Wednesday, December 31, 2008

Kes tahab syya misjonäri?

On vana kena komme, et uusaastaöösel olgu laud lookas. Eri kommete järgi peab toite olema seitse või kaksteist, igatahes palju - siis jätkub uuel aastal majas söögipoolist. Aga keda me lauale paneme?

Ahto Lobjakas jutustas eilses Postimehes Eesti köögi ajaloost:

"Kannibalism on traditsioon, millele kristlus Eestis kiire lõpu tegi. Tervitatava uuendusena tõrjus ristiusk samal ajal eestlase toidusedelist välja hobuse. See on üle Euroopa tuntud seaduspära, mille ohvriks langesid esmajoones paganlike germaanlaste kulinaarsed kombed. Hobusesöömine püsib siiski tänaseni au sees muidu katoliiklikes Belgias ja Prantsusmaal."
Tegelikult on see lõik ju naljakas. Miks oli hobuselihast loobumine tingimata "tervitatav uuendus"? 13. sajand ei olnud aeg, mil hobustest oleks eriline puudus valitsenud - kindlasti mitte praeguse ajaga võrreldes. Mis on siis hobustes nii erilist?

Sõber, keda Saksamaal mõne aasta eest kuldselt võõrustati, kiitis seal pakutud hobuselihavorsti. Teada ja tuntud asi, saksa köögi uhkus. Meil räägitakse rohkem vanade hobuste rebastele söötmisest. Ja siiski - kui hiljuti Kaubamaja toidupoes hobuselihakonservi nägin, ei tõusnud käsi seda ostukorvi tõstma. Ei tea isegi, miks.

Niisamuti reageerivad eestlased tänini valulikult luikede tapmisele. Mis sellest, et neid mõnelgi pool suure isuga syyakse. Õigupoolest ei taha me isegi väikesi laululinde puutuda, ehkki luiged tunduvad vist kuidagi pyhamad.

Samas ei saa asi olla yksnes pyhaduses. Karu on ugrimugrilaste jaoks alati pyha loom olnud, inimsarnane kujult ja toidusedelilt. Ometi on teda samavõrd alati söödud, olgu siis andeks paludes või mitte.

Tootemloomadest pidajad rahvad ei puutu tihti oma tootemeid, ehkki mitmel pool neid siiski syyakse, nii nagu meil karusid. Pyhadust on mitut sorti ning vahel on neil raske vahet teha. Miks kellegagi just sel kindlal moel ringi käiakse, kurat seda teab. Vähemalt pyhamehi ei ole ykski rahvas ära põlanud, praetagu neid siis vardal või restil või keedetagu katlas.

Võib-olla annaks mind siiski kunagi veenda hobuseliha proovima. Koeraliha söömist kujutaksin tegelikult täitsa hästi ette, kassi siiski mitte. Madu? Igatahes. Ritsikat või ämblikku? Veidi kahtlasem. Konna? Kindlasti. Lõppeks söön ma suure isuga tigusid ja kalmaare, mille enamik eestlasi ära põlgab. Misjonäri?

Tuesday, December 30, 2008

Kes on kes Poola ärimaailmas?

Warsaw Business Journal - Who's who?


Kes kurtis Eesti veebiajakirjanduse yle?

Kanal 2 - Teise Eesti telekanal

Meil maal näitab telekas ainult yht kanalit. Mida sealt siis pakutakse?

21.00 Võsareporter
23.00 Anne Veski
01.10 Meie Mees

Ei, ega ma tegelikult protesti. Mul on halb kalduvus teleka ette kinni jääda ning jälgida hypnotiseeritult enam-vähem kõike, mis silme ees liigub. Seepärast mul linnas telerit polegi.

Noh, praegu vähemalt seda ohtu ei ole. Kui keegi ka hajameeli pildimasina käima paneb, hakkab mul kohe okserefleks tööle.

Kanal 2 orienteerub selgelt inimestele, kes armastavad Elmari raadio saatel säästuõlut nautida. Tore, neil on vähemalt mingi plaan - erinevalt näiteks ETVst, mis toimib lihtsalt inertsist. Ega yks inimene saagi kõigi meediakanalite sihtgruppi kuuluda.

Mul on see-eest terve virn vaatamata filme ja lugemata raamatuid. Ning kyllap võib Ilvese kõnet juba hommikul Youtube'istki näha.

Monday, December 29, 2008

Tõlked on abitud

Lauren Hoffman - Out of the Sky, Into the Sea

Don't wanna go where they are cruel and cold
Turning me into stone, making me dry
Give me this warmth, a sunbeam to live in, a window to look out of

Misery blooms on the stem of suppression
The world that you see is the one you believe
Sleeping in poppies, lost in the forest

Out of the sky, into the sea,
Disappear under here pulled by the tide
Give me an island
I am an island

Don't wanna go where they pull out the mold,
Casting me out of clay, making me dry
Give me this warmth, a sunbeam to live in, a window to look out of

Shut out the sights, pull tight the sheets,
They live in the dark and their faces you see
By the sliver of light through a cracked open door

Castles and kings await you my sweet
Dragons will fly you far, far from here
Where the concrete enfolds you
And they mould you of steel

Out of the sky, into the sea,
Disappear under here pulled by the tide
Give me an island
I am an island




Taevast merre

Ma ei taha minna sinna, kus ollakse julmad ja kylmad,
Muutes mind kiviks, muutes mind kuivaks.
Andke mulle soojus, päikesekiir, milles elada, aken, millest välja vaadata!

Viletsus õitseb surutuse varrel.
Sa näed seda maailma, millesse usud,
Uinudes moonide seas, eksides metsa.

Söösta taevast merre,
Kaduda siin all, tõusust kantult.
Andke mulle saar!
Ma olen saar.

Ma ei taha minna sinna, kus võetakse välja valamisvorm,
Vormitakse mind savist, pannakse kuivama.
Andke mulle see soojus, päikesekiir, milles elada, aken, millest välja vaadata!

Varjake vaated, tõmmake ette kardinad!
Nad elavad pimedas ja sa näed nende nägusid
Valguskiires, mis paistab uksepraost.

Lossid ja kuningad ootavad sind, mu armas.
Lohed viivad su kaugele, ära siit,
Kus sind piirab betoon
Ja sind valatakse terasesse.

Söösta taevast merre,
Kaduda siin all, tõusust kantult.
Andke mulle saar!
Ma olen saar.


P.S. See ei ole kõige parem video, aga paremat ei ole.

Sunday, December 28, 2008

Ökofilm ja kesksuve mõrvad

Kinoga on ikka nii, et tykk aega vaatad plakateid, nädalad vuhisevad mööda, filmid õrritavad isu ja ununevad. Siis helistavad sõbrad: "Kas kahe tunni pärast kinno lähme?" Ja leiadki end järsku saalist.

Täna siis "The Day the Earth Stood Still" ja Keanu Reeves, väidetavalt parim kivinägu pärast Buster Keatonit. Kriitikud tegid filmi suuresti maha ja kyllap neil oli õigus. Sõber ytles, et võinuks hullemgi olla, ning kyllap oli temalgi õigus.

Kuuldavasti promovad ökonaiivikud seda juba kultusfilmina. Ilmselt sisukokkuvõtete põhjal, arvan ma. Algversioon 1951. aastast oli sõjavastane, keskkonnamured suruti vanale kondikavale jõuga peale ning seda on ka näha. Ei kõla eriti usutavalt, et terve kamp supertsivilisatsioone tuleks Maale ökoloogia eest hoolitsema - või vähemalt ei suudetud seda usutavalt esitada.

Yldine tonaalsus on ikkagi militarismivastane. Parimas "Hollywoodi vasakpoolsuse" stiilis (mille olemasolu ja propagandaväärtuse yle võib kahtlemata vaielda) näidatakse poliitikuid ja sõjaväelasi yhe kahtlase mõtlemisvõimetu kambana, kes teeb geniaalseid otsustusi nagu "Kui meie juurde tuleb diplomaatiline saadik, laseme ta igaks juhuks maha", "Kui mahalaskmine ei õnnestu, siis ega ta ju ometi väikest piinamist pahaks pane" ja "Kui hiidrobot raketid ja lennukid all kukutas, ehk meeldib talle siis teemantotsikuga puur". Pidevalt kurdetakse inimeste agressiivsuse, vägivalla ja sõdade yle. Kena keik, ent kuidas see ökoloogiaga seostub? Või see, kui inimesed on tassinud kõiksugu kahtlasi aineid laiali yle planeedi ning filmi õnnelikus lõpus muuhulgas ka nende vaoshoidmise tehnika vastu taevast saadetakse?

Nojah, eks jura võib leida igalt poolt. Aga ega ta nyyd nii halb ka olnud. Keanu Reeves oli tõepoolest päris kivist näoga (graniit, pakuks ma) ja teine peategelane oli kena tytarlaps. Nanobottideks joonistati vahvad väikesed satikad ja Suure Võõramaise Kera aluseks võeti Jupiter. Pealegi antud kostyymid väidetavalt korduvkasutusse, paberi säästmiseks vahetasid filmitegijad infot veebilehe kaudu ning võtteplatsil sõideti ringi hybriidautodega. Kindlasti leidub inimesi, kelle filmielamust sellised teadmised parandavad.

Ootasin huviga, kas Lenini lemmikpill on filmimuusikasse ikka alles jäetud - 1951. aasta versioon oli selle poolest kuulus. Oli kyll. Kes kinno ei viitsi minna, mäletab Nõukogude elektronmuusika tippsaavutust ehk ka seriaali "Midsomeri mõrvad" tunnusmeloodiast. Mina ei osanud varem tähelepanu pöörata, aga tegelikult kõlab täitsa huvitavalt.



Kas "Klaatu barada nikto" võiks tõlkida "Klaatu habe pole keegi"? Iseenesest ju õige väide.

Friday, December 26, 2008

Kolm klaasi veini ehk Klassika synd


1968: Neil Diamond kirjutas oma äia pudupoes laulu, et ostjateta aega surnuks lyya. "Arvasin, et see on kantriballaad, kuni kuulsin UB40 versiooni."


1969: Tony Tribe tegi sellest loost reggae.


1983: UB40. Neil Diamond kaebles kyll hiljem, et briti reggae olevat liiga rõõmus, aga siis oli juba liiga hilja.

Thursday, December 25, 2008

Päikesepyha

Tegelikult ei ole mingit vahet, kas inimesed päikesesse usuvad. Kuni nad talle kingitusi toovad, turgutuseks pidutoite kypsetavad, puid ehivad ja päikese toetuseks pimedaimal ajal tulesid põletavad, tuleb ta ikka jälle allilmast, kummaliste elukate lõugade vahelt välja. Et inimesed need kingid pärast ise ära söövad, ei ole yldse tähtis - ka jumalakujude eest on alati keegi teine pidanud ohvriannid nahka pistma, olgu siis inimesed või loomad. Oluline on ajastus. Oluline on usk, et päike yha uuesti välja ilmub, vaatamata kylmale ja pimedusele, vaatamata kõigele. Ykskõik, kui vähe usutav see ka hetkel paistaks.

Kui ykskord enam mitte keegi seda ei usu, siis pole muidugi ka kindel, mis saab. Võib ju oletada, et kõik läheb vanamoodi edasi. Aga päris täpselt ei tea. Keegi ei ole proovinud.

Päikesepoisid: metsatukalmistu, kalmutumetsastu

A says: "laskelaager" ja "lastelaager" kõlavad väga yhtemoodi. laste- ja laskelaager
A says: muide
A says: Haapsalu metsakalmistust olla mets maha võetud
A says: (kuigi kalmistu käib väliskohakäänete pealt)
B says: nyyd on metsata metsakalmistu
A says: tavaline kalmistu
B says: metsatukalmistu
A says: see on juba ilusam sõna
B says: jep
B says: koledate asjade ilusasti nimetamine on kah kunst

Wednesday, December 24, 2008

Jõulumõtisklus

Memokraat Daniel Vaarik kirjutas mõne aja eest boikottidest ja vastutustundlikust tarbimisest. See kõik on ylimalt tore, ent paraku ei paku reaalne maailm meile kuigi palju eetiliselt selgeid ja lihtsaid valikuid.

Mis siis, kui maailma tööstus või vähemalt selle mingi konkreetne sektor jaguneb:
a) ökoloogiliseks ja lapstööjõul põhinevaks;
b) saastavaks ja sotsiaalselt vastutustundlikuks;
c) muidu ontlikuks, ent poliitiliselt korrumpeerunuks?

Mida eelistad sina?

Stroom ilma metsata

Vanu pressiteateid lapates leidsin, et detsembri alguses kuulutas Tallinn: "Merimetsa asumisse rajatakse Merelahe tee."

