Thursday, April 30, 2009

Little Musgrave



Christy Moore
The Ballad of Little Musgrave

It fell upon a holy-day
as many's in the year.
Musgrave to the church did go
to see fine ladies there.

And some were dressed in velvet red
and some in velvet pale.
Then in came Lord Barnard's wife,
the fairest among them all.

And she cast an eye on Little Musgrave,
as bright as the summer sun.
Said Musgrave unto himself,
"This lady's heart have I won."

"I have loved you, fair lady,
for long and many's the day."
"And I have loved you, Little Musgrave,
and never a word did say."

"I have a bower at Bucklesfordberry,
it's my heart's delight.
I'll take you back there with me
if you'll lie in me arms all night."

Standing by was a little footpage,
From the lady's coach he ran.
"Although I am a lady's page,
I am Lord Barnard's man.

And me Lord Barnard will hear of this,
Whether I sink or swim."
And everywhere the bridge was broken,
he'd enter the water and swim.

"Me Lord Barnard, me Lord Barnard,
you are a man of life,
but Musgrave is at Bucklesfordberry,
asleep with your wedded wife."

"If this be true, me little footpage,
this thing that you tell me,
all the gold in Bucklesfordberry
I gladly will give to thee.

But if this be a lie, me little foot page,
this thing that you tell me,
From the highest tree in Bucklesfordberry
hanged you will be."

"Go saddle me the black," he said,
"go saddle me the grey."
"Sound you not your horns," he said,
"lest our coming you betray."

But there was a man in Lord Barnard's train
Who loved the little Musgrave
and he blew his horn both loud and shrill,
"Away, Musgrave, away!"

"I think I hear the morning cock,
I think I hear the jay.
I think I hear Lord Barnard's men,
I wish I was away."

"Lie still, lie still, me Little Musgrave,
and hug me from the cold.
It's nothing but a shepherd lad,
a-bringing his flock to fold.

Is not your hawk upon it's perch?
Your steed eats oats and hay;
and you've a woman in your arms,
why would you go away?"

So they turned around and they kissed twice
and then they fell asleep.
When they awoke Lord Barnard's men
were standing at their feet.

"How do you like me bed?" he said,
"How do you like me sheets?
How do you like me fair lady,
that lies in your arms asleep?"

"It's well I like your bed," he said,
"great it gives me pain,
I'd gladly give a hundred pound
to be on yonder plain."

"Rise up, rise up,little Musgrave,
rise up and then put on;
It shall not be said that in this country
I slayed a naked man."

So slowly, slowly he got up,
slowly he put on.
Slowly went down the stairs
thinking he'd be slain.

"There are two swords by my side,
dear they cost my purse.
You could take the best of them,
and I will take the worst."

And the first stroke little Musgrave struck,
it hurt Lord Barnard sore.
But the next stroke Lord Barnard struck,
Little Musgrave ne'er struck more.

And then up spoke the fair lady,
from the bed whereon she lay:
"Although you're dead, Little Musgrave,
still for you I'll pray."

"How do you like his cheeks?" he said,
"how do you like his chin?
And how do you like his dead body,
now there's no life within?"

"It's well I like those cheeks," she cried,
"and well I love that chin.
It's more I want his dead body
than all your kith and kin."

He's taken out his long, long sword,
to strike the mortal blow,
through and through the lady's heart
the cold steel, it did go.

"A grave, a grave," Lord Barnard cried,
"To put these lovers in.
Put me lady on the upper hand,
she came from better kin."

"For I've just killed the finest knight
that ever rode a steed.
And I've just slain the finest woman
That ever did a woman's deed."

It fell upon a holy-day
as many's in the year.
Musgrave to the church did go
to see fine ladies there.



***

Tekst tuli põhiliselt siit ja Christy Moore'i enda kodulehelt, aga kuna kumbki lauldavale päriselt ei vastanud, sai seda pisut kohendatud. Lugu ise on tuntud veel mitme nime all, Wikipedia artikli nimeks on "Matty Groves".

Monday, April 27, 2009

Mälu, väsimus ja head inimesed

Jälle liiga väsinud, et pikalt kirjutada. Jälle saab päev läbi, enne kui jõuan tähele pannagi. Ju seal siis midagi toimus.

Kyllap ikka. Tegin natuke tööd. Rääkisin heade inimestega. Sõber tuli kylla, sõi kõhu täis ja läks minema, jättes mulle kaks lauamängu. Seltskonda kokku saada ei õnnestunudki. Mingil hetkel lugesin läbi yhe jutu. Või oli neid kaks? Ei mäleta.

Mälu tuleb ja läheb. Mõni asi jääb veel kauaks pärast seda, kui mälu enam ei ole. Loodetavasti on need siis head asjad, või vähemasti ilusad. Mõni on hulga vaevaga õnnestunud unustada - võib-olla mitte täielikult, aga vähemasti meenutan ma endale iga aastaga yha vähem sõjaveterani. Hea seegi.

Mälu on kaitsemehhanism. Inimene kipub ikka puutuma kokku asjade, olevuste ja nähtustega, mida keegi tundma ei peaks. Õrn tasakaal mälu ja unustuse vahel hoiab teda nende eest. Unustus on uni, ainult pikaajalisem. Aga kas uni oli surma vanem või noorem vend, mina enam ei mäleta.

