvest mõnevõrra jutukam. Võib täiesti mõista mõne lugeja soovi näha teksti lakoonika kõrval tyypilist eestimaist luulekujundust, nappi ja mustvalget nagu talvine võsa. Ent pole mingit põhjust, miks peaks seda pidama ainuvõimalikuks. Ka Hirve luuletustes on värve, kuigi ta tarvitab neid säästlikult.

Ennevanasti kirjutas Hirv luuletusi, mis olid heasti ja tublisti tehtud, ent kippusid hooti iseenese tehnilisse meisterlikkusse ära kaduma. "Veesilmas" on tehniline täpsus endiselt alles, kuid see on hoopis teistsugune: napisõnaline ja tasane. Hirve tekstid on diskreetsed, lakoonilised ja ysna, ysna head. Ta ei lobise, ei kohmitse ega karju oma emotsioone täiest kõrist. Tema sõnad on apteegikaaluga vaetud, sisu poolest võiks ta raamat olla hõbedaga samas hinnas. Õnneks pole "Veesilm" ka kuigi paks, mitme peale jaksaks yhe osta ikka.

Hirve vaimukusedki on vaiksed. Kyllap tsiteeritakse neil päevil palju yht tema ylestähendust lehekyljelt 36; tsiteerin siis ka:

Olgu siis pealegi
ütled sa minnes

istu lõunani voodis
ja kirjuta luuletusi

mitte keegi ei saa sellest iial teada


Arvustus Raamatumaailmast, 08.05.2010.

Metsamuinasjutt

Charles de Lint „Südame metsad“ Kirjastus „Varrak“, 2009.

"Südame metsades" põimib Charles de Lint indiaani loomismyyte ja iiri folkloori, moodsat linnaelu ja vanade metsade avarust. Raamat on peene koega ja kirev, see meeldib inimestele, kes armastavad myyte ja muinaslugusid. Eesti lugejaile võib meenuda näiteks Alexander McCall Smithi "Unenägude Angus" või Herta Laipaiga lood, kus ilmsi ja unes nähtu samamoodi rahvajuttudega yheks saavad.

Muidugi ei ole pehmus ja mystilisus kõigi silmis voorus. Mõnigi tehnoulme sõber nuriseb, et "Südame metsad" läheb käima aeglaselt ja vaevaliselt nagu sapakas. Eesti moodsast kaprealismist jääb De Lint kaugele, tema tegelaste seas on vabatahtlikud sotsiaaltöötajad, töötud, muusikapoodnikud, kunstnikud, kirjanikud... ilusad inimesed, mitte töölised või kontorikoonlased.

Kahjuks aitab tõlge Varraku kapsaaeda kiviktaimlaks muuta. Ka kogenud tõlkija võib teha tööd pigem palju kui hästi. Tosina aasta jooksul on Pille Runtal tõlkinud Kiplingit, Huxleyt ja Steinbecki. Tubli. Loodetavasti kulus võhm siis noile ning suurteoste tõlgetes on vähem anglitsisme kui "Südame metsades". Milline eestlane karjuks hädas olles "Oo mu jumal, oo mu jumal, oo mu jumal"? Samas märgiti toorevõitu tõlget juba eelmise de Linti eestinduse "Kusagil lennata" aegu, endale truuks jääda on aga kahtlemata kiiduväärt. Vähemasti rõõmustab raamatuvalik neid, kes uut de Linti aastaid kannatamatult ootasid.

Igayhele see raamat meeldida ei pruugi, ent paha ta ka ei ole. Kui keegi "Südame metsade" kaudu enda jaoks de Linti linnafantaasiad avastab ning järgmisi raamatuid juba inglise keeles loeb, on Varrak ju tänuväärt tööd teinud.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.07.2010.

Minu Babylon: Ajareisiraamat

Roger Zelazny „Teemärgid“ Kirjastus „Fantaasia“, 2008.

Kuna Zelazny teine rännuraamat "Needuste allee" tõlgiti eesti keelde juba jupp aega tagasi, meenutab "Teemärgid" eesti lugejale mõistagi toda. Aga ega Amberi sarigi oma keeruliste intriigide ja muutlike maailmadega siit kaugele jää.

Eesti blogikriitika ei ole "Teemärke" eriti omaks võtnud ning paberkriitika ei tee temaga yldse tegemist. Ingliskeelsedki väljaanded olla juba mõnda aega tagasi otsa lõppenud. Pole põhjust imestada, olen isegi Zelaznylt tugevamaid lugusid lugenud. Samas, nõrk ta nyyd ka ei ole. Et autor mängib lõbusasti narratiivi struktuuriga (ehk eesti keeli yteldes on jutu järjestuse pea peale pööranud), ei suuda mõnigi lugeja sellega kohaneda. Noh, vast võtab vähemalt mõni vanema põlve kirjandusteadlane taas yhe ulmeka kätte - vormieksperimente peetakse ju tihti kirjandusliku tõsiduse tunnuseks.

"Teemärkide" sisust rääkida on juba keerulisem. Nagu raamatukaas ytleb ja kõik arvustajad kordavad, kulgeb kõigist aegadest läbi maantee, millel mõned inimesed rännata mõistavad. Selle tulemusena ajalugu muidugi muutub, tee peale- ja mahasõidud tekivad ja kaovad. Kuna kõik põhjused ja tagajärjed on ammu segi pööratud, sobib kahe põimitud tegevusliini hakitus teksti sisuga õigupoolest päris kenasti - "Tões ja õiguses" oleks seda keerulisem põhjendada. Kusjuures kogu mittelineaarsusele vaatamata õnnestub autoril raamat ikkagi puändiga lõpetada. Harjumuse jõud on võimas.

Nähtavasti tahtiski Zelazny "Amberi kroonikate" vahepeal natuke tuttavate teemadega mängida: mälu ja mälukaotus, rändamine, muutlikkus ja vihjelisus. Võimalik, et selle tulemuseks ei pidanudki olema tippteos, tähtsam oli mõni mõte hinge pealt ära saada. Minu jaoks tabab näiteks tema lohekäsitlus ysna hästi mingit pisut ähmasevõitu arhetyypi, nii nagu need sygaval kuklasopis kummitavad symbolid ikka olema kipuvad. Vast kummitas temal ka.

Tõlkega on sedakorda imelik lugu: pool "Teemärkidest" on ysna korralik, pool aga täis veidraid vigu. Ehk seletab asja see, et töö tegid kahasse Juhan Habicht ja Lauri Heinsalu? Habicht yldiselt ikka teab, mida teeb, teise härrasmehe kohta mul varasem kogemus puudub. Tõlkeraamatute kvaliteet sõltub alati suuresti toimetajatööst. Toimetajad tegutsesid samuti paarisrakendis ja nähtavasti kukkus raamat nende kahe vahele maha.

Kui sest segasest jutust kokkuvõte teha, siis pole "Teemärgid" sugugi halb. "Minu..."-sarjas reisiraamatuna ilmudes torkaks isegi tugevusega silma; blogikirjanduse lugejaid katkendlikkus juba ei kohuta. Vapustavat elamust oodata ei maksa, kuid lugeda kannatab kenasti, ole sa ulmesõber või mytoloogiahuviline. No ja kes jõuab kogu aeg vapustatud saada.

Arvustus Raamatumaailmast, 28.08.2010.

Krimimuinasjutt keskaegsest Hiinast

Barry Hughart „Linnusild“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.

Žanrimääratluselt on "Linnusild" kõige täpsemalt ehk fantastiline kriminull. Hoogne, lustakas, muinasjutuline, naljakas. Kohati eruditsiooni ja sygavmõttelisusega flirtiv, end sellega siiski suuremat koormamata. Eestis on Hughartit ja ta teost võrreldud ysna mitmesuguste autorite ja tekstidega: Tom Stoppard, Terry Pratchett, Viktor Jerofejev, parun Münchhauseni lood, "Tuhat yks ööd"...

