Filosoofilised kirjad: Millised keelenormid peaks valima Vikipeedia?

Kirjutasin yhele tuntud keeleinimesele kirja. Meil tekkis imepisike kirjavahetus, kui mina kysisin tema arvamust yhes keelekysimuses ja tema tahtis ka minu oma kuulda. Paraku venis mu vastus ysna pikaks ortograafiafilosoofiliseks heietuseks, nii et mõtlesin panna selle siia, ilmarahvale naeruks. Mulle tundub, et siin polegi huvitav just see konkreetne kysimus, vaid mõned selle yle mõtisklemise kaudu avanevad yldisemad kaalutlused. Aga muidugi võib ka olla, et see kõik tundub huvitav vaid mu enda jaoks. No olgu siis peale. Siit leian ma jutu vähemalt teinekord guugeldades yles.

Selguse huvides enne segast juttu: yldisemalt yteldes on kõneaineks, kas entsyklopeediat (või konkreetselt Vikipeediat) kirjutades peaks talitama ametliku keele või tavakeele jaoks kehtestatud normide kohaselt. Mõnes punktis tuleb meil ju teatavasti see valik teha.

***

Entsyklopeediat tehes peab arvestama, et inimesed juhinduvad sellest oma keelekasutuses. Tavakeel on aga keele põhiosa, ametikeel on vaid yks allkeelte kobar ning seejuures ysna resistentne. Ametikeele mõju tavakeelele on minu isiklikku kogemust mööda (nii ajakirjaniku ja keeletoimetaja kui ka ametnikuna) suurem probleem kui tavakeele mõju ametikeelele (jättes kõrvale madalkeelsuse, mis on pigem allkeelte omavahelise suhtluse kysimus ja millesse entsyklopeedia niikuinii ei puutu; kyll võib selle hea tahtmise korral näha ajalehtedes leviva madalkeelsuse mõju). Seega oleks parem kasutada tavakeele normi ja jätta ametikeel enese hooleks; ei umbrohi koole.

Pealegi peaksin ma entsyklopeediateksti pigem tavatekstide kui ametitekstide hulka kuuluvaks, niisamuti nagu ajalehed on pigem tavatekstid, ehkki ka nende tootmine on teatud määral formaliseeritud; võrguentsyklopeedias on taolist formaalsust isegi vähem (kuigi, jah, keelekorralduslikus või ortograafilises mõttes võib siin vastu vaielda, kui mõelda, mitu keeletoimetajat Eesti leheveebide peale kokku saab - oletan, et alla kymne ja võib-olla alla viie). Entsyklopeedia, nii nagu ka ajaleht, on mõeldud kõigile. Seda peavad saama lugeda kõik, kes tänavalt tuppa astuvad (või, noh, kas just kõik, aga nende lugemise oskus on meie kultuuris eeldatavasti peaaegu kõigil; näiteks seaduste puhul seda tegelikult ju ei eeldata, eeldus on pigem retooriline). Entsyklopeedia ei esinda - või vähemasti ei tohiks esindada - kedagi, ta on kõigilt kõigile ning Vikipeedia puhul ka kõigi kaudu, umbes nagu Ameerika rahvavalitsus. Ses suhtes synnib ta pigem avaliku kui ametkondliku, isegi yleyldise ligipääsetavuse korral olemuselt suletud tekstimudeli alusel; mitte pyyne, vaid platsi peal, peenema nimega yteldes agoraal.

Siin on muidugi omad agad. Meil Vikipeedias on ysna palju vaieldud selle yle, kui problemaatiline just on sedalaadi väljendite nagu "Tartu ylikool" ja "Tartu Ylikool" kasutamine. Vahel aitab läbiv suurtäht tõepoolest mitmetimõistetavust vältida ning kui me juba yhes valdkonnas seda pruugime, oleks loogiline jätkata samamoodi kõikjal - Tartu Ylikoolist Albu Lasteaed-Algkoolini. Teatud mõttes tunduks siis loogiline ka Minnesota Algkool; võimalik, et see on muidugi vikipedismi eripära ning inimesed, kes suure osa ajast tegelevad tõlkimisega, ei taju nii suurt vahet emakeelsete ja tõlkenimede vahel. Pealegi on meil ju mõnigi tõlkenimi juba suurtäheliselt kasutusel: Yhinenud Rahvaste Organisatsioon, Rahvusvaheline Valuutafond, Ameerika Ühendriigid... Miks peaks siis järgmised organisatsioonid, fondid ja riigid pisikesed olema? Piiride aluseks võiks olla põhimõtted, muidu ei pysi need kellelegi meeles.

Kõrvalt tuletati mulle meelde, et yks võimalik argument on veel: mõnedki tõmbavad piiri tavakeelepruugi ja ametliku keelekasutuse vahele eelkõige tõemäära järgi tekstis. Ajalehest ei oota keegi, et seal tõde sees oleks, see on ikka kellegi tõlgendus või arvamus. Aga entsyklopeedia peab vastama tõele - nii mõttes kui ka sõnas. Nojaa. Sellest loogikast saan ma aru kyll, ehkki mul endal on seda raske omaks võtta, sest nii aastaid filosoofiat tudeerinu  kui ka entsyklopeedilise vorstivabriku liinitöölisena olen tõe olemasolu suhtes ysna kahtleval positsioonil, vahest peaaegu agnostilisel. Ent, jah, ka nõnda saab mõtelda ning neid otsuseid tehes peaks arvestama teistmoodigi mõtlemisega kui endal peas on. Inimeste mõtted ja kujutlused on vahel sama olulised faktid kui metsas kukkuv puu.