Väsimus kaitseb niisamuti. Kõige selle eest, mida teha tahaksid või peaksid, aga enam ei jaksa. Mille tegemine lõpeks halvasti, sest tehtavat on alati rohkem kui jaksu. Kui inimene kõik ära teeb, mida ta elu jooksul tegema peaks, sureb ta ära. Väsimus tõmbab heledale ribale mustad jutid vahele, nii et sellest saab triipkood. Osa kiiresid läheb ise yle, osa ununeb ja annab hõlpu. Osa saab visatud homse varna ning ripub seal, kuni ta varnast taas yles korjatakse.

Kui mõistus on liiga väsinud, et kehale järele anda, kui ta ei jaksa enam tuhandes suunas laiali tormata, siis keskendub ta yhele. Kui keha ei suuda enam meelte abiga vastuu vaielda, vaid paneb kõik kirja nii, nagu mõistus seda vahetult näeb, nimetatakse kirjapandut luuleks.


***

Mõnikord me kipume uskuma, et iga inimene, kellest me midagi ei tea, on hea. See on eksitus. Tegelikult on vähe neid inimesi, kes on tõepoolest ydini head. Olen paari yksiku sellisega kokku puutunud ning aeg-ajalt suudavad nad mind ikka vapustada.
Aitäh.

Sunday, April 26, 2009

Amadeus Adamson tegeleb kevadega

Tuul ja tolm uluvad kurgus, aga päikeselisemates kohtades on kevadel juba suve nägu. Kui ilm nii edasi läheb, võin varsti mantlist loobuda.

Sattusin Keilasse. Osutus ysna meeldivaks paigaks, kus on hulgaliselt mände, liugtoruga tervisekeskus, mingi kummaline kirikulaadne hoone, veetorn, jalgpalliplats, Selver, kirik ja tšeburekiputkaga raudteejaam. Takkajärele mõeldes olen seal varemgi paar korda käinud, peamiselt enne Läänemaale minekut õhtust õlut ostmas. Kognitiivne geograafia muudkui laieneb, eelmisel nädalal õppisin Pasatski parki ja yle-eelmisel Kalasadamat.

Teisedki inimesed õpivad. Mõne aja eest kõneles yks mulle lähedalseisev isik Dostojevski romaanist "Jobu". Täna kirunud aga tuttav noorsand, et tuntud skulptori Amadeus Adamsoni kohta polevat internetis yldse mingit infot, temal on ent tarvis kooli referaat koostada. Jama lugu jah. Peaks soovitama, et las paneb tööle käed kylge ja kirjutab ise yhtlasi ka Vikipeediasse artikli valmis. Kui ise ei tee, on tegemata kõik.

Ja ikkagi on kevad. Puude otsas askeldavad pisikesed olevused, kes koosnevad nokast ja ootamatult kõvast häälest. Pidavat parve peale yhe teadvuse kokku andma, teab Doris Lessing rääkida. Ju tal õigus on.

Saturday, April 25, 2009

Mida me yksteisest usume

Skeptik kysib Eesti yldrahvalike legendide järele. No polegi teisi õieti, kesisevõitu see lugu. Minul tuli seepeale meelde, et sattusin eile hoopis teistpidi huvitavate uskumuste otsa.

Yks kena inimene esitles eile jaburat raamatut. Raamat ise ja selle kirjastamise ymber kogunenud seltskond pole olulised, minu tähelepanu pälvisid hoopis kaks esitlusel näidatud slaidi.

Slaid kujutas Toompea linnust ja selle kõrval asunud Tõnismäge mingil ebamäärasel muinasajal. Linnusest tuli alla samasugune tee nagu tänapäevalgi ning yldse oli maastik sama, ainult paar Rootsi-aegset bastioni oli ära kaotatud.

Tõnismäele oli aga joonistatud umbes samasugune hiis, nagu neid Asterixi koomiksis kujutatakse: suur rammus puudering ymber ja keskel lage plats. Puud muidugi täiuslikult planeeritud ringis, just nagu sirkliga tõmmatud.

Keset platsi seisis suur ymmargune kivi, selle otsa meesterahvas, mõõk õieli. Ymberringi tunglesid rituaalihuvilised. Kivi oli hirmus tähtis, sest selle peal viidi läbi täpsemalt spetsifitseerimata vereriitusi. Igatahes pidi see kõik tekitama vaatajates jubedusvärinaid.

Kahju, et yritusel polnud maausulisi, neile oleks niisugune kirjeldus eestlaste muistsest rahvausundist palju rõõmu pakkunud. Hoolikalt planeeritud pyhamud ja massilised vereohvrid - tõesti või? Vaata, kui huvitav.

Teistpidi võttes - mida teab keskmine eestlane vene rahvausundist? Muhvigi ei tea. Hea, kui Peruni nimi yldse midagi ytleb. Kõik muu on juba liigsed finessid.

Usundiloolised uskumused kipuvad muidugi ennast ise täide viima. Mine tea, kui mõni rännumees siiakanti kolm-nelisada aastat hiljem satub, ehk on kogu Ida-Viru ja osa Tallinnagi ymbrust selliseid konstruktsioone täis ning kord nädalas koguneb venekeelne seltskond rõõmsasti vereriitustele. Andke inimestele aega ja nad leiavad võimaluse teha, mida tahavad.

Wednesday, April 22, 2009

Truism

Miskipärast armastavad inimesed kinnitada kulukate uuringute abil teadmisi, mis neil varemgi olemas olid. Räägivad:

Eesti elanikest pooldab 70 protsenti üleminekut eurole; 39 protsenti on pigem ja 31 protsenti täielikult euro poolt. Eurot ei soovi näha 26 protsenti elanikkonnast.
/---/
Sissetulekute lõikes võib märgata trendi: mida kõrgem palk, seda positiivsemalt meelestatud eurole ülemineku suhtes. Need, kes teenivad Eesti keskmisega võrdväärset või kõrgemat palka, on ka palju sagedamini eurole ülemineku poolt.