Tallinna linnavalitsus kavatseb nimetada Põhja-Tallinna Merimetsa asumisse rajatava, Paldiski maanteelt Stroomi randa kulgeva tee Merelahe teeks.

Uue tänava rajamise näeb ette Paldiski mnt 62, 68, 68a ja 68c kinnistute detailplaneering, uue tänava algus on osaliselt juba välja ehitatud. Uue tänava alal on väga hea ja tihedas kasutuses olev tervisespordirada, mis kulgeb mööda metsasihti mereni.

Linnavalitsuse nimekomisjon lähtus nime valikul Merimetsa lähedusest ja tänava kulgemisest otse Kopli lahe suunas. Tänava mere poole jääv ning läbi Merimetsa kulgev lõpuosa on planeeritud kergliiklusteeks.


Seewald ehk Merimets

Õnnetut Stroomi metsa on juba sada korda edasi-tagasi solgutatud: kord tahetakse sinna mingisugust Põhjaväila ehitada, kord jälle väidetavalt loobutakse plaanist. Nyyd on siis järsku hirrrmus oluline teha otse läbi metsa "kergliiklustee", et tõbised meremehed ja kutsehaiged mugavalt randa jalutama pääseksid.

Ei mina usu, et linnavalitsusel niisugune jaburõilis plaan on. Olen kuri ja kahtlustav. Sõltuvalt sellest, kust täpselt tee ehitatakse, võib selle trass osalt tulevase väilaga kattuda. Igal juhul ei muutu mets sellest tihedamaks, kui temast teed läbi tehakse.


Põhjaväila lääneots läbi Stroomi metsa

Ja yldse, miks peab seda metsa kogu aeg surkima? Kes pagan sealt läbi viivaid teid nii kohutavalt vajab? Praegu ei paista kyll kuskilt otsast, et ymber Stroomi viivatel teedel kogu aeg tihe liiklus ja hirmsad ummikud oleksid. Isegi kui Siff ja kõik teised soovijad oma pilvelõhkujad Sitsimäele rajavad, saavad inimesed tõenäoliselt seniste tänavatega hakkama. Probleem on ainult sadamal - kus, tõsi kyll, transiit otsa lõppes ning pole ka tosina aasta jooksul ette näha.

Eks siis võib muidugi kysida, kas linnas on elanikud tööstuse jaoks või vastupidi. Niikuinii põhineb kogu Põhjaväila projekt printsiibil "viime liikluse kesklinnast Kalamajja ja Koplisse, seal niikuinii kedagi ei ela". Aga kui linnavalitsus kord vahetub, ehk võiks siis mõelda hoopis suurema kaubaveo Tallinnast välja kolimisele?

Fairytale of New York



It was Christmas Eve babe
In the drunk tank
An old man said to me, won't see another one
And then he sang a song
The Rare Old Mountain Dew
I turned my face away
And dreamed about you

Got on a lucky one
Came in eighteen to one
I've got a feeling
This year's for me and you
So happy Christmas
I love you baby
I can see a better time
When all our dreams come true

They've got cars big as bars
They've got rivers of gold
But the wind goes right through you
It's no place for the old
When you first took my hand
On a cold Christmas Eve
You promised me
Broadway was waiting for me

You were handsome
You were pretty
Queen of New York City
When the band finished playing
They howled out for more
Sinatra was swinging,
All the drunks they were singing
We kissed on a corner
Then danced through the night

The boys of the NYPD choir
Were singing "Galway Bay"
And the bells were ringing out
For Christmas day

You're a bum
You're a punk
You're an old slut on junk
Lying there almost dead on a drip in that bed
You scumbag, you maggot
You cheap lousy faggot
Happy Christmas your arse
I pray God it's our last

I could have been someone
Well so could anyone
You took my dreams from me
When I first found you
I kept them with me babe
I put them with my own
Can't make it all alone
I've built my dreams around you

(copyright 1988 Shane MacGowan & Jem Finer)

Tuesday, December 23, 2008

Miks ma kaks päeva bloginud pole



Unine olen, vaat' mispärast.

Saturday, December 20, 2008

Isikukultus(t)est

Ei viitsi juttu eesti keelde tõlkida, seepärast kopeerin oma kaks kommentaari Giustino suurepärasele kirjatykile "Hõberebane" siia ingliskeelsetena. Võtke hääks või pange pahaks.

***

Once upon a time, a friend of mine visited Sweden. It was a long, long time ago, indeed.

One evening, his local friends were watching TV. "You know," they said, "Some young boy called Mart has become your prime minister!"

"Oh yes," he answered, looking for a beer in the fridge, "It's probably Laar, I know him. Last summer, we went fishing. He never got a fish, but he's a pretty good storyteller." And he tried to find a bite, too.

"No way," his friends answered, disappointed in his rotten ethics and downtrodden character. "You probably made it all up. No one goes fishing with the prime minister!"

You'd never imagine the bloody nerves some people have, eh?


***

Well, kids still have that enjoyable sense of wonder. As I walked along the Viru Center with my teenage daughter, she suddenly clasped my arm and whispered: "Did-you-see-did-you-see-did-you-see?" - "See what?" - "Urmas Paet! The foreign minister!" - "Hmm. Yeah, I noticed. Bad hair, I wonder if he slept well tonight. Not much of a politician." She made a frustrated, unarticulated noise at me.

I guess it's our children who get to design the future, though. Should I be worried? Dunno.

Friday, December 19, 2008

Minu viis minutit kuulsust

Lontsisin tööle, kui yks noormees tänaval mind peatas ja hõlma alt mikrofoni haaras. Teine tõstis õlale videokaamera.

"Tere, Eesti Päevaleht. Mida te arvate uuest töölepinguseadusest?"

Katsusin mitte liiga tyhm välja näha, muidu lastakse mind lahti. Ametikohustuste järgi peaks ju asja tundma, ehkki oma arvamus pole vist kyll kohustuslik. Või kes seda töölepingut nii täpselt mäletab.

Rääkisin siis, et noh, alati saab muidugi paremini ja kumbki pool ei jäänud päriselt rahule, aga samas olid läbirääkimised niigi pikad ja vaevalised. Eks ta yks kompromiss ole: keegi ei saa kõike, mida tahab, ent kuskil peab ju kokku leppima.


Ja nyyd ongi siis käes: minu kaunis pale hiilgab keset EPLi kodulehte. Pole viga, kyll ta sealt peagi ajaloo prygikasti koristatakse.

Kuidas ma uue punase salli sain

Kogu lugu sai alguse sellest, et eile kukkus mu kingal kontsaplekk alt ära. Õnneks juhtus see kohvikus, nii et korjasin lagunud jupi yles ja torkasin kotti. Yldiselt on Vagabondi kingad mind ustavalt teeninud, ei tea, mis sellel nyyd siis paar kuud pärast ostmist hakkas.

Loomulikult olen ma liiga laisk, et enda raamatusortimise käigus segipööratud majapidamisest kingatšekki otsima hakata. Pealegi tuleks selleks Kristiinesse minna, mis lähemal ajal mu päevakavva kohe kuidagi ei mahu. Selle asemel tundus mõistlik astuda tööle minnes läbi Kaubamaja kyljealuse kingsepa mant.

Kingsepp võttis kinga vastu, pobises midagi arusaamatut ja torkas mulle pihku kviitungi kirjaga "16.0". Kella neljaks ma siiski tagasi ei jõudnud, jõudsin töölt tulles poole kaheksa paiku. Siis ilutses aga kingsepa uksel papist kell, osutid kaheksa peal.

Mõtlesin just endale läheduses tegevust otsida, kui maa alt kargas välja lõbus mehike. Hõredad hambad naerul, läkiläki peas ja kaelas punane sall, uuris ta, ega mul ei juhtu tšervoonetsit olema. (Ajalooline märkus nooremale publikuale: tšervoonets on maakeeli kymnerublane. Antud kontekstis siis kymnekroonine.)

Ega ma seda kohe andma kippunud. Olen yldse sellistel puhkudel kaunis ebalev, ehkki otse sõimama kah ei kuku. Sõltub meeleolust ja muust. Täna olin aga kaunikesti leplik.

Tegelane seletas, et tema on tänaval elav Tšernobõli veteran Valeri, näitas ID-kaarti ja veteranitõendit. Oli kyll. Mina ohkasin ja andsin kymneka vastu. Tema leidis, et ma olen "klassnõi paren", surus kätt, patsutas, kaisutas ja kiitis taevani. Yldse oli tegelikult täitsa muhe mees, selline tyypiliselt kirjeldatav "lahke vene hing".

Yhel hetkel lõid tyybil silmad särama ja ta kysis, kas ma õlut joon. Eeeee, mõtlesin mina. Ei kipuks nagu keset õhtut kuskil koos kodutuga maha istuma, raha tal ju ka muud pole kui minu kymnekas... Mõmisesin ebamääraselt, et noh, tuleb ette, aga praegu kohe kyll väga justkui ei ole mõneti nagu selle peale mõelnud... Selle aja peale koukis mees taskust kinnise ja igati puhta väljanägemisega Viru õlle ning pistis mulle helgelt naeratades pihku. Khm. Keset õhtust tänavat, Kaubamaja kylje all - aga hakka nyyd siis head inimest solvama, kingseppa ka kuskil ei paista - nojah, tegin õlle sõrmusega lahti. Võtsin moepärast lonksu ja torkasin pudeli omaniku pihku tagasi.

Tema jutustas aga edasi, kui tore on ikka rahvaste sõprus ja kui tähtis on hästi läbi saada ja et iga rahva seas on nihukesi ja nahukesi ja päris mõistlikke inimesi kah. No ei saa ju vastu vaielda, kui inime õigust räägib. Jutu sekka palus minu uus sõber möödujalt sujuva elegantsiga sigareti ning syytas selle lauset katkestamata.

Niimoodi sigaretiga vehkides sõlmiski ta yhel hetkel enda kaela ymbert salli lahti ja sidus minu kaela. Ise kiitis veel, et ma nägevat välja nagu jõuluvana. Siis kysis viiskasti, et ega ma juhtumisi juut ole - noh, et pikad juuksed ja must kaabu. Ei teadnud kyll kuskilt otsast olevat. Pärisin vastu, et on mu vestluskaaslane ikka päris kindel, et tal salli vaja ei lähe - kylmad ilmad ja... Ei ole midagi, naeris tema, haaras pudeli ja kappas minema. Lubas kuskilt veel kolmkymmend krooni otsida, siis võib rahulikult öömajale kobida. Kuhu, jäigi kysimata.

Tatsasin vaikselt kodu poole. Nina ytles, et sall tahab kiiresti pessu pääseda, aga kaelast ära kiskuda ei tundunud kah kuidagi õige - heas usus antud kingitust pahaks panna oleks igatahes ebaviisakas, isegi kui me halvast õnnest rääkima ei hakka. Tegelikult nägi see riideese ysna viisakas välja, ainult pisut pruugitud.

Palju yhe kontoriroti elus ikka seiklusi ette tuleb? Mägironimist ma ei harrasta, tsikliga ei sõida. Olgu siis vähemalt niigi palju. Naljakas võisin sellega olla kyll: pisike must ymmargune kuju laia musta kaabuga, erepunane sall ymber kaela mu enda sallile peale seotud.

Myh-myh-myh-pup-pup-pup.

Thursday, December 18, 2008

Reaalharidus käib alla

Märkasin eile töölepinguseadusest uudist treides huvitavat asja: Päevalehe arvates hääletas seaduse vastu 24, Postimehe arvates 27 riigikogulast. Nuta või naera. Mis siin sajani loendamisest, oskaks siis vähemalt 27 piires arvutada.


Euroopast pole midagi rääkida


Selgituseks kehvema nägemisega inimestele: Euroopa Parlamendi Infobyroo Eestis on pannud pysti toreda kodulehe, kus on ka lehekylg pealkirjaga "Viidad".

Sellele leheküljele on koondatud kõikvõimalikke viitasid Euroopa Liidu teemaliste veebilehekülgede juurde. Võimalusel juhatab viit teid eestikeelsele kodulehele, selle puudumisel oleme valinud lehekülgede inglisekeelsed versioonid.
Ju pole millelegi viidata.

Wednesday, December 17, 2008

Aga Dublinis sajab vihma

Kust tulid jõuluvanad?

Laste jõulupidu jälgides taipasin, kust on tulnud jõuluvanad.

Mõtleme pisut. Vanem meesterahvas tuleb tuppa, kutsub kõik lapsed ja vanurid kokku - teised teevad tööd, ei nendel pole selle jama jaoks aega -, kuulab laule ja lugusid ning on õnnelik iga jupikese yle, mis talle jutustatakse. Vähe sellest, ta jagab selle eest ka nänni: peenemaid linnamaiustusi ja pisiesemeid.

