Showing posts with label kaos. Show all posts
Showing posts with label kaos. Show all posts

Monday, October 13, 2008

Päikesepoisid: Rozencrantz & Guildenstern AS

A says: tunne on nagu "Rosencrantzis ja Guildernsternis"
B says: hm? R&G?
A says: mingid suured ja tähtsad õukondlased jalutavad mööda suurel
tempol ja sa kuuled juhuslikke katkeid nende vestlustest
millest ilmnevad mingid intriigijupid
sh eluliselt olulist informatsiooni
aga lõppeks pole sul yhegi katke kohta suuremat aimu
B says: no see on meil firma poliitika, et ennast puudutavaid otsuseid kuuled kõlakatest
A says: ja suurem jagu sinu oletusi on andmete ebapiisavuse tõttu niikuinii ekslikud
B says: no just, kuna kontekst on puudu
A says: lihtsalt "R&G" on selle nipi peale yles ehitatud
B says: tõsi
heh, ma tean, kuidas sellest kirjutada: "Firma Stoppardi moodi"
A says: lugeja/vaataja näeb Ri & G ebapädevust
B says: jah
A says: sest ta tunneb "Hamletit" olgu või kuulu järgi, aga teab, kes on kes
ja kujutab ette, et Polonius langeb rapiiri läbi
aga kirjuta
huvitav juhtimispsyhholoogiline kirjatykk oleks

Monday, June 9, 2008

Juhtimine organiseeritud kaose meetodil, vol 3

Poliitilisest filosoofiast pärit võimude lahususe printsiip tegelikult kyll lihtlabastele asutustele ja organisatsioonidele ei rakendu, aga teatud paralleele võib seal siiski tõmmata. Enamik formaalselt organiseerunud inimryhmitusi yritab teatud funktsioonid yksteisest lahus pidada. Näiteks eraldada tegevjuhtkonna sellest kambast, kes nende tegevust peaks kontrollima. Või neist, kes mingite hääletuste yle valvavad. Tihtipeale on sellistel puhkudel liiga palju mängus, et nõrk inimloomus suudaks hoida oma näppe võõrastesse protsessidesse ronimast.

Organiseeritud kaose meetodil juhitavas organisatsioonis pole see aga mingi probleem. Mitte, et seal midagi niisugust ei juhtuks - oh ei, see on lihtsalt tavapärane praktika, mitte mingi erakordne nähtus, millele keegi kuidagi reageerima peaks.

Kujutleme näiteks, et niisuguse asutuse juhtkonna tegevust jälgib sisekontrolliorgan. Nimetame seda lihtsuse mõttes revisjonikomisjoniks. Arvestades yldise organisatsiooni, kombestiku ja rahvuslike eripäradega, ujub varem või hiljem välja mõni naljakas juhtum: keegi on teinud tehinguid seotud isikute või iseendaga, mõni kulutus on kahtlane ja inventar kipub salapäraselt erakätesse haihtuma. Kui revisjonistid pole just pohhuistid ning ka mitte veel piisavalt blaseerunud, tähistavad nad niisugusi ettevõtmisi mõne huvitava märkusega revisjoniaktis. Ei tea, kas see võiks ka revideeritavatele meeldida?

Lahenduseks on võimalik kasutada mitmesuguseid meetodeid. Yks kõige lihtsamaid ning nõukogude inimeste jaoks elementaarsemaid on telefoniõigus: tuleb võtta telefonitoru ning karjuda täiest kõrist vähemalt veerand tundi kõige nõrganärvilisema revidendi peale. Kui temalt on kolm korda ähvardaval toonil kysitud, kas ta sai jutust aru või peab kõike otsast peale kordama, vastab ta kokutades jaatavalt ning mure on selleks korraks murtud.

Kui revidentidel on raudsed närvid, vastaline loomus või pole neid lihtsalt võimalik kätte saada, tuleb kasutusele võtta teistsugused vahendid. Mida õpetas tulevastele revolutsionääridele Lenin? Õige, tähtis on vallutada raudteejaam ja telegraafihoone. Need on logistilised sõlmpunktid, mille omanik suunab nii asjade ja inimeste kui ka info liikumist. Tänapäeva telegraafihooned on serverid, listid, foorumid ja ajalehed.

