Põrgupõhja Jyrka majandusõpik

Käisin Ugala teatri "Jyrkat" vaatamas, Peeter Tammearu lavastuses. Hea lihtne ja lakooniline tykk. Kõiki vahendeid oli pruugitud ysna napilt ning tempo oli - no ytleme mahedalt - eestilik. Mulle parasjagu sobis.

Jäin mõtlema, et Põrgupõhja Jyrka lugu võiks kommenteerida ka mõni majandusteadlane. Praegu passiks täitsa kenasti tõlgendada Tammsaare teksti kui Eesti majanduslugu. Mis see Eestimaa rahvas siis viimastel aastatel muud teinud on kui ahminud kavalate Antsude soovitusel laene, mida ta, ullike, ei mõistnud kulutada ega tagasi maksta. Arusaamatuks jäi nii see, kuhu laenuraha pihust pudenes, kui seegi, kust kurat see nyyd võtta tuleks, kui kurjad Skandinaavia pensionärid kepiga vehkides oma raha tagasi nõuavad.

A: Kuhu sa laenuraha panid?
B: Maja ehitasin.
A: Kuhu sa selle maja tegid?
B: Panga põllu peale.
A: Kelle nimel maja on?
B: Panga nimel.
A: Miks sa siis arvad, et see sinu maja on? Ja miks sa yldse maja ehitasid, mitte maad ei parandanud?
B: Pank soovitas, et ehita maja, nii saab rikkaks. Pank on minu sõber.
A: Kus ta siis sinu sõber on, kui ta su kohtusse kaebas?

Mnjah.

Kes tahab toimetada ooperit?

Olen aeg-ajalt ikka toimetajate tööpakkumisi reklaaminud. Täna sattusin puhtjuhuslikult teate otsa, et Estonia otsib oma arhiivi toimetajat. Tundub täitsa mõnus töö, ehkki rikkaks sellega vaevalt et saab. Äkki mõni melomaanist filoloog siiski tahab?

Ootame sind osalema konkursil arhiivi toimetaja ametikohale

kui sulle pakub huvi
- arhiivi töö korraldamine
- infokandjate arhiveerimine, säilitamine ja kasutamiseks andmine
- digitaalse infopanga loomine ja korrashoid
- raamatukogu töö korraldamine ja külastajate teenindamine
- artiklite koostamine
- trükiste koostamine ja keeleline ning sisuline toimetamine
- meediaülevaadete koostamine
- ajalooliste näituste koostamine

kui sul on
- põhjalikud teadmised muusikast ja muusikaajaloost
- väga hea eesti ja inglise keele oskus
- arhiivis ja/või raamatukogus töötamise kogemus
- kõrgharidus
- väga hea sõnaseadmisoskus
- väga hea arvuti kasutamise oskus
- planeerimis- ja analüüsioskus

kui oled
- kirglik, kiire ja täpne
- loov ja algatusvõimeline
- avatud suhtleja ja meeskonnamängija.

Konkursil osalemiseks saada palun lühike essee teemal „Milleks rahvusooperile raamatukogu?“ ning fotoga CV kuni 31. jaanuarini turundusjuht Ülla Veerg’i aadressile ylla.veerg@opera.ee. Lisainfo: 683 1242.

Tigeduse tagapõhi

Tõnn Sarv mõtiskleb, mis teeb eestlased tigedaks, jõudes välja ysna levinud arusaamani: tigedaid on tegelikult vähe, ent tilk tõrva tikub ikka meepotti rikkuma, eriti kui see tilk just su enda viimasesse lusikatäide satub. Mure tuleb majja siis, kui meesöömist tõrva tõttu maha jätma hakatakse.

Pakun siiski, et yksikud ehtsad tigedikud polegi probleem. Õhkkond või kultuur muutub siis, kui täiesti tavalised inimesed hakkavad tigedalt käituma. Vaevalt nad kuskil loomult märksa tigedamad on kui mujal, inimese bioloogia nii kiiresti ei muutu.

Mis ajab inimese pahuraks ja torssi, äkiliseks ja yle reageerima? Sant ilm ja luuvalu, taskutiisikus ja muidumured. Tagumise tiiru peal ehk eesmiste faktorite mõjul juba ka pahandused sõprade ja perega, töökaaslaste ja muidututtavatega.

Teatud mõttes objektiivsed põhjused kõik. Leebe ja meeldiva ilma yle pole meil põhjust uhkustada. Eesti rahvastiku tervisega on nii, nagu parasjagu on (st, ega suurt ei ole). Niigi nirule elatustasemele keeras kriis vindi peale, buumiaegsed laenuvitsad peksavad ja pitsitavad. Lahutuste arvu ma eriliseks näitajaks ei pea, alatisi alimendiprobleeme ning ses suhtes juba riikliku poliitika taseme saavutanud ykskõiksust aga kyll.

Mis me siis teeme? Parandame riiki, edendame rahvameditsiini ja soojendame jõudumööda kliimat. Vahepeal käime yksteise järel riburada pankrotis, siis saab võlgadest vabana jälle otsast alustada. Kyll Rootsi pensionärid ja yhistud selle ära kannatavad. Ärgu parem nurisema tulgu, muidu hammustame, vot.


P.S. Erinevalt Tõnnist poleks ma nii kindel, et Oru Pearu tingimata tige oli. Mingi sihelmine rahutus või rahulolematus teiste ja iseendaga temas peitus, seda kyll. Aga ega ma algteksti ammu yle lugenud ka pole. Viimati nägin Pearut yhes tykis koos kõneleva koeraga.

Kuri Kivirähk ja Leebe Liblikas

Laupäevases EPLis kirjutas Madis Kolk Andrus Kivirähust, kurjusest ja teatrist. Mõnes suhtes olen temaga nõus, mõnes ei ole.

Minu jaoks rõhutab Kolk liialt Kivirähu kurjust. Mitte kõik, mida Kivirähk kirjutab, ei ole soe sõbralik huumor. Osa sellest on satiir ning satiir peabki olema terav. See ei saa olla leebe, leebe satiir on hambutu. Kuid ehkki Kivirähk on mõnikord kuri, ei ole ta seda pelgast kurjuselustist - ta on kuri alati asja pärast, mingil konkreetsel põhjusel. Temas pole isegi õiget viha mitte. Arvan, et oskan seda ära tunda, sest, noh, minus endas teinekord on.

Kolgi loo põhiteema on siiski teine: imestus selle yle, et Kivirähk võtab kurjustada kõikjal mujal, ent mitte teatris. Olen seda ka ise tähele pannud.

Kui tuli välja "Rehepapp" ja Kivirähk muutus populaarsest humoristist kultuskirjanikuks, sattus mulle näppu ka paar ta varasemat teost. "Rehepapi" retseptsiooni taustal oli eriti huvitav võrrelda seda "Liblikaga". Toona nuriseti ysna tihti, et "Rehepapp" olevat õel, selles puuduvat nii-ytelda positiivne programm. (Vaesed kriitikud ei osanud uneski näha, kui rõõmsameelne ja reibas tundub "Rehepapp" Kivirähu järgmise raamatu kõrval, mida võõramaistes kuurortides eestlaste pyhakirjaks pidama hakatakse.)

Mulle tundub, et Kivirähul on positiivne programm täiesti olemas. Ta pani selle kirja "Liblikas", ent keegi ei pannud tema positiivsust tähele. Lugejaid ei huvita positiivne programm, lõhkuda on palju põnevam. Ja ega kriitikudki ole midagi muud kui vaid yks sort lugejaid. Mis tal siis muud yle jäi kui publikuga kohaneda?

