Friday, November 28, 2008

Yhine nimetaja jooksis lati alt läbi

Mari Klein kirjutab Päevalehes Tänapäeva romaanivõistluse raamatutest. Aitäh, et kirjutab - olen nyyd veelgi kindlam, et yhtki neist kätte ei võta. Aga mulle pakub huvi ka see, kuidas ta neist kirjutab.

Tytarlaps nuriseb, et kodanikud romaanikirjanikud kaovad detailidesse, kasutavad triviaalset kõnekeelt ja jäävad pealiskaudseteks. Kõlab usutavalt; suurem jagu noortest autoritest on tõepoolest kohutavalt tyytud. Ainult et ega tema enda kirjatöö kah mingi stiiliõpik ole.

Tänapäeva raamatuvaliku kohta arvab ta, et "kirjanduse mõiste kui sellise lati tõmbab liiga madalale". Hunt sellega, et see tegelikult isegi lause pole. "Tõmbab mõiste kui sellise lati madalale"?! "Kirjandusest" yksi ei piisanud, "mõiste" kõlab kangemalt ja igaks juhuks paneme otsa veel "kui selline".

"metatekstiliselt tulid enamikul välja selle mõte" - WTF? Et Päevaleht veebitekste ei toimeta, seda ma tean. Aga ilmselt ei loe seal keegi yldse avaldatavaid tekste. Silme ette tulid kymme tuhat ahvi kirjutusmasinatega.

"koer on maetud nende yhisesse nimetajasse" - kas kuskil on välja kuulutatud võistlus, mitu metafoori saab yksteisega ristata? Palju õnne, see on juba mitte metafoor, vaid patafoor. Eks minagi kirjutasin kord lyhiyhenduse hetkel uudisnupu pealkirjaks "Euroopa pangandusmaastikul seilab pankrotitont". Saime kolleegidega hea suutäie naerda, ent meil ei tulnud pähegi sellist jama lehes ära trykkida.

Yritasin paar aastat tagasi kaitsta Eesti nooremat kirjanduskriitikat sõbra eest, kes väitis, et meil pole yhtki kriitikut, kelle tekstid lugeda kannataksid. Ei tulnud toona paraku yhtki head näidet pähe. Loodetavasti on ta meel nyyd rõõmsam: vähemalt syrrealism on Eestis kõrgelt arenenud. Arvatavasti Ehina ja Laabani hea mõju. Ehk jõuab see kunagi ka proosasse ning järgmisel aastal võime lugeda juba romaani kala jalgrattast.

Thursday, November 27, 2008

Krevettide suguelu Assyyrias

Eile helistas mulle sõber, kellega mind yhendab huvi Vana-Lähis-Ida vastu. Ta oli leidnud netist veidra kodulehe nimega "Assüüria ajaloost sõnas ja pildis" ning tahtis teada, ega mina selle tausta selgitada ei mõista.

Uurisin asja. Tõepoolest ypriski veider sait. Tehtud algajatele abiks mõeldud tarkvara abil ning näeb ka täpselt selline välja. Tekstid on kõikvõimalikest allikatest kokku roobitsetud ja yksteise otsa hunnikusse kallatud, mõni lõpeb poolelt sõnalt. Aeg-ajalt on lingid keset teksti, nii et autor pole ilmselt viitsinud isegi yle vaadata, kuidas ta kätetöö lõpuks välja näeb. Autoriõigustest on ta nähtavasti siiski kuulnud, kuna yhelgi lehekyljel ei paista ainsatki viidet selle loojale.


Kes iganes niisuguse hunniku kokku käkerdas, ei paista samas kurje kavatsusi omavat. Kurje botte silma ei hakanud, isegi reklaami mitte. Ehk on lihtsalt keegi asjahuviline koolinoor? Mis ta sellega peale hakkab, ei tea. Eks sedasorti veebilehti vahel ikka tekib; aja jooksul autor tydineb ja liigub parematele jahimaadele. Kui kaua ahervare pysti seisab, sõltub juba teenusepakkujast.

Ei, minugi poolest, las noored katsetavad. Naljakas ainult, et selleks nii haruldane teema valiti. Mis järgmiseks, krevettide suguelu Ukrainas?

Kust tuleb elekter? Keegi ei tea

Päevaleht korraldas "vestlusringi" Eesti energeetika teemal, kõrvuti seati Juhan Parts, Anto Raukas, Rainer Nõlvak ja Eesti Energia strateegiajuht Jaanus Arukaevu. On see vast yks lõbus lugemine!

Raukas kui tuntud tuututaja on juba varem lubanud, et paneb kas või enda õue peale kemmergu asemele tuumajaama pysti. Sisuliselt kordab ta siingi sama juttu ning ähvardab, et kui teised temaga ei mängi, annab ta neile elektrit ainult kaks tundi päevas. Miks akadeemik ei võiks loll olla? Väga hästi võib, meil kedagi ei diskrimineerita. Tõenäolisemalt on ta siiski pool uut Naani; teiseks pooleks on hakanud Endel Lippmaa. Põhimõtteliselt on võimalik, et Raukas täitsa tasuta ja omal initsiatiivil tuumatööstusele lobi teeb, aga kui arvestada, et terve tööstusharu peale keegi ikka eestkõnelejaks palgatakse...

Rainer Nõlvak, Eestimaa tubli sanitar, vehib täiesti asjassepuutumatu Gazpromiga ning kuulutab muu jutu sekka, et Venemaalt nafta importimine on palju tähtsam kui elektrijaamad. Põhiline argument on, et Eesti maksimumvajadused katavad lähemal ajal pystitatavad tuulikud suurepäraselt ära. See kõik on tore ja hea. Kuidas systeem tuulevaikuse ajaks stabiliseerida, sellest mitte yks piuks.

Juhan Parts pehmendab Ansipi sõnu ja yritab teda välja vabandada; Raukase tõttu see siiski ei õnnestu. "Võib kysida parlamendilt mandaati", "tuleb teha investeeringuid", "meil peavad ressursid olema planeeritud" - milline neist fraasidest kõlab nii, nagu Parts teaks, mida teha tahab? Noh, ega keegi ei ootagi, et valitsus 2010. aasta riigieelarve kinnitamiseni pysiks. Milleks siis nii pikalt ette muretseda?

Jaanus Arukaevu suudab neli korda vahele piiksatada. Yhel korral neist tahab energeetika arengukava, teisel mõmiseb ebamääraselt, kolmandal annab Nõlvakule yhe numbri ja neljandal teatab, et elektriturgu on vahva integreerida. Strateegiajuht ilma strateegia ning juhtimiseta - kohe näha, et ta kontsernis midagi ei otsusta, vaid on harjunud olema assistent.

Mingisugust dialoogi ei toimu, igayks ajab oma joru. Kaks demagoogi ja kaks äput, vestlusring ilma vestluseta. Ainus yhine joon: igayks omas nurgas kurdab, et plaani ei ole. Kui Juuli ja Maali sel teemal ohkavad, on see arusaadav: mingeid otsuseid vastu võtta pole lihtsalt nende võimuses. Aga kui seda teevad majandusminister ja Eesti Energia strateeg, on see nende endi tegemata töö.

Ilmselt jätkub kõik nagu siiamaani: Eesti Energia nokitseb vaikselt vanaviisi nurgas, kõik teised piirduvad mokalaadaga. Probleemid pakuvad kätte jõudes vahvaid yllatusi. Lahenduseks kõpitsetakse vanu põlevkivikatlaid, ostetakse Venemaalt elekter sisse, tõstetakse hinda ja yhtlasi ka inflatsiooni. Inimesed ohkavad, maksavad ja loodavad tänapäeval aina ökonoomsemaks muutuva tehnika peale. Eurot ei tule, elu läheb edasi.

Keelepuhastus

Juba mitu-setu head aega on Eesti Keele Instituut kypsetanud eesti keele etymoloogilist sõnaraamatut. Nyyd liigub aga kuri kuuldus, et EKI isanda ja valitseja Urmas Sutropi ukaasiga roogitud sellest tule ja mõõgaga kõik ryvedad sõnad, mida pyhas õssus kirjas pole. Samuti praagitavat välja allikaviited.

Mida see praktikas tähendab? Sisuliselt seda, et korratakse Alo Rauna vägitegu: "Eesti keele etymoloogilist teatmikku". Ainult märgatavalt paksemana. Kuna Raun koostas oma 1982. aastal Välis-Eestis ilmunud 5800sõnalise taskuformaadis brošyyri sisuliselt yksi ning ka rahalise abita, vääris see igati tunnustust. Aga kui terve riigipalgaline instituut nyyd põlve otsas tehtuga sama taset rihib, on kyll kuri karjas.

Tõsi, Rauna teatmik sisaldas kyllaltki palju murdekeelt. See tähendab, et oma ambitsioonide piires oli selle keel märksa rikkalikum kui tulevasel õssupõhisel tippsaavutisel, kus pole ei murdeid ega õssutegijate seas kõlbmatuks põlatud sõnu. (Ja neid viimaseid pole sugugi vähe.) Kurb, härrased vannutatud mehed.

Ent teine pool kurbust tuleb kohe otsa. Rauna yhemehesõnastiku puhul oli loomulik, et see sisaldas hea hulga rahvaetymoloogiaid. Ent viiteaparatuurist loobumine tähendab, et vead on kerged kuhjuma. Mis veel hullem, nii muutub ka kergeks valida teaduskirjanduses pystitatud mitmed võimalikust etymoloogiast yks meelepärane ja "õige" ning jätta "valed" tasakesi mainimata. Milleks enda tööd ise keeruliseks ajada?