Mõneti võiks ju mõelda, et annaks siis tõesti algul ametliku nimekuju ning kasutaks pärast tekstis tavakeelset. Aga mul on kuri kahtlus, et nii tekiks veel rohkem segadust kui siiani. Inimesed ei ole sedalaadi finesside lahtimõtestamisel yldiselt väga tugevad ning kuna Vikipeedia kirjutajad ei ole teps mitte targemad kui selle lugejad, läheks kõik ka kaastöölistel endil kiiresti sassi. See võib muidugi olla pelgalt mu isikliku misantroopia väljendus, mõni optimistlikum hing usuks mõistuse loodud korda ning valgustuse jõudu.

Nii et lõpuks on see algustäht ikka mitme otsaga asi, nagu enamik ortograafiakysimusi. Kuskil tuleb lihtsalt leida eri kaalutluste vaheline tasakaalupunkt ja teha mingi otsus, muidu võib aia peale kõõluma jäädagi nagu Humpty Dumpty. Ainult et, jah, milline...

Keelefilosoofia seminari konspekt

Keel muutub. Tähendused lahkuvad me sõnade alt,
kuni selgitus, mille kord kokku seadsime,
ei ytle enam kellelegi midagi.
Sõnad on jäänud samaks ega lahku oma kohtadelt,
kuid meie mõtted ei taba enam märki,
nende sisu ei ole enam seal.
Lõpuks ei oska me isegi öelda,
millest mõtlesime eile.
Keel voolab me ymber, petlikult kindel,
vikerkaarevärvilised heiastused selle pinnal
varjavad läbipaistmatut tumedust, mille põhjas
rohelised ideed magavad raevukalt.
Meie oleme vaid nende unenägu.

Objektiivsus, subjektiivsus ja keel

Aeg-ajalt satun ma täiesti ootamatutes kohtades filosoofilistele mõttekäikudele. Viktor Pelevini "Libalooma Pühast Raamatust" leidsin täna näiteks huvitava Berkeley-käsitluse ning isegi tema kurikuulsa tõrvavee retsepti, Vikipeedias artiklite vormistuse ja yhe spetsiifilise loendityybi järjestuspõhimõtete teemal diskuteerides aga komistasin subjektiivsuse ja objektiivsuse otsa.

Subjektiivne on kõik, mille reeglid on määranud subjekt. Vikipeedia puhul võib näiteks tuua artiklite nimed, sisu, liigendus, kategooriad ja Vikipeedia enda nime. Huvitav on siin see, et hulk subjekte leidis neis asjus kompromissi: ylejäänud subjektid võivad sellega nõustuda või mitte, aga kui nad omal ajal otsustusprotsessis sõna ei võtnud, pole neil väga palju kobiseda, kuni uusi osalejaid ei kogune nii palju, et on põhjust senist konsensust uuesti arutada.

Ka intrasubjektiivne, konsensuslik kokkulepe on subjektiivne, kuid see on grupiviisiline subjektiivsus ja säherdusena teatud mõttes laiema moraalse legitiimsuse või mandaadiga kui individuaalne subjektiivsus. Ratsionaalsuse seisukohalt selle legitiimsus muidugi ei muutu, ratsionaalsus huvitub yksnes argumentidest, kuid mõnelgi juhul on vaja yhiskondlikku kokkulepet - sotsiaalsed praktikad selleta lihtsalt ei tööta.

Yks niisugune sotsiaalne praktika on keel. Suur osa keelefilosoofiast on kamarajura, halvas mõttes metafyysika, mis on kyll lõbus, kuid ei kirjelda kuigivõrd keelt nii, nagu see tegelikkuses funktsioneerib. Me ei tarvita ju aredaid, selgepiirilisi mõisteid, mis oleksid definitsioonidega yheselt antud ja mis kõlbaksid traditsiooniliseks loogiliseks analyysiks. Meie mõisted on pigem hägusad, ebamäärased, enam-vähem selge on vaid nende kese, nii-ytelda prototyyp - ent yleminek asjast mitteasjaks on sujuv, vaieldav, sõltuv võrdlusmaterjalist ja kontekstist.

Vares on muidugi must kahe jala ja kahe tiivaga lendav olevus, ent ka valge vares on vares. Yhe jalaga vares on vares. Vigase tiiva tõttu maad mööda keksiv vares on vares. Kui sel pole jalgu ega tiibu, lennata pole sel mõtteski ning see on näiteks roheline, ei ole see tõenäoliselt vares. Aga mine hullu tea.

Keel on liiane, suur osa sellest on ratsionaalse analyysi seisukohalt ylearu. Suurema osa ajast, mil me räägime, ei kuula meid keegi. Kui kuulabki, saab tavaliselt valesti aru. Me mõistame yksteist vaid niipalju, et saaksime omavahel praktilist tegevust koordineerida: yldjuhul, laias laastus, rohkete vigadega. Nyansid lähevad alati tõlkes kaduma.