Yht asja märkasin ma "Liblikas" veel, mis seletab mõndagi. Ehkki Kolk seda just niimoodi ei sõnasta, torkab see silma ka Kivirähu neis näidendeis, mis kõnelevad teatrist, näiteks "Teatriparadiisis". Kivirähk nimelt armastab teatrit. Ausalt, siiralt ja kirega, võib-olla isegi pisut sentimentaalselt. Väga sympaatne joon.

Uus misantroopiahoog ehk Läheb aina paremaks

Yks kena inimene karvustas just VAT Teatri "Misantroopi". Olen seda lavastust kirjades mitut puhku kommenteerinud, nii et korjan need jutud siia kokku.

Lyhidalt kokku võttes: ebalen natuke, kuid mulle see lavastus siiski pigem meeldis.

Oli jah jant. Olid jah äärmuseni karikeeritud rollid. Oli jah palju tordiga näkku löömise laadis nalju. Ning kui ma arvan, et seal oli muudki, ei ole ma sugugi kindel, kui palju sellest muust tuleneb rohkem must endast kui tykist. Aga see pole ju minu mure, eks?


***

Mulle meeldis mäng kõigi nende tinglikkustega: joonistatud lavakujundus ja muu atribuutika, tegelaste riietele õmmeldud nimesildid, kostyymivahetused... Teatud mõttes on ka karikeeritud rollid yks sihandne tinglikkus. Umbes nagu Pekingi ooperi või no maskid.

Kui seda tõlgendust vaadata umbes samasuguse võõrastusega nagu no-teatrit või animet, kus näod peavadki olema veidrad ja liigutused liialdatud, liialdus on yks tinglikkuse rõhutamise viise ja selles toimivad omaette hoopis uued skeemid, muutub kogu komplott päris huvitavaks. Näiteks oli igas rollis seda vähem jämekoomikat, mida suurema sympaatiaga autor/lavastaja/publik sellesse suhtus (või suhtuma pidi või suhtuda võiks).

Mitte, et mulle veidrat tunnet poleks jäänud. Aga eks see on minugi jaoks vist niisugune yhekordne trikk, millega yks kord võib läbi saada, teist korda enam ei pruugi.


***

Yks ysna viimati pähe tulnud mõte oli umbkaudu selline. Moliére kujutas oma komöödias liialdatud tyype, karikatuure. VAT pööras aga need pahupidi: karikatuursus on välispidine, kaugele näha. Nii jääb ruumi mõelda, mis neis seespool olla võiks.


***

Mis vahe on Célimène'il ja Arsinoél? Yks kaotas selle, mida tal ei olnud, teine selle, mis tal oli ja võinuks olla. Lisaks muidugi positsioon seltskonnas, ehkki Célimène'ile jäi ilmselt rohkem aega, et kaotatut tasa teha. Eetiliselt? Inimesed nagu inimesed ikka. Tõenäoliselt ei mõelnud kumbki õelutsedes kurja teha, neid huvitasid nende endi pisikesed eesmärgid ja kõik muu oli kõrvalprodukt. Kui puid raiutakse jne, pealegi on mõni laast lendamise ära teeninud (või igatahes on nii mõnus mõtelda).

Koos elada ei kannataks ma kummagagi (ehkki yhega olen vist elanud). Célimène'is tundus rohkem soojust alles olevat, vähemasti selle rollijoonise põhjal. Selle kaudu pääseb inimesele ligi, läbi hirmudest ja kaitsereaktsioonidest. Samas, kes teda täpselt teab. Ega seda palju järel olnud.

Molière muidugi kujutaski karikeeritud tyypide kaudu ajastut, nii nagu Aristophanes oma "Pilvedes" (kuhu, erinevalt "Misantroobist", oli jämekoomika juba sisse kirjutatud; kultuursed inimesed, ärge lugege, ropp ja kole tykk on).

Kumb on parem, Célimène või Éliante? Mispoolest parem? Éliante pääses lavale suhteliselt vähe, tema ainus silmatorkav joon oli passiivsus. Tahaks kyll Alceste'i, ent kui ei saa, mis siis ikka, võtame järgmise. Näide kirjanike tyypilisest hädast: positiivseid kangelasi on palju raskem huvitavaks kirjutada kui negatiivseid. Pahed ja kired on igayhel erinevad, ideaal aga yhtviisi sile ja ymar nagu kera. Veereb hästi, pole kuskilt kinni hakata.


***

Eelmine kord arvasin sellest lavastusest nii. Nyyd mäletasin end olevat hoopis positiivsemalt arvanud. Lõppkokkuvõttes jäi mulle parem mulje siis, kui arvan end mitte nii hästi arvavavat kui siis, mil arvasin mitte nii hästi. Segane? Jah, olen kyll. Aga mis see siia puutub?


***

Mäletan yht ennemuistset televersiooni "Misantroobist" kostyymidraama stiilis, mille vahele lauldi laulukesi. Muuhulgas näiteks hoopis teisest ajastust pärit François Villoni ("Ma prantslane, Pariisi kodanik..."), keda Molière'iga yhendas vaid armastus võllanaljade vastu. Väidetavalt lavastanud selle (ja peaosalenud ses) 1986. aastal Noorsooteatris Lembit Peterson. Ega kellelgi ei juhtu salvestust olema?



P.S. Näe, veel yks arvustus. Ega ma neid seni uurinud olegi.

Väheytlev teatriarvustus

Viige ka oma teismelised Estoniasse "Cosí fan tuttet" vaatama. Äärmiselt hariv ja õpetlik lugu. Tõsi, mida keegi sellest õpib, peab igayks ise teadma. Aga igal juhul tasub teatrikylastus vaeva, pealegi saavad õpilased ja tudengid ooperisse poole hinnaga.



Lyhidalt yteldes räägib tykk sellest, kuidas kaks sõttaminevat noorsandi veavad kolmanda sõbraga kihla, et "lahkunuil" õnnestub maskeeritult omaenese pruutidele kylge lyya. Põhimõtteliselt see neil õnnestub, lõpp jääb lahtiseks. Igivana lugu, ysna pretensioonitu ja lihtsakoeline.

Lavastus oli huvitav, kujundus... maaliline. Sõna otseses mõttes: lavale on liikuv pildiraam ymber tehtud ja sellega siis mängitakse. Mõjub yllatavalt hästi.

Nii vähe kui ma ooperist tean, ei oska lauljate kallal nuriseda. Mulle meeldis. Pealegi on Mozart mulle mõnusasti kergelt seeditav, muusika jälgimiseks ei pea oluliselt keskenduma. Eks tema ajastu oli yks meloodilisemaid ka, varem ja hiljem on kõiksugu perverssusi harrastatud. Mitte, et ma muusikast tingimata yksnes meeldejäävat meloodiat otsiksin, ent vahel mõjub see päris hästi.

Ainult subtiitrite kallal tahaks viriseda. Eesti ja inglise tõlkel oli yhist ysna vähe, mõnikord vuhises tekst välgukiirusel mööda ja siis tulid jälle pikad tõlketa pausid. Tänapäeval suhtutakse yldse ooperisse kuidagi yhekylgselt: sisu ei huvita suurt kedagi, tähtis on ainult muusika. Nojah, mis mina muidugi kultuurist tean. Nii et on nigu on.