Mõnigi arvustaja kiidab raamatut taevani: vapustavalt hea krimilugu, pingeline, mytoloogiakyllane ja asjatundlik. Viimase seletuseks tuuakse, et Barry Hughart veetis USA armees teenides mitu aastat Jaapanis (teistel andmetel Korea demilitariseeritud tsoonis). Muidugi, kes elab Jaapanis, tunneb Hiinat, ja kes elab Hispaanias, tunneb Soomet. Mis seal ikka vahet, kontinent on ju yks.

Ei, ega see asi nyyd nii hull ka ole, kuid ylivõrded hoiaks ma ikkagi mõne teise raamatu tarbeks. "Linnusild" on tykk muhedat lugemist, kui teda sellena võtta. Seikluste ja vaimukuste vahele on põimitud hulgaliselt mytoloogiat, rahvajutte, kombestikku ja ajalugu, mille esituse kallal võiks asjatundja kyllap jaanihommikust jõululaupäeva õhtuni norida. Aga milleks? Kes tahab uusi teadmisi hankida, võib pöörduda mõne poole suurepärastest Hiina-teemalistest tõsiteostest, mida meil viimastel aastatel riburada ilmuma on hakanud.

Tõsi, sel teel kohtab lugeja ka takistust: "Linnusillas" kasutatud nimed ei taha tänapäeva Eestis levinutega sugugi sarnaneda. Mulle käis vanapärane Wade-Gilesi transkriptsioon lugedes hirmsasti närvidele. Ma saan aru, et see on ingliskeelses Hiina-kirjanduses levinud, aga Eestis, taevale tänu, enam peaaegu ei ole. Loomulikult pole transkriptsiooni vahetamine tõlkijale kerge ylesanne. Ja kas peakski? Ei tea. Aga närvidele käis.

Kes tahab tõlkijale etteheiteid teha, võiks vaadata pigem tiitellehe pöördele, kus väidetakse autor elavat "Arizonas Sonorani kõrbes". Inglise keeles on vahel kombeks panna nimedest moodustatud omadussõnade lõppu -n, nii et kõrbe nimi on tegelikult Sonora. Muidugi ytleb tõlkija Kaspar Müürsepp sellesama lehekylje alumises servas osast vastutusest ebamääraselt lahti, nii et tont seda teab, kas Sonorani leiutas tema või Fantaasia traditsiooniline toimetajapaar. Igatahes teeb sama vea mõni teinegi tõlkija, mis näitab nende kompetentsust ammendavalt ja rohkem ma sellest ei kõnele.

"Linnusild" on esimene köide kolmeosalisest sarjast, kus tegutsevad vana tark Li Kao ja maapoisist jõujuurikas Kymnes Sõnn. Kui myygiedu lubab, ehk annab Fantaasia välja ka ylejäänud osad. Eriline võit see Eesti kirjanduspildis poleks, aga kaotus kah mitte.

Arvustus Raamatumaailmast, 29.08.2010.

Sinine käsiraamat revolutsionääridele ehk Kuidas Kuu peal mässata

Robert A. Heinlein „Kuu on karm armuke“ Eesti Raamat, 2009.

Heinlein kõõlub ulmekirjanduses kahe liini vahel: yhest kyljest pyyab ta tegelda eelkõige yhiskondlike probleemidega, teisalt on ta ilmselgelt nii-ytelda vana, tehnilise ulme esindaja. Ehk seletabki see, miks ta vaatamata klassikustaatusele ja raevukale fänkonnale ei ole laiade masside seas tuntud ja populaarne. Pehme sotsiaalulme pooldajad haaravad pigem riiulist mõne Ursula Le Guini või Marion Zimmer Bradley teose ning tõsiseid kosmoseooperisõpru ei huvita poliitilised tiraadid.

Aga "Kuu on karm armuke" on ysna avameelselt poliitiline raamat. Kas nii avameelselt, et teksti kirjanduslik väärtus selle all kannatab? Minu arvates jah. Kyllap vaidleb nii mõnigi mulle vastu ja eks see olegi maitse asi.

Lyhidalt kokku võttes jutustab Heinlein Kuu peal toimuvast revolutsioonist. Ameeriklaste jaoks on selles ilmne paralleel nende endi ajalooga, meile siin kangastuvad vene nimede ja laensõnade tõttu pigem 1917. aasta syndmused. Igayhele oma. Muidugi võib see kutsuda kohe esile skepsise: mida teab XX sajandi keskpaiga heaoluyhiskonna elanik revolutsioonide korraldamisest? Lääne kommunistlikud parteid olid naljanumbrid juba Lenini jaoks, kõnelemata praegustest taskurevolutsionääridest. Heinleini kirjeldus on siiski yllatavalt usutav, ehkki ideepõhise raamatu puhul arusaadavalt idealistlik.

Mõnel määral põeb ta siin sama häda, mis tykib esile ka teistes sama autori raamatutes: tahaks inimesse uskuda, kuid praktilised kogemused seda usku ei toeta. Ilus on hõisata libertaarlikke loosungeid iga inimese isiklikust otsustusvabadusest, paberõhukesest riigist, liigsete seaduste lämmatavast survest ja yllast iseorganiseerumisest. Ent kui pidu läbi saab ja algab happily ever after, viib demokraatia ikka populismi, paternalismi ja seadusepõhise yhiskonnani. Lõpuks tundub elu parim siis, kui yhiskonda juhivad valgustatud vandenõulased. Aga seda ei saa ju ka otsesõnu propageerima hakata, sest kuhu siis ideaalid jäävad?

Inimesel, kes on mõtisklenud sellistel teemadel nagu isiklik vabadus yhiskonnas, vabaarmastuse kelmikad vormid või revolutsioonide komme oma lapsi syya, tasub "Kuu on karm armuke" kindlasti läbi lugeda. Vaevalt see yhtki mässajat mässamisest ravib ja revolutsionääri käsiraamatuks päriselt kah ei kõlba (kuigi tekstis on paar ysna nutikat ideed), ent mõtlemisel on Heinleini oopus ometi abiks.

Lauri Saaberi tõlge on ysna Harju keskmine. Ei silmatorkavalt jõle ega meeldejäävalt hea. Eesti Raamatu kujundus on samasugune: kannatab lugeda, auhinda ei annaks. Kujundaja nimi on muidugi maha vaikitud, nii et me ei saagi teada, miks kõik ulmeraamatud viimasel ajal siniseks tõmbuvad. See on neil vist mingi eriline haigus.

Arvustus Raamatumaailmast, 11.09.2010.

Delfiinitee sõnameres

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“, 2009.

Millest "Delfiinide tee" räägib? Delfiinidest ja inimestest. Rohkem inimestest kui delfiinidest. Rohkem delfiinidest kui me harjunud oleme. Hajuvast päriselust ja käegakatsutavatest viirastustest. Metslastest, tsivilisatsioonist, oskamatusest ja oskusest loodusega läbi saada. Nagu Baturinil ikka.

Kerge irooniaga võiks ju reklaamida, et Baturini raamatus on seksi ja vägivalda ysna volilt käes. Samas ei ole see seal iseenese pärast, vaid sama loomuliku elu osana kui ladinlaste armastatud maagilises realismis. Nii et niisuguste yldinimlike huvide nimel "Delfiinide teed" kätte võtta pole mõtet. Eks igayhele ole oma, nagu kord yhe töö- ja puhkeasutuse ukse kohale kirjutati.