Põhimõtteliselt on keele synnimehhanism väga lihtne. Kui yrginimene Uugu ytles teisele yrginimesele Uudule "Urgh?", too põrnitses teda natuke aega mõistmatul pilgul, kruttis siis sõrme meelekohal ja keeras magama, jäid nad mõlemad nälga ja surid ära. Kui aga Uugu "Urgh?" sai Uudult vastu innuka noogutusega "Urgh!", nad mõlemad haarasid nuiad ning läksid mammutit kyttima, elasid nad veel kaua õnnelikult ning said palju lapsi. Nii me siiamaani suhtlemegi.

Individuaalsel tasandil kordub sisuliselt sama protsess. Biheivioristlikust vaatepunktist sarnaneb selle algus tingrefleksile: kui iga kord kaasneb toiduga häälitsus "Mämm", hakkan ma lõpuks näljasena ka ise "Mämm" ytlema, lootes, et äkki antakse sellega koos syya. Varem ju anti, õpetab meile induktiivne järeldus - loogika seisukohalt äärmiselt kahtlane, kuid vahel siiski ysna praktiline arutlusmehhanism.

Mul pole aimugi, mis neist silme eest möödaujuvatest laikudest ja kõrvukostvaist helidest on "auto", aga kui seda piisavalt sageli mingit sorti helide ja kujunditega koos korratakse, proovin ma lõpuks järele, äkki saan ise ka mõnele "autole" pihta. Samas võin ma seda sõna eluaeg teistmoodi kasutada kui teised, kui keegi mulle nyansse ei selgita ja ka elu ise mind ymber õppima ei sunni.

Nii et kogu keel on subjektiivne. See tähendab aga, et selles saab "eksida" või "vigu" teha vaid samavõrd, kuivõrd saab rikkuda iga selgelt väljendamata, kõigile arusaadavaks oletatud lepingut.

Inimesed ei mõista abstraktsioone kuigi hästi, me kipub neid ikka asjastama ja konkretiseerima. Kui meil on mingisugune kokkulepe, hakkame varem või hiljem kujutlema, et see on midagi iseseisvat, mis ei sõltu minust ja sinust, mida ei olegi enam nii kerge muuta, mida ei saa tyhistada lihtsalt sõnavahetusega "Ah, hunt sellega." - "Nojah." Me arvame, et see on midagi objektiivset ja yldkehtivat, pyyame leiutada sellele metafyysilisi ja olemuslikke põhjendusi. Selliseid näiteid on palju: kes jahub oma rahva ajaloolisest ylesandest, kes ylikooli, raamatukogu, sõjaväe või mis tahes muu puhtyhiskondliku nähtuse ajatust loomusest, kes yldistab oma isiklikke nappe teadmisi yhest konkreetsest keelest ja omaenese mõtlemisest reegliteks, mis kehtiksid kõigi võimalike keelte ja mõtteprotsesside kohta.

Nii see ju tegelikult ei ole. Palju subjektiivset ei muutu kuhjudes objektiivseks. Sõnaloendi objektiivse järjestuseni võib jõuda juhuarvude generaatori abil, kui see kasutab mitte juhuslikkuse arvutuslikke imitatsioonimehhanisme, vaid radioaktiivse protsessi abil toodetud rida. Kõik muud reastamisviisid on subjektiivsed, need sõltuvad inimestest.

Teisalt pole meil sellisest objektiivsusest kuigi palju kasu. Mõistlikum on jääda subjektiivsuse juurde, kuid teha endale selgeks, et see on meie teadlik valik ja enamgi veel: me valime vaid yhe konkreetse subjektiivsuse viisi paljude teiste seast. Loodetavasti on meie eelistus yhel või teisel moel põhjendatud, ent kui ka pole, võiks see ikkagi olla vähemalt teadlik.

Sageli on praktiline teada, mida sa otsustad - või kui keele juurde tagasi tulla, siis ka, mida sa räägid. Sageli on praktiline olla teadvusel.

Plutarchos, platooniline keskmik

Tekkis kysimus, kas nimetada Plutarchost keskplatonistiks või keskmiseks platonistiks.

"Keskmine platonist" kõlab justkui hinnang, olgu siis olulisuse või kvaliteedi kohta.

"Milline platonist Plutarchos oli?" - "Noh, nii... keskmine. Ei väga silmapaistev ega ka päris hädine. Kõlbas kyll."

Või siis...

"Istusid baarileti taga kolm platonisti. Kaks äärmist läksid piljardit mängima ning kolmas oli Plutarchos."

Teisalt, jah, ega ta kogu platonismi keskne kuju ei olnud, yksnes keskplatonismis.

"Väljakule jookseb number seitse, keskplatonist Plutarchos. Ääreplatonistid on täna Antiochos ja Ammonios Sakkas. Ja nyyd liigub kaamera aristotellaste poolele."

Nii ei sobi ja naa ei sobi. Aga midagi peab inimese kohta ju ytlema!

Sõnasõnumine

Koostasin kord ajakirjanikele abivahendiks paar loendit ja näpunäidet. Tundub, et neid läheb inimestel endiselt vaja, sestap riputan siia avalikult yles.

Hämmastavalt paljude inimeste sõnavara kipub piirduma sõnadega "sõnab" ja "sõnul". See võib näida kyll yllatav, ent tegelikult on eesti keeles ka teisi sõnu. Muidugi on nimekiri esialgne ja hädapärane. Kes siiski abi leiab, tarvitagu.

