Ma ei loobu oma keelest

Aitab! Sammukestki maad ei loovuta ma enam okupantidele! Olen tydinenud loovutamast sõnu yksteise järel spetsialistidele, kes ytlevad mulle, mida miski tähendab. Nad kisuvad sõnad ykshaaval mu suust ja võtavad need endale. Ei ainsatki sõna enam!

Keel on elav organism. Selle reegleid võib ju raamatutesse kirja panna, ent suurema osa ajast kõnelevad inimesed siiski paindlikku ja muutlikku tavakeelt, mitte sõnaraamatutes jäigastunud kirjakeelt. Vähe sellest, ka suur osa kirjutatust on tegelikult tavakeelne. Kirjakeel põhineb ikkagi tava- ja kõnekeelel, mitte vastupidi.

Eesti keel on yks reguleeritumaid keeli - väidetavasti norra keele kõrval. Selle põhjused on ajaloos - Johannes Aavikus ja nõukogude okupatsioonis. Noor-Eesti päevil oli kirjarahval kombeks keelega mängida. Erni Hiir ja teised futuristid polnud usgugi ainsad, kes kõikvõimalikke keeletrikke teha võtsid. Samas vaimus algas ka Aaviku katse eesti keelt reformida, oma maitse järele rikkamaks ja kaunikõlalisemaks muuta. Sellele yritusele reageerisid teised, enamjaolt konservatiivsemad keelehuvilised ja -teadlased.

Ent veel Pätsu ajalgi polnud eesti keelereeglid päris jäigad. Selle töö tegi ära nõukogude kord. Yhelt poolt soosis toonane mentaliteet kõige reeglistamist ja normeerimist - enamik riike poleks niisuguses koguses filolooge ja sõnaraamatutreialeid yleval pidanudki, normaalsetes oludes on see erasektori lõbu. Teisalt oli võitlus eesti keele puhtuse ja hääduse eest yks kaudse vastupanu liike, sest ylepolitiseeritud režiimis muutus apoliitiline kultuur poliitiliseks ning hool emakeele eest isamaaliseks. Kaheksakymnendateks olid keelesaated ja -raamatud nii populaarsed, et mõni keeleinimene ei suuda oma popstaaristaatuse kadumisega siiamaani leppida.

Uuel Eesti ajal hakkas keel aga reeglitest välja murdma. Sõnavara muutus tohutu kiirusega, iga noorkirjanik kirjutas nii, nagu pähe tuli. Korraldajad ja keelajad ei jõudnud enam igale poole. Aasale pääsenud vasika pyydmatust mõningal määral mõistes kirjutatigi eelmise õssu kaanele, et see on kirjeldav, mitte normeeriv raamat.

Viimase õssutrykiga tuli aga tagasilöök: emakeeleõpetajate ja Eesti Keele Instituudi vandlitorni asukate kättemaks. Nyyd vehitakse selles valitsuse määrusega, mille järgi õss on kirjakeele alus. Aitab! Ei mingit omapäist lahmerdamist enam! Meie teame, kuidas peab!

Tavakeele ja erialaterminoloogiate vastasseisu on õssutegijad ikka spetsialistide poolel seisnud. Kõnekeelt sinna näpuotsaga kyll satub, kuid selle ylestähendamist pole sihiks võetud. Ent kui mingi argoo või terminoloogia on otsustanud mõne sõna kinni pyyda, puuri pista ja omistada sellele enda arvates täpse tähenduse, pannakse see raamatusse kirja. Häda inimesele, kes sõna edaspidi vanal või, hullem veel, uuel viisil kasutada julgeb! Kusjuures kedagi ei huvita, kas uuel, pyhal ja terminoloogiliselt sisseõnnistatud sõnakasutusel ka sõna senise tähenduse valguses mingi mõte on.

Viimasel ajal kuulen aina sagedamini keelde ja õpetusi, kuidas ma kõnelema-kirjutama pean.

- Mugulsibul tähendab mingit asja, millega sa iial kokku ei puutu, sa ei tohi seda sõna sibulamugula kohta kasutada!
- Sul ei ole kunagi depressiooni! Depressioon on meditsiinitermin, mida võhikud suhu võtta ei tohi!
- Pistis ei ole altkäemaks! Kuidas sa julgesid need segi ajada?!
- Ettevõtja ei tähenda inimest, kes midagi ette võtab, see on juriidiline isik. Sinust ei saa mitte kunagi ettevõtjat!

Pähh. Tahan ja olen depressioonis ettevõtja, vot. Võtan altkäemaksu ja söön mugulsibulat. Minu keel, ma ei anna seda ära.

Nii nagu ma ei pea valitsuse määruse alusel kõnelema, ei pea ma ka kirjutades kellegi käskudest lähtuma. Olen eraisik ning võin teha, mida tahan. Ent mul on aina enam kahtlusi sellegi suhtes, kas näiteks ajakirjandus sama rangetest reeglitest lähtuma peaks. Jah, eriaalaväljaanded ei saa muidugi argoodest mööda minna. Ent laiatarbeajakirjandus kyll. Miks ei võiks leht kirjutada altkäemaksudest ja pististest nii, nagu inimesed neist sõnadest aru saavad, ajamata iga kord õssus näpuga järge, sest seal on otsustatud synonyymid ilma igasuguse loogilise põhjuseta yksteisest lahutada?

Jajah, loomulikult ei meeldi mullegi päris iga asi, mis keelega ette võetakse. Aga teate, on olemas selline asi nagu stiil. Hea stiil ja halb stiil. Praegu on see mõiste ära unustatud isegi ilukirjanduses, ajakirjandusest rääkimata. On aeg ta endale meelde tuletada. Ning ei, selle kõiki reegleid ei saa näpuga järge ajades kirja panna. Miks peakski?