Keda elu ja unenägude piiri hägustamine ei häiri, võib Baturinit ikkagi nautida. Eks ta Márquezt vast kõige rohkem meenutabki, ehkki too enamasti on tõepoolest pisut lihtsam lugeda. Eesti kirjanikelt on viimasel ajal yldse ypris tihkeid tekste ilmunud. Vastureaktsioon laba- ja lobekirjandusele või pelgalt soov, et lugeja vahel ka autorile vastu tuleks?

Iga Baturini-kommentaari kohustuslik osa on nentida, et autoril on rikas sõnavara. Kuigi osa tema ebatavalisest sõnastust pärineb kahtlemata elava emakeele rikkalikust varamust, kahtlustan ma siiski, et osa neist on ta lihtsalt välja mõelnud. Eesti keel on sõnaloomele kaunikesti aldis, Baturin astub sammu meie tavapärasest onomatopöast kaugemale.

Kui meenutada Peep Ilmeti eristust proosa- ja luulekeele vahel, tarvitab Baturin oma romaanis ilmetselgelt luulekeelt. Alliteratsioon ja assonants, rytmimängud, kyllastatus kujundeist ning muud luulele omased võtted muudavad teksti nii tihkeks, et osale harjumuspärastele lobeda proosa lugejatele käib sest tihnikust läbipugemine yle jõu: ilusti kõlab kyll, aga aru ei saa mõhkagi, tölpast rääkimata.

Ega see köide ilmselgelt romaangi ole. Lisaks proosatekstides suhteliselt tavalistele luulelõikudele vahetub jutustus mõnes stseenis suisa draamaga. Ei lase Baturin ennast nii labaselt purki pyyda, nagu elementaarsete kirjandusteaduslike teadmistega lugeja tahaks. Köidet sulgedes oli tunne, et autori määratluse "romantiline histooria" kõrval võinuks selle ristida ka 191-lehekyljeliseks proosapoeemiks. Aga mis vahet seal on, kuhu lahtrisse yks hea raamat tõsta?

Näpuotsaga kiitust teistele ka, miks peaks autor kõik endale saama. Kahtlemata polnud lihtne Baturini teksti toimetada: sada keelt segi, mõni ehk isegi seniolematu, omakeelsete sõnadega sama lugu, teksti hääl tihti sama oluline kui jutustuse kulg. Ometi leidsin kogu raamatu peale vaid paar näpuviga. Rein Põder on tublit tööd teinud. Peeter Lauritsa kujunduse teemal võiks muidugi ohata, et jälle sinine, kuid siin on see saaresinine omal kohal.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Poeet, kes pääses kylma käest

Kalev Kesküla „Elu sumeduses“ Kirjastus „Tuum“, 2010.

Kalev Kesküla suureks meheks nimetada tunduks imelik. Mitte, et ta sedavõrd pisike oleks olnud, aga ega ta ennast eriti monumentaalselt ja pompöösselt esitanud. Vaikne, rahulik ja rahumeelne. Väike inimene, kes tegi olulisi asju.

Kesküla tekstid on samasugused kui autor, ega neidki suureks nimeta. Nad on väikesed, soojad ja head. Umbes nagu kampsun või kindad. Maailma suurim kampsun kõlaks ju tobedalt. Aga kylmal ajal võivad need lihtsad, pretensioonitud asjad su elu päästa.

Hakkasin "Elu sumeduses" servast lugema ning jäin mõne lehekylje järel toppama. Ei olnud sugugi paha. Ainult mulle tundus, nagu oleksin avanud hea pudeli veini ja kulistaksin seda nyyd, klaas klaasi järel. Märksa mõnusam on vähehaaval mekutada, kord sõõm ja siis teine, vahepeal tegelda muul viisil elunautimisega. Või ilmas häid asju vähe on: söök, jook, raamatud, kunst, muusika, loodus, ilusad inimesed, vaiksed hetked...

Inimese kohta, kes selliseid raamatuid kirjutas, ei saa ytelda "kadunud". No kus ta siis kadus, kui on siinsamas iga kord, kui raamatu lahti teed. Ehk on sumedus vaid tumedamaks tõmbunud, nii nagu suveõhtu öösse vajub. Pimedast paistab vaid profiil vastu taevast, muie ja prilliklaaside läige.

Ja või ma tast rohkem kõnelda teangi.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Feministlik ulme tõlke tõehetkes

Marion Zimmer Bradley „Tormikuninganna“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.



"Tormikuninganna" on esimene eesti keelde tõlgitud raamat Marion Zimmer Bradley loodud ning hulga teistegi kirjanike edasiarendatud sarjast, mis räägib elust planeedil nimega Darkover tuhandete aastate vältel. Ma pole päris kindel, kas see oli just kõige parem valik, millega tutvustada Eesti lugejale Darkoveri maailma, aga ega mul paremaid soovitusi ka pole. Sari on ju hirmpikk ning on suhteliselt vähe inimesi, kes selle tervenisti läbi on lugenud.

Kindlasti on MZB piisavalt oluline autor, et teda tõlkida. Isegi imelik, et talt siiani vaid yksainus raamat ymber pandud on. Jah, muidugi on meil romantilist ulmet ilmunud omajagu, veel enam ulmesugemetega naistekaid. Ent suurem osa neist jääb Bradley teostele märgatavalt alla ning olemuselt kopeerib neid, olgu siis otse või kellegi kolmanda vahendusel.

MZB pole ka pelgalt ajaviitekirjanik, tal on oma asi ajada. Tõsi, "Avaloni ududes" ilmnes see paremini, kuid Darkoveri lood sihivad lõpuks samas suunas: me vajame rohkem naiselikkust, leebet ja sitket arukust ning hoolivust, et oma maailma mitte lõplikult tuksi keerata. Sympaatne põhimõte ju, isegi kui selle väljendamiseks valitud vahendid pole ylimalt originaalsed.

Yhe lausega kokku võttes jutustab "Tormikuninganna" sellest, kuidas noor naisterahvas leiab kannatuste, pettumuste ja armastuse kaudu endas tugevuse, et maailma parandama hakata. Nii lihtne see päriselt ei ole, kuid kõrvalliinid on siiski kõrvalised. Juttu on ettenägelikkuse koormast, intriigi ohtlikkusest nende punujaile ning sellestki, kuidas võim selle kandjat muudab. Rasketest ohvritest, mida keegi ei näe. No ja nii edasi, sygavmõttelisust jagub soovijaile kas või kapaga. Halb raamat see kyll ei ole, ehkki ydini naiselik. Nii et meestel, kes oma soos päriselt kindlad pole, ei maksa identiteedikriisiga riskida.

Head sõnad öeldud, räägiks eesti versioonist ka. Kaanepildil puudub sisuga igasugune seos, kuid räsitud kleidikeses noore neiu abil võib teadupärast myya mida iganes. Staartõlkija Tatjana Peetersoo hiilgab fraasidega nagu "teadlik joon kõrvalestast õlani" ning ei tea, kuidas moodustatakse inglise keeles nimedest omadussõnu ("Darkovani" pro "Darkoveri"). Toimetajaid pole häirinud isegi nimevead ("Schatfell" pro "Scathfell"). Muidugi on olnud hullemaidki tõlkeraamatuid, aga kas peab just nendega võistlema?

Nii et jah, eks ta hädapärast kannatab lugeda ikka. Aga kui ingliskeelne originaal kätte satub, soovitan pigem toda. MZB on piisavalt hea, et tema yllaste ideede ja põneva tegevustiku vahele ka keelt ja kujundeid nautida. Siinses tõlkes sellest kahjuks maiku suhu ei saa.

Arvustus Raamatumaailmast, 15.09.2010.

Tehnoyhiskonna tulevikueepos

Charles Stross „Accelerando“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.