Ah et mõni aeg hiljem ilmub samast sõnaraamatust korralik teaduslik väljaanne? Usun siis, kui näen. Arvestades eestikeelse raamatuturu suurust, siiani ilmnenud poliitilist tahet kõike eesti keele ja kirjandusega seonduvat suurepäraselt finantseerida ning meie pisikese keeleteaduse kalduvust lasta end nii rahvaetymoloogiaist kui ka tavalisest lohakusest kergesti mõjutada... Mnjah. Olen kyll pessimistlik. Las keegi teine olla optimist. Käkkimist võivad endale lubada inglased, hiinlased ja venelased, kes oma vigu parandada jaksavad. Eestlastel pole selleks inimesi ega raha, meie peame oma töö esimese korraga hästi tegema.

Yht põhjalikku sõnaraamatut, mis koondaks eesti keele eri kihid, ei maksa EKIst ilmselt oodata. Varsti hakkan tõepoolest uskuma, et mõistlikum oleks tellida eesti keele suuremad sõnaraamatud erasektorist riigihangetega, kus tingimused kindlalt paigas ning yle jala laskmist ei luba. Vaevalt et asi ju hullemaks läheb.

Wednesday, November 26, 2008

Astronaut

Retoorilised uudised

Aeg-ajalt tekib uudiseid lugedes tahtmine kommenteerida. Ysna lyhidalt, mõne lausega. Meenutada konteksti või vaadata asja teise nurga alt.


***

Tänases Postimehes kirjutab IRLi riigikoguja Mihhail Lotman, et sattus tunaeile liiklusõnnetusse ning on sygavalt tänulik päästeteenistusele. Kyll on kahju, et päästjad rohkem palka ei saa! Ja kyll president Ilves on ikka tuhnusk, et ei lasknud riigikogul ise enda palku reguleerida!

Kena keik. Aga mis on jutu esimesel poolel teisega pistmist? Ma pole kuulnud, et riigikogu palkade kylmutamise eelnõu kuidagi päästeameti palkadega seostuks - või et IRL oleks yldse kippunud päästjate palku tõstma. Krokodillipisarad.


***

Eile teatas Postimees, et Tallinna linnavalitsus tahab tänasel istungil pikendada Sõpruse pst 222 kortermajas asuva kasiino tegevusluba, ehkki selle läheduses on koolid, lasteaiad ja noortekohvik. Ka politsei nuriseb, et kasiino soodustab kuritegevust. Aga ettevõtlusameti komisjonile kasiino meeldib.

Eks täna saab näha, kas fanfaaridega kasiinovastane Max Kaur jäi lume alla või julgeb Edgariga vaidlema minna.


***

Haridusminister Tõnis Lukas tahab Kunstiakadeemia Tallinna Ylikooliga liita. Sisulisi põhjendusi ei paista kuskilt, aga nii saab kinnisvara pealt raha kokku hoida.

Tore mõte. Järgmiseks võiks liita Maaylikooli Tartu Ylikooliga. Ja Balti Kaitsekolledži. Vabanevad hooned saab maha myya või välja rentida. Mida veel liita võiks? Tallinna linnavalitsuse ja Eesti valitsuse? Eesti ja Soome parlamendi? Kokkuhoid on tähtis asi, mis siin pikalt mõtelda.


***

Mis neid jutte yhendab? Retoorika. Esimeses seostatakse kaks seostumatut asja, teises oskab vapper võitleja esineda ainult õigetes kohtades ning kolmandas põhjendatakse rahanappusega mida iganes - näiteks yhe pisiimpeeriumi laiendamist.

Õppige kõnekunsti ja argumenteerimist, seltsimehed. Neid teadmisi läheb elus vaja.


P.S. Kui kinnisvara juba liitmise põhjenduseks nii hästi sobib, ehk võiks siis ka Linnateatri lihtsalt Kultuurikatlaga liita? Sõda kohe läbi ning õnn ja rahu maa peal.

Tuesday, November 25, 2008

Metsamajandi naispere maakirikuid ei vaja

"Oh me kirikud, mis saab nüüd meie maakirikutest?"

Arcade vaatas talle inglipilguga otsa ja õhkas mitu korda.

"Nad varisevad kokku, proua, neist jäävad ainult varemed järele. Ja sellest on nii kahju! Ma olen täiesti lohutamatu. Külakirik keset maju on nagu kana oma tibukeste seas."

"Just, just," ütles pr. de la Verdelière hurmava naeratusega, "just täpselt nii see ongi!"

"Ja kellatornid, kallis proua!"

"Oo, mu härra, kellatornid!"

"Kellatornid pürivad taevasse, proua, nagu hiiglasuured süstlad keerubite paljaste tagumikkude poole."

Pr. de la Verdelière lahkus viivitamatult.
Anatole France, "Inglite mäss" Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 175
Tõlkinud Ott Ojamaa ja N. Kaplinski. Hästi tõlkisid.

Olen seda kohta aeg-ajalt ikka tsiteerida igatsenud, nyyd sattus raamat ise näppu. Ajaloo keerdkäikude tõttu on suurem osa mu enda France'idest kaotsi läinud, sellegi köite leidsin maja tagant paberikonteinerist. Sisse on kirjutatud vanapärases käekirjas pyhendus: "Õnnitleme! Metsamajandi naispere 23.02.1977"

Monday, November 24, 2008

Eilsed lumemuljed ehk päästekoer Fik

Käisin eile õhtul oma hädalist põnni ära päästmas. Kõigepealt sõitis vaeseke kuus tundi rongiga Aegviidust Ylemistele - kaugemale rongid ei tulnud, Tallinn oli ronge täis. Kuuldavasti olla kuskil puu rööbastele kukkunud. Imelik, minu arust on raudtee ymbrus kyllaltki lagedaks tehtud - aga no ju siis yks veel leidus. Rongis istunud blogijad vahetasid muljed, blogtree on neist kirev nagu juudi jõulupuu.

Linna jõudis põnn päält kymmet õhtal. Seisis koos sõpradega Ylemistel trammipeatuses, naiivne hing. Trammi ei tulnud. Trammid lihtsalt ei sõitnudki. Bussid ka mitte. Helistas mulle ja kysis taksonumbreid. Tema väntas taksofirmade numbreid sealpool toru otsas, mina siinpool, meie kodune dispetšer vahendas. Tõsi, põnni telefon sai varsti tyhjaks.

Proovisin 7-8 firmat läbi lootuses, et saan lumehädalisele ise järele sõita. Meeletud ooteajad, mõni number oli kogu aeg kinni ja mõni ei võtnud toru. Vähemalt yhes kohas yteldi, et taksod sõidavad kyll, aga tellimusi vastu ei võta - igas peatuses on niigi kymme sõitasoovijat. Teisal kurtis dispetšer, et jäi ise ööseks tööle, sest ei pääse koju. Abi ei kusagilt.

Mõtlesin juba, et proovin sõbralt teenet paluda - ehk toob mu põnni Ylemistelt Pelgulinna, kui talle eluks ajaks võlgu luban jääda. Ehkki vaevalt temagi liikuma oleks pääsenud. Õnneks helistati viimasel hetkel kodunt, et põnn oli juba käega vehkides juhusliku takso peale saanud. Nyyd tuli uus mure: tal polnud piisavalt raha. Yks sugulane aeti juba kohalikku taksopeatusse vastu, lidusin ka igaks juhuks sinnapoole.

Nagu selgus, õigesti tegin. Millaski helistas põnn ja kurtis, et ei tea, kus on, aga taksojuht ka edasi sõita ei taha, tänav umbes kui ummisking. Olla Karja tänaval. No misasja, Tallinnas polegi sihukest! Siis Kajaka turu juures. Ee... äkki Kadaka? Mkmm. Takkajärgi selgus, et on jah nihuke turg, minu juurest jupp maad edasi. Mullusui oli põnn laulupeo ajal vist sealt enam-vähem yle tänava kooli majutatud, aga või sa sihukse ilmaga ja pimedas midagi ära tunned. Ma kah tänini välistartlane.

Minu kodutänavakesest polnud taksojuht kuulnudki. Mingi väike firma oli, kus juhid ilmselt poole kohaga tööl, no ega siis jõuagi kogu linna tunda. Lõpuks olid nad igatahes päral. Seisin kaks tänavanurka eemal taksopeatuses ja vahtisin taksode järele ringi, kui põnn taksojuhi telefonilt helistas, et ootab mu kodutänava otsa man. Tundub, et nad tulid tõesti kuskilt Kopli kaudu tiirutades, kaks korda jäid lumme kinni. Seepärast ma neid ei näinudki, et nad teiselt poolt lähenesid.

Lippasin kodu poole tagasi, ostsin põnni välja, viisin tuppa ja söötsin kuuma suppi täis. Paari tunni pärast yritab ta Haapsalu bussiga lõpuks kooli jõuda. No hoian pöialt, mis ma muud teha saan. Ehk peaks igaks juhuks termosega suppi kaasa andma?

Sunday, November 23, 2008

Kas teil on ka ilus ilm?

Või siis täpsemalt: kas teil on ilm sama ilus?

Mina, ullike, suutsin valida just tänase päeva väljaskäimiseks. Või, noh, mis seal valida - autokooli esimene teooriatund oli juba ammu paigas. Kui tuleb minna, siis tuleb. Hambuni mantlisse ja teele.


Istusin tunnis ja mõtlesin, et täna oleks suurepärane ilm sõidutundideks. Kui niisugustes tingimustes sõitma õpid, ei murra sind enam miski. Noh, võib-olla peale päikese - ei ole harjunud, et miski hele asi näkku paistab. Enamik sõidab praegu aeglaselt ka, ilusa ilmaga ollakse uljamad. Nii et võib ka teistpidi võtta.

