"He imitated his favourite brother, Broghill, in trying his hand at romances, fragments of which remain; they are very bad."
Marie Boas Hall,
"Robert Boyle and Seventeenth-century Chemistry",
ptk "The making of a scientist", lk 13
(Olen nõus uskuma, et see vastab tõele, aga ikkagi on väga ebadelikaatne teadusloolasest niimoodi ytelda.)
Peter Hessler „Ennustusluud“ Kirjastus „Eesti Ajalehed“, 2010.
See on yks arukas raamat. Märksa arukam kui võiks oodata
ameeriklaselt, kes elutseb totalitaristlikus riigis. Hessler märkab
enamikku neist pisiasjadest, mis muudavad yleminekuaegade kiired
muutused nii ainulaadseks ja samas kuidagi veidraks. Muidugi annavad
autori sidemed uiguuride seas talle ebatavalise vaatenurga.
Lugeja märkab kohe, et "Ennustusluud" kirjutas ajakirjanik. Hessleri
tekst voolab vabalt ja laseb end kergesti lugeda. See on kirjanduslik
vastavalt vana kooli ajakirjanduse parimatele traditsioonidele -
õigupoolest viitabki ta otsesõnu Hemingwayle. Samuti pole ta eriline
faktinärija, just nagu ajakirjanikud tavaliselt kõikjal - kord mainib
Hessler katkise silla "frontoone" (eestikeelses tõlkes said neist siiski
sillasambad) ning filmidest kõneldes ei maksa tema väiteid aastate ja
tootjate kohta usaldada. Ent need kõik on pisivead ja õhustikku oskab ta
hästi tabada.
Hessleri 1999. aasta Hiina meenutab mitmeski mõttes 1989. aasta
Nõukogude Liitu. See on suur maa, mis elab ajas, kus reaalsuse piirid on
muutunud häguseks. Sellises keskkonnas ei saa toetuda reeglitele, olgu
need siis kirjutatud või kirjutamata. Sa võid ajada igasugust äri
peaaegu seaduslikult, samas võidakse sind ükskõik mille eest vahistada
ning ära kaotada. Ei ole kindlaid majakaid, ainsad maamärgid on ajalugu
ja kultuur.
Seepärast toobki Hessler need oma jutustusse tänapäeva Hiinast. Sest
isegi niisuguses kaoses võib päevasündmusi mõista vaid vaadates nende
tausta, tuhandete aastate pikkust traditsiooni. Ta liigub võrdse
kergusega tänapäevas ja minevikus, põimides mõlemad seinavaibaks, mida
täidavad kirevad stseenid ja jutud. Seda võib vaadata tundide kaupa,
uurides pisikesi detaile. Ent võib ka tunda aukartust, püüdes haarata
pilguga kogu selle ulatust ja ilu.
See on hea seinavaip. See on hea raamat.
Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.
1920. aastal sõlmisid poolakad Riias Nõukogude Venemaaga rahulepingu, milles jagasid omavahel ära umbes aasta aega tegutsenud Valgevene Rahvavabariigi. Valgevene eksiilvalitsus Kaunases karjus hääle kähedaks, aga teda ei kuulanud keegi.
Pärast Teist ilmasõda lasid norrakad endistel Saksa armee sõduritel miinivälju puhastada. Kui plats puhas, käsutati sakslased sealt risti-põiki yle jooksma. Kokku läks neid sedaviisi kaotsi paar-kolmsada - suure sõjaga võrreldes mitte just eriti suur arv.
Muuseas kasutasid norrakad samasugust kavalat nippi kui ameeriklased ja inglasedki: et sõjavange ei peaks kohtlema Genfi konventsiooni nõuete järgi, nimetati neid mitte sõjavangideks, vaid desarmeeritud vastase võitlejateks. Juriidiliselt on kõik korrektne ja ei pea nii palju syya andma. Ameeriklased laenasid põhjenduse omakorda sakslastelt, kes pärast Poola annekteerimist 1939. aastal leidsid, et sõjavang peaks pärinema mingist riigist, ent Poola riiki ju enam pole. Loogika on raudne.
Needsamad ameeriklased tegid 1968. aastal näo, et Tšehhoslovakkias ei juhtu midagi huvitavat. Käed oli Vietnamis tööd täis ning relvastuse piiramise leping vajas hädasti venelaste allkirja. Nii lõppeski Praha kevad.
Iga rahva ajalugu on sedalaadi juhtumeid täis. Ma ei oska ytelda, võib-olla pole neid mustlastel või sölkupitel, aga võib-olla on need lihtsalt kirja panemata jäänud. Ega keegi neist eriti rääkima kipu.
Selge see, et 1919. aastal interneeritud Vene Loodearmee valgekaartlased ei olnud Eesti iseseisvusest eriliselt vaimustatud. Seepärast eestlased nende edasitungi Piiteri peale ka nii innukalt ei toetanud, nagu lääneriigid lootsid. Kui kommunistide valitsus oleks kukutatud, olnuks eestlastel ysna kama, kas Lääs upitab uuesti võimule tsaari või Kerenski, Venemaa territoriaalsest terviklikkusest oleksid mõlemad peagi rääkima hakanud. Syya oli endalgi vähe, tõved levisid ka, nii et tingimused laagrites ei olnud midagi erilist. Surid, siis surid, bolševike käes läinuks märksa hullemini. Samas, ega meil millegagi uhkustada ka pole.