Minu arust on juba ammu teada, et inimestel on enamasti ysna ykskõik, kuidas nimetatakse raha, mida neil ei ole.

Tuesday, April 21, 2009

Liiv, raamatud ja päevalilled

Asjad ja plaanid koosnevad yhtviisi liivast. Nad pudenevad pihus laiali, valguvad sõrmede vahelt laiali ning tuul kannab minema viimased pudemedki.


***

Viimasel ajal on inimestel taas kombeks kirjadele mitte vastata. Olen neist sammu võrra ees ning ei kirjutagi kirju. Mingid hoopis kolmandad inimesed käivad aeg-ajalt kysimas, kaugel meie kirjavahetus on. Nii kaugel ja samas nii lähedal. Tulevikus.


***

Mõtteid on palju, teostust napib. "Pea haudub mõtteid, sõnad jäävad maha - kuid taevas mõtteid sõnatult ei taha." Shakespeare'ilgi poleks "Hamleti" ideest seda paberile panemata erilist kasu olnud, mis siis vähematest vendadest rääkida.


***

Isegi kui mõtted sõnadesse jõuavad, on see alles pool teed. Siis tuleb sõnad paberile panna ja trykimasinisti kätte anda. Aga trykimasinist tahab syya ja juua, masin õli ja trykivärvi, mõlemad hooldust ja hoolitsust. Sõnaomaniku jaoks tõlgendub see kõik mõistagi rahaks. Ja kust raha tuleb? Pangast?


***

Lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, et tuleb rohkem tööd teha. Või siis paremini, kui oled piisavalt nutikas ja oskad sellega läbi ajada. Töötegemiseks tuleb jällegi iseendaga nii palju läbi saada, et enese heaks tööd tegema nõustud. See on see ainumas inimene, keda nii põhjalikult tunned, et iga ta liigutus võib närvidele käia. Tõsi, teised räägivad vahel, et olevat päris meeldiv. Aga mida nemad ka teavad. Või teavad?


***

Arutasime mõne aja eest yhe hea, targa ja toreda inimesega, miks kipume just neid eemale peletama, kes meile lähedal on. Ometigi meeldivad just nemad meile kõige rohkem, sellepärast me nad ju nõnda lähedale lasimegi. Kyllap on viga selles, et kipume uskuma, nagu oleks meie mõtted valjult kuulda: kes lähedal seisab, saab neist ytlematagi aru. Tegelikult keegi neid muidugi ei kuule. Seepärast olekski märksa kavalam mainida ka lähedasele inimesele aeg-ajalt, et ta meile meeldib. Kust ta muidu seda teada saab, myyrilehelt või linnulaulust?


Tuul on kylm, aga vaiksetes paikades on päike juba päris soe. Mis võiks kevadväsimuse vastu parem olla kui kevad ise? Olen ise vist kyll rohkem sygiseinimene. Aga mõistan ka neid, kes näo yha päikese poole pööravad. Võib-olla on mõnes sellises rohkem tarkust, ta oskab olla varvastega maas ja juustega päikeses. Mõtle vaid, kui pikk ta selleks olema peab! Võib-olla muudab ka päike ta aina paremaks. Või siis oli ta juba enne tark ja hea ning päike on ainult tagajärg. Tegelikult pöörab hoopis päike nägu tema poole.

Neid päevalilli ei või iial teada.

Monday, April 20, 2009

Hajameelsus

Unustasin järjekordselt blogida, enne kui hilja.
Unustasin maksta elektriarve.
Unustasin teha rahaylekanded.
Unustasin, et pidin saatma kirjad ja kirjutama artikli.
Unustasin, et pool teksti on veel raamatust puudu.
Unustasin töölepinguseaduse raamatukogust toomata.
Unustasin Campbellid ja Cassirerid raamatukokku viimata.
Unustasin söömata.
Unustasin keeta teed, seejärel unustasin keetmata tee joomata.
Unustasin, kes veel pidi reisile kaasa tulema.
Unustasin, et nädala lõpus on kohustuslik konverents.
Unustasin, et nädala alguses on elu edetabelid.
Unustasin, et pidin pesumasina ja kymkapi segi ajama. Siis ajasin kaks korda.
Unustasin tuua kaalule uued patareid.
Unustasin, et kaalul on rohkem kui elu.
Unustasin lugeda toreda inimese head romaanihakatust.
Unustasin lugeda oma lemmikkirjaniku tippteost.
Unustasin klaviatuurile vene tähed manada.
Unustasin lauaarvutisse Linuxi panna.
Unustasin, et olen kirjutanud tekstid, mida kellelgi tarvis ei lähe.
Unustasin kirjutada tekstid, mida hommikul tarvis läheb.
Unustasin kirjutada sõbra luulekogule arvustuse.
Unustasin lugeda raamatut, mida arvustasin.
Unustasin lugeda oma igapäevaseid koomikseid.
Unustasin teha põlveliigeseharjutusi.
Unustasin teha liiklustestiharjutusi.
Unustasin end MSNi sisse logida.
Unustasin seal kedagi block'ida. Või unblock'ida.
Unustasin võtta unerohtu.
Unustasin magada.


***

Oleksin pannud siia The Beautiful South'i loo "Losing things" video, aga seda pole mitte kuskil. Otsisin siis midagi natuke sarnast.