Seepärast on eriti tähtis hoida enda käes listide ja foorumite haldust. Sellisel juhul on võimalik ebameeldivad sõnumid kerge vaevaga välja modereerida. Foorumitest saab need kiiresti kustutada, listi keegi niisugusi aga lihtsalt ei luba. Sama kehtib paberväljaannete kohta: kui toimetus on raudse rusika haardes, taipab enamik valedest inimestest isegi, et neil pole mõtet postkasti pahnaga risustada: niikuinii ei avaldata.

Kahjuks on nyydisajal mitmesugused infotehnoloogilised lahendused nii levinud, et täiesti suvalised inimesed võivad osata neid kasutada. Luuakse alternatiivseid meililiste, foorumeid, veebisaite - halvemal juhul isegi ajalehti. Neid sulgeda või yle võtta on raske, kui mitte võimatu. Ent ka niisugusel puhul pole kõik kaotatud: tuleb pöörduda nii aeganõudvamate kui ka jaburamate võtete poole.

Kadunud Jossif Vissarionovitš lausus kuldsed sõnad: "Kaadrid otsustavad kõik". On väga tähtis, et võtmepositsioonidel oleksid ustavad inimesed - või siis vähemalt niisugused, kes on piisavalt põrunud, et igasugune yhistegevus laiali peletada. Tõsi, enam-vähem demokraatlike valimistega manipuleerida on tyytu ja keerukas, ent kasu on seda tihtipeale väärt. Juba yhest inimesest kolme seas piisab, et tekitada hulk protokollitud eriarvamusi. Nende koostamist ei pea muidugi ullikese enda hooleks jätma, valmis teksti võib kõrgemalt poolt ette anda. Eriarvamused on ses mõttes eriti tänuväärsed, et need annavad võhikuile mõista: see kõik on vaieldav, tegelikult pole nad ise ka yhel nõul, kyllap seal ikka mingi intriig ja urgitsemine käib.

Samas saab yht-teist teha ka väljastpoolt, mässuliste pessa tungimata. Näiteks võib võtta suvalise valmis teksti ning hakata lisama sellesse täiendusi. Jabur ja kindlasti mitte siduv? Võib-olla tõesti. Kui niisugust tegevust harrastada aga kyllalt suures mahus, jagada solvunud toonil totraid vastuseid ja argumente ning anda mõista, et teise organi töösse sekkumine on täiesti triviaalne, sest nad ise ei saa sellega hakkama, väsib suurem jagu inimesi ysna varsti. Ning peotäis pisikesi läbilipsanud punktivõite annabki juba yhe suure päris võidu kokku.

Peaasi on tegutseda piisavalt jaburalt, kuni vastane kaotab pea.

Monday, April 7, 2008

Juhtimine organiseeritud kaose meetodil, vol 2

Oletame, et soovime oma organisatsioonis nõu pidada. Et peetud nõu järeldusi toetaks võimalikult paljud liikmed, peab kuulama võimalikult paljude arvamusi. Et võimalikult paljude arvamusi kuulda, peab võimalikult palju inimesi kohale tulema. Kuidas nad siis sinna meelitada?

Ilmselgelt tasuks alguses uurida, milline aeg ja koht kellelegi sobiks. Kui võimalikud variandid on selgunud, on mõistlik valida välja see, mis sobib võimalikult paljudele. Yle-eestilise asutuse puhul jääb sõelale tõenäoliselt nädalavahetus või riigipyha - ehkki mitte jõulud või jaan, mida rahvas ka tegelikult pyhitseb. Arvatavasti on parem pidada enamik yritusi ära yhe päevaga, kuna inimesed oskavad ka ise oma ajaga yht-teist peale hakata. Nende suhtes on viisakas, kui ei kulutata liiga palju nende aega. Kõige mugavamad on kohad, mis on enamikule osalejaist võimalikult lähedal või kuhu viib vähemalt tihe ja mitte liiga kulukas yhistransport. Kindlasti tuleb mõelda ka parkimisele, eestlased on korralikult autostunud rahvas.

