Lõputu lumesõda

Käisin toredal konverentsil. Targad ja toredad inimesed rääkisid tarku ja toredaid asju, näidati slaide ja visati nalja. Inspireerisid ja innustasid. Jutustasin sõbrale. Ta vaatas mind ja nentis: "Ma olen näinud inspireeritut ja innustatut. Sina see kyll ei ole."

Sattusin noorte riigikukutajate koosolekule. Oli revolutsioonilist õhinat ja puha. Aga mulle tulid meelde mitu varasemat noorte riigikukutajate seltskonda ja kõik need viisid, mil nende revolutsioonid luhta läksid.

Kõige masendavam on muidugi klassikaline "Hurraa, meie võitsime! Nii, mis nyyd siis saab?". Ei saa midagi, kõik läheb vanaviisi edasi. Või siis käänatakse uuel korral kiiresti kael kahekorra, enne kui see kutsikapilguga ringi vahtides arugi saab, et seekord läks vist miski vähe nihu.

Tavalisem on siiski, et revolutsionääridele tehakse ära tehnikapunktidega. Noored klutid on amatöörid, kõrvatagused niisked ja mõte ähmane. Loosungile kirjutatakse "Rahu ja õnne kõigile!"; siis tuleb Yrgvaenlane, kiidab takka ja kirjutab alla. Vaatad määritud plakatit õnnetult ja viskad minema. Või "Kutsume yles arutlema"; rahvas möödub, kehitab õlgu ja läheb koju arutlema. Ei tule koos sinuga protestile.

"Mis me plakatitega teeme, kui väljas on pime?" - "Mul on kodus kaevurilambid!" Õhtul selgub, et kuidagi nõme on seista, plakat pihus ja lamp peas, ning vahtida valgusvihku plakati tagakyljel. "Toome prožektori!" - "Hurraa!" Ja elekter tuleb prožektorisse kust - kas Yrgvaenlase kontorist, mille ees protestitakse?

Kõige kurvem ei ole siiski mitte see, et innukad ei oska ja oskajad ei, noh, indle. Kõige kurvem on see, et enamasti on inimestel ykskõik. Võib sõpradega kolmekesi ringiratast trampida ja yksteise plakateid kiita, võib kymnekesi või ka sajakesi. Aga kuni suurem osa inimesi käitub valimiskasti juures samamoodi kui eelmisel ja yle-eelmisel korral, seni vahet pole. Ja väsinutele tunduvad kõik yhesugused, mingu koju ja jätku mu hing rahule.

Mul on mitmesuguseid tuttavaid, italoeesti kommunistidest kaitsepolitseinikeni. Võin minna koosolekult, kus kavandatakse protesti, koosolekule, kus arutatakse selle mahasurumist. Kuulan kõik ära ja jätan enda teada. Mõistan mõlemaid asjaosalisi, saan aru, miks nad nii arvavad ja teevad. Toredad inimesed, igal oma head ja vead, igayks mingil viisil sympaatne ja mingil viisil tyytu. Aga ma ei oska neid kuidagi aidata.

Naljakal kombel vahel ikkagi innustun millestki. Mis sellest, et innustumisest ei ole vähimatki kasu. Et  tean ise ka, et lihtsalt ei jaksa. Jõud on otsas, tööd lõputult, ning tähtsust on ainult neil asjadel, millest keegi ei hooli. Kurat teab, kaua isegi enam hoolida suudan.

Lähen toredale konverentsile, innustavale ja inspireerivale. Ytlevad: tehke märkmeid. Ytlevad: ärge arvutit kaasa võtke. Aga paberile tehtud märkmetest on mulle vähem kasu kui lumekuulidest hukkamiskomandole. Teate, minge te ka õige...


P.S. Yks kysis: oled sa õnnelik. Mis mina sellest tean? Ma ei tunneks õnne siis ka ära, kui see mind p...st hammustaks.

Olematu rahva laulik

Ott Heinapuu „Inglile“ Kirjastus „Võluri Tagasitulek“, 2009.

Ott Heinapuu "Inglile" on yks imelik raamat. Väike ja mustvalge ning võib juba kaugelt näha, et seda tehes on pisiasjadele tähelepanu pööratud. Esteetiline, kuid mitte esteeditsev.


Õigupoolest jääbki lahtiseks, mis ta selline on. Luule muidugi, aga kas luulekogu või poeem? Korduvad mõtted lubavad end soovi korral refräänideks lugeda, kuid võivad samahästi olla autori leitmotiivid.

Ka pealkiri - "Inglile" - lubab ennast mitmeti tõlgendada. Enamik arvustajaid loeb sellest välja religioosseid allusioone, samas on Ingel mõnel pool Eestis tänaseni tuntud naisenimi. Tõsi, usk ei välista armastust, nagu sufid ulatuslikult tõestasid.

Sisult ja keelelt on Heinapuu tekstid samavõrd ugrimugrilised kui Arvo Valtoni kunagine proosakogu "Põhjanaela paine": kui too oli täis autentseid muinasjutte yhelt põhjarahvalt, keda kunagi olemas pole olnud, siis "Inglile" on tollesama rahva luule.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.10.2009.

-pealkirjata-

Kuradi raske on võtta inimene omaks nii, nagu ta on. Kõigi tema vigade, kõigi ta eelarvamuste, närvidele käivate harjumuste, probleemide, ylereageerimiste ja nõrkustega. Kui ta jälle ei kuula, jälle ei tunne õigel ajal ära, ei pööra tähelepanu, mõistab täiesti valesti.