Nimekirja pruukimise käigus palun kasutada pead. Kõlab uskumatult, kuid ma olen kuulnud virinat, et need pole ju synonyymid. Lase loll palvetama, peksab pea vastu põrandat puruks.

sõnab

analüüsib
arutleb
arvab
ennustab
hindab
hoiatab
juhatab
juhendab
julgustab
jutustab
kahtleb
kiidab
kinnitab
kirjeldab
kirub
kommenteerib
konstateerib
kostab
kurjustab
kuulutab
kõhkleb
kõneleb
laidab
lausub
leiab
lisab
loetleb
loodab
lubab
mainib
meenutab
muheleb
mõtiskleb
märgib
möönab
neab
nendib
nimetab
noomib
nõuab
nõustub
näitab
ohkab
oletab
oponeerib
osundab (muuseas, see sõna tähendab "tsiteerib", mitte "näitab")
osutab
pahandab
pakub
pelgab
poetab
põhjendab
reageerib (avaldusele, eelnevale, kommentaarile...)
resümeerib
rõhutab
rõõmustab
räägib
sedastab
seletab
selgitab
soostub
sõnab
teatab
teavitab
toonitab
tsiteerib
tunnistab
tunnustab
tutvustab
täheldab
tähendab
täiendab
täpsustab
unistab
usub
vaidleb (vastu)
veenab
vihjab
viitab
väidab
õpetab
ütleb

annab nõu
on kindel (ebalev, nukker jne)
suhtub umbusuga
toob näite
võtab (jutu, eelneva, ...) kokku

"Avab" ei kõlba "sõnab" jms asendusena kuhugi. Sel juhul tuleks ka lisada, mida avatakse - enamasti millegi (kontserdi, ettevõtmise, streigi, teadaande) tagamaid või tausta.

sõnul

andmeil
arvamuse kohaselt
arvates
arvutuste kohaselt
hinnangul
jutu järgi
kartust mööda
kinnitusel
kirjeldust mööda
meelest
meenutusel
mäletamist mööda
oletuste põhjal
sõnul
sõnutsi
teada
teatel
tunnistuse järgi
tunnistust mööda
väitel
X-ile teadaolevalt

aga

Aga asemel saab edukalt kirjutada ka ent ja kuid. Kui neid vaheldumisi pruukides ikka liiga palju agasid kõrvu satub, on nad ylearu ja tuleb kiiresti välja visata. Proovitagu, saab parem.

Eetilise välimusega emakeelenädal

Eile kuulutas THI välja kirjatalgud pealkirjaga "Eesti ustest – sisse, välja". Ma saan aru, et emakeelepäev ja puha, aga minu jaoks on see interpunktuatsioon ikkagi imelik. Mina oleks asetanud kirjavahemärgid teisiti: "Eesti ustest sisse-välja". Praegune pealkiri tundub viitavat pigem Eesti uksetööstusele, mitte Eestist sisse ja välja käimisele. Kumb meist stilistiliselt pime on, mina või Ilves?

Täna leidsin Bioneeri ja EMSLi kaudu Tartu Ylikooli Tervishoiu Instituudi vana pressiteate. Selgus, et meditsiinilinnaku rahvas on kesklinnas elavatest filoloogidest liiga kaugele jäänud - enam ei osata otsekõne ymber jutumärke ja komasid panna. "Niimoodi kasutatakse kirjavahemärke," ytles vana indiaanlane õpetlikult. "Mitte niimoodi", kinnitas noor indiaanlane võtlikult.

See-eest komistasin ka yhe ilusa fraasi otsa: "...turvatarvik ei tohi rikkuda pakendi eetilist välimust..." Yhtaegu luuleline ja filosoofiline, kas pole?

Eks seda näeb, mis homne toob: eetilise välimuse või eestilised uksed.

Puuduliku keeltealase haridusega

Eneseirooniat nautiv Päevaleht pakub täna toredat komplekti: lõbus uudis Siberi asutusest, mille kunstnik ei saanud aru "s nemetskimi bukvami" kirjutatud tekstist, on yhtlasi ka kodune ylesanne õigekirjahuvilistele.

Mitu viga leiad sina?

Siberis kasutati rahvusvahelise vastuvõtu dekoratsioonideks natsisaksamaa ajalehti

Kahevõistluse maailmameistrivõistluste organiseerijad kasutasid Venemaal pressivastuvõttu korraldades kogemata dekoratsioonideks ajalehti, kus terendasid pealkirjad: "Reichi valitseja Hitler!" ja "Invasioon on alanud."

Korraldajad on äpardunud dekorastsioonide kasutamise pärast vabandanud, öeldes, et natside ajalehed sattusid dekoratsioonide sekka kogemata. Nimelt kasutati vastuvõtu laudadel välismaiseid vanu ajalehti erinevates keeltes, vahendab Spiegel.

Kasutatud lehtede hulka oli sattunud ajalehed "Der Angriff" ja "Deutsche Allgemeine Zeitung". "Der Angriff" oli natside poolt 1927. aastal rajatud ajaleht, mida andis välja propagandaminister Joseph Goebbels.

"Meil ei olnud poliitilist tagamõtet," vabandas Ugra Klassikalise Tearikeskuse pradirektor Irina Tashenko. Ajalehed valis välja kunstnik, kes oli puuduliku keeltealase haridusega ja ei suutnud ladina tähestikust aru saada.

Ugra keskus on kahevõistluse üritusi korraldanud juba viis aastat.