Täie aruga inimene niimoodi ei käitu. Õigupoolest tean ma vaid yht seltskonda, kelle seas see normaalne oleks: folkloristid. (Yks sõber pakkus ka luurajaid, aga nende huvid on pisut maisemad.)

Kogu moodne jõuluvanandus syndiski ju ligikaudu samal ajal või veidike pärast seda, kui Elias Lönnrot ja teised temasugused untsantsakad mööda Soomemaad käisid ning rahvaluulet korjasid. Ja kus elab jõuluvana nyyd? Õige, Soomes.

Kujutame ette kylakest, kuhu yhel hetkel ilmub imposantne sõbralik härrasmees, kogub rahva kokku, kuulab kõik rivis ära ja kingib igayhele tykikese nänni. Keegi ei tea, kust ta õigupoolest tuli (rongilt? Helsingist? taevast?), ent kingitused meeldivad kõigile.

Aastakese pärast ilmub sama mees uuesti, kott leludest ja maiustustest pungil. Kylarahvas teab juba, mida oodata.

Kolmandal aastal valitseb suur elevus. Igayks paneb paremad rõivad selga, lapsed kasitakse suuremast räpast puhtaks, õhtuti õpitakse kolde ees kooris luuletusi ja laule. Ning näe, sealt ta tulebki, suur märss selgas, habe ees orvis ning nägu laial naerul!

Mööduvad aastad. Yhel kaunil päeval, kui kõik on valmis seatud, folkloristi ei tule. Vaikus. Elevus hakkab kaduma, juttu ilmuvad pettumusenoodid, esimene põnn pistab tönnima. Keegi ei pane tähelegi, kuidas paar mureliku ilmega pereisa taganurgas nõu peavad ning yks nende seast ära kaob. Ja siis koputab keegi uksele...

Olemuselt on jõuluvana kummardamine kargokultus. Lõunamere saartele visati lennukist vanu saapaid ja vändaga grammofone, kuni kohalikud kaupa ehk kargot ja selle mystilisi toojaid kummardama hakkasid. Põhjamaa kyladesse veeti träni saaniga kohale, muu jääb samaks: kui võõrad enam ei tulnud, pidi muutunud elukorralduse tingimustes oma vahenditega hakkama saama.

Kust tulid asjad, ei tea keegi. Kyllap veeti kaugelt maalt lendavate põhjapõtradega. Tähtis on pidada muistseid syndmusi meeles, korraldada rituaale, õppida salmid usinasti pähe. Siis on kõikidel tore, vili kasvab hästi, loomad sigivad ja võib-olla, kui me eriti tublid oleme, tuleb meie kylakesse kord yle pikkade aastate jälle ka Folklorist.

Monday, December 15, 2008

Toredat uut töönädalat!

Nädal algas hästi.

Hommikul tõustes oli enesetunne sant. Kyllap andis oma panuse luuvalu, mis ei lubanud öösel magada. Vanas eas hakkab selline asi kiiresti töövõimes välja lööma. Kunagi polnud nagu asigi, kui paar ööd vahele jäi, aga nyyd annab juba rinnus tunda.

Järgmiseks seisin seebisena duši all, kui vesi ära läks. Veega on hommikuti pidevalt mingi jama. Kyllap ei taha ta pärast viimaseid hinnatõuse lihtsalt torust välja tulla, syndsustunne ei luba.

Nyhkisin kõrvad niiske lapiga puhtaks ja mõtlesin, et teen esimese tyki tööd juba kodus ära. Panin arvuti käima ja hakkasin sokke jalga sikutama. Sokkidega yhel pool, pöördusin ymber, et sõrmejäljelugejale näppu näidata. Arvuti ei tahtnud sõrme. Arvuti ei tahtnud yldse midagi. Arvuti kysis, kas ma tahan ehk Windowsi installida.

Restart. Teine restart. Restart safe mode'is. Restart käsureaga. Ei midagi. Windowsi boot disk? Ikka ei midagi.

Arvatavasti lykkas kõvaketas varbad sirgu, need ongi mõnel Delli mudelil nõrgad. Teen praegu oma töö õnnetu asenduspanni peal ära ning lõunasöögi asemel lippan garantiiremonti.

Algus on hea. Mida toredat järgmiseks pakutakse?

Sunday, December 14, 2008

Multikulturalism

Asutuse jõulupidu hakkas lõppema. Laua juurde, kus me koos kolleegiga istusime, astus keegi kohalik asjapulk ning palus meil puisevõitu eesti keeles lahkumiseks valmistuma hakata.
"Net problem," teatas kolleeg ja naeratas joviaalselt. Me olime kõik selleks ajaks kaunikesti joviaalsed, välja arvatud võib-olla yksikud Une-Mati riiki siirdunud. Maailm oli helge, inimesed toredad ja päike lõõskas taevas, ehkki kell sai juba viis hommikul.
Noogutasin ja vaatasin sygavale veiniklaasi. Jätkasime keskustelu muistse maailma poliitika ning moodsa Eesti teaduse teemadel.

Mõne aja pärast ilmus nimetatud džentelmen uuesti me ette. Ta ei paistnud eriti õnnelik, pigem sarnanes ta ilme džinni omale, kes on kolmesaja aasta järel taas õhku hingama lastud.
"Net problem," kinnitas mu kolleeg taas, särades yle terve näo.
"Mis kuradi net problem," porises džinn. "Ma ytlesin tykk aega tagasi juba, et me hakkame sulgema."
Aitasin diskussiooni natuke edasi, tõustes ja tyhjendades klaasi. Liikusin ukse poole, mulle järgnesid kolleeg ja džinn.
"Ja yldse," urahtas pahur vaim, "ma ei räägi vene keelt."
"Misasja?" imestas kolleeg.
"Mitte sõnagi!" oli kõrbetont uhke.
"Ag kuidas? Miks? Mismoodi?" ei saanud kolleeg aru. "Eestis elades ja... ja... kohe yldse mitte..."

Mantlid õnnelikult seljas, liikusime uksest välja.
"No aga... iga keel ju harib inimest ja... me peame ju yksteisest aru saama!" vehkis kolleeg kätega. "Kuidas ta siis nii... Ma mõtlesin alguses, et ta on venelane ja... No ma sellepärast ju..."
"Ei olnud venelane," lohutasin.
"Nojah, aga ka eestlane ikkagi... Ei no ma saan aru ju, et kõik ei mõista seda, aga iga inimene on ju ise vaesem, kui ta ei suuda teistega kõnelda ja... ja... Tallinnas veel ja puha, ma saan aru, kui saarlane või isegi tartlane või, aga..."
"No mis teha, ei olnud ka eestlane," nentisin, pukseerides kolleegi lohutusklaasikeseks sisse ööpäevaringselt avatud gruusia söögikoha uksest. "Panid tähele, ta ytles yhe korra "ovat"? Soomlane ju."
"Ah soo... Nojah... Ma mõtlesin..."
"Jajaa," muhelesin. "Tuleb mõelda laiemalt, kui igapäevastes tingimustes võiks eeldada."

Saturday, December 13, 2008

Hea, et meie poliitikud pole vooruslikud

Prantsusmaal oli meeleolu tuline, puhkes kohutav revolutsioon. Purustatud riigi ajutised juhid valitsesid terrori abil keset ennekuulmatuid ohte.

Enamasti polnud nad nii julmad ega halastamatud kui Jahvest maapealsetesse riikidesse seatud valitsejad ja kohtumõistjad. Ometi paistsid nad olevat metsikumad, sest nemad mõistsid kohut inimsuse nimel. Õnnetuseks läks neil liiga kergesti süda haledaks ja nende tundmused olid alati erutusseisundis. Tundelised inimesed ärrituvad kergesti ja langevad raevuhoogudesse. Nad olid vooruslikud, olid kombekad, see tähendab pidasid moraalikohustusi täpselt piiritelduks ega otsustanud inimeste tegude üle mitte nende loomulike tagajärgede, vaid abstraktsete põhimõtete põhjal.

Kõigist pahedest, mis riigimeest ähvardavad, on vooruslikkus kõige hukatuslikum: see tõukab kuriteole.
Anatole France, "Inglite mäss" Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 122

Friday, December 12, 2008

Teoloogiline radikuliit

Minust ei saa kunagi misjonäri. Proovisin. Ma ei suuda asenditki sisse võtta.

(Vabandust. Saatke lapsed arvutiekraani juurest minema. Või las jääda, niikuinii on juba hilja.)

Thursday, December 11, 2008

Maailma põhiprobleemid (pyhendusega Larkole)

Larko nuriseb, et blogijad ei blogi tähtsatel ja tõsistel teemadel. No ega blogimine ole töö, blogi manu jõudes tahavad inimesed keerulistest asjadest puhata. Annaks kellelegi jalaga, ilguks sõbra kallal või viriseks niisama elu yle. Eesti on liiga väike, et tasuks kellelegi tõsimeelse blogistamise eest palka maksta.

Aga et head inimest mitte masendada, rehitsen pakutud teemad siiski läbi.


***

Riigieelarve.

Jageleti sellega juba mitu kuud tagasi, kyllap jageletakse veel. Padar andis ilmselt oma parima, ent poliitika on näivuse kunst ning side reaalsusega ei ole poliitikute tugevaim kylg. Nii et kui praktiliselt ykski erakond ei kipu enda mainet rahajagaja ning huvide eest seisjana vabatahtlikult põhja laskma, ei saagi see õnnetu eelarve kuidagi parem saada.

Mitte, et ta tegelikkusega kuigi tugevalt seostuks. Aga nagu ma Mark Twaini parafraseerides mitu puhku kirjutanud olen: inimesed, ärge nurisege riigikogu kallal. See on parim parlament, mida niisuguse raha eest saab. Ja mina kyll rohkem maksta ei raatsi.

Noh, eelarvega on samamoodi.


***

Töölepinguseadus.

Sellega on nii kaua junditud, et minul on praeguseks kadunud igasugune ylevaade, mis siis täpselt varasemaga võrreldes muutub. Kirjutatud on palju, suur osa sellest aegunud. Ja kuni ma pole kaht seadust näpuga järge ajades võrrelnud, ei tea ikkagi, milline kirjatykk on nyydseks vana, milline ekslik ning milline lihtsalt propaganda. Iga osapool peab ju enda avaliku palge ning ajakirjandusliku kajastatuse eest hoolt kandma.

Kurb lugu, sest oma praeguses ametis peaks ma seda kõike yksipulgi tundma. Aga mind on kah ainult yks. Ja see yks tegeleb enesetäiendusega siis, kui liidese arendustöö, venekeelse tõlke organiseerimise, teiste kanalite refereerimise ning mõne yksiku originaalteksti kirjutamise vahelt aega yle jääb.

Ilmselt on mõistlik oodata ära, kuni uus seadus valmis saab ja vastu võetakse. Kyll siis jõuab teist uurida.


***

Võrdse kohtlemise seadus.

Kas viimases versioonis on ikka veel see nõue sees, et sugulise võrdõiguslikkuse volinik peab igasuguse võrdsuse eest hoolt kandma? Kui Päevalehe videokysitluses nenditi, et Eestis on eesti nimega kergem tööle ja ylikooli saada, tahtsin kysida mõnelt asjapulgalt kommentaari, kas nende arvates on tõesti nii ja kui on, siis kas peabki olema.

Paraku selgus, et praeguses versioonis see volinikku ei puutu ning õiguskantsler kommenteerib ainult neid asju, mille puhul on konkreetne juhtum ja soovitavalt ka kaebus. Noh, mis siis ikka. Ei ole minu asi maailma parandada, kui ta ei taha parandatud saada.

Kui see seadus kord vastu võetakse, eks ma loen ta siis läbi. Ilusa nimega seadus, põhimõtteliselt olen ma ju sedasorti asjade poolt. Kuni kõiki seadusega võrdselt kohtlasteks ei tehta.


***

Mobiilihääletus.

Teoreetiliselt on võimalik, et ma isegi kunagi m-valimissysteemi kasutama hakkan. Olen laisk ja tehnikasõbralik, e-valimine mulle täitsa meeldib.

Praktikas nõutakse praegu, et hääletushuviline enda olemasoleva kaardi telefonis uue vastu vahetaks. Igale telefonile see ei sobi ning ma kahtlen, kas ka iga operaator selliseid pakub. Igast paketist rääkimata.

Tore mõte, aga praegu on sel veel arenguruumi. Kuni tehniline lahendus ei muutu kõigile yhtviisi kättesaadavaks, jääb see marginaalseks. Võiks ju loota, et seadustamisega tekib firmadel ka huvi asja arendusamiseks, ent id-kaardi jama oleme juba näinud. Sertifitseerimiskeskus ei viitsi endale isegi korrektseid serte hankida, mis Firefoxiga töötaksid. Väike maa, väike turg.