Ega mittemõistmise teises otsas kergem pole. Kui sa omast arust igati pyyad ja siis lööb jälle välk selgest taevast sisse. Sa ei saa aru, mida valesti tegid või kuidas võib selles midagi niisugust näha. Proovid uuesti. Jälle ei tule välja. Pyyad end parandada, aga kuidas? Või siis käib see sul lihtsalt yle jõu. Yritad, aga eksid uuesti.

Tegelikult pole ju vahet, milles on viga. Kas keegi kujutleb midagi või asi ongi nii, haiget saab ta igal juhul päriselt. Kui ta pyyab seda selgitada, teine pool pyyab end parandada ning sellel tulemust ei ole, mis vahet on siis, mis täpselt viltu on? Miski on igal juhul katki ning ysna kiiresti ka keegi.

Kui kaua peaks yritama sellest yle saada? Kui kaua peaks lootma: äkki siiski? Kui mitu kord peaks proovima, enne kui oled kindel, et teed rohkem kui korra päevas kellelegi haiget, ehkki ei tahaks - kuid ei oska ka paremini?

Kurat seda teab.
Või siis ingel.

Enamusel on komme jääda iga hääletusega pisemaks

Kirjutasin yhe diskussiooni tarbeks pisikese selgituse konsensusliku ning autoritaarse organisatsioonikultuuri võrdluse teemal. Hakkas tunduma, et ehk võiks see jutt veel mõnele huvi pakkuda, sestap kleebin ta siia. Tõlkida siiski ei viitsi.

Just as a short remark (I'm just procrastinating again, can't really afford spending my time on this discussion): if people who could be (and in a voluntary movement therefore should be) moderating the election and engaging all the relevant parties, actually start calling majority "consensus", this really carries the message "don't bother voting if you don't vote my way". After that, wondering "why is not everyone voting?" it is either naive or hypocritic. Consensus-based processes are delicate and difficult, they have to be approached carefully and thoughtfully. Otherwise, they just don't work.

Naturally, people who are impatient and have technocratic or meritocratic tendencies (like myself), tend to understand terms like "engaging" and "consensus" in a different way, as the "soft" approach in organizational culture tends to take time and effort, it does not seem very effecient and, honestly, drains one's nerves every so often. In that sense, yes, it is more efficient to build a good old-fashioned autocracy where people elect a strong leader and after that follow his orders. The problem is that in a long run, "soft" communities are actually more efficient, as they don't marginalize dissenters, therefore they can use multiple opinions in building their strategies and apply different approaches in the implementation. But if it is hard to recognize that, it is much harder to adjust your own thinking to a new culture, even as the old one is prevalent in your everyday life outside that particular community.

It is always easier to say "6 of 10 have voted, others are not important, let's move on". There is just a chance that you'll end up with six instead of ten. And sooner or later, you're gonna say "4 out of 6 have voted...".

Kogu tõde munapyhadest

Igal aastal tekivad siin-seal väikesed nägelused inimeste vahel, kel on praegustest pyhadest erinevad arusaamad. Yhtede arvates on meil vaba reede selleks, et me saaks mune keeta, värvida ja koksida ning šokolaadist jänestega maiustada. Teiste meelest on need kolm päeva mõeldud vagadeks mõtisklusteks, palvetamiseks ning kirikus käimiseks.

On aeg teha vaidlustele lõpp ning rääkida lihavõtete ja ylestõusmispyhade sunnist nii, nagu asi tegelikult oli.


***

Esimese sajandi algul tegutses praeguse Iisraeli kandis tegelane nimega Jeesus. Uitas ringi, õpetas, ravitses ja kogus muidu populaarsust. Mingi eriline staar ta ei olnud, raamatuid ei kirjutanud, rahvusvahelist poliitikat ei häirinud, aga eraklasse ka ei tõmbunud - põhimõtteliselt midagi pigem Vormsi Ennu kui Luule Viilma või Vigala Sassi taolist. Nojah, natuke liikuvam ja tervislikumate eluviisidega.

Paraku oli toonane aeg säälkandis rohkem Nõukogude Liidu kui Eesti Vabariigi moodi. Rahvas mõnikord nurises, siis jälle elas, kuidas oskas, ning ehkki aeg-ajalt juhtus muidugi mässe ja repressioone, ei olnud Rooma okupatsiooni lõpust mingit selget märki. Vaikne roomlaste kirumine ja selja taga rusika näitamine oli muidugi yldiselt kombeks, kyllap räägiti nende kohta ka anekdoote ja kes liiga palju rääkis, saadeti selle eest paranduslikele töödele ymber kasvama.

Ega rahutul hingel sellistes oludes lihtne ei ole, eriti kui ta ennast kohaliku ainujumalaga lähisugulaseks peab. Sattus vaene mees kohaliku poliitika hammasrataste vahele, Pontius Käbin pesi oma käed puhtaks ning partei vabariiklik keskkomitee langetas otsuse. Ses mõttes läks ikka ysna nihusti, seeklid ja kuked ja muu atribuutika sinna juurde.

Õnneks läks Jeesusel korda oma surm lavastada. Abi oli sellestki, et tema järgijad olid ammugi harjunud kõiksugu imelugusid uskuma. Kui mu nekroloog lehes ilmuks ja ma paluksin pärast seda mõnel oma sõbral ennast katsuda, ei järeldaks ta sellest sugugi, et ma olen põrgus käinud ja lähen kohe taevasse, pigem õnnitletaks mind nutika pääsemise puhul. Nojah, ma pole neid selleks ette valmistanud.

Igatahes põgenes Jeesus Rooma sõdurite eest jänesekostyymis, selles ei osanud teda keegi kahtlustada. Hiljem veetis ta terve elu roomlaste vastu võideldes, pildudes neid keedumunadega (need on valusamad kui toored) ja jättes vahipostide lähedusse vedelema myrgitatud šokolaadi.