Toimetatud Eesti

Olen mõnegi tuttavaga aeg-ajalt arutanud, kui palju ytleb lugejale raamatu tõlkija või toimetaja nimi. Suhteliselt vähe vist, suurem jagu inimesi pole ju kuigi agarad lugejad. Tõlkijate ja toimetajate vastu on põhjust huvi tunda vaid neil, kes kas ysna palju loevad või ise raamatuid valmistavad. Vahel ei pane raamatupoed ja kirjastused raamatututvustuse kõrvale isegi autori nime, peetakse ylearuseks. Mis siis teistest tahta?

Tõlkijaid omakorda tuntakse rohkem kui toimetajaid. Neile antakse auhindu (ehkki pisikesi), algatatakse tõlkeprogramme (ehkki nõdrakesi), vahel harva ilmub ka tõlkekogumikke (mõne aja eest näiteks Harald Rajametsa oma). Tõlkijaid mainitakse ikka raamatuarvustustes, kui arvustaja just väga noor ja ullike pole; toimetajaid vaid siis, kui midagi tõsiselt viltu on läinud.

Samas on toimetajatel tugev pikaajaline mõju. Autorid ja tõlkijad kujundavad muidugi samuti keelt, ent toimetajad loovad selles yhtluse. Tihti ei passi ajakirjaniku või kirjaniku tekst toimetamata kujul yldse trykki lasta. Et muidu hea ivaga, ent äpardunud vormis juttu tõsiselt toimetada, on muidugi vaja tugeva stiilitajuga kogenud toimetajat, kes julgeks teksti muuta, kuid ei teeks seda yleliia.

Meil on selliseid olnud kyll. Kui mõne aja eest Linda Ruud suri, täheldas yks ta kolleeg, et Lindata näeks eesti luule ysna teistsugune välja, aga tema järelehyyded kogu kohalikus ajakirjanduses võinuks peoga ära katta. Legendaarseid toimetajaid on tänagi, ehkki vähe. Ja enamjaolt on need tundmatud legendid: tuntud ainult nende seas, kes aja- ja muidukirjanduse telgitaguseid teavad. Helju Vals võtab vahel ikka sõna, tema eeskujul mõni noorgi, kuid enamasti sulanduvad toimetajad vaikselt tausta ja lavale ei trygi. Eks seda ole nende palganumbritest näha ka.

Praegu on vana, nõukogudeaegse kooliga toimetajaist mõni veel alles, ehkki suurem jagu juba läinud või minekul. Mõni noor ja innukas filoloog võiks võtta kätte ning teha Eesti toimetajatest alguses bakalaureuse-, siis magistritöö ning lõpuks raamatugi. Korjata mälestusi nii kolleegidelt kui ka toimetatutelt. Kes keda ja kuidas mõjutas, milliseid jälgi jättis. Mismoodi näevad välja need kohad Eesti kultuuri- ja keeleloos, kuhu keegi tavaliselt ei vaata.

Kui hästi kirjutada, võiks sellest saada päris põnev raamat. Nimeks võiks panna näiteks "Toimetatud Eesti".

Kokatädid lehetoimetustes

Rain Kooli kurtis hiljuti, et Eesti lehed ei saa siiani aru, misasi on internet, rääkimata muudest toredatest vidinatest nagu tahvelarvutid. Küllike Rooväli nentis, et veebi mõistetakse pruukida vaid klikikogumiseks. Ilmselt on õigus mõlemal.

Päevalehel juhtus täna järjekordne tööõnnetus. Pealklirja all "Miks inglased Narva kolisid?" jutustavad Andres Eilart ja Aavo Kokk paari faktikribula jagu suitsetamisest 17. sajandi Euroopas. Ainult pealkirjaga ei seostu tekstis ykski lause.

Kyllap sest paberlehes juttu on. Lugu lõpeb kui noaga lõigatud; nähtavasti unustati lisada märge, et edasi tuleks lugeda paberilt. Ega see pole mingi erand, vähem silmatorkavaid juhtumeid on kõik kohad täis. Lehekujundajad teavad infograafika tähtsust, ent netis on sellega nagu on: kes riputab joonised ja pildid yles imepisikesena kui seasilmad, kes jätab yldse ära.

Aga internet ei ole yksnes tselluloosivabrikute reklaampind. Igal veebilehe lugejal ei ole arvuti kõrval virna värskeid ajalehti. Ma kahtlen sygavalt, kas neid tegelikult kuigi palju ongi, kes veebis poolikut artiklit nähes kohe leheputkasse tormavad. Pigem mõjutab see lugejaskonda teistpidi - aina vähemad neist tulevad tagasi. Narri lugejat yheksa korda...

Kord veebi riputatu jääb sinna pikaks ajaks. Harva viitsitakse leheveebides käkitut parandada, uus sisu tuleb ju kogu aeg peale. Teisalt on Eesti ajalehed loobunud internetisisu kvaliteedikontrollist. Paberlehtedes see harjumuse jõul veel toimib, mis näitab, et toimetuste strateegia kujundajad mõtlevad ikka veel internetist kui paberi ripatsist. Niivõrd kui me ajakirjandusel muidugi strateegiat ongi; tihtipeale tundub, et seda asendavad paanika, eufooria ja improvisatsioon.

Mis siis saab? Midagi ei saa. Väikesel turul tasub kvaliteet ennast ära yksnes siis, kui kõik turuosalised seda tahavad. Kui yks konkurentidest hakkab kvaliteedi arvelt odavamalt tootma, järgnevad teised sellele ysna ruttu.