Miks ma arvan, et see lihtsakoeline lugu õpetlik on? Sest seda ooperiks vormides on välja mängitud ysna mitu tahku, kõik ydini inimlikud. Ranget tõlgendust ette ei kirjutata, soovijaile jääb mõtlemisruumi kyllaga. Ja... pikemalt ei tahakski kommenteerida.

Olemise talutav kergus

Sada teemat on pooleli, kuidagi ei jõua kirjutama. Keelefašismist, blogidest, pseudonyymsusest... mingid asjad olid veel. Keegi võiks neid mulle aeg-ajalt meelde tuletada, vast siis kirjutan ka.


***

Seisin hommikul valgusfoori taga. Mammi mu kõrval seletas papile: "Ja ta ei öelnudki, kus ta ylemus istub! Kujutad ette, see on veel see kõige hullem vastus: ta ei tea! Arst ytleb mulle, et tema ei tea, kus tema asutuse ylemus on!"

Vaat' see on ametniku eetika! Mina ka ei ytleks, kui mult niiviisi kysitaks. Piinake, kui tahate - oktoobrilaps saladust ei reeda!

Ja yldse, milleks neile see saladus? Mu ylemus on kena inimene, las ta saab ka hingata.


***

Aitäh kõigile uutele toredatele inimestele, kellega ma nädalavahetuse synnipäeval tuttavaks sain, ning vanadele tuttavatele, kellega tutvust uuendasin. Kes mind pärast yritust ikka veel tunda tahab, võiks sellest kunagi märku anda - mul on jube vilets nimemälu. (Ei, neid, kes pyhaba lõunaks veel alles jäid, ma ikka mäletan. Aga neid oli vähe ka.)


***

Homme lõpule jõudva koolituse asjus väga palju avameelitseda ei tahaks - mu kiitus tooks tõenäoliselt inimestele hulga pahandust ja laitus poleks teps mitte parem. Näiteks kaotsiläinud lektori kohta jõudsin anda potentsiaalsele tööandjale negatiivse soovituse juba enne, kui ta pool tundi hiljem yles leiti. Ega ta halvasti kõnelnudki. Samas räägiti koolitusel bullshit bingo'st, mis on minu arvates väga positiivne... aga nyyd olengi vist juba liiga laialt suud paotanud.


***

Muuseas: kas te teadsite, et ISIC-kaardiga saab Estonia pileteilt 50% allahindlust? Draamateater pakub näiteks ainult 15%. Me ooperit, me ooperit...


***

Raamatuvirnad aina kuhjuvad. Raamatud tahavad lugemist, tõlkimist, arvustamist, läbitöötamist... mõni isegi kirjutamist. Eks ma teen seda kõike ka, ent prokrastinaatorina olen siiski tugevam. No see on yks mu loomupäraseid andeid, mis teha.

Ei, parem hakkan jälle tööle ja kirjutan Heimtali mõisatalli unikaalsest ajaloolisest väärtusest. Eile kiitsin näiteks Saimre talu sigalat. Tegelikult on see kõik päris huvitav ja õpetlik.


***

Mis on selle jutu moraal? Moraali ei ole. Katsuge ilma hakkama saada. Algul on muidugi harjumatu, kuid uskuge, varsti hakkab kerge ja hea. Kyll mina juba tean.

Jaan Poska hubased hetked

Avastasin just kevadise teate, et Tallinna kultuuriväärtuste amet kuulutas välja Jaan Poska 90. surma-aastapäevale pühendatud näidendikonkursi. "Võistlusele on oodatud algupärased näidendid, mis räägivad Eesti Vabariigi ühe looja, Tartu rahu sõlmija, kunagise Tallinna linnapea ja kaheksa lapse isa Jaan Poska elust." Konkursi tähtaeg on 1. oktoober.

Ega ma Poskast palju tea. Isiklikke kokkupuuteid pole. Olen ta tänaval paar korda käinud, maja ära ei tunne. Bellegarde mainib oma mälestustes samanimelist advokaati, kes tõenäoliselt oligi Jaan. Olnud yhes rannarootslaste asjas mitte väga teadlik element, aga kui asjaolud ära seletati, võtnud aru pähe.

Yhe minust ja Jaanist teadlikuma elemendi sõnul olnud Poska ka esimene, kes oma majja elektri sisse pani. Et elektrijaama toona polnud, veeti traadid tapamaja generaatorist. Lisaks olnud Poska kodus yks Tallinna esimesi kultuurilis-poliitilisi salonge. Loogiline, lastekarja kõrvalt ei saanud ta kodust ära minna.

Aga milleks sellised detailid? Kaheksa lapse isa, kes vabal ajal yritab ka linna pidada, kõlab juba iseenesest intrigeerivalt. Selles on draama, komöödia ja tragöödia kõik koos. Nii et siin on siis minupoolne pisike panus Tallinna kultuuriellu.

Muidugi, Schmuuli kirjanduslikuks tegelaseks valatud Ajalooline Tõde tuli juba nurisema, et Poskal olnud teenija. Nii et ma kohendasin natuke teksti ja andsin teenijale vaba päeva. Laste nimed on, mõistagi, fiktiivsed.


***

Elutuba. Laua taga istub Poska ja kirjutab, toanurkades askeldab paar jõnglast. Tagaseinast viib uks kööki, vasemalt esikusse. Välisukse kõrval on varn mantli ja kaabuga.

POSKA: Vastavalt linna arengukavale... nii... seoses... seoses... olge tasa! ...seoses... millega seoses?
NAINE (yle köögiukse): No vaata nyyd ometi, laps sööb lillepotist mulda ja sina ei tee teist nägugi!
POSKA: Ma ei saa ju, tuvike, ma kirjutan ettekannet linnavolikogu homseks istungiks.
NAINE: Istung on sul homme, aga laps - eluaeg! Kui vanaks jääd, kas ettekanne sind toidab, ah? (Tagasi kööki.)
POSKA (omaette): Ettekanne ei söö lillepotist mulda kah. (Pöördub teksti juurde tagasi.) Nii... seoses eelmisel istungil arutusele pandud eelnõuga teen ettepaneku võtta vastu otsus...
MAI (tuleb teisest toast jooksuga): Issi, Madis kiusab!
MADIS (jookseb Mai kannul): Ei kiusa! Ta ise võttis minu mängulongi äla!
MAI: Nukud tahtsid teise tuppa sõita, nad väsivad ju äla! Issi sõitis ka longiga Taltusse!
POSKA: Rahu, rahu. Mai, ole pai, anna Madisele rong tagasi. Madis, sina järgmine kord laena ikka Maile rongi, ta ju ainult korraks tahab, sina saad terve ylejäänud päeva sellega sõita. (Keerab jälle teksti poole.) Otsus... otsus...
MADIS (Maile, Poska selja tagant): Böööö!
MAI (hakkab nutma): Isssiiiiii!
NAINE (yle köögiukse): No lohuta ometi last, kuidas sa võid nii tuima sydamega inimeseloom olla!
POSKA: Miks Mari lapsi kantseldada ei või?
NAINE: Kuidas sa siis ei mäleta, Maril on täna vaba päev! Ega tema kah massin ole, inimene tahab ikka puhata.
POSKA (omaette): Mina ei taha kunagi puhata. Loomal looma aru.
MAI: Tahan issi sylleeeee!
TOOMAS (tuleb jooksuga köögist, emast mööda): Issi, issi, vaata, mis mina teha oskan! (Võtab suu klaasist piima täis, ajab pea kuklasse ja plurtsatab.) Ma olen vaalaskala! (Piimaga on kaetud Toomas, Poska ja Poska paberid.)
POSKA (tõuseb laua tagant pysti): Nii, mulle aitab!
Läheb ukse juurde, võtab varnast mantli ja kaabu.
NAINE: Kuhu sa nyyd tormad, Jaan, pimeloom, vastu õhtut?
POSKA: Tapamajja.
Kõik jäävad hirmunult vait.
POSKA: Hommepäev lasen elektriliini meie majani vedada. Ja lastele tõmban elektrikarjuse ymber!
(Väljub, virutades ukse tagaskätt kinni. Mai hakkab jälle nutma.)