Loomulikult oli Eesti valitsus Vabadussõjas sundseisus: mehed lihtsalt ei läinud sõtta, kui neile maad ei lubatud. "Oma" riik on tore, aga miks pean mina härraste eest naha turule tooma? Isiklik maatykk on midagi selget ja konkreetset, selle eest võib võidelda kyll. Kuskilt seda juurde ei kasvanud ja Läti ka vabatahtlikult ära ei andnud, tuli baltisakslaste käest võtta. Seitsesada aastat orjaööd, teadagi. Mis saab rahvast, kelle elatusallikas ära võetakse? Midagi ei saa. Umsiedlung pani baltisakslaste ajaloole lihtsalt punkti, lõpulause kirjutas Eesti Vabariik. Kui sakslased laevadele läksid, räuskasid eestlased lehtedes, kui tore on, et Eestis õhk puhtaks sai. Loodus tyhja kohta ei salli, samal ajal tulid nõukogude sõdurid idast asemele.
Ei toimetanud Klooga koonduslaagris ega Tartu näituseväljakul yksipäini sakslased, kui väga me seda ka uskuda ei tahaks. Eestlasi jagus nii Saksa vangivalvuriteks kui Vene julgeolekumeesteks. Kõiges ei ole syydi võõrad.
Eestlaste ajaloos on kyllalt hetki, millest me rääkida ei soovi. Iseenesest pole selles midagi ebatavalist, kõigil jagub neid. Aga kui me neid enda rahvuslikku alateadvusse ei suru, vaid julgeme öelda, et jah, oli sellised asjad, mille yle tänapäeval järele mõeldes on piinlik ja paha, siis on väike lootus, et me neid ehk uuesti ei tee. Ja kui me ei tao vastu rinda karjudes, et kõik rahvad on sigadusi teinud, ainult meie yksi mitte kunagi, sest kõik eestlased on synnist saati vagad ja õiglased - võib-olla saame siis aru ka sellest, et mitte iga venelane ei vastuta Nõukogude okupatsiooni eest ja iga sakslane Maarjamaa ristisõja eest.
***
Mulle isiklikult tundub, et suurte ja ylevate hetkede kõrval peaks me ajalugu kajastama ka muud. Mind puudutab see väga otseselt, kuna teatmeteoste asi on rääkida kõigest võrdväärselt, põhjamata ja ylistamata, mitte kinnistada rahvuslikke myyte. Loomulikult tuleb neistki kirjutada, kuid ei maksa unustada mainimata, et need on myydid. Entsyklopeedia ei tohiks fakte maha vaikida ka siis, kui yhiskond ise ei suuda veel neist kõnelda. Kysimus on, kuidas sellega alustada.
Tekkis kysimus, kas nimetada Plutarchost keskplatonistiks või keskmiseks platonistiks.
"Keskmine platonist" kõlab justkui hinnang, olgu siis olulisuse või kvaliteedi kohta.
"Milline platonist Plutarchos oli?" - "Noh, nii... keskmine. Ei väga silmapaistev ega ka päris hädine. Kõlbas kyll."
Või siis...
"Istusid baarileti taga kolm platonisti. Kaks äärmist läksid piljardit mängima ning kolmas oli Plutarchos."
Teisalt, jah, ega ta kogu platonismi keskne kuju ei olnud, yksnes keskplatonismis.
"Väljakule jookseb number seitse, keskplatonist Plutarchos. Ääreplatonistid on täna Antiochos ja Ammonios Sakkas. Ja nyyd liigub kaamera aristotellaste poolele."
Nii ei sobi ja naa ei sobi. Aga midagi peab inimese kohta ju ytlema!
Lappasin täna 1934. aasta ajalehti, otsides artikli "Kontrrevolutsioon" tarbeks viidet yhe kaasvikipedisti poetatud tsitaadi kohta. Tsitaat ise pärineb Konstantin Pätsi kõnest Riigikogu ees 15. märtsil 1934 ja kõlab veidi pikemas variandis nii:
Nüüd seletatakse, et see samm olevat astutud niisugusel ajal, kui riigis on maksnud täiesti harilik olukord, kus käimas harilik agitatsioon ning võtnud maad valimiseelne ärevus, muud midagi. Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine.("Võimuhaaramine vabadussõjalaste poolt pidi sündima lähemal ajal." Päevaleht nr 75, 17. märts 1934, lk 3; minu paksendus)
Käesolewaga teatan oma oma lugupeetud ostjaskonnale, et lehtede teated, nagu oleksin mina arreteeritud ühenduses "wabadussõjalaste" arreteerimisega, on ebaõiged, mind kuulati ainult üle ja wabastati kohe, kuna ei leitud minul mingit sidet olewat eelnimetatud organisatsiooniga. Olen poliitiliselt endiselt erapooletul, riigikorda jaatawal seisukohal ning loodan, et minu ostjaskond mind endiselt oma lugupidamisega austab.Tõrjusid teateid, justkui oleks nad vapside häälekandjale "Võitlus" raha andnud:
Kõige suurema lugupidamisega
koloniaalkaupluse omanik Johannes Tusti,
Suur Karja tän. 17.
Et "WABA MAA" mind ikka weel rahule ei jäta "WÕITLUSE" vekslite pärast, waatamata minu kategooriliselt wastupidisele tõendusele ja asjaolule, et mina "WABA MAA" wastutawa toimetaja juba kohtulikule wastutusele olen wõtnud waleteadete lewitamise pärast, siis teatan awalikult, et olen nõus maksma igaühele
1.000.000 senti
iga minule esitatud "WÕITLUSE" weksli pealt, mis kannab minu allkirja, ehk iga weksli pealt, mille mina olen wälja annud "WÕITLUSELE".
