Yhine nimetaja jooksis lati alt läbi

Mari Klein kirjutab Päevalehes Tänapäeva romaanivõistluse raamatutest. Aitäh, et kirjutab - olen nyyd veelgi kindlam, et yhtki neist kätte ei võta. Aga mulle pakub huvi ka see, kuidas ta neist kirjutab.

Tytarlaps nuriseb, et kodanikud romaanikirjanikud kaovad detailidesse, kasutavad triviaalset kõnekeelt ja jäävad pealiskaudseteks. Kõlab usutavalt; suurem jagu noortest autoritest on tõepoolest kohutavalt tyytud. Ainult et ega tema enda kirjatöö kah mingi stiiliõpik ole.

Tänapäeva raamatuvaliku kohta arvab ta, et "kirjanduse mõiste kui sellise lati tõmbab liiga madalale". Hunt sellega, et see tegelikult isegi lause pole. "Tõmbab mõiste kui sellise lati madalale"?! "Kirjandusest" yksi ei piisanud, "mõiste" kõlab kangemalt ja igaks juhuks paneme otsa veel "kui selline".

"metatekstiliselt tulid enamikul välja selle mõte" - WTF? Et Päevaleht veebitekste ei toimeta, seda ma tean. Aga ilmselt ei loe seal keegi yldse avaldatavaid tekste. Silme ette tulid kymme tuhat ahvi kirjutusmasinatega.

"koer on maetud nende yhisesse nimetajasse" - kas kuskil on välja kuulutatud võistlus, mitu metafoori saab yksteisega ristata? Palju õnne, see on juba mitte metafoor, vaid patafoor. Eks minagi kirjutasin kord lyhiyhenduse hetkel uudisnupu pealkirjaks "Euroopa pangandusmaastikul seilab pankrotitont". Saime kolleegidega hea suutäie naerda, ent meil ei tulnud pähegi sellist jama lehes ära trykkida.

Yritasin paar aastat tagasi kaitsta Eesti nooremat kirjanduskriitikat sõbra eest, kes väitis, et meil pole yhtki kriitikut, kelle tekstid lugeda kannataksid. Ei tulnud toona paraku yhtki head näidet pähe. Loodetavasti on ta meel nyyd rõõmsam: vähemalt syrrealism on Eestis kõrgelt arenenud. Arvatavasti Ehina ja Laabani hea mõju. Ehk jõuab see kunagi ka proosasse ning järgmisel aastal võime lugeda juba romaani kala jalgrattast.