Kuidas korraldatakse aga yritusi kaose meetodil juhitavas organisatsioonis?

Oletame, et tahetakse organiseerida mingit yleyldist kokkutulekut, kongressi või foorumit. Nagu kõigi otsuste korral, vaheldub ka sel puhul tegevusetu apaatia hektilise sahmerdamisega.

Neli kuud varem vastu võetud tegevuskavas on pandud vaikselt paika kuupäev. Hoolimata tavapärasest salatsemisest lekib see siiski lihtliikmeteni. Need teevad ettevalmistusi ja planeerivad oma ajakava.

Kaks kuud varem otsustatakse teha samal päeval enne suuryritust ka avalik konverents. Liikmete huvi langeb: pärast poolt päeva igavaid ettekandeid ei jaksa keegi enam sisulise tööga tegeleda.

Kolm nädalat enne tähtaega leitakse, et keegi pole midagi teinud ning kutsete laialisaatmiseks on juba hilja. Juhtkond otsustab enam-vähem yksmeelselt, et yritus lykatakse edasi, toimub vaid kongress. Edasilykkamise tähtaeg jääb lahtiseks, räägitakse mitmest võimalusest.

Kaks nädalat enne viimast võimalikku tähtaega otsustatakse selle kasuks. Imelikul kombel on tuli just selle ettepanekuga välja juhi abikaasa. Aeg võiks olla näiteks yks päev enne või pärast jaanipäeva. Või siis töönädala keskel, kymnest neljani.

Nimetatud maadam teatab, et uuris pakkumisi ning soovitab korraldada yrituse Ruhnus. Keegi syydimatu vennike soovitab Piirissaart, kus temal on suvila. Enne hääletust võtab ta siiski ettepaneku tagasi. Kõik on Ruhnu poolt. On ka lyhike eelarve. (X krooni toitlustus, y krooni majutus, z krooni nõustamine, n krooni muud kulud.)

Sekretärid helistavad kibekähku läbi neid, kes niikuinii kohale ei tule ja ilmaasjadest midagi ei tea. Korjatakse patakas volitusi juhi, tema naise, naisevenna ja lellepoja nimele. Helistamist hiljem siiski eitatakse lootuses, et keegi ei julge seda avalikult tõendada. Vaevalt keegi sellist kõnet ka salvestada teadis.

Kuulutus saadetakse liikmetele nädal enne yritust, segastel asjaoludel jõuab see mõneni kyll alles pärast yritust. Aga sellised pisiasjad ei riku kellegi head tuju.

Reserveeritakse saal viiesajale inimesele, toitlustus kolmesajale ja majutus kahesajale. Kohale tuleb kakskymmend. Juhi hea sõbra firma esitab hiljem poole suurema arve kui eelarves seisis, aga sellest pole midagi, sest muusika ja banketi arvelt hoitakse kokku. Pealegi on juhtkonnal täieline voli niisugusi kulutusi teha, millest piisab, et põhjendatuse järele pärijad oleksid alatud intrigaanid. Ega pärast esimest korda keegi muidugi enam kysima ei kipugi. Kes ikka avalikult lintšitud saada ihkab?

Tehakse vajalikud otsused, sest häälteenamus on õigete inimeste käes. Presiidiumis istub neli inimest ja kolmsada volitust, saalis on kuusteist hingelist ja kaks volitust. Surnud hinged mõistagi võidavad.

Raske, kuid meeldiva tööpäeva õhtul esineb ansambel. Mis esinemistasust saab, ei tea keegi; muusikuteni see igatahes ei jõua, aga eelarves on hiljem kuluna kirjas kyll.