***

Aprillimässuliste kohtuistung.

Yllatavalt jabur lugu. Põhimõtteliselt jääb praegu mulje, et kapo ei ole kogu usinusele vaatamata suutnud hankida syydistatavate kohta vettpidavaid tõendeid. Olukorras, kus Eestis endas on poliitiline huvi syydimõistmiseks ilmselgelt olemas (välja arvatud yhes erakonnas), jääb sisuliselt kolm võimalust.

Esiteks: härrased on syydi kõigis oletatavates pattudes, ent isegi poliitilise angažeerituse võimalusele vaatamata ei saa kapo oma tööga hakkama. Kurb, aga pidulik. Sel juhul võime vähemalt rõõmsalt nentida, et politseiriigist jääb Eesti tõepoolest kaugele.

Teiseks: härrased on syydi ja tõendusmaterjal oleks tegelikult ikkagi koos, ent (välis)poliitilistel põhjustel eelistatakse lasta neil suhteliselt kergelt pääseda. ("Kergelt" ses mõttes, et syytu inimese jaoks oleks niisugune kohtusaaga korralik solgutamine, tõestatud kurjategija võiks aga hullematki oodata.) Sel juhul on Eesti riigi ja kohtusysteemi sõltumatusega kyll ärarääkimata hale lugu.

Kolmas võimalus on, et kohtualused pole teinud midagi kurja. Sel juhul peab Eesti ajakirjandus turvavööd kinnitama ning hakkama usinasti raha koguma, mitugi poliitikut samamoodi. Võib ju ytelda, et kõigis artiklites oli sõna "väidetavalt", ent sisuliselt on ikkagi ilmsyyta hinged avalikult risti löödud.

Entel-tentel-trikatrei, vali neist kolmest oma lemmik välja.


***

Mumbai terroristid.

India ja Pakistani suhetessse on konflikt algusest peale sisse programmeeritud ning ma pole kindel, kas sellele oleks mingit muud lahendust peale inglaste uue sissemarsi. Kuni kõik oli yks Briti koloonia, oli moslemitel ja hindudel yks võõramaine vaenlane. Teoreetiliselt võiks pinged jaheneda ka siis, kui mõlemad riigid mingisuguse föderatsiooniga liituvad - nagu Iirimaa ja Suurbritannia Euroopa Liidus -, kuid selleks ei paista kyll nii pea lootust olevat.

Kas India praegustel syydistustel Pakistani vastu mingit alust on, kurat ise teab. Oleme sealsest meediast sedavõrd kaugel, et ehkki aeg-ajalt ilmub mõni Mihkelsoni hiljutise märkuse laadis remark India tähtsusest, ei jaga keegi seal toimuvast tegelikult midagi. Leidsin hiljuti Postimehest Mumbai intsidendi teemalise artikli, kus räägiti nii India peaministrit kui ka valitsevast parteist, suutmata siiski parteid kordagi otsesõnu nimetada. Ma kahtlustan, et Postimehe toimetuses keegi lihtsalt ei teadnud.

Jääb mulje, nagu oleks India meist sama kaugel kui Läti. Ah te ei saa aru, miks ma nii ytlen? Noh, nimetage palun kiiresti viis Läti parlamendiliiget ja lõpetame selle jutu.


***

Briti saadikupuutumatusest ei tea ma tõepoolest midagi. Kuskilt jäi mingi pealkiri korraks silma, ent lugema ei hakanud. Kui nael euro suhtes nii madal on, tulevad Briti poliitikud muidugi mandrimeestele odavamalt kätte. Soodne võimalus, peaks ehk isegi mõne varuma?


***

Nobelid.

Jällegi: silm nägi kyll, aga aju ei fikseerinud. Yldse mitte midagi ei mäleta. Enamik nobelisme on viimastel aastatel minu jaoks esoteeriline meelelahutus, mis lipsab yhest kõrvast sisse ja teisest välja. Pole enam see aeg, kus jaksasin une eel tuumafyysikaga lõbutseda.

Et ma isegi kirjanduspreemiast midagi ei mäleta, on muidugi piinlik. Rahupreemia sai vist Ahtisaari Balkani eest? Noh, tore on. Tubli, jajah. Pole sugugi kõige hullem variant.

Kui ma teda nyyd kellegagi segi ei ajanud.


***

USA autotööstuse päästmine.

Kurat seda teab, kui hästi see neil õnnestub. Jällegi, ei ole selle teemaga enam nii hästi kursis kui mõne kuu eest. Eks kõik see kupatus puudutab Obamat ka isiklikult: tema valiti ju Chicagost, mis on enam-vähem USA autotööstuse pealinn. Ent ykski poliitik ei saa endale lubada seda, et tema valijad lahti lastakse.

Sellistes tingimustes ei ole sugugi kindel, et autotööstuse kriisist yle aitamine ka rahaliselt kuidagi tasuv on - poliitiline huvi on lihtsalt väga suur. See aga tähendab, et uuesti pysti pandud tööstus ei pruugi olla sisuliselt rentaabel, vaid võib jäädagi pikaks ajaks riigi kulul hingitsema.

No näis, võib-olla leitakse ikkagi mingi mõistlik lahendus. Yldiselt loodan ma Obama tulevasest valitsusajast ju kõike paremat. Mitte, et ma temasse kuidagi religioosse tõsidusega usuks, kuid Ameerikale kuluks väike vaheldus ära. Ega ma Ilvest ka kätel kanda tahaks, aga ta meeldis mulle siiski rohkem kui Ryytel.

Nojah, hästi päevitunud noor mees. Ilmselt on Ilves eestlaste ettekujutus neegrist. Meil siin põhjas inimesed lihtsalt ei lähe tumedamaks, päikest ei jätku.


***

Lõpetuseks ning Larko meelepahaks ka isikuandmetest.

"Kuid wikipeediast saab minema millistel tingimustel?" kysis yks kodanik. Raske vastata. Eks selle yle on vaieldud kyll, aga põhimõte kipub olema yks: ei saagi. St, kui kord on asi läbi arutatud ning otsustatud, et mingi fakt pakub avalikku huvi (ja see on varem avalikes allikates avaldatud), siis tuleb lähtuda analoogiast paberiga.

Ykski normaalne inimene ei kujutle ju, et kui talle yhel hetkel ei meeldi tema mineviku (tõele vastav) kirjeldus entsyklopeedias, siis peavad kõik hakkama seda raamatuist välja lõikama. Nõukogude ajal oli paar juhtumit, kus kästi teatmeteoses ebasoovitavale artiklile teine paberitykk peale kleepida. Oli seliine tsrkus - ja aitab. Samamoodi on Orwell kyll kirjeldanud ("1984", kui keegi ei tea, on eesti keeles täiesti olemas), kuidas vanad ajalehed asendatakse raamatus "ajakohastatud" uustrykiga, ent vähegi demokraatlikus yhiskonnas siiski nii laiaulatusliku ja kohmaka ajaloovõltsimisega ei tegelda. Las konspiratsiooniteoreetikud vaidlevad vastu, kui lusti jätkub.

Nii et jah, meediarahvas ja entsyklopeediategijad lähtuvad eeldusest, et andmekaitse ja avaliku huvi piire ei nihutata ajapikku nagu Vargamäel piirikive. Kui me oleme tervel mõistusel põhineva reegliga paberväljaannetes leppinud, siis kasutatakse sama põhimõtet ka veebis.

Huvitaval kombel mõtlevad "andmekaitsjad" jällegi teistpidi: kui meil tekib tehniline võimalus oma ajaloomälule vesi peale tõmmata, siis peabki seda tegema. Egas midagi, asume usinasti raamatuid lõikuma. Poliitikute kommunistlik minevik näiteks ei paku juba praegu kellelegi huvi, järelikult - ENE pihku ja käärid kätte!

Wednesday, December 10, 2008

Tarkvarainvestor.ee

Lugesin Päevalehest pealkirja ja naersin kõva häälega:



Igaks juhuks guugeldasin natuke ja selgus, et esimese lolli õigus ei kuulugi EPLile: Õhtuleht jõudis kaks päeva ette.



Aga mis siis sellest - tähtis on mitte võit, vaid osavõtt.

Praeguseks on Päevaleht kyll oma vea ära parandanud. No ja ise nurisevad, et nende käsi ei tõuse ajalugu korrigeerima. Jama puha, head tahet on vaja.

Meestekosmeetika eripärad

Nagu teab igayks, kes on veetnud veerand tundi kosmeetikapoes riiulitega tutvudes, jagunevad juuksed järgmiselt: haprad, normaalsed, rasvased, tundlikud, blondeeritud, värvitud ja meeste.

Põrnitsesin hommikul enda lõppevat palsamipudelit ja mõtisklesin elu mysteeriumite yle. Yks kahest: kas ka kogu ylejäänud liigitus on mingi jura või on kõikide meeste juuksed tõepoolest täpipealt yhesugused.

Tegelikult muidugi ei ole. Šampoonide alusel võib jagada needki kahte sorti: meeste ja hõrenevad.

Tuesday, December 9, 2008

Tehniline teadaanne

Tunni aja pärast hakatakse puhastama Viru Keskuse fuajees asuvaid pangaautomaate. Palun kõigil oma raha sealt kohe välja võtta. Alles jäänud raha pannakse infoletis laua peale ja on kõigile jagamiseks.
Ärge kysige, kust ma selle sain. See on yks segane lugu.

Lugu, mida ma ei kirjuta

Leida (56), kõbus ja rõõmsameelne endine lypsinaine, astub Kõpuste-Tallinna liinibussilt maha. Astun talle ligi ja tutvustan ennast. "Leida," ulatab ta mulle lahkelt terekäe, millesse aeg ja raske töö on kyndnud sygavad vaod."

...
Ehk siis kuidas yks kena inime tuli linna tööd otsima, mis temast sai ja kuidas ta maale õnneliku elu keskele tagasi rändas.

Monday, December 8, 2008

Muudan nime ära. Potjomkiniks

Palju toredaid inimesi siseministeeriumist algatas nimeseaduse muutmise eelnõu, mille kohaselt muudetaks nime vahetamine lihtsamaks nende jaoks, kes põhjendavad seda sooviga ühiskonda paremini lõimuda.

No tere, Mooses! Konstantin Päts valitses juba kord Eestit kui iluaeda, kus lillikesed raudse käega ridadesse istutati, rämps aga Ruhnu asumisele saadeti. Kodud ja inimesed kaunistati yhtviisi kampaania korras ära - ning häda sellele, kel teistsugune ilumeel oli. Miks kurat seda sama juba teist korda korraldama peab?

Kui Jermakov ennast Kauriks või Liiv Meoseks nimetab, ei muuda see inimese olemust kuigivõrd. Pedofiil jääb pedofiiliks, poliitik politikuks. Aga niimoodi, kõik-koos-hopp, rivikorras - mida see maailmas muutma peaks?

Tsirkus, lollimängimine ja asendustegevus kõik, urjuhh.

Sunday, December 7, 2008

Sõjaromantika

Sõda ja romantism on kohutavad nuhtlused! Kui hale on vaadata inimesi, keda innustab mingi lapsik, meeletu armastus püsside ja trummide vastu! Nad ei mõista, et sõda, mis on kujundanud inimeste südameid ja rajanud harimatute ning barbaarsete elanikega linnu, toob isegi võitjale kaasa ainult laost ja viletsust ega ole nüüdsel ajal, kui inimesi seovad kunstid, teadused ja kaubavahetus, midagi muud kui koletu ning arutu roim.
Anatole France, "Inglite mäss"
Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 124

Friday, December 5, 2008

See on yks veider maailm

On tõeliselt mystiline, kui paljud asjad siin maailmas ei tööta.

Statistikaameti teemalehtede linkide taga pole midagi.

Tööturuameti uuringulinkidest töötab ainult yks.

Hansapanga pressiteadete listi link on katki. (Muuseas, keegi peaks neile ytlema, et nad nyyd Swedbanki nime kannavad.)

PARE ignoreerib e-posti.

Ja mina istusin just kolmveerand tundi koosolekul, mõtiskledes eksistentsiaalsete kysimuste yle nagu "Kas ma tohin ennast sygada?", "Miks on mu vasema jala kingapael seotud teisiti kui parema jala oma?" ja "Miks ma siin olen?" Kogu sel koosolekul polnud mul mitte midagi ytelda ega kuulata. Ma isegi tundsin sealt vaid pooltteist inimest - yks oli võib-olla yks mu ylemustest (nägudemälu jupsib) ja teist mäletasin ylikooliajast. Tõsi, yldine taktitundeline huvipuudus nurgas lösutava tundmatu vastu mõjus meeldivalt. Kui kell kukkus, oleksin põgenedes yhe tytarlapse peagut jalust maha jooksnud.