Saturday, April 18, 2009

Inetu pardipoeg

Liiga väsinud, et midagi kirjutada. Olgu siis yks väike vapper suleline.


Tegelikult on Susan Boyle'i etteaste väga õpetlik. Hea hulk inimesi suhtub nyyd matsakatesse kitlis tädidesse ettevaatlikumalt ja viisakamalt, sest iial ei või teada. Vaatamata kitlile.

Friday, April 17, 2009

Tõlkeprobleemid

Kas hajameelne on pigem рассеянный või забывчивый? Mina isiklikult kaldun pigem рассеянный poole, mis tähendab otseselt võttes hajevil, aga mil on ka teatav laialikylvatuse või -puistatuse allusioon. Забывчивый oleks ehk pigem unustav või unustamakippuv.

Kolmas võimalik vaste oleks невнимательный, aga see on juba tähelepanematu, mis lõhnab pigem pysituse ja keskendumishäirete järele. Isiklikult võttes pole kah otseselt vale, aga nyansid on siiski teised.

Yhtlasi otsin inimest, kes tõlgiks hiljemalt juuni alguseks paraja peotäie luulet eesti keelest vene keelde. Reaaluse võin ise teha, aga päris lõpuni ei usalda. Minu vene keelest piisab täpselt nii paljuks, et võin tõlkija elu põrguks teha.

Wednesday, April 15, 2009

Päikesepoisid: kevadrõõmud

- Kas sa seda tead, et Euroopa Liidul on sihuke institutsioon nagu sotsiaaltroika?
- Ei teadnud. Kust sa seda kuulsid?
- Sotsiaalministeeriumi pressiteatest. Neil oli täna miski seminar, kus Pevkur käis.
- Kesse?
- Pevkur. Hanno. No ja selle peale nad saatsid laiali pressiteate, millele mina panin pealkirja "Sotsiaalminister sai teada, et teeb kõik õigesti" ning kupatasin Delfisse. Arvatavasti nad seda kyll yles ei pane.
- Nii?
- No ja seal lõpus oli moka otsast mainitud, et see on ettevalmistus mais toimuvaks Euroopa sotsiaaltroika tippkohtumiseks. Praegu olid seal kolm osapoolt: Euroopa institutsioonid, liikmesriigid ja keegi kolmas, keda ma ei mäleta. Aga kes nende tipud olla võiks, pole mul aimugi. Panin sinna juurde veel ilusa troika pildi Vene Wikipediast, kunstnik Lermontov tegi.
- Ah et sedasorti troika. Ma mõtlesin, et nagu NKVDs.
- Ei, praegu tuli ikka eluga tagasi. Võib-olla mais ei tule.


***

- Sul oli kaks kuud tagasi miski puuslak, mis viis kehatemperatuuri alla?
- Oli.
- Kaua see kestis?
- Hmmm. Oota, kohe saame teada.
- Mul tuli ka täna mingi sihuke asi hommikul. Enesetunnet peaaegu polegi.
- Jajah, tuttav.
- Kyllap see on mingi viirus. Algab nagu tavaline kylmetushaigus, ainult palavikku ei ole.
- Selle asemel on nõrkus. Hakkad mõtlema, mitme käega nyyd pastakat tõsta tuligi või kas ehk keegi tuleks appi.
- Heh-heh-heh, pup-pup-pup.
- Aga inimesed ei suhtu sellesse miskipärast eriti mõistvalt, pigem naeravad.
- Nojah, vaata joonis 1.
- Nii. 35,1. Ei ole veel yle läinud. Võta asja rahulikult, see kestab nyyd kaaaaua.
- Eks ma katsun seda siis nautida.

Tuesday, April 14, 2009

Paks laps ja ilus laps

Varraku blogis vaieldakse, kas paksud raamatud on halvemad kui õhukesed või vastupidi. Maarja Kangro, yks mu lemmikuid, nuriseb paksude raamatute ahistuse ja pysisuhtenõudmiste yle; Tarmo Jyristo ylistab pyhendumist ja nõudlikkust; Katrina (hei, lehva!) rooskab end oma luulelugemiskommete tõttu. Kõige hämmastavam on, et osa sellest jutust kõlab peaaegu tõsimeelselt. Ei taha uskudagi.

Nosisin John Irvingi "Kuni ma su leian" läbi. Tellis mis tellis. Hea tellis, rahulik ja mõnus lugeda. Mitte nii, et suts ja valmis. Igale loole see muidugi ei sobi; selleks peab olema sellise koega tekst, kus kulgemine on olulisem kui syndmused.

Samas ei suuda ma ise kaht lehekylge järjest kirjutada, pange või pyssi ette. Isegi novell on minu jaoks liiga pikk žanr. Ja ehkki ma kipun lehelugusid vahel liiga pikaks kirjutama, synnivad need yksikutest juppidest, mille pikema aja jooksul kokku õmblen.

See kõik meenutab yht vana kirja, mille hiljuti postkastist leidsin. Keegi oli ylistanud romaani kui taevalikku žanri, maapealse kirjanduse ylimat apoteoosi. Mina tsiteerisin toopeale madame de Staeli, kes ytles umbes nii, et romaan on ylimalt nõudlik žanr, mida vähesed valdavad. Suur hulk inimesi ei saa sellest aga aru, seepärast ongi meil nii palju romaane. Mina järeldan sellest, et võiks vähemgi olla.

Paks või kõhn, mis vahet seal on. Peaasi, et hea.