Pärast oli hirmsasti tarvis poodi minna, alguses liiklusõpikut ostma ja pärast toiduaineid varuma. Oi, ma needsin seda lolli mõtet, kui raskete kompsudega mööda linna trampisin ja teise käega kybarat kinni hoidsin - veel enam aga siis, kui kotid isukalt lund ahmisid ning raamatumärss rebenes.


Lund on yldse kyllaga, võiks isegi eksportida. Täna oleks vähemalt Tallinna sydalinnas kyll Tartu maratoni kenasti peetud saanud. Soovitavalt kõnniteedel - kes siis nii rumal on, et sealt lund lykkab! Säherduse ilmaga tuleks kolm korda päevas lund ajada, aga võib-olla ka kuus. Parem on kevade peale loota.

Võtad taskust ninanuuskamiseks rätiku, tuiskab tasku kohe lund täis. Tõmbad kinda käest, et telefoni haarata - pead pärast kinda jälle tyhjaks raputama. Mitte ilm, vaid pagooda, yteldi ennevanasti. Ehk nagu seltskondlikult väljendus porutšik Rževski: "Sobaki nizka letajut..." Järgnevat ma ei tsiteeri, sapienti sat ehk sapisele satikad.


Õnneks pysis vähemalt kaabu kogu tee kenasti peas, tuul sai talle kyyned kylge alles saja meetri kaugusel koduuksest. Eks olin mujal närvilisem ja hoolikam ka, kes ikka teda yleni valgelt ristmikult pyydma tahab joosta.

Kõik rõivad kuivavad, kaasa arvatud sokid ja kingad; raamatud niisamuti. Pean kapi põhjast saapad välja otsima. Põrnitsen nyyd kojutoodut ja mõtlen, mida sellest teha saaks. Hapukapsasuppi hõõgveiniga? Kõlab peaaegu et ahvatlevalt.

Sonetipärg eesti kirjanduses

1978. aastal kirjutas Jaak Põldmäe monograafias "Eesti värsiõpetus": "...sonetipärgi kirjutatakse harva (eesti kirjanduses autori teada ainult K. Krimm, R. Reiman, A. Lõhmus, B. Kangro, J. Mihkla, V. Adams...)." 1998. aastal kinnitas Aivar Kull Merca kogu arvustades: "Jaak Põldmäe teadis oma «Eesti värsiõpetuses» (1978) nimetada kuue eesti luuletaja sonetipärgi, viimastel kümnenditel on see arv kindlasti mitmekordistunud, ent peale virtuoosliku lüürilise käteosavuse pole need pärjad midagi rohkemat enamasti sisaldanud." Ning nimetas Merca pärga heaks erandiks.

Olen mõnda aega nakitsenud Vikipeedia artiklite kallal sonetist ja sonetipärjast. Võtsin siis eile kätte ja pyydsin Põldmäe kunagist nimekirja täiendada. Tulemus on selline:


Valmar Adams
Kus? Mis? Kuidas? Ei tea. Mul on kaks Adamsi kogu, paksud nagu nuumpõrsad. Ei soneti-, ei loorberipärga. Usun pimesi Jaak Põldmäe juttu.

Lembit Eelmäe
Festivitas Artiumi kinnitusel on palavalt armastatud näitleja kirjutanud sonetipärja. Pole päris täpselt aru saada, kas mulgi- või eestikeelse. Avaldamisest ei kõssugi.

Merle Jääger
"Laule Laurale" ilmus 1998 Eesti Kostabi Seltsi kirjastusel kogus "Vana libu hommik". Seda mainiti vist igas arvustuses, Kalev Keskyla oma on siin.

Bernard Kangro
Pärja nimi on "Eikuskimaa, meta-maailm". Kogu nime ei tea, aastat kah mitte. Minu riiulis teda paraku ei leidu.

K. Krimm
Oletatavasti Kaarel Krimm, aga kindlalt ma ei tea. Pole tast varem kuulnudki.

A. Lõhmus
Arvan, et Aivo Lõhmus. Aga yhtki tema raamatut mul kodus kyll ei ole ning nett seda hypoteesi ei kinnita.

Arne Merilai
"Ood ülikoolile. Kroonpärg Humanitaarseile ümarvormele" ilmus kogus "Tolmutort" 2001 ja on yks lõpmata muhe lugemine. 1999. aasta 14. mai porises Merilai Sirbis, et Looming ta taiest vastu ei võtnud, põlates selle liig tartulikuks. Toona väitis ta muidugi ka, et ei tahagi Kirjanike Liitu astuda, aga praegu paistab olevat CV andmeil oma sõnu söönud. Luuletaja leib on nähtavasti kidur, ent magus.
Kogu PDF ripub siin.

J. Mihkla
Arvata võib, et Juuli ehk Julie Mihkla, tõlkija ja kirjandusõpikute autor. Kindlalt, jällegi, ei tea. Mulle luuletajana täiesti tundmatu; Karl Mihkla õpikuid olen lugenud kyll.

Helve Poska
Tema kogu "Tuulte ristteel. Luuletusi 1984-1992" on nyyd pisut libedale minek, sest ainus viide Poska sonetipärjale on sisuloend Raamatukoi tutvustuses. Vabalt võib olla, et tal on hoopis sellenimeline rondoo või romanss. Aga kuna iseloomustus ytleb "Valik vaimulikku luulet", julgen eeldada, et autor on niisugusteks mängudeks liialt tõsimeelne.

Mait Raun
Nimetu pärg ripub tema muu loomingulasu keskel Rauna kodulehel nimega Kirjanike Kodu. Tekst ilmunud 1998. aastal proosavormis teose "Uni" osana Loomingus, usub Raun. Ju on siis põhjust.

Rudolf Reiman
Reimani sonetipärga "Öö laul" mainib Ekspressis ilmunud ylevaates "Ilmne stiil ja varjul sisu" Arne Merilai.

Lembit Saarts
Veel yks kahtlane juhtum. Postimehe lugu aastast 2003 väidab, et muidu kunstnikuna tuntud Saartsil olla kuskil yks avaldamata sonetipärg. No kui see nii ei peaks olema, las jääb see vale siis Raimu Hansoni sydametunnistusele.

Katrin Tammik
Viljandi luuletaja, Oskar Kruusi lemmik. Sonetipärg "Uppunud katedraal" ilmus esmalt ajalehes "Sakala". Kui Kruusi juttu kolmat korda lugesin, hakkas Tammiku 1990. aastal ilmunud esikkogu "Ussihammas" juba meenuma - faktina, mitte sisu poolest. Väidetavalt olnud tal sahtlis "kymneid sonetipärgi"; loodan, et see on siiski kunstiline liialdus.

Urve Tinnuri
Rakvere harrastusluuletaja, endine korrektor ja praegune naistelehtede kirjasaatja, kellest kirjutab näiteks Virumaa Teataja. Leelo Tungla protežee. Väidetavalt on ta artiklid "tundelised, satsilised ja pastelsetes toonides". Ehk on sonetipärg "Ajarannal" kogus "Eksinud ingel" siis samasugune.

Leelo Tungal
1. septembril 2007 arvustas Mariliin Vassenin Postimehes Tungla luulekogu "Täisminevik". Arvustuses seisab ka, et kogus on kaks sonetipärga. Tungla raamatut mul pole, ei saa täpsemalt järele uurida.

Märt Väljataga
Kus tema oma pärja avaldas ja mis nime see kandis, pole aimugi. Sellest vaikib internet ja minul on ainult Väljataga kõige esimene pisike kogu. Ah et kust ma yldse ta sonetipärjast tean? Mälumängukysimusest Tartu-Tallinna linnavõistlusel 2007.

Kuusteist pärgurit kunagise kuuega võrreldes - pole sugugi paha. Kui kaks avaldamata juhtu maha arvata, siis neliteist.

***

Tean ise lisaks veel vähemalt kolme sonetipärga kahelt autorilt Poognas: uneskäija ja riti (1 ja 2). Viimane osales yhega ka Delfi 2007. aasta luulevõistlusel. Vikipeedia artiklisse ei hakanud neid siiski panema. Pseudonyymsete ja trykis avaldamata autorite omaalgatuslik kirjanduslukku kirjutamine tahab rohkem otsustavust kui mul sygaval ööajal võtta on.

Kui keegi oskab andmestikku täiendada, olgu aga lahke. Ja kui keegi pole päris kindel, misasi sonetipärg õigupoolest on, siis palun, artikkel on siin.


P.S. Kommentaarides ilmnes kahtlusi Märt Väljataga (negatiivsed) ja Juhan Sytiste (positiivsed) kohta. Viimasel on sonetitsykkel "Arm", mis võib olla ka sonetipärg. Või kaks. Usalda, aga kontrolli.

Saturday, November 22, 2008

Sirp unustas räpase mineviku...

...ja joonistas endale uue kujunduse. No tore on. Kuni sisu ei muutu, pole sellest erilist kasu. Minu jaoks leidub seal huvitavat ehk yle numbri, ehk läheb selle netist lugemine nyyd siis mugavamaks.

Häda on hoopis teises otsas. Nimelt suutsid kultuurihaldurid ära kaotada Sirbi arhiivi. Google seda igatahes ei leia, artikleid tuleb lugeda cache'i kaudu. Mitte, et ma Sirbi lugusid kuidagi ylearu palju tarvitaks, aga vahel läheb vaja - eelkõige Vikipeedia jaoks mõne teema tausta tuhnides.