Miks kodutud pole avastanud võimalust veeta päevad soojades koosolekusaalides, kus keegi neid ei tylita? Aga mine tea, äkki on kah ja mina lobisesin just välja.

Kui piinlik.

Keskaja filosoofia lyhikokkuvõte

Sellal kui lapsed kloostrimyyride ees keksu mängisid, andusid mungad teisele niisama tühisele mängule, millest minagi koos nendega lusti sain, sest aega tuli kuidagi surnuks lüüa, ja kui järele mõtelda, siis polegi eluga muud midagi peale hakata. Meie mäng oli sõnamäng. See meeldis meie ühtaegu peenele ja jämedale vaimule, lõi seejärel lõkkele kõigis koolides ja sünnitas kogu kristlikus maailmas suurt segadust.

Üks leer väitis, et enne õunu oli olemas Õun, enne papagoisid oli Papagoi, et enne maiaid ja lihahimulisi munki olid olemas Munk, Maius ja Lihahimu, et enne kui maailma tekkisid jalad ja tagumikud, oli jumala juures igavesest ajast igavesti olnud olemas üks Jalahoop Tagumikku.

Teine leer jällegi väitis vastupidist, nimelt et alles õuntest on inimesel tekkinud õuna idee, papagoidest papagoi idee, munkadest munga, liigsöömise ja lihahimu idee ja et jalahoop tagumikku ei eksisteerinud enne, kui üks mees virutas jalaga ja teine sai selle parajasse kohta. Mängijad läksid hasarti ja käsitsi kokku.

Mina kuulusin teise leeri, mille vaated mu mõistusega rohkem kokku käisid, ent mille Soissons'i kirikukogu paraku hukka mõistis.
Anatole France, "Inglite mäss" Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 115

Thursday, December 4, 2008

Nämm, spämm!

Tylitan kõikvõimalikke asutusi, et nad mulle tööturu teemalist spämmi saadaksid. Kõlbab kõik: pressiteated, infolehed, uudiskirjad, statistika, turuylevaated...

Tehnilise mugavuse huvides kogun seda era-aadressile, mitte tööle - Gmail võimaldab kõike mugavasti filtreerida, märgendada ja suvalises mahus saadetisi hallata. Ei mina aru saa, miks Eesti ettevõtted idioodi järjekindlusega Outlooki kasutavad. Aga noh, võõras mure.

Nii et kui kellelgi tööturu, tööseadusandluse vms teemadel midagi head pakkuda on, andke ainult teada.

Päike pudelis

Lumetormi varjus juhtus ka yht-teist toredat. Eks ma kuulsin sellest muidugi varem, aga eelmisel esmaspäeval läksin poodi ja ostsin sealt ära tänavuse Beaujolais Nouveau.

Kui varem olen poest leidnud vaid yhesuguseid Beaujolais'sid, siis sedapuhku oli neid suisa nelja karva. Valisin välja kaks.

Tundub, et need pärinevad eri mõisatest ning ka maale toovad neid eri firmad. Või vähemasti on nad ysna seda nägu. Ehkki ma ei julge lubada, kas just kõik neli sisu poolest erinevad, võib-olla piirdub mõne omapära vaid sildiga.

Igatahes on selle aasta esimene vein pudelis ja peagi ka laual. Minu arust on see piisavalt hea põhjus, et pidada päikesepyha.

Wednesday, December 3, 2008

Baltisakslaste likvideerimine

Eestlased on väike, kuid tubli rahvas. Endal pole ajalugu peaaegu et ollagi, ent juba on eestlaste arvel vähemalt yks genotsiid.

Alles see 18. sajandi lõpp oligi, mil kohalikud sakslased Herderi romantismist vaimustudes hakkasid talumeestele rahvuslikke kärbseid pähe ajama. Enne polnud siinkandis vähemasti mitu sajandit mingist rahvusteadvusest juttugi - kui yldse kunagi olnud oli. Ja näe, vaevalt kahe sajandi pärast on needsamad heategijad ja rahvuse loojad maamuna pealt kadunud.

Tõsi, suuremat osa kodumaistest baltisakslastest ei ajanud eestlased teps mitte hangu otsa. Ehkki 1905. ja 1919. aasta vahel juhtus nii mõndagi, tehti suurem töö siiski ära maareformiga.

Kindlasti oli selle järele eestlaste seas suur nõudmine, maarahvas oli tervete sugupõlvede kaupa maast unistanud ning seda lubamata olnuks neid märksa raskem pyssi alla koguda. Ent mõisamaad kuulusid sel ajal siiski kellelegi teisele, kellelt nad jõuga ära võeti - olgu maine põhjendus ja taevalik õiglus milline tahes, fakt jääb samaks.

Ega ka nõukogude riik kõiki inkorporeeritud rahvaid täies koosseisus maha tapnud, põhiliselt purustati majanduslik baas ning jäeti väljasuremine alamate eneste hooleks. Kas ses mõttes ongi baltisakslastel ja hantidel nii suurt vahet?

Kyllap andsid suure panuse ka mõlema ilmasõja korraldajad ja "kodumaale" kutsujad. Aga kui me hakkame väitma, et grupiviisiline tegevus vabastab iga yksiku osaleja vastutusest, synnib sellest täiesti uus lähenemine kriminaalõigusele.

Jah, muidugi, see on mõnevõrra radikaalne lähenemine ning minagi ei võta seda päris tõsimeeli omaks. Aga kindlasti võib asja ka sellest kyljest vaadata. Ja võib-olla vaadatakse liiga harva.

Mind häirib tihtipeale eestlaste komme kujutleda, et neil on Väikese, Vaese ja Õnnetu sertifikaat ning just seepärast on neil alati õigus. Lätlased on lollid, soomlased on ylbed, venelased koledad ja rootslased... noh, nemad on lihtsalt kaugel. Ehkki kui kõik paljaks koorida ja kõrvuti saunalavale panna, on neil võimatu vahet teha.

Eks iga riik ja rahvas teeb ajaloo jooksul igasuguseid asju. Kõige yle ei jõua uhke olla - isegi siis mitte, kui tehtu mõne loogika järgi paratamatu tundub.

Monday, December 1, 2008

Leopard videvikus

Leopardi esimene päev uues onnis ehk uuel töökohal. Hirmus segane värk on see kõik.

Mõne asja jaoks on paroolid juba käes. Mõne asja jaoks veel pole. Mõne asja jaoks justkui oleks, aga teise brauseriga ei töötanud. Ootan põnevusega, kas homme ka uude postkasti pääsen.

Telefon veel ei tööta, uksekaart kyll. Wifi näitas korraks nägu ja vajus siis talveunne. Hea, et on olemas võrgukaabel. Arvuti tõin ise kodunt kaasa. Kardetavasti ei õnnestu tööarvutit siiski vältida.

Siseveebi jaoks tehti pilt. Loodetavasti õnnestus. Ise leidsin sealt paar oodatud ja ka mõne ootamatu tuttava.

Kohe alguses kysiti, kas ma jõulupeole tahan. Aga laste jõulupeole? Aga juuste tervise kontrolli? Oeh, kui aktiivne rahvas.

Päev läbi on mitmesugused inimesed käinud minuga vestlemas. Paar tykki olid ylemused. Väidetavalt on uus ametipost "hämaralal". Kui hämaral, näitab aeg.

Sisulist tööd ei oskagi justkui kuskilt alustada. Uus asi, rutiini veel paigas pole. Kontaktide andmebaasi ka mitte. Hea, et ma ise päris palju inimesi tunnen.

Kust tulevad fotod? Keegi ei tea. Yks olevat teadnud, ent läks puhkusele. Homme võtan oma seebikarbi kaasa.

Päeva lõpetuseks jagati tasuta raamatuid. Priimäe luulekogu (ostma poleks kyll hakanud), Keskyla esseekogu (oleks isegi ostnud), posu Ernie koomikseid... Istun igatahes väga õiges kohas. Ja ka kohviautomaat pole kaugel. Hurraa? Võib-olla kunagi hiljem.

Leopard leidis onni


Aitäh kaasaelajatele, leopardi onniotsing on selleks korraks lõppenud.
Järgneb neli kuud katseaega.

Head 1. detsembrit, seltsimehed!

Nägin siis ka tunaeile "Detsembrikuumuse" ära. Märkasin jah, et mõni nuriseb. Ja ega ma yldiselt propagandat ei armasta. Ent see film mulle meeldis.

Porisetud on igasuguste asjade kallal, mõne kallal minu arvates mõttetult. Eesti on sedavõrd pisike, et igasse filmi jagub vähemalt mõni hea osatäitja. Antud juhul siis eelkõige Tõnu Kark ja Mait Malmsten, kindlasti Ain Lutsepp ning veel mitu pisemat rolli sekka. Yhtki silmapaistvalt viletsat näitlejat ei olnudki, ka Liisi Koikson oli päris hea valik.

Operaatoritöö oli tõepoolest korralik. Piisavalt vaheldust, piisavalt staatikat - tasakaal, nagu olema peab. Kogu õhustikust jäi pisut film noir'i mulje. Öö muidugi. Ja Eestis on detsembrikuus ka päevad ööde nägu.

Kõige nõrgem koht oligi ehk stsenaarium - hoolimata produtsent Talviku ja režissöör Kase kirjeldustest, kui koledal kombel Lauri Vahtre isamaalist jura rapiti. Karikatuurseks kippusid nii koomilis-patriootlik kindral Põdder kui ka koomiksitegelased Zinovjev ja Kuusinen, peategelased jäid veidi kõrvaltegelaste varju. Mõni repliik oli ilmselgelt kasvatuslik, kuid yldmuljes taandus kõik siiski oma kohale.

Aga mis sellesse puutub, et ei näidatud yht, teist ega kolmandat hirmtähtsat ajaloolist nyanssi, siis ega seda kõike mängufilmis ei jõuagi. Kes tahab näidata nõukogude juhtkonna sisemisi lahkhelisid, kes pesukorvi pugenud riigivanem Akelit - olge lahked, tehke dokumentaalne õppefilm. Niikuinii on imelik, et selliseid juba pole ning internetis ei leidu isegi korralikku ylevaadet 1. detsembri yritusest.

Tõsi, vähemasti Akel olla väljalõigatud materjali seas täitsa olemas ning loodetavasti võivad fännid teda tulevikus DVD pealt imetleda.

Peotäis linke on siin.


P.S. Vikipeedias on 1. detsembrist 1924 artikkel kyll, aga kole sodine ning mitmest kohast auklik. Näiteks tahaks ma teada, kes oli kunagi Balti jaamas seisnud monumendi autor. Aga ei tea.

Võru Vikipeedia jutt Vanast Õkvast on palju muhedam.

Friday, November 28, 2008

Yhine nimetaja jooksis lati alt läbi

Mari Klein kirjutab Päevalehes Tänapäeva romaanivõistluse raamatutest. Aitäh, et kirjutab - olen nyyd veelgi kindlam, et yhtki neist kätte ei võta. Aga mulle pakub huvi ka see, kuidas ta neist kirjutab.

Tytarlaps nuriseb, et kodanikud romaanikirjanikud kaovad detailidesse, kasutavad triviaalset kõnekeelt ja jäävad pealiskaudseteks. Kõlab usutavalt; suurem jagu noortest autoritest on tõepoolest kohutavalt tyytud. Ainult et ega tema enda kirjatöö kah mingi stiiliõpik ole.

Tänapäeva raamatuvaliku kohta arvab ta, et "kirjanduse mõiste kui sellise lati tõmbab liiga madalale". Hunt sellega, et see tegelikult isegi lause pole. "Tõmbab mõiste kui sellise lati madalale"?! "Kirjandusest" yksi ei piisanud, "mõiste" kõlab kangemalt ja igaks juhuks paneme otsa veel "kui selline".

"metatekstiliselt tulid enamikul välja selle mõte" - WTF? Et Päevaleht veebitekste ei toimeta, seda ma tean. Aga ilmselt ei loe seal keegi yldse avaldatavaid tekste. Silme ette tulid kymme tuhat ahvi kirjutusmasinatega.

"koer on maetud nende yhisesse nimetajasse" - kas kuskil on välja kuulutatud võistlus, mitu metafoori saab yksteisega ristata? Palju õnne, see on juba mitte metafoor, vaid patafoor. Eks minagi kirjutasin kord lyhiyhenduse hetkel uudisnupu pealkirjaks "Euroopa pangandusmaastikul seilab pankrotitont". Saime kolleegidega hea suutäie naerda, ent meil ei tulnud pähegi sellist jama lehes ära trykkida.

