Puuvili kohupiimaga

Nädal otsa lubasin veebitoimetuse tydrukutele tagasisidet teha.
Teisibal natuke jõudsin, kolmandiku jagu esmaba uudistest. Edasi läks kiireks.

Neil oli seal alguses tõeline bardakk. Eesti keeli siis... (kustutasin yhe vanamoodsa, ent mahlaka väljendi).
Väga, väga kole.
Äkk kuubis.

Ajapikku on ometi paremaks läinud, mis sest, et vahel ikka juhtub.
Veebis kõik noored plikuškad koos, värskelt koolist tulnud, kui sedagi. Sellised rõõmsad, entusiastlikud ja samas ebakindlad.
Eks nad õpi.



Täna saatsin siis neile uued tagasisidekirjad.
See oli omaette töö kohe, nemad kirjutavad viiekesi rohkem uudiseid kui mina lugeda jaksan. Vead tulidki põhiliselt kiirustamisest, mõni koolihariduse auguke ka sekka. Pole veel seda vilumust, et une pealt komad õigesse kohta panna ja linnavalitsuse pressiteateid inimese keelde tõlkida.
(Kui seda juhtub lugema keegi Tallinna linnavalitsusest, minge laske end maha ja tulge siis tagasi. Narrite kenad rõõsad piigad ära, kus see kõlbab! Ust! Kõšš! Kassasaad!)

Tagasiside tehtud, hakkas syda pakitsema. Läksin, tõin tordi ka.
Tort tundus aitavat kyll, päästis keelepaelad lahti ja lasi jutu lipakile.
Tunnistasid isegi, et ma tundusin alguses palju kurjem.
Tunnistasin vastu, et olengi.



Pagaripoisid teevad häid torte.
Kohupiimatort puuviljaga, või oli see nyyd hoopis vastupidi.