Eks nende märgendamine oli varemgi ebamugav, sest miskipärast kirjutati Sirbis veebilehtede pealkirja kohale vaid rubriigi nimi - sama nõme lahendus kui Maalehel. Aga noh, võrreldes ajaga, mil Arne Merilai sessamas Sirbis kurtis, et Loomingus ei osata e-posti lugeda... kahtlemata edasiminek. Progress, kui vana ilksõna meenutada.

Olengi viimasel ajal Sirbi artikleid endale cache'is märgendanud ning mõelnud murelikult, kas nyyd siis jääbki nii. Cache kaob mingil hetkel ära. Loodetavasti on kogu see kraam Internet Archive'is salvestatud, nii et kunagi saab lingid sinna ymber suunata. Aga kui ei ole?

Nii see eestlaste kultuurimälu kaob. Ning enne kui keegi tuleb lobisema, et piisab sellestki, et paberlehed raamatukogudes kõdunevad - ega ei piisa kyll! Et kymme aastatki vanu lehti raamatukogus lappama minna ning sealt mingit obskuurset artiklit yhe tsitaadi pärast välja tuhlata, peab olema hirmsal kombel vaba aega või õite suur himu selle artikli järele. Sisuliselt võivad lehed raamatukogudes kõduneda, ent kui neid veebis pole, on nende sisu käibest väljas.

Aga noh, kes see minu arvamust kysib. Las koerad hauguvad, karavan vusserdab ikka edasi. Ja õigupoolest - milleks meile mälu.

Friday, November 21, 2008

Tervislik neuroos

Meie oleme tarbijatena syytud kodanikud, kelle maitset ohustatakse metsikus sõjas sissekaevunud vaenlaste vahel. Me oleme sellest kulinaarsest sulatusahjust põgenejad, kes teadmatuses ja jahmatuses sibavad ymber kaubahallide, tundes end halvasti, kui ostame asju, mida tegelikult armastame, ning olles taga sunnitud ja manipuleeritud, kui me ostame oma ihaldatud toitude kulukamaid ja mõnikord ebameeldivaid "tervislikke" variante. Yks tänapäeva tysistusi on toidumoraal, olgu tegemist selliste eetiliste põllumajandustootmise kysimustega nagu vasikapuurid või hävitatud kalavarud, või siis selliste eluviisivalikutega nagu taimetoitlus või see, kas osta vabalt peetud ja mahepõllumajanduslikku toodangut, et toetada selle tarnijaid; neist asjaoludest lähtuvad otsused on sageli õigustatud ja austamisväärsed. Kuid kas peab iga toiduvalik olema moraalne valik? Tavaliselt reklaamitakse märgistust kui tarbijate jaoks parimat valikutegemise viisi, mis võimaldab neil uurida pakendi peenkirja, et avastada, mida see täpselt sisaldab. Ent võib-olla see yksnes õhutab yldsuse hulgas toiduneuroosi? Mõnele meist võib ju meeldida mõte, nagu tarvitseks vaid heita pilk maiustusepaberile ja liita kokku kalorid, et olla pidevalt teadlik, mida me manustame. Kuid see ei meeldi kaugeltki mitte kõigile. Osaliselt tähendavad maiustused tõelusest põgenemise akti ja vaevalt et surma pärast muretsemine seda ylendab.
Tim Richardson "Maiustused: kompvekkide ajalugu", lk 240


Yks pagana huvitav ja haruldaselt hea sulega kirjutatud raamat, milles on hulk põnevaid fakte ning mõnusaid mõtisklusi. Viimati myydi seda vist Rahva Raamatus 35 krooni eest, Raamatukoi kysib isegi 31 krooni. Ingliskeelne pealkiri oli kyll võluvam: "Sweets: The History of Temptation".

Thursday, November 20, 2008

Poeet-bakalaureaat

Juhe on koos. Muidugi, ta on koos juba aastaid. Seda põhjalikumalt siis, eks ole.

Viimastel päevadel kummitab kuklas mõte, et ma ei saa oma bakatööd ealeski valmis, kui seda just filosoofiliseks poeemiks ei kirjuta. Kõige hullem, et mingid read juba kogunevad pähe. Ise, ilma minu osavõtuta.

Laenake kannelt, oh Muusad, või mis teil seal käepärast leidub,
lyyrat või flööti, oboed, elektrikitarri või muud.
Mehest ma laulan, kes teadust kui nuudiga edasi ajas,
kangelastegudest tema kuulnud kyll oleme kõik.
Ning tõesti, kirjatööde kohta on kyll kõiksugused juhendid, ent kas kuskil on otsesõnu nõutud, et need peavad olema tingimata just nimelt proosas? Oletades, et font on õige, reavahed ja leheservad korrektsed...?

Viitesysteem kyll, jah, ei vastaks vist nõuetele, viisakas oleks panna
viited lehekylje alla märkustena. Aga kui väga tahta, võib ka teksti
sisse panna - nii inklusiivselt
Ses asjas tema vaatenurk on uus
(vt seda lehekylg kolmkymmend kuus).
kui ka eksklusiivselt
Teda tsiteeriti palju (Hobson 1723: 18, 24jj, 67; Gobbins 1745: 17; Klopstock 1812)
ja tehti ka kõiksugu nalju (Atkinson 1892: 46-47).
Aga ega sellist asja keegi niikuinii ei taha ega jutule võta. Sest ylikoolides on veidrikke ja päris hulle niigi kyll, pole neil veel yhte juurde tarvis. Ainult sõprade keskel saaks hea lõuatäie naerda.

Nojah, asi seegi. Naer olevat terviseks, ytles kloun, kes laval mädand kõrvitsaga pihta sai ja kiirabiga ära viidi.

Rambling years of lousy luck



Drank away the rest of the day
Wonder what my liver'd say
Drink, that's all you can

Blackened days with their bigger gales
Blow in your parlor to discuss the day
Listen, that's all you can

Ah, but don't, no don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat
Ah no don't, no don't sink the boat
That you built

Sick and tired of what to say
No one listens anyway
Sing, that's all you can

Rambling years of lousy luck
You miss the smell of burning turf
Dream, that's all you can

Ah, but don't, no don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat
Ah no don't, no don't sink the boat
That you built, that you built to keep afloat

Singled out for who you are
Takes all types to judge a man
Feel, that's all you can

Filthy suits with bigot ears
Hide behind their own worst fears
Live, that's all you can

It's all you can
It's all you can do

No matter where I put my head
I wake up feeling sound again
Dream, it's all you can

Tomorrow smells of less decay
The flowers quick just bloom and fray
Be thankful, that's all you can

Ah, but don't, don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat
Ah no, don't, no don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat

Ah no, don't, oh no, don't sink the boat
Oh, that you built, that you built to keep afloat

A ripe old age, a ripe old age
I'm a ripe old age, that's what I am
I'm ripe old age, a ripe old age
A ripe old age, just do the best I can, hey

A ripe old age, a ripe old age
I'm a ripe old age, that's what I am
I'm ripe old age, a ripe old age
A ripe old age, just do the best I can, hey
The best I can

Wednesday, November 19, 2008

Vikipeedia kui reklaamikanal

Aeg-ajalt tuleb ikka ette, et keegi avastab võrgus ringi kapates Vikipeedia. Vaatab seda kui vasikas uut aiaväravat ja imestab: "Oo! Kui hea raamat!" Lappab veel natuke... ja satub vaimustusse võimalusest sinna ka ise midagi sisse kirjutada.

Kõige silmapaistvamad noored autorid jagunevad kolme kategooria vahel: poliitikud, ärirahvas ja kylahullud. Kylahullu mõistet kasutan ma siinkohal pisut laialt, pidades silmas kõiki neid, kes enda autobiograafia või suvalise muu artikli all tulevad selgitama oma imetabast maailmavaadet - näiteks, et kuu on juustust ja USA president on inimese maskiga kosmosesisalik. Või et nad leiutasid just läinud kolmapäeval igiliikuri.

Kõik see on kyll tore ja huvitav, ent ei kuulu teatmeteosesse. Tänapäeval on palju õnnetuid, kel pole kodus nähtavasti yhtki teatmikku ning kes seepärast ei kujuta hästi ette, misasi on entsyklopeedia. Kui kylahullud on lihtsalt tyytud ning vahel ka veidi naljakad, siis poliitikud ja ärilised ajavad vahel suisa vihale. Suurem jagu justkui kõrgharidusega ja puha, aga no kussa.

Ei tule praegu meeldegi, kes oli see USA poliitik, kelle kontorist hiljutiste presidendivalimiste aegu Wikipediat mudimas käidi. Põhimõte on lihtne: maalin endale pyhapaiste pea kohale, konkurentidele aga saba, sarved ja kikkhabeme. Siis loeb igayks, et mina olen hea ja teised pahad. Eesti poliitikud sellega õnneks väga tegelda pole viitsinud. Inglisvikis täiendas enda artiklit vist kunagi Toomas Hendrik Ilves, kuid minu mäletamist mööda mitte kuritahtlikult. Ja Max Kaur pyyab eestikeelses Vikipeedias enda profiili paremasse valgusse sättida, siiski mitte väga robustselt.

Tegelikult jääb Vikipeedias sigadustega praktiliselt alati vahele. Nii inglise kui eesti Vikil on hea hulk usinaid kasutajaid ja adminne, kes kõigel sellisel pilgu peal hoiavad. Viimati tõi ennast vabatahtlikult hoiatavaks näiteks nõmeda nimega asutus IIZI Kindlustusmaakler AS, kelle töötaja või muidu fänn IP-aadressilt 88.196.182.100 tekitas täna sydaöö paiku firma kohta reklaamartikli.