P.S. Kuskil visati nalja kirjandusvõistluse yle, kus kästi kuue sõnaga romaan kirja panna. Teisi ei mäleta, aga yks oli sihuke: "Dinosaurs came. Want their oil back."

Monday, April 13, 2009

Vahetus

Linn on jälle plakateid täis kleebitud. Rohelised nõuavad vahetust ja kollased jõuravad niisama. Mida täpselt, ei mäleta.

Minu poolest võiks vahetus täitsa olla. Hakatuseks võiks Edgari Vilja vastu välja vahetada. Mitte, et seal sisuliselt suurt vahet oleks - võim jääb ju endiselt perekonda -, aga esteetiline vahe on märgatav.

Järgmiseks võiks Reformierakonna ja Keskerakonna ära vahetada. Neid on niikuinii yha raskem eristada ning pealegi, nagu teada, ongi need samade pykste kaks toru ehk sama euroerakonna kaks kohalikku osakonda. Loosungid erinevad pisut, meetodid on samad.

Kui mastaapsemalt võtta, võiks siinmaise poliitika yldse millegi muu vastu välja vahetada. Ma pole kindel, kas just kultuuri - seda on minu jaoks viimasel ajal kuidagi hirmus palju kogunenud. Ent midagi ilusat ja head võiks ju olla. Lilled ja liblikad?

Tõepoolest: kui yks seltskond kleebiks plakatiplatsid ilma igasuguste kommentaarideta täis vahvaid putukafotosid a la Urmas Tartes, laseks kinnimakstud reklaamiminutitel raadiost linnulaulu ning korraldaks tasuta ekskursse loomaaeda, võiks nad ju riikigi valitsema panna. Sellised tõenäoliselt muidugi ei tahaks.

Saturday, April 11, 2009

Korrastatud unenäod

Tulin poest, panin märsi maha ja hakkasin miskipärast enda ulmeriiulit korrastama. Ei tea isegi, miks. Alles poolteist tundi hiljem pakkisin koti lahti.
Igatahes olen nyyd segaduses.

Kõige rohkem on Robert Jordanit (okei), Frank Herbertit (nojah), Michael Moorcocki (mõistagi) ja Anne McCaffreyt (?!). Iain M. Banksi on kuidagi vähe. Äkki olen välja laenanud? Doris Lessingi suhtes on sama kahtlus. Tema suurepärasest Canopuse-sarjast on mul ainult kolm köidet. Võiks justkui neli olla. Või...? Viis neid ju yldse on ja Eestis pole ma kõiki yldse myygil näinud.

Tykkide järgi lugedes oli Isaac Asimovi kah ysna mitu, aga need on kõik ju vanad. Võiks ikkagi justkui rohkem olla. Aga ju on osa kunagiste raamatukatkude ajal kaotsi läinud. No ei raatsi kõiki vanu asju asemele osta. Ja kus ma nad paneks? Niigi ei mahu kõik pystiselt ära, rohkemate riiulite jaoks peaks ka suurem korter olema.

Kaks Harry Turtledove'i põrnitsesid mind syydistavalt. 2004. aasta EstConil sain yhe neist kelleltki tasuta tingimusel, et ma seda arvustan. Aga kumma? Yks on "Noninterference" ja teine "World War" saaga esimene köide. Kirjandusliku väärtuse poolest ei torka kumbki silma.

Neil Gaimanit on ka ysna mitu. Kahjuks mitte Sandmani, ehkki seda ma tõesti tahaks. Terve koomusk anti kyll mõne aja eest neljas või viies köites välja, aga igayks neist maksab umbes tuhat krooni (või rohkem). Ma ei kahtle, et need on seda väärt, aga mul pole seda raha, et iga väga head raamatut osta. Ka siis mitte, kui see on yks paremaid myydikäsitlusi yleyldse (etem kui ykskõik milline eesti keeles ilmunud myydientsyklopeedia) ning ma tahaksin seda vähemalt kymnele inimesele edasi laenata. Ja "Neverwhere" on kellelegi välja laenatud, nagu ka Moorcocki "Mother London".

Margaret Atwoodi "Oryksit ja ruika" on suisa kaks eksemplari. Ja Norman Spinradi "Terasunelmat" niisamuti. No Spinradi jaoks ma ehk isegi tean inimest. Noorele meesterahvale peaks see ju ometi peale minema; iseasi, palju ta alltekstist aru saab. Mine tea, ehk saab kah.

Igasuguseid lõbusaid asju on. Yks raamat Diablo ainetel. Yks Shadowruni põhjal. (Kellele see midagi ytleb, eks see saab aru; ylejäänutel ei maksa muretseda.) Yks jutukogu vampiiritapja Buffyst. Jne.

Holly Black, kelle haldjatolmus on yhe kriitiku sõnul hea hulk klaasipuru ning sigaretituhka - yks parimaid keldi haldjate iseloomu tabajaid pärast Walter Evans-Wentzi syrreaalset aruannet "The Fairy-Faith in Celtic Countries" 1911. aastal. Robert Silverberg, kelle "Gilgamesh the King" on mulle, mõistagi, kohustuslik. China Miéville, kelle unenägude realismi ma ei jõua ära imestada. Richard Cowper, kelle "Piper at the Gates of Dawn'i" ma kymme aastat mäluaukudest otsisin. Colin Wilson, kelle "The Mind Parasites'ist" ma esimest korda lugesin sõna phenomenology - mistõttu see tähendab minu jaoks siiani midagi muud kui Husserli ja Merleau-Ponty fännidele. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii tagasi ja nii edasi.

