Raamatukogud või sõbrad?

Oliver ei viitsi raamatukokku minna ja igatseb selle asemel eraraamatukogude võrgustikku. Oleks ju tore naabritädilt raamatuid laenata?

Mina ka ei viitsi. Tallinna raamatukogud on yldiselt ebamugavad, harukogud ka õnnetult pisikesed. Kui ma ei soovi lihtsalt "midagi lugeda" (aitäh, mul on endal paarkymmend tuhat raamatut pluss karjakaupa e-raamatuid), siis midagi konkreetset tuleb tavaliselt suurtest keskkogudest otsida. Need ei jää mulle eriti tee peale, lisaks veel igal omad halvad kyljed.

Linnaraamatukogu nõudis viimati Tallinna sissekirjutuseta inimestelt tagatisraha, mis on tyytu, pealegi on kõik huvitav neil enamasti otsas. (On neil yldse õigust mu isikuandmetes sonkida?) Rahvusraamatukogu varem yldse välja ei laenanud, nyyd on aga lahti peamiselt tööajal. Järele jääb Teaduste Akadeemia kogu, mille Rauakool kyll mõne aja eest okupeeris, ent selle kanti ma tõesti naljalt ei satu.

Erakogudega on jälle see häda, et mul pole erilist kindlust, kes ymberkaudsetest linnakodanikest raamatutega viisakalt ymber käib. Vanamoodsate inimeste jaoks (nagu mina) on raamat siiski ysna isiklik asi. Pealegi tuleb siis kõige yle arvestust pidada. Viimasel ajal olen oma kogu kyll usinalt korrastanud, kuid katalogiseerimine ja arvutisse toksimine võtaks vähemalt tubli nädala.

Lisaks vajaks kõigi selliste harukogude haldamine systeemi, mis oleks märksa jõudsam kui praegune suurte raamatukogude kataloog Ester (Tartus merihobu.utlib.ee, Tallinnas ester.nlib.ee). Kindlasti on linnarahval rohkem raamatuid kui raamatukogudel, haldus on aga märksa segasem. Ja selle halduse usaldusväärsus on omakorda probleem.

Nii et esialgu tuleb vist ikka sõprade juurde jääda. Ah et sõbrad ei loe ega osta piisavalt raamatuid? Otsi intelligentsemad sõbrad. Teoreetiliselt võiks neid leida näiteks raamatupoodide kohvikutest.