Lõpuks läks muidugi kõik sama kurvalt kui Jyri Kukel, kelle Nõukogude okupandid supipatta pistsid. Jeesus jõudis omadega leiva ja veini sisse ning kristlastel on kena komme teda pyhapäeviti nosimas käia. Aga meie kaunistame tema kangelasliku võitluse symboleid ning taome neid yksteise vastu, nii nagu tema oma mune roomlaste kiivrite vastu purustas.


Suure elevuse tõttu ei saa ma jätta mainimata, et tunnen isiklikult inimest, kes on oma silmaga lihavõttejänest näinud. Tõsi, see juhtus umbkaudu 1942. aastal, kui ta oli alles viieaastane, aga pealtnägija tunnistus on igatahes olemas. Minu vanaema nägi samas vanuses Vene revolutsiooni ja mul pole mingit kavatsust selles ajaloolises syndmuses kahelda. No kuulge, kui paljud teie lähedastest tuttavatest on Jeesusega kohtunud? Mina ei tea yhtegi.

Eesti kõige naljakam pank

Hiljuti oli mul õnn ja au käia Eesti kõige naljakamas pangas.

Nad polnud seal eriti harjunud mõttega, et keegi tahab nende juures kontot avada. Miks? Kes? Kust ta tuli? Kuidas ta meist teada sai? See-eest oli teenindusel muidugi eksklusiivsuse mekk man. Olin päeva esimese tunni jooksul ainus klient ning ei jäänud muljet, nagu neil ka hiljem oma järjekorraautomaati tegelikult tarvis läheks.

Misasi on MTY, ei paista suurem osa Eesti panku kuigi hästi teadvat. Ei teadnud nemadki. Mul on kuri kahtlus, et ärirahva arust on "MTY" lihtsalt indiaanikeelne nimi viletsa firma jaoks, nii nagu kehva kytti tähistab sõna "taimetoitlane".

Et inimestel on ähmane ettekujutus Wikipediast, sellega ma päriselt harjunud pole. Olgem ausad, kui Wikipedia oleks pank, siis oleks see maailma suurim. Enamik inimesi usaldaks oma raha Wikipedia kätte märksa meelsamini kui pankadele. Või, mis seal salata, ka maksuametile. Riigi puhul ei või iial teada, mis ta su rahaga teeb, Wikipedia puhul on tulemus igayhel silme ees.

Samas olen siiani tulemusega rahul, nii et olgu siis peale. Mida veidram pank, seda suuremad on nimelt tähtajaliste hoiuste intressid - see on Euroopa Liidu direktiiviga kehtestatud veidrustasu. Kui peaks vastama tõele, et nad Vene raha pesevad, võib arvata, et nad on igasuguste jamade vältimisel eriti hoolikad. (Mitte nagu Swedbank, millega mul on samuti viimastel päevadel olnud õnnetus asju ajada. Muuseas, neil on tänini alles faksid, võtke lapsed kaasa ja minge vaatama.) Kui ma peaksin selle eest raha maksma, et pank Wikipediat teaks, võib minu poolest ära jätta.

Aadressi ja nime ma ei ytle, muidu oleks see reklaam. Aga vihjan, et panga peakontor on kodumaa saatkonnaga yhest uksest ja kõrvalukse taga on strateegiliselt paigutatud kasiino. Nimi nagunii muutub varsti, sest kuuldavasti ostis Eesti kontori ära yks Ukraina kolhoos. See on tore, ukrainlastega on ka eesti Wikipedial lähemal ajal koostööd ette näha. Palume siis teha meile soolapekiylekande.

Inimesed on õpetlikud

Inimesi on igasuguseid, igayks isepidi imelik või imeline. Täna hommikul mõlkus mul meeles yks tuttav, kelle kõige iseloomulikum joon on ehk täiesti uskumatu siirus. Eks sellisel loomujoonel on nii meeldivad kui ka ebamugavad kyljed, enesestki mõista. Aga vahel võib seda siirust ammulisui vahtima jääda kyll. Tegelikult ju väga sympaatne ja haruldane.

Tema teine iselaadne kylg on sydantsulatav soov olla õnnelik. Mida yks inimene siis muud ikka tahta oskab? Ent igayks ei ole ses suhtes sugugi nii kirglik ja järjekindel. Jällegi, vahel võib see pyyd just liigse innukuse ajel lörri minna. Aga kui inime seda tõesti väga tahab, siis tõuseb ta pysti, klopib põlved puhtaks ja kuivatab nina ning hakkab jälle samasuguse idealismiga otsast peale, ikka uskudes ja särasilmselt. Vapustav vaatepilt, ausõna.

See mu tuttav - või võin ehk isegi ytelda sõber - organiseeris endale oma usu ja igatsuse toel tänavu ise jõulukingi, just sellise, nagu tahtis. Kui inimese usk on tugev, võib ta teisele päikse pähe ja kuu selga mõtelda ning lõpuks on see kõik nii päris, et teisedki näevad. Ei, noh, tore, et tal tore on. Hoian pöialt.

Ma ei tea, kas temalt midagi õppida suudan, kuid isegi hämmastumine teeb mõnikord head. Hoiab hinge värske.

Väikeste pertseptsioonide tants

Kui Ylikooli vana keemiahoone remont enam-vähem valmis sai, korraldasid ametnikest koomikud majale nimevõistluse. Eks see oli ette teada, et uueks nimeks Philosophicum saab - ametnikud ei ole enamasti kuigi fantaasiarikkad -, ent mõni tore soovitus tuli ka. Yks sedasorti pakkumine oli "Klaasist loomaaed". Nimelt panid ametnikest märksa fantaasiarikkamad ehitusmehed auditooriumide seintesse maast laeni kõrguvad klaasaknad.

