Udu tuleb, udu tapab

Suur osa Malaisiast ja Indoneesiast ning Singapur on kaetud paksu suduga. Viimastel aastatel pole see sealkandis muidugi midagi uut, kuid seekordne pilveke on laiem kui varasemad. Satelliidipildid on igatahes võikad.

Suuremalt jaolt tekib selline hägu Indoneesia metsapõlengutest, mis omakorda synnivad kuritihti põllumajandusest: sealkandis on alepõletus nimelt tänini populaarne. Huvitaval kombel leidub meilgi inimesi, kes alepõletamist romantiliseks, puhtaks ja õilsaks peavad. Mis seal imestada; need, kes pole lugenud Baeri ylevaadet "Eestlaste endeemilistest haigustest", arvavad ka suitsutaredest hästi.

Eks Londonis hakati kah alles siis liigutama, kui 1957. aasta sudu käes vanainimesed surema hakkasid.

Uudislingid:
http://en.wikinews.org/wiki/Haze_covers_Southeast_Asia
http://en.wikinews.org/wiki/Haze_in_South_East_Asia_worsens

Võrdluseks võiks uurida ka alepõletust:
http://en.wikipedia.org/wiki/Slash_and_burn

ja näiteks sellist uudist:
"Hundreds treated over Tehran smog", BBC News, 2005-12-10.


Nii võib juhtuda, et kui Euroopa oma raskuse all kokku vajub (ning see on nii ajaline kui tingimuslik kui, ärge tulge nyyd norima asja kallal, mida ma isegi tean), ei olegi barbarid kohe ukse taga ryndamas. Barbareil omalgi probleeme kyll.

Tegelikult on muidugi kahju, samas... no kurat, kas igayks peab samad lollused kohe järele tegema? Kuninganna Victoria aegsest Inglismaast ja Itaalia lagedaist nõlvadest võiks ju ometi midagi õppida.
Jama, jama.

Inimloomus ei muutu.