Tekst kubiseb fraasidest nagu "Tänu kliendikesksele ja kaasaegsele tehnoloogiale põhinevale ärimudelile oleme...", "Rahvusvahelise laienemisega alustasime..." ja "Meie visioon IIZI on ümber kujundanud inimeste mõtteviisi ja suhtumise kindlustamisse..." Ennast kiitmast ma ei väsi. Ning ennäe: tund hiljem saigi artikkel märke: "See artikkel on kirjutatud kui reklaam. Palun aita see artikkel neutraalseks ümber kirjutada. Reklaamartiklid, mida ei parandata, kustutatakse." Nii see asi käibki.

Enamik firmasid ei pea enda palgal siiski sedavõrd rumalaid inimesi. Kes on näinud mõnd paberentsyklopeediat, teab yht-teist internetist ja Vikipeedia kohast selles, saab ka ysna kiiresti aru, et firmale võib olla kasulik, kui tema kohta on võimalik saada selget ja objektiivset infot. Olen ka ise mõnele soovitanud enda kohta käivad andmed yle vaadata.

Põhimõtteliselt on Viki nagu telefonikataloog, ainult tasuta. Vikipeedia kyll ei jaga huvilistele ettevõtte telefoninumbrit, kuid ta annab võimalikult neutraalse taustainfo, mida tänu sellelesamale neutraalsusele ka usaldatakse. See pole koht, kus jutustada imelisest visioonist ja missioonist - ent kui sealt võib lugeda, et firma asutati kymme aastat tagasi, tegutseb seal ja seal, tytarfirmad on niisugused, juhid ja omanikud naasugused, on lugeja lõppmulje märksa soodsam kui veidra nimega OYst, mille kodulehel on kontaktiks antud aegunudaadress@hot.ee ning täpsemat taustainfot peab otsima äriregistrist.

Turundus seegi. Ja on igayhe enda asi, kui aruka või rumala mulje ta endast jätab. It's IIZI to be stupid.

Kumu ja tema misantroop

Rahuldasin enda madalat kirge - armastust värssnäidendite vastu - ja käisin Kumus Molière'i "Misantroopi" vaatamas. VAT Teater tegi.

Takkajärele pole ma ise ka päris kindel, miks see lavastus mulle meeldis. Võib-olla seepärast, et mulle meeldib Molière. Mäletan "Misantroopi" televersioonis, ehkki enam ei tea, kes seda mängis.

VAT Teatri tõlgendus oli klassikalisest parukatega Moliére'i-lavastusest sama kaugel kui nokkloom kormoranist: sarnasusi on, aga mitte liiga palju. Dekoratsioone polnud. Oli must taust ja must längus põrand (kuidas nad seal pysti pysisid?), millele joonistati kriidiga asjad. Maas oli näiteks nelinurk, peale kirjutatud "LAUD". Selle taga teine kirjaga "TOOL". Tuli näitleja ning tegi näo, nagu istuks toolil laua taga. Võttis laualt ringi kirjaga "KLAAS", koukis taskust kriidi ja kriipsutas klaasi maha. Kybaravarn nurgas oli etenduse lõpuks igatahes mahatõmmatud mantlitest pungil.

Näitlejaid oli samuti vähe. Kava lugedes imestasin, kuidas Katariina Lauk kõigi oma viie osaga hakkama saab. Väga hästi sai. Et segadust ei tekiks, oli iga tegelase nimi kostyymi selja peale tikitud, mõnel rippus see ka sildiga rinna peal.

Aeg-ajalt läks tekst natuke sassi. Seda oli pisut kurb kuulata. Ja minu maitse jaoks oli jalaga tagumikku andmise nalju liiga palju. Tagumikke oli yldse palju: Elina Pähklimäe kahtlemata kunstiväärtuslikku postamenti demonstreeriti (ja suudeldi) igast võimalikust asendist ning publik aplodeeris ennastunustavalt, kui Katariina Lauk enda oma näitavat teeskles. Hmm. Ah et sedasorti rahvas koguneb meil kunstimuuseumi klassikat vaatama. Nunuh.

Kogu lavastus oli väga fyysiline: hypeldi, kareldi, peaaegu et tantsiti. Tegelastevahetust markeeriti näomoonutustega ning Philinte järas kogu aeg imaginaarseid pähkleid. Aeti yksteist taga ja sekka vehiti tulise ahjuroobiga.

Ega ma teatriloos nii tugev ei ole, kui olla tahaks, aga minu arust Moliére'i ajal nii usinasti commedia dell'arte võttestikku ei pruugitud. Teisalt - komöödia see ju olema pidigi. Ju siis võib ka sedaviisi. Ning tõesti, kokkuvõttes jäi etendusest päris tore mulje.

Kas ma näitlejaid juba kiitsin? Ei? Suurepärased näitlejad olid muidugi.

Monday, November 17, 2008

Raamatukogud või sõbrad?

Oliver ei viitsi raamatukokku minna ja igatseb selle asemel eraraamatukogude võrgustikku. Oleks ju tore naabritädilt raamatuid laenata?

Mina ka ei viitsi. Tallinna raamatukogud on yldiselt ebamugavad, harukogud ka õnnetult pisikesed. Kui ma ei soovi lihtsalt "midagi lugeda" (aitäh, mul on endal paarkymmend tuhat raamatut pluss karjakaupa e-raamatuid), siis midagi konkreetset tuleb tavaliselt suurtest keskkogudest otsida. Need ei jää mulle eriti tee peale, lisaks veel igal omad halvad kyljed.

Linnaraamatukogu nõudis viimati Tallinna sissekirjutuseta inimestelt tagatisraha, mis on tyytu, pealegi on kõik huvitav neil enamasti otsas. (On neil yldse õigust mu isikuandmetes sonkida?) Rahvusraamatukogu varem yldse välja ei laenanud, nyyd on aga lahti peamiselt tööajal. Järele jääb Teaduste Akadeemia kogu, mille Rauakool kyll mõne aja eest okupeeris, ent selle kanti ma tõesti naljalt ei satu.

Erakogudega on jälle see häda, et mul pole erilist kindlust, kes ymberkaudsetest linnakodanikest raamatutega viisakalt ymber käib. Vanamoodsate inimeste jaoks (nagu mina) on raamat siiski ysna isiklik asi. Pealegi tuleb siis kõige yle arvestust pidada. Viimasel ajal olen oma kogu kyll usinalt korrastanud, kuid katalogiseerimine ja arvutisse toksimine võtaks vähemalt tubli nädala.

Lisaks vajaks kõigi selliste harukogude haldamine systeemi, mis oleks märksa jõudsam kui praegune suurte raamatukogude kataloog Ester (Tartus merihobu.utlib.ee, Tallinnas ester.nlib.ee). Kindlasti on linnarahval rohkem raamatuid kui raamatukogudel, haldus on aga märksa segasem. Ja selle halduse usaldusväärsus on omakorda probleem.

Nii et esialgu tuleb vist ikka sõprade juurde jääda. Ah et sõbrad ei loe ega osta piisavalt raamatuid? Otsi intelligentsemad sõbrad. Teoreetiliselt võiks neid leida näiteks raamatupoodide kohvikutest.

Saturday, November 15, 2008

Kust tuleb hylge möla?

Olen siin aeg-ajalt kasutanud väljendit "hylge möla" ja kyllap kasutan edaspidigi. Et folkloorset viidet ei peetaks aga tyhjaks lahmimiseks, panen kirja loo, kust see fraas pärineb - nii, nagu mina seda kuulnud olen ja mäletan. Rahvaluule ju.

Läinud kolm meest paadiga hylgejahile. Ei tea, mida nad seal sahmerdasid või milles asi, yks meestest kukkus igatahes vette - ja veel nii õnnetult, et teised kohe ei märganud.

Sulberdas õnnetuke siis ringi, kuni teised tema poole vaatasid. Hämar ka ja sant ilm, ei olnud õieti nähagi, mis tume kuju seal myttab. Yks sirutas käe juba harpuuni järele.

Ujuja karjuma: "Ära löö, ära löö, see olen ju mina, Juhan!" Mispeale kolmas mees õpetanud: "Ära usu hylge möla, äsa talle aeruga!"
Sihuke õpetlik lugu. Nõuanne, mõistagi, on tihtipeale tululik. Ei tea, kas Meerikamaal sõna bullshit kohta kah samasugune jutuke liigub?

Friday, November 14, 2008

Katkuaeg pidudeta

Vestlesime sõbraga praegusest majanduskriisist. Arvasin, et ega sellele lähemal ajal leevendust tule.

Panganduseski pole sugugi kindel, et põhi tõepoolest käes on. Ja kui raha on majanduse vereringe, siis see tähendab, et rahanduses toimuvad samad protsessid kiiremini. Muu majandus liigub selle suhtes veel 6-12kuuse lõtkuga.

Eestis hakkab aga asi paremaks minema alles siis, kui muu maailm juba natuke maad ylespoole on liikunud. Ning ega tööturg ja muu säärane veel siiski mõnda aega parane. Need mõjud tulevad alles pärast ettevõtete edenemist.

See kõik tähendab, et vusserdagu valitsus eelarve ja arengukavadega kuidas oskab, maandumise pehmendamiseks on juba hilja ning tõusu kiirendada kah eriti ei õnnestu. Nyyd saab asja ainult hullemaks ajada.

Aga inimestel tuleb tööst kõvasti kinni hoida ja laenudest kauge kaarega mööda käia. Kes mõne juba kylge sai, sel on tõenäoliselt mõistlikum ta välja ravida - näiteks maja maha myya ja yyrikorterisse kolida. Mida see teeb, kes Viljandis või Valgas tööta jääb, ma tõesti ei tea. Arvatavasti ahastab.