Koju jõudnult ja puhanult hakatakse reipalt tänitama, et liikmed on passiivsed, ei taha organisatsiooni huvides midagi tasuta korraldada ega osale ka yhistes aruteludes. Järgmisele yritusele ei taha minna ei kriitika objektid ega needki, kes eelmine kord läksid. Milleks?

Otsuseid avalikustatakse veel kaks aastat, iga versioon erineb teistest. Protokolli pähe kasutatakse varem koostatud päevakava. See-eest saab kasutada iga otsuse niisugust sõnastust, nagu parasjagu kasulikum tundub. Ja see viib ju ometi elu edasi, sest juht teab kõige paremini, kuidas juhtida.

Yritus läks korda, kaos kestab ja syveneb.


P.S. Sarnast mudelit annab kasutada ka meelelahutusliku yrituse, näiteks suvepäevade või jõuluyrituse jaoks. Kui seada see liikmete või alluvate jaoks võimalikult ebamugavale ajale ning pärapõrgusse, nii et minek ja tulek muutuvad piisavalt vaevalisteks, on kohaletulijaid tõenäoliselt ysna vähe. Liigset entusiasmi kahandab seegi, kui teha teema või muusika kohta kysitlus, praakida seejärel populaarseimad variandid välja ning öelda, et juhtkond otsustab ise. Siis saab hiljem ytelda, et yhiste yrituste vastu pole huvi ning seepärast võib need ära jätta.

Väga mugav lahendus.

Thursday, April 3, 2008

Kuidas ignoreerida sõda

Kui organisatsiooni juhil on palju ideid ning ta ka teiste omad rõõmuga ära kuulab ja ellu rakendab, on selle asutusega kõik kõige paremas korras.

Kui juht sulgub kitsasse takkakiitjate ringi, ent opositsioon on lahtise peaga ja leidlik, võib ettevõtmisest veel asja saada. Kui juhti pole tõepoolest võimalik tagasi reaalsusse kutsuda, annab temast ehk vähemalt vabaneda.

Ent kui paranoilise ja ilmeksimatu juhi oponendid võtavad omaks tema mõtteviisi ning teavad ka ise alati parimaid lahendusi, nii et keegi lõpuks teist ära kuulata ei viitsi, on kahtlane, kas keegi enam yldse sellist organisatsiooni päästa suudab. Sest õigupoolest polegi seal midagi päästa, yhed pajad-katlad kõik.

Sõjas lähevad rinde eri pooltel olijad paratamatult sama nägu. Kui lased end kellegi vastasest võitlusest kaasa haarata, võid kergesti avastada, et ei oskagi teha muud kui võidelda - või äärmisel juhul võtta omaks senise vastase roll. Ning mässavatest orjadest saavad uued mõisnikud ja parunid. Midagi ei muutu.

Seepärast ongi mõistlik mitte kellelegi vastanduda, vaid ajada kangekaelselt oma rida. Muidugi on see raske, kui kellegi tegevus käib su tõekspidamistele risti vastu, ent oht samastuda ja kaduda on liiga suur, et sellega riskida.

Vaata ära yks film, loe läbi hea raamat, maali päikeseloojangut nii hästi või halvasti kui oskad ning pärast pintsli pesemist võta sõprade seltsis paar napsi või mängi lastega lauamänge. Ykski sõda pole sellest loobumist väärt.

Thursday, December 27, 2007

Juhtimine organiseeritud kaose meetodil, vol 1

Olen tykk aega mõelnud kirjutada sellisest juhtimisviisist nagu juhtimine organiseeritud kaose meetodil. Ei jõuagi vist kunagi sellega systemaatiliselt tegelda, panen parem pähe tulevad mõtted kohe kirja. Võib-olla tulevad kunagi järgmised vollid ka.