Yritasin paar aastat tagasi kaitsta Eesti nooremat kirjanduskriitikat sõbra eest, kes väitis, et meil pole yhtki kriitikut, kelle tekstid lugeda kannataksid. Ei tulnud toona paraku yhtki head näidet pähe. Loodetavasti on ta meel nyyd rõõmsam: vähemalt syrrealism on Eestis kõrgelt arenenud. Arvatavasti Ehina ja Laabani hea mõju. Ehk jõuab see kunagi ka proosasse ning järgmisel aastal võime lugeda juba romaani kala jalgrattast.

Thursday, November 27, 2008

Krevettide suguelu Assyyrias

Eile helistas mulle sõber, kellega mind yhendab huvi Vana-Lähis-Ida vastu. Ta oli leidnud netist veidra kodulehe nimega "Assüüria ajaloost sõnas ja pildis" ning tahtis teada, ega mina selle tausta selgitada ei mõista.

Uurisin asja. Tõepoolest ypriski veider sait. Tehtud algajatele abiks mõeldud tarkvara abil ning näeb ka täpselt selline välja. Tekstid on kõikvõimalikest allikatest kokku roobitsetud ja yksteise otsa hunnikusse kallatud, mõni lõpeb poolelt sõnalt. Aeg-ajalt on lingid keset teksti, nii et autor pole ilmselt viitsinud isegi yle vaadata, kuidas ta kätetöö lõpuks välja näeb. Autoriõigustest on ta nähtavasti siiski kuulnud, kuna yhelgi lehekyljel ei paista ainsatki viidet selle loojale.


Kes iganes niisuguse hunniku kokku käkerdas, ei paista samas kurje kavatsusi omavat. Kurje botte silma ei hakanud, isegi reklaami mitte. Ehk on lihtsalt keegi asjahuviline koolinoor? Mis ta sellega peale hakkab, ei tea. Eks sedasorti veebilehti vahel ikka tekib; aja jooksul autor tydineb ja liigub parematele jahimaadele. Kui kaua ahervare pysti seisab, sõltub juba teenusepakkujast.

Ei, minugi poolest, las noored katsetavad. Naljakas ainult, et selleks nii haruldane teema valiti. Mis järgmiseks, krevettide suguelu Ukrainas?

Kust tuleb elekter? Keegi ei tea

Päevaleht korraldas "vestlusringi" Eesti energeetika teemal, kõrvuti seati Juhan Parts, Anto Raukas, Rainer Nõlvak ja Eesti Energia strateegiajuht Jaanus Arukaevu. On see vast yks lõbus lugemine!

Raukas kui tuntud tuututaja on juba varem lubanud, et paneb kas või enda õue peale kemmergu asemele tuumajaama pysti. Sisuliselt kordab ta siingi sama juttu ning ähvardab, et kui teised temaga ei mängi, annab ta neile elektrit ainult kaks tundi päevas. Miks akadeemik ei võiks loll olla? Väga hästi võib, meil kedagi ei diskrimineerita. Tõenäolisemalt on ta siiski pool uut Naani; teiseks pooleks on hakanud Endel Lippmaa. Põhimõtteliselt on võimalik, et Raukas täitsa tasuta ja omal initsiatiivil tuumatööstusele lobi teeb, aga kui arvestada, et terve tööstusharu peale keegi ikka eestkõnelejaks palgatakse...

Rainer Nõlvak, Eestimaa tubli sanitar, vehib täiesti asjassepuutumatu Gazpromiga ning kuulutab muu jutu sekka, et Venemaalt nafta importimine on palju tähtsam kui elektrijaamad. Põhiline argument on, et Eesti maksimumvajadused katavad lähemal ajal pystitatavad tuulikud suurepäraselt ära. See kõik on tore ja hea. Kuidas systeem tuulevaikuse ajaks stabiliseerida, sellest mitte yks piuks.

Juhan Parts pehmendab Ansipi sõnu ja yritab teda välja vabandada; Raukase tõttu see siiski ei õnnestu. "Võib kysida parlamendilt mandaati", "tuleb teha investeeringuid", "meil peavad ressursid olema planeeritud" - milline neist fraasidest kõlab nii, nagu Parts teaks, mida teha tahab? Noh, ega keegi ei ootagi, et valitsus 2010. aasta riigieelarve kinnitamiseni pysiks. Milleks siis nii pikalt ette muretseda?

Jaanus Arukaevu suudab neli korda vahele piiksatada. Yhel korral neist tahab energeetika arengukava, teisel mõmiseb ebamääraselt, kolmandal annab Nõlvakule yhe numbri ja neljandal teatab, et elektriturgu on vahva integreerida. Strateegiajuht ilma strateegia ning juhtimiseta - kohe näha, et ta kontsernis midagi ei otsusta, vaid on harjunud olema assistent.

Mingisugust dialoogi ei toimu, igayks ajab oma joru. Kaks demagoogi ja kaks äput, vestlusring ilma vestluseta. Ainus yhine joon: igayks omas nurgas kurdab, et plaani ei ole. Kui Juuli ja Maali sel teemal ohkavad, on see arusaadav: mingeid otsuseid vastu võtta pole lihtsalt nende võimuses. Aga kui seda teevad majandusminister ja Eesti Energia strateeg, on see nende endi tegemata töö.

Ilmselt jätkub kõik nagu siiamaani: Eesti Energia nokitseb vaikselt vanaviisi nurgas, kõik teised piirduvad mokalaadaga. Probleemid pakuvad kätte jõudes vahvaid yllatusi. Lahenduseks kõpitsetakse vanu põlevkivikatlaid, ostetakse Venemaalt elekter sisse, tõstetakse hinda ja yhtlasi ka inflatsiooni. Inimesed ohkavad, maksavad ja loodavad tänapäeval aina ökonoomsemaks muutuva tehnika peale. Eurot ei tule, elu läheb edasi.

Keelepuhastus

Juba mitu-setu head aega on Eesti Keele Instituut kypsetanud eesti keele etymoloogilist sõnaraamatut. Nyyd liigub aga kuri kuuldus, et EKI isanda ja valitseja Urmas Sutropi ukaasiga roogitud sellest tule ja mõõgaga kõik ryvedad sõnad, mida pyhas õssus kirjas pole. Samuti praagitavat välja allikaviited.

Mida see praktikas tähendab? Sisuliselt seda, et korratakse Alo Rauna vägitegu: "Eesti keele etymoloogilist teatmikku". Ainult märgatavalt paksemana. Kuna Raun koostas oma 1982. aastal Välis-Eestis ilmunud 5800sõnalise taskuformaadis brošyyri sisuliselt yksi ning ka rahalise abita, vääris see igati tunnustust. Aga kui terve riigipalgaline instituut nyyd põlve otsas tehtuga sama taset rihib, on kyll kuri karjas.

Tõsi, Rauna teatmik sisaldas kyllaltki palju murdekeelt. See tähendab, et oma ambitsioonide piires oli selle keel märksa rikkalikum kui tulevasel õssupõhisel tippsaavutisel, kus pole ei murdeid ega õssutegijate seas kõlbmatuks põlatud sõnu. (Ja neid viimaseid pole sugugi vähe.) Kurb, härrased vannutatud mehed.

Ent teine pool kurbust tuleb kohe otsa. Rauna yhemehesõnastiku puhul oli loomulik, et see sisaldas hea hulga rahvaetymoloogiaid. Ent viiteaparatuurist loobumine tähendab, et vead on kerged kuhjuma. Mis veel hullem, nii muutub ka kergeks valida teaduskirjanduses pystitatud mitmed võimalikust etymoloogiast yks meelepärane ja "õige" ning jätta "valed" tasakesi mainimata. Milleks enda tööd ise keeruliseks ajada?

Ah et mõni aeg hiljem ilmub samast sõnaraamatust korralik teaduslik väljaanne? Usun siis, kui näen. Arvestades eestikeelse raamatuturu suurust, siiani ilmnenud poliitilist tahet kõike eesti keele ja kirjandusega seonduvat suurepäraselt finantseerida ning meie pisikese keeleteaduse kalduvust lasta end nii rahvaetymoloogiaist kui ka tavalisest lohakusest kergesti mõjutada... Mnjah. Olen kyll pessimistlik. Las keegi teine olla optimist. Käkkimist võivad endale lubada inglased, hiinlased ja venelased, kes oma vigu parandada jaksavad. Eestlastel pole selleks inimesi ega raha, meie peame oma töö esimese korraga hästi tegema.

Yht põhjalikku sõnaraamatut, mis koondaks eesti keele eri kihid, ei maksa EKIst ilmselt oodata. Varsti hakkan tõepoolest uskuma, et mõistlikum oleks tellida eesti keele suuremad sõnaraamatud erasektorist riigihangetega, kus tingimused kindlalt paigas ning yle jala laskmist ei luba. Vaevalt et asi ju hullemaks läheb.

Wednesday, November 26, 2008

Astronaut

Retoorilised uudised

Aeg-ajalt tekib uudiseid lugedes tahtmine kommenteerida. Ysna lyhidalt, mõne lausega. Meenutada konteksti või vaadata asja teise nurga alt.


***

Tänases Postimehes kirjutab IRLi riigikoguja Mihhail Lotman, et sattus tunaeile liiklusõnnetusse ning on sygavalt tänulik päästeteenistusele. Kyll on kahju, et päästjad rohkem palka ei saa! Ja kyll president Ilves on ikka tuhnusk, et ei lasknud riigikogul ise enda palku reguleerida!

Kena keik. Aga mis on jutu esimesel poolel teisega pistmist? Ma pole kuulnud, et riigikogu palkade kylmutamise eelnõu kuidagi päästeameti palkadega seostuks - või et IRL oleks yldse kippunud päästjate palku tõstma. Krokodillipisarad.


***

Eile teatas Postimees, et Tallinna linnavalitsus tahab tänasel istungil pikendada Sõpruse pst 222 kortermajas asuva kasiino tegevusluba, ehkki selle läheduses on koolid, lasteaiad ja noortekohvik. Ka politsei nuriseb, et kasiino soodustab kuritegevust. Aga ettevõtlusameti komisjonile kasiino meeldib.

Eks täna saab näha, kas fanfaaridega kasiinovastane Max Kaur jäi lume alla või julgeb Edgariga vaidlema minna.


***

Haridusminister Tõnis Lukas tahab Kunstiakadeemia Tallinna Ylikooliga liita. Sisulisi põhjendusi ei paista kuskilt, aga nii saab kinnisvara pealt raha kokku hoida.

Tore mõte. Järgmiseks võiks liita Maaylikooli Tartu Ylikooliga. Ja Balti Kaitsekolledži. Vabanevad hooned saab maha myya või välja rentida. Mida veel liita võiks? Tallinna linnavalitsuse ja Eesti valitsuse? Eesti ja Soome parlamendi? Kokkuhoid on tähtis asi, mis siin pikalt mõtelda.


***

Mis neid jutte yhendab? Retoorika. Esimeses seostatakse kaks seostumatut asja, teises oskab vapper võitleja esineda ainult õigetes kohtades ning kolmandas põhjendatakse rahanappusega mida iganes - näiteks yhe pisiimpeeriumi laiendamist.

Õppige kõnekunsti ja argumenteerimist, seltsimehed. Neid teadmisi läheb elus vaja.


P.S. Kui kinnisvara juba liitmise põhjenduseks nii hästi sobib, ehk võiks siis ka Linnateatri lihtsalt Kultuurikatlaga liita? Sõda kohe läbi ning õnn ja rahu maa peal.

Tuesday, November 25, 2008

Metsamajandi naispere maakirikuid ei vaja

"Oh me kirikud, mis saab nüüd meie maakirikutest?"

Arcade vaatas talle inglipilguga otsa ja õhkas mitu korda.

"Nad varisevad kokku, proua, neist jäävad ainult varemed järele. Ja sellest on nii kahju! Ma olen täiesti lohutamatu. Külakirik keset maju on nagu kana oma tibukeste seas."

"Just, just," ütles pr. de la Verdelière hurmava naeratusega, "just täpselt nii see ongi!"

"Ja kellatornid, kallis proua!"

"Oo, mu härra, kellatornid!"

"Kellatornid pürivad taevasse, proua, nagu hiiglasuured süstlad keerubite paljaste tagumikkude poole."

Pr. de la Verdelière lahkus viivitamatult.
Anatole France, "Inglite mäss" Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 175
Tõlkinud Ott Ojamaa ja N. Kaplinski. Hästi tõlkisid.