Kas ylikool on teatri jaoks õige koht?

"Küsitav on, kas ülikool on monoteatri jaoks õige koht?" kirjutanud yks tudeng õppeaine hindamislehel. Kysimus on äärmisel paeluv ja kindlasti õigustatud. Tõepoolest, jah, miks mitte? Ei ole ju kohti, mis ei sobiks inimeste harimiseks ja kultuurihuvi syvendamiseks. Aga ka: miks piirduda yksipäini monotykkidega?

Mu silme ette kerkib filosoofia ajalugu käpiknukuteatri esituses. Sokrates lyrbahtab myrgikarika tilgatumaks ning vajub siis eesriide kohal röötsakile, peripateetikud peripateerivad lava yhest servast teise ja tagasi, Diogenes hulgub oma laternaga Ateena turul ning põõnab norsates vaadis, Leibniz ryndab Newtonit malakaga Punchi ja Judy stiilis ning Wittgenstein tõukab redeli allseisjatele pähe. Filosoofia pakub lõputult põnevaid lugusid, mida saab jutustada ilmekalt ja õpetlikult, nii et tunnise versiooni suudaksid ka lapsed mõnuga ära vaadata. Kujutlege Ferdinand Veike häält lausumas tähtsalt: "Cogito, ergo sum!"

Samas võib sellest ju edasigi minna. Miks mitte arendada siit välja terve filosoofiline teater kogu teatriarsenali otsatus mitmekesisuses? "Metafyysika allikad ja kujunemine Vana-Kreekast uusajani" võiks lavastada antiikdraamana, "Eetika alused" sobiks loomulikult moraliteeks, "Valitud peatykke fenomenoloogiast ja hermeneutikast" annaks ainet Wilde'ilikuks salongikomöödiaks ning "Sissejuhatusest analyytilisse vaimufilosoofiasse ja metafyysikasse" synniks vaimukas kabaree-etendus, kus lõbusate kupleedega astuks yles koomikutepaar Dennett ja Dummett.

Nõndaviisi saaks filosoofia viia teatrihimulistesse massidesse yhtviisi harivalt ja meeltlahutavalt, võib-olla ehk isegi tykikese raha teenida, näiteks iga kursuse järgse DVD myygiga. Järgmine samm: leida huviline teater. Või ylikool.


P.S. Aitäh inspiratsiooni vahendamise eest mu juhendajale. Loodetavasti jõuan ajapikku ka igavamate kirjatykkideni, näiteks 17. sajandi teadusfilosoofiast.

"Internet excpolrer" ja Sotsiaalne Tõrjutus

Yhe tundmatuks jääva asutuse teabejuhiks kandideerib kolm inimest. Yks on avaldanud yhe artikli Justis, teine yhe arvamusloo Virumaa Teatajas ning kolmas oskab kasutada programmi "Internet excpolrer".


***

Yritasime hiljuti sõbraga õlut juua. Järgmisel päeval otsustasime, et aitab, edaspidi joome teed. No ei istu see õllejoomine enam: kord on yks meist uimane, siis teine, vahepeal peab ennast kohviga yles kloppima, pärast on kõht liiga täis... Eks ole juba joodud ka.

(Sõbra hommikune kommentaar: "Ma ei tunne selle mehe venda ka, kes sööb!")

Omalt poolt pyydsin pildistada loorkulli ja kuud; kumbki ei õnnestunud.

Leia pildilt loorkull.

Leia pildilt kuu.

***

Põrandaalusesse etendusasutusse kolme nädala eest unustatud pintsakut pole ikka veel õnnestunud kätte saada. Mu enda inertsuse syy muidugi, looda jah e-postile.

Õnneks pole suvel pintsakuid eriti vaja.


***

Segastel asjaoludel syndis hakatus lasteraamatule "Muud ja sotsiaalne tõrjutus". Kes tahab, jätkaku. Yhtlasi tervitan muusasid statistikaametis.

Väikeses majakeses pargiservas, otse viimaste puude ja esimeste suurte majade vahel elab väike poiss nimega Muud.

Edasi räägib lugu sellest, kuidas ta tutvub pargis toreda rääbaka koeraga, kelle nimi on Sotsiaalne Tõrjutus.

Sotsiaalne Tõrjutus näeb välja umbes nagu lopergune vorst, kes on vedelnud nii kaua diivani all, et talle on tolm ja karvad tykati kylge jäänud. Peale selle lonkab Sotsiaalne Tõrjutus paremat tagajalga. See aga ei sega tema rõõmsat meelt sugugi.

Päikesepoisid: Kord saja aasta takka kordub sama Kevadtorm

A: Tulin just Kevadtormilt. Mis vahepeal põnevat syndis?
B: Ah, ei midagi erilist. Las ma mõtlen... Strandberg viskas roheliste seast 20 inimest välja, ebademokraatlikkuse tõttu.
A: Kõlab loogiliselt.
B: Ei, nende ebademokraatlikkuse tõttu. Siis oli Rahvaliidu kongress, Ojuland õnnitles Rahvaliitu iseseisvaks jäämise puhul.
A: See on ju Haige Mõistuse Syndikaadi uudis.
B: Ei, rahvusringhääling. Pealegi täiesti loogiline: Ojuland loodab, et Rahvaliit liitub sotside asemel tema erakonnaga.
A: Reformiga?
B: Ei, Keskerakonnaga.
A: Õige kyll, tema erakonnal on ju Eestis kaks kontorit.
B: Jah, nii hääletab Eestis varsti kolmveerand valijaist yhe erakonna poolt. Europarlamendi aruandluses näeb see väga hea välja. Mis veel? Aa, Estonial on uus kriminaalõiguse kontseptsioon.
A: Kellel?
B: Rahvusooperil Estonia. Nad usuvad, et inimestel ei tohi vastu nende tahtmist kehaosi eemaldada, välja arvatud rullnokkadel. Rullnokad loendatakse järgmise rahvaloendusega ja nad hakkavad kandma riietel kollast kuusnurka.
A: Tahan Kevadtormile tagasi. Tsiviileluga võrreldes tundub lahtise taeva all ööbimine ilma telkmantlita täitsa meeldiv.
B: Hilja.

Reklaam: Harrastusteatri väikesed kuriteod

Avastasin oma postkastist, et olen lubanud reklaamida teatritykki, ent selle siis yhel ja teisel põhjusel edasi lykanud. Juhtumisi on aga täna täiesti sobilik viimane hetk.

Käisin mõne nädala eest Vene tänaval tuttavas pööningutoas, kus Tammsaare teater etendas Éric-Emmanuel Schmitti näidendit "Kooselu väikesed kuriteod". Amatöörteatri kohta täitsa korralik töö, kiitus on asja eest. Ei näitlejad, lavastus ega kujundus anna põhjust nuriseda ning isegi tekst on parem kui ma Schmittilt oodanuks.