Jüri Kodres
Narva-Jõesuu seltskond korraldas neljapäeva õhtul vabadussõjalaste laimukirjanduse piduliku põletamise Narva jõel. /---/ ""Võitlus" salapäraselt ja nägematult müüs meie maad ja rahvast läände ja itta. /---/ "Võitlusest" jääb Eestile mustim tulease ja tumedaim mälestus."
Läinud nädalal pandi üles Narva äride vaateakendele suured A. Larka pildid. Pärast kaitseseisukorra väljakuulutamist ja vabadussõjalaste erakonna sulgemist kadusid kõik pildid. Isegi nende äride vaateakendelt, kelle omanikke tuntakse Narvas vabadussõjalaste aktiivsete tegelastena.(See ja kõik eelnevad 17. märtsi Päevalehe esikyljelt.)
Meil peavad lähemal ajal ees seisma riigivanema ja riigikogu valimised. Tõuseb küsimus, kas praeguste meeltesegaduste päevil, kus ühelt poolt alanud üldine rahunemine, aga seda ägedam tuluke edasi ähvardab, on üldse otstarbekohane ette võtta neid valimisi ja kas ei ole otse riiklikult tarvilik neid pikemaks ajaks edasi lükata. Juriidilist takistust ei saa selleks olla, kuna uue põhiseaduse järele praegune riigivanem, kes ühtlasi ka peaministri kohusetäitjaks, võib vastavaid samme astuda. Ja mis valimised need oleksidki, mis toimuksid praegustes meeleoludes?
Niisama selge ja arusaadav tohiks aga teisest küljest olla, et mina nüüd avameelselt väjendan oma poolehoidu ja toetust sellele, kui riigivanem K. Päts vabariigi valitsuse eesotsas on asunud kindlatele sammudele võitluseks hädaohtlikkude võimuhaaramispüüete ja terrori vastu mei riiklikus elus. /---/ Tahaksin loota, et ka minu poliitilised sõbrad nende seisukohtadega ühinedes riiklikel kaalutlustel on valmis otsekoheselt toetama praeguse vabariigi valitsuse eesotsas seisvat riigivanemat K. Pätsi, kui tema kinni peab sirgjoonelisest poliitikast kindla korra loomisel, nagu meie kõikide sümpaatiad peavad saatma ka ülemjuhataja kindral Laidoneri resoluutset aktsiooni riikliku korra ja rahvusliku julgeoleku kindlustamiseks demokraatliku riikluse vaimus.(Päevaleht, 16. märts, lk 2)
Kuna praegu vahi all peetavad vabadussõjalaste erakonna juhtivad tegelased A. Sirk, H. Johanson, J. Reinbach, L. Hellat, Klaarman ja Treibach alles hiljuti käisid Kuusalu rahvamajas oma "uut armuõpetust" kuulutamas ja praegu peavad "riigileivale" jääma, kus riigi lnendest kasu ei ole, siis on Kuusalu kihelkonna põllumeestel kavatsus tekkinud vastavate võimude poole pöördud palvega, et kõik need kuus "vüürerit", kes Kuusalus on käinud, saadetakse nüüd Kuusalu õmbrusesse maaparandustöödele, nagu peakraavide kaevamine jne.(ibidem)
Eestlased on raamaturahvas. Oi, kuidas me armastame lugeda!
Paar päeva tagasi oli mul au lõigata juhuslikult kaasas olnud kääridega lahti Lev Trotski "Nõukogudevalitsus ja rahvusvaheline imperialismus", mis ilmus 1919. aastal Peterburis Eesti Töörahva kommuuna kultuura ja ariduse valitsuse kirjastuses.
Raamat algab nii: "Seltsilised! Kommunistlik ehk sotsialistlik õpetus seab oma tähtsamaks ülesandeks meie vanal patusel maakeral niisugusesse seisukorda jõuda, kus inimesed teineteist enam maha ei laseks."
Kuldsed sõnad.
Mõtlesin, et oleks tore endale kõik Tallinna tornid selgeks teha. Kättevõtmise asi ju. Tegin vanalinnale tiiru peale ja pildistasin tornid yles. Noh, peaaegu kõik, mõnd teadsin juba varem.
Viimastega sest pildiseeriast on ikkagi segadus. Seisavad nad seal Rannamäe tee ja Tornide väljaku veeres kõik kenasti rivis ja näevad minu jaoks ysna yhesugused välja. Aga milline on milline? Välistartlane jääb sellega jänni. Aidake ometi!
***
Siin on kõik lihtne: vasakult paremale seisavad Grusbeke-tagune, Eppingi, Plate ja Köismäe torn. Viimane jääb juba teisele poole Suurtyki uulitsat, aga seda siit vaadates ei arvakski.
***
Segaseks läheb siis, kui tornid on yhekaupa. Milline see nyyd on? Eppingi? Plate? Vist mitte Grusbeke, too oli justkui myyrist eemal. See siin aga on otse tänava ääres.
***
Kas see võiks olla Köismäe? Või on see Plate? Epping? Igatahes jääb ta maja kylge.
***
No ja see on hoopis majade taga peidus. Aga mis ta nimi on?
***
Kas see on sama mis eelmine? Vist mitte. Korsten on kyll kuidagi tuttav, ega see keraamikakoda majutav Loewenschede ei ole?