Ei, kokkuvõttes sai pilt palju selgem. Ainult lyngad on harjumatud. Ma mõtlesin, et mul on palju rohkem venekeelset fantastikat, aga no kussa. Ja paljud raamatud on puudu, mille olemasoluga ma yrgammu ära harjusin. See on nagu fantoomvalu amputeeritud jalas. Ehk on välja laenatud? Võimalik, eks see aja jooksul selgub. Kui rikkaks saan, ostan uuesti. Kyllap jõuan seda elu jooksul veel mitu korda teha.

Friday, April 10, 2009

Kriitiku eetika

Minu kõige armsam kriitik julgustas mind hiljuti umbes selliste sõnadega: "Kui mõelda, millist pahna ETVs õhtuti luule pähe ette loetakse, kannatab sinu oma tänapäeval vist hädapärast ise lugeda." Tsitaat on ebatäpne, aga mõte jääb samaks.

Tekitab tahtmise laenata raamatu pealkirjaks Priit Pärnalt "S...a kah!".


***

Teisalt ei kirjutanud ma ise viimases Ekspressis noorprosaisti teisikromaani kohta kuigivõrd halvemini. Keegi leebem inimene avaldas vihjamisi lootust, et ehk on ta suurteosed veel ees. (Peakski ehk vaatama, mida krõbedat toimetaja mu arvustusest välja praakis, aga ei viitsi. Vähemalt ei nimetanud ma seda "raamatukujuliseks objektiks bibiliofoobia raviks", selle nimetuse sai yks märksa hullem teos.)

Mu väärastunud õiglustaju ytleb, et kui ma peaksin ykskord midagi kaante vahele saama, oleks igati paras sundida todasinast prosaisti omakorda mind arvustama. Mina ta teksti juba lugesin, las kannatab nyyd tema. Aga see oleks vist liiga julm.


***

Kuhu peaks kriitikas tõmbama kompromissjoone aususe ja leebuse, jõhkruse ja viisakuse vahele? Kas peaks? Miks peaks?

Kas kriitika ei ole iseenesele karistus kyllalt, et temalt rohkem mitte midagi nõuda? Loomulikult pole ilus algajat autorit enesetapuni ajada. Aga vaatame tõele näkku: kõik luuletajad on emotsionaalselt labiilsed. Noh, vähemasti suurem jagu neist. Ettevaatusprintsiip nõuaks, et sihukeste kuuldes ei tohi köhidagi.

Mis siis järele jääb? Ytelda nii, nagu arvad, rõhutada arvamuse isiklikkust ja anda võimalus revanšiks? Revanšiks mille eest - aususe eest? Ja yleyldse - miks?

Võib-olla ei tähenda kogu kriitika yldse midagi. Ja kirjandus niisamuti, see on lihtsalt mingi poolemeelsuse ja veretõve kummaline ristand, mille ees moodne meditsiin on siiamaani võimetu. Võib-olla peaks mõtlema hoopis, kuidas kirjandust ravida, vähendada selle mõju, muuta inimeste elu kirjandusest hoolimata võimalikult elamiskõlblikuks. Leevendada piinu ning seadustada paranematute kirjanike jaoks eutanaasia.

Võib-olla tõesti.


P.S. Kui ETV luuleprogrammist rääkida, siis mulle kyll Maarja Kangro meeldib, olgu hobuse sellesamusega või siis ilma. Ja Ojamaa Liisi meeldib, temast paremat linnalaulikut annab otsida. Kui Tallinnal oleks oma linnaluuletaja, ei oleks tollesse ametisse paremat kandidaati.

Asko Kynnap meeldib (et mind sugulises diskrimineerimises ei syydistataks). Ja KMS. Ylejäänud ei tule praegu meelde, aga kyllap on nende seas mõni sympaatne veel. Ei ole see eesti luule seis nii vilets midagi, nagu mõni viriseja väidab. Täitsa seisab. Poolteist sajandit tagasi oli pilt palju kesisem ning kyllap poolteist sajandit hiljem on jälle.

Thursday, April 9, 2009

Kaunis õhtu kolme veaga

Kirjanike majas oli eile luuleõhtu: soome tytarlaps nimega Heli Laaksonen ja Contra. Oli huvitav ja õpetlik.

Oma poolt panustasin õhtu kordaminekusse kolm strateegilist viga. Miskipärast ma algses kuulutuses Contrat ei märganud; see oli yks. Yhtlasi arvasin, et äkki soomekeelsed luuletused tõlgitakse; see oli kaks.

Kokkuvõttes juhtus nii, et poolest tekstist oleksin tahtnud aru saada, aga ei saanud. Teisest poolest sain, aga poleks tahtnud. Eks lõunaeestlane ole tallinlaste jaoks ikka poolekeelne ja poolemeelne. Aga mine tea, võib-olla on tallinlastetagi.

Järgmine kord võiks noored tekstid omavahel ära vahetada. Laaksose Helil oli ilus meloodiline hääl, ehk oskab laulda ka. Ja Contra entusiasmi on tegelikult vahva vaadata - eriti, kui ta ei laula.

Mis ma sealt siis õppisin? Mõnda aega ma sinna vist jälle ei lähe, kui just mõnd isiklikku tuttavat ei näidata. Kultuuril huvilisi minutagi kyll. Minek oligi see kolmas viga.

Tuesday, April 7, 2009

Ilmus yks väga hea raamat

Hääduse eest vastutan, ise toimetasin.


