Filmihuvi

Kirjeldasin eile kinoskäiguga seoses oma filmihuvi žanriliselt. Selgus, et see on yks kummaline kompott.

Esiteks meeldivad mulle löömafilmid, vene keeles bojevikud. Tapmine ja tagaajamine, pingeline tempo, vägivald ja iroonia, nagu see viimastel aastakymnetel kombeks on - juba vesternite ajast. Aju puhkab, silm liigub pildiga kaasa, adrenaliin peletab tööd ja mured peast.

Teiseks istuvad mulle hästi romantilised draamad. Mida suurem pisarapigistaja, seda parem. Nii kenad noored - nyyh. Traagiline sydamepuru - nyyh. Inimlikud tunded, sentimentaalsus, empaatia, silmad märja koha peal. Ju vist emapoolse suguvõsa viga.

Mõlemad sobivad kokku sedapidi, et on tehtud suhteliselt lihtsakoelistele inimestele. No ei saa minust kultuuritegelast. Eks ole Bergmaneid ja Fellinisid omal ajal vaadatud ka, palju ei mäleta ja enam eriti ei viitsi. Mitte, et ma vahel mõnd paremaks peetud filmi ei vaataks, aga enamasti eelistan yht- või teistsugust muinaslugu.

Kolmandaks on mul nõrkus kelmifilmide vastu. Keegi arendab mingi kavala plaani, tõmbab kõigil suurtel ja vägevatel naha yle kõrvade ning lahkub tantsiskledes päikeseloojangusse, rahakohver näpus. Mind võluvad kelmiromaanid ka, Tormese Lazarillost Ostap Benderi ja Julio Jurenitoni. Kyllap sellepärast, et on, kellega samastuda. Nagu korduvalt selgitanud olen: inimene, kes usub, et võiks filosoofiast milgi viisil ära elada, peab olema loll või suli. No ja loll ma olla ei tahaks.

Eks neid žanre võib veel seda- ja todapidi liigitada (ulmet on päris palju nähtud, sealhulgas koomiksifilme, millalgi hakkasin vesterneid otsima), ent viimasel ajal põhilised žanrid on vist ikka need kolm. Nii naljakas kui see valik ka pole.

Kuidas tähistada Pyha Patricku päeva?

Organisatsioonilistel, tehnilistel, töökorralduslikel, meditsiinilistel ja finantsilistel põhjustel jääb kõrtsiskäik täna ära. Mitte just minu eelistus, aga noh, ega see mind ei pidurda.

Öösel kirjutasin Vikipeediasse artikli Pyha Patricku päev. Lõpetasin umbes kell 4.19. Päeval kirjutasin artikli Guinness.

Nyyd teen köögis syya. Kartulid keevad. Hakkisin hunniku sibulat ja kyslat ning avasin purgi seeni. Kui kartulid valmis, sulatan panni peal või. Just nimelt või, mitte margariini. Siis laotan sinna yhtlase õhukese kihi jahu ja lasen selle pruuniks. Järgmiseks lähevad pannile sibulad ja seened, kõige lõpuks aga hapukoor, pisut vett lahjenduseks ning peotäis kappareid. Soola ja pipart muidugi ka.

Kuni soust podiseb, hakin kotitäie tomateid ja potitäie salatit. Basiilikut vist tervet potitäit ei taha, panen ainult pool. Ning jälle, sool ja pipar. Mõni tilk sidrunimahla ja teine tilk korralikku oliiviõli.

Seenesoust ja tomatisalat ei ole muidugi eriti iiripärased (erinevalt kartulitest). Aga mul on kapi tagumises nurgas headest aegadest yks pudel, mille põhjas peitub kaks või kolm supilusikatäit viskit, nime poolest Kilbeggan. Sellest piisab, et iga õhtusöök iiripäraseks muuta.

Ja õhtut ootab igati mõnus film nimega "Burke and Hare" kahest võluvast iiri sulist, kes omal ajal Edinburghis 17 inimest sõna otseses mõttes surnuks istusid, et nende jäänused kirurgidele lahkamismaterjaliks myya.

Ah et rohelist peab kandma? Nojah, aga mul pole muid rohelisi rõivaid peale yhe pesu ootava T-särgi. Torkasin endale salatilehe kõrva taha ja olen ilusam kui kunagi varem.


P.S. Kes minna saab, mingu homme (ehk reedel) kell 19 EAST Galeriisse aadressil Pikk 36. Seal "avatakse" iiri kunstnike näitus "SALT", laulab Maeve Collins ning Fergus Tighes näitab oma filmi "Seaside Stories" kell 20.15 ja 22.15. "Avatakse" seepärast, et pool näitust on juba läbi, see on lahti ainult 16. märtsist 20. märtsil kella 20ni. Nii et kes näha tahab, peab kähku tegema.

Hea elu retsept

Guardiani sotsialistlikud brownie'd on võrratud. Tõsi, yks tykike võrdub põhimõtteliselt kolmekäigulise lõunasöögiga ning järgmisel hommikul ähvardab raske šokopohmell, kuid saadav nauding on hilisemaid kannatusi väärt.

Eileõhtune täismenyy oli sihuke:
* grillkana-rukola-tomatisalat
* brownie'd
* suitsuangerjas
* hiina ploomivein
* kyberpunkfilm "Thirteenth Floor"
* esimene osa tänavusest BBC seriaalist "Sherlock"
* ETVst juhuslikult leitud Poirot
* tund aega taksootsinguid

Ega mina brownie'de asjus suurem tegija olnudki. Sebisin niisama jalus: hakkisin kana, pildistasin pisut ja noolisin kaks šokolaadikaussi puhtaks.



Hiina vein meenutas väljanägemiselt rohkem kompotti: keeratava plastkaanega purk, peotäis ploome põhjas. Maitselt sama lilleline kui hiina veinid ikka - ytleme, et need suhtuvad Ida-Euroopa veinidesse nagu need omakorda Lääne-Euroopa veinidesse -, ent ilma odavate hiinlaste piiritusemekita, mis annab neile tugeva sarnasuse lõhnaõliga. (Võtke kunagi yks lonks Calvin Kleini või Elizabeth Ardeni toodangut ning te teate täpselt, millest ma räägin.)

"Thirteenth Floor" polnud paha, kuid sisaldas ysna mitu leitmotiivi, millest mõni kipub juba klišeeks muutuma. Miks kasutavad kõik kyberpunkfilmid samasuguseid kasutajaliideseid ja fonte, ererohelist taustaruudustikku ning sama värvi laserikiiri iga kord, kui on tarvis midagi skännida? Mudelmaailmaehitajate avastus, et ka meie enda maailm on mudel, ei ole samuti midagi uut. Samal, 1999. aastal tuli välja sama ideed mõnevõrra nutikamalt pruukiv "Existenz", ent mõte oli juba siis halli habemega. Ja ma pole sugugi kindel, kas Stanislaw Lem oma Ijon Tichy lugudes seda just esimesena kasutas.

Tänapäeva toodud "Sherlock" oli suurepärane, mitte kopikatki halvem kui brownie'd. Erilist rõõmu tegi mulle see, et ma doktor Watsonit kehastava Martin Freemani ära tundsin, ehkki ei mäletanud, kust täpselt. ("Hot Fuzz" loomulikult. Ja "Hitchhiker's Guide to the Galaxy". Ja, ennekõike, "Love Actually".) Benedict Cumberbatch oma loovas hulluses oli samuti võrratu; kui ta samas vaimus jätkab, astub varsti Jeremy Brettile kandadele. (Muuseas, ta on varemgi geeniust mänginud - BBC sarjas "Hawking".) Uue põlvkonna Briti näitlejad lähevad aina paremaks.