***
No ja kes nyyd yle katuste piilub? Grusbeke? Või jääb too veel vasemale, kaadrist välja?
***
Kes elab metsa sees? Kes elab paksu metsa sees?
***
Tornide väljak, endine Stalingradi väljak. No kas see on nyyd siis Loewenschede? Või ikkagi Köismäe? Oeh.
Ja kuhu nad väljakule joonistatud tornide kaardi panid? Ukraadena!
Ega ma Stoltingi ja Hattorpe-taguse vahel ka päris kindlalt vahet tee, aga seal hakkab yht-teist juba selguma. Ylejäänud on juba enam-vähem paigas.
Vaata ka:
Tallinna linnamüür
Köismäe torn
Plate torn
Eppingi torn
Jaak Juske imestab oma blogis, et ei mäletanud kõiki 15 Nõukogude liiduvabariiki, pidi yhe isa käest yle kysima.
Tegelikult väga hea kysimus. Kas tulevad kõik jorus silme ette vähimagi pingutuseta? Ometi loeti neid meile iga jumala päev riburada yles, nad kõik olid isegi igal rahatähel - praegu euro peal näiteks ei ole.
Mida me oma minevikust mäletame? Või need, kelle jaoks see isiklik minevik ei ole, oma maa ja rahva minevikust? Kas ongi nii, et kõik, millest napp kakskymmend aastat möödas, tundub kui uni, aga see, millest vanaisagi isiklikke mälestusi ei jutusta, enam-vähem yheaegne keskaja ja Antiik-Kreekaga?
Meil, inimestel, on halb ajalooline kujutlusvõime. Me ei suuda korralikult tajuda aegu, kus meid ei ole. Neil, kelle jaoks möödunud aastatuhanded elavalt silme ette kerkivad, on mingi tajuhäire; tavaline see igatahes pole. Ylejäänute jaoks võisid aga yrginimesed ja dinosaurused vabalt yhel ajal tegutseda.
Kes mäletab, kui vana on maakera? Aga universum?
Mina, muuseas, sain kõik 15 yles loetud. Ainult Moldaaviaga pidin pingutama. Imelik, olen seal ju isegi käinud.
Anonyymseks jääda soovivale asulale anti võimalus tutvustada end lugejatele portaalis, mis räägib Eesti omavalitsustest. Seal ei ole reklaami, ainult lyhike tekst ja fotod informatiivsete allkirjadega - ideaalis just see, mis iga piirkonda kõige paremini iseloomustab.
Anonyymseks jääda soovivas asulas yht-teist tõepoolest leidub: Baltimaade suurim puithoone - 19. sajandi II poolel valminud kurttummade kool, 1928 ehitatud raudteejaam, kaks vana ja korralikku parki, tunnustatud helilooja mälestustahvel, rahvusliku ärkamisaja suurkuju haud, rahvuspoetessi synnikoht, 15.-18. sajandi kalmistu, varemeis mõisahoone, linnamägi...
Mida meie sõbrad kohalikust omavalitsusest siis läkitasid? Kaks pilti kohaliku Konsumi luitunud majakarbist, yhe riigilipu ja postipangaga postkontorist, yhe loetamatu sildiga ettevõtte sarast, kaks tyypilistest korrusmajadest, mida võib pildistada ykskõik kus. Paar pisut paremat fotot ka: kirikust, vallamajast, soisevõitu jõekäärust ja yhest kujust uue koolimaja ees.
Tõepoolest, kyllap on omavalitsejatel õigus: ju teatud mõttes sobibki nende asulat kõige paremini iseloomustama foto, mille keskel ilutseb larakas Konsumi logo, selle all aga kirjad "Brand outlet", "Lilled" ning "Apotheka". Raske oleks leida kaadrit, mis kohalikus kultuuriloolises kontekstis ytleks selgemini: "Ära tule, absoluutselt mõttetu koht!"
"There's only one good use for a small town: you know that you wanna get out," laulsid Lou Reed ja J. J. Cale. Ma pole seda vaadet kuigi tihti nii avalikult propageeritavat näinud. Värskendav avameelsus.
Miskipärast hakkas ikkagi kurb.
P.S. Ikka parem kui foto Savisaarest Valli baari ees. Yks anonyymseks jääda sooviv linnavalitsus pakkus seda ka.
Üks esmesi katseid roppust piirata oli selleteemaline Briti seadus 1857. aastal, mida tuntakse ka Lord Campbelli seaduse nime all. See lubas pidada kinni ja hävitada iga trykitoote, mis tavaseaduse alusel ropuks mõisteti.
Täpsemaks määratluseks pruugiti kohtulahendit nimega Hicklin Rule, mis sai nime Londoni magistraadi Benjamin Hicklini järgi. Kõne all oli syydistus Henry Scotti vastu, kes avaldas katoliiklusevastase pamfleti "The Confessional Unmasked". Magistraadid mõistsid Scotti syydi, aga Quarter Sessionsi kirjutaja muutis otsuse ära, väites, et kavatsus oli syyta. Kysimus lahendati kõrgemas instantsis.
Ameeriklased venitasid 1873. aastal roppusevastast reeglit omakorda, kuni selle alusel sai ära keelata ka jutud rasestumisvastastest vahenditest ja abordist. Tolle seaduse nimi oli Comstock Law, postiteenistuse eriagendi Anthony Comstocki järgi.
