Kust tuleb elekter? Keegi ei tea

Päevaleht korraldas "vestlusringi" Eesti energeetika teemal, kõrvuti seati Juhan Parts, Anto Raukas, Rainer Nõlvak ja Eesti Energia strateegiajuht Jaanus Arukaevu. On see vast yks lõbus lugemine!

Raukas kui tuntud tuututaja on juba varem lubanud, et paneb kas või enda õue peale kemmergu asemele tuumajaama pysti. Sisuliselt kordab ta siingi sama juttu ning ähvardab, et kui teised temaga ei mängi, annab ta neile elektrit ainult kaks tundi päevas. Miks akadeemik ei võiks loll olla? Väga hästi võib, meil kedagi ei diskrimineerita. Tõenäolisemalt on ta siiski pool uut Naani; teiseks pooleks on hakanud Endel Lippmaa. Põhimõtteliselt on võimalik, et Raukas täitsa tasuta ja omal initsiatiivil tuumatööstusele lobi teeb, aga kui arvestada, et terve tööstusharu peale keegi ikka eestkõnelejaks palgatakse...

Rainer Nõlvak, Eestimaa tubli sanitar, vehib täiesti asjassepuutumatu Gazpromiga ning kuulutab muu jutu sekka, et Venemaalt nafta importimine on palju tähtsam kui elektrijaamad. Põhiline argument on, et Eesti maksimumvajadused katavad lähemal ajal pystitatavad tuulikud suurepäraselt ära. See kõik on tore ja hea. Kuidas systeem tuulevaikuse ajaks stabiliseerida, sellest mitte yks piuks.

Juhan Parts pehmendab Ansipi sõnu ja yritab teda välja vabandada; Raukase tõttu see siiski ei õnnestu. "Võib kysida parlamendilt mandaati", "tuleb teha investeeringuid", "meil peavad ressursid olema planeeritud" - milline neist fraasidest kõlab nii, nagu Parts teaks, mida teha tahab? Noh, ega keegi ei ootagi, et valitsus 2010. aasta riigieelarve kinnitamiseni pysiks. Milleks siis nii pikalt ette muretseda?

Jaanus Arukaevu suudab neli korda vahele piiksatada. Yhel korral neist tahab energeetika arengukava, teisel mõmiseb ebamääraselt, kolmandal annab Nõlvakule yhe numbri ja neljandal teatab, et elektriturgu on vahva integreerida. Strateegiajuht ilma strateegia ning juhtimiseta - kohe näha, et ta kontsernis midagi ei otsusta, vaid on harjunud olema assistent.

Mingisugust dialoogi ei toimu, igayks ajab oma joru. Kaks demagoogi ja kaks äput, vestlusring ilma vestluseta. Ainus yhine joon: igayks omas nurgas kurdab, et plaani ei ole. Kui Juuli ja Maali sel teemal ohkavad, on see arusaadav: mingeid otsuseid vastu võtta pole lihtsalt nende võimuses. Aga kui seda teevad majandusminister ja Eesti Energia strateeg, on see nende endi tegemata töö.

Ilmselt jätkub kõik nagu siiamaani: Eesti Energia nokitseb vaikselt vanaviisi nurgas, kõik teised piirduvad mokalaadaga. Probleemid pakuvad kätte jõudes vahvaid yllatusi. Lahenduseks kõpitsetakse vanu põlevkivikatlaid, ostetakse Venemaalt elekter sisse, tõstetakse hinda ja yhtlasi ka inflatsiooni. Inimesed ohkavad, maksavad ja loodavad tänapäeval aina ökonoomsemaks muutuva tehnika peale. Eurot ei tule, elu läheb edasi.