Éric-Emmanuel Schmitt on paaril viimasel aastal miskipärast moes. Mina puutusin tema loominguga kokku kuus-seitse aastat tagasi, nähes videokassetilt kunagi ka Eestis näidatud filmi "Vabamõtleja". Pagana hea film oli: teravmeelne ja tempokas, heade näitlejate ning meeldejääva muusikaga. Kahju, et seda hiljem kuskilt saada pole õnnestunud; vaid kord nägin yhel torrentisaidil hollandi subtiitritega koopiat. Paraku ma seda keelt ei mõista ning ka prantsust mitte eriti.

Positiivse mulje põhjal läksin mullu vaatama sedasama "Vabameelset" Vanemuise näidendina, ehkki peaosas oli pigem Jan Uuspõld. Pettusin mitte niivõrd Uuspõllus või lavastuses, kui just tekstis endas. "Oscari ja Roosamamma" haibist olen eemale hoidnud, hiljuti lugesin odavmyygist saadud "Milarepat" ja ei arva sest midagi. Olen, jah, pirts, ja Coelho laadis pseudovaimsust ei armasta. Aga aitab autori põhjamisest, "Kuritegude" lavastus mulle ikkagi meeldis.

Esmapilgul jäi mulje tyypilisest Prantsuse salongikomöödiast, nii nagu Baskin neid juba aastakymneid zombi järjekindlusega harrastab. Eks ta selles traditsioonis on kirjutatud ka, kuid märksa väiksema rõhuga koomikal kui tol õhtul teatrisse kogunenud publik seda eeldas. Nende kohta käis pigem Dostojevski ytelus: "Näita näppu ja juba naerab." (Tsiteerin, mõistagi, ebatäpselt.)

Kogu etenduse aja on laval vaid kaks inimest. Lavastaja Anne Velt tegi seevastu triki ja vahetab paare õhtu jooksul ysna mitu korda. See muudab lavastuse huvitavamaks ja sygavamaks: kui mitmel viisil saab sama rolli näha? Kui erinevalt annab seda tõlgendada? Kuidas erineb sama osa psyhholoogiline struktuur, kui seda esitab kord 30- ja kord 50-aastane? Mõnel pool mujal on seda võtet varemgi rakendatud, ent "Kuritegudes" autor seda ette ei näinud.

Harrastusteatrile omaselt on eri paaride mäng muidugi eri hääduses, kuid igayht annab huviga vaadata, kyllap osalt just tänu vaheldusele. Pisikest ruumi on osatud ära kasutada, nii et sinna mahub ysna palju liikumist ning ka muusika toetab kenasti tegevust.

Kuuldavasti saadi litsents ainult kymneks etenduseks ja kevadega on suurem osa neist läbi. Minul õnnestus tuttava primadonna kaudu koht reserveerida ning toodi ka lisatoole, kuid saal on ikkagi ysna pisike. Aga soovitan ikkagi proovida, ehk veab.

A. H. Tammsaare teatri koduleht on siin, pikem jutt etendusest siin ja autori artikkel Wikipedias siin.

Järgmised etendused toimuvad 24. mail kell 19 ning 3. ja 6. juunil kell 19. Sama seltskonna lasteetendus "Roheline preili ja teisi liivi muinasjutte" on 6. juunil kell 12.

Yhtne Eesti: No ja mis edasi saab?

Ma ei kavatsenud yldse Yhtsele Eestile minna. Aga kui siis eelmisel õhtul ootamatult võimalus tekkis, sygasin natuke aega kukalt ja tegin impulssostu. Ei kahetse.

Olin algusest peale skeptiline, kyllap seepärast vastaski yritus mu ootustele. Ehkki, jah, veel päev varem, isegi etenduse enda käigus pyyti jätta lahtiseks kysimus, kas ikkagi luuakse uus erakond või ei. Ma kahtlesin selles juba ysna algusest peale.

Ma olen näinud poliitikat piisavalt palju, et mõista: kui loodaks veel yks erakond, ei muudaks see midagi. Varem või hiljem imbuksid sinna ikka needsamad kutselised poliitikud. Ka riigikogus olulise hulga kohti saavutades tuleks ikkagi teha kompromisse, et midagi reaalselt ära teha. Sa ei saa ravida haigust, andes haigele rohkem viirust. Veel yks erakond oleks just more of the same.

Ei aita ka see, kui inimesed hääletavad aktiivsemalt nendesamade erakondade poolt. Mida see siis muudab, kui nad kõik saavad varasemast rohkem hääli? Ainult numbreid. Ja analyytikud saavad rääkida kodanike poliitilisest aktiivsusest.

Hullem veel, abi pole isegi sellest, kui needsamad demagoogia ja populismi vastu vaktsineeritud inimesed astuvad massiliselt erakondadesse. Sest nagu Yhtse Eesti saalis kenasti demonstreeriti, kasutatakse ebademokraatlikke võimusäilitustehnikaid yhel selgel ja lihtsal põhjusel: need töötavad. Pelgalt neile vastu olemisest ja saalis karjumisest pole erilist kasu.

Praktikas oleks vaja veel midagi, mida NO99 ei teinud, kuna nad pole ise tegelikult poliittehnoloogid. Et vastuhakk toimiks, tuleb täpselt teada, mida teha. Poliitiliselt aktiviseeritud inimesed, kes tahavad poliitikat seestpoolt muuta, vajavad praktilist manuaali, kui soovite, poliitilise partisanisõja käsiraamatut.

Mida teha, kui on teada, et järgmisele parteiyritusele koguneb juhtkond taas suurte volitusepatakatega? Kuidas korraldada erakonnaliikmete vaba suhtlust, kui kõik ametlikud infokanalid on juhatuse range kontrolli all? Kuidas koordineerida oma tegevust, et võimumonopoli vastased ei laguneks tuhandeks kildkonnaks? Ja - last but not least - kuidas teha nii, et kui klikk ykskord kukutatakse, ei saaks orjadest uued isandad, et systeem tõepoolest põhimõtteliselt muutuks?


***

Osalt on probleem yldse kutseliste poliitikute kasti tekkes. See on loomulik: kui inimene ei oska teha midagi muud peale poliitika, kardab ta sellest loobuda. Mida peaks tegema töötu poliitik? Kreenholmi kangrud ei tahtnud ka kudumisest loobuda, neid ei ahvatlenud sugugi tööturu uued väljakutsed ja ametivahetus. Heal juhul keskeas, halvemal juhul pensionieelikuna ei ole otsast alustada sugugi meeldiv.

Nii ongi meil juba hea hulk inimesi, kes võitlevad poliitikasse jäämise eest, sest nad teenivad sellega elatist. Põhimõtted on toredad, aga peret nendega ei toida.

Kui palju on Eestis professionaalseid poliitikuid, ma kindlalt ytelda ei oska. Aga ma arvan, et yle tuhande. Sadakond sellist on juba parlamendis. Lisame omavalitsused, parteistruktuurid, kõikvõimalikud nõunikud... Kaudselt sõltub kutselise poliitika olemasolust veel hea hulk inimesi, näiteks turundajad ja suhtekorraldajad.

Mida see tähendab? Me vajame ebaprofessionaalsemat poliitikat.


***

Poliitika on tänapäeval ysna tehniline. Selle eest võime tänada nii viimase kahe tuhande aasta tegevpoliitikuid ja retoorikuid kui ka politolooge, sotsiolooge ja turundajaid, kes on yhiskonna mõjutamise tehnikate kallal usinasti tööd teinud. Tulemus on tõepoolest muljetavaldav.