***

Ylikooli peahoone vastu kasvanud hotell Antonius meenutab kõige lähemalt Frenchi kuulsusrikast võõrastemaja Vallikraavi uulitsas. "Valik Lõuna-Eesti hallitusjuuste" jne. Menyy järgi otsustades pole restoraniomanik muidugi mõistnud, et ta on Tartus.

Sealt ymber nurga keerates võib avastada, et isegi pärast seda, kui Illak peahoonest igasuguse hariduse välja ajas, ei mahu kogu byrokraatia sinna ära. Mulle byrokraadina teeb see muidugi rõõmu.



***

Ylikooli kohvikus puuduvad elektripistikud, WiFi on salasõnastatud ja kemmerg avatakse kell 12. Õnneks on mul oma WiFi kaasas.

Teise korruse suletusest on muidugi kahju. Erinevalt esimesest korrusest on see tsiviliseeritud ja hinnavahet praktiliselt pole.

Ise sellesse suuremat uskumata rakendasin oma teadusliku deduktsiooni meetodil väljatöötatud lahendust ja ravisin pohmelli cappucino-koogiga. Toimis. Ma pean endasse rohkem uskuma.



***

Teine korrus oli suletud ka 12.13. Millal taipavad Eesti söögikohapidajad, et ette hoiatamata ja igasuguse selgituseta uksi kinni hoida ei ole hea äritava? Kardetavasti mitte kunagi.

Teisalt: kui avatud ylikooli loeng algab teatega, et käesolev kursus on syndinud kahest senisest kursusest saladusliku juhuse mõjul mõistuse osavõtuta ning järgmisel aastal on need jälle lahus, ei ole ka see hea äritava.

Mitte, et sellest ei tohiks rääkida - sageli tuuakse hea teenindaja näitena seda, kes mõnikord soovitab ka konkurendi juurde minna. Ent meie potentsiaalset rahvusylikooli juhtiv rahvusbyrokraatia võiks tõepoolest olla natukene arukam. Näiteks paigaldades auditooriumitesse elektripistikud lapakate jaoks.



***

Aga väljas on vihm, mis tõmbab triibud yle halli taeva ja seni veel rohelise metsa. Arukas, asjakohane ja meeldiv. Nyyd pole enam väga palav, vähemalt väljas.

"Kas selle petlikuna näiva laua taga on miski ja kas me pääseme sellele ligi?" kysib õppejõud.
"Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha, jälle kukub asju diivanite taha," vastab Viiding.
Ei me pääse.

Guardian arutleb pikalt, kas brownie peaks olema pigem kookjas või kypsisjas. Puhas metafyysika, ei muud. Kummad Platonile rohkem meeldisid?



***

Suur kollane kuu madalal Tigutorni kõrval kui juusturatas: punane kile ymber, pisiksed sinised juustunumbrid sees. (Kuhu need said? Kas nyyd nokitakse nad välja niipea, kui nad juustumassi tihenedes moodustuvad, enne kui nullid ja yhed jõuavad kaheksateks ja yheksateks kasvada?)

Teisel pool taevas suitsused pilved, päikese hõõguv koni torgatud kuhugi linnatagusesse jõekääru.

I'm gonna make me a big sharp axe,
shining steel tempered in the fire.
I'll chop you down like an old dead tree,
väike puust linn, väike puust linn.



***

250 g 70protsendist šokolaadi
250 g soolata võid
300 g pruuni rafineerimata suhkrut
3 suurt muna ja 1 kergelt vahtu klopitud munarebu
60 g täisterajahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
näputäis soola
60 g kakaopulbrit
100 g pähkleid

1. Soojenda ahi 180 kraadini ja laota 23x23 cm praepannile kypsetuspaber.

2. Keeva veevanni kohale kaussi 200 grammi šokolaaditykke. Sega ja lase sulada, siis võtaa tulelt ära.

3. Seni löö või ja suhkur korralikult vahtu ja tee ylejäänud šokolaadist puru. Ettevaatust: vahtulöödud suhkruvõi näeb välja nagu kartulipuder ja lendab sama hästi. Kasulik on pruukida mitte väga lahtist kaussi, et juhuslikud möödujad kaetud ei saaks.

4. Lõpetamata vahustamist, lisa ykshaaval munad, et need põhjalikult seguneks. Jätka vahustamist, kuni segu hakkab siidjalt läikima.

5. Pane mikser heaga ära ning sega kausi sisusse ettevaatlikult kõigepealt sulanud šokolaad, siis šokolaadipuru, jahu, küpsetuspulber, sool, kakaopulber ning lõpuks pähklid. Neid viimaseid saab tegelikult ka alles plaadil koogi peale panna.

6. Lykka pruun sodi kypsetusplaadile laiali ja kypseta pool tundi. Nagu lapsepõlvest teada, on kook valmis, kui see ei kleepu kooki torgatud tiku kylge. (Yks minust asjaosalisem soovitab siiski veidi varem jaole saada, et kook liiga kuiv ei tuleks.)

7. Võta kypsetusplaat välja ning jahuta kõike täiega. Guardian räägib kylmaveevannist, aga sygisvihmasel õhtul sobib ka katustatud rõdu suurepäraselt.

Väidetavalt on brownie'd järgmisel päeval paremad kui värskelt. Paraku on seda teada saada kaunis keeruline. Ega hea eluni jõudmine peagi kerge olema.

Stephen King, Cthulhu ja zombid

Võiksin veel rahus tunnikese magada, aga parem ei yrita. Nägin just unes ära täispika õudusfilmi koos syžee, laia valiku tegelaste, karakteriarenduse, mitmes plaanis kaadrite ja eriefektidega. Mina, kes ma õudukaid yldse ei kannata, ärge näidake mulle juppigi. Brrrr.

Mingis USA lõunaosariikide soises linnakeses (kus siis veel, eks?) hakkasid inimesed imelikuks muutuma. Kord yks, kord teine linnakodanik hoidis ennast pisut veidralt, siis sulgus oma majakesse ega käinud eriti päevasel ajal väljas. Yks peategelastest, noor värskelt sõjaväest tulnud poiss, pani seda tähele ja hakkas uurima, ehkki ei teadnud kuigi selgelt, mida kahtlustada.

Peategelasi oli kirev kamp, just nagu Stephen Kingi filmides tavaks. Ma kahtlustan, et tema mõju oligi ysna tugev. Võib-olla oli see Stephen Kingi unenägu, ma lõputiitreid eriti hästi ei näinud. Igatahes oli seal seesinane poiss, siis mingi tydruk, keegi varateismeline tytarlaps, vanapapi, yks koduperenaine... no nagu kõik olema peab, eks ole. Demograafiline läbilõige igast olulisest vaatajagrupist.

Mis selles kõiges syydi oli, päris korralikult ei selgunudki. Igatahes kerkis yhel ööl sooveest inimsarnase kujuga hiiglaslik roheline olevus, kes sobinuks kõige paremini H.P.Lovecrafti Cthulhu-mytoloogiasse. Osa pooleldi zombistunud linnarahvast muidugi juba kummardas teda, sealhulgas mõned vanamammid, keda film veidi lähemalt jälgis.