Charles Strossi "Accelerando" on tõeliselt eepilise haardega raamat. Stross yritab yhe perekonna katkendlikku ajalugu järgides manada lugeja silme ette visiooni inimkonna arengust järgmise tuhande aasta jooksul. Ta pole selles kuigivõrd järjekindel ning detailid kipuvad käest libisema, ent juba ta julgus yksi avaldab muljet.

Stross langeb samasse lõksu kui paljud pikemat perspektiivi sihtivad kyberpungiautorid: ta pyyab näha meie tavapärase vaatlushorisondi taha, kuid jõuab selle asemel peagi tulevikuhullusse. Selline pyydlus on siiski väärtuslik, ehkki enamikuga tulemustest pole midagi peale hakata.

Muidugi saaks "Accelerandole" teha samasuguseid etteheiteid kui Ekspressi nyydne kirjandustoimetaja Peeter Helme tegi kevadisel kirjanduskonverentsil kogu ulmežanrile: teie raamatuis kirjeldatud masinad ei tööta, järelikult olete läbikukkunud!

Paraku poleks sel vähimatki mõtet. Kirjandus ei ole konstrueerimisbyroo. Stross tegeleb palju tähtsama ja huvitavama ylesandega: ta uurib, kuidas võiksid inimesed, olgu ykshaaval või yhiskonnana, reageerida võimalikele muutustele neid ymbritsevas maailmas. Tehnilised detailid pole pooltki nii huvitavad kui inimlikud reaktsioonid ja ootamatud muutused mõttelaadis. Isegi kui sellised ennustused paika ei pea, avardavad need meie mõtlemist siin ja praegu.

Huvitavalt mõjub see, kuidas Stross pyyab anda edasi yhiskonna, tehnika ja ajaloo pideva kiirenduse taju. Tal õnnestub see muidugi umbes sama hästi kui kalmaaril programmeerimisõpiku kirjutamine, ent ta vähemalt yritab.
Loomulikult läheb säherdune raamat lõpu poole liikudes yha segasemaks. Prohvetid pole kunagi eriti selge jutuga olnud. Aga õnneks on Strossil piisavalt palju ideid, et lugeja võiks neid lustimiseks tekstist välja koukida, nii nagu Toots saia seest rosinaid otsis. Sujuv yleminek fyysiliste ja juriidiliste isikute vahel on ju hysteeriliselt lõbus ning kirjeldus sellest, kuidas automaatselt genereeritavate tytarfirmade laviiniga maksuametit hanitada, teeks rõõmu igale Äripäeva lugejale.

Eesti Ulmeyhingu sellesuisel kogunemisel anti "Accelerando" eest pidulikult yle tõlkeraamatu auhind. Ei ytleks, et Iris Jeletski tõlge just perfektne on; Alveri Onegini-tõlkega võrdlema ei kipu. Kõik inglise sõnad ei ole eesti keeles sama tähendusega, näiteks on inglise "balloon" eesti keeles mõnikord ka "õhupall". Samas on Strossi tõlkimine raske ylesanne ja selle kohta pole tulemus sugugi halb.

Tõenäoliselt oleks Eesti väljaandele kasuks tulnud korralik järelsõna, mis kirjeldaks Strossi filosoofilist tausta: transhumanismi ja posthumanismi vahekorda, singulaarsuse kontseptsiooni tõlgendusi ja muud seesugust. Vaatamata uhkusele e-Eesti yle ei seisa me just keset moodsa tehnoyhiskonna muutuste peavoolu. Ent nagu ytleb vanasõna, on pool vutimuna märgatavalt parem kui jaanalind katusel.

Arvustus Raamatumaailmast, 18.09.2010.

Suur raamat suurtest looduseuurijatest

„Suured looduseuurijad“, koostanud Robert Huxley. Kirjastus „Sinisukk“, 2009 


Juba esimesest pilgust võib ytelda, et Robert Huxley koostatud "Suured looduseuurijad" on suurejooneline ja muljetavaldav ettevõtmine. See visandab bioloogia või, kui piiritleda raamatu teema kitsamalt ja vanamoelisemalt, loodusloo ajaloolise arengu tähtsamate loodusloolaste elu ja tegevuse kaudu. Raamatusse on neid mahtunud 39. Kuid lisaks tekstile on silmapaistev ka kujundus: see on tehtud hoole ja armastusega ning 198 igati nauditavat illustratsiooni, pärit peamiselt Briti Loodusloomuuseumi kogudest, annavad raamatule olulise lisaväärtuse.

"Suured looduseuurijad" on kirjutatud vanas heas anglosaksi teatmeteoste traditsioonis, kasutades rikast keelt ja mahlaseid kujundlikke väljendeid (ning kaldudes kohati eufoorilisse entusiasmi, kuni yhes ysna lyhikeses lauses lk 82 kasutatakse sõnu "erakordne", "suurepärane" ja "võrratu"). Eestlasele võib see mõjuda harjumatult, kuid tulemuseks on niihästi mõnus kui ka hariv lugemisvara.

Raamat kuulub viimasel ajal ylimalt populaarsesse žanri, kus pikaajalisi protsesse - ajaloo, teaduse või tehnika arengut - kujutatakse neid mõjutanud yksikisikute kaudu. Sellises käsitluses on, mõistagi, omad ohud. Igasugune valik on alati subjektiivne ning kui kõige tähtsamate korral on vähe kahtlust, keda raamat peaks hõlmama, võib ometi vaielda selle yle, kui suures mahus ning millise nurga alt kedagi parasjagu kajastada tulnuks. Teisalt mõjub suurmeeste tutvustus isiksustena haaravalt. Populaarteaduse lugejale on kergem mõista teaduses toimuvat, kui selle tagant hakkavad kumama reaalsete inimeste elu ja seisukohad kogu oma inimlikkuses: arenedes vigade, raskete iseloomujoonte ning armsate kolleegide vastuseisu kiuste. Nii et kyllap on ka subjektiivsusel oma õigustus.

Oluline on seegi, et "Suured looduseuurijad" ei rahuldu triviaalsusega, nii nagu "50 seda" või "100 toda" tyypi raamatud seda kuritihti teevad. Suurte ja tuntud nimede vahel, keda iga haritud inimene nimetada oskab, leidub kyllalt neidki, keda igast õpikust ei leia, kuid kes siiski käsitlemist väärivad. Populaarteaduse tavapärastelt radadelt kõrvale kaldudes omandab lugeja märgatavalt mitmekesisema arusaama loodusloost kui tervikust.


 ***

"Suured looduseuurijad" on mahukas ning tehniliselt keeruline raamat, mis esitab nii tõlkijale kui ka toimetajale kõrgeid nõudmisi. Kas kirjastuse Sinisukk tõlkija Uta Saar ja toimetaja Krista Roose on suutnud neid nõudeid täita, selle yle võib soovi korral vaielda. Eesti kirjastustes peetakse tähtaegu sageli lähenevaks tsunamiks, mida pole võimalik väärata ning mille eest igayks peab end käepäraste vahenditega päästma; kui tegu on korraga mitmes keeles ilmuva tõlkega, mis trykitakse meie mõistes tohutus tiraažis näiteks Singapuris, on surve seda jäigem. Niisugune tööprotsess seab kvaliteedile paratamatult piiri, mistõttu on me praeguses tõlkekultuuris ysna tavaline, et originaalis suurepärane raamat muutub eestikeelses väljaandes keskpäraseks.