Kui vastane on tehniline, tuleb tema neutraliseerimiseks rakendada vastutehnikaid. Ka nendega on tegeldud juba kaua ja põhjalikult, neid tuleb ainult tundma õppida. Sedalaadi uurimused ja käsiraamatud levisid eriti 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses, kui kontrakultuuris kõneldi palju Systeemile vastuhakkamisest ning õpetati, kuidas visata ebainimliku masina hammasrataste vahele mutrivõti.

Et NO99 kodanikud aktiviseeris ja politiseeris, on hea. Kollane meedia ja profipoliitika on tekitanud liiga palju mugavat passiivsust. Nyyd on politiseeritud kodanikel tarvis ka relva.

Veel kord Käberlinskist

Tulin täna tulise kiiruga Tallinnast Tartusse luulekogu esitlusele Tampere majas. Igavene häda oli, et kella kuueks kohale saada - kaugeltnurga mehed peavad ju varem liikuma hakkama, olgu tööpäev või ärgu olgu. Jooksu pealt ei jõudnud autorile lilli kaasa haarata.

No ja hea oli, et ei jõudnud. Tampere majas vaatas neiu mind suuril silmil. Esitlus ja näituse avamine? Jaa, selline yritus on kyll, aga alles nädala pärast.

Parem vara kui hilja ning parem Hilja kui mitte kedagi, ytles yks kommentaator. Lontsisin Ylikooli kohvikusse, laadisin mobiili ja ennast ning lõbustasin noort luuletajat.

Ma ei tea, kas mul järgmisel nädalal õnnestub minna, aga teie minge ikka, kes juhtute Tartus olema. Tos raamatus on mõni täitsa hea ja huvitav tekst sees. Tampere majas kell kuus, nagu yteldud.

Kusjuures naljakas lugu selle Käberlinskiga: kui netiviiteid lapata, tundub Käbirlinski vist tõepoolest õige nimekuju olema, aga minu kõrvus kumiseb ikka e-line vorm. Tundub, et teistel niisamuti, kuna Google ytleb e-le 2560 vastet, i-le 265 - vahe pea kymme korda. Või hääldas kadunud Järvet oma tegelase nime kuidagi imelikult, kes seda enam teab.

Miks ma ei vaimustu Yhtsest Eestist?

ERR on saanud hakkama naljaka uudislooga NO-teatri uue projekti teemal. Lyhikokkuvõte on umbes selline.

Ene-Liis Semper "ei kavatse naeruvääristada poliitikat, vaid püüab inimestele jagada informatsiooni poliitika tegemise kohta ja näidata, kuidas Eestis demokraatia toimub".

Teised:
* "on hea, kui kunst sekkub poliitikasse";
(no ei sekku ju, ainult kirjeldab, satiir oleks sekkumine)
* "oleks tervitatav, kui Eestis sünniks projekti tagajärjel ka uus erakond"
(rohkem sedasama! ehk tsiteerides Tõnn Sarve: "More cheese! More!")
* "tervitatav projekt, kui sellest midagi positiivset sünnib. /---/ inimesed võivad selle projektiga poliitikast võõranduda"
(eraldi seisuseks muutudes on poliitikud poliitika juba erastanud; võõranduda pole enam kuhugi, võib ainult uue populismilainega kaasa minna)
* "põhikartus on see, et vastumürgiga /---/ üle ei doseeriks"
(veel kord: vastumyrk oleks satiir, lubatakse aga vaid haiguslugu)

Sellepärast ma NO-hysteeria vastu huvi ei tunnegi. Populismi ja muud poliitikaga kaasnevat olen kyllalt näinud. Seda veel kord lähemalt uurida ei ole minu jaoks põnev, ainult iiveldus tekib. Mind huvitaks valus iroonia, ent sel sylekoeral ei ole hambaid - nagu näitas ka Ojasoo retoorika kiire suunamuutus, mille järel Lang teda juba Delfi kriitika eest kaitsma asus.

Eesti poliitika on juba täiesti piisavalt populistlik. See on kardetavasti paratamatu tagajärg, kui poliitikaga hakkavad tegelema elukutselised poliitikud, kes rändavad yhelt poliitiliselt ametipostilt ringkäenduse toel teisele. Mõistetav ju, kui nad mingit muud tööd ei oska - ka poliitik tahab syya, seepärast säilitab ta oma elukutse iga hinnaga. Nii vehivadki meil populismiga kõik parteid, kes parasjagu just hingevaakumisega liialt hõivatud pole.

Sama asja kordamine ei ravi. See pole isegi mitte homöopaatia, sest teatris taastoodetav populismiannus ei ole kasutuseni lahjendatud. Kui vaadata inimeste reaktsioone, siis jagunevad need laias laastus kaheks: kas oodatakse poliitilist satiiri või kiidetakse populistlikud loosungid vaimustunult heaks.

Isegi kui teatraalid yritavad midagi kritiseerida, pole sel erilist mõju, kuna poliitikud yhinevad aegsasti yleyldise kiidukooriga - muuseas, valimisprogramm "poliitikud on sead" kuulub populismiklassikasse, Eesti näidetest sobivad kuningriiklased, Res Publica, osa rohelisi, Indrek Tarand, aeg-ajalt ka sotsid ja Keskerakond.

Aga populismi lihtne teatraalne kordamine ainult kahandab valijates immuniteeti selle suhtes - millele loodavadki need, kes ootavad, et etendus doktor Frankensteini loomingu sarnaselt jalad alla võtab ja oma elu elama hakkab. Huvitav, kui tõepoolest tekikski uus popp erakond, kas kõik raudsed ja jusked jookseksid sinna yle?

Vaadates poliitikute senist käitumist, poleks ma õigupoolest eriti yllatunud, kui 6500 piletist enamik jõuaks parteilaste kätte. Sel juhul pole kogu tsirkusel yldse mingit mõju, näidatagu lavalt mida tahes.

Muusika, seks ja õlu

Paar korda aastas avastan enda jaoks taas yhe raadiojaama. Toredal netimängul nimega Kingdom of Loathing, mida ma mõne korra ka kiitnud olen, on oma veebiraadio: Radio KoL. (Õigupoolest on neil isegi mitu jaama, aga see on enam-vähem ametlik.)

Radio KoL mängib ypriski mitmekesist muusikat. Seda teevad huvitavad inimesed ja huvitav, ehkki laialt varieeruv, on ka nende muusikaline maitse. Tavaliselt juhtubki nii, et kui too jaam mulle millegipärast meenub, siis kuulan ma teda tunnikese ja teen hoolikalt märkmeid. Järgmised paar tundi lappan veebi ja Youtube'i ning järgmised paar nädalat mitmesuguseid muusikahankepaiku. Nii need uued lemmikud tulevad.



Heather Alexander oli Ameerikast pärit keldi muusik, kes käis veerandsada aastat mööda ulmesõprade ja loherahva yritusi ning keskaja laatu. Pärast 2007. aastat käib ta edasi, ainult Alexander James Adamsi nime all - tol aastal vahetas ta sugu. Kuuldavasti teeb või tegi palju koostööd Mercedes Lackeyga ning ta laulutekste on pruugitud ysna mitmes ulmeraamatus.