Pressiteade ja kutse:
Ott Heinapuu luulekogu "Inglile" esitlus 9.04 Tartu Kultuuritehases

Kirjastus Võluri tagasitulek ootab kõiki huvilisi Ott Heinapuu luulekogu "Inglile" esitlusele neljapäeval, 9. aprillil kell seitse õhtul (kl 19.00) Tartusse Kultuuritehase baariruumi vanas pärmivabrikus Pikk 58/60.
Kogu aitab rahvalauludega sisse laulda ansambel Sinimaniseele.

Sellesse raamatusse raiutud värsid hulguvad põhjala ugrilisi radu, viivad üle mitme lõõmava mere põhjapõtrade kodutundrutesse ja kajavad vastu sügaval Sinu silmade põhjas. Need sõnad ei heida nahka nagu ussikuningas, vaid mäletavad hulgusena käidud radu, triivitud jõgesid ja tantsitud taevaid. Ridadest kokku saab lugu, mis kajab üle taevasmaa.

Read on müüdilist ilmavaadet toetavateks piltideks tõlkinud Elo-Mall Toomet.

"Põliskultuuril ja müütilisel maailmatunnetusel põhineva kujundiloomega terviklik kogu ilmestab kahtlemata tänast eesti luulet, olles tähelepanuväärseks lisanduseks ühele selle potentsiaalikaimale harule," on luulekogu iseloomustanud Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher.

"Raamat koosneb vanast soome-ugri traditsioonist inspiratsiooni saanud, ehkki küll riimimata armastusloitsudest. Lembelüürika on lõunapoolne nähtus, Heinapuu luulet nii juba ei iseloomusta," kirjutas kultuurikriitik Kaarel Kressa hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud arvustuses. "Ajatuse tunnet süvendavad Elo-Mall Toometi pildid."

Luulekogu autor Ott Heinapuu teenib leiba kõiksugu kirjatööga ning on praegu ametis maade ja merede taguste lugude vestjana.

LISAINFO:
Lemmit Kaplinski
kirjastus Võluri Tagasitulek
lemmit@v6lur.ee
www.v6lur.ee
51 18 619

Ott Heinapuu
ottheinapuu@gmail.com
56 659 980

Väikesed maailmad

Chris Moore'ist jutustades tuli mulle meeldse, et ka Nobeli laureaat ja yks eelmise sajandi suuremaid luuletajaid Thomas Stearns Eliot töötas pangas. Seda teab iga vähegi asjatundlik kirjandushuviline. Millises pangas, kirjandushuviline juba enam ei tea (Londoni Lloyds). Mida ta seal õigupoolest tegi, biograafid ei kirjuta (midagi välisarvetega seoses). On täiesti võimalik, et mingis kitsas pangandusvaldkonnas on ta mõne hoopis teise asja pärast kuulus ja kirjandusest ei teata seal midagi.

Rahvasuu räägib, et Gottlob Frege loengud olnud praktiliselt mõistetamatud ja neid kylastanud vaid kaks õpilast. Yks olnud Rudolf Carnap, teist ei teata. Aeg-ajalt kummitab mind mõte, et see teine on kindlasti mingil muul alal ylimalt tuntud, korduvalt mitmesuguste rahvusvaheliste auhindadega pärjatud klassik. Sel alal kysivad kõik kindlasti: "Who the freck is Frege?"

Arvamustoimetajana oli mul kord ylemusega juttu sellest, et arvamuslugusid tuleks tellida olulistelt inimestelt. Hea on, kui arvamusloos on lööv sisu, kuid vajadus selle järele kahaneb koos inimese tuntusega. Kui Barack Obama saadab mõnda Eesti lehte oma kingapoearve, tasub ka see ära trykkida. Nojah, ma tõin siis näite, et mõnel pool ei teata kindlasti, kes on näiteks Toomas Annus, samas kui teised ei tea, kes on Linnart Mäll. "Kes?" kysis ylemus. "Täpselt," vastasin mina ja ajasin näpu pysti.

Seda lugu hiljuti jutustades sain ka Annuse juures näpu pysti ajada. Kusjuures mõlemal juhul oli tegemist toredate ja intelligentsete inimestega.

Meil on omad tillukesed maailmad, millest välja me tavaliselt nina ei pista. Mõni töllerdab aeg-ajalt yhest teise ja kolmandasse, aga yldpilti saada on kaunis lootusetu. Minagi ei tea, kes on koryfeed Eesti meditsiinis, rääkimata venekeelsest ajakirjandusest.

Et igayhel on oma maailm, on loomulik. Sellest lõplikult välja murda me ei saa. Aga me võime sellega arvestada ja hoida silmad-kõrvad lahti.

Monday, April 6, 2009

Iirimaa kuulsaid poegi, vol 7: Christy Moore



Christy Moore oli pangatöötaja, kes vabal ajal traditsioonilist iiri muusikat harrastas. 1970ndatel jäi tal selleks kõvasti aega, kuna yks pangastreik kestis 14 kuud. Kui streik lõppes, polnud Moore'il enam erilist tahtmist panka tagasi minna.

2007 nimetati ta Iiri riigitelevisiooni RTÉ aasta inimeste tseremoonial suurimaks elusolevaks muusikuks Iirimaal.

Moraal? Pank on hea, streik veel parem.
Rohkem panku ja streike, palun.



Goodbye to the Port and Brandy, to the Vodka and the Stag,
To the Schmiddick and the Harpic, the bottled draught and keg.
As I sat lookin' up the Guinness ad I could never figure out
How your man stayed up on the surfboard after 14 pints of stout.



