Sirp unustas räpase mineviku...

...ja joonistas endale uue kujunduse. No tore on. Kuni sisu ei muutu, pole sellest erilist kasu. Minu jaoks leidub seal huvitavat ehk yle numbri, ehk läheb selle netist lugemine nyyd siis mugavamaks.

Häda on hoopis teises otsas. Nimelt suutsid kultuurihaldurid ära kaotada Sirbi arhiivi. Google seda igatahes ei leia, artikleid tuleb lugeda cache'i kaudu. Mitte, et ma Sirbi lugusid kuidagi ylearu palju tarvitaks, aga vahel läheb vaja - eelkõige Vikipeedia jaoks mõne teema tausta tuhnides.

Eks nende märgendamine oli varemgi ebamugav, sest miskipärast kirjutati Sirbis veebilehtede pealkirja kohale vaid rubriigi nimi - sama nõme lahendus kui Maalehel. Aga noh, võrreldes ajaga, mil Arne Merilai sessamas Sirbis kurtis, et Loomingus ei osata e-posti lugeda... kahtlemata edasiminek. Progress, kui vana ilksõna meenutada.

Olengi viimasel ajal Sirbi artikleid endale cache'is märgendanud ning mõelnud murelikult, kas nyyd siis jääbki nii. Cache kaob mingil hetkel ära. Loodetavasti on kogu see kraam Internet Archive'is salvestatud, nii et kunagi saab lingid sinna ymber suunata. Aga kui ei ole?

Nii see eestlaste kultuurimälu kaob. Ning enne kui keegi tuleb lobisema, et piisab sellestki, et paberlehed raamatukogudes kõdunevad - ega ei piisa kyll! Et kymme aastatki vanu lehti raamatukogus lappama minna ning sealt mingit obskuurset artiklit yhe tsitaadi pärast välja tuhlata, peab olema hirmsal kombel vaba aega või õite suur himu selle artikli järele. Sisuliselt võivad lehed raamatukogudes kõduneda, ent kui neid veebis pole, on nende sisu käibest väljas.

Aga noh, kes see minu arvamust kysib. Las koerad hauguvad, karavan vusserdab ikka edasi. Ja õigupoolest - milleks meile mälu.