***
Hunt selle seadusega (mis oli syydi heas hulgas jamas, mida James Joyce'i õnnetu "Ulysses" hiljem kannatama pidi), ent kohtukirjutaja mõtteviis mulle meeldib.
Praeguseks ma enam ei mäleta, kust, ent kusagilt ma lugesin järgnevat lugu, mis peaks pakkuma rõõmu kõigile Eesti omariikluse sõpradele.
Nimelt sai kunagisest Eestimaa kubernerist Bellegarde'ist hiljem Vene tsaaririigi trykiasjade peavalitsuse ylemus. Sellena valitses ta hea hulga kummaliste asjade yle.
Kui 1905. aasta mässu järel mõisteti Konstantin Pätsile surmaotsus, läks Päts maapakku. Tõsi, otsuse tegi välikohus, millel, nagu hiljem apellatsioonikohtus otsustati, polnud õigust inimeste elu ja surma yle otsuseid langetada. Aga Päts, tollaseks ajaks juba vana ja Poska käe all kogenud jurist, teadis, et elusal kaamlil on märksa parem võimalus oma mittekaamellust tõestada kui surnul. Nii et ta pysis Soomes ysna vagusi ja ootas.
Ära ootas. Meie armsa kuberneriherra Bellegarde'i hoole all andis trykiasjade peavalitsus nimelt siseministeeriumi vastava ukaasi välja ilma Pätsu puudutava kohtuotsuseta. Mul pole õrna aimugi, mis aastal see ilmus, millaks ja kuidas pidanuks viga parandatama, mis see kõik maksma läks, mis olnuks (või olidki ehk?) distsiplinaarkaristused või mida Bellegarde kui vana ja kogenud byrokraat ise asjast arvas.
Aga yks kelmikas ajaloolõik on see igatahes ning paneb mõtlema ysna mitmes suunas. Näiteks, kui palju elusid võiks byrokraatia säästnud olla, mitte yksnes hukutada. See kõik on mõnes mõttes ysna oluline. Maailm on yks, meie tahtmine teine, tulemus kolmas ning lõpp neljas. Eks hoia kinni, kust sa saad... ning lykka teine sisse.
Kui hakkad yht teemat uurima, leiad selle kohta märkusi igalt poolt. Avastasin just midagi lõbusat prantsuse "Entsyklopeediast". Noh, teate kyll, Sellest "Entsyklopeediast". Just-just.
Nimelt on seal artikkel Woolsthorpe'i nimelisest kylakesest Inglismaal. Algab see nii:
WOLSTROPE, ( Géog. mod. ) bourg d'Angleterre, dans le comté de Lincoln, où naquit Isaac Newton, le jour de noël, vs de l'an 1642Ehk siis "WOOLSTHORPE (kohanimi) linnake Inglismaal Lincolni krahvkonnas, kus jõuluööl vastu 1642. aastat syndis Isaac Newton".
Lõik anonyymseks jääda soovivast bakatööst:
Newtoni tagasihoidlikkust rõhutavad tema tellitud portreed, millest Westfall (2007: 105) loetleb 23. Mis puutub enda suuruse tunnetamisse, siis annab sellest tunnistust tõik, et Leibniziga aastaid kestnud vaidluse käigus lasi Newton Londoni Kuninglikus Seltsis, kuhu nad mõlemad kuulusid, määrata selle lahendamiseks komitee, mille raporti kirjutas ei keegi muu kui Isaac Newton. Loomulikult mõistis komitee Leibnizi süüdi plagiaadis; raport ilmus Seltsi väljaandes, mille toimetas Newton, ning seda arvustas Seltsi Filosoofilistes Toimetustes pikalt, kuid anonüümselt jällegi Newton. (Westfall 2007: 96–97)Westfall, Richard S. (2007) Isaac Newton. Oxford & New York
Postimehes räägib sotsioloog Raili Nugin põlvkondadest. Kenasti räägib, õiget juttu. Kohe lust vaadata, et ega ajalehedki kogu aeg valetada jaksa.
Mul tuli selle peale paar põlvkonnateemalist laulu meelde. Noh, nii... minu ajast. Kumbki omal moel protestiv. Eks toona oli muidugi suhteliselt selge, kelle ja mille vastu protestida, nyyd on see märksa keerulisem.
Esimene laul:
Teine laul:
Neid otsides leidsin kolmandagi, mis sobib kenasti illustreerima väidet, et pärast 1980. aastat syndinud mõnest kultuuritekstist enam aru ei saa. Ehkki, jah, vene keele oskus oli juba 1990ndate alguses nadi.
Eriti nauditav koos kogu ajaloolise irooniaga.
Nägin eile midagi, mille peale numismaatikud ogaraks läheksid: Assyyria eurosid.
Kaheeurosel olid Ištari väravad, yheeurosel lamassu või šeedu - teate kyll, see tiibade ja habemiku inimpeaga härg. Kahekymnesendisel ja pisematel seisis Assyyria riigivapp: tiivuline päike, riigijumal Aššur turjal.
Aeg-ajalt nurisevad ökoinimesed ameeriklaste kombe pärast odavat bensiini raisata. Eks sama suhtumist leia mujaltki, kus naftat toodetakse: sõjaeelsed Iraagi-kirjeldused on ses suhtes kaunis võikad, Siberi leegitsevaist tõrvikuist oleme kõik kuulnud (mõni ka näinud) ning ega meie siin Eestis pole kah siiani yle saanud uskumusest, et bensiin peab olema odav ning yhistransport on vaestele.