Yks paremaid kaadreid oligi see, kus lapseliku aruga monstrum istus, napsas enda lähedalt inimesi ja laotas need endale sylle - nii jyngreid kui ka teisi. Nood lamasid seal kangestunult nagu piparkoogimehikesed. Yhe tõstis ta siis jalgupidi yles, vaatas, pea viltu, ja krõmpsutas ära. Järgmise tõmbas kyynega pikuti pooleks. Jyngrid hakkasid sebima ja karjuma. Olevus sattus segadusse, pani kaks poolt jälle kokku ja neist sai midagi terviku taolist. (Mädžik!) Kokku kleebitud mammi ja tema kõrval vedeleja vestlesid kõlatul häälel nagu kaks taldrikule tõstetud juurvilja. Suurepärane kaameratöö ja valgus, peab ytlema.

Peategelased yritasid hullunud linnast soos sumbates pageda. Eks nendega koos osa muudki linnarahvast. Soost kostis aeg-ajalt kummalisi hääli - appikutseid ja muud inimkõlalist -, mis mõne põgeneja rajalt kõrvale meelitasid, ehkki teised neid hoiatasid ja kartlikult tagasi hyydsid. Noh, kõrvalekaldujatega juhtus nii, nagu ikka juhtuma peab. Soos olid muidugi tavalised ohud, mylkad ja krokodillid jne, aga ka igasugused veidrad olendid, kellest ainult varje näha võis. Korralik film, kõike ei tohigi näidata.

Põhjalikult harvendatud peategelased jõudsid lõpuks välja kuhugi, kust läks korralik maantee ja pidanuks algama tsivilisatsioon. Seal oli aga juba ees U.S. military, kes pystitas korraliku traataia, pani värava lukku ja kysimusele "Kuidas me siit välja saame?" vastas õlakehitusega. Ei saagi. Pole ette nähtud.

Ununenud aiaaugu avastas siiski punt zombidest mammisid, kes yhel hetkel soost peategelase kõrvale kerkis. Ega nad tyli norinud, seisatasid hetkeks enne väljumist ja vaatasid, kuidas sõjaväesoomuk kaugusse vurab. Sinna see film lõppes.

Detaile oli mõistagi rohkem ja nimed on praeguseks mälust kustunud. Aga kui keegi algaja õuduskirjanik tunneb, et siit saaks ta sillutada enda tee kuulsuse ja rikkus poole, lasku palun käia. Ainult ärgu mulle sellest rääkigu.

Veel kord, nagu juba yteldud: brrrr.

Elu romantismi ja sentimentaalsuse vahel

"...sa tõesti oled imeilus ja kui sina oled ruumis siis on see nagu pidu," kirjutas hiljuti yks ilus tydruk teisele. Ilusti yteldud, syda sulas lugedes. Olen ise kah aegade jooksul mõnda sellist näinud.

Teisalt võttis viimane "Shrek" mul samuti silma niiskeks. No teate, kuskil on ikka piir.

Ma kahjuks ei taju piire eriti hästi.


***

Orwell kirjutas kunagi sentimentalismist väga vihaselt. Täpselt enam ei mäleta - see oli yhes neist "Valiku" nimelistest Loomingu Raamatukogu esseekogudest, vast ehk "Valik I" -, ent põhimõtteliselt kõlas umbes sedamoodi, et sentimentaalsed inimesed on väikekodanlikud, vastikud ja oma sydames, mõistagi, fašistid.

Mõnikord yteldakse, et "silmad on märja koha peal". Ehk tähendab see pelgalt saatuse juhuslikku nööki: oleks silmad kuklas või varvastel, poleks seesugust häda ollagi. Paraku sattusid aga veesoonele. Järeldus? Tuleb teatavaks võtta ja leppida.

Kui keegi teatud sorti nähtuste peale sulama kipub, võib ta seda endale teadvustada ja mitte lasta oma kalduvusel ennast eriliselt mõjutada. Ma ei pea silmas vastuhakkamist; see on yksnes teadmine, et nii ma käitun, umbes nagu silmanägemisega. Lyhinägelik ei saa isikliku suhtumisega olukorda muuta, ent ta võib enda lyhinägelikkusega arvestada, minna asjadele ligemale või kontrollida kaks korda, korrigeerimaks nägemisvigu. Sama käib mõtlemise kohta. (Mulle hakkab aina enam meeldima väide, et see on yks meeltest, nii nagu kuulmine või haistmine.)

Sentimentalist ei saa tarvitada prille ega läätsi, ent ta saab arvestada reaalsusega - ja ta on ka ise tegelik. Mul on mõningad kalduvused; tore. Tean neid ja vajadusel kompenseerin, muul ajal aga pyyan neid nautida. Lyhinägelikkust, muuseas, niisamuti.


***

Enamasti olen end siiski vaid romantikuks pidanud. Kusjuures mõni inimene seda ei taju. Võib-olla usuvad nad, et kynism ja romantilisus välistavad teineteist. Võib-olla nad usuvad, et romantikud peavad olema pikad, saledad, tõmmud ja traagilise ilmega. Võib-olla ma ei tea, millel nende arvamus põhineb. Aga mis see minu mure on?

Jällegi: pyyan võtta oma kalduvusest parima osa ja jätta halvema kõrvale. Arvaku igayks, mis neile pähe tuleb, ning ma ise teen sedasama.


***

Illustratsiooniks miski, mida ma kord juba siia riputanud olen, ent võin vabalt veel korra riputada. Oma blogi, teen, mis tahan.

Nagu kaks tilka vett

Täna tekkis yhe jutuajamise käigus kohatu paralleel.


Kookabarra, miss Eriagent.


Sandra Bullock, naerulind.

Naeratajad

Kirjutasin just hiljuti loo Nordea reklaami põhjal, mida ma polnud tänaseni näinudki: naerata teenindajale, see ei maksa midagi. Delfi kommentaatorid esinesid muidugi endises hääduses ja väitsid, et myyjale naeratada on kuritegu, kiiret tööd tegeval inimesel peab laskma segamatult kannatada.

Mõtlesin eile õhtul, mitut inimest ma tean, kelle naeru mitte keegi järele ei suuda teha. Paar tykki ikka on.

Ja siis pani yks salakaval loomake F-Booki selle. Mul ei ole pikasõidubussis piisavalt taskurätikuid. No mis teha, silmad on märja koha peal.

Õhtusöök yhele

Eelroog: Ookeanimaailm 3D

Lugu kilpkonnast, kes ujub mööda maailmamerd koduranda munele. Jutustus oli pisut lapsik, ent filmi sisuks oligi tegelikult ilus pildiseeria allvee-elust. Oli kena kyll; mõni elukas pakkus suisa nii tõsist huvi, et otsisin hiljem kodus Wikipediast välja.

Näiteks see tyyp olla filmi tõlkija väitel eesti keeles flamenkotigu. Võib olla kyll, eestikeelsest netist ma kinnitust ei leidnud. Inglises Spanish dancer, ladinas Hexabranchus sanguineus.


Filmi myydi Jacques-Yves Cousteau nimega, kes selgus tegelikult olevat teaduslik konsultant. Noh, kõik on hea, mis lapsed vahelduseks ka haridusfilmide juurde viib. Kahjuks noorem põlvkond Cousteau'd vist kyll ei tea.


Esimene käik: noore luule õhtu Kirjanike Majas

Mihkel Kaevats
Paavo Piik
Meelis Oidsalu
Eda Ahi
Kaarel B. Väljamäe
chaneldior

Kõik olid yllatavalt head ja tugevad, välja arvatud viimane. Atribuutikaga trikitamine ei anna enamasti luulele midagi juurde, ent ära võib kyll võtta. No võib-olla oli Kivisildniku kasvandikul halb päev.