Kel varud pangaarvel, olgu õnnelik. Investeerida pole niikuinii kuhugi. Börsigraafikuid lapates leidsin vaid yhe ettevõtte, kel viimasel aastal hästi on läinud. See toodab USA valitsusele lennujaamadesse läbivalgustusseadmeid ning sai just uue suure tellimuse. Nime unustasin ära, niikuinii selle firma aktsiatega Eestis ei kaubelda.


***

Täna lugesin Sorosi intervjuud EPList ja põhimõttelised järeldused on samad. Nii kena. Kui nyyd eksima juhtume, eksime yhtmoodi.

György Soros meeldib mulle muidu ka - ja mitte yksnes sellepärast, et ta on yks väheseid inimesi, kelle emakeel on esperanto.

Suur osa rikast rahvast sahmib lihtsalt siia-sinna ning ei mõtle eriti selle yle järele, kuidas neil on õnnestunud oma rikkust säilitada ja kasvatada - või ajab selle kohta ymaraid mullikesi, mis ei seleta, miks teine samasugune kõrval pankrotti läheb. Majandusteadlased kalduvad jällegi kabinetiteadusse, mida on hea ohutu teha, kuni sa ilusaid teooriaid omaenese raha peal ei katseta.

Soros oskab kenasti selgitada, mis loogika alusel ta oma raha liigutab. Ning vahel ka hoiatab, kui systeemis augu leiab: "Nägite, mis ma inglise naelaga tegin? Tahate, et keegi teine sama teeks? Ei? No vat, siis parandage see jama ära." Efektiivne lähenemisviis.

Kui vaba hetke leian, võtan ta viimase raamatu ette. Fictionwise myyb seda vähem kui kymne taalaga, häbi oleks ostmata jätta. Ehkki keegi võiks ka ära tõlkida.


P.S. Norra majandusanalyytik Harald Magnus Andreassen kiidab Ärilehes, et Balti riikide majandus on kyll nadis seisus, kuid õnneks pole meil finantssektori osakaal nii suur kui Islandil.

Kas need vahvad poliitikud, kes tahtsid paari aasta eest teha Tallinnast Balti panganduspealinna ja rahvusvahelisi finantsasutusi madalate maksudega siia meelitada, tõstaksid palun käe?

Thursday, November 13, 2008

Pyhaku-, mardi- ja isasandid

Kõigi pyhakute ehk hingeõhtul ilmusid ukse taha väikesed halloween'uskid. Kuni šokolaadi otsisin ja tuhvleid lohistades ukse manu jõudsin, olid nad kahjuks juba kannatuse kaotanud ning edasi lipanud. Tänapäeva lastel on kiire elu.

Maal olla millaski mardisanti joostud, suure eduga. Ja keegi olla Tartus näinud põngerjaid, kes lohistasid järel endasuurust kotti, ääreni komme täis. Hambaarstide rõõm.

Igal oma pidupäevad. Mina ukselt uksele käia ei viitsi, kuid isadepäeva õhtaks yht-teist ikka kogunes: tähtpäevakaart kirjaga "IZZI" ja pidulik võtmehoidja, mis meenutab Pikachud. Aitäääh.



Turunduslik teadaanne ulmesõpradele

Avastasin oma postkastist teate, et Apollo raamatupoe ja Pegasuse kirjastuse yhistööna on mõned raamatud 10.-23. novembrini alla hinnatud, teiste seas ka Susanna Clarke'i triloogia "Jonathan Strange ja härra Norrell". Kui varem maksis yks osa 125 krooni, siis nyyd saab kõik kokku 100 eest. Minu arust on see yks pagana hea teos ja seda raha igatahes väärt.


Tõsi, igayhele ei meeldi. Ta on kirjutatud mõnuga maneerlikult ja irooniliselt, kerge muigega ka Jane Austenile vihjates. Minule sedalaadne inglise kirjandus meeldib - Thackeray ja Galsworthy näiteks - ning head stiili mõistan ma kah nautida. Kes tahab ulmeraamatuist peamiselt kosmoselaevu ja lasereid või vaprate võlurpoiste seiklusi lohetaltsutajatena, peab muidugi muud lugemisvara otsima.

Tuesday, November 11, 2008

Ma ei loobu oma keelest

Aitab! Sammukestki maad ei loovuta ma enam okupantidele! Olen tydinenud loovutamast sõnu yksteise järel spetsialistidele, kes ytlevad mulle, mida miski tähendab. Nad kisuvad sõnad ykshaaval mu suust ja võtavad need endale. Ei ainsatki sõna enam!

Keel on elav organism. Selle reegleid võib ju raamatutesse kirja panna, ent suurema osa ajast kõnelevad inimesed siiski paindlikku ja muutlikku tavakeelt, mitte sõnaraamatutes jäigastunud kirjakeelt. Vähe sellest, ka suur osa kirjutatust on tegelikult tavakeelne. Kirjakeel põhineb ikkagi tava- ja kõnekeelel, mitte vastupidi.

Eesti keel on yks reguleeritumaid keeli - väidetavasti norra keele kõrval. Selle põhjused on ajaloos - Johannes Aavikus ja nõukogude okupatsioonis. Noor-Eesti päevil oli kirjarahval kombeks keelega mängida. Erni Hiir ja teised futuristid polnud usgugi ainsad, kes kõikvõimalikke keeletrikke teha võtsid. Samas vaimus algas ka Aaviku katse eesti keelt reformida, oma maitse järele rikkamaks ja kaunikõlalisemaks muuta. Sellele yritusele reageerisid teised, enamjaolt konservatiivsemad keelehuvilised ja -teadlased.

Ent veel Pätsu ajalgi polnud eesti keelereeglid päris jäigad. Selle töö tegi ära nõukogude kord. Yhelt poolt soosis toonane mentaliteet kõige reeglistamist ja normeerimist - enamik riike poleks niisuguses koguses filolooge ja sõnaraamatutreialeid yleval pidanudki, normaalsetes oludes on see erasektori lõbu. Teisalt oli võitlus eesti keele puhtuse ja hääduse eest yks kaudse vastupanu liike, sest ylepolitiseeritud režiimis muutus apoliitiline kultuur poliitiliseks ning hool emakeele eest isamaaliseks. Kaheksakymnendateks olid keelesaated ja -raamatud nii populaarsed, et mõni keeleinimene ei suuda oma popstaaristaatuse kadumisega siiamaani leppida.

Uuel Eesti ajal hakkas keel aga reeglitest välja murdma. Sõnavara muutus tohutu kiirusega, iga noorkirjanik kirjutas nii, nagu pähe tuli. Korraldajad ja keelajad ei jõudnud enam igale poole. Aasale pääsenud vasika pyydmatust mõningal määral mõistes kirjutatigi eelmise õssu kaanele, et see on kirjeldav, mitte normeeriv raamat.

Viimase õssutrykiga tuli aga tagasilöök: emakeeleõpetajate ja Eesti Keele Instituudi vandlitorni asukate kättemaks. Nyyd vehitakse selles valitsuse määrusega, mille järgi õss on kirjakeele alus. Aitab! Ei mingit omapäist lahmerdamist enam! Meie teame, kuidas peab!

Tavakeele ja erialaterminoloogiate vastasseisu on õssutegijad ikka spetsialistide poolel seisnud. Kõnekeelt sinna näpuotsaga kyll satub, kuid selle ylestähendamist pole sihiks võetud. Ent kui mingi argoo või terminoloogia on otsustanud mõne sõna kinni pyyda, puuri pista ja omistada sellele enda arvates täpse tähenduse, pannakse see raamatusse kirja. Häda inimesele, kes sõna edaspidi vanal või, hullem veel, uuel viisil kasutada julgeb! Kusjuures kedagi ei huvita, kas uuel, pyhal ja terminoloogiliselt sisseõnnistatud sõnakasutusel ka sõna senise tähenduse valguses mingi mõte on.

Viimasel ajal kuulen aina sagedamini keelde ja õpetusi, kuidas ma kõnelema-kirjutama pean.

- Mugulsibul tähendab mingit asja, millega sa iial kokku ei puutu, sa ei tohi seda sõna sibulamugula kohta kasutada!
- Sul ei ole kunagi depressiooni! Depressioon on meditsiinitermin, mida võhikud suhu võtta ei tohi!
- Pistis ei ole altkäemaks! Kuidas sa julgesid need segi ajada?!
- Ettevõtja ei tähenda inimest, kes midagi ette võtab, see on juriidiline isik. Sinust ei saa mitte kunagi ettevõtjat!


Pähh. Tahan ja olen depressioonis ettevõtja, vot. Võtan altkäemaksu ja söön mugulsibulat. Minu keel, ma ei anna seda ära.

Nii nagu ma ei pea valitsuse määruse alusel kõnelema, ei pea ma ka kirjutades kellegi käskudest lähtuma. Olen eraisik ning võin teha, mida tahan. Ent mul on aina enam kahtlusi sellegi suhtes, kas näiteks ajakirjandus sama rangetest reeglitest lähtuma peaks. Jah, eriaalaväljaanded ei saa muidugi argoodest mööda minna. Ent laiatarbeajakirjandus kyll. Miks ei võiks leht kirjutada altkäemaksudest ja pististest nii, nagu inimesed neist sõnadest aru saavad, ajamata iga kord õssus näpuga järge, sest seal on otsustatud synonyymid ilma igasuguse loogilise põhjuseta yksteisest lahutada?

Jajah, loomulikult ei meeldi mullegi päris iga asi, mis keelega ette võetakse. Aga teate, on olemas selline asi nagu stiil. Hea stiil ja halb stiil. Praegu on see mõiste ära unustatud isegi ilukirjanduses, ajakirjandusest rääkimata. On aeg ta endale meelde tuletada. Ning ei, selle kõiki reegleid ei saa näpuga järge ajades kirja panna. Miks peakski?