1930ndate majanduskriisi aegu oli USAs kasutusel säherdune mõiste nagu Hoover wagon, eesti keeli siis vast ehk Hooveri vanker. Nime sai see 1929-1933 valitsenud president Herbert Hooveri järgi. Nii kutsuti nimelt autosid, mida eelnenud majandusbuumi aegu laialt osteti (aitäh Henry Fordile), kuni selgus, et bensiini ostmiseks ei jätkunud raha - ning seetõttu rakendati hobused auto ette. Eks osariigid väänasid kytuseaktsiisist, mis said, ning see ajas asja veel hullemaks.
Pilt: Wikipedia/Saskatchewani ylikool, 1935
Kanadas kutsuti hobujõul liikuvaid autosid toonase peaministri Richard Bennetti järgi Bennett buggy'deks ehk siis Bennetti kaarikuteks. Eestis oleks sarnane nähtus võinud olla Pätsu vanker.
Kui bensiinipuudus on nii suur, et sedasorti terminid rahvasuus levima hakkavad, pole mingi ime, kui kõik veel aastakymneid hiljem bensiinis kymmelda tahavad. Samamoodi meenutavad inglased oma talongimajandust.
Me kõik kipume mõnikord yle reageerima.
Avastasin just kevadise teate, et Tallinna kultuuriväärtuste amet kuulutas välja Jaan Poska 90. surma-aastapäevale pühendatud näidendikonkursi. "Võistlusele on oodatud algupärased näidendid, mis räägivad Eesti Vabariigi ühe looja, Tartu rahu sõlmija, kunagise Tallinna linnapea ja kaheksa lapse isa Jaan Poska elust." Konkursi tähtaeg on 1. oktoober.
Ega ma Poskast palju tea. Isiklikke kokkupuuteid pole. Olen ta tänaval paar korda käinud, maja ära ei tunne. Bellegarde mainib oma mälestustes samanimelist advokaati, kes tõenäoliselt oligi Jaan. Olnud yhes rannarootslaste asjas mitte väga teadlik element, aga kui asjaolud ära seletati, võtnud aru pähe.
Yhe minust ja Jaanist teadlikuma elemendi sõnul olnud Poska ka esimene, kes oma majja elektri sisse pani. Et elektrijaama toona polnud, veeti traadid tapamaja generaatorist. Lisaks olnud Poska kodus yks Tallinna esimesi kultuurilis-poliitilisi salonge. Loogiline, lastekarja kõrvalt ei saanud ta kodust ära minna.
Aga milleks sellised detailid? Kaheksa lapse isa, kes vabal ajal yritab ka linna pidada, kõlab juba iseenesest intrigeerivalt. Selles on draama, komöödia ja tragöödia kõik koos. Nii et siin on siis minupoolne pisike panus Tallinna kultuuriellu.
Muidugi, Schmuuli kirjanduslikuks tegelaseks valatud Ajalooline Tõde tuli juba nurisema, et Poskal olnud teenija. Nii et ma kohendasin natuke teksti ja andsin teenijale vaba päeva. Laste nimed on, mõistagi, fiktiivsed.
***
Elutuba. Laua taga istub Poska ja kirjutab, toanurkades askeldab paar jõnglast. Tagaseinast viib uks kööki, vasemalt esikusse. Välisukse kõrval on varn mantli ja kaabuga.
POSKA: Vastavalt linna arengukavale... nii... seoses... seoses... olge tasa! ...seoses... millega seoses?
NAINE (yle köögiukse): No vaata nyyd ometi, laps sööb lillepotist mulda ja sina ei tee teist nägugi!
POSKA: Ma ei saa ju, tuvike, ma kirjutan ettekannet linnavolikogu homseks istungiks.
NAINE: Istung on sul homme, aga laps - eluaeg! Kui vanaks jääd, kas ettekanne sind toidab, ah? (Tagasi kööki.)
POSKA (omaette): Ettekanne ei söö lillepotist mulda kah. (Pöördub teksti juurde tagasi.) Nii... seoses eelmisel istungil arutusele pandud eelnõuga teen ettepaneku võtta vastu otsus...
MAI (tuleb teisest toast jooksuga): Issi, Madis kiusab!
MADIS (jookseb Mai kannul): Ei kiusa! Ta ise võttis minu mängulongi äla!
MAI: Nukud tahtsid teise tuppa sõita, nad väsivad ju äla! Issi sõitis ka longiga Taltusse!
POSKA: Rahu, rahu. Mai, ole pai, anna Madisele rong tagasi. Madis, sina järgmine kord laena ikka Maile rongi, ta ju ainult korraks tahab, sina saad terve ylejäänud päeva sellega sõita. (Keerab jälle teksti poole.) Otsus... otsus...
MADIS (Maile, Poska selja tagant): Böööö!
MAI (hakkab nutma): Isssiiiiii!
NAINE (yle köögiukse): No lohuta ometi last, kuidas sa võid nii tuima sydamega inimeseloom olla!
POSKA: Miks Mari lapsi kantseldada ei või?
NAINE: Kuidas sa siis ei mäleta, Maril on täna vaba päev! Ega tema kah massin ole, inimene tahab ikka puhata.
POSKA (omaette): Mina ei taha kunagi puhata. Loomal looma aru.
MAI: Tahan issi sylleeeee!
TOOMAS (tuleb jooksuga köögist, emast mööda): Issi, issi, vaata, mis mina teha oskan! (Võtab suu klaasist piima täis, ajab pea kuklasse ja plurtsatab.) Ma olen vaalaskala! (Piimaga on kaetud Toomas, Poska ja Poska paberid.)