Teistel oli täitsa hea päev, Oidsalu kirjeldas isegi oma arenguvestlust, koosolekut ja poeskäiku - kuni rahva ees seismise hetkeni välja. Lauri Sommeri mullust Oidsalu-arvustust lugedes tundub, et jutt käib hoopis teisest inimesest; poiss on kuidagi soliidseks muutunud. Paavo Piik tundus eriti hea materjal noore luuletaja valmistamiseks, nii välimuselt, häälelt kui esinemisoskuselt. Eks ses muidugi peitu teatud võimalus kergemale teele minekuks, aga loodetavasti ta siiski ei lähe.

Sama võib ytelda Eda Ahi kohta: nägi hea välja ja oskas seda ära kasutada. Kui ta veel natuke kasvab, on uus Elo Viiding valmis, ainult ilma isanime taagata. Juhani jäljerada läks EA seekord etteloetud luulest läbi kyll, mis on iseenesest huvitav - kui 90ndatel oli kogu Eesti luule korallriff pisikesi viidinguparvi täis, siis vahepeal hakkas see mõju noortest kuhugi kaduma. Õnneks on ta siiski kyllalt iseseisev (mida loomulikult tuleb ka EV kohta tunnistada).

KBV oli meeldivalt lyyriline ja isiklik. See on meil suisa yks sort noori meesluuletajaid, kes ei häbene avalikus kohas tundeid välja näidata. Tore sort. Apollo "Raamatu" põhjal tundus Kotjuh ka yks säherdune olevat, ehkki ega ma ta luulet korralikult tunne.


Teine käik: kylmsupp Tali

hapukurk
värske kurk
hapukapsas
värske kapsas
keedupeet
keefir
sidrunipipar
sool
till

Yks kena inime tegi täna pannkooke ja nõidus sellega välja pyhapäeva. Mõtlesin teda matkida. Kylmsuppe syyakse ju suvel, eks? Järelikult: kui teha kylmsuppi, on suvi.

Oleks vist võinud veel millegagi maitsestada, aga kes õhtul yksi kodus ikka pikalt nikerdada viitsib. Töötas kyll, täitsa soe hakkas.


Magusroog: Kafka

Sõber pistis pihku Haruki Murakami "Kafka merarannal". Ytles, et olla hea. Eks ma uskusin seda juba varem, ent lugemine kinnitab sama. Peaks kunagi ka ylejäänud Murakamid ette võtma.

Hakkasin mõtlema, kus hiljuti Kafkaga kohtusin. Välja mõtlesin: Toomas Liivi vanas luulekogus "Fragmendid". Sattus teine täna riiuliservas näppu. Lehitsedes leidsin luuletuse, kus minategelane karjub toolil seistes pisikese hiirekujulise Kafka peale, kes kössitab teisel toolil ning ei mõista midagi Liivi suurepärasest torukybarast. Mereranda ei mainitud.

Sellised seosed kõlavad ysna unenäoliselt. Eile oli ka mingi nii jabur uni, et mälu keeldus seda uskumast. Äkki ma magangi juba? Parem on olla kindel.

Laulumängude õhtu

Kui miski mind endast välja viib, olen kuri kyll. Aga mulle meeldiks mõelda, et ma tunnistan ka seda, kui miski on hea.

Laubaõhtane Iiri yritus Viljandis Pärimusmuusika Aidas oli hea. Tõsi, korraldajad panid tolle jubeda tõlke ka paberreklaamile. Ent muid suuri prohmakaid silma ei hakanud.

Olgu, olen nõus uskuma, et ylejäänud seltskond polnud iirikeelset filmi vaadates pooltki nii rõõmus kui mina. Ma tundsin umbes viis sõna ära! Äge. Tähendab, on lootust. Hakkan paremaks ja tublimaks ning võtan keele jälle käsile. Varsti. Ysna pea. Kui tööd ja koolitykid tehtud.

Yks kolmest filmist oli pealegi kenasti ingliskeelne ning teine yldse sõnadeta, nii et filmirõõmu jätkus kõigile. Keskne tykk oli "O'Donoghue's Opera", täitsa kena tykk vana muusikafilmi. Dublinersi hallhabemeid noorte nolkidena näha oli kah kena.

Suurem lustimine käis Providence'i kontserdi ajal, mis tosinajagu noori isegi tantsima meelitas. Keegi pisike piiga kepsutas ysna sujuvalt mööda saali ringi ja taris ka oma noormehe kaasa, ylejäänutel oli rohkem liikumisrõõm.

Providence ei paista eriti tuntud olevat, ehkki nende leidmist raskendab populaarne vokaal-instrumentaalansambel "This Providence". Youtube'is igatahes tuhanded fännid nende videosid ei kiida. Pikemalt kaevates võib leida siiski yhe neist kõneleva kodulehe, mille põhjal tundub, et kaks viiendikku esinejaist jäeti sedapuhku maha. Väidetavalt bändi enda kodulehele viitav link igatahes ei tööta, nii et ilmselt on kuhugi ununenud ka korralik mänedžer.

Viiuldaja Michelle O'Brien tundus ehk kõige huvitavam. Providence'i enda plaatidest viimane osteti mu nina eest ära, kyll sain teise bändiliikme Cyril O'Donoghue' yllitise. See on minu jaoks liiga unisevõitu, ju tasakaalustas tema aeglusearmastust laval teiste asjaosaliste maitse.

Kokkuvõttes ikkagi täitsa vahva. Mine või teine kordki.


P.S. Kui keegi hakkab mõnd iiri- või yldse kelditeemalist asja korraldama ning tal on tarvis ingliskeelseid tekste eestisse ymber panna, võib alati minu poole pöörduda. Sedasorti asju olen mõistlikus koguses nõus ka tasuta tegema, pyha yrituse nimel. Oldagu vaid head ja kysitagu.

Viljandi vaimne allakäik: keel-põse-vastas film narrib ooperit

Imelik tunne tekib, kui kohtad head asja, mida korraldavad... no ma ei leia õigeid sõnu. Kopeerin kuulutuse lihtsalt siia juhuks, kui originaali keegi ära toimetama peaks.

Iiri päev - dokumentaalfilmid Iirimaa saatkonna soovitusel
21.11.2009
Algus: 17.30
Koht: Pärimusmuusika Aida väike saal
Tasuta

Iiri päeva raames esitleb Pärimusmuusika Ait kahte kultuslikku dokumentaalfilmi, mille soovitajaks on Iirimaa suursaatkond Eestis.

Filmid on inglise keeles.

O'Donoghue's Opera (1965, reźissöör Kevin Sheldon)
See narriv ooper on esimene Iirimaa muusikaline film. Projekt oli enne lõplikku valmimist tõsistes rahalistes raskustes, kuid omandas kõigest hoolimata kultusfilmi staatuse.
Erakordne on see, et film ei jõudnud avalikkuse ette enne, kui kogenud filmitegija Tom Hayes tõi ülesvõtted Sé Merry Doyle'le, kes vaatas need üksipulgi üle ja taastas filmi.
Selle ülilõbusa filmi staar on Ronnie Drew ja tema boheemlaslike lõbutsejate bänd Dublinerid. Film põhineb ballaadil "The Night That Larry Was Stretched", mida laulis noor Johnny Moynihan. Drew leidis ennast timuka silmusesse püütuna, preemiaks oma kahtlase murdvarga karjääri eest. See keel-põse-vastas film annab edasi Dublini semutsemise vaimu, nagu ei ükski teine film ei enne ega ka pärast: Guinnessi õlu, muusika, nutikus, südikus, kõike seda on antud filmis külluses.

Fleá Ceoil (1967, reźissöör Louis Marcus)
Flm on tehtud Kilrushi linnas, Clare maakonnas. "Fleà Ceoil" tabas momenti, mil taas hakkas kasvama huvi iiri traditsioonilise muusika vastu. See oli aeg, mil Iirimaa folklauljad nagu näiteks Dolly McMahon (esineb ka ise filmis) olid hästi nähtavad ülemaailmses muusikas.
Bob Monksi poolt oskuslikult filmitud "Fleà Ceoil" on tähelepanuväärne detailikülluse poolest, mis jäävad silma ühes pidevalt vibreerivas muusikalises kogukonnas.
Filmi reźissöör on Corkis sündinud Louis Marcus, keda võib pidada Iirimaa üheks tähtsamaks ja viljakamaks dokumentaalfilmide tegijaks.
"Fleà Ceoil" võitis Berliini filmifestivalil Hõbedase Karu auhinna ja sai veel ridamisi teisigi mõjukaid autasusid Venemaal, Hispaanias, Belgias ja mujal.

Korraldajad: Eesti Pärimusmuusika Keskus ja Iirimaa Suursaatkond Eestis

Yhest kyljest: head iiri filmid. Loomulikult kavatsen ma ka ise minna.

Teisest kyljest: "narriv ooper"? "Pidevalt vibreeriv muusikaline kogukond"? "Hästi nähtavad ülemaailmses muusikas"? "Kahtlase murdvarga karjäär"? Ja kogu teksti pärl: "keel-põse-vastas film"!

Kas see on kaudne protest Põhja-Iirimaa ikka veel kestva okupeerimise vastu või leidis Viljandis keegi - vabandage väga, aga ma ei oska seda viisakamalt ytelda - idioodist asjapulk veel suuremast idioodist "tõlkija"? Kas Tartu Ylikool tõmbas Kultuuriakadeemia kaudu linnast kõik ajud ära, jätmata põlvepikkust poisikestki, kes eesti keelest aru saaks? Kurat, kirjutanud siis parem juba iiri keeles!

Nagu kaks tilka vett ehk Tähevärav Iraagis

Lappasin eelmise nädalal lugusid ning avastasin, et olin poolkogemata yhe loo juurde pannud tuttava näo. Poolkogemata ses mõttes, et ma kasutan alatasa kaunis veidraid pilte veel kummalisemate pildiallkirjadega. Pildilolija mulle kyll kohe pähe ei tulnud.

Originaalpilti ma vist yles panna ei tohiks, aga ehk võin panna pildi sellest, kuidas ma pilti pruukisin? Kui omanikule see ei meeldi, las tuleb ja ytleb. Niisiis: kes teist, armas "Mnemoturniiri" rahvas, tunneb fotol kujutatud isikut?



Õige vastus: ulmesarja "Stargate SG-1" (ehk "Tähevärav SG-1") sõprade arvates on taktikepi haaranud Daniel Jackson. Reutersi meelest on see kyll keegi suvaline Iraagis teeniv ameeriklane, ent ega uudisteagentuur tohigi salastatud teavet levitada.

Inimesi, kes "Stargate'ist" midagi ei tea, ei saa ma kahjuks eriti aidata. Katsuge nautida seda, et teistel on lõbus.

Optimismiraskused

Inimesed heidavad mulle tihtipeale ette, et olen liiga negatiivne. Vahel näib, et nende arvates olen ma ajakirjandus. "Kirjuta millestki ilusast!" - "Ära virise kogu aeg!" - "Kas sa midagi toredat ei leia, millest jutustada?" Kõlab levinud yleskutse moodi "Rohkem positiivseid uudiseid!" Ma igaks juhuks ei ytle, mis ma tollest arvan.

Lappan lehti ja blogisid. Lehti eelkõige töö tõttu - pean teadma, mis teised kanalid kirjutavad. Blogisid pigem harjumusest. Mõne inimese puhul tahan teada, mis temaga toimub, olgu või yldjoonteski. Mõni kirjutab huvitavalt, jään ma siis nõusse või ei. Mõni... on tõepoolest puhas harjumus ning kyllap langeb lähiajal nimekirjast välja.

Memokraadi man jutlustab yleyldine konsensus, et netianonyymsus on kurjast ning kommentaatorid tuleks isikukoodi pidi lagedale tirida. Ma ei ole sellega nõus. Aga ma ei taha vaielda.

Mu enda töökohas vaidlevad kommenteerijad, kas õpetaja palk peaks sõltuma õpilase eksamitulemustest. Mul pole aimugi, kuidas täpselt rootslased oma eksperimenti korraldada mõtlevad ning nende koolisysteemi ei tunne ma ka. Olen mõne seisukoha poolt ja mõne vastu... ja las ma siis olla.

Sõber kaebas eraviisiliselt, et firmaomanik keeras töötajaile jama kaela. Lähemal uurimisel selgus, et ega nood ka päris puhtad poisid ole ning lähemat uurimist eriti ei taha. Rohkem ma midagi ei arva.

Kolleeg-konkurent kirjutab, et on sotsiofoobne. Mõtlesin, et sotsiofoobsed ajakirjanikud võiks asutada Sotsiofoobsete Ajakirjanike Seltsi, virtuaalselt muidugi. Ei kommenteerinud, olen sotsiofoobne. Igaks juhuks isegi ei lingi.

Mart Laar nuriseb, et Savisaar teeb ebamääraseid avaldusi koos ebasoovitavate inimestega. Savisaar mõmiseb seepeale veel ebamäärasemalt ning tema erakonnakaaslased teevad uusi abituid retoorilisi avaldusi. Ebamäärasusest, retoorikast, ajaloost ja poliitikast võiks ju ometi midagi arvata? Aga vat ei arva.

Rein Sikk igatseb avalikku valimisreklaami ja põhjendab seda väitega, et niikuinii keeldu rikutakse. Loogiline, kas pole? Las vaidleb endale ise vastu, kui viitsib.

Marek Reinaas kinnitab yldiselt teadaolevat tõika, et poliitikud on sead. No kinnitagu edasi.

Linnar Priimägi kommenteerib yhe erakonna valimisplakateid, mida meil millegipärast kahele parteile kuuluvaiks peetakse. Yhte justkui mõnitaks, teist... justkui ka nagu mõnitaks. Kui ta maailmapilt hägustuma kipub, on see tema mure, mitte minu oma.

Isegi kultuuririndel ei lähe paremini. Viimati vaadatud film? Terry Gilliami "Brazil". Suurepärane film muidugi, võrratud näitlejad ja muljetavaldav maastikuporno*, aga sisu... Kirjutage, palun, lyhike optimistlik ylevaade sellest, kuidas peategelane reipa muusika saatel piinamisel hulluks läks.

Viimane raamat? Toimetamine on pooleli ja tahaksin kibekiiresti valmis saada. Eelmine? Ma pean tast artikli kirjutama, soovitavalt mitu. Ja veel eelmised kaks - ei, kolm - neli - ootavad arvustusi. Mis pagana puhkepäev, tööd tuleb teha.

Vaidlemiseks, porisemiseks, irisemiseks ja nurisemiseks leiaks ainet kyll. Aga katsu sa optimist olla.



P.S. Blogides kõrvetasin supi põhja.


* Omandasin mõiste maastikuporno ehk scenery porn hiljuti toredast veebisaidist nimega TV Tropes. Need on need vaated, mille peale kinosaal yksmeelselt "Oohh! Aahh!" karjub.

Piraadid tsiteerivad Churchilli

Vana kotkas surnukirstult ei tõuse, hoirassaa ja pudel rummi.
Ekraanipauk Rootsi uudistesaidilt thelocal.se.

Kes ootas, et jutt käib Arktilise Sea piraatidest, võib nyyd kenasti tagasi minna. Aitäh tulemast, klikk sai kirja, ytleb minus peituv kyyniline toimetaja.

Alles oli uudis, et kohtukulli kyynised kiskusid Pirate Bay saidi maha. Nyyd lehvivad purjed taas täies tuules ning piraadid tsiteerivad ilmse mõnuga Churchilli.

Õigupoolest on nad võtnud ja trykkinud oma pressiteates ära terve Churchilli (kuri)kuulsa "fight them on the beaches"-kõne, kirjutades vaid Gestapo asemele IFPI ja natside asemele MPAA (Motion Picture Association of America). Hirmus lõbus lugemine, nagu Pirate Bay kamba teadaanded ikka.

Majutajafirma Black Internet võttis veebilehe teisipäeval maha, ent paar tundi hiljem oli see jälle rõõmsalt pysti. Et pressikale on alla kirjutanud "Piraadilahe meeskond", õhutab muidugi kahtlusi, et Pirate Bay väidetav myyk Rootsi veebimängufirmale Global Gaming Factory 60 miljoni krooni eest oli puhas häma. Oletatavasti tehti seda soovist tõsta firma aktsiahinda. Kah kaval nipp.


***

A says: piraadid on võitmatud!
B says: ja vaimukad
A says: mhmh
B says: vägev
B says: see taastab minu usu inimkonda
A says: sinu usk inimkonda ripub ära yksnes piraadilahest?
B says: ei, aga see moodustab olulise osa
B says: mul pole praegu raha, et kinos käia
B says: ja filosoofiaraamatud on pagana kallid
B says: muusikast rääkimata
A says: okeeeei...
B says: see on vähemalt yks koht, kus inimesed teevad midagi head ja asjalikku
B says: ja kõik ei lähegi kogu aeg allamäge
A says: kohe näha, et sa pole plaadifirma jurist
B says: kas sa tõepoolest kahtlustasid mind selles?
B says: pean hakkama paremini riides käima
A says: ei kahtlustanud, kui aus olla
B says: huh
A says: lihtsalt mingil hetkel kujutasin ette, kuidas seda teadet kommenteeriks autoriahistajate jurist

Ajakirjanduskyynik

Vaatasin öösel toredat filmi kangelaslikust ajakirjanikust ja sympaatsest kaabakast. Filmi nimi on "Frost/Nixon", ajakirjanik on David Frost ja kaabakas muidugi USA ekspresident Richard Nixon.

Hea film. Mõjus. Pärast seda tundus hetkeks, et tahakski sellist mõnusat vana kooli ajakirjandust teha, olla heroiline ja puha. Teha põhjalikku taustatööd, kysitleda salakavalaid poliitikuid ning kiskuda tõde päevavalgele. Töötada avalikkuse ja ajaloolise tõe huvides. Võidelda isamaa ning demokraatia eest, suitsev mikrofon peos.

Tunne läks muidugi ajapikku yle. Eks ta lähebki. Omal ajal võidi Frosti "tšekiraamatužurnalismis" syydistada, nyydseks on tegemist aga lihtsalt anakronismiga. Sellistesse asjadesse tõsimeelselt uskudes oleks väga ebamugav elada.


***

Tunaeile oli mul yks telefonikõne, mille käigus sai kolmveerand tundi mõtiskletud moodsa ajakirjanduse toimimise yle. Miks ja kuidas toimivad me uuriva ajakirjanduse riismed, näiteks.

Põhiline meetod tundub praeguseks olevat marutõbi. Yks sõber nentis kord, et temast pole seda õiget hagijat. Ta vaatab ikka, et näe, marutõbine ja kargab otse kõrri. Mitte seda, et intuitsioon oli õige. Teisest kyljest - mis saab siis, kui intuitsioon eksib?

Suurem jagu uuriva ajakirjanduse prygikaladest keskendubki taustas tuhnimise ning analyysi asemel ryndamisele ja kuumade paberite otsimisele. Eelduseks võetakse, et kõikjal toimub midagi kahtlast, tuleb vaid selle kohta tõendid välja nuhkida. Kõik salatsevad ja plaanitsevad, olgu nad siis ärimehed, poliitikud või kulturnikud - vastavalt väljaande ning kirjutaja ampluaale.

Nii kujuneb ajakirjaniku peas kaunikesti lihtsakoeline ilmapilt. Yks mu kunagine kolleeg yllatas mind oma siira usuga, et kogu maailm jaguneb Kesk- ja Reformierakonnaks. Sotsiaal- ja poliitilise filosoofia, majandusteaduslike teooriate ja praktiliste lahenduste kogu mitmekesisus taandub lihtsale valikule: Kesk või Reform. Ei ole anarhismi, sotsialismi, liberalismi või libertaarlust. Ei ole merkantilismi, turufundamentalismi, islamipangandust ega ökofašismi. Kesk või Reform. Miks need kaks Euroopas yks erakond on, ei hakanud ta ilmselt yldse seletamagi.

Teisalt on sellisel inimesel elule väikesed nõudmised, talle on ylimalt lihtne rõõmu teha. Yks noor ajakirjanik õhkas kord, pilgus magus igatsus ja meelad unelmad: "Oh, kui kord EYSi listi saaks!" - "Hmh," myhatasin kyyniliselt ja vaatasin sygavamale napsiklaasi. "Olen olnud. Ei ole seal midagi huvitavat. Kes vahetaks õllekassa valvekorra neljapäevast laupäeva vastu, kes tuleb vilistlase synnipäevale ning millal me Ugalasse jooma läheme. Organisatoorsed kysimused." Aga mis mõtet on olla maailmavalitsemise ambitsioonidega kuritegelikus organisatsioonis, kui sa päeval ja ööl vandenõusid ei sepitse?

Loomulikult on meil ka häid uurivaid ajakirjanikke. Mitte eriti palju, ent on. Mõnes mõttes on see psyhholoogiline sättumus või sõltuvus, millest inimene ei vabane ka siis, kui ise mõistusega aru saab, et moodsa ajakirjanduse klikipõhises ärimudelis on uuriv ajakirjandus suuresti ressursiraisk. Eks vanemad uurijad säilitavadki oma terve mõistuse ja inimliku palge, tegeldes vahepeal muude asjadega. Kes kirjutab ilukirjanduslikke või satiirilisi jutukesi, kes teeb portreid lihtsatest ja toredatest inimestest.

Mõni noorem võitlejahing tuleb aeg-ajalt kyll peale, et õigluse ja vabaduse eest sõdida, aga yksipäini sellega tegeldes põleb inime kiiresti läbi. Loodetavasti leiavad andekamad endale vahelduseks siiski mõne leebema hobi - oleks kahju, kui uuriv ajakirjandus kymne-kahekymne aasta pärast täielikult kaoks. Eks ma olen ka vanaaegne inimene ning kuigi ma enda idealismijäänustele peamiselt mujal väljundi leian, soojendab mu sydant mõte, et keegi kuskil seda igaveses kaotusseisus ristisõda peab. Kõik me armastame retoorikat, mis teha.

Kuidas Kokakino turundusega müüki tapab

Kokakoolakino tegi täna hommikul endale suurepärast promo ning saatis laiali ringkirja, milles lubas kinoklubi liikmetele reedeks tasuta pileteid James Cameroni filmi "Avatar" esmaesitlusele. Piletitele pidada ligi pääsema täna kella kahest saati.

Mõte suurepärane, aga juhtus loomulikult see, mis juhtuma pidigi: kell 14.00 kukkus kogu vaese kinokese server kolinaga maha. Kui eestlane teeb turunduskampaania, ega ta siis ju arva, et keegi selle peale kohale tuleb. Muidu peaks ehk jämedama toru või stabiilsema tarkvara peale mõtlema. Milleks?

Nii et praegu ei toimu kino kodulehel ei kommunistlikku tasuta piletijagamist ega kapitalistlikku tavalist piletimyyki. Loodetavasti ei käi nende kassamajandus sama serveri kaudu, muidu kuulutatakse varsti välja konkurss itimeeste pealiku ametikohale. Ja, noh, õigupoolest oleks see peris paras, ei pikk ega lyhike.

Sellest Clint Eastwoodi asjast...

...see jäi nagu poolikuks. Praegu on "Gran Torino" mul peaaegu et läbi. See on yks roppu moodi hea film. Tehtud terava pilgu ja täpse käe ja valusa sydamega - nii, nagu yks film peaks tehtud olema. Või, noh, luuletus samamoodi. Või igasugune muu kunstiline asjavärk.

Vana mees räägib sellest, mis tunne on olla vana mees. Ja mis tunne on olla karm, kui yhiskond su ymber on pehme - ja kui sulle tegelikult sisimas meeldibki see, et ta on pehme. Kõik ei pea ju kogu aeg sõdima. On suur saavutus, kui keegi saab elada saja-aastaseks ilma sõda nägemata. Inimkonna ajaloos võib selliseid juhtumeid tõesti sõrmede peal yles lugeda.

Eastwood jutustab sellest, mis tunne on elada muutuvas maailmas. Sa ise jääd enese arvates samaks, ent muutud ometi maailmaga kaasa. Probleem tekib kiiruste vahest - kui kõrvuti jooksevad kaks eskalaatorilinti, võid yhelt teisele astudes pikali kukkuda.

Ja siis vestab ta sellest, kuidas need, kes on vägivalla ykskord kasutusele võtnud, pyyavad seda epideemiat piirata. Kes on tänini selle plekita, tuleb kas või luku taha panna, et nad vaid puutumata jääks. Karm otsus iseenda suhtes - aga veel karmim nende suhtes, kes ei oska seda epideemiat piirata. Marutõbised koerad ja väsinud hobused, eks ole.

Samas, kui Eastwoodi varasematele filmidele mõtelda, ehk on ta kogu aeg sellestsamast kõnelnud. Tuleks yle vaadata. It's a country for old men... ja kui see maa vanameestele seitsmendalt ei meeldi, teevad nad selle ymber. Nemad on juba näinud, milline see olla ei tohiks.

Miski Eastwoodis meenutab mulle Doris Lessingut. Ja see on hea.

Clint Eastwood, hmong, ehk Yhest võõrast rahvast

Vaatasin Clint Eastwoodi praeguse seisuga vist viimast filmi Gran Torino. Yht-teist jäi segaseks, juba algusest peale - ehkki see kõik oli juba puhtvisuaalselt äärmiselt nauditav. Vana mees, kes uriseb nagu buldog. Mnjah.

Wikipedia artiklis räägiti hmongi ja "latiinode" (või mis kuradi moel tuleks eesti keelde tõlkida "Hispanic"? "hispaaniakeelne"?) gängide kokkupõrkest. Ausalt yteldes nägin ma kaht ysna yhesugust kampa, kes rääkisid kõrvapaistvalt viletsat inglise keelt. Proovisin uurida tausta.

Hmongid tunduvad olema eestlastest mõnevõrra suurem rahvas, keda on Hiinas ligikaudu kolm miljonit ning mujal veidi vähem. Vietnamis näiteks yhe artikli järgi 790 000, teise järgi 1,2 miljonit. Tundub, et Vietnamis keegi vähemusrahvaid eriti hoolikalt ei loenda, kõik nad jäävad kuhugi 1 miljoni kanti ja on täiesti mõttetud.

Kindluse mõttes yteldakse suurema osa Hmongi-suguste kohta Hiinas ja suuremas osas ymbruskonnast "Miao" (umbes nagu "baltlane" kõigi kohta alates poolakaist, sorbidest ja eestlastest ning lõpetades rootslaste ja laplastega), USAs teatud juhtudel aga lihtsalt "South-East Asian", et mitte seadusandlikke tekste liiga keeruliseks ajada. Ah teil on ajalugu, keel ja kultuur? Vaat' kui huvitav. Jajah, väga tubli.

Ise paistavad nad tegevat selge vahe "valgete hmongide" (kelle keeles on m-i ees aspiratsioon ehk hõngus, sestap siis hmong) ning roheliste või siniste mongide (kel on lihtsalt m) vahel ning neile ei meeldi sugugi, kui need kaks segi aetakse. Märkasite, kui paljud eesti blogijad ja forumistid virisesid pärast Google Translate'i eesti toe ilmumist, et "Eesti turist" tõlgitakse inglisse kui "Finnish tourist"?

Nojah, keda see huvitab. Wikipedia näitab neist umbes viit pilti. Kahest levinumast on yhel väärikas vanaproua kuklakrunni ja pearätiga ning teisel kyla, kaugelt ja udune. Mõlemad nimetud. Mida nad ise asjast arvavad, ei tea ykski.

Flower Hmongi tädi, elab Wikipedias.

Räägitakse, et nad sõdinud kommunistliku valitsuse vastu Laose "Salasõjas", 1962-1975 kestnud kodusõjas, millest võõrad tundsid rohkem rõõmu kui kodused - nagu selliste asjadega ikka on. Laoses elanud hmongi meestest 60% värbas CIA. Umbes 40 000 surid rindel, tõkestades Vietnami varustusliine ning päästes USA allakukkunud piloote. Lootkem, et neil oli tore.

Ma ei tea, kuidas Laose "Secret War" eesti keelde ametlikult tõlgitakse. Arvatavasti mitte kuidagi. Ameeriklased kah ei teadnud, alles 1997 tunnistati, et mingi väike nagin vist oli jah.

Räägitakse, et pärast seda, kui Tai ja USA valitsused kodusõja ajal põgenenud hmongid tagasi Laosessse kupatasid, pole suurt osa neist rohkem nähtud. USA Senat ja Esindajatekoda tahtsid repatriatsiooniprogrammi kyll peatada, aga president Clinton pani lollusele veto. Mis te sellega mõtlete, et inimesed ei taha kodus surra?

Räägitakse, et hmongi keeles olla rida väga tähtsaid eeposi, mille yldnimeks on mo. Rohkem me neist eepostest ei tea.

Räägitakse, et... ega väga palju tegelikult ei räägita. Eesti keeles ilmunud "Vietnami muinasjutud" räägivad yhtviisi Vietnamist, mitte millestki muust. Laoses valitseb vist siiani rahvademokraatia ning Hiinas... noh, me teame ju kõik, mis Hiinas on. Näiteks Eesti diplomaatilised sidemed. Erinevalt Taiwanist. Hiina on meile nimelt lähedal ja ohtlik. Järgmiseks kardame Zimbabwet, seal on samuti võimul Poliitbyroo.

Lihtsam maailm on mõnusam. Iinas elavad iinlased, Venes venelased, Roopas rooplased, Meerikased meeriklased, Neegrias neegrid. Rohkem pole vist eriti vajagi.

Kui kunagi aega saan, pyyan kirjastada sarja, kus ilmuksid Mao Zedongi, Jossif Stalini, Ho Chi Minhi, Saddam Husseini ja teiste toredate inimeste luulekogud. Maod olen venekeelses tõlkes lugenud, oli päris hää. Ma arvan, neid annaks myya kyll.

Nii palju siis Clint Eastwoodist.

Ökofilm ja kesksuve mõrvad

Kinoga on ikka nii, et tykk aega vaatad plakateid, nädalad vuhisevad mööda, filmid õrritavad isu ja ununevad. Siis helistavad sõbrad: "Kas kahe tunni pärast kinno lähme?" Ja leiadki end järsku saalist.

Täna siis "The Day the Earth Stood Still" ja Keanu Reeves, väidetavalt parim kivinägu pärast Buster Keatonit. Kriitikud tegid filmi suuresti maha ja kyllap neil oli õigus. Sõber ytles, et võinuks hullemgi olla, ning kyllap oli temalgi õigus.

Kuuldavasti promovad ökonaiivikud seda juba kultusfilmina. Ilmselt sisukokkuvõtete põhjal, arvan ma. Algversioon 1951. aastast oli sõjavastane, keskkonnamured suruti vanale kondikavale jõuga peale ning seda on ka näha. Ei kõla eriti usutavalt, et terve kamp supertsivilisatsioone tuleks Maale ökoloogia eest hoolitsema - või vähemalt ei suudetud seda usutavalt esitada.

Yldine tonaalsus on ikkagi militarismivastane. Parimas "Hollywoodi vasakpoolsuse" stiilis (mille olemasolu ja propagandaväärtuse yle võib kahtlemata vaielda) näidatakse poliitikuid ja sõjaväelasi yhe kahtlase mõtlemisvõimetu kambana, kes teeb geniaalseid otsustusi nagu "Kui meie juurde tuleb diplomaatiline saadik, laseme ta igaks juhuks maha", "Kui mahalaskmine ei õnnestu, siis ega ta ju ometi väikest piinamist pahaks pane" ja "Kui hiidrobot raketid ja lennukid all kukutas, ehk meeldib talle siis teemantotsikuga puur". Pidevalt kurdetakse inimeste agressiivsuse, vägivalla ja sõdade yle. Kena keik, ent kuidas see ökoloogiaga seostub? Või see, kui inimesed on tassinud kõiksugu kahtlasi aineid laiali yle planeedi ning filmi õnnelikus lõpus muuhulgas ka nende vaoshoidmise tehnika vastu taevast saadetakse?

Nojah, eks jura võib leida igalt poolt. Aga ega ta nyyd nii halb ka olnud. Keanu Reeves oli tõepoolest päris kivist näoga (graniit, pakuks ma) ja teine peategelane oli kena tytarlaps. Nanobottideks joonistati vahvad väikesed satikad ja Suure Võõramaise Kera aluseks võeti Jupiter. Pealegi antud kostyymid väidetavalt korduvkasutusse, paberi säästmiseks vahetasid filmitegijad infot veebilehe kaudu ning võtteplatsil sõideti ringi hybriidautodega. Kindlasti leidub inimesi, kelle filmielamust sellised teadmised parandavad.

Ootasin huviga, kas Lenini lemmikpill on filmimuusikasse ikka alles jäetud - 1951. aasta versioon oli selle poolest kuulus. Oli kyll. Kes kinno ei viitsi minna, mäletab Nõukogude elektronmuusika tippsaavutust ehk ka seriaali "Midsomeri mõrvad" tunnusmeloodiast. Mina ei osanud varem tähelepanu pöörata, aga tegelikult kõlab täitsa huvitavalt.



Kas "Klaatu barada nikto" võiks tõlkida "Klaatu habe pole keegi"? Iseenesest ju õige väide.

Head 1. detsembrit, seltsimehed!

Nägin siis ka tunaeile "Detsembrikuumuse" ära. Märkasin jah, et mõni nuriseb. Ja ega ma yldiselt propagandat ei armasta. Ent see film mulle meeldis.

Porisetud on igasuguste asjade kallal, mõne kallal minu arvates mõttetult. Eesti on sedavõrd pisike, et igasse filmi jagub vähemalt mõni hea osatäitja. Antud juhul siis eelkõige Tõnu Kark ja Mait Malmsten, kindlasti Ain Lutsepp ning veel mitu pisemat rolli sekka. Yhtki silmapaistvalt viletsat näitlejat ei olnudki, ka Liisi Koikson oli päris hea valik.

Operaatoritöö oli tõepoolest korralik. Piisavalt vaheldust, piisavalt staatikat - tasakaal, nagu olema peab. Kogu õhustikust jäi pisut film noir'i mulje. Öö muidugi. Ja Eestis on detsembrikuus ka päevad ööde nägu.

Kõige nõrgem koht oligi ehk stsenaarium - hoolimata produtsent Talviku ja režissöör Kase kirjeldustest, kui koledal kombel Lauri Vahtre isamaalist jura rapiti. Karikatuurseks kippusid nii koomilis-patriootlik kindral Põdder kui ka koomiksitegelased Zinovjev ja Kuusinen, peategelased jäid veidi kõrvaltegelaste varju. Mõni repliik oli ilmselgelt kasvatuslik, kuid yldmuljes taandus kõik siiski oma kohale.

Aga mis sellesse puutub, et ei näidatud yht, teist ega kolmandat hirmtähtsat ajaloolist nyanssi, siis ega seda kõike mängufilmis ei jõuagi. Kes tahab näidata nõukogude juhtkonna sisemisi lahkhelisid, kes pesukorvi pugenud riigivanem Akelit - olge lahked, tehke dokumentaalne õppefilm. Niikuinii on imelik, et selliseid juba pole ning internetis ei leidu isegi korralikku ylevaadet 1. detsembri yritusest.

Tõsi, vähemasti Akel olla väljalõigatud materjali seas täitsa olemas ning loodetavasti võivad fännid teda tulevikus DVD pealt imetleda.

Peotäis linke on siin.


P.S. Vikipeedias on 1. detsembrist 1924 artikkel kyll, aga kole sodine ning mitmest kohast auklik. Näiteks tahaks ma teada, kes oli kunagi Balti jaamas seisnud monumendi autor. Aga ei tea.

Võru Vikipeedia jutt Vanast Õkvast on palju muhedam.

Pierce Brosnan, haavatud pesukaru

Millises filmis võrdlesid kriitikud Pierce Brosnanit
a) vesipyhvliga (New York Magazine)
b) eesliga (The Philadelphia Inquirer)
c) haavatud pesukaruga (Miami Herald)?

Just seda ma tunaeile vaatasingi. Ei olnud ta nii hull midagi. Kogu kupatus oli kaunis lustlik, ehkki mina just sedasorti asjade suurim fänn ei ole - aga vahetevahel võib ka nii. Pealegi suudles Brosnan seal pikalt näitlejat, kel on kõige rohkem Oscareid ja kes nägi pagana hea välja.

Nyyd olen isegi palju ära ytelnud.