Olen seda kohta aeg-ajalt ikka tsiteerida igatsenud, nyyd sattus raamat ise näppu. Ajaloo keerdkäikude tõttu on suurem osa mu enda France'idest kaotsi läinud, sellegi köite leidsin maja tagant paberikonteinerist. Sisse on kirjutatud vanapärases käekirjas pyhendus: "Õnnitleme! Metsamajandi naispere 23.02.1977"

Monday, November 24, 2008

Eilsed lumemuljed ehk päästekoer Fik

Käisin eile õhtul oma hädalist põnni ära päästmas. Kõigepealt sõitis vaeseke kuus tundi rongiga Aegviidust Ylemistele - kaugemale rongid ei tulnud, Tallinn oli ronge täis. Kuuldavasti olla kuskil puu rööbastele kukkunud. Imelik, minu arust on raudtee ymbrus kyllaltki lagedaks tehtud - aga no ju siis yks veel leidus. Rongis istunud blogijad vahetasid muljed, blogtree on neist kirev nagu juudi jõulupuu.

Linna jõudis põnn päält kymmet õhtal. Seisis koos sõpradega Ylemistel trammipeatuses, naiivne hing. Trammi ei tulnud. Trammid lihtsalt ei sõitnudki. Bussid ka mitte. Helistas mulle ja kysis taksonumbreid. Tema väntas taksofirmade numbreid sealpool toru otsas, mina siinpool, meie kodune dispetšer vahendas. Tõsi, põnni telefon sai varsti tyhjaks.

Proovisin 7-8 firmat läbi lootuses, et saan lumehädalisele ise järele sõita. Meeletud ooteajad, mõni number oli kogu aeg kinni ja mõni ei võtnud toru. Vähemalt yhes kohas yteldi, et taksod sõidavad kyll, aga tellimusi vastu ei võta - igas peatuses on niigi kymme sõitasoovijat. Teisal kurtis dispetšer, et jäi ise ööseks tööle, sest ei pääse koju. Abi ei kusagilt.

Mõtlesin juba, et proovin sõbralt teenet paluda - ehk toob mu põnni Ylemistelt Pelgulinna, kui talle eluks ajaks võlgu luban jääda. Ehkki vaevalt temagi liikuma oleks pääsenud. Õnneks helistati viimasel hetkel kodunt, et põnn oli juba käega vehkides juhusliku takso peale saanud. Nyyd tuli uus mure: tal polnud piisavalt raha. Yks sugulane aeti juba kohalikku taksopeatusse vastu, lidusin ka igaks juhuks sinnapoole.

Nagu selgus, õigesti tegin. Millaski helistas põnn ja kurtis, et ei tea, kus on, aga taksojuht ka edasi sõita ei taha, tänav umbes kui ummisking. Olla Karja tänaval. No misasja, Tallinnas polegi sihukest! Siis Kajaka turu juures. Ee... äkki Kadaka? Mkmm. Takkajärgi selgus, et on jah nihuke turg, minu juurest jupp maad edasi. Mullusui oli põnn laulupeo ajal vist sealt enam-vähem yle tänava kooli majutatud, aga või sa sihukse ilmaga ja pimedas midagi ära tunned. Ma kah tänini välistartlane.

Minu kodutänavakesest polnud taksojuht kuulnudki. Mingi väike firma oli, kus juhid ilmselt poole kohaga tööl, no ega siis jõuagi kogu linna tunda. Lõpuks olid nad igatahes päral. Seisin kaks tänavanurka eemal taksopeatuses ja vahtisin taksode järele ringi, kui põnn taksojuhi telefonilt helistas, et ootab mu kodutänava otsa man. Tundub, et nad tulid tõesti kuskilt Kopli kaudu tiirutades, kaks korda jäid lumme kinni. Seepärast ma neid ei näinudki, et nad teiselt poolt lähenesid.

Lippasin kodu poole tagasi, ostsin põnni välja, viisin tuppa ja söötsin kuuma suppi täis. Paari tunni pärast yritab ta Haapsalu bussiga lõpuks kooli jõuda. No hoian pöialt, mis ma muud teha saan. Ehk peaks igaks juhuks termosega suppi kaasa andma?

Sunday, November 23, 2008

Kas teil on ka ilus ilm?

Või siis täpsemalt: kas teil on ilm sama ilus?

Mina, ullike, suutsin valida just tänase päeva väljaskäimiseks. Või, noh, mis seal valida - autokooli esimene teooriatund oli juba ammu paigas. Kui tuleb minna, siis tuleb. Hambuni mantlisse ja teele.


Istusin tunnis ja mõtlesin, et täna oleks suurepärane ilm sõidutundideks. Kui niisugustes tingimustes sõitma õpid, ei murra sind enam miski. Noh, võib-olla peale päikese - ei ole harjunud, et miski hele asi näkku paistab. Enamik sõidab praegu aeglaselt ka, ilusa ilmaga ollakse uljamad. Nii et võib ka teistpidi võtta.

Pärast oli hirmsasti tarvis poodi minna, alguses liiklusõpikut ostma ja pärast toiduaineid varuma. Oi, ma needsin seda lolli mõtet, kui raskete kompsudega mööda linna trampisin ja teise käega kybarat kinni hoidsin - veel enam aga siis, kui kotid isukalt lund ahmisid ning raamatumärss rebenes.


Lund on yldse kyllaga, võiks isegi eksportida. Täna oleks vähemalt Tallinna sydalinnas kyll Tartu maratoni kenasti peetud saanud. Soovitavalt kõnniteedel - kes siis nii rumal on, et sealt lund lykkab! Säherduse ilmaga tuleks kolm korda päevas lund ajada, aga võib-olla ka kuus. Parem on kevade peale loota.

Võtad taskust ninanuuskamiseks rätiku, tuiskab tasku kohe lund täis. Tõmbad kinda käest, et telefoni haarata - pead pärast kinda jälle tyhjaks raputama. Mitte ilm, vaid pagooda, yteldi ennevanasti. Ehk nagu seltskondlikult väljendus porutšik Rževski: "Sobaki nizka letajut..." Järgnevat ma ei tsiteeri, sapienti sat ehk sapisele satikad.


Õnneks pysis vähemalt kaabu kogu tee kenasti peas, tuul sai talle kyyned kylge alles saja meetri kaugusel koduuksest. Eks olin mujal närvilisem ja hoolikam ka, kes ikka teda yleni valgelt ristmikult pyydma tahab joosta.

Kõik rõivad kuivavad, kaasa arvatud sokid ja kingad; raamatud niisamuti. Pean kapi põhjast saapad välja otsima. Põrnitsen nyyd kojutoodut ja mõtlen, mida sellest teha saaks. Hapukapsasuppi hõõgveiniga? Kõlab peaaegu et ahvatlevalt.

Sonetipärg eesti kirjanduses

1978. aastal kirjutas Jaak Põldmäe monograafias "Eesti värsiõpetus": "...sonetipärgi kirjutatakse harva (eesti kirjanduses autori teada ainult K. Krimm, R. Reiman, A. Lõhmus, B. Kangro, J. Mihkla, V. Adams...)." 1998. aastal kinnitas Aivar Kull Merca kogu arvustades: "Jaak Põldmäe teadis oma «Eesti värsiõpetuses» (1978) nimetada kuue eesti luuletaja sonetipärgi, viimastel kümnenditel on see arv kindlasti mitmekordistunud, ent peale virtuoosliku lüürilise käteosavuse pole need pärjad midagi rohkemat enamasti sisaldanud." Ning nimetas Merca pärga heaks erandiks.

Olen mõnda aega nakitsenud Vikipeedia artiklite kallal sonetist ja sonetipärjast. Võtsin siis eile kätte ja pyydsin Põldmäe kunagist nimekirja täiendada. Tulemus on selline:


Valmar Adams
Kus? Mis? Kuidas? Ei tea. Mul on kaks Adamsi kogu, paksud nagu nuumpõrsad. Ei soneti-, ei loorberipärga. Usun pimesi Jaak Põldmäe juttu.

Lembit Eelmäe
Festivitas Artiumi kinnitusel on palavalt armastatud näitleja kirjutanud sonetipärja. Pole päris täpselt aru saada, kas mulgi- või eestikeelse. Avaldamisest ei kõssugi.

Merle Jääger
"Laule Laurale" ilmus 1998 Eesti Kostabi Seltsi kirjastusel kogus "Vana libu hommik". Seda mainiti vist igas arvustuses, Kalev Keskyla oma on siin.

Bernard Kangro
Pärja nimi on "Eikuskimaa, meta-maailm". Kogu nime ei tea, aastat kah mitte. Minu riiulis teda paraku ei leidu.

K. Krimm
Oletatavasti Kaarel Krimm, aga kindlalt ma ei tea. Pole tast varem kuulnudki.

A. Lõhmus
Arvan, et Aivo Lõhmus. Aga yhtki tema raamatut mul kodus kyll ei ole ning nett seda hypoteesi ei kinnita.

Arne Merilai
"Ood ülikoolile. Kroonpärg Humanitaarseile ümarvormele" ilmus kogus "Tolmutort" 2001 ja on yks lõpmata muhe lugemine. 1999. aasta 14. mai porises Merilai Sirbis, et Looming ta taiest vastu ei võtnud, põlates selle liig tartulikuks. Toona väitis ta muidugi ka, et ei tahagi Kirjanike Liitu astuda, aga praegu paistab olevat CV andmeil oma sõnu söönud. Luuletaja leib on nähtavasti kidur, ent magus.
Kogu PDF ripub siin.

J. Mihkla
Arvata võib, et Juuli ehk Julie Mihkla, tõlkija ja kirjandusõpikute autor. Kindlalt, jällegi, ei tea. Mulle luuletajana täiesti tundmatu; Karl Mihkla õpikuid olen lugenud kyll.

Helve Poska
Tema kogu "Tuulte ristteel. Luuletusi 1984-1992" on nyyd pisut libedale minek, sest ainus viide Poska sonetipärjale on sisuloend Raamatukoi tutvustuses. Vabalt võib olla, et tal on hoopis sellenimeline rondoo või romanss. Aga kuna iseloomustus ytleb "Valik vaimulikku luulet", julgen eeldada, et autor on niisugusteks mängudeks liialt tõsimeelne.

Mait Raun
Nimetu pärg ripub tema muu loomingulasu keskel Rauna kodulehel nimega Kirjanike Kodu. Tekst ilmunud 1998. aastal proosavormis teose "Uni" osana Loomingus, usub Raun. Ju on siis põhjust.

Rudolf Reiman
Reimani sonetipärga "Öö laul" mainib Ekspressis ilmunud ylevaates "Ilmne stiil ja varjul sisu" Arne Merilai.

Lembit Saarts
Veel yks kahtlane juhtum. Postimehe lugu aastast 2003 väidab, et muidu kunstnikuna tuntud Saartsil olla kuskil yks avaldamata sonetipärg. No kui see nii ei peaks olema, las jääb see vale siis Raimu Hansoni sydametunnistusele.

Katrin Tammik
Viljandi luuletaja, Oskar Kruusi lemmik. Sonetipärg "Uppunud katedraal" ilmus esmalt ajalehes "Sakala". Kui Kruusi juttu kolmat korda lugesin, hakkas Tammiku 1990. aastal ilmunud esikkogu "Ussihammas" juba meenuma - faktina, mitte sisu poolest. Väidetavalt olnud tal sahtlis "kymneid sonetipärgi"; loodan, et see on siiski kunstiline liialdus.

Urve Tinnuri
Rakvere harrastusluuletaja, endine korrektor ja praegune naistelehtede kirjasaatja, kellest kirjutab näiteks Virumaa Teataja. Leelo Tungla protežee. Väidetavalt on ta artiklid "tundelised, satsilised ja pastelsetes toonides". Ehk on sonetipärg "Ajarannal" kogus "Eksinud ingel" siis samasugune.

Leelo Tungal
1. septembril 2007 arvustas Mariliin Vassenin Postimehes Tungla luulekogu "Täisminevik". Arvustuses seisab ka, et kogus on kaks sonetipärga. Tungla raamatut mul pole, ei saa täpsemalt järele uurida.

Märt Väljataga
Kus tema oma pärja avaldas ja mis nime see kandis, pole aimugi. Sellest vaikib internet ja minul on ainult Väljataga kõige esimene pisike kogu. Ah et kust ma yldse ta sonetipärjast tean? Mälumängukysimusest Tartu-Tallinna linnavõistlusel 2007.

Kuusteist pärgurit kunagise kuuega võrreldes - pole sugugi paha. Kui kaks avaldamata juhtu maha arvata, siis neliteist.

***

Tean ise lisaks veel vähemalt kolme sonetipärga kahelt autorilt Poognas: uneskäija ja riti (1 ja 2). Viimane osales yhega ka Delfi 2007. aasta luulevõistlusel. Vikipeedia artiklisse ei hakanud neid siiski panema. Pseudonyymsete ja trykis avaldamata autorite omaalgatuslik kirjanduslukku kirjutamine tahab rohkem otsustavust kui mul sygaval ööajal võtta on.