Nagu teada, pööratakse kõik uuendused poole võrra tagasi, et nad ikka korralikult pooletoobisteks jääksid. Nyyd on siis akende keskmine paan mattklaasiga kaetud. Tulemuseks on paras varjuteater: aknast mööduvad mytsid ja jalad, nägusid aga ei ole.

Kikivarvul seistes või maha kykitades saab muidugi näha, kes on sees või väljas. Võib mängida toredat möödujate mõistatamise mängu - näiteks osakonna koordinaatori tunneb punaste pykste järgi ära. Võib seista väljas ning teha seesolijatele varju- või näputeatrit. Võimalusi on palju.

Tänases filosoofia ajaloo seminaris tekkis lyheldane diskussioon, et säherdune palagan sarnaneb nõndanimetatud kartesiaanlikule teatrile: istub keegi toas ja tema eest keksivad mööda mingisugused pertseptsioonid. Mis täpselt seal väljas on, kurat täpselt teab. Aga midagi justkui oleks. Hume'i teatris põhimõtteliselt sama eeskava, ainult vaatajat ei ole kohal.

Mistõttu läks arutlus kysimusele, kas eurooplase mõistus suudab yldse võtta vastu tajumise mõistet ilma tajujata. Ja kui see tõesti nõnda peaks olema, kas sel juhul võis Hume olla näiteks hiinlane. Sest muidu on eelmist väidet raske Hume'i olemasoluga kokku viia.

Ja kogu selle aja möödusid meist mingisuguse obskuurse seminari kylastajad, esinejad või kes tahes. tähendab, juhul, kui nad ikka möödusid. Need võisid olla automaadid. See kõik võis olla puhas näivus ilma mingi reaalse tagapõhjata. Mul pole mingit võimalust seda kuidagi kindlaks teha. Veel enam, ma ei saa tõestada sedagi, et ma ise neid vaatlemas kohal olin. Ma ei näinud ennast möödumas. Põhimõtteliselt oli see võimalik, aga kust mina tean? Nägusid siin ju ei näe.

Ainus, milles ma võin kindel olla, on minu tajud. Midagi ma justkui ikkagi nägin, ykskõik, kas seal siis oli midagi näha või ei, ning kas mind ennastki parajasti nägemas oli. Tajud ja tajumine, väikeste pertseptsioonide lõputu yhtlane rivi.

Majandusliku toetuse taotlus

Anna almust, fondikene,
pilla pappi, pandikene,
sularaha, seegikene,
tudengille tolmuselle,
vagabundi vaeselle,
kaamele kirjatsuralle,
et need sandid söönuks saaksid,
tudengid saaks toidetuksi,
ei need hulgused läeks hukka,
ei need tolkamid tohletaks,
magistrandid magaks nurgas.

Truualamlikkus - unustatud voorus

Lappasin täna 1934. aasta ajalehti, otsides artikli "Kontrrevolutsioon" tarbeks viidet yhe kaasvikipedisti poetatud tsitaadi kohta. Tsitaat ise pärineb Konstantin Pätsi kõnest Riigikogu ees 15. märtsil 1934 ja kõlab veidi pikemas variandis nii:

Nüüd seletatakse, et see samm olevat astutud niisugusel ajal, kui riigis on maksnud täiesti harilik olukord, kus käimas harilik agitatsioon ning võtnud maad valimiseelne ärevus, muud midagi. Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine.

("Võimuhaaramine vabadussõjalaste poolt pidi sündima lähemal ajal." Päevaleht nr 75, 17. märts 1934, lk 3; minu paksendus)

Meenutan, et see on seesama Päts, kes osales 1905. aasta revolutsioonis ning põgenes pärast seda enam kui aastaks Soome, kuna oli tagaselja surma mõistetud. Muutuvad ajad, muutuvad ka inimesed, ytles Ovidius.

Kõige yllatavam oli tegelikult lehtedest ilmnev inimeste reaktsioon. Päts ja tema kildkond haaras võimu, kehtestas tsensuuri ja keelustas parteid, lubas sellessamas kõnes riigiaparaadi puhastust (mida ida pool samal ajal korraldas suuremas mastaabis Pätsu kolleeg Jossif Vissarionovitš) - ja kuidas reageerisid inimesed?

Avaldasid lehe esikyljel suuri kuulutusi:

Käesolewaga teatan oma oma lugupeetud ostjaskonnale, et lehtede teated, nagu oleksin mina arreteeritud ühenduses "wabadussõjalaste" arreteerimisega, on ebaõiged, mind kuulati ainult üle ja wabastati kohe, kuna ei leitud minul mingit sidet olewat eelnimetatud organisatsiooniga. Olen poliitiliselt endiselt erapooletul, riigikorda jaatawal seisukohal ning loodan, et minu ostjaskond mind endiselt oma lugupidamisega austab.

Kõige suurema lugupidamisega
koloniaalkaupluse omanik Johannes Tusti,
Suur Karja tän. 17.

Tõrjusid teateid, justkui oleks nad vapside häälekandjale "Võitlus" raha andnud:

Et "WABA MAA" mind ikka weel rahule ei jäta "WÕITLUSE" vekslite pärast, waatamata minu kategooriliselt wastupidisele tõendusele ja asjaolule, et mina "WABA MAA" wastutawa toimetaja juba kohtulikule wastutusele olen wõtnud waleteadete lewitamise pärast, siis teatan awalikult, et olen nõus maksma igaühele
1.000.000 senti
iga minule esitatud "WÕITLUSE" weksli pealt, mis kannab minu allkirja, ehk iga weksli pealt, mille mina olen wälja annud "WÕITLUSELE".