1918 kirjutas Bertolt Brecht ypriski ekspressiivse näidendi "Baal" noorest mitte eriti kenast ega inimsõbralikust poeedist. Näitetykis on ka neli laulu ja sissejuhatav hymn (vt ylal). 1982. aastal lavastas selle BBC, pannes peaossa David Bowie. Muusikast ilmus samal aastal plaat, mis 2007 ka netti riputati. (Jälle 2007 - kas siin on mingi seos?)



Sageli võib Radio KoList kuulda kummalist muusikat, millest osa kõigub ebakindlalt hea ja halva maitse piiril ning mõni pala prantsatab ka ilmatu myrtsuga halva maitse poolele. Nagu Wikipedia rõhutab, ei kirjutanud Kanada koomikute punt The Arrogant Worms laulu "The Assumption Song" ise, seda tegi Vito Petroccitto. Eestis harrastas enam-vähem sama nilbet nalja ontlike pereinimeste lemmikansambel Suveniir. Uhhh! Aga puhtpoeetiliselt võttes leidlik.



Yks kena inimene syydistas mind hiljuti snobismis. Igati õigustatud syydistus, võtan rõõmuga omaks. Öödisko lõpetuseks pyyan siiski tõestada, et minagi kuulun laiade masside sekka, ning tervitan teda lauluga, mis on halva maitse piirist kahtlemata nii kaugel, et ei kostagi selleni. Ometigi on Pat McCurdy loos "Sex and Beer" midagi siirast ja yldinimlikku, seal kajastatud ideaalidega suudab suhestuda märksa suurem osa inimkonnast kui näiteks Bowie ja Brechti ylalviidatud koostööga. Juhuks, kui mõni humanist tahab tunda ennast osana inimkonnast ning kaasa laulda, riputan siia ka sõnad.

St. Paul in his letter to the Ephesians
Said, "It came to me upon a midnight clear
I finished writing all of my gospel
Now all I seem to want is sex and beer"

Marc Antony looked down on Caesar's body
He said "Friends, Romans, Countrymen, lend me you ear
I did not come here to praise Caeser
I came here for sex and beer

(Chorus)
Sex and beer, sex and beer
Are the two things we hold dear
Sex and beer, sex and beer
Are the things we like 'round here

George Washington, he never crossed the Delaware
There was no midnight ride for Paul Revere
Ben Franklin never discovered electricity
They were too busy looking for sex and beer

(Chorus)

Charles Dickens gave us "Great Expectations"
Shakespeare gave us "Hamlet" and "King Lear"
Dostoyevsky gave us "Crime and Punishment"
Who the hell is gonna give us sex and beer

(Chorus)

From the city to the suburbs to the country
From the Southern to the Northern Hemisphere
They're holding a tremendous referendum
And everyone's choosing sex and beer

(Chorus)

They can take away my pride and my dignity
They can use up all my blood and sweat and tears
They can take away my name and give a number
But they can never take away my sex and beer

(Chorus)

We like sex and beer and sex and beer
And sex and beer
And sex
And beer

Caught in a world that won't stop burning

Väsinud ja depressiivne. Eks see jätab oma jälje ka ilmaasjade tõlgendusele.


***

Kui asjad samaviisi edasi lähevad, olemegi varsti selles kroonikakaadris tagasi, kus Kreenholmi kangrud streigivad ja karistussalklased neile tina annavad. Ainult see, kui kangrud tööd ei tee, ei häiri praeguses kedagi, sest tööd niikuinii ei ole. Pealegi pole neist enamik yheski ametiyhingus ega julge ka avalikult kobiseda - Eesti Iseseisvas ja Ärarippumatus Vabariigis pole venelane riigieestlase jaoks niikuinii rohkem inimene kui eestlane Rootsi kapitalisti jaoks. (Ei oleks ma seda uskunud, kui poleks ise piisavalt näiteid kohanud.)

Ei, tegelikult on 1905. aastani muidugi hea tykk maad. Aga vähehaaval yritatakse laeva ikka selles suunas tyyrida. Enamik Eesti majandusliberaale ajab liberalismi sotsiaaldarvinismiga segi, eestipärase liberalismi töötud on laiskloomad ning töölised söögu heinu. Ja ametiyhingutega suhtleb meil märulipolitsei. Hea, kui mitte kapo. ÄP reportaaži järgi olnud Toompea-miitingul ca 400-500 osalejat ning sadakond jõustruktuuride esindajat (sh era- ja muiduriides). Kas see proportsioon nyyd jääbki või võtsid mõlemad pooled yritust harjutusena?

Sotsiofiil Andrus Saar nimetas muidu ysna vagusas jutus olukorda plahvatusohtlikuks. Ei usu hästi, eestlane on kaunis tuhm ja vaikne olevus ning ei kipu naljalt midagi teistega koos tegema peale otsese majapidamistöö - nagu võib näha ka mõtte- ja prygitalgute võrdlusest. Arvatavasti hakkab hoopis alkoholitarbimine tõusma, ehkki aktsiisilaekumistes see enam ei kajastu.

Sotsiaaldarvinismiminister Hanno Pevkur vehkis oma töömessi 3000 osalejaga ning hõiskas, et inimestele meeldib töö rohkem kui meeleavaldamine. Mõtlesin, kas uudises võiks kasutada otsekõne saateks verbi "demagoogitses", ent jätsin selle lõpuks siiski kõrvale. Kas ja kes toda messi Reformierakonna propageerimiseks kasutas, jäigi segaseks; ei viitsi minagi enam uurimistööga tegelda, selle jaoks on kriminalistid ja gymnasistid. Midagi usutamatut ses muidugi pole.

Delfi peatoimetaja virises, et ametiyhingutes on vähe rahvast ning nii ei saagi sest asjast asja. Iseenesest võib õige olla kyll, hoolimata vastikust hääletoonist. 1905. aasta märtsis osalenud streigis Vikipeedia andmeil 12 000 töölist, aga toona oli rahvast palju vähem. Teistpidi võttes oli tööstust jälle rohkem; streiki on märksa kergem korraldada hiidtehastes kui pisikontorites ja poekestes. Paljud tollal ametiyhingutesse kuulusid, ei ytle keegi. Siitkandi viimane yldstreik 1991. aastal oli kyll suuremgi, kuid selle korraldasid yhelt poolt Moskva putšistid, keda nyyd pole kusagilt võtta (ja kelle mahasurumist Naomi Klein yhes filmikeses silmapaistvat arukust ilmutades manas) ning teiselt poolt Siim Kallas, kes nyydseks on ammu rindejoone yletanud.

Arvatavasti ei juhtu lõpuks ikkagi suurt midagi. Mõlemad osapooled vehivad natuke aega rusikatega, kuid yhtedel pole jõudu ja teised pysivad saatuse armust pukis kui kleebitud. Keegi ei taha mõni kuu enne uusi valimisi ja keset majanduskriisi valitsusse minna. Reform tuleks sealt isegi ära, aga ei saa ju; võib-olla leiab vähemalt IRL mõne põgenemistee. Nii see vähemusvalitsus pysibki. Ja kuidas survestada kedagi tööd tegemata jättes, kui tööd niikuinii pole? Praegu on iga ettevõtja rõõmus, kui leidub mõni ettekääne, et palk maksmata jätta või, veel parem, tööluusi eest vallandada.