POSKA (tõuseb laua tagant pysti): Nii, mulle aitab!
Läheb ukse juurde, võtab varnast mantli ja kaabu.
NAINE: Kuhu sa nyyd tormad, Jaan, pimeloom, vastu õhtut?
POSKA: Tapamajja.
Kõik jäävad hirmunult vait.
POSKA: Hommepäev lasen elektriliini meie majani vedada. Ja lastele tõmban elektrikarjuse ymber!
(Väljub, virutades ukse tagaskätt kinni. Mai hakkab jälle nutma.)
Ilmar Raag kirjutab Päevalehes 20. augustist, iseseisvuse taastamisest ja muust toredast ajaloost. Mul tekkis sellega seoses paar kysimust.
***
Jutt algab sellest, kuidas Stalini ajal ei sobinud Tartu Ylikoolil olla vanem Moskva ylikoolist, mis asutati 1755. Seepärast tähistati 1952 TY 150. aastapäeva ning 1982 sai ta 350aastaseks.
Mina ei tea, mis täpselt on kirjas neis paberites, millega Aleksander andis käsu Tartus jälle kõrgharidust jagama hakata. Aga mul on kuri kahtlus, et need räägivad ikkagi ylikooli asutamisest, mitte taastamisest. Nii, nagu ka Gustav Adolf omal ajal ylikooli Tartusse asutas, mitte ei taastanud jesuiitide gymnaasiumi.
Põhimõtteliselt võinuks Eesti Vabariigis hakata rääkima ylikooli synnist 1583. aastal Báthory Istváni algatusel. Ainult et selleks polnud erilist põhjust. Rootslastega saadi hästi läbi, riigis võimutsesid luterlased ja katoliiklasi ei igatsenud keegi. Nii jäigi ylikool 1632. aastasse. No ja tänapäeval samuti.
Ajaloo kulgemist mõjutavad kõige rohkem poliitilised tujud neil hetkedel, kui seda ymber tõlgendatakse.
***
Hilisemast räägib Raag, et 1991. aasta putši aegu olla nõukogude vägede vastasseis lahenenud "alles siis, kui sisevägede käsuliini pidi saadi ühendus Moskvaga."
Olen lugenud artikleid kangelaslikest Eesti raadioamatööridest, kes seganud edukalt tankiyksuste sidet Venemaaga seni, kuni need omapead jäetuna käega lõid ja koju tagasi pöörasid. Au ja kiitus, pasundasid ajakirjanikud. Kui noored tehnikud aga ohustasid - õnneks ebaõnnestunult - ainsat võimalust lahendada konflikt kodumaal veretult, mis neist lurjustest siis arvama peaks?
Isamaalised ajalootõlgendajad, olge head ja võtke seisukoht. Ma vaatan huviga pealt.
***
Mis puutub jaanieelsesse võidupyhasse, siis võitu Landeswehri yle võib ysna mitutpidi hinnata. Mitu aastat tagasi Riia sõjandusmuuseumi sattudes avastasin yllatusega, et ka Landeswehri poolel sõdinud eestlasi. Vähemalt nii lätlased räägivad. Eesti armee osalust seal eriti palju ei mainitudki.
Miskipärast ei taha ma uskuda, et meie isamaaliste ajaloolaste suust voolab sulakulda, neist mõnisada kilomeetrit lõunas on aga ajaloovõltsijate pesa. Mine võta kinni, kus see tõde kahe vahel kykitab, kui ise juures ei olnud.
Eestlastel on kalduvus Landeswehri yletähtsustada. Mõni kuulutab suisa, et Laidoneri osaluseta valitseks Lätit tänini Balti hertsog ning kogu Teise ilmasõja ajalugu võinuks muutuda. Kahtlasevõitu, Saksa emamaa kukkus ju baltlastel tagant ära ning kohalikest ressurssidest poleks vasallriiki kuigi kaua pidanud. Või kes neid olekseid teab.
Ainult et... mida me siis ikkagi tähistame?
Ammetiasutuse yritusel käies koperdasin täiesti kogemata huvitava usundiloolise nähtuse otsa. Nimelt on Metsanurme kanti Saue vallas millalgi suhteliselt hiljuti siginenud hiis. Meie kylastuse aegu oli pyha allikas kyll ära kuivanud - no ja õigesti tegi, selle turistiparve peale oleks mina ka ära kuivanud. Kõige põnevam polnud aga mitte allikakoht ega kahest tahvlist koosnev kummaline mälestuskivi, vaid tore uus tykike rahvausundit..jpg)
Veider kirjadega kivi.
Nagu selgitas giid, on "taara- ehk maausulises" hiies kuradi kuju, mida pidavat käbidega loopima, yteldes: "Tagane minust, saatan!" Eks turistid seda tema õpetuse järgi tegidki.
Kurat ja käbid.
Nii ilusat synkretismi näidet pole ma sestajast saati näinud, kui Madhya Pradeshi folklooriinstituudi direktor Swaminathan Lourdusamy India folkloori loengus selgitas, et kõik videos nähtud esivanematele ohverdajad ja hinduistlike jumalate auks tantsijad on usutunnistuselt vagad katoliiklased.
Sõnaline pool pärineb ilmselgelt ladina traditsioonist: "Vade retro me, Satanas!" Yhtlasi meenub ka usuisa Luterus, kes legendi järgi olla kiuslikku kuradit tindipotiga visanud.