P.S. Ma pidin tagumist videot kolm korda vaatama, enne kui sain järsku aru, keda umbes loo lõpus peeti silmas sõnadega "...and then I dreamt I was in a jacuzzi with that old whore in no. 10/and I knew that I'd never ever ever drink again". No keda siis ikka, eks ole.

Sunday, April 5, 2009

Lyhhike öppetus: No comments

Luule kommenteerimine on alati ohtlik.

Nii tekib tunne, et lugeja teab kogu seda tausta, mis teksti autori jaoks ainulaadseks teeb. Aga ta ei tea. Ei saagi teada, sest ta "ei olnud seal, kui see juhtus" - ning kui piisavalt aega möödub, "polnud seal" ka autor.

Luuletus peab olema yhel või teisel viisil mõistetav ka igasuguste kommentaarideta. Ei saa eeldada, et iga lugeja tunneb autori elulugu ja iseloomu. Yhel hetkel jääb tekst omapäi ning siis peab ta suutma ise enda eest seista ja kõnelda. Kõik autori suurepärased siirad tunded ei maksa midagi, kui ta ei suuda neid teksti sisse panna.

Loomulikult ei pea keegi mõistma teksti täpselt samamoodi kui autor, see käiks talle yle jõu. Aga midagi peab ta sellest ometi saama. Ilma ettehoolduseta, ilma vanemliku järelevalveta. Ilma kommentaarideta.

Saturday, April 4, 2009

Tööd ja päevad, asjad ja inimesed

Kõik tuleb hoida tähtsuse järjekorras.

Planeeri suuremad ja tähtsamad tööd kõigepealt. Varu neile piisavalt aega. Siis korralda nende ymber pisemad, jättes selle kõige vahele ka aega enese jaoks, puhkuseks ja taastumiseks.

Kõik tuleb hoida tähtsuse järjekorras.

Mul on tuhat tööd, kõik tegemata. Ei tahaks inimesi kurvastada. Mis on tähtsam, see või too? Raha, au või paremad rõivad? Heategevus või palgatööle ootamatult ilmunud lisand? Kas võtta esimesena see, mida sa teha ei taha, või hoopis midagi meeldivat?

Kõik tuleb hoida tähtsuse järjekorras.

Inimesed on tähtsamad kui tööd ja asjad. Nii lykkangi ma kõik enam-vähem rahumeeli kõrvale, et hea inimesega kaks tundi hommikukohvi juua. Eriti, kui selle käigus muutun mina paremaks ja saan aidata temal mõnes kysimuses otsusele jõuda, laenata paar head raamatut ja kinkida yks veel parem. Ainuke asi, mispärast ma hiljem iseendale ei meeldi, on see "enam-vähem" seal rahulikkuse ees. Seda tuleb veel harjutada.

Kõik tuleb hoida tähtsuse järjekorras.

Aga niisiis, millisest tööst ma alustan? Blogimisest?

Wednesday, April 1, 2009

Jabur elu

Lõuna pole veel käes, aga juba on postkast libauudistest punnis. Yks uhkem kui teine.


***

Telema: 2009. aastal tuleb kasutusele uus e-dokumendi formaat

Telema meeskonnal on aastatepikkuse kogemuse põhjal valminud uus andmeformaat, mis optimeerib klientide dokumendiliiklust märgatavalt. Alates 01.04.2009 edastatakse kõik dokumendid värsivormis.

Enimlevinud dokumenditüüpide uued formaadid on toodud alljärgnevas tabelis:

Dokumenditüüp Vorm
Tellimus Itaalia sonett
MMT tellimus Prantsuse sonett
VMI pakkumine Inglise sonett
Arve/saateleht Neljajalaline trohheus (regivärss)
Laoaruanne Kalevalamõõt
Müügiaruanne Kahetaktiline kaheksasilbik
Tarnekorraldus Daktüliline heksameeter
Faktooringarve Haiku

Uus süsteem on loodussäästlik, kuna kaob ära vajadus dokumenditüübi eraldi väljatoomiseks. Ka on uues vormingus dokumente mugavam lugeda, mis loob meeldivama töökeskkonna kõigile meie klientidele.

1. aprillil 2009.a. alates südaööst kehtivad uued formaadid, vanu formaate enam ei toetata. Probleemide korral pöörduge oma kliendihalduri poole või vaadake lisa veebilehelt www.telema.com.

Telema pakub kaubandusettevõtetele erinevaid tarneahela juhtimise IT lahendusi. Telema e-dokumentide vahendamise süsteemiga on liitunud üle 600 Eesti, Läti, Leedu, Taani ja Rootsi kaubandusettevõtte ning tootja.
2008. aastal vahendati ligi 3 miljonit e-dokumenti. Telemas on täna 22 töötajat.


Näiteks e-faktooringarve näeb uues formaadis välja nii:

hästi palju ja
veel mitu-mitu-mitu
krooni maksis kaup

palun kiiresti
kanda üle raha, siis
saame müüa veel


Telema kontakt:
Hele Hammer, juhatuse esimees
e-mail: hele.hammer@telema.com
http://www.telema.com


***

Siiamaani päeva parim.
Kus see Telema siis oli, kui ma tööd otsisin?


P.S. Tegelikult ootasin esimest aprillinalja juba eile. "Sinu katseaeg sai läbi, otsustasime töölepingut pikendada. Tule homme jälle tööle. Aprill!"
No ei tulnud. Elagu huumorimeeleta inimesed.

 
eXTReMe Tracker