Yldine ärritus vähehaaval siiski kosub. Võib-olla koguneb siis ka ametiyhingutesse ajapikku rohkem rahvast. Ja sotside selja taha. Oleks iseenesest päris kena, kui sotsid järgmiste parlamendivalimiste järel valitsuse saaksid moodustada. Kramplikult paremakäelise Eesti kohta ysna yllatav. Ehkki selleks peaksid nad vene valijatega kõvasti tööd tegema - ja selleks puudub neil nii raha kui ka kompetents. Lõppeks töötab sotside heaks praegu kõige usinamalt Reform, ent nemadki ei suuda Lasnamäel edgarismi asemel sotsialismi juurutada. Nii et on nagu on.

Vindumine, mandumine, kummivenitamine ning aina tõusev stressitase - ongi kogu Eesti yhiskonna hetkeseis ja tulevik.



***

Sattusin eile poolekspromptselt "Wargamäe Wabariigi" etendusele. Kui kord "Tõe ja Õiguse" kolmandat osa sirvinud olengi, ei mäleta ma sest praeguseks igatahes midagi. Aga väga ajakohane. Lehvitati suurte punaste lippudega, lauldi "Internatsionaali" ja peeti kõnesid. Täideti revolutsioonikassat ja osteti selle eest tsaari soldanile pyss. Marodööritseti ja paugutati. Tammsaare oma täie tundlikkuse ja irooniaga, suurepärane ja võimas tykk.

Tahan etenduse soundtrack'i - eriti "Internatsionaali" seadet Eesti rahvaviisiks, lõõtsmooriku ja rivitantsuga. Õigupoolest ostaksin terve DVD. Aga nagu teada, pole meil teps mitte kapitalism, kus igayks publiku rahanatukest ahnitseks. Nii et kui keegi teatriskäijatest oskab kodus karmoškaga järele teha, andku teada või riputagu Youtube'i.

Kultuuripäev

Alguses kohaliku teatri esietendus. Kõigele vaatamata yllatavalt professionaalne ja sujuv. St, vaatamata mu usule, et kõik on professionaalne ja sujuv. Yhe ylimalt lähedase inimese suurepärasel osavõtul.

Siis "Laululahing", kus teine pereliige oma kooriga tykkis publiku lemmikuks osutus. Jällegi igati teenitult.

Lõpetuseks oli yhel hääl tuttaval täna lastekoori lindistus. MP3-failide järgi otsustades läks kenasti korda.

Tore päev, ehkki hirmus kultuurne. Vägisi tuleb meelde Propa, kes kunagi laulis: "Meil on kõigil nii andekad näod - kõigil eranditult, välja arvatud Alender." Pean just mina see Alender olema, kes kultuurist midagi ei mõista?

Kirjutaks siis vähemalt midagi.

luuletus ytles
oleksin haiku aga
ei oska olla

Kumu ja tema misantroop

Rahuldasin enda madalat kirge - armastust värssnäidendite vastu - ja käisin Kumus Molière'i "Misantroopi" vaatamas. VAT Teater tegi.

Takkajärele pole ma ise ka päris kindel, miks see lavastus mulle meeldis. Võib-olla seepärast, et mulle meeldib Molière. Mäletan "Misantroopi" televersioonis, ehkki enam ei tea, kes seda mängis.

VAT Teatri tõlgendus oli klassikalisest parukatega Moliére'i-lavastusest sama kaugel kui nokkloom kormoranist: sarnasusi on, aga mitte liiga palju. Dekoratsioone polnud. Oli must taust ja must längus põrand (kuidas nad seal pysti pysisid?), millele joonistati kriidiga asjad. Maas oli näiteks nelinurk, peale kirjutatud "LAUD". Selle taga teine kirjaga "TOOL". Tuli näitleja ning tegi näo, nagu istuks toolil laua taga. Võttis laualt ringi kirjaga "KLAAS", koukis taskust kriidi ja kriipsutas klaasi maha. Kybaravarn nurgas oli etenduse lõpuks igatahes mahatõmmatud mantlitest pungil.

Näitlejaid oli samuti vähe. Kava lugedes imestasin, kuidas Katariina Lauk kõigi oma viie osaga hakkama saab. Väga hästi sai. Et segadust ei tekiks, oli iga tegelase nimi kostyymi selja peale tikitud, mõnel rippus see ka sildiga rinna peal.

Aeg-ajalt läks tekst natuke sassi. Seda oli pisut kurb kuulata. Ja minu maitse jaoks oli jalaga tagumikku andmise nalju liiga palju. Tagumikke oli yldse palju: Elina Pähklimäe kahtlemata kunstiväärtuslikku postamenti demonstreeriti (ja suudeldi) igast võimalikust asendist ning publik aplodeeris ennastunustavalt, kui Katariina Lauk enda oma näitavat teeskles. Hmm. Ah et sedasorti rahvas koguneb meil kunstimuuseumi klassikat vaatama. Nunuh.

Kogu lavastus oli väga fyysiline: hypeldi, kareldi, peaaegu et tantsiti. Tegelastevahetust markeeriti näomoonutustega ning Philinte järas kogu aeg imaginaarseid pähkleid. Aeti yksteist taga ja sekka vehiti tulise ahjuroobiga.

Ega ma teatriloos nii tugev ei ole, kui olla tahaks, aga minu arust Moliére'i ajal nii usinasti commedia dell'arte võttestikku ei pruugitud. Teisalt - komöödia see ju olema pidigi. Ju siis võib ka sedaviisi. Ning tõesti, kokkuvõttes jäi etendusest päris tore mulje.

Kas ma näitlejaid juba kiitsin? Ei? Suurepärased näitlejad olid muidugi.

Ooperiuni

Eile siis, vahelduseks, "Tosca" Estonias. Täitsa meeldis. Võib-olla pole ooper siis nii palju kultuur kui eelmine nähtud etendus?

Tõsi, kujunduse kallal julgen nuriseda, sest see oli kõige moodsamat sorti - hulk tellinguid, mis võib tähendada mida tahes. Aeg-ajalt võib ju midagi niisugust pruukida, ent viimastel aastatel tehakse seda igas teatris. Mu fantaasia hakkab yles ytlema. Aga sellest kirjutas osaline asjalikumalt. Kui ka subtiitrites komasid nappis (kes on Estonia keeletoimetaja?), polnud yldiselt ikkagi viga. Kohe kahju hakkas, et harva teatrisse jõuan.


Tuli tahtmine netist veel mõni "Tosca" esitus välja otsida ja yle vaadata. Kodus kuulasingi jupphaaval umbes poole uuesti yle - siin on 1938. aasta versioon vabalt saadaval. Millegipärast ei õnnestu mul enamasti teatris ooperit nii selgelt kuulata, et mõni motiiv või aaria meelde jääks. Tähelepanu hajub saja asja vahel laiali: syndmustik, laul, pillihääled, kujundus, valgustus... Uuemal ajal ka subtiitrid. Kyllap rikub kõrva ka moodne muusika, kus on komme iga fraasi vähemalt neli korda korrata. Miks nad sedasi teevad?

Ja veel yks tore tähelepanek. Tavaliselt on mul kombeks iga kontserdi või teatrietenduse käigus korraks tukakile jääda. Tukk lihtsalt tuleb, sõltumata minu tahtest, päevasest väsimusest või etteaste häädusest. Jah, on kyll kole piinlik. Ei, ma ei tea, millest selline unisus. Aga sedapuhku jõin enne etendust ja teisel vaheajal tassi kohvi - ja oli kogu aeg ärkvel. Ehk hakkab see häda yle minema?

Naljakas, et kaks teatrit yhtaegu sama tykki teevad. Nyyd oleks päris huvitav ka Vanemuise "Toscat" näha. Ylehomme on juba etendus...