Ehkki "Suured looduseuurijad" sisaldab täiesti piisavalt vigu, et nende väljanoppimisega päev või paar ära sisustada, ei ole antud juhul asi siiski keskmisest hullem. Vähemalt lati alt läbi jooksmises ei tasu tegijaid syydistada. Kui tõlkija-toimetaja andsid oma parima ning see mõne lugeja jaoks kyllalt hea pole, on sel oma objektiivsed põhjused ning vaevalt oleks enamik meist suutnud samades tingimustes märgatavalt paremat tööd teha. Impressumist ei paista, et oleks kasutatud erialatoimetaja või ekspertide teeneid, mida Sinisukalt muidugi keegi ei ootagi.

Kui vigu kord juba mainitud on, tuleb mõned neist ka siinkohal näiteks tuua. Yks silmatorkavamaid probleeme on kohe alguses. Kreeka keel valmistab Eesti kirjastustele tihtipeale yletamatuid raskusi. Kohati tundub, et taas on jõudnud kätte aeg, mil usin skribent võib mõnes kohas käed taeva poole tõsta ning kuulutada: Graecum est, non legitur! Nii kummalisi keeli ei oska ju ometi keegi kirjutada. Lk 10-11 ongi Aristotelese ja Dioskoridese teostega hätta jäädud, diakriitikutega tähtede asemel on tyhikud, nt "Peri hyl s iatrik s". Edaspidi, näiteks lk 24 ja 33, on kõik siiski korras. Saavad kyll, kui tahavad.

Trykitehnilistele puudujääkidele sekundeerivad toimetuslikud: lk 7 allmärkuses on Erythrina asemel kirjutatud Erytrhina. Tõsi, ei tõlkija ega toimetaja pea tingimata oskama kreeka keelt. Nad ei pea ka teadma, kust tuleb sõna erytrotsyyt või nimi Eritrea. Ent hea toimetaja iseloomujoonte hulka peab kuuluma piisav kogus paranoiat, et tunda ära veaohtlikud kohad, mida vajaduse korral kas või mitu korda järjest yle kontrollida. Muidugi, "Suurtes looduseuurijates" on selliseid kohti pehmelt yteldes ohtralt, kuna raamatus kasutatakse arvukalt keeli läbisegi, samuti keerukat erialaterminoloogiat. Mõni ime, et võõrad diakriitikud sassi lähevad: lk 143 on Buffoni "Histoire naturelle" loomulikult "générale", mitte "genéralé".

Nagu tõlkekirjanduses tavaks, ei pääse me ka siin inglisepärastest antiiknimedest. Lk 20 tervitab meid Anaximander Mileetosest (tavaliselt Anaximandros), lk 23 mainitakse asulat nimega Stagira (vanakreeka kontekstis pigem Stageira) ja lk 40 germaani hõimu nimega "chaukid" (kui Cherusci on eesti keeles heruskid, võiks Chauci olla haukid). Lk 74 on Strabonist tehtud Strabo. Araablasedki saavad oma jao: š on haruldaselt keeruline täht, nii et kahtlemata on palju lihtsam kirjutada "Ibn Rushd" (lk 64).

Siit jõuame anglitsismide juurde. Lk 7 "kõrgelt spetsialiseerunud elukutse" taga näeb iga kogenud toimetaja fraasi "highly specialized". Eesti keeles ei kõnelda spetsialiseerumise kõrgusest, inglises kyll.

Lk 51: "Igaüks neist rõhutas erinevat botaanilise uurimistöö aspekti, ja see oli Fuchsi töö, mis teistest enam renessansiaja botaanika hilisemat kulgu mõjutas." Ahaa: "..., and it was Fuchs's work that..." Eesti keeles: "..., kuid Fuchsi töö mõjutas renessansiaja botaanika kulgu teistest enam."

Lk 51: "dramaatiliselt vastupidine". Lk 53: raamatu illustraatoreid nimetatakse "joonestajateks". Lk 60: Aldrovandi muuseumit ja kollektsioone "rikastati ... [tema] sõprade ... ringi poolt".

Lk 145: inglise "controversial" oma poliitiliselt korrektses kasutuses ei ole eesti keeles "vastuoluline". Inimese luustiku kujutamises loomade omade kõrval polnud ka 18. sajandil mingit vastuolu. Kyll oli see religioosselt ja ehk ka poliitiliselt problemaatiline. Sama kehtib inimese arenemise kohta yhisest esivanemast teiste loomadega (lk 216).

Lk 205 "uue loomariigi erinevate kategooriate süstemaatika" on yldlevinud halb stiil; juba algne different on sisutyhi. Sama yldlevinud loogika järgi võiks sõna "erinev" torgata iga mitmuse ette, nt järgmises lauses "eraldas need neljaks erinevaks ala-riigiks" (kirjaviga, ilmselt p.o "alamriik") ja ylejärgmises "erinevate evolutsiooniteooriate ideedega". Veel parem näide on lk 206, kus räägitakse "erinevate kihtide eristamisest" - eristada saabki ju yksnes erinevaid, mitte identseid kihte.

Mõnel pool on tõlge lihtsalt puntrasse jooksnud: lk 196, kus Lamarck "on seatud näiteks vastandiks järgmise sajandi teadusele", võiks olla pigem "on (näitena) vastandatud ...". Lk 220 kõneldakse "uue projekti ehitamise plaanist" ning lk 227 peaks "...end kavatsevate reiside jaoks ette valmistada" olema pigema "kavatsetavate" või isegi "kavatsetud".

Raamatu tagumises pooles, kus domineerivad tänapäevased Euroopa keeled, on vigu mõnevõrra vähem. Nende täieliku puudumise yle siiski kurta ei saa. Näiteks ei yhildu alati peatykkide pealkirjad ja lehekylgede päised. Nii seisab ptk "Carl Linné" päises "Carl Linnaeus" (ent mitte järjekindlalt latinistlik "Carolus") ja "Krahv de Buffoni" puhul seletamatu "Comte de Buffon" - jättes kõrvale eestimaise tava mitte pidada tiitleid eesnimedeks, kutsutakse viimast läbivalt "krahv de Buffoniks".

Enamasti on tegu siiski näpukatega. Seda näitab sama nime kirjutamine eri kujudel: lk 78 ja 81 Rober Hooke vs lk 99 jj Robert (nagu mõistagi peabki olema); lk 26 Theodoros Gazes vs lk 30 Theodoros Gazas; lk 33 Kretevas vs lk 34 ja 43 Kratevas; lk 40 Hispania Tarraconesis p.o Tarraconensis; lk 209 St. Lous p.o St. Louis; lk 224 John Hensolw p.o John Henslow jne.

Samasse kategooriasse kuulub lk 149 "Peeteri I". Loodetavasti on juhuslikud ka eksitused võõrnimede käänamisel: lk 152 Kalifornia, lk 148 "ründasid Bastille'i", lk 158 "et ta hiljem Institut'i kohale määrati". Viimane vihjab kyll ebakindlusele ylakoma kasutamise reeglites. Lk 205 "ühes uutest École Centrale'istest" on ilmselt lihtsalt segaduse tagajärg.

Puudust pole ka tavalistest õigekirjavigadest, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud: lk 11 "uurimiobjektide" ja "klassifikatiooni", lk 37 "rasestumivastase", lk 40 "valitsuajast", lk 68 "eristadest", lk 75 "renassansiaja", lk 143 "lugesjaskonnale", lk 158 "rentsenseerijad", lk 170 "indentifitseerides", lk 215 "rodroguese dront", lk 228 "magentilise", lk 229 "indentifitseeris" jne. Sõna "Indentified" lk 223 pildiallkirjas pärineb ilmsesti originaalist, ehkki ka selle vea võinuks tõlkes siiski parandada. Seda enam, et lk 222 suudeti sõna õigesti kirjutada.

