Kollaste lehtede aeg

Liisu viitas mõne aja eest Areenis ilmunud Marek Tamme loole klikiajastust. Ega seal midagi uut ja valgustavat olnudki, tavaline jutt sellest, kuidas klikikultus kipub juba paberlehtigi valitsema.

Ajaloolasena võib MT ju rusikaid raputada ning tendentsi tahtlikku pidurdamist nõuda, aga kuidas või miks peaks seda tegema ajaleht kui äriettevõte? Paberlehtede reklaamimyyk kukub kolinaga ja tõmbab mahud endaga kaasa, sest lugejad võtavad oma seitse asja ning marsivad internetti. Seal ei piira valikuid tellimisraha, nii et uuringutes on aina enam inimesi praktiliselt kõigi suuremate lehtede lugejad. Nii et veebireklaam võib ju kasvada, aga mitte meeletult. Kui lugejad määrduvad ajakirjandusele laiali nagu kosmonaut musta augu syndmushorisondile, on aina raskem reklaamitellijale selgitada, mispoolest just sinu leht ainulaadne on.

Kogu see ilu ja toredus meenutas eelmise nädala Postimehest loetud artiklikest, milles Pullerits pyydlikult Juhi kõnet refereeris. Kyllap ma olen, jah, skeptilisem kui enamik moodsa aja inimesi, ent mulle meenutas teksti toon miskipoolest vanu häid aegu. Sellised refereeringud on toredad, sest neis tuuakse välja kõige olulisemad kohad, mis edaspidi käsulaudadeks lõigatakse. Kaks lõiku jäid eriti teravalt silma.

Ühtlasi pidas Kopli oluliseks Postimehe ajakirjanike ja toimetajate püüdu serveerida ajalehes materjale nii kirjutamisstiililt kui kujunduslikult üha atraktiivsemalt. "Aga selles osas on veel pikk tee käia."
/---/
Hoolimata rõõmustavatest näitajatest ütles Kopli: "Peame kirjutama sellest, millest inimesed räägivad, mitte arvama, et oleme nii elitaarsed ja mõnel teemal ei kõlba kirjutada."

Paranoiline lugeja võiks nyyd mõistatama hakata, milliste atraktiivsete teemade jaoks on Eesti ajakirjandus ennast varem liiga heaks pidanud. Põhiliselt meenuvad Liis Lassi aluspesu, mida mõne lehe esikaanel tõesti veel ei kohta, ja Vesti Dnja reklaam "Bez tsensurõ" Tallinna trammides. Nii et kas hakkab Postimees rohkem VD moodi kirjutama või...