Samas tuleneb komme kuradit kõige kättejuhtuvaga loopida hoopis islamist. Mekas palverännakul käies on yks olulisi rituaale kivide viskamine kuradi pihta, keda kehastasid algselt kolm sammast; 2004. aastal asendas Saudi valitsus sambad seintega, kuna sammastest mööda viskamise tõttu said paljud palverändurid viga.
Sellega korratakse Abrahami tegu, kes ykskord ennemuiste ingel Gabrieli käsul saatanat loopinud. Moodsa islami teoloogia järgi tähendab see lahtiytlemist oma sisemisest hirmuvalitsejast - madalaist soovidest ja ihadest.
Abrahami jälgedes.
Mul pole kuigivõrd aimu, mida maausk ja taarausk (mis giidi seisukohast hoolimata on siiski kaks eri usundit) madalaist ihadest arvavad, aga kuradiga pole neil kyll suuremat pistmist. Nii et oleks täitsa huvitav kuulda, kust sigines rahva sekka idee midagi niisugust yle võtta. Igatahes annab komme hea pildi sellest, kui palju teavad eestlased omamaistest usunditest.
Mis giidi puutub, siis tema arvates oli ka ristisõdu kaks: yks kuskil lõunas ja yks siin meil. Et ajaloolased neid vähemasti yheksa tykki loendavad, pluss ristisõjad albilaste, soomlaste, Põhja-Aafrika piraatide, tatarlaste, polaabide, Ottomani impeeriumi ja hunt teab veel kelle vastu, on muidugi nende mure..jpg)
Turistipelglik allikas.
No lihtsalt ei jõua kuidagi blogimiseni. Tööd mitte ei kuhju, vaid pystitavad pyramiide ning sooritavad seal tipus jõu- ja ilunumbreid. Ma ei suuda enam tegemata asju kokku lugeda. Nii et pika ja põhjaliku jutu asemel räägin parem anekdoodi.
***
Sygaval nõukogude ajal tekkis ameeriklastel vajadus saata Siberisse spioon. Võtsid siis oma parima Venemaa-tundja, kel keel perfektselt suus, rõivastasid täpselt õigesti ja ajakohaselt, andsid talle tippvarustuse ja viskasid lennukist alla kuskil Norilski, aga võib-olla ka Novosibirski kandi kyla kohal.
Peidab mees siis oma langevarju ära, kohendab vatijopet, lykkab läkiläki peas viltu, torkab Belomori näkku ja astub kyla poole.
Esimese maja juures astub talle vastu kylaeit.
- Tere, mammi!
- Tere-tere, Ameerika spioon!
- No mis spioon ma teile olen, kulla mammi. Olen Vasja, traktorist naaberkylast.
- Ära pyya mind lollitada, pojake, egas ma eilane ole - meil Venemaal ju neegreid pole!
***
Mõtlemapanev lugu.
Noh, nii, kulturoloogiliselt, semiootiliselt, politoloogiliselt, filosoofiliselt - aga miks mitte ka puhtpragmatistlikult.
P.S. Vaatasin just Meerikamaa komöödiat. Pilasid poliitilist korrektsust ja kiivakiskunud feminismi. Kutsusid reaalsusse tagasi: mehed tahavad yksnes teadagi mida ja kui naised annavad neile just nimelt seda, siis ongi kõik hästi ja maailm õnnelik.
Natuke naljakas oli. Teate, mulle täitsa meeldivad hea vein, romantilised jalutuskäigud ja kyynlavalgus. Eksperimenteerin köögis, eelistan kasse koertele, vestlen klassikalisest muusikast ja kirjandusest. Ei, ma muidugi joon õlut ka, vaatan mõnuga bojevikke ning mul toimivad kõik normaalsed fysioloogilised funktsioonid (tõsi, pesapallist ei huvitu), aga ikkagi olen elus näide inimesest, keda tolle filmi järgi olemas ei tohiks olla.
Reaalsusekaugust pilades on oht reaalsusest kaugeneda.
Tavaliselt olen selliste arutelude suhtes ysna ykskõikne, ent täna jäi yhe soolise võrdõiguslikkuse jutu tagant silma tubli delfiini kommentaar: "Nii mistahes hääleõigus kui ka pärisorjus on ajalooliselt väga lühiajalised nähtused. Need ei ole võrreldavad soorollidega, mis on sama vanad kui on inimkond."
Jahah. Kakssada aastat tagasi olid naissoost õpetajad ysna haruldased, naisapteekrist polnud keegi mõelnudki. Kohtunikud, rätsepad, ylikoolide õppejõud - rääkimata muidugi yliõpilastest - veel eelmise sajandi alguses oli pilt hoopis teine kui praegu. Alati oli olnud - inimeste arvates on ju kõik, mis pärineb tema vanemate eluajast, "alati".
Kas polnud see mitte yks Toursi piiskop, kes millalgi nn "pimedail sajandeil", vast ehk 6.-7. paiku kirjutas, et igal asjal ja olevusel on sessinases maailmakorras oma koht ja funktsioon: härgadega näiteks kyntakse, hobuste seljas sõidetakse ning kellelegi ei tuleks pähegi hobust adra ette rakendada?
Idioote on kuidagi palju. Samas on neid muidugi "alati" palju olnud.Inimloomus naljalt ei muutu - ses suhtes olen neist mõnega isegi nõus.
Posts
All Comments