Õnneks ei pea Eesti lehed ka väliskonkurentsi kartma. Nagu Tõnn Sarv mõne aja eest märkis, on eestlased tänini suures osas umbkeelsed. Seda ka meediatarbimises: suurem jagu inimesi ei tunne end yheski võõrkeeles nii vabalt, et neis igapäevaseid uudiseid lugeda.

Infoajastu on toonud väikestesse yhiskondadesse uut laadi kihistumise. Kes suudab mõista teisi keeli ja keerulisi tekste, orienteeruda kõikvõimalikes moodsates ja muutlikes infoallikates, võib soovi või vajaduse korral ka Eestist ära minna, olgu fyysiliselt või vaimselt. Kellel see yle jõu käib, jääb siia, tahtku või ärgu tahtku. Väiksem maailm, vähem valikuid.

Kes siseturule toodab, võib sellega arvestada ja käituda nagu kehvemat sorti koolisöökla kokk: söö seda plöga, mis ma su pudrukaussi lajatan, või ole nälgas. Vaba maa, otsusta ise.

See eesti keele säädus... Vol. 2

Vanu tekste lapates leidsin pea pooleteist aasta vanuse kirjatyki. "Parim enne" on kyll tõenäoliselt möödas, ent "kõlblik kuni" arvatavasti veel mitte, ehkki mõni viidatud syndmus kipub praegu meelest minema. Niisama raisku lasta ka ei taha, las ripub parem siin. Pealegi ei viitsi ma praegu tõsistest asjadest korralikult blogida, see laul on aga juba olemas.

Laulda vana hea "See Vene riigi säädus" viisi peal.


***

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

EKI-l võimu oli vähe,
tema sõda alustas,
sest ajalehti yle
tema voli ihaldas.

Deskriptiivne paradigma,
nii uhke oli ta.
Käis pauk ja normatiivseks
ta tehti päevaga.

Päevaleht, see uhke meedia,
tema kohtus võitmata,
kuid uue säädusega
saab yle kaela ta.

Õigekeelsussõnaraama-
tu lahti tegime
ja pensjonäre nähes
sealt jalga lasime.

Tiiu Erelt rõivit kannab,
mis potisinised,
aumärke neile annab,
kel käed on tindised.

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

Eelmine kord sai teemat käsiteldud siin.

Päikesepoisid: Nii nad välja suridki

A: No miks see autor kogu aeg niimoodi kirjutab? Mis ta sellega mõtles?
B: Aga kutsu ta siia ja kysi.
A: Ma ei saa!
B: Miks?
A: Ma sõin lõunaks sibulat!
B: Ma mõtlesin, et te räägite toimetamisest. Sa tahad teda suudelda või?
A: EIII!!!

Kus on toimetaja koht?

Niidule oli toimetamine kaaslooming – nii põhjalik ja järjekindel oli ta oma missioonis. Pärast käsikirja trükkiminekut oli mõnigi autor küsinud, kas mitte panna Heldur Niitu kaasautoriks.

Nii kirjutas Rein Veidemann reedel Postimehes Keele ja Kirjanduse pikaajalisest toimetajast.

Tänapäeval tehakse selliseid soovitusi vaid irooniliselt. Toimetaja ylesanne on olla märkamatu isegi juhul, kui autor on pooleldi kirjaoskamatu. Võimetus ennast väljendada, rumalus ja harimatus on mõnikord autori omapära, tema ainulaadne stiil.

Oska hinnata seda, mis inimesel on, nõudmata seda, mida ei ole.

Fukoism

Kui keegi saab kelleltki midagi nõuda - millegi valmistamist, kirjutamist, maksmist, mida iganes -, on tegemist võimuga. Aga võimu läheduses keel muutub, nii nagu valgus kaldub gravitatsiooniväljas kõrvale. Selleks pole vaja kellegi tahet ega tööd, see toimub ysna iseenesest.

Nii tekivadki kummalised neologismid ja seni tavapärased sõnad hakkavad tähendama midagi, mida nad eluski poleks arvanud end tähendavat. Nad põgeneksid kriisates, kui saaksid. Ent juba on hilja.

Teostame läbiviimist kvartaalselt

Kardetavasti on kusagil inimesed, kes peavad õhtul koju tulles lastega umbes niisugusi dialooge:

- Kas sul on käesoleval aruandeperioodil kooliväliseks teostamiseks ettenähtud õppetegevused juba ellu viidud?
- Jooksval perioodil puuduvad vastava operatiivdokumendi andmetel niihästi eelmisest perioodist ülekantud kui ka käesoleval perioodil algatatud inim- ja ajaressursinõudlikud tegevused. Kas sellistel tingimustel on võimalik teostada füüsilise kultuuriga seonduvaid tegevusi välitingimustes?
- Välitegevusi võib möönda eeldusel, et operatiivdokument on ajakohastatud vastavalt aruandeperioodi nõuetele. Kooskõlasta nõuetele vastavus kolleegidega telefoni teel kommunikeerudes!

Mul on pisuke pelg, et tunnen mõnd säherdust.

Kuidas teha reklaami: Vali oma päeval!

Sotsiaalvõrgustikes on kirjaoskamatus endiselt eduka reklaami alus.

