Panegyyrika Ain Kaalepile

Sellest on nyyd pea kaks nädalat, kui Eesti Kirjanduse Seltsi listi laekus teade, et kohe-kohe tuleb Ain Kaalepi uue ja uhke luulekogu "Muusad ja maastikud" esitlus. Läksin igaks juhuks samal päeval poodi. Ei veel, arvati seal. Nädal hiljem vantsisin uuesti raamatupoodi. Ikka ei midagi.

Saabus esitluspäev. Kaalusin isegi espetsjaalselt Tartusse minekut, aga nagu tavaliselt, tuli miski ette. Leppisin siis kolmanda poeskäiguga - ja sedapuhku läks õnneks. Kui palju selline pidev poe vahet saalimine mulle maksma läks, ei mõistagi kokku arvata. Pakun, et tuhandetes. Peaks Kaalepile arve esitama.

Igatahes on ta luulekogu mul nyyd käes, suures osas ka loetud ning ma ise raamatu yle õnnelik, nagu oleks Pegasus pihku s...unud. Jõudsin juba sõpradelegi kiita.


Umbes sada aastat tagasi avastasin Päevalehest Kaalepi intervjuu. Märkisin selle endale toona yles, sest kirjanikuherra vestis seal põnevat ja asjalikku juttu - nagu tal kurisageli kombeks on - ning mul oli hirmus himu seda paaris blogisissekandes kommenteerida. Olen ise kah luule kui niisuguse teemadel kyllalt teoretiseerinud, õpetanud ja manitsenud noori suleproovijaid nii kysimise peale kui ka kutsumata. Oleks hea ettekääne need jutud uuesti kokku võtta, systematiseerida ja siia riputada.

Ei ole ma selleni jõudnud, võib-olla mõni päev jõuan. Aga nyyd on Kaalepil uus usutlus Päevalehes. Mõnus ja huvitav lugemine, veereb muhedalt ja jätab pärastiseks mõtteainet.

Võimalik, et mul lööb miski fännikompleks välja. Olen ise Ain Kaalepi luuletusi ja muid kirjatykke ysna noorest east saati nautinud, kyllap on tema kirjutatu mu mõttelaadi ja kirjastiili rohkem mõjutanud kui isegi arvata oskan. Kipun hindama nii tehnilist meisterlikkust kui ka oskust ainega vabalt ymber käia, muigan muietele kaasa, otsin alatasa tekstidest vihjeid ja seoseid ning hõiskan midagi põnevat leides nagu seeneline, kel väits pihus ja kuhi korvis. Ses suhtes on populaarne kirjandus tihtipeale paraku vaene, või siis jällegi liiglabane.

Ju mulle Kaalep seepärast niivõrd meeldibki - ta vastab maitsele, mille ise kujundas. Oleks imelik kah, kui ei vastaks. Otse vastupidi, ta läheb aina paremaks nagu hea vein. Hakka või luulekogusid keldris hoidma.