Tõepoolest, isegi kõige haukasilmsem toimetaja ei tohiks automaatset õigekirjakontrollerit ära põlata - järelnoppimiseks on see kahtlemata kasulik. Samuti tuleks kasutada eestikeelset poolitusprogrammi, kuna ingliskeelsed programmid tekitavad vigu nagu "kollektsi-oonist" (lk 7), "funktsi-oonide" (lk 205) ja "inspiratsi-ooniks" (lk 222).

Lk 201 kaunistab veider fraas "tema töö on aluseks tegeliku perekondade sugukondadesse ühendamisel" - kui silmas ei peeta just mingeid erilisi "tegeliku perekondi", on siin lausestusviga. Lk 291 on pealkirjade lõppu kahes kohas jäetud tyhikud enne jutumärke. Lk 293 on ylearune koma H. Walter Lacki kirjes ning "on" vales kohas Brian W. Ogilvie' kirjes.

Ohjah.


***

Eestis synnib "Suurte looduseuurijate" laadseid mahukaid, ylevaatlikke ja rikkalikult illustreeritud raamatuid harva. Neid on kulukas nii kirjutada kui ka kirjastada, praegusel raamatuturul ei ole kuigi suurt lootust tehtud investeeringuid tagasi saada. Seepärast on ka niisuguste väljaannete tõlkimine tänuväärne. Muidugi, ilma vigadeta oleks parem. Aga parem olgu ikkagi pool rehkendust kui yldse mitte midagi.

Kes võiks olla selle raamatu sihtgrupp? Ehkki ilusat värvilist ja soravalt jutustavat raamatut võib nautida igayks, oleks sellest enim kasu noortel (või vanematelgi) loodusehuvilistel, kes ei põlga ära ka tykikest ajalugu. Jõnglasena vaadatakse eelkõige pilte, veidi vanemas eas loetakse teksti ja hiljem otsitakse siit näpuga järge ajades juba mujalt põhjalikumat infot. Kujutan ysna hästi ette, kuidas "Suured looduseuurijad" võib mõnd noort Durrelli innustada. Kui ta vanemad kõik koju tassitud ämblikud, hiired ja varblased välja kannatavad, on see ju suurepärane.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Loomaaednikud kuuluvad maailmale

Aleksei Turovski, Vladimir Fainštein, Mati Kaal „Nad kuuluvad maailmale“ Kirjastus „Kirilill“, 2010 

Olgem ausad - kolmele autorile vaatamata on "Nad kuuluvad maailmale" enamiku ostjate ja lugejate jaoks ikkagi Aleksei Turovski raamat. Mati Kaal on tuntud kyll, aga viimastel aastatel enam mitte niivõrd autori ja esineja, kui loomaaia direktorina, kes räägib rahahädast. Häda on aus ja jutt põhjendatud, ent kes sellest raamatuid ostab? Ja Vladimir Fainšteinile on see yldse esimene ylesastumine Eesti raamaturiiulitel. Tublid mehed ja toredad jutuvestjad kõik, kuid ostjaid tõmbab ikkagi Turovski nimi kaanel, nii nagu juba yle kymne aasta.

 

Turovski on Eesti kirjanduse raudvara, umbes nagu Andrus Kivirähk; tema nimi myyb igal juhul. Ses suhtes tasub neid mõlemaid hoida ja hinnata. Isegi kui keegi mõne konkreetse raamatu kallal nuriseb või leiab, et see kipub eelmist kordama, peab ta tunnistama mõlema mehe tähtsust yhes väga olulises mõttes: nad toovad inimesed raamatute juurde. Toovad teleka eest, kinosaalist ja videomängude juurest. Mõni, kes muidu yldse midagi ei loeks, võtab Turovski või Kivirähu ikka kätte - kui kõik teised on lugenud, peab ju ometi teadma, mis nende kaante vahel peitub. Kui vähegi veab, loeb siis ehk edasigi.
Sattusin ise selle raamatu otsa ilma igasuguse reklaamita ning avastasin järsku, et ehkki ma raamatureklaame yldiselt jälgin, möödus esimene trykk minu teadvusse mingit jälge jätmata ja teinegi on enamikust poodidest juba lõppenud. Kuuldavasti kõhkles kirjastus noil päevil, kas ikka tasub enne jõule kolmandat trykki teha - isegi juba palju ostetud. Eesti kirjastajatele tyypilise otsustusvõime valguses pole mingi ime, et iga Turovski raamat kipub ilmuma ise kirjastuses. Aga viimasel ajal tuleb neid nagu Vändrast saelaudu: igal aastal vähemalt yks ja tänavu isegi neli, kui arvestada ka venekeelset zoosemiootikakäsitlust.

Enamiku Turovski raamatute aluseks on hea jutuvestmisoskus, mida toidavad rikkalikud kogemused ja laiad teadmised. Ka "Nad kuuluvad maailmale" on eelkõige juturaamat: kolm autorit on vestnud lugusid Tallinna loomaaiast, selle loomadest ja töötajatest Ülo Russakule, kes need yles kirjutas ja raamatuks sidus. Lood on huvitavad, juhtumised mitmekesised ja iga autor andis ilmselt oma parima.

Kahjuks tuleb tunnistada, et kõik järgnev päris sama hea ei olnud. Ehkki impressumis on ära märgitud nii korrektor kui ka keeletoimetaja, kannatab raamat ikkagi toimetaja puudumise all. Ju arvasid mõlemad asjalised, et terviku eest vastutab keegi kolmas. Tõsi, otsesed näpuvead on enamjaolt välja roogitud, kuid stiilivigu ei ole keegi parandanud - ilmselt käis nende märkamine ka Russakul kui vana kooli ajakirjanikul yle jõu, Vene ajal käisid ta tekstid alati keeletoimetuse karmi silma alt läbi. Kohati võinuks võõrastel sõnadel selgitused kõrval olla. (Kes teab, mis on "voliäär"? Venekeelsed fraasid on õnneks siiski tõlgitud.) Lisame väiksemad lapsused nagu äpardunud masinpoolitus ("loom-aaia" on markantseim näide) ja kohati kummalise kujunduse ning saame tulemuse, mis lugemisrõõmu otseselt ei riku, kuid professionaalne välja ka ei näe. Ei teki tunnet, et kirjastaja teadis, mida teeb.

Samas on tekst ise ikkagi mõnus ja tõrvatilk meepoti väliskyljel, sestap võin paadunud loomasõpradele kinnitada, et ostmise juures kõhelda ei maksa. Iseasi, kui seda just Turovski enda mõne parema raamatuga võrrelda - kui valite, kas osta "Nad kuuluvad maailmale" või "Loomult loom", soovitan pigem viimast.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Raamatumaailma surm

Sain kurva kirja Aivar Soolalt, kes ytles, et Raamatumaailma ylalpidamiseks rohkem raha pole ja sestap paneb ta portaali 29. septemberist 2012 kinni.

Nukker lugu. Aga ega ma ise ka sinna kuigi tihti jõudnud pole. Eks teistega ole vist samamoodi. Kunagi, kui veel arvustamiseks aega leida lootsin, sain peotäie raamatuid eri kirjastustelt - mõni on siiani arvustamata. Piinlik ja paha, ent mis sa, hing, teed.

Ma ei kujuta hästi ette ka, mida peaks tegema, et säherdune asi Eestis tuule tiibadesse saaks. Ju on piisavalt vähe neid, kes oma eraviisilist lugemust yldse jagada tahavad, piisavalt palju neid, kes teevad seda mõnes suures välismaises portaalis, ja omajagu neidki, kellele see yritus yhel või teisel põhjusel tehniliselt ei istunud. Kes on juba mööda läinud ning nõuab eraldi liidest iPhone'ile või tahvelarvutile, kes maha jäänud ja peab arvustuste-märksõnade-raamaturiiulitega askeldamist liiga keeruliseks.