Oh! Ma vaene eesti keel

"Arusaadav on tõesti, et võib olla garantii eelarves, meie eelarveprotseduur on seadustatud kas riigi puhul või omavalitsusel ja siin pole nagu võimalusi. Aga pealinn 2012 sai või vähemalt saab raha ja see on garanteeritud Euroopa poolt, aga seal ka nagu pole võetud ega riigipoolne eelarve ega kohaliku omavalitsuse eelarve," ytles kunagine rahvastikuminister Eldar Efendijev täna riigikogus.

Brrr.

Mitu kirjaviga leiad sina riigikogus esitatud järelepärimisest?

Kui minister kinnitab of record, et venekeelset jaama ei tule ja see on regioonis mõttetu siis miks talitab ta kuu hiljem oma sõnadele vastu.

Allikas on siin.

Esitajad: Marika Tuus, Heimar Lenk, Kadri Simson, Mailis Reps, Nikolai Põdramägi, Valeri Korb, Toomas Varek. Seitse inimest, kellest ykski ei mõista eesti ega inglise keelt? No palju õnne nende erakonnale.

Tõsi, Toomas Varek on ka see intjuligent, kelle arvates oli 14. sajandil kirjutatud Hiina klassikalise romaani "Kolmevalitsus" autor "punakirjanik". Kui ma peaks kunagi väsima teda mõnitamast, siis puhkan natuke ja mõnitan edasi. Valjuhäälne juhmus väärib karistust.

AS Eesti Gastriit: Minu ja remont selles maailmas

Mida vastab Google otsingule "gastriit"?


Mnjah. Tõepoolest, Eesti Gastriit ei kõlagi nii veidralt, kui seada see yhte rivvi Eesti Gaasi, Eesti Põlevkivi, Eesti Raudtee ja muu säärasega. Igatahes oleks see yks huvitav firma; eriti tahaks ma näha äriplaani. "1.Gastriit. 2. ... 3. Profit!" Tõsi, Eesti järjekordse Nokia loomises on Google vaid passiivne osaline, tegelikult seostab end kataloogis gastriidiga vaid yksik veeseadmefirma.

Märksa abivalmim on pildil tooduist alumine link "Kuidas ravida gastriit abiga Jumal SWT?", sealset teksti tahaks kohe pikemalt tsiteerida. Siin Google juba syytusele pretendeerida ei saa.

Ravi sõltub põhjus gastriit. Ravimid, mis neutraliseerivad maos happeline (antatsiidid) või teiste ravimitega, mis vähendavad maohappe sekretsiooni tavaliselt hajutada sümptomeid ja parandada / vähendada haiguse käigus. Narkootikumide ja vahendeid, mis võivad põhjustada gastriit peaks lõpetama (alkohol, mittesteroidsete anti, raua preparaadid jne)
Turul on olemas kaks rühma ettevalmistustest vähendatakse mao happesus: H2-retseptorite antagonistid (ranitidiin, tsimetidiin, famotidiin) ja prootonpumba inhibiitoreid (omeprasool, pantoprasool, lansoprasooli). Ravi gastriit põhjustatud H. pylori oli kombineeritud: antibiootikumid, blokaatorid happesekretsiooni ja maolimaskesta protektivima. Praegu kõige täpsemat nii. Kolmekordne ravi kahe antibiootikumiga vastu H. pylori koos ravimid, mis blokeerivad happe sekretsiooni ega protektivom (nt asitromütsiini + amoksitsilliin + omeprasool). Seda kasutatakse sümptomite leevendamiseks, tapab oma põhjus ja kordumise vältimiseks (tagastamise haigus).

Abiks on ka praktilised nõuanded:

Näpunäiteid eneseabi-ja toitumishäired
On soovitatav, et regulaarne tarbimine päevas süüa - sagedamini kuid väiksemate kogustena tegevusetuse hilisõhtul jahu ja ärritusnähtude vältimiseks mao limaskesta tugevat vürtside, liiga kõrge või liiga madala temperatuuri toit ja joogid, gaseeritud joogid ja kofeiniziranim. Soovitav on vältida toitu, mis on teadaolevalt põhjustavad tagasijooksu (edasi-tagasi maohappe arvesse söögitoru) järgmiselt:
-Tomati ja tomati tooted
-Tsitrusviljad (sidruni, mandariini, apelsini-, greipfruudi) ja tsitruseliste mahlad
-Sibul ja küüslauk
-Pipra, chilli pipar
-Pickles
Šokolaadi-MMMM ....
-Kohv, kange tee ja kofeinizirani tooted
-Piparmünt tooted, mis sisaldavad sellist
-prnaiste-, toidu-rikas õlid ja rasvad
-Maitseained (eriti tšilli, pipar)
Äädikas-äädika-
Dieet peaks eelistama puuvilju (mitte tsitrusviljade) ja köögivili, teravili ja hapendatud piimatooted, vältides suuri koguseid liha, eriti kuivatatud liha. Suitsetamisest vältida alkohoolsete jookide ning vähenes kasutamine mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (MSPVA) on kohustuslikud. On soovitatav kõrvaldada igapäevast stressi nii palju kui võimalik.

Ja mis on siis tarkuse allikas?