Sunday, November 9, 2008

Eesti lauluvaramu ja iiri rahva needus

Eestlaste seas ringleb juba ligi veerand sajandit kaunis lauluke väidetava pealkirjaga "Sombune pärastlõuna Brüsselis". Kahjuks ei mäleta ma enam, kes oli see teine mees lisaks Lauri Vahtrele, kellega kahe peale nad olla selle kirjutanud. Igatahes teavad laulu praktiliselt kõik, või siis vähemasti refrääni:

EYE ja euromais on yhtne NATO pere,
kel Reagan, Thatcher, Pinochet teeb pai ja ytleb tere.
I love Thatcher!
Kes toona ikka nii väga täpselt teadis, mida Thatcher või Pinochet õigupoolest tegid ja kas nende poliitikail miski vahe ka oli. Vanal hallil nõukogude ajal oli lihtsalt sula rõõm jõurata kõike, mis vähegi riigivastaline tundus. Ja eriti seda, mis tundus just nimelt väheke riigivastaline - kes siis ikka GULAGi igatses, vabaduses on palju mõnusam. Aga Mustamäe köögis või karjamaal laagrilõkke ymber laulda oli tore, kohe kuidagi õilis tunne tuli.

Iirlastel on sellesinase sydamedaami kohta oma laul. Igal oma vaatenurk, eks ole.



Kusjuures huvitaval kombel on selle struktuur pisut sarnane laauluga, ansambel Suveniir laulis nime all "Suur lilleaed" - mõlemad põhinevad riimimängul ja kuulaja ootuste petmisel. See on yks peenike trikk, ehkki tavaliselt meeldib mulle roppustele vihjamine veel vähem kui roppused ise.

Olen vahel ikka mõtelnud, kas Mart Laar mõnikord Thatcherile rääkis ka, et tal ja ta sõpradel kunagi selline idolaatriline laul oli. Mu ema luges mulle just hiljuti Kaalepiga seoses sõnu peale, et vanainimestele tuleb ikka kõik kiitus edasi anda, oodata pole seal midagi. Maggie Thatcheri kohta räägitaksegi, et nyyd olevat juba hilja - aastatega kipuvad inimesed vahel ikka ära väsima, mälu ja tähelepanuvõime pole enam see.

Eks ta kindlasti olnud teatud mõttes kiitust väärt. Laias laastus kippus Lääne poliitikas tõesti nii olema, et vasakpoolsed katsusid ka Nõukogude Venemaaga hästi läbi saada ning parempoolsed ajasid okkad sinnapoole turri. Kui NSV Liidu majandust poleks välja kurnatud, võib-olla hingitseks kadunuke tänini. Mine hullu tea.

Aga maailm on keeruline ja kui mõni kangelane tõesti yksnes kangelane on, pole mina temast veel kuulnud.


P.S. Sõnad ka - suuresti mulle enesele juhuks, kui need mujalt netist ära peaks kaduma. Tykk aega otsisin taga, enne kui täna leidsin. Selle veidi ebakindla teksti leidsin siit.
The Thatcher Song

Words & Trad arr Music Copyright Sean Brady (Bradys Music Publishing 1983)

Maggie Thatcher you can't match her she's the darling of us all
She's the curse of the Irish Nation Fine Gael and Fianna Fail
She's destroyed me hire purchase and she's put me on the dole
If I could only get my hands on her I'd kick her up the-----

Good onya Mrs Thatcher you're the cutest girl of all
such a biddy fine and buxom sure the likes you'll not recall
when she holds negotiations things they always reach a hitch
she's the world in ruination such a schemer the old--------

Good onya Mrs Thatcher no one in this world can match her
but she's trying to take the vote away from the paddies once again**
we're not worried 'bout your English vote nor your politicians gas
you can keep them Mrs Thatcher you can shove them up your----

Help us Mrs Thatcher with the prices rising high
and the work is getting awful scarce paddy's losing that's no lie
now you say that you don't want us that we've stayed here long enough
(now you say that you don't want us that we're really out of luck
but if I were a taxidermist I would tell you to get -------

Fair play Mrs Thatcher sure you know a trick or two
and each time you come to Dublin well we know just what you'll do
you'll dress up in your finery and preach with all your might
but all of your fancy promises are just a load of-----

We love you Mrs Thatcher like your old man loves his brew
such a lad your husband Denis when he's had a sup or two
sure he'll take a pint of porter and a glass of Irish mist
and because he faces you each night no wonder he gets------

Thatcher you can't match her she's the darling of us all
She's the curse of the Irish Nation Fine Gael and Fianna Fail

Saturday, November 8, 2008

Isamaine rumalus

Kodanik Delfidebiilik kirus IRLi poliitikut Margus Jaagot, sest too olla kirjutanud silmapaistvalt rumala artikli. Lugesin igaks juhuks yle. On jah rumal jutt, asja eest sõimatakse. Lyhidalt yteldes: "P...sse see keskkond! Ettevõtted peavad saama harjunud viisil tasuta saastata, muidu tuleb kylm ja nälg."

Yks lõik tundus sedalaadi tegelinskite kohta eriti tyypiline.

Kasumi teenimine ettevõtluses on normaalne ning mida paremini läheb majandusel ja ettevõtjatel, seda paremini läheb meil kõigil, sest ettevõtjatelt tuleb lisaks töökohtadele ka suurem osa annetustest ja sponsorrahast, mis lähevad eri valdkondadesse ja üritustesse, millest saame osa me kõik.
Kasumi teenimine keskkonna kulul tähendab, et yks mees kallab oma virtsa kyla kaevu ning keeldub kylarahvale kaevu puhastamise kulusid maksmast. Muidugi on selline "kasum" normaalne. Normaalne on ka see, kui mõni firma saab oma "kasumi" riigi või ELi toetustest. Kurt Vonnegut kirjeldas "Tšempionide eines" "põllumeest", kes sai rikkaks riigi tasudega selle eest, et ta vilja ei kasvatanud. Ajapikku sai temast osariigi suurim vilja mittekasvataja.

Kysimus on selles, kuidas niisugused "ärid" ja "kasumid" ebanormaalseks muuta. Et normaalseks jääks vaid selline kasum, mis on saadud partneriga võrdsetel alustel äri tehes, mitte tema makse oma taskusse ahmides või isiklikku prygi naabri aeda kallates.


***

Teistpidi võttes on IRLis teisigi mitte eriti arukaid inimesi. Alles hiljuti hyples yks hampelmann vaimustunult yles-alla ja lärmas, et eestlased on puhas rahvus, kes pole iial võõramaalastega segunenud. Tasuks välja uurida, kes oli geniaalse eugeeniku ajalooõpetaja - ja kui too ikka veel koolis töötab, kiiresti lahti lasta.

IRLi lohutuseks võib ytelda, et seal on ka täitsa taibukaid ajaloolasi. Las korraldavad noortele kiirkursuse, et nood erakonna mainet rohkem ei rikuks.


***

Muuseas on Jaago Delfile tynga teinud, IRLi kodulehe viitel ilmus sisuliselt sama lugu teise pealkirja all juba 23. oktoobri Põhjarannikus. Tavaliselt ei peeta sama jutu mitmesse lehte saatmist heaks tooniks, ehkki Delfi võib muidugi Põhjarannikusse piisavalt põlglikult suhtuda ning seda mitte konkurendiks pidada.

Friday, November 7, 2008

Kogu Tallinn yhte patta

Palju on lärmatud Tallinna yheks ringkonnaks muutmise teemal. Kord hõisatakse, et selle abil saab Keskerakonna kukutada; siis jälle, et see on Keskerakonna katse langeva populaarsuse kiuste olukorda päästa. Kumb siis tõsi on? Mõlemat ju korraga ei saa.

Suurepärase näitematerjali andis Postimehe artikkel, kus riigikogu kantselei valimiste osakonna juhataja Mihkel Pilving tutvustas konkreetset analyysi.

Nii näiteks kogus Keskerakond 2005. aasta valimistel Lasnamäel 58 protsenti häältest, kuid 77 protsenti mandaatidest. Põhja-Tallinnas aga 55 protsenti häältest, kuid 75 protsenti mandaatidest.

Riigikogu kantselei tehtud arvutus ühe ringkonna puhul oleks andnud Keskerakonnale volikogus 30 kohta, Reformierakonnale 14 kohta, Isamaaliidule 7 kohta, Sotsiaaldemokraatidele 7 kohta ning Res Publicale 5 kohta. Keskparteil poleks sellega olnud võimalust üksi pealinnas võim võtta.
Toonase seisu järgi poleks ka kolm suurimat - või praegu, arvestades Isamaa ja RP liitumist, kaks suurimat - suutnud saada rohkem hääli kui Keskerakond. Seega oleks Keskerakonnale alternatiivi pakkumiseks pidanud kokku leppima kõik teised, selle katse läbikukutamiseks aga piisanuks ykskõik millisest nõrgast lylist. Praktika on tõestanud, et kokkuleppijatest pole meil kunagi puudust.

Nii et nagu korduvalt nenditud, on "valgete parteide" probleem mitte Keskerakond, vaid nende endi koostöövõimetus.

Thursday, November 6, 2008

Kollaste lehtede aeg

Liisu viitas mõne aja eest Areenis ilmunud Marek Tamme loole klikiajastust. Ega seal midagi uut ja valgustavat olnudki, tavaline jutt sellest, kuidas klikikultus kipub juba paberlehtigi valitsema.