Jüri Kodres

Põletasid kirjasõna:

Narva-Jõesuu seltskond korraldas neljapäeva õhtul vabadussõjalaste laimukirjanduse piduliku põletamise Narva jõel. /---/ ""Võitlus" salapäraselt ja nägematult müüs meie maad ja rahvast läände ja itta. /---/ "Võitlusest" jääb Eestile mustim tulease ja tumedaim mälestus."

Koristasid yleöö valeks osutunud pilte:

Läinud nädalal pandi üles Narva äride vaateakendele suured A. Larka pildid. Pärast kaitseseisukorra väljakuulutamist ja vabadussõjalaste erakonna sulgemist kadusid kõik pildid. Isegi nende äride vaateakendelt, kelle omanikke tuntakse Narvas vabadussõjalaste aktiivsete tegelastena.

(See ja kõik eelnevad 17. märtsi Päevalehe esikyljelt.)

Ajakirjandus ulgus vaimustusest. 16. märtsi Päevalehe juhtkirjas sooviti, et Isake valimised edasi lükkaks:

Meil peavad lähemal ajal ees seisma riigivanema ja riigikogu valimised. Tõuseb küsimus, kas praeguste meeltesegaduste päevil, kus ühelt poolt alanud üldine rahunemine, aga seda ägedam tuluke edasi ähvardab, on üldse otstarbekohane ette võtta neid valimisi ja kas ei ole otse riiklikult tarvilik neid pikemaks ajaks edasi lükata. Juriidilist takistust ei saa selleks olla, kuna uue põhiseaduse järele praegune riigivanem, kes ühtlasi ka peaministri kohusetäitjaks, võib vastavaid samme astuda. Ja mis valimised need oleksidki, mis toimuksid praegustes meeleoludes?

Loogika "mida rahulikum, seda suurem oht" meenutab ida pool samal ajal kultiveeritud teesi, et sotsialismi edenedes ägeneb ka klassivõitlus. Nii või teisiti tuldi rahva soovile vastu.

Mida kirjutas Pätsi igavene vastane Jaan Tõnisson "Postimehes", mis mõni aeg hiljem rekvireeriti?

Niisama selge ja arusaadav tohiks aga teisest küljest olla, et mina nüüd avameelselt väjendan oma poolehoidu ja toetust sellele, kui riigivanem K. Päts vabariigi valitsuse eesotsas on asunud kindlatele sammudele võitluseks hädaohtlikkude võimuhaaramispüüete ja terrori vastu mei riiklikus elus. /---/ Tahaksin loota, et ka minu poliitilised sõbrad nende seisukohtadega ühinedes riiklikel kaalutlustel on valmis otsekoheselt toetama praeguse vabariigi valitsuse eesotsas seisvat riigivanemat K. Pätsi, kui tema kinni peab sirgjoonelisest poliitikast kindla korra loomisel, nagu meie kõikide sümpaatiad peavad saatma ka ülemjuhataja kindral Laidoneri resoluutset aktsiooni riikliku korra ja rahvusliku julgeoleku kindlustamiseks demokraatliku riikluse vaimus.

(Päevaleht, 16. märts, lk 2)

Kõige eelneva järel on igati mõistetav, et töötava talupoegkonna laiad massid nõudsid riigireeturite ymberkasvatamist tootval tööl:

Kuna praegu vahi all peetavad vabadussõjalaste erakonna juhtivad tegelased A. Sirk, H. Johanson, J. Reinbach, L. Hellat, Klaarman ja Treibach alles hiljuti käisid Kuusalu rahvamajas oma "uut armuõpetust" kuulutamas ja praegu peavad "riigileivale" jääma, kus riigi lnendest kasu ei ole, siis on Kuusalu kihelkonna põllumeestel kavatsus tekkinud vastavate võimude poole pöördud palvega, et kõik need kuus "vüürerit", kes Kuusalus on käinud, saadetakse nüüd Kuusalu õmbrusesse maaparandustöödele, nagu peakraavide kaevamine jne.

(ibidem)

Mine tea, ehk õppis Suur Tyyrimees Mao oma meetodid hoopis Eesti rahvalt? Vaevalt hiinlased niivõrd palju eestlastest erinevad, et poleks vabatahtlikult valmis kaasinimest mõnitama.

Igatahes on yleyldine järsk truualamlikkus suisa hämmastav. Enne Pätsu võimuvõttu ei olnud ju 1917. aastast saadik Eestis seesugust korda, mis oleks alamaile truualamlikkuse voorust meenutanud. (Või vähemalt 1919. aastast, kui Eesti Töörahva Kommuuni arvestada.) Aga kui vana koer ka uusi trikke ei õpi, siis vanad pysivad yllatavalt hästi meeles ning klopitakse esimese vihje peale kohe tolmust puhtaks.

Mida kõike võiks näha, kui selle pilguga tänapäeva Eestis ringi vaadata?

Ajaloo iroonia

Eestlased on raamaturahvas. Oi, kuidas me armastame lugeda!

Paar päeva tagasi oli mul au lõigata juhuslikult kaasas olnud kääridega lahti Lev Trotski "Nõukogudevalitsus ja rahvusvaheline imperialismus", mis ilmus 1919. aastal Peterburis Eesti Töörahva kommuuna kultuura ja ariduse valitsuse kirjastuses.

Raamat algab nii: "Seltsilised! Kommunistlik ehk sotsialistlik õpetus seab oma tähtsamaks ülesandeks meie vanal patusel maakeral niisugusesse seisukorda jõuda, kus inimesed teineteist enam maha ei laseks."

Kuldsed sõnad.