Kui keegi oskab andmestikku täiendada, olgu aga lahke. Ja kui keegi pole päris kindel, misasi sonetipärg õigupoolest on, siis palun, artikkel on siin.


P.S. Kommentaarides ilmnes kahtlusi Märt Väljataga (negatiivsed) ja Juhan Sytiste (positiivsed) kohta. Viimasel on sonetitsykkel "Arm", mis võib olla ka sonetipärg. Või kaks. Usalda, aga kontrolli.

Saturday, November 22, 2008

Sirp unustas räpase mineviku...

...ja joonistas endale uue kujunduse. No tore on. Kuni sisu ei muutu, pole sellest erilist kasu. Minu jaoks leidub seal huvitavat ehk yle numbri, ehk läheb selle netist lugemine nyyd siis mugavamaks.

Häda on hoopis teises otsas. Nimelt suutsid kultuurihaldurid ära kaotada Sirbi arhiivi. Google seda igatahes ei leia, artikleid tuleb lugeda cache'i kaudu. Mitte, et ma Sirbi lugusid kuidagi ylearu palju tarvitaks, aga vahel läheb vaja - eelkõige Vikipeedia jaoks mõne teema tausta tuhnides.

Eks nende märgendamine oli varemgi ebamugav, sest miskipärast kirjutati Sirbis veebilehtede pealkirja kohale vaid rubriigi nimi - sama nõme lahendus kui Maalehel. Aga noh, võrreldes ajaga, mil Arne Merilai sessamas Sirbis kurtis, et Loomingus ei osata e-posti lugeda... kahtlemata edasiminek. Progress, kui vana ilksõna meenutada.

Olengi viimasel ajal Sirbi artikleid endale cache'is märgendanud ning mõelnud murelikult, kas nyyd siis jääbki nii. Cache kaob mingil hetkel ära. Loodetavasti on kogu see kraam Internet Archive'is salvestatud, nii et kunagi saab lingid sinna ymber suunata. Aga kui ei ole?

Nii see eestlaste kultuurimälu kaob. Ning enne kui keegi tuleb lobisema, et piisab sellestki, et paberlehed raamatukogudes kõdunevad - ega ei piisa kyll! Et kymme aastatki vanu lehti raamatukogus lappama minna ning sealt mingit obskuurset artiklit yhe tsitaadi pärast välja tuhlata, peab olema hirmsal kombel vaba aega või õite suur himu selle artikli järele. Sisuliselt võivad lehed raamatukogudes kõduneda, ent kui neid veebis pole, on nende sisu käibest väljas.

Aga noh, kes see minu arvamust kysib. Las koerad hauguvad, karavan vusserdab ikka edasi. Ja õigupoolest - milleks meile mälu.

Friday, November 21, 2008

Tervislik neuroos

Meie oleme tarbijatena syytud kodanikud, kelle maitset ohustatakse metsikus sõjas sissekaevunud vaenlaste vahel. Me oleme sellest kulinaarsest sulatusahjust põgenejad, kes teadmatuses ja jahmatuses sibavad ymber kaubahallide, tundes end halvasti, kui ostame asju, mida tegelikult armastame, ning olles taga sunnitud ja manipuleeritud, kui me ostame oma ihaldatud toitude kulukamaid ja mõnikord ebameeldivaid "tervislikke" variante. Yks tänapäeva tysistusi on toidumoraal, olgu tegemist selliste eetiliste põllumajandustootmise kysimustega nagu vasikapuurid või hävitatud kalavarud, või siis selliste eluviisivalikutega nagu taimetoitlus või see, kas osta vabalt peetud ja mahepõllumajanduslikku toodangut, et toetada selle tarnijaid; neist asjaoludest lähtuvad otsused on sageli õigustatud ja austamisväärsed. Kuid kas peab iga toiduvalik olema moraalne valik? Tavaliselt reklaamitakse märgistust kui tarbijate jaoks parimat valikutegemise viisi, mis võimaldab neil uurida pakendi peenkirja, et avastada, mida see täpselt sisaldab. Ent võib-olla see yksnes õhutab yldsuse hulgas toiduneuroosi? Mõnele meist võib ju meeldida mõte, nagu tarvitseks vaid heita pilk maiustusepaberile ja liita kokku kalorid, et olla pidevalt teadlik, mida me manustame. Kuid see ei meeldi kaugeltki mitte kõigile. Osaliselt tähendavad maiustused tõelusest põgenemise akti ja vaevalt et surma pärast muretsemine seda ylendab.
Tim Richardson "Maiustused: kompvekkide ajalugu", lk 240


Yks pagana huvitav ja haruldaselt hea sulega kirjutatud raamat, milles on hulk põnevaid fakte ning mõnusaid mõtisklusi. Viimati myydi seda vist Rahva Raamatus 35 krooni eest, Raamatukoi kysib isegi 31 krooni. Ingliskeelne pealkiri oli kyll võluvam: "Sweets: The History of Temptation".

Thursday, November 20, 2008

Poeet-bakalaureaat

Juhe on koos. Muidugi, ta on koos juba aastaid. Seda põhjalikumalt siis, eks ole.

Viimastel päevadel kummitab kuklas mõte, et ma ei saa oma bakatööd ealeski valmis, kui seda just filosoofiliseks poeemiks ei kirjuta. Kõige hullem, et mingid read juba kogunevad pähe. Ise, ilma minu osavõtuta.

Laenake kannelt, oh Muusad, või mis teil seal käepärast leidub,
lyyrat või flööti, oboed, elektrikitarri või muud.
Mehest ma laulan, kes teadust kui nuudiga edasi ajas,
kangelastegudest tema kuulnud kyll oleme kõik.
Ning tõesti, kirjatööde kohta on kyll kõiksugused juhendid, ent kas kuskil on otsesõnu nõutud, et need peavad olema tingimata just nimelt proosas? Oletades, et font on õige, reavahed ja leheservad korrektsed...?

Viitesysteem kyll, jah, ei vastaks vist nõuetele, viisakas oleks panna
viited lehekylje alla märkustena. Aga kui väga tahta, võib ka teksti
sisse panna - nii inklusiivselt
Ses asjas tema vaatenurk on uus
(vt seda lehekylg kolmkymmend kuus).
kui ka eksklusiivselt
Teda tsiteeriti palju (Hobson 1723: 18, 24jj, 67; Gobbins 1745: 17; Klopstock 1812)
ja tehti ka kõiksugu nalju (Atkinson 1892: 46-47).
Aga ega sellist asja keegi niikuinii ei taha ega jutule võta. Sest ylikoolides on veidrikke ja päris hulle niigi kyll, pole neil veel yhte juurde tarvis. Ainult sõprade keskel saaks hea lõuatäie naerda.

Nojah, asi seegi. Naer olevat terviseks, ytles kloun, kes laval mädand kõrvitsaga pihta sai ja kiirabiga ära viidi.

Rambling years of lousy luck



Drank away the rest of the day
Wonder what my liver'd say
Drink, that's all you can

Blackened days with their bigger gales
Blow in your parlor to discuss the day
Listen, that's all you can

Ah, but don't, no don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat
Ah no don't, no don't sink the boat
That you built

Sick and tired of what to say
No one listens anyway
Sing, that's all you can

Rambling years of lousy luck
You miss the smell of burning turf
Dream, that's all you can

Ah, but don't, no don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat
Ah no don't, no don't sink the boat
That you built, that you built to keep afloat

Singled out for who you are
Takes all types to judge a man
Feel, that's all you can

Filthy suits with bigot ears
Hide behind their own worst fears
Live, that's all you can

It's all you can
It's all you can do

No matter where I put my head
I wake up feeling sound again
Dream, it's all you can

Tomorrow smells of less decay
The flowers quick just bloom and fray
Be thankful, that's all you can

Ah, but don't, don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat
Ah no, don't, no don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat

Ah no, don't, oh no, don't sink the boat
Oh, that you built, that you built to keep afloat

A ripe old age, a ripe old age
I'm a ripe old age, that's what I am
I'm ripe old age, a ripe old age
A ripe old age, just do the best I can, hey

A ripe old age, a ripe old age
I'm a ripe old age, that's what I am
I'm ripe old age, a ripe old age
A ripe old age, just do the best I can, hey
The best I can

Wednesday, November 19, 2008

Vikipeedia kui reklaamikanal

Aeg-ajalt tuleb ikka ette, et keegi avastab võrgus ringi kapates Vikipeedia. Vaatab seda kui vasikas uut aiaväravat ja imestab: "Oo! Kui hea raamat!" Lappab veel natuke... ja satub vaimustusse võimalusest sinna ka ise midagi sisse kirjutada.

Kõige silmapaistvamad noored autorid jagunevad kolme kategooria vahel: poliitikud, ärirahvas ja kylahullud. Kylahullu mõistet kasutan ma siinkohal pisut laialt, pidades silmas kõiki neid, kes enda autobiograafia või suvalise muu artikli all tulevad selgitama oma imetabast maailmavaadet - näiteks, et kuu on juustust ja USA president on inimese maskiga kosmosesisalik. Või et nad leiutasid just läinud kolmapäeval igiliikuri.

Kõik see on kyll tore ja huvitav, ent ei kuulu teatmeteosesse. Tänapäeval on palju õnnetuid, kel pole kodus nähtavasti yhtki teatmikku ning kes seepärast ei kujuta hästi ette, misasi on entsyklopeedia. Kui kylahullud on lihtsalt tyytud ning vahel ka veidi naljakad, siis poliitikud ja ärilised ajavad vahel suisa vihale. Suurem jagu justkui kõrgharidusega ja puha, aga no kussa.

Ei tule praegu meeldegi, kes oli see USA poliitik, kelle kontorist hiljutiste presidendivalimiste aegu Wikipediat mudimas käidi. Põhimõte on lihtne: maalin endale pyhapaiste pea kohale, konkurentidele aga saba, sarved ja kikkhabeme. Siis loeb igayks, et mina olen hea ja teised pahad. Eesti poliitikud sellega õnneks väga tegelda pole viitsinud. Inglisvikis täiendas enda artiklit vist kunagi Toomas Hendrik Ilves, kuid minu mäletamist mööda mitte kuritahtlikult. Ja Max Kaur pyyab eestikeelses Vikipeedias enda profiili paremasse valgusse sättida, siiski mitte väga robustselt.

Tegelikult jääb Vikipeedias sigadustega praktiliselt alati vahele. Nii inglise kui eesti Vikil on hea hulk usinaid kasutajaid ja adminne, kes kõigel sellisel pilgu peal hoiavad. Viimati tõi ennast vabatahtlikult hoiatavaks näiteks nõmeda nimega asutus IIZI Kindlustusmaakler AS, kelle töötaja või muidu fänn IP-aadressilt 88.196.182.100 tekitas täna sydaöö paiku firma kohta reklaamartikli.

Tekst kubiseb fraasidest nagu "Tänu kliendikesksele ja kaasaegsele tehnoloogiale põhinevale ärimudelile oleme...", "Rahvusvahelise laienemisega alustasime..." ja "Meie visioon IIZI on ümber kujundanud inimeste mõtteviisi ja suhtumise kindlustamisse..." Ennast kiitmast ma ei väsi. Ning ennäe: tund hiljem saigi artikkel märke: "See artikkel on kirjutatud kui reklaam. Palun aita see artikkel neutraalseks ümber kirjutada. Reklaamartiklid, mida ei parandata, kustutatakse." Nii see asi käibki.

Enamik firmasid ei pea enda palgal siiski sedavõrd rumalaid inimesi. Kes on näinud mõnd paberentsyklopeediat, teab yht-teist internetist ja Vikipeedia kohast selles, saab ka ysna kiiresti aru, et firmale võib olla kasulik, kui tema kohta on võimalik saada selget ja objektiivset infot. Olen ka ise mõnele soovitanud enda kohta käivad andmed yle vaadata.

Põhimõtteliselt on Viki nagu telefonikataloog, ainult tasuta. Vikipeedia kyll ei jaga huvilistele ettevõtte telefoninumbrit, kuid ta annab võimalikult neutraalse taustainfo, mida tänu sellelesamale neutraalsusele ka usaldatakse. See pole koht, kus jutustada imelisest visioonist ja missioonist - ent kui sealt võib lugeda, et firma asutati kymme aastat tagasi, tegutseb seal ja seal, tytarfirmad on niisugused, juhid ja omanikud naasugused, on lugeja lõppmulje märksa soodsam kui veidra nimega OYst, mille kodulehel on kontaktiks antud aegunudaadress@hot.ee ning täpsemat taustainfot peab otsima äriregistrist.

Turundus seegi. Ja on igayhe enda asi, kui aruka või rumala mulje ta endast jätab. It's IIZI to be stupid.

 
eXTReMe Tracker