Ajaloolasena võib MT ju rusikaid raputada ning tendentsi tahtlikku pidurdamist nõuda, aga kuidas või miks peaks seda tegema ajaleht kui äriettevõte? Paberlehtede reklaamimyyk kukub kolinaga ja tõmbab mahud endaga kaasa, sest lugejad võtavad oma seitse asja ning marsivad internetti. Seal ei piira valikuid tellimisraha, nii et uuringutes on aina enam inimesi praktiliselt kõigi suuremate lehtede lugejad. Nii et veebireklaam võib ju kasvada, aga mitte meeletult. Kui lugejad määrduvad ajakirjandusele laiali nagu kosmonaut musta augu syndmushorisondile, on aina raskem reklaamitellijale selgitada, mispoolest just sinu leht ainulaadne on.

Kogu see ilu ja toredus meenutas eelmise nädala Postimehest loetud artiklikest, milles Pullerits pyydlikult Juhi kõnet refereeris. Kyllap ma olen, jah, skeptilisem kui enamik moodsa aja inimesi, ent mulle meenutas teksti toon miskipoolest vanu häid aegu. Sellised refereeringud on toredad, sest neis tuuakse välja kõige olulisemad kohad, mis edaspidi käsulaudadeks lõigatakse. Kaks lõiku jäid eriti teravalt silma.

Ühtlasi pidas Kopli oluliseks Postimehe ajakirjanike ja toimetajate püüdu serveerida ajalehes materjale nii kirjutamisstiililt kui kujunduslikult üha atraktiivsemalt. "Aga selles osas on veel pikk tee käia."
/---/
Hoolimata rõõmustavatest näitajatest ütles Kopli: "Peame kirjutama sellest, millest inimesed räägivad, mitte arvama, et oleme nii elitaarsed ja mõnel teemal ei kõlba kirjutada."
Paranoiline lugeja võiks nyyd mõistatama hakata, milliste atraktiivsete teemade jaoks on Eesti ajakirjandus ennast varem liiga heaks pidanud. Põhiliselt meenuvad Liis Lassi aluspesu, mida mõne lehe esikaanel tõesti veel ei kohta, ja Vesti Dnja reklaam "Bez tsensurõ" Tallinna trammides. Nii et kas hakkab Postimees rohkem VD moodi kirjutama või...

Kas aktsial on hing?

On kyll, väidab LHV oma tänases börsiylevaates:

Taani õlletootja Carlsberg aktsiahing odavnes 3.37%.
Ning tõepoolest, eks ole Carlsbergki Issanda loodud loomake. Miks ei peaks temal siis hinge olema? Kui hing, nagu väidavad mitmesugused usundid ja usulahud, eksisteerib nii enne syndi kui ka pärast surma, ei vaja ta järelikult keha. Seega võib hing olla ka puhtelektroonilisel nähtusel nagu tänapäevased aktsiad.

Et hingi aga, nagu ammust ajast teada, osta ja myya saab, on järgmine täiesti loogiline samm nad börsil noteerida. Kui ikka suur patuepideemia levib, kukuvad hingehinnad suure kolinaga ning on hea aeg endale väike tagavara soetada. Majanduskriisi ajal myyakse jällegi kõik hinge tagant ära ja eks siis lõpuks käiakse ka hing letti.

Niisiis: on hing Carlsbergil, on hing tema aktsial ja kyllap on hing ka hinnal, millega seda ostetakse ja myyakse. Aga kas börsimaakleril, kes selle kõigega hangeldab, samuti hing on - see kysimus jäägu juba börsiteoloogidele.

Wednesday, November 5, 2008

President Obama

...ja nyyd on hea hetk tsiteerida yhe mu lemmikirjaniku Holly Blacki samanimelist blogipostitust:

As Gavin just said, "it's like living in the future that I want to be in."

I don't want to breathe, lest it shatter.
Temast võib täitsa aru saada. Tõin ise kunagi Ilvese puhul toimetusse tordi.

Tuesday, November 4, 2008

Elu raamatukogus

Kasutan vaba aega ära ning korrastan oma raamatukogu. Esialgu tähendab see, et raamatukogu pysib vahestaadiumis täieliku segaduse ja korra vahel ning selles vahes jääb mulle endale ruumi vaid ysna pisut.

Kyll nad ajapikku korda saavad ning võib-olla tekib mul isegi ettekujutus, mida ja kui palju mu majapidamises leidub. Aga seniks lubasin näidata paarile sõbrale, milline näeb välja eluase, mille on vallutanud raamatud.











Jube jah. See-eest tulemus võiks olla vaeva väärt.

Monday, November 3, 2008

Fionn mac Cumhaill

Nagu öeldud, teste ma eriti ei armasta. Aga Larko mant leidsin täna yhe, millest ei kannatanud mööda minna. No ja siin on siis tulemus.

Your result for The Ultimate TRUE IRISH Test...

Finn MacCool

You scored 100 Common Sense, 96 Irish Facts, and 97 Irish Soul!


I am honored to be in your presence. You know your stuff. You are Irish in your heart. You probably talk like an Irish person after a few pints. You sing the rebel songs. You drink, and probably bleed Guinness. You may have even been interned in British Prisions. You impress (or annoy) all your friends with your vast Irish knowledge. If you are a female, I am in love. If you are a male, we are brothers. We should have a pint.

Please don't forget to rate my test...

Take The Ultimate TRUE IRISH Test at HelloQuizzy


Huvitav, kas sellest võiks kunagi kauges tulevikus naturaliseerumisel kasu olla?

Lähen korgin järgmise Guinnessi lahti ja loen oma paksu "Irish mythology" nimelist raamatut edasi.

Panegyyrika Ain Kaalepile

Sellest on nyyd pea kaks nädalat, kui Eesti Kirjanduse Seltsi listi laekus teade, et kohe-kohe tuleb Ain Kaalepi uue ja uhke luulekogu "Muusad ja maastikud" esitlus. Läksin igaks juhuks samal päeval poodi. Ei veel, arvati seal. Nädal hiljem vantsisin uuesti raamatupoodi. Ikka ei midagi.

Saabus esitluspäev. Kaalusin isegi espetsjaalselt Tartusse minekut, aga nagu tavaliselt, tuli miski ette. Leppisin siis kolmanda poeskäiguga - ja sedapuhku läks õnneks. Kui palju selline pidev poe vahet saalimine mulle maksma läks, ei mõistagi kokku arvata. Pakun, et tuhandetes. Peaks Kaalepile arve esitama.

Igatahes on ta luulekogu mul nyyd käes, suures osas ka loetud ning ma ise raamatu yle õnnelik, nagu oleks Pegasus pihku s...unud. Jõudsin juba sõpradelegi kiita.


Umbes sada aastat tagasi avastasin Päevalehest Kaalepi intervjuu. Märkisin selle endale toona yles, sest kirjanikuherra vestis seal põnevat ja asjalikku juttu - nagu tal kurisageli kombeks on - ning mul oli hirmus himu seda paaris blogisissekandes kommenteerida. Olen ise kah luule kui niisuguse teemadel kyllalt teoretiseerinud, õpetanud ja manitsenud noori suleproovijaid nii kysimise peale kui ka kutsumata. Oleks hea ettekääne need jutud uuesti kokku võtta, systematiseerida ja siia riputada.

Ei ole ma selleni jõudnud, võib-olla mõni päev jõuan. Aga nyyd on Kaalepil uus usutlus Päevalehes. Mõnus ja huvitav lugemine, veereb muhedalt ja jätab pärastiseks mõtteainet.

Võimalik, et mul lööb miski fännikompleks välja. Olen ise Ain Kaalepi luuletusi ja muid kirjatykke ysna noorest east saati nautinud, kyllap on tema kirjutatu mu mõttelaadi ja kirjastiili rohkem mõjutanud kui isegi arvata oskan. Kipun hindama nii tehnilist meisterlikkust kui ka oskust ainega vabalt ymber käia, muigan muietele kaasa, otsin alatasa tekstidest vihjeid ja seoseid ning hõiskan midagi põnevat leides nagu seeneline, kel väits pihus ja kuhi korvis. Ses suhtes on populaarne kirjandus tihtipeale paraku vaene, või siis jällegi liiglabane.

Ju mulle Kaalep seepärast niivõrd meeldibki - ta vastab maitsele, mille ise kujundas. Oleks imelik kah, kui ei vastaks. Otse vastupidi, ta läheb aina paremaks nagu hea vein. Hakka või luulekogusid keldris hoidma.

Sunday, November 2, 2008

Podernism

Hommikul lugesin oktoobrikuisest Akadeemiast, kuidas Peeter Saari kahtlustab, et postmodernismi laiutasid endile kattevarjuks inimesed, kes koolis reaalteadustest aru ei saanud. Ehkki ma kahtlustan omakorda, et ta ei pidanud silmas kirjandusteadust ja sellelähedasi alasid, kus sel sõnal on tõepoolest ka tähendus.

Täitsa tore artikkel oli. Kasulik lugemisvara neile, kelle arvates maksab igasugust pläma valimatult uskuda, sest "tänapäeva teadus ei saa veel kaugeltki kõigest aru". Termini "teaduslik meetod" kohta soovitas lugeda Vikipeediast.

Õhtul leiutasin juba termini "podernism". Tähendab oletatavasti postmodernismi või midagi sellesarnast. Diskursust või paradigmat.


P.S. Ehh, podernismiga jõudis Krahv must mitumitu aastat ette. Kahju, et Krahvi ja Tari blogi enam kuskil ei seisa - ei saa noortele näidatagi, milline õige blogi olema peab. Mälestuseks on jäänud vaid postkaart.

 
eXTReMe Tracker