Uue aja Augustinus

Lugesin just yhest raamatust lõiku, mis meenutas Augustinuse "Pihtimusi". Samasugune sorimine iseenda hinges, enese tagant kellegi teise otsimine ning tunnistused, et inimesel pole aastate kaupa olnud aimugi, mida ta ise parasjagu teeb või mis on selle tagajärjed. Tõsi, autor ei olnud päris sama suurusjärku yhiskonnategelane ning ka tema teksti synni asjaolud olid mõnevõrra teised, ent siiski - puhtfilosoofilises plaanis - millised metafyysilised metafoorid, millised hingepiinad, milline traagika! No ja koomika muidugi ka, ehkki selle nägemiseks peab olema väga kyyniline.

Oma kõnes XVII kongressil rääkisin ma siiralt... Kuid tegelikult elasid minus edasi kaks hinge... me ei suutnud tõeliselt parteile alluda, temaga lõpuni yhte sulada... Me vaatasime ikka veel tagasi ja elasime oma erilist hingeelu, kogu meie olukord pani meid silmakirjatsema. Ma kinnitasin uurimise ajal, et 1929. aastast ei olnud meil Moskvas enam endiste zinovjevlaste keskust. Ja nii ma ise ka arvasin: mis keskus see siis oli - olid lihtsalt Zinovjev ja Kamenev... pluss veel paar-kolm inimest... Tegelikult oli see keskus, sest nende mõnede inimeste poole vaatasid allesjäänud endised zinovjevlased, kes ei tahtnud tõeliselt parteis lahustuda. Minu endised mõttekaaslased... hääletasid alati partei joone poolt... kuid omavahel jätkasid nad... parteile ja riigile vaenulikke jutte... Kas me seda tahtsime või mitte, olime faktiliselt üks partei ja tema suure töö vastu võitlemise keskusi... Esimesest ülekuulamisest peale olin ma ääretult nördinud, et mind taheti seostada lurjustega, kes olid tapnud Kirovi... Kuid faktid on kangekaelsed. Lugenud süüdistuskokkuvõttest Leningradi keskuse kohta kõiki fakte... pidin ma tunnistama endise Leningradi opositsiooni ja minu enda moraalset ja poliitilist vastutust toimunud kuriteo eest... Kui ma 1933. aastal asumiselt tagasi tulin, ei avanud ma kuritegeliku kergemeelsusega kohe parteile kõiki isikuid ja kõiki parteivastaste plaanide katseid... Ma kahetsen täielikult, kahetsen palavalt. Olen valmis tegema kõik, et juurdlusele kaasa aidata... Ma olen nimetanud ja olen valmis uuesti nimetama kõiki isikuid, kelle kohta ma mäletan, et nad olid varem osalised parteivastases võitluses... ma teen seda lõpuni, tuletades need kõik meelde, sest see on minu kohus. Ma võin öelda ainult seda, et kui mul oleks võimalik kogu rahva ees andestust paluda, oleks see mulle suur kergendus... Nähku teised minu raske näite varal, mida tähendab partei teelt kõrvalekaldumine ja kuhu see võib viia...

Nii kirjutas Grigori Zinovjev 13. jaanuaril 1935 "Avalduses uurijatele", või vähemasti väidab seda Edvard Radzinski raamatus "Stalin" (tõlkinud Margus Leemets).

Raske on uskuda, et Zinovjev ei olnud sama siiras kui õnnis kirikuisa Augustinus. Või vastupidi.

Filosoofia on targutamine

Stuudiumi seekordse etapi motoks said järgnevad sõnad, öeldud siiralt ja lähedase inimese poolt:

"Mis see filosoofia muud on kui targutamine, onju, äh-häh-hää! No ega see ei ole ju halvasti öeldud!"

Filosoofia magistrantuuri alustuseks väga sobilik. Muidu tekib veel liigseid ootusi või ohtlikke illusioone.

Tegelikult teeb mind murelikuks hoopis muu. Mis siis, kui see on pärilik? Kas ma olen ka aeg-ajalt sama delikaatne? Siis on kyll jama.

Kunstiline progress

Sattusin Artishoki (Artišoki?) blogist lugema sissekannet Teretulemast Taunolinna!. Hunt selle Kangroga, mõnesaja aasta pärast ei mäleta teda keegi, mind võlus hoopis järgnev lause:

Enne üleüldise maitse paranemist pole mõtet korrutada, et pronksist Korstnapühkijaid püstitati 19. sajandil, et avalikku arvamust eiravaid otsuseid langetati Nõukogude Liidus, et madala iluvalulävega ärimeeste valitsetud Eesti jääb üheksakümnendatesse, et Korstnapühkija on kõiki esteetilisi kategooriaid arvesse võttes masendavalt ebaõnnestunud teos, 2011. issanda aastal.

Hämmastav. Imeline. Kust tekib inimestel kujutlus, et kunstis toimub progress, mis sajandite vältel kogu yhiskonna kunstilist maitset parandab? Kuidas nad millegi sellise peale tulevad?

Arvatavasti on selles syydi yleyldine progressikultus, mis Lääne yhiskonnas viimastel sajanditel vohab. Kui teadus ja tehnika muutuvad järjest paremaks (või noh, nii me kujutleme), siis kindlasti liigub samamoodi võidult võidule ka kõik muu: yhiskond, kunst, luule ning ajalugu tervikuna. Kas liigutakse just võiduka lõpu poole (nagu uskusid Hegel ja Fukuyama) või lihtsalt igavesti edasi (nagu usuvad turumajanduse ideoloogid ja enamik transhumaniste), on vaieldav. Aga "igatahes, seltsimehed, põhja!", nagu yteldi yhes Eesti kultusfilmis.

