Kliendi elu e-riigis

Elisa netipulga kord väljaostnult võid selle vaid sisse soolata: yhildumatus Linuxiga ei ole teenindaja jaoks mingi põhjus, et võiksid selle tagastada. Maksa, raisk! Ja nii 24 kuud.

Tele2 iseteenindusse võid sõnumeid saatma siseneda vaid juhul, kui oled parooli viimasel ajal uuendanud või sul on telefon. Kui telefoni juhtumisi maha unustasid ja peaksid kellelegi sõnumi saatma, on see su hädine isiklik mure ning Tele2 ei huvita.

Elioni äratusteenusele helistades vajuta 1, oota, siis vajuta veel mõningaid numbreid ning kuula, kuidas poole klõpsimise käigus algab pidev piibitamine. Ah et öine automaatteenus ei toimi? Helista meie klienditelefonile kell 9-23. Muul ajal ei ole Sinu mured teps mitte meie mured.

Armsad Eesti telekomifirmad! Tänan teie peaideolooge, teenusejuhte ning standardteenindajaid.
Kurat teid kõiki võtku!

Tehnofoobia ylistus

Aabram nurises Twitteris: "Võimatu on saada tavakasutajat mobiil-ID kasutama. ID-kaardi jamad on inimesed ära hirmutanud. Nüüd nad kardavad ka lihtsaid lahendusi."

Tõepoolest, mina ka ei taha. Milleks mul teda vaja peaks olema? Ainus rakendus, mis meelde tuleb, on Ekspressi kodulehe tasulised artiklid. No tänan väga - ainuke inime Ekspressi töötaja, kelle lugude eest tõesti rõõmuga maksnud oleksin, ei kirjuta enam mitte kunagi mitte kuhugi. Peeter Helme eest maksta oleks vaimne masohhism.

Tegelikult on selle taga muidugi yldisem tehnokonservatiivsus. Ei maksa seda valesti mõista: laias laastus olen ysna tehnikasõbralik, vahest isegi -sõltlaslik. Loen alalõpmata telefonist kirju ja ajalehti, tahan Google'it ja Wikipediat kogu aeg käe-jala juurde, uurin rõõmu ja huviga kõikvõimalikke vidinaid ning ei pelga uusi programme katsetada, olgu manuaal siis saadaval või ärgu olgu.

Selle kõige kõrval on endalgi naljakas vaadata, kuidas ma teinekord mõnd uut leiutist aastate viisi omaks võtta ei taha. Kui arvutihiired välja tulid, olin nende suhtes alguses ysna skeptiline ja lootsin, et see komme peagi mööda läheb. Uus Windows oli suisa jõle vaadata - disainitud inimestele, kes lõikavad klaviatuurijuhtme kääridega katki ja teevadki kõike yksnes roti abil, võeh.

Ega hiirte võidukäik toona kindel polnudki, kõiksugu veidraid liideseid tuli laboritest rahva ette riburada nagu maasikaid metsas nõia majakese juurde. (Kes mäletab, misasi on põdel?) Yks takkajärgi kõige kentsakamaid hiiremudeleid seisis nelja jalaga laual, sõrmega tuli liigutada hoopis plaadi keskel seisvat muna. Enamik inimesi pole säherdust imelooma elus näinud.

Mobiili ostsin alles 2001 või 2002. Varem suhtusin neisse kahtlustavalt ning pidasin imelikuks kommet alatasa helina peale pysti karata ja taskutest midagi otsima hakata. Nyyd... nojah, teadagi. Mõtlesin just, et suunan hommikul oma töötelefoni mobiilile. Jube tyytu on lauatelefoniga nikerdada ja kui olen liikvel, ei saada mind kuidagi kätte. Kellel seda jama vaja on.

Twitterit pidasin pikka aega tarbetuks. Eks ta seda suuresti ju ongi, aga mõnikord mugav. Kahjuks lähevad seal sassi kolm valdkonda: kirjandus, isiklikud tuttavad ja poliitika-ajakirjandus. Sortima õppida ka ei viitsi, pigem viskan kunagi ylearuse välja.

Facebook, tõsi, on yks nuhtlus. Eelkõige seetõttu, et nii nagu mul puudub immuunsus televisiooni suhtes (näidake toanurgas ykskõik millist liikuvat pilti, jään ikka seda jõllitama nagu kyylik madu), kipun ka mängudesse kinni jääma. Ja neid on FBs palju, põikle nagu laevuke rannakaride vahel.

Muidu polekski viga, vahel liigub seal päris asjalikku infot ja mõne inimese mõttearendused meeldivad mulle samuti. Jällegi: varem pidasin Facebooki enda jaoks täiesti ylearuseks ning kui ydini aus olla, oli mul ses asjas õigus. No mis teha, sihuke on trummilööja saatus.

Nii et teatud määral on skeptilisus ja konservatiivsus ennast õigustanud. Ei ole vaja niisugust tehnoentusiasmi, mis kõike unustades yha järgmistesse moeröögatustesse kargama sunnib.

Pealegi sõltub kõige kasulikkus ja kasutus inimesest endast. Võtame näiteks blogimise: mis tolku sellest kyll tõusta võiks, kui keegi oma igapäevaelust heietab? Eriala-, hobi- ja elukutseblogid on iseasi, neil on mingid konkreