Nii palju siis seemnepaanikast

Õhtuleht algatas hiljuti Eestis järjekordse pisikese paanika rubriigis "Appi, paha Euroliit keelab ... ära!". Antud juhul pidavat keelatama kõik koduaias aretatud ja EL-is registreerimata taimesordid. "Hoop bioloogilisele mitmekesisusele" ja kogu ylejäänud õuduste tuba.

Paanika tuli muidugi enne eelnõu teksti avaldamist ja ega ÕL-i "ajakirjanik" seda lugeda mõelnudki. Täna ilmus Delfis ja EPLis ka tegelik uudis, kus on Euroopa Komisjoni kommentaar. Neile, kes usuvad meelsamini maailmalõppu kui selle ärajäämist, kleebin siia väljavõtted eelnõust ja selle kommentaaridest.


Nii palju siis seemnepaanikast: "Euroopa Komisjoni esindaja sõnul tehakse uues eelnõus erandid nn nišitoodete turustamisele ning võimaldatakse turustada väikepakendites registreerimata sorte."

Eelnõu kommentaar, lk 6: "In addition, proportionate and sustainable rules for small scale activities concerning plant reproductive material, which is adapted to local conditions, and made available on the market in small quantities, should be established. Such varieties should be exempted from the requirements on registration and making available on the market. This material is defined as niche market plant reproductive material. The exemption should concern e.g. farmer-breeders or gardener-breeders whether being professional operators or not. However, some basic rules on labelling and traceability of the material should be laid down. In order to prevent an abuse of the exemption the material should only be made available on the market in a defined size of packages."

Eelnõu, punkt 27: "Plant reproductive material which is made available on the market only in limited quantities by small producers (“niche market plant reproductive material”) should be exempted from the requirement of belonging to a registered variety. That derogation is necessary to prevent undue constraints to the making available on the market of plant reproductive material, which is of lesser commercial interest, but is important for the maintenance of genetic diversity. However, it should be ensured that that derogation is not regularly used by a wide range of professional operators and it is only used by professional operators which cannot afford the costs and administrative burden of variety registration. This is important to avoid abuses of that derogation and to ensure the application of the rules of this Regulation. Therefore, niche market material should only be made available on the market by professional operators employing a small number of persons and with a small annual turnover."

Ehk siis maakeeli, puust ja punaseks: väiketootjad võivad ka edaspidi levitada rõõmsasti väikestes kogustes seemneid, mille sordid ei ole kuskil registreeritud. Ainult seda nõutakse kyll, et pakendi peal oleks kirjas, mis seal sees on, kust tuli ja kesse tegi - mis peaks terve mõistusega inimeste jaoks niigi ysna elementaarne olema.

Nagu yks ilus ja tark inimene kord ytles: "Mulle meeldiks, kui idioote oleks võimalik kuidagi peatada."

MUIS, Kõks ja juriidiline kirjaoskus

Avastasin hämmastusega, et Vikipeedia artiklis Endel Kõksist on pilt tema autoportreest. Euroopa Liidus tohib vabalt kasutada vaid vähemalt 70 aasta eest surnud kunstnike teoseid, Kõks suri aga alles 1983: yhest kyljest suhteliselt hilja, teisalt justkui varavõitu, et mõelda vaba kultuuri liikumisele ja vabakasutuslitsentsidele. Kas Kõks oli tõesti nii teadlik, et enne surma oma teoste kasutuse vabaks lasi?

Selgub, et Vikipeedia kasutaja nimega Muuda on võtnud selle museaalide andmebaasist MUIS. 

MUIS tõepoolest ytleb, et pildid on avaldatud Creative Commonsi üldise vabakasutuslitsentsi CC0 1.0 alusel, seega oleks kõik justkui okei. CC0 1.0 ehk pikema nimega "CC0 1.0 Universal" ytleb ju otsesõnu, et autoriõiguste omanik loobub kõigist õigustest ning annab teose kasutuse kõigile igaks otstarbeks täielikult vabaks. (Vt lyhiversiooni ja täispikka teksti, kumbki pole tegelikult eriti pikk ega keeruline.)

AGA.

Maali lehel MUISis kirjutatakse: "Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule: Kõks, Endel. Autoportree. 1939. Õli, lõuend. 99x89,5, TKM TR 12529 M 2974, Tartu Kunstimuuseum, http://muis.ee/museaalview/259902 ". See on esimene piirang. Tahetakse ysna pikka ja yksikasjalikku viiteteksti.

MUISi autoriõiguste leht on veel huvitavam: http://muis.ee/help/Autorioigused;jsessionid=BCCCF526ECAA145B6EF35966A12A93E8

Seal nimelt kirjutatakse: "Museaalide digitaalseid kujutisi ja metaandmeid võib kasutada avaandmete (www.opendata.ee) põhimõtetel. Andmed tehakse üldsusele kättesaadavaks järgneva litsentsi alusel: The Creative Commons Universal Public Domain Dedication (CC0 1.0) (http://www.creativecommons.ee/). Museaalide digitaalseid kujutised ja metaandmeid kasutatakse Europeana (www.eauropeana.eu) andmebaasis.

Museaalide digitaalseid kujutisi ei või kasutada ärilistel eesmärkidel suveniiride jms meenete tootmiseks, v.a juhul, kui selle jaoks on loa andnud digitaalse kujutise autoriõigusi omav muuseum. Juhul, kui digitaalsel kujutisel on kujutatud asi, mis on autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb küsida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt (v.a vaba kasutuse juhtumid). 

Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule (nt Rehepeksumasin Sampo, Eesti Põllumajandusmuuseum, www.muis.ee)."

Seega, ehkki nõutakse lyhemat viidet, keelatakse yhtlasi äriline kasutus. (Või vähemalt osa sellest; sõltub tõlgendusest, kas pidada "jms meenete tootmist" ärikasutuskeelu piiritlemiseks või pelgalt yheks võimalikuks näiteks.) Samuti viidatakse digikujutise autoriõigusele, ehkki ei ole tingimata enesestmõistetav, et pelgalt objekti kopeerimisega muutmata või täiendamata kujul tekib yldse autoriõigus. (Ma ytleksin, et pigem jah, ning Eesti AÕS nyanssidesse ei lasku, ent mõnel pool maailmas - nt yhes Smithsoni instituudi juhtumis - on peetud oluliseks mingigi lisaväärtuse loomist, nt eriti kõrgekvaliteedilise kujutise loomise, digitaalse puhastuse või töötluse, konteksti lisamise vms teel. Pisike pildike MUISis midagi sellist ei tee, kogu lisaväärtus seisneb kujutise digitaalses vormis, mis on saadud mehhaanilise kopeerimisega.)

Pealegi puudutab see kõik yksnes fotot: "kui ... on kujutatud ... autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb kysida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt". MUISis puuduvad andmed selle kohta, kas või kuidas lubab konkreetse teose autoriõiguste omanik seda kasutada. Kas isegi MUISis levitamine selles suhtes legaalne on? Võimalik, et see on otsesõnu lubatud muuseumiseaduses, ent AÕS par. 20 annab loa vaid digitaliseerida ja reprodutseerida, samuti "kasutada motiveeritud mahus näituse ja kogu tutvustamise eesmärgil" - no ytleme, et MUIS tutvustab kogu (ja ei kysi, kas kogu tutvustamine peaks olema osaline või saab "tutvustamine" olla ka täielik, nagu MUISis näib olevat eesmärgiks seatud).

Igatahes pole mingit alust uskuda, et MUISis vabaks antud fotot võiks ka tegelikult vabalt kasutada, kui puuduvad andmed fotol kujutatud teose õiguste kohta.

Niisiis, MUISi asjus on siin kaks probleemi.

Esiteks tundub, et MUISi tegijad ei saa aru, mida tähendab vabakasutuslitsents. Nad kirjutavad oma kodulehele litsentsi lyhendi ja siis veel pika jutu sellest, mida see litsents nende kujutluses tegema peaks, on sel kujutelmal siis tegeliku litsentsiga mingi kokkupuude või ei. 

Teiseks tekitab segadust tõik, et MUISis on pikk jutt foto autoriõigusest, ent ei juhita piisavalt tähelepanu algse teose iseseisvale autoriõigusele, mida muuseum yldjuhul kuidagi mõjutada ei saa. (Jah, ka teose autoriõigused võivad olla otseselt muuseumile yle antud, ent selle kohta muuseumid MUISis andmeid ei avalda). Ilmselt on probleem sellessamas kehvas juriidilises (autoriõiguslikus) kirjaoskuses, mis ei lase MUISi tegijail ei olukorda selgelt mõista ega ka teistele selgitada.

Aga meie peaks hakkama MUISist võetud pilte Vikipeedias ykshaaval yle vaatama ja kustutama. Nukker lugu.


P.S. Takkajärele jäi silm veel kord pidama MUISi autõriõiguste lehel. Seal kirjutatakse: "Autoriõigusega kaitstavate teoste digitaalsed kujutised on MuIS-is üldsusele kättesaadavad AutÕS § 20 lg 1 p 4 alusel."

Mida viidatud paragrahv ja lõige ytleb? "(Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on avalikul arhiivil, muuseumil või raamatukogul õigus oma kogusse kuuluvat teost reprodutseerida, selleks et:) 4)digiteerida kogu säilitamise eesmärgil". Kas MUISi eesmärk on muuseumite kogusid säilitada? Kuidas säilitavad museaale MUISi riputatud pisikesed, kesise kvaliteediga ja vahel suisa vesimärgistatud fotokribulad? Kui tuginetaks lõikele 3, mis lubab kogu tutvustada, saaks ma veel aru. Aga vähegi korralikke fotosid ju MUISi ei panda, neil istuvad muuseumid otsas kui perekonna kallisvaral.

Ma tahaks tõesti teada, kes konkreetselt otsustas, et MUISist leitav autoriõiguse käsitlus on juriidiliselt korrektne ja kooskõlas terve mõistusega.

Lõpetaks Eesti Vabariigi ära?

Meil on tõesti kaks Eestit.

Yhe jaoks on viimaste päevade tähtsaim teema Eurovisioon ning nende arvates istusid kõik eile õhtul teleka ees Leplandi kuulates. Muid uudiseid ei ole.

Teine tegeleb pisikeste ja tähtsusetute teemadega nagu erakondade rahastamine, poliitilise systeemi muutmine, interneti neutraalsus, autoriõiguste reform... Aga nad on ka selgelt vähemuses.

Võib-olla on tõesti aeg see riik kinni panna, sest nobody gives a fuck.

Armas SEB!

Tere.

Muutsin juba mõne aja eest internetipangas ära oma aadressi. Miks SEB tahab mu uue pangakaardi vanale aadressile läkitada, ei oska ytelda. Eriti absurdne on muidugi saata 17. oktoobril kiri, mis nõuab pangakontorisse pöördumist hiljemalt 16. oktoobril.

Mulle meeldiks märksa enam, kui SEB yks käsi teaks, mis teine käsi teeb, ning ma saaksin kaardi aadressile, kus ma elan.

Kena õhtut.

Siiralt Teie
Oop

Käed eemale Tallinna Televisioonist!

Inimesed ei õpi. Nyyd kustutab Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelas järjekindlalt kokkuvõtet TTV kohta tehtud kriitikast. Ma tõesti ei viitsi teda pikalt refereerida, lisan vaid valiku lõbusamaid tsitaate.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Kes on "meie", kes Vikipeediast märksõnu likvideerima loodab hakata?

* Kui artikkelö puudutab otse meid kui juriidilist isikut, siis on täiesti lubamatu, et keegi kõrvaline kirjutab sinan kokku asju, mis meie tegevusse üldse ei puutu. (Kirjaviis muutmata.)

Vikipeedia eripära on, et seal kirjutavadki kõigest kõrvalised isikud. Ja on naeruväärne väita, et syydistused TTV keskerakondlikus kallutatuses TTV-sse yldse ei puutu - kas need on õigustatud, on juba teine kysimus, mida Ummelas, muuseas, yldse ei puudutagi.

* Kordan, et kõrvaldan jätkuvalt kõik sellised viited. Kui see ei aiat, olen valmis pöörduma Wikipedia rahvusvahelise keskuse poole, et likvideeritaks eksitavad väited ja laim.

Ma saan aru, et TTV uudiste puhul aitab telefonikõne linnavalitsusse Isakesele, ent Wikipedias telefoniõigus ei tööta, seega pole mõtet ka sellega ähvardada.

* Kummaline loogika. Valitud on ju esmajoones asjasse mitte puutuv kriitika, aga mitu minu kirjutist ja vastused ajalehtedele on välja jäetud, rääkimata Raepressi asjakohastest uudistest.

Kui Raepress kommenteerib TTV poliitilist kallutatust, on see mitte uudis, vaid kyyniline nali. Muuseas, mitu inimest on palunud Ummelasel artiklit puuduvate seisukohtadega täiendada. Ei mingit reaktsiooni.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Veel veidraid ähvardusi. Ja kes on see "meie", kes kavatseb Wikipedias märksõnu likvideerima hakata?

Lisaks syydistab Ummelas Wikipediat laimus ja valedes, kuigi kriitika all pole yhtki algupärast väidet, on ainult referaat stiilis "A ytles nii" ja "B ytles naa". Kohe näha, et tegu on Edasi naljarubriigi "Herilane" pikaajalise autoriga. Humorist.


***

Yhtlasi syydistab keegi, kes omal ajal artiklit "Roheline ideoloogia" ymber kujundas, mind armastuses roheliste ja vaenus Keskerakonna vastu. No miks nii fantaasiavaeselt? Delfi kommentaarides on mind kuuldavasti ka juudiks, vabamyyrlaseks, kommunistiks ja fašistiks nimetatud. Aga yldiselt saavad mu sõbrad, kes tegelikkust tunnevad, selle syydistuse peale kõvasti naerda.

Ei seisa tõelise demokraatia eest

Mulle meeldib anarhia. Õigupoolest osalengi ma yhes anarhistlikus kommuunis, mille tegevusel on ka reaalne väljund: Wikipedia kogukond on nimelt suuresti iseorganiseeruv anarhia.

Samas ei meeldi mulle populism mitte yhelgi kujul. Aeg-ajalt lööb mu inimloomus muidugi välja, kuid see ärritab mind ennast ning enamasti saan enda reaktsioonidele ysna kiiresti jaole. Populismi põhijoon on ju, et see ajendab sind reageerima primitiivsete reaktsioonide tasandil, mõistuse osavõtuta. Aga mulle meeldib olla teadvusel ja mõtelda oma peaga.

Sellepärast ei meeldi mulle ka anarhistlik populism. Mulle ei meeldi yldsõnalised yleskutsed laadis "Me ei ole elutu kaup poliitikute ja pankurite käes", "Võta sõbrad kaasa ning tule seisa TÕELISE DEMOKRAATIA eest" ning "kui sind juba "Siberi rongi" peale pannakse ning ALLES SIIS mõistad, et oodake oodake!! See nüüd küll õige tegu pole ... siiis... ON LIIIGA HILJA !!!". Tõsi, kyllap on selles osa ka minu vastumeelsusel kirjaoskamatuse suhtes. Kirjaoskamatuse likvideerimine ja kogu maa elektrifitseerimine olid bolševikel minu arust päris head ideed, asjata jäeti need unarusse.

Ma tahaksin näha mitte yksnes rusikatega vehkimist ja plakateid kirjaga "Maha X!", vaid ka edasist tegevusplaani ja plakateid kirjaga "Nyyd teeme nii: Y, Z, W". Tahaksin kuulda, mis täpselt on see, mis on kõnepidaja arust valesti, ning mida ta selle asemel teha soovitab. Kyll ma siis mõtlen, kas ma tahan tema meeleavaldusel osaleda. Kuni ta seda ei ytle, olen tema motiivide suhtes sama kahtlustav kui võimulolijate suhtes. Neist vähemalt tean ma, et nende peamine soov on säilitada status quo, olgu see kui stagneerunud tahes. Tõenäoliselt olen ma selle vastu. Aga olla poolt, teadmata ise, mille poolt?

Mulle ei meeldi populism. Seepärast ei meeldi mulle praegune Eesti valitsus. Mitte yksnes seda, mulle ei meeldi suur osa opositsioonist kah. Erinevalt Ivo Rullist, kes hiljuti Postimehes Eesti populismist kirjutades seda suuresti rohelistega samastas, esindab seda minu arvates kõige edukamalt ELDR - Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformistide Partei -, mil on Eestis kaks kohalikku kontorit: Keskerakond ja Reformierakond. Kumbki hirmutab oma pooldajaid teisega ning selja taga peseb yks käsi teist.

Populistid pääsevad kõige kergemini võimule seal, kus valitseb enamusdemokraatia - mitte demokraatia de Tocqueville'i moodi, kes rõhutas vajadust arvestada alati ka vähemustega, vaid toore häälteenamuse arulage jõud. Enamust on väga kerge saavutada: leidke vähemusest vaenlane ning ajage mõned avalikel etendustel teibasse. Edasi toimub kõik iseenesest, mass kannab teid kätel. Pikaajaliselt pole see eriti kellelegi kasuks, isegi mitte massile endale, aga sellest ei hooli mass ise ega ka populistid. Populistlik riik on nahapäästjate idiokraatia, kus igayks loodab, et ehk tema isiklikult pääseb yleyldisest katastroofist. Nii need lemmingud yksteist kaljult alla trygivadki.

Sestap ei poolda ma ka kampaaniaid à la "Mina ei toeta Kreeka päästmist Eesti maksumaksja rahaga". Toetan kyll. Euroopa Liidu tasandil on suhteliselt vähe demokraatiat, seal valitseb ametnike ja ekspertide võim, mis teeb keskeltläbi paremaid otsuseid kui populistide valitsused riikides. Nemad ei pyya massile meeldida, seepärast võivad nad käituda ratsionaalselt ja ebapopulaarselt, näiteks nõudes riikidelt kokkuhoidu. Kreeka suurim probleem on demokraatia: valitsus saab ju isegi aru, et majas on jama, aga ykski normaalne inimene tänaval ei tunnista, et just nimelt tema milleski kokku hoidma peaks. Kõiges on syydi poliitikud ja pankurid, mitte kunagi mina! Ja valitsus arvestab sellega, mõeldes järgmistele valimistele.

Sellest hoolimata on kogu Euroopa majandus tihedalt seotud ning mida tihedam see side on, seda kasulikum meile kõigile pikas perspektiivis. Paraku ulatub populistide silmapiir yksnes järgmiste valimisteni, siis saabub maailmalõpp ning valimiste järel luuakse kogu maailm uuesti. Kas te tõesti arvate, et kui Eesti oleks sama sygavas kriisis kui Kreeka, käituks seni järjekindlalt minnalaskmispoliitikat viljelenud Reformierakond või Keskerakond teisiti kui kreeklased?

Kui kreeklased põhja lastakse, järgneb neile varem või hiljem ka Eesti. Erinevalt neist on meil tugevat Euroopat vaja juba puht välispoliitilistel põhjustel - täpsemalt yhelainsal põhjusel ning see põhjus asub idas, Peipsi järve taga. Ykski impeerium ei jäta võimaluse korral laienemata, kui saab seda teha odavalt ja kiirelt. Sajanditepikkune praktika näitab, et oleks naiivne uskuda, justkui oleks Putini Venemaa kuidagi oluliselt õilsam ja vägivallatum kui Ivan Julma, Peeter Suure, Lenini või Stalini Venemaa. Ainus, mis Eesti elanikke lähemail sajandeil kaitsta võib, on Euroopa Liidu kiire muutumine yhtseks ja tugevaks yhendriigiks.

Eesti iseseisvus kõlab kaunilt, kuid eesti rahva ja kultuuri jaoks oleks sel fataalsed tagajärjed. Juba praegu toetab Euroopa Liit Eesti kultuuri sisuliselt rohkem kui Eesti riik, mis on me kultuuri, hariduse ja keele suhtes parimail hetkedel ykskõikne, vahel aga suisa vaenulik. Mida rutem sellistelt valitsejatelt ja nende valijatelt võim käest võetakse, seda parem.

Kuidas poliitikut Vikipeedias ilustada?

Erinevalt inglise Wikipediast ei ole eestikeelses Vikipeedias väga sageli probleeme poliitikutega, kes omaenese artiklit ilustama kipuvad. Tavaliselt teevad seda teisejärgulised kujud ja meil on nemadki ysna viisakad, vaid Max Kaur lisab vahel enda artiklisse mõne lause oma kuulsusrikkast eluloost või otsib laiema naeratusega pilti. Tõsi, Edgarit kiputakse vahel ikka kiitma, näiteks lisas keegi kord naljaka ylistuslause: "Oma mahukas teoses kirjeldabki autor endale iseloomuliku otsekohesuse ja poliitilise aususega sündmusi Eesti iseseisvuse saavutamisel." Pikka iga batjuškale, isamaa isale ja vabastajale!

Täna hommikul võttis keegi mitte ylearu intelligentne, kuid see-eest usin ja parteiliselt ustav inimene ette artikli Marek Strandbergist ning hakkas, noh, kui just mitte iluoperatsioone tegema, siis igatahes paksult kosmeetikat tarvitama. Toon mõned näited.


***

Enne: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks."

Pärast: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks. Heast tulemusest innustust saanuna asus ta koos mõttekaaslastega ette valmistama rohelise partei asutamist."

"Hea tulemus", "innustumine", "ta koos mõttekaaslastega"... Kõlab kenasti. Nii nagu järgmiseski paranduses: ikka MS "ja teised".

Enne: "2006. aasta detsembris avaldati, et Eesti teadlased eesotsas professori Mati Karelsoniga, nende seas ka Marek Strandberg, leiutasid elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Pärast: "2000-2006 aastatel töötasid Eesti teadlased Marek Strandberg, Katrin Idla ja professor Mati Karelson välja elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Meie lemmik on tõstetud esikohale, põhitegija kõige viimaseks ning aastanumbrite tagant on kadunud punktid. Vaene eesti õigekiri.

Enne: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti algul 4,4 miljoni ning hiljem 5,3 miljoni krooniga[Nils Niitra "Eestis toodetud militaarimed osutuvad sageli kasutuks" Postimees, 01.11.2010] 2005-2007 kaitseministeerium, kus sellal töötas teadus- ja arendustegevuse nõunikuna Strandbergi elukaaslane Katrin Idla.[Nils Niitra "Sõdurid ootavad pikisilmi Strandbergi imekangast" Postimees, 01.11.2010]"

Pärast: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti aastatel 2000-2010 kaitseministeerium."

Katrin kadus kaitseministeeriumist, nii et isegi sinist suitsu ei jäänud. Rahastuse suurus haihtus, samuti ka viited.

Enne: "Enne kaitseministeeriumi rahastust taotles Strandberg kanga arendamiseks korduvalt raha Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, kes aga ei pidanud projekti perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006]"

Pärast: "2001 aastal küsiti toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) koos Kreenholmi Manufaktuuriga, et alustada staatilist elektrit hajutavate kangaste tootmist, EAS ei pidanud projekti tollal perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006] Arendustegevuse mittetoetamine Eesti riigi poolt viis hiljem suurettevõtte sulgemiseni omanike poolt ning jättis töötuks paljud inimesed. Täna on elektrit juhtivate kangaste arendamine ja tootmine maailmas jätkuvalt kasvava trendi ja turuga tegevus."

Meie kangelane ihuyksi oleks päästnud tuhanded inimesed töötusest, nurjatu Eesti riik ent hylgas kodumaise geeniuse ja saatis õnnetud narvakad näljapajukile. Oo, kui kaunis ja kurb! Mis asi on aga "jätkuvalt kasvav trend"? Trend on eesti keeles suundumus või tendents. Mis siis õigupoolest kasvab, seejuures jätkudes?

Igatahes pole väidete tõenduseks leitud yhtki viitamiskõlbulikku allikat.

Enne: -

Pärast: "Vaatamata 2010 aastal poliitilistel põhjustel üleskeeratud skandaalidele ning väidetele justnagu polekski kangast olemas, kulges arendustöö ülikooli laborites edasi ning 2011 aastal toimuvad kangast loodud toodete esmased katsetused Kaitseväes."

Arendustöö jätkub ja katsetused toimuvad? Tore. Kas selle kohta mõni viide ka on või on tegu pigem unelmaga? Ning jälle ei ole anonyym osanud järgarvude lõppu punkte panna. "Just nagu" kirjutatakse lahku, selle eest puudub ka koma.

Enne: "Enne 2011. aasta parlamendivalimisi toimus Tartus Tasku keskuses tema karikatuuride näitus."

Pärast: "2011. aasta 23. veebruaril, vahetult enne Eesti vabariigi aastapäeva, toimus Tartus Tasku keskuses tema esimene isikunäitus."

Esimene? Kas on ka teine või me räägime ainukesest? Ja kui meil on valida kahe fakti vahel, siis kumb avab Eesti kunsti tähtsyndmuse konteksti paremini: kas see, et (kahtlemata ylimalt isamaalised ja spetsiaalselt vabariigi aastapäevaks joonistatud) karikatuurid toodi rahva ette Nõukogude armee aastapäeval, päev enne 24. veebruari, või see, et Riigikokku kandideeriv poliitik korraldas veidi enne valimisi enda näituse?

Enne: "Tema elukaaslane on Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla. Idla töötas Kliima- ja energiaagentuuri arendusnõunikuna ajal, mil Strandberg oli agentuuri nõukoja esimees. ["Strandbergi elukaaslane teenis agentuuris nädalaga 27 000 krooni" Äripäev, 20.09.2010]"

Pärast: "Tema elukaaslane on AS GeneCode juhataja ning Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla."

Vaene Katrin kaotati ka Kliimaagentuurist (koos Äripäeva artikliga), just nagu kaitseministeeriumist poleks kyllalt olnud. Õnneks anti asemele vähetuntud AS Genecode (selle tuntum nimekaim on Briti tervisetoodete firma), mida Vikipeedia anonyymne kaastööline kahjuks käänata ei oska. (Õige on kas "AS-i Genecode", "ASi Genecode" või "AS Genecode'i".)


***

Kokkuvõttes kustutati artiklist ysna systeemselt kriitilised või kriitilistena tõlgendatavad väited, asemele kleebiti ent viideteta ilukõne. Ei ole ilus, härrased. Ei ole isegi mitte arukas. Miks arvatakse, et Vikipeedias keegi midagi sellist tähele ei pane?

Pean lähiajal Tartu Ülikoolis Vikipeedia-teemalise kursuse raames noortele ajakirjanikele ja suhtekorraldajatele loengu Vikipeedia ja meedia suhetest. Tänan siiralt tänast anonyymi loengus käsitlemiseks väärtuslikku värsket materjali andmast, toon selle kindlasti negatiivse näitena. Kallutatud artikkel torkab kogenud vikipedistidele kiiresti silma, ei maksa loota, et sellega vahele ei jääda. Säherdusi muudatusi tyhistada ei ole aga kuigi raske.

Hoiatuseks teistele, kes kavatsevad Vikipeediasse suunduda, taskud kreeme ja puudreid täis, meenutan aga eesti vanasõna: loll saab kirikus ka peksa.

Praktilise mõistuse kriitika

A istub palavas ja umbses päiksepoolses toas, uks kinni, aken vaevu praokil ja selle ees tihe jäik kardin.
Siseneb B.

B: Lõunast. Sul siin palav ei ole või?
A: On kyll.
B: Aga miks sa akent lahti ei tee?
A: Ee...
B: Ma jätan ukse lahti.
A: Ee...
B: Ja tõmba see õnnetu palakas yles ja lykka selle asemele ribikardin, sealt vahelt puhub tuul läbi.

A teeb kõike kirjeldatut. Palavus annab tasapisi järele.

B (mõttes): Kretiin.
A (mõttes): Kuradi pioneerijuht.

Kuidas tutvustada ilusat Eestimaad

Anonyymseks jääda soovivale asulale anti võimalus tutvustada end lugejatele portaalis, mis räägib Eesti omavalitsustest. Seal ei ole reklaami, ainult lyhike tekst ja fotod informatiivsete allkirjadega - ideaalis just see, mis iga piirkonda kõige paremini iseloomustab.

Anonyymseks jääda soovivas asulas yht-teist tõepoolest leidub: Baltimaade suurim puithoone - 19. sajandi II poolel valminud kurttummade kool, 1928 ehitatud raudteejaam, kaks vana ja korralikku parki, tunnustatud helilooja mälestustahvel, rahvusliku ärkamisaja suurkuju haud, rahvuspoetessi synnikoht, 15.-18. sajandi kalmistu, varemeis mõisahoone, linnamägi...

Mida meie sõbrad kohalikust omavalitsusest siis läkitasid? Kaks pilti kohaliku Konsumi luitunud majakarbist, yhe riigilipu ja postipangaga postkontorist, yhe loetamatu sildiga ettevõtte sarast, kaks tyypilistest korrusmajadest, mida võib pildistada ykskõik kus. Paar pisut paremat fotot ka: kirikust, vallamajast, soisevõitu jõekäärust ja yhest kujust uue koolimaja ees.

Tõepoolest, kyllap on omavalitsejatel õigus: ju teatud mõttes sobibki nende asulat kõige paremini iseloomustama foto, mille keskel ilutseb larakas Konsumi logo, selle all aga kirjad "Brand outlet", "Lilled" ning "Apotheka". Raske oleks leida kaadrit, mis kohalikus kultuuriloolises kontekstis ytleks selgemini: "Ära tule, absoluutselt mõttetu koht!"

"There's only one good use for a small town: you know that you wanna get out," laulsid Lou Reed ja J. J. Cale. Ma pole seda vaadet kuigi tihti nii avalikult propageeritavat näinud. Värskendav avameelsus.

Miskipärast hakkas ikkagi kurb.


P.S. Ikka parem kui foto Savisaarest Valli baari ees. Yks anonyymseks jääda sooviv linnavalitsus pakkus seda ka.

Päevalehe sulgemine

Toreda pealkirja all "Eesti Päevaleht astub sammu tulevikku" kirjutab Vallo Toomet, kui õnnelikuks saavad Päevalehe lugejad sellest, et nyyd nad enam tasuta uudiseid lugeda ei saa. Kohe tuli meelde aeg, mil Ameerika kapitalistid olid kuristiku äärel, meie Nõüukogude Liidus pidime aga neile järele jõudma ja möödagi minema.

Mind huvitab, mida see asi tegelikult tähendab.

Eks see liigutus on kontserni yhtlustamispoliitika tagajärg. Manitski ähvardas EPLi kinni panna ning Luik loodab loomakese hädatappu vältida. Tõsi, Ekspressi tehnoentusiastlike praktikate pealesurumine ei ole alati kõige arukam teguviis, hoolimata Hõbemäe isiklikust rahulolust.

Samamoodi pressiti Maalehele Ekspressi kombed peale, sest "meie siin teame kõige paremini, kuidas lehte teha". Maalehel oli hoopis teistugune ärimudel, isehakanud targad lõhkusid sidemed seniste reklaamiandjate ja lugejatega - hoolimata sellest, et Maalehe ostmise eel oli just nimelt see kasumis ja Ekspress ei olnud. Aga noh, mis yhes kohas valesti, see teises jälle uuesti.

Ma ei tea, kuidas liikusid Ekspressi lugejad ja reklaamirahad, kui Ekspress sulgus. Neid arve oleks põnev näha, sest ilmselt hakkab EPLiga toimuma seesama. Põhikysimus on: kas lugejad suunduvad Delfisse või Postimehte? Kui Delfisse, mis avaldab Ekspressi, Maalehe ja EPLi uudiste kokkuvõtteid, siis pole kontserni tasandil mingit vahet. Tuleb kärpida kulud miinimumini ja las vireleb. Kui lugeja läheb Postimehe juurde, on lugu muidugi kurvem.

Jah, Postimees pani ka oma paberlehe lood mõne aja eest luku taha (ja ma ei tõesti ei usu, et neid olulisel määral ostetaks), aga Postimehel ja EPLil on mõningane vahe. Postimehe paberlugusid ymbritseb kohutav virrvarr kollasest ja poolkollasest pahnast: Elu24, endiste sopaajakirjanike vorbitud "teadusuudised", kõikuva kvaliteediga majandusuudised jne. Selle seas ei torka paberlehe kadu veebilugejale silma. Ses mõttes on PM võrreldav just nimelt Delfi, mitte EPLiga.

Mina olen Postimehest hoidunud just nimelt selle kollase läbu pärast, samamoodi Delfist. EPLi uudised ei ole eriti head, põhjalikud ega kiired, aga hädapärast ajavad asja ära ning ega mul enamaks aega olegi. Rahvusvahelisi ja kultuuriuudiseid loen niikuinii mujalt. Vahel on seal ka häid arvamusi olnud, ehkki toimetuse yldine meelsus (v.a Kadri Ibrus) läheb aina juhmimaks. Aga eks see on kogu Eesti ajakirjanduse häda. Head analyysi saab Praxisest ja Memokraadist.

Ega ma sellepärast nyyd oma tarbijakäitumist oluliselt muutma hakka. Lappan Päevalehe saidilt pealkirjad yle ja loen kord kolme-nelja nädala takka Sirpi, kui keegi Twitteris lingib. Võib-olla tõesti ERR, nagu Irve soovitas? Loodan ka, et jälle jääb natuke rohkem aega raamatute jaoks. Mul ootab Google Booksis lugemist terve virn suurepärast 17.-18. sajandi kirjandust.

Ei oleks iial uskunud, et Harri Kingot tsiteerima hakkan, aga tõepoolest: "EPL pole asendamatu. Aga nad vist seal EPL-is ei tea seda..."


P.S. Nagu ka EPLi kommentaariumis mainitakse, ei ole Ekspressi kontserni vaimustunud yleminek Apple'i suletud andmeformaadile kuigi nutikas. i-eesliitega asjad võivad ju ägedad olla, ent ennast nendega sidudes piiratakse kunstlikult võimalike tarbijate hulka. Aga noh, Hõbemäele ei suuda seda keegi selgeks teha.

Pensionirulett

"Pensioniplaan on tervik!" kiunub pank. "Ära hinda poole pealt!"


Tõsi. On jah tervik. Kõigele lisaks on see yhekordne katse. Põhimõtteliselt tõsisem kui isegi vene rulett: kui sul hästi läheb, saad vene ruletti uuesti mängida. Pensionile aga minnakse ainult yks kord. Kui vahepeal on keegi su säästude eest auto ostnud ja sellega vastu puud sõitnud (või harrastanud sellega võrdväärseid finantsoperatsioone), ei ole teha enam midagi.

No ja mille järgi peaks inimene, kes pole just investeerimisspetsialist, otsustama, milline pensionifond valida? Senine lyhike ajalugu ei näita midagi. Kui sa just selles eas pole, kus pensioni kogumisest enam praktilist kasu olla ei saagi, jõuab terve su pank enne su pensioniiga mitu korda omanikke vahetada, rääkimata strateegiast, osakonnajuhatajast või fondijuhist. Tegu on nii pikaajaliste protsessidega, et nende eest ei vastuta sisuliselt keegi - ammugi tänapäeva panganduses, kus tegevjuhtkond muretseb põhiliselt järgmise aktsionäride koosoleku, mitte panga saatuse pärast seitsmekymne aasta perspektiivis. Aktuaarid yritavad juhtide lyhiajalist mõtlemist vähehaaval tasakaalustada, ent lõplikke otsuseid nende teha ei anta. Pealegi on Eestis tegutsevate pankade omanikud enamjaolt mere taga, siinsete pensionäride saatus huvitab neid ysna vähe.

Ka Eesti riik, mis loob pensionifondide tegutsemiseks tingimused, ei ole pikas perspektiivis eriti usaldusväärne. Juba paarikymneaastane praktika on tõestanud, et kui häda käes, minnakse häbenemata kõigi sotsiaalprogrammide kallale. Ei ole pensionid, lastetoetused ega õppelaenud ykski see pyha lehm, millel vajaduse korral natuke verd lasta ei võiks. Pole oluline, kas mativõtmine on õigustatud või ei; kui mu pension on minust sõltumatul põhjusel väiksem kui ma arvestanud olin, ei aita ykskõik kui hea õigustus mul elektriarveid maksta.

Tunnen ysna mitut inimest, kelle pensioniplaan on täiesti teadlikult ja otsesõnu säherdune: töötan, kuni ära suren. Ja nende seas pole sugugi ainult teismelised või varases keskeas tehnofriigid. On isegi neid, kes võiks juba praegu pensionil olla. Kui su pension ei võimalda eluaset ylal pidada, mida muud sa siis teha saad kui töötada? Kui su palgast ei ole lihtsalt võimalik midagi koguda, mida sa siis plaanitsed?

Ega siin polegi eriti midagi teha. Kui, siis võiks ainult pangad oma krokodillipisarad ära pyhkida. Eesti ettevõtted ei ole yldiselt eriti vastutustundlikud ning usinale teesklusele vaatamata pole seda ka pangad. Kui selle asemel, et laenubuumi ajal yksteise võidu laenutingimusi leevendada ja igale uksest sisse astujale poolvägisi laene toppida, oleks Eesti pangad jätkanud lihtsalt tavapärase ratsionaalsusega, oleks paljudel inimestel probleemid märksa väiksemad ning pankadel endil rahulolevamad kliendid.

Ning enne, kui keegi hakkab jälle pihta hädakisaga, et ma teen ilmsyyta pankadele liiga, kuna igayks vastutab oma laenude eest ise, tuletan meelde, et pangad myyvad teadupärast usaldust. Selle hulka kuulub ka usaldus, mis inimestel on pankade ratsionaalsuse suhtes: on loomulik eeldada, et pangal on parem oskus hinnata eraisiku laenuvõimet kui tal endal, ning sama loomulik on eeldada, et pank eelistab pikaajalist kliendisuhet kliendi kiirele tyhjakslypsmisele ja pankrotistamisele, et siis tema kinnisvara otsas istuda. Praktikas pangad kahjuks klientide usaldust ei õigusta - ei Eestis, Iirimaal ega USA-s.

Loomulikult on ka pankur täiesti tavaline inimene. Enamasti ei viitsi temagi mõelda, otsib lihtsaid lahendusi ja läheb teiste omasugustega pikalt arutlemata kaasa. Kui kõik ymberringi räägivad majanduse igikestvast edust, pyyavad ka fondijuht ja analyytik oma töökohti säilitada ning ei hakka iga võlakirja pärast lõputult ohkima. Kyll pärast selgub, kas oli rämps või polnud. Muidu võetakse tööle keegi entusiastlikum, kelle silmad rohkem säravad ja suu laiemalt naeratab.

See kõik on äärmiselt inimlik ja igati mõistetav. Aga oma õnnetu hala, teate, lõpetage ikkagi ära. Neid, kelle põhiline lootus on töö juures surra, see niikuinii ei veena. Ainult sydame ajab pahaks.

Pärsia kirjad 5: Hobuste ja lammaste võrdõiguslikkus

Rändasin hiljuti risti yle meie kauni Pärsiamaa, et jõuda Isfahanist Täbrizi. Umbes poolel teel heitsin põlluservas puu alla puhkama, et vaikselt pruukosti võtta ja palava päikese eest varju leida. Seal lamaskledes sattusin nägema kahe kylamehe vestlust.

- Salam aleikum, Ibrahim!
- Aleikum as-salam, Ali!
- Eks paista Allahi kaunis päevakene kenasti meie kiilas peakuplitele, Ibrahim?
- Jah, Ibrahim, ilma yle ei saa täna kohe kuidagi kurta! Alles jõudis lõuna kätte, aga mulle tundub juba, et Kõigevägevama armust on päike mytsi mulle pähe kinni sulatanud.
- Vaatan sind, Ibrahim, ega suuda aru saada - oled mees nagu mõistatus. Ytle mulle, mispärast on sul adra ette rakendatud kõrvuti hobune ja lammas?
- Armas Ali, rõõmuga kuulan ma sinu kysimust, sest selle vastus on mulle teada. Rõõmuga ma ka vastan sellele, sest asi on lihtsamast lihtsam. Kas sa siis ei näe, et nad mõlemad on isased?
- Kui ma nyyd natukene kummardun, kulla Ibrahim, ja neile kõhu alla vaatan, siis pean ma su jutu tõepoolest tõeks tunnistama. Aga aru ei saa ma ometi. Mis siis sellest, et nad on mõlemad isased, kui sul on ometigi majapidamises kaks hobust ja kaks lammast?
- Aga, Ali, seegi on ju imelihtne! Eks ole adravedamine ju juhtiv töö - loom läheb ees ja ader sõnakuulelikult tema kannul, mina aga juhatan looma omakorda, nii nagu Prohveti sõnad juhatavad inimeseloomi?
- Sulatõtt räägid sa, Ibrahim. No ja edasi?
- Edasi saab sedasi, armas Ali, et juhtima kõlbavad ikkagi ainult mehed. Naiste asi on koju jääda, seal on nende koht ja saatus, mille Kõigevägevam oma otsatus tarkuses neile on määranud. Seepärast rakendasingi ma täku ja oina adra ette, kui aga õhtul koju jõuan, võtan ute ja mära ette ning hakkan neid pygama.
- Sinu jutt tundub mõistlik ja loogiline, kallis naabrimees. Kas sind see aga ei sega, et sa sedaviisi vähem tööd tehtud saad ja lõpuks ka vähem raha oma perekonna toitmiseks teenid? Ei jaksa ju oinas atra vedada ega anna mära kuigivõrd villa?
- Ei sugugi, kulla Ali. Mõtle nyyd ise: kui ma teen kõik oma tööd ja tegemised nii, nagu mulle Allahist seatud seaduse järgi tegema pean, kuidas saan ma siis omadega kahjumisse jääda?
- Kindlasti peab sul õigus olema, oo tark ja valgustatud Ibrahim. Tõttan ja lendan kohe mesilasetiivul koju, et ka ise seal oinas adra ette seada! Jään igavesti sinu tänuvõlglaseks selle aruka õpetuse eest, oo naabrimees, paistku päike kõigile su päevadele ja kastku vihmad öösiti su põlde!

Nii jätsid kaks kylameest sõbralikult hyvasti ning läksid kumbki oma asjatoimetuste juurde, mina aga tõusin pysti, hiivasin kompsu õlale ning jätkasin teekonda Täbrizi poole, mõtiskledes kummalise ilmaelu yle.

***

Täbrizi saabudes kohtasin kohvimajas yht õpetatud meest, kes väitis mulle, just nagu oleks see Pärsiamaa majandusele kahjulik, et meil kõigil tähtsatel kohtadel mehed on ja teps mitte naised. Sõitlesin teda sõgeduse eest ning jutustasin talle eksemplumi, mida olin teel oma silmaga pealt näinud. Ta haaras kahe käega peast kinni ja tormas uksest välja - kahtlemata teistele edasi jutustama, mõistes oma eksitust.

Ka kohvikurahvas pahvatas naerma; tänasin neid toetuse eest, kuid noomisin siiski, et igayks meist võib eksida, seepärast oldagu rumalaid kohates alandlikud - eks ole iga inimene Prohvetiga võrreldes rumal, tark aga yksipäini Kõigevägevam? Sellega jäid kõik kiiresti nõusse.

Puuduliku keeltealase haridusega

Eneseirooniat nautiv Päevaleht pakub täna toredat komplekti: lõbus uudis Siberi asutusest, mille kunstnik ei saanud aru "s nemetskimi bukvami" kirjutatud tekstist, on yhtlasi ka kodune ylesanne õigekirjahuvilistele.

Mitu viga leiad sina?

Siberis kasutati rahvusvahelise vastuvõtu dekoratsioonideks natsisaksamaa ajalehti

Kahevõistluse maailmameistrivõistluste organiseerijad kasutasid Venemaal pressivastuvõttu korraldades kogemata dekoratsioonideks ajalehti, kus terendasid pealkirjad: "Reichi valitseja Hitler!" ja "Invasioon on alanud."

Korraldajad on äpardunud dekorastsioonide kasutamise pärast vabandanud, öeldes, et natside ajalehed sattusid dekoratsioonide sekka kogemata. Nimelt kasutati vastuvõtu laudadel välismaiseid vanu ajalehti erinevates keeltes, vahendab Spiegel.

Kasutatud lehtede hulka oli sattunud ajalehed "Der Angriff" ja "Deutsche Allgemeine Zeitung". "Der Angriff" oli natside poolt 1927. aastal rajatud ajaleht, mida andis välja propagandaminister Joseph Goebbels.

"Meil ei olnud poliitilist tagamõtet," vabandas Ugra Klassikalise Tearikeskuse pradirektor Irina Tashenko. Ajalehed valis välja kunstnik, kes oli puuduliku keeltealase haridusega ja ei suutnud ladina tähestikust aru saada.

Ugra keskus on kahevõistluse üritusi korraldanud juba viis aastat.

Mis nad mu isikukoodiga teevad?

Miskipärast tahab juba iga teine firma minu käest isikukoodi. See on neil vist mingi eriline haigus. Viimasena nõudis seda Rahva Raamat, kes algselt palus kirjas andmeid uuendada, vastaval lehel aga kisas, et olen teinud vea ja unustanud neile isikukoodi anda. Ei unustanud, ma lihtsalt ei näe mingit põhjust seda igayhele jagada.

Kirjutasin RRile vastu ja kysisin, mida paganat nad sellega peale hakkavad. Kuniks vastust ootan, lugesin ka nende kodulehelt privaatsuse kohta käivat juttu. No ei leia ma sealt mõistlikku põhjendust, tee või tina.

Töödeldavate kliendiandmete koosseis
AS Rahva Raamat kogub kliendiandmeid järgmises koosseisus:

ees- ja perekonnanimi /äriühingu nimi;
isikukood / registrikood;
elukoht / asukoht;
arveldusarve;
kontaktandmed.

Nime järgi teatakse, kellega suheldakse. Elukohta saadetakse mulle kliendilehte ning kui ma netipoest tellin, ka pakke. Arveldusarvet neil otseselt vaja pole, netist tellides pean ju nagunii ise panka sisse logima ja seal maksma, aga no olgu. Telefonis hakataks mind arvatavasti spämmima, kui ma selle neile annaksin. Ent isikukood?

Milline on kliendiandmete töötlemise eesmärk?
AS Rahva Raamat tööteb kliendiandmeid selleks, et:

täita kliendiga sõlmitud lepingut;
kaitsta oma rikutud või vaidlustatud õigusi (nt andmete edastamine kohtule);
paremini mõista klientide ootusi ning seeläbi pakkuda kliendile sobivaid, kvaliteetseid teenuseid;
täita oma kohustusi, mis tulenevad õigusnormidest (nt andmete edastamine uurimisasutusele).

* Mul pole RRiga lepinguid või kui mõni peakski olema (nojah, kliendilehe saatmise aluseks võib kah juriidiliselt võttes lepingut lugeda), ei ole selle täitmiseks mu isikukoodi tarvis.
* Kui ma kellegi kohtusse kaeban, saab ta mu isikukoodi vajaduse korral kohtupaberitest. Kui keegi mind kaevata tahab, saab ta seda teha ka koodita.
* Minu ootusi RR isikukoodi abil kyll paremini ei mõista. Ma ootan, et igayks ei nuhiks minu isikuandmetes.
* Õigusnormid iga poodnikku isikukoode korjama ei kohusta, uurimisasutusele andku aadress ja nimi.

Ma kahtlustan, et kõiges on syydi ajulaiskus. Yhelt poolt ettevõtte asjapulkade oma: lihtsam on kysida yhekorraga kõike, mis pähe tuleb, kuni vanaema kinganumbrini välja. "Ähk lähäb taris," nagu öeldakse. Teiselt poolt klientide oma: kes see viitsib vaielda, lihtsam on anda kõik, mida tahetakse.

Ainult et ikkagi milleks?


P.S. Uudiskirjas endas polnud muud aadressi kui rahvaraamat@rahvaraamat.ee; sellele saadetud vastuse peale tuli veateade. Ainus alternatiiv on link "ei soovi uudiskirja". Ma soovin uudiskirja kyll, tahan ilmuvatel raamatutel silma peal hoida. Aga ma tahan ka oma kysimusele vastust. Kust ma seda nyyd siis kysin? Jube imelik viis neil klientidega suhelda.

Põrgupõhja Jyrka majandusõpik

Käisin Ugala teatri "Jyrkat" vaatamas, Peeter Tammearu lavastuses. Hea lihtne ja lakooniline tykk. Kõiki vahendeid oli pruugitud ysna napilt ning tempo oli - no ytleme mahedalt - eestilik. Mulle parasjagu sobis.

Jäin mõtlema, et Põrgupõhja Jyrka lugu võiks kommenteerida ka mõni majandusteadlane. Praegu passiks täitsa kenasti tõlgendada Tammsaare teksti kui Eesti majanduslugu. Mis see Eestimaa rahvas siis viimastel aastatel muud teinud on kui ahminud kavalate Antsude soovitusel laene, mida ta, ullike, ei mõistnud kulutada ega tagasi maksta. Arusaamatuks jäi nii see, kuhu laenuraha pihust pudenes, kui seegi, kust kurat see nyyd võtta tuleks, kui kurjad Skandinaavia pensionärid kepiga vehkides oma raha tagasi nõuavad.

A: Kuhu sa laenuraha panid?
B: Maja ehitasin.
A: Kuhu sa selle maja tegid?
B: Panga põllu peale.
A: Kelle nimel maja on?
B: Panga nimel.
A: Miks sa siis arvad, et see sinu maja on? Ja miks sa yldse maja ehitasid, mitte maad ei parandanud?
B: Pank soovitas, et ehita maja, nii saab rikkaks. Pank on minu sõber.
A: Kus ta siis sinu sõber on, kui ta su kohtusse kaebas?

Mnjah.

Poliitiline stiilinõu: punane ja roheline ei sobi

Mul mõlgub juba tykk aega meeles väike vastuolu: nimelt on raske maksustada tugevamalt tarbimist, nihutades samal ajal maksukoormat rohkem jõukamate inimeste kaela. Igapäevase tarbimise osakaal kuludes on nimelt madalama sissetuleku korral suurem. See tähendab, et keskkonnamaksud, mis on suunatud osalt tarbimisele ja osalt tööstusele, mõjutavad eraisikuist eelkõige just vaesemaid. Nii et punane ja roheline sobivad kokku ainult jõulukaunistustes.

Mis puutub ettevõtlusmaksudesse, siis need kulud võetakse mingil määral kahtlemata tarbijate taskust. Aga seal vahel on teatud elastsus - mingi piirini absorbeerivad makse ka ettevõtted ise, sõltuvalt sektori turuolukorrast, kasumimarginaalist, väliskapitali nõuetest (overhead'id) jne. Kysimus on selles, kuidas seda elastsust efektiivselt kasutada ja mis punktis elastsus järsult kahaneb.

Lõppeks on selge see, et mida rohkem erandeid, seda ebaefektiivsem on maksusysteem, seda enam tekib sellesse auke ja seda suuremad on maksude administreerimise kulud. Nii et kuidas seda jama siis lahendada - põhimõtteliselt ja yleyldse?


***

Praxis avaldas täna analyysi erakondade valimislubaduste potentsiaalsest mõjust maksusysteemile. Äkki on seal sellest midagi.

Ehkki ma natuke kahtlen sedasorti analyysides, nii nagu ka valimiskompassis (millest tahaks pikemalt kirjutada). Neis võetakse nimelt retoorikat tõe pähe. On ju päevselge, et rohelised ja Rahvaliit, suuresti ka sotsid ja vähemal määral IRL (rääkimata nt Iseseisvusparteist või kristlikest demokraatidest) võivad kokku lubada hulgaliselt asju, mida keegi tegelikult iialgi teostama ei hakka.

Sama kehtib isegi Kesk- ja Reformierakonna kohta: viie rikkama riigi hulka viimine ja keskmise palga utoopilistesse kõrgustesse upitamine on pelgalt syydimatu loba. Avalikult on kaheldud selleski, kas Savisaar oma igikestvast astmelise tulumaksu jutust tegudeni jõuda tahabki - kõigi Keskerakonna koalitsioonide ajal pole ta selle rakendamiseks sõrmegi liigutanud.

Aga mis mõtet on analyysida seebimulli?

Koer kirikus ja siga elutoas

Aastaid tagasi nentis yks mu sõber: "Tartu toomkiriku yhes nurgas s...b koer, teises aga peab ylikooli kogudus jumalateenistust. Ainult luterlased saavad millegi niisugusega hakkama."

Viimasel ajal on mul endal mõnel pool sarnane tunne olnud. Mõistagi hoopis teistsuguses kontekstis - ma ei ole kuigi religioosne ning igatahes mitte kristlane. Kuid kahtlemata saab midagi niisugust tekkida yksnes juhul, kui jutt on millestki sinu jaoks olulisest.


***

Olen ylikooli hingekirjas olnud nyydseks pea kaks aastakymmet, kui väiksemaid pause mitte arvestada. Olen kuulanud loenguid vähemalt neljas teaduskonnas, mõnd eri õppejõudude esituses isegi kolm korda. Selle aja jooksul olen näinud nii mõndagi: ysna erineval tasemel õppejõude ning ka yliõpilasi. Aga see pilt, mis praegu avaneb, mulle kyll rõõmu ei tee.

Kahtlemata ei ole mina oma ihusilmaga näinud ylikooli kuldset õnnepõlve ning vaevalt seda iial olnudki on. Alati on leidunud õppejõude, kes astuvad auditooriumi ette ning hakkavad uimaselt inisedes õpikuteksti kordama. Alati on leidunud ka yliõpilasi, kes ei oska korralikult yhtki keelt ning on võimetud koostama pikemat kui kolmesõnalist mõttekat lauset, rääkimata selle mõistmisest. Ainult et miskipärast näib mulle, et neid polnud varem nii palju.

Ega sest olekski suurt häda, kui aeg-ajalt ei oleks nõutud, et niisuguse seltskonnaga tuleb seminaris diskussiooni arendada. No mida sa räägid Delfi kommentaatoriga, kes kirjavigadest kubisevas tekstis demonstreerib enda teadmatust ajaloost, poliitikast, kultuurist ning käsiteldavast teemast? Aga kui õppejõul ei teki kysimust, kuidas säherdune monstrum keskkoolist välja lubati, rääkimata ylikooli vastuvõtmisest, mis siis minagi kobisen. Mina kvaliteedi nimel võitlemise eest palka ei saa, egas ma haridusminister ole.

Tõsi, motivatsioon oma aega sellele kõigele kulutada langeb muidugi nullini. Pyyan yldiselt ikka valida seltskonda, milles liigun - mulle meeldib, kui see mõjub arendavalt, mitte ei tekita mõnusat yleolekutunnet. Nyyd pean paraku nentima, et isegi sõpradega koos joomine inspireerib mind intellektuaalselt enam kui mõni loeng või seminar. Loodetavasti jätkub mul kõigest hoolimata kannatust see õnnetu ylikoolikujuline toode ometi ära lõpetada, et võiksin seejärel nelja tuule poole kaduda. Enda äkilist iseloomu tundes pole ma ses kahjuks enam sugugi kindel.


***

Mõni päev tagasi avastasin, et eesti Vikipeediasse on siginenud uus kaastööline. Paraku koosneb uue tegelase väärtuslik ja hoolas panus peamiselt seosetust lalinast ja huilatustest tihedalt seotud teemaderingis varakeskajast ja hetiitidest taoistliku alkeemia ning pseudoteaduslike majandusteooriateni. Loomulikult puuduvad selles nii mõte, viited kui ka õigekiri.

Mul pole midagi yhegi teema käsitlemise vastu Vikipeedias, kuid see peaks toimuma entsyklopeediaartikli vormis. Ka õigekirjatus pole otseselt probleem: mu sõprade seas on dysgraafe, kuid nende teksti on võimalik parandada. Nad on nimelt vaimselt terved, nende kirjatööd ei sarnane kadunud Ylo Kiple omadele: "Maailma võimu tõde, prii tuba, yksindus ja selts."

Yks grafomaan jõuab toota päevas rohkem teksti kui mitu toimetajat nädalaga parandavad. See tähendab ent, et needsinased toimetajad ei tee midagi muud kasulikku. Läbu jääb internetti aastateks.

Tihtipeale tuleb mul diskuteerida inimestega, kelle arvates Vikipeedia ongi yks mõttetu saastahunnik: seal pole ju selget autorsust, retsenseerimist ega ranget kaastöötajate valikut. Päris nii see kõik tegelikult ei ole, ent toimuva taustal on aina raskem vastaspoolt veenda. Ega ma ise ka varsti enam usu.

Kui yhes nurgas reostab keegi, kes vajaks tegelikult hoopis arstiabi, ei näe ma mingit mõtet teises nurgas viiteid, õigekirja ja stiili toimetada. Kogu see töö mattub usinate hullude märatsemisse, kelle jaoks minu töölaud on yksnes kemmergusein, kuhu saab vabalt sodida. Milleks siis niigi nappi aega raisata?


***

Nagu korduvalt yteldud (ja mõned inimesed iialgi vist ei mõista), huvitavad mind mitte yksikjuhtumid, vaid yldistused. Ma näen siin märksa laiemat kysimust kui yks permanentse reformi käigus ära solgitud provintsiylikool või veebientsyklopeedia perifeerse haru personaliprobleemid. Oluline kysimus on hoopis see, kuidas peaks sedalaadi olukordades inimestega käituma.

Jah, enamasti olen minagi leebe ja inimsõbraliku lähenemise poolt. Aga mitte alati. Kõik kohad maailmas ei ole hooldekodud, kus iga inimest tuleb avasyli vastu võtta. Kui kuskil tahetakse midagi konkreetset saavutada, tuleb leppida paratamatusega, et kõik inimesed sinna ei sobi. Leebelt võib ka kyynarnukist kinni võtta ja uksest välja talutada.

Jah, muidugi on see kohutavalt julm ja jõhker. Ent nunnutamine ei ole tegelikult inimsõbralik. Tyhja sellest, et kõigi võrdseks kuulutamisel lahkuvad esimestena need, kes ka mujal hakkama saavad - nemad võivad enda eest ise hoolitseda. Kuid ka need õnnetukesed, kelle tõttu latt muru kõrgusele lastakse, tajuvad varem või hiljem ebamugavust. Ega siga ennast elutoas tegelikult hästi tunne, õues on parem ja kodusem.

Kahtlemata leidub ka teisi seisukohti: õilsamaid ja ilusamaid, kultuursemaid ja viisakamaid. See siin on minu oma.

Maailm on jõudnud absurdi

"Maailm on jõudnud absurdsusse: kui sa ei räägi kasulastele neegrite ja valgete suhete lubatavusest, siis lapsendada ei saa. Punkt!" röökis yks tänane sissekanne mu Facebooki uudisvoos.

Ah, õige kyll, seekord oli jutt ikkagi homodest, mitte neegritest. Aga no mis seal vahet? Mõlemad on alamad inimtõud, kes tuleks korralike inimeste yhiskonnast isoleerida.

Ausõna, ma võtsin tolle sissekande autori sõbrakutse vastu yksnes hajameelsusest. Eesnimede sarnasuse tõttu pidasin teda kogemata võimalikuks tulevaseks sugulaseks. Vabandan väga ning yhtlasi parandan vea.

Kaubanduslikud lyhivestlused

Solarise Apollo.
- Vabandage, ega teil ei ole tänavust kuuendat Loomingut?
- Looomingu???
- Looming. Ajakiri.
- Ajakirji ei olje!


***

Pelgulinna Selver.
- Ei saa! Ainult piljdiga!
- Oot, miks ei saa? Ma võin sellele ymbrikule ise pildi peale joonistada.
- Hind ei olje!
- Myygil on, aga osta ei tohi?
- Ei saa!


***

Teeks mingi intelligentse ja vaimuka kokkuvõtte, aga ei oska.

Tunded: hämmeldus, mõistmatus, masendus ja natuke täiesti abstraktset viha.



P.S. Mirjam - prindi mu postitus välja, võta Apollosse kaasa ja ytle, et otsid tööd. Äkki on kasu. Mõni eestlane vast juhtkonnas ikka leidub, kes Loomingust kuulnud on.

Instinktid on, mõistust pole vajagi

Pärast eelmise aasta lõpus toimunud enesekohitsemist on Päevalehest saanud aeglane leht, mida võib lugeda kord yle paari päeva, kaotamata midagi olulist. Nähtavasti pole kogu tööloogika veel paika loksunud, kuna arvamusrubriiki toimetatakse kaunis kummaliselt: väljast tellitud arvamuslood on tihti päris huvitavad, EPLi enda ajakirjanikud aga... noh, ytleme, ei ilmuta alati säravat mõistust.

Mikk Salu järjekordne jaburdus on suurepärane näide tekstist, mille autor saab ise ka aru, et ajab jama. Miks ta selle siis ikkagi lehte pani - kurat seda teab. Ehk on syydi hapukurgihooaeg ja harjumatu palavus?

Salu tahab, et samasooliste abielu Eestis ei seadustataks. Pealkirjas lubab ta tuua oma homofoobia toetuseks tuua kaks argumenti.

Paraku ei pea ta oma lubadust, kuna esimene neist on mitte argument, vaid tautoloogia: mina arvan nii, sest mina arvan nii. Tore, kui inimene teab, mida millegi suhtes tunneb. Aga miks peaks kogu ylejäänud yhiskond tema eelarvamuste järgi käima?

Teine "argument" on tegelikult harjumus: nii on ikka olnud, sestap olgu edaspidigi. Meie armas mõttetark taipab isegi, et sama loogika alusel peaks Eestis tänini pärisorjus kehtima, aga harjumus on ikkagi armas. Sestap soovitab ta rakendada enda pakutud reeglit yksnes neil juhtudel, mis talle meeldivad.

Kyll aga on tekst pikitud retooriliste nilbustega. Kord vihjab Salu asjassepuutumatuid näiteid tuues homoabielu samasusele intsestiga, kord mängib karikatuuritsedes feministide ja intelligentide vastasele vihale ("krunnidega tädid ja prillidega onud"). Loogikapuuduse õnnistab ta sisse Friedrich Hayeki pyha nimega, mis on viimasel ajal moes.

Retoorilise mulli sees peitub suurepärane subjektiivsus: teiste elu yle otsustamiseks pole tarvis mingit kõrgemat ajutegevust, piisab instinktidest ja urinast. Isegi Opus Dei maaletoojad, kes aeg-ajalt Eesti lehtedes moraali allakäigu pärast halavad, pretendeerivad oma võltsvagaduses mingile objektiivsusele. Ausus on kiiduväärt ja värskendav.

Ehkki Salu tekstis puudub igasugune mõistuspära, ei maksa seda siiski tyhiseks pidada. Autor kuulub nimelt arvukasse inimryhma, kelle esindajad levitavad mõnikord ysna olulistel positsioonidel sama mõttelaadi: olen väiklane ja rumal ning selle yle uhke!

Selliste inimeste olemasoluga on kindlasti mõistlik arvestada. Nendega nõustuma siiski ei pea.


P.S. Selles, et ennast mingil määral vist ikka veel mõtlevate inimeste leheks pidav EPL hakkas homofoobide häälekandjaks (mida ootaksin ehk pigem Postimehelt) ning suuresti mõttelagedaile orienteerunud Delfi on juhtkirjades võtnud mõistusliku positsiooni (muidugi tänu Rain Koolile), on tykike nauditavat irooniat nagu kirss šokolaadikommis. Jutt on kooruke, õpetus ivake.