Ma ei näe mingit põhjust midagi sellist väita. Kunst on kunst. Maitsed, moed ja voolud muutuvad, leiutatakse uusi võtteid ja tehnoloogiaid ning avastatakse vanu. Aga progress...? Kas keegi tõepoolest on suuteline väitma, et - kui võtta neid mitte yksikute "geniaalsete" teostena, vaid oma ajastu esindajatena - "Mona Lisa" on objektiivselt parem kui Aphrodite Kallipygos ning "Guernica" parem kui "Mona Lisa"?

Tuleb nii välja.

Hämmastav ja imetlusväärne.

Uneaeg tulevikus

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Henry Oldenburg, saksakeelset artiklit de:Henry Oldenburg, venekeelset artiklit ru:Ольденбург, Генри, prantsuskeelset artiklit fr:Henry Oldenburg, hollandikeelset artiklit nl:Henry Oldenburg, portugalikeelset artiklit pt:Henry Oldenburg ning jaapanikeelset artiklit ja:ヘンリー・オルデンバーグ seisuga 20. juuni 2011.

Hoiatus: oma töö alla sellist märkust kirjutades võib autorit tabada äkiline syrrealismihetk, mis koosneb magamatusest, adrenaliinist ja kyberpunklikust taipamisest, et mingi absoluutselt arusaamatu tulevik on juba käes.

Kui ma pea kakskymmend aastat tagasi ylikooli astusin, olid sellised asjad ulme.

Kellegi jaoks on ikka veel.

Kas Syyria lesbi on Vene turist?

Mõne aja eest lõi väikestviisi laineid yks Syyria lesbiblogija, kes kirjeldas kohalikku poliitilist möllu. Siis läks ta väidetavalt kaotsi, syydistati julgeolekut.

Rahvusvaheliste palvekirjadega tegelev portaal Avaaz.org korraldas petitsiooni kadunud blogija toetuseks. Meedia möllas. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et julgeolek on siga.

Järgmiseks selgus, et blogijat polnud olemaski, blogi kirjutas hoopis Šotimaal elav ameeriklane, kes on kunagi Syyrias käinud ja kelle kaasa on ekspert Syyria majanduse alal. Tehniliselt oli ettevõtmine muidugi äbarik, seetõttu harrastusnäitleja vahele jäigi. Kui Syyria julgeolekul oleks aega temasugustega tegelda, oleks nad ammu kuulutanud, et tegu on väljamõeldisega. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et blogija on siga.

Nyyd kirjutas sest juhtumist ka yks mu sõber pealkirja all "Puhas kallis pettus".

Eks siin ole mitu teemat.

Yks see, et tugitoolis on jube mõnus totalitaarriiki mängida. Tyyp hädaldas, et ta ei teinud ju kellelegi liiga. Syyrlased arvasid teisiti. Ehkki, jah, arvasid need, kelle endaga ka midagi ei juhtunud.

"Ma oleks võinud peaaegu blogija saatuse kohta pärida ja siis oleks minuga pahasti läinud!" lärmas yks. Ilmselt hea eluga ära harjunud. Kui ma oleks julgeolekutöötaja, kutsuksin ta kontorisse, vaataksin talle leebelt otsa ja kysiksin: "No öelge nyyd ise, mis teie elul siin, meie kallil sotsialistlikul kodumaal viga on, kui te võite kogu maailma ees pasundada, et kõige tavalisema pärimise peale juhtub teiega midagi ebamääraselt väga-väga paha, ja ehkki see on sulaselge laim, ei tehta teiega ometi midagi? Ameerikas oleks te juba ammu kohtusse kaevatud ja kodust ilma jäänud."

Teiseks on see kena näide, kuidas tarbijast, kes on meediaga kohandunud, saab väikeettevõtja, kes varustab turgu nišitootega. Iseenesest ju kiiduväärne, algatusvõime ja puha. Teised tarbijad peaks tänulikud olema, mitte sõimama. Ökoloogiliselt puhas väiketootja kauni loodusega Šotimaa nõlvadelt, ei ekspluateeri vaeseid syyrlasi ega midagi.

Kolmandaks näitab juhtum, et permanentne petitsioonihullus on väljunud mõistuse kontrolli alt. Faktidest huvitumata algatatakse ylemaailmne emotsionaalne ahelreaktsioon ykskõik millisel tundeliselt sobilikul ajendil. Eks ka petitsioon on muidugi toode.

Seda enam, et internetis antud hääled ei maksa midagi, nagu tegelikult teab igayks, kes sedasorti hääletuste toimemehhanismi pisutki tunnevad. Kumu viienda korruse näitusel "gateways" on isegi yks selleteemaline eksponaat: arvuti, milles saab koostada petitsioon ykskõik mille toetuseks, tellides sellele sada, tuhat või miljon toetajat vastavalt soovile.

Kuidas, muuseas, kirjeldada Avaazi pysitarbijat? Kas see on inimene, kellel on kõrge sotsiaalne teadlikkus, madal valulävi ja suur syda, või inimene, kellele meeldib mugavalt ja millegagi riskimata protestida? Kas ta sarnaneb rohkem vene turistidele, kes osalesid Egiptuses demonstratsioonidel ykskõik mille poolt, et ainult kodus uhkeid fotosid näidata, või väidetavalt Leninilt kiitust pälvinud "kasulikele idiootidele"?

Huvitav, kui paljud tõelised Syyria lesbid Avaazi teenuseid kasutavad?

Kirjutajate võim ja voli ehk Kuidas päästeti Päts

Üks esmesi katseid roppust piirata oli selleteemaline Briti seadus 1857. aastal, mida tuntakse ka Lord Campbelli seaduse nime all. See lubas pidada kinni ja hävitada iga trykitoote, mis tavaseaduse alusel ropuks mõisteti.