Mõni inimene suisa armastab kaost korraldada. tundub jabur, ent tegelikult on sel ka hulk häid kylgi. Juhib selline kodanik mingit organisatsiooni ja tuleb talle pähe näiteks korraldada yritus, kus võetakse vastu talle meelepärane otsus. Võib-olla pole ta kindel selle läbiminekus, võib-olla on syydi lihtsalt iseloom, tulemus on aga niisugune:

1. Õhtul kell 7 läheb laiali kiri: homme kell 13 on juhatuse vabas vormis arutelu mitmel ebamäärasel teemal.
2. Koguneb suhteliselt vähe inimesi, kuid koos improviseeritud volitustega on neil siiski enamus häältest koos.
3. Võetakse vastu vajalikud otsused.
4. Yritus vormistatakse tagantjärele juhatuse erakorraliseks koosolekuks.

Kui reeglid volitamist ette ei näe, saab selle vähehaaval protokollidesse märkamatult sisse poetada ning pärast toetuda traditsioonile.

Milleks see tsirkus hea on? Esiteks saab läbi suruda kõik, mis pähe tuleb. Teiseks harjuvad inimesed tasapisi sellega, et juhil on alati õigus. Kolmandaks jäävad opositsionäärid otsustamisest kõrvale ning blaseeruvad ajapikku. Neljandaks saab "tulge kõik poole tunni pärast"-tyypi kutseid ignoreerinuid syydistada soovimatuses teha koostööd.

Kasulik nipp, mis?

Kui opositsionääride kallal piisavalt kaua närida, võib neist isegi täiesti lahti saada. Aga see on juba teine jutt.

Monday, November 6, 2006

Organisatsioonikultuurist

Inimesed kogunevad kokku ja teevad yhe toreda asutuse. Kõik on kena, kuni tekib vajadus, et see asutus saaks Suure Töö tähtajaks tehtud. Kõik on nõus, et seda oleks vaja. Kõik on nõus, et see oleks tore. Paljud on nõus selle tähtsusest kõnesid pidama, veel rohkem inimesi diskuteerib Töö yksikasjade yle.

Kontoris langeb tolm.
Kaks tytarlast, yks noorem, teine vanem, venitavad kummaliselt kujundatud tabeleid yle muinasaegsete arvutite ekraanide. Hiir hypleb närviliselt yhest nurgast teise. Õhtu muutub ööks. Ja veel kord. Veel päris mitu korda.
Aeg-ajalt võtab yks neist telefoni ja yritab inimestelt andmeid nuiata. Inimesi on palju, teda vähe. Osadel inimestel pole aega talle vastata. Nad on hõivatud. Nad räägivad Suure Töö tähtsusest.
Kontoris langeb tolm.

Yhel hetkel ei katkeb kellegi nõrganärvilise kannatus ja ta läheb kontorisse. Proovib Tööd ära teha. Yksi ei jaksa. Kutsub teisi appi. Paar-kolm tykki tulevadki, igayks omast vabast ajast ja millegi arvelt.
Nõrganärviline tassib kodust tehnikat kontorisse. Itimeestel pole aega. Neid on palju, nad diskuteerivad Suure Töö tegemise yle. Kas oleks õigem kasutada vasaku- või paremakäeliste hiirt?
Riidenagis ripub poodud rott.

Pyhapäeva kolmeteistkymnendal tunnil saab Suur Töö tehtud.
Kuuldavasti olid kuskil koordinaatorid, kontorijuhatajad ja muud asjapulgad. Neil oli kiire, nad koordineerisid ja juhatasid.
Kontoris langeb tolm.

Kui sellest hiljem kuskil juttu peaks tulema, leitakse, et kõik on suurepärases korras. Just nii, nagu peabki olema. Iga normaalset asutust peabki keegi nõrganärviline viimasel hetkel päästma tormama iga kord, kui asutus midagi tegema peaks. Kuidas siis muidu?
Suur Töö sai ju tehtud. Kõik on väga hästi. Kui ainult mingid mõttetud virisejad ei õõnestaks...



P.S. Eesti ID-kaardisysteem imeb. Viis minutit varem id.ee-s uuendatud sertifikaatidega kaardi kohta kuulutab äriregister, et tema selle sertifikaate ei tunne. Ja Firefoxiga ärge mitte yritagegi.

 
eXTReMe Tracker