Ega lehtede raamaturubriigid ka just eriliselt õilmitse. Vaatasin eile korra Ekspressi, seal oli miski Helmete suguvõsa kokkutulek. Päevaleht on omaenda raamatute kiitmiselt läinud yle oma filmide kiitmisele. Postimehe seltskonnalisas on ka vahel natuke raaamatujuttu ja Sirbi arvustused on minu jaoks enamasti liiga kultuursed. Mis siis yhest pisikesest portaalist tahta? Kes seal kirjutama peaks ja kes kirjutatut lugema?

Nojah, igatahes ei tahaks ma, et mu Raamatumaailma kirjutatud jutud päriselt kaotsi läheks. Endalgi on mõnikord hea mõnd asja järele vaadata. Nii et kopeerin nad siia.

-pealkirjata-

Kuradi raske on võtta inimene omaks nii, nagu ta on. Kõigi tema vigade, kõigi ta eelarvamuste, närvidele käivate harjumuste, probleemide, ylereageerimiste ja nõrkustega. Kui ta jälle ei kuula, jälle ei tunne õigel ajal ära, ei pööra tähelepanu, mõistab täiesti valesti.

Ega mittemõistmise teises otsas kergem pole. Kui sa omast arust igati pyyad ja siis lööb jälle välk selgest taevast sisse. Sa ei saa aru, mida valesti tegid või kuidas võib selles midagi niisugust näha. Proovid uuesti. Jälle ei tule välja. Pyyad end parandada, aga kuidas? Või siis käib see sul lihtsalt yle jõu. Yritad, aga eksid uuesti.

Tegelikult pole ju vahet, milles on viga. Kas keegi kujutleb midagi või asi ongi nii, haiget saab ta igal juhul päriselt. Kui ta pyyab seda selgitada, teine pool pyyab end parandada ning sellel tulemust ei ole, mis vahet on siis, mis täpselt viltu on? Miski on igal juhul katki ning ysna kiiresti ka keegi.

Kui kaua peaks yritama sellest yle saada? Kui kaua peaks lootma: äkki siiski? Kui mitu kord peaks proovima, enne kui oled kindel, et teed rohkem kui korra päevas kellelegi haiget, ehkki ei tahaks - kuid ei oska ka paremini?

Kurat seda teab.
Või siis ingel.

Lõpetaks Eesti Vabariigi ära?

Meil on tõesti kaks Eestit.

Yhe jaoks on viimaste päevade tähtsaim teema Eurovisioon ning nende arvates istusid kõik eile õhtul teleka ees Leplandi kuulates. Muid uudiseid ei ole.

Teine tegeleb pisikeste ja tähtsusetute teemadega nagu erakondade rahastamine, poliitilise systeemi muutmine, interneti neutraalsus, autoriõiguste reform... Aga nad on ka selgelt vähemuses.

Võib-olla on tõesti aeg see riik kinni panna, sest nobody gives a fuck.

Enamusel on komme jääda iga hääletusega pisemaks

Kirjutasin yhe diskussiooni tarbeks pisikese selgituse konsensusliku ning autoritaarse organisatsioonikultuuri võrdluse teemal. Hakkas tunduma, et ehk võiks see jutt veel mõnele huvi pakkuda, sestap kleebin ta siia. Tõlkida siiski ei viitsi.

Just as a short remark (I'm just procrastinating again, can't really afford spending my time on this discussion): if people who could be (and in a voluntary movement therefore should be) moderating the election and engaging all the relevant parties, actually start calling majority "consensus", this really carries the message "don't bother voting if you don't vote my way". After that, wondering "why is not everyone voting?" it is either naive or hypocritic. Consensus-based processes are delicate and difficult, they have to be approached carefully and thoughtfully. Otherwise, they just don't work.

Naturally, people who are impatient and have technocratic or meritocratic tendencies (like myself), tend to understand terms like "engaging" and "consensus" in a different way, as the "soft" approach in organizational culture tends to take time and effort, it does not seem very effecient and, honestly, drains one's nerves every so often. In that sense, yes, it is more efficient to build a good old-fashioned autocracy where people elect a strong leader and after that follow his orders. The problem is that in a long run, "soft" communities are actually more efficient, as they don't marginalize dissenters, therefore they can use multiple opinions in building their strategies and apply different approaches in the implementation. But if it is hard to recognize that, it is much harder to adjust your own thinking to a new culture, even as the old one is prevalent in your everyday life outside that particular community.

It is always easier to say "6 of 10 have voted, others are not important, let's move on". There is just a chance that you'll end up with six instead of ten. And sooner or later, you're gonna say "4 out of 6 have voted...".

Kogu tõde munapyhadest

Igal aastal tekivad siin-seal väikesed nägelused inimeste vahel, kel on praegustest pyhadest erinevad arusaamad. Yhtede arvates on meil vaba reede selleks, et me saaks mune keeta, värvida ja koksida ning šokolaadist jänestega maiustada. Teiste meelest on need kolm päeva mõeldud vagadeks mõtisklusteks, palvetamiseks ning kirikus käimiseks.

On aeg teha vaidlustele lõpp ning rääkida lihavõtete ja ylestõusmispyhade sunnist nii, nagu asi tegelikult oli.


***

Esimese sajandi algul tegutses praeguse Iisraeli kandis tegelane nimega Jeesus. Uitas ringi, õpetas, ravitses ja kogus muidu populaarsust. Mingi eriline staar ta ei olnud, raamatuid ei kirjutanud, rahvusvahelist poliitikat ei häirinud, aga eraklasse ka ei tõmbunud - põhimõtteliselt midagi pigem Vormsi Ennu kui Luule Viilma või Vigala Sassi taolist. Nojah, natuke liikuvam ja tervislikumate eluviisidega.

Paraku oli toonane aeg säälkandis rohkem Nõukogude Liidu kui Eesti Vabariigi moodi. Rahvas mõnikord nurises, siis jälle elas, kuidas oskas, ning ehkki aeg-ajalt juhtus muidugi mässe ja repressioone, ei olnud Rooma okupatsiooni lõpust mingit selget märki. Vaikne roomlaste kirumine ja selja taga rusika näitamine oli muidugi yldiselt kombeks, kyllap räägiti nende kohta ka anekdoote ja kes liiga palju rääkis, saadeti selle eest paranduslikele töödele ymber kasvama.

Ega rahutul hingel sellistes oludes lihtne ei ole, eriti kui ta ennast kohaliku ainujumalaga lähisugulaseks peab. Sattus vaene mees kohaliku poliitika hammasrataste vahele, Pontius Käbin pesi oma käed puhtaks ning partei vabariiklik keskkomitee langetas otsuse. Ses mõttes läks ikka ysna nihusti, seeklid ja kuked ja muu atribuutika sinna juurde.

Õnneks läks Jeesusel korda oma surm lavastada. Abi oli sellestki, et tema järgijad olid ammugi harjunud kõiksugu imelugusid uskuma. Kui mu nekroloog lehes ilmuks ja ma paluksin pärast seda mõnel oma sõbral ennast katsuda, ei järeldaks ta sellest sugugi, et ma olen põrgus käinud ja lähen kohe taevasse, pigem õnnitletaks mind nutika pääsemise puhul. Nojah, ma pole neid selleks ette valmistanud.

Igatahes põgenes Jeesus Rooma sõdurite eest jänesekostyymis, selles ei osanud teda keegi kahtlustada. Hiljem veetis ta terve elu roomlaste vastu võideldes, pildudes neid keedumunadega (need on valusamad kui toored) ja jättes vahipostide lähedusse vedelema myrgitatud šokolaadi.