Täpsemaks määratluseks pruugiti kohtulahendit nimega Hicklin Rule, mis sai nime Londoni magistraadi Benjamin Hicklini järgi. Kõne all oli syydistus Henry Scotti vastu, kes avaldas katoliiklusevastase pamfleti "The Confessional Unmasked". Magistraadid mõistsid Scotti syydi, aga Quarter Sessionsi kirjutaja muutis otsuse ära, väites, et kavatsus oli syyta. Kysimus lahendati kõrgemas instantsis.

Ameeriklased venitasid 1873. aastal roppusevastast reeglit omakorda, kuni selle alusel sai ära keelata ka jutud rasestumisvastastest vahenditest ja abordist. Tolle seaduse nimi oli Comstock Law, postiteenistuse eriagendi Anthony Comstocki järgi.


***

Hunt selle seadusega (mis oli syydi heas hulgas jamas, mida James Joyce'i õnnetu "Ulysses" hiljem kannatama pidi), ent kohtukirjutaja mõtteviis mulle meeldib.

Praeguseks ma enam ei mäleta, kust, ent kusagilt ma lugesin järgnevat lugu, mis peaks pakkuma rõõmu kõigile Eesti omariikluse sõpradele.

Nimelt sai kunagisest Eestimaa kubernerist Bellegarde'ist hiljem Vene tsaaririigi trykiasjade peavalitsuse ylemus. Sellena valitses ta hea hulga kummaliste asjade yle.

Kui 1905. aasta mässu järel mõisteti Konstantin Pätsile surmaotsus, läks Päts maapakku. Tõsi, otsuse tegi välikohus, millel, nagu hiljem apellatsioonikohtus otsustati, polnud õigust inimeste elu ja surma yle otsuseid langetada. Aga Päts, tollaseks ajaks juba vana ja Poska käe all kogenud jurist, teadis, et elusal kaamlil on märksa parem võimalus oma mittekaamellust tõestada kui surnul. Nii et ta pysis Soomes ysna vagusi ja ootas.

Ära ootas. Meie armsa kuberneriherra Bellegarde'i hoole all andis trykiasjade peavalitsus nimelt siseministeeriumi vastava ukaasi välja ilma Pätsu puudutava kohtuotsuseta. Mul pole õrna aimugi, mis aastal see ilmus, millaks ja kuidas pidanuks viga parandatama, mis see kõik maksma läks, mis olnuks (või olidki ehk?) distsiplinaarkaristused või mida Bellegarde kui vana ja kogenud byrokraat ise asjast arvas.

Aga yks kelmikas ajaloolõik on see igatahes ning paneb mõtlema ysna mitmes suunas. Näiteks, kui palju elusid võiks byrokraatia säästnud olla, mitte yksnes hukutada. See kõik on mõnes mõttes ysna oluline. Maailm on yks, meie tahtmine teine, tulemus kolmas ning lõpp neljas. Eks hoia kinni, kust sa saad... ning lykka teine sisse.

Kuidas kalduda teemast kõrvale

Kui hakkad yht teemat uurima, leiad selle kohta märkusi igalt poolt. Avastasin just midagi lõbusat prantsuse "Entsyklopeediast". Noh, teate kyll, Sellest "Entsyklopeediast". Just-just.

Nimelt on seal artikkel Woolsthorpe'i nimelisest kylakesest Inglismaal. Algab see nii:

WOLSTROPE, ( Géog. mod. ) bourg d'Angleterre, dans le comté de Lincoln, où naquit Isaac Newton, le jour de noël, vs de l'an 1642

Ehk siis "WOOLSTHORPE (kohanimi) linnake Inglismaal Lincolni krahvkonnas, kus jõuluööl vastu 1642. aastat syndis Isaac Newton".

Ning edasi läheb terve artikkel Newtonist, "suurimast ja haruldasimast geeniusest, mi8s eales on kaunistanud inimsugu" jne. Woolsthorpe'ist rohkem mitte sõnakestki.

"Entsyklopeedia" ideoloogide arvates olnud nimelt (nii räägivad kõlakad) raisatud juba kyllalt tinti pyhakute elulugudele ja kuningate tegudele, tähtis olnud rääkida hoopis tavalisest ilmaelust. Ega keegi otse vastu vaielnud, ent mõned elulood smugeldati siiski teksti. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

"Balzac on prantsuse kirjanduse Eiffeli torn. Aga Eiffeli torn rajati..." Mäletate?

Kuidas teha sõltumatuid komiteesid

Lõik anonyymseks jääda soovivast bakatööst:

Newtoni tagasihoidlikkust rõhutavad tema tellitud portreed, millest Westfall (2007: 105) loetleb 23. Mis puutub enda suuruse tunnetamisse, siis annab sellest tunnistust tõik, et Leibniziga aastaid kestnud vaidluse käigus lasi Newton Londoni Kuninglikus Seltsis, kuhu nad mõlemad kuulusid, määrata selle lahendamiseks komitee, mille raporti kirjutas ei keegi muu kui Isaac Newton. Loomulikult mõistis komitee Leibnizi süüdi plagiaadis; raport ilmus Seltsi väljaandes, mille toimetas Newton, ning seda arvustas Seltsi Filosoofilistes Toimetustes pikalt, kuid anonüümselt jällegi Newton. (Westfall 2007: 96–97)

Westfall, Richard S. (2007) Isaac Newton. Oxford & New York

Aed

Taastusravihaigla aknast paistavad õunapuud. Seegi oli kunagi kellegi aed. Aga kelle, ei tea enam keegi.
Nii nagu väljas, nõnda ka sees.