Allikas:
• Vrhovac B. et al. :''Sisehaiguste'', Zagreb: Ljevak, 2003.
• M Feldman: Sleisenger & Fordtran's Seedetrakti ja maksahaigus. 7th ed. Philadelphia: WB Saunders Co, 2002: 587-603.
• Wolfe M: Stress seotud erodeeriv sündroom. In: Bayless T, ed. Jooksev teraapia Gastroenteroloogia ja maksahaigus. 4th ed. 1994: 139-143.
• Wolfe MM, Sachs G: Acid allasurumine: optimeerides ravi mao haavaparanemises, gastroösofageaalne reflukshaigus ja stressiga seotud erodeeriv sündroom. Gastroenteroloogia 2000 Feb; 118 (2 kaasanne 1): S9-31

Aga tegelikult?

Jumal, parandage mind mu usk, mis on peamine kaevanduses, minu ja remont selles maailmas, sest ma elan seda, remont maailmas mind, sest ma lähen talle, kutsudes mind kuni mu elu on hea, ja anna mulle surma, kui me Surm on dobra.Daj mulle, et mu elu on suurenenud iga hea ja minu surma rahu ja õndsuse kõigest kurjast "-Amin

Vabandage, kuid see viimane on juba blasfeemia. Umbes nagu peldikuid õnnistav piiskop.

Ununenud unistaja mantel

Swedbank tuli välja uue loteriiga: yhel õnnelikul on võimalus saada Maire Raadiku mantlipärijaks. Rutake, seltsimehed unetud! Konkurss toimetaja ametikohale kestab ainult 30. märtsini - ehk homseni.

Kui keegi ei tea - ja enamik inimesi arvatavasti ei tea ning kyllap ei tahagi teada -, siis Maire Raadik on legendaarne toimetaja, tänu kellele meil yldse midagi eestikeelse finantsterminoloogia sarnast on. Ehkki, jah, iga aastaga on seda yha vähem märgata.

Raadiku muistne (ehk viisaastakutagune) raamat "Panganduskeel" seisab eelmisest ametist saati minugi riiulis. Ega majanduslehe keeletoimetajal midagi paremat võtta ju pole. Muidugi on ka too yllitis eelkõige unistav mõtisklus teemal "mis oleks, kui meil oleks omakeelne terminoloogia", ent unistustest kaugemale pole keegi siiamaani jõudnud. Mis näitab, et pangas töötamise kõrvalt võib inimene keele heaks paljugi kasulikku teha, kuid selleks kutsutud ja seatud asutuses on ta maast ära lõigatud ja kaotab jõu nagu Antaios. Ei sealt tule enam midagi.

Nii et oh tule, noor ja tugev mees ja vaata ringi panga sees, tee pangakeeled teravaks ja kirjad puhtaks, säravaks. Mõnel vabal hetkel kysi aga, kus on Maire Raadiku endine kabinet, ning vii tolle ukse taha kimp leinasidemega lilli yhe kustunud unistuse mälestuseks. Toa uus asukas võib õite yllatunud olla. Ytle talle, et seal kummitab.

Kuidas sõimata poliitikuid?

Guardianis oli eile tore artikkel Briti poliitlise sõimu ajaloost. Paistab, et neil on seal jälle keegi kedagi sõimanud, sedapuhku vististi leiboristide parteipiits (ma ei teagi, kuidas seda vahvat ametit eesti keelde panna) toore. Veel yks meeldetuletus, et ei maksa purjuspäi tviterdada.

Eestlased on inglastega võrreldes syndsad ning tagasihoidlikud, isegi korralikke kaklusi pole meil parlamendis pärast taasiseseisvumist olnud. Ka yhtegi piisavalt head sõimujuhtu ei tule meelde. Seepärast tõlgin ära Guardianis toodud näited: ehk saab keegi me riigiisadest inspiratsiooni.

Nagu toimetaja kommenteeris, on kõige tähtsam, et öeldu oleks vaimukas. Tõepoolest, paar lauset võtsid mu ysna korralikult muhelema.


***

Ameerika poliitik John Randolph teise Ameerika poliitiku Edward Livingstoni kohta: "Ta hiilgab ja haiseb nagu mädanenud makrell kuuvalgel." (Ma nägin tund aega vaeva, et selgitada välja, milline Randolph ja milline Livingston (Guardiani arvates Livingstone) need tegelikult olid. See oli yks huvitav tund.)

Benjamin Disraeli Robert Peeli kohta: "Tema naeratus on nagu hõbeornament kirstu kyljes."

David Lloyd George sir John Simoni kohta: Ta "läks kaks korda üle põranda, jättes mõlemal puhul endast maha limase jälje".

Lord Hugh Cecil Neville Chamberlaini kohta: "Tema parim saavutus oli Birminghami linnapea ametikoht ning sedagi viletsal aastal."

Winston Churchill Clement Attlee kohta: "Lammas lambanahas."

Clement Freud Margaret Thatcheri kohta: "Konn Attila." (Algtekstis on tegelikult kana, aga nii kaoks sõnamäng ära.)

Alan Clark Douglas Hurdi kohta: "Tal võiks vabalt maisitõlvik tagumikus olla."

Vincent Cable Gordon Browni kohta: "Parlamendi tähelepanekuid mööda on peaminister paari viimase nädalaga imetabasel kombel muutunud Stalinist mister Beaniks."


***

Et Thatcherist juttu tuli, meenus mulle ka tema kohta yks lugu. Nimelt polevat ta peaministrina oma valitsusliikmetest suuremat pidanud. Väidetavalt kysitud Thatcherilt kord valitsuslõuna ajal, mida ta syya sooviks. "Biifsteeki," kõlas vastus. "Ja juurviljad, proua peaminister?" - "Ka nemad söövad biifsteeki."