Lõpuks läks muidugi kõik sama kurvalt kui Jyri Kukel, kelle Nõukogude okupandid supipatta pistsid. Jeesus jõudis omadega leiva ja veini sisse ning kristlastel on kena komme teda pyhapäeviti nosimas käia. Aga meie kaunistame tema kangelasliku võitluse symboleid ning taome neid yksteise vastu, nii nagu tema oma mune roomlaste kiivrite vastu purustas.


Suure elevuse tõttu ei saa ma jätta mainimata, et tunnen isiklikult inimest, kes on oma silmaga lihavõttejänest näinud. Tõsi, see juhtus umbkaudu 1942. aastal, kui ta oli alles viieaastane, aga pealtnägija tunnistus on igatahes olemas. Minu vanaema nägi samas vanuses Vene revolutsiooni ja mul pole mingit kavatsust selles ajaloolises syndmuses kahelda. No kuulge, kui paljud teie lähedastest tuttavatest on Jeesusega kohtunud? Mina ei tea yhtegi.

Eesti kõige naljakam pank

Hiljuti oli mul õnn ja au käia Eesti kõige naljakamas pangas.

Nad polnud seal eriti harjunud mõttega, et keegi tahab nende juures kontot avada. Miks? Kes? Kust ta tuli? Kuidas ta meist teada sai? See-eest oli teenindusel muidugi eksklusiivsuse mekk man. Olin päeva esimese tunni jooksul ainus klient ning ei jäänud muljet, nagu neil ka hiljem oma järjekorraautomaati tegelikult tarvis läheks.

Misasi on MTY, ei paista suurem osa Eesti panku kuigi hästi teadvat. Ei teadnud nemadki. Mul on kuri kahtlus, et ärirahva arust on "MTY" lihtsalt indiaanikeelne nimi viletsa firma jaoks, nii nagu kehva kytti tähistab sõna "taimetoitlane".

Et inimestel on ähmane ettekujutus Wikipediast, sellega ma päriselt harjunud pole. Olgem ausad, kui Wikipedia oleks pank, siis oleks see maailma suurim. Enamik inimesi usaldaks oma raha Wikipedia kätte märksa meelsamini kui pankadele. Või, mis seal salata, ka maksuametile. Riigi puhul ei või iial teada, mis ta su rahaga teeb, Wikipedia puhul on tulemus igayhel silme ees.

Samas olen siiani tulemusega rahul, nii et olgu siis peale. Mida veidram pank, seda suuremad on nimelt tähtajaliste hoiuste intressid - see on Euroopa Liidu direktiiviga kehtestatud veidrustasu. Kui peaks vastama tõele, et nad Vene raha pesevad, võib arvata, et nad on igasuguste jamade vältimisel eriti hoolikad. (Mitte nagu Swedbank, millega mul on samuti viimastel päevadel olnud õnnetus asju ajada. Muuseas, neil on tänini alles faksid, võtke lapsed kaasa ja minge vaatama.) Kui ma peaksin selle eest raha maksma, et pank Wikipediat teaks, võib minu poolest ära jätta.

Aadressi ja nime ma ei ytle, muidu oleks see reklaam. Aga vihjan, et panga peakontor on kodumaa saatkonnaga yhest uksest ja kõrvalukse taga on strateegiliselt paigutatud kasiino. Nimi nagunii muutub varsti, sest kuuldavasti ostis Eesti kontori ära yks Ukraina kolhoos. See on tore, ukrainlastega on ka eesti Wikipedial lähemal ajal koostööd ette näha. Palume siis teha meile soolapekiylekande.

Raha ei ole võim

Istun konverentsil, kus väike ryhm inimesi seletab suuremele ryhmale, et nood on liikumise liidrid ja ei peaks raiskama aega ega energiat niisugusele mõttetule tehnilisele pisiasjale nagu raha, mil pealegi pole midagi pistmist võimuga. Nii et liidrid peaks tegelema tõsiste asjadega ja jätma mitteliidrite hooleks otsustamise, kellele, kui palju ja milliste reeglite alusel raha antakse.

Olen vana aja inimene: kyyniline, pessimistlik ja uskmatu.

Lõuad pidada ja edasi teenida

Kummaline kyll, aga järsku on kuidagi paljuvõitu neid ministreid, kes soovitavad, et rahvas söögu heinu ja pidagu lõuad. Kas see on mingi nakkus või pole mina lihtsalt varem märganud?

Andrus Ansip: noh, näiteks ACTA-protestide järgne "vabandus" ja solvunud turtsatus "kui te minust väsinud olete, ma lähen siis minema ja kyll te kahetsete! mina ei eksi kunagi!" Vanemuise saalis. Eks neid sõnavõtte ole teisigi.

Jaak Aaviksoo vastuseks meeleheitel õpetajale: "Mina ei tahaks kellelegi ette kirjutada, kuhu ta minema peaks. Eesti on vaba riik, vabadus minna ja valida elupaik, samuti tulla tagasi ja olla Eesti kodanik, on suur väärtus." Ehk siis mine minema, kui ei meeldi.

Hanno Pevkur: "Õpetajate palga osas on haridus-ja teadusminister Jaak Aaviksoo selge sõnumi öelnud. Hetkel ei näe, et minu igapäevaelu streik kuidagi oluliselt mõjutaks."

Jyrgen Ligi: streik on yhe ameti antisolidaarsusavaldus ylejäänud yhiskonna suhtes ja ametiyhingud ajavad väga egoistlikku asja.

Helir-Valdor Seeder: viimatises "Pealtnägijas" näidatud suurepärane esinemine Riigikogu saalis kõlas ysna samal toonil.

Võimalik muidugi, et mul on mõni sest ylbikute seltskonnast ka kahe silma vahele jäänud. Ega ma iga nende liigutust ei jälgi. Aga sellestki on juba selge, et kysimus ei ole yhes või kahes sotsiopaadis, niisugune on kogu me riigijuhtimise kultuur.

Mõnes mõttes on hämmastavgi, kuivõrd kenasti peab paika tõdemus, et kultuuri piirid ei pea, sealhulgas valitsemiskultuuri. Eestis valitseb praegu samasugune stagnatsioon kui Venemaal: võimul on inimesed, kes on veendunud, et nad võivad omavahel kyll aeg-ajalt toole vahetada, kuid ega nad sellepärast veel kuhugi lähe. Aga võimul on nad enda arvates sellepärast, et peavadki olema, niisugune on nende õiglane saatus ja nõnda see jääb, igavesest ajast igavesti. Aamen.


***

Teisalt ei tule poliitikud kunagi väljastpoolt yhiskonda, nad on oma valijate peegelpilt. Vahel kyll natuke kiivas, kuid vähemalt omaenese elektoraadi nägu on nad ikka. Sestap leidub ka vähemaid vendi, kes soliste taustal koorina saadavad.

Martti Aavik: "...streik on väga tugev märk mingi ameti esindajate antisolidaarsusest ülejäänud ühiskonna suhtes."

Leidub muidki hampelmanne, kes on valmis iga teemaga seoses ajalehte trygima. Aga ma tõesti ei taha neid siin loetleda.


***

Huvitaval kombel on ka Tartu Ylikooli eetikakeskuse juhataja paunas ministrikepike. Ses mõttes on kena näha, et Eesti teeb jälle midagi teistmoodi kui muu Euroopa: enamasti on ylikoolide eetikakeskustes Euroopas pigem vasakpoolsed, kes rõhutavad empaatiat ja sotsiaalset dialoogi, mitte vaikiva kuulekuse põhiseid väärtusi. Nagu väike tykike Teeparteid oleks postiga Eestisse saadetud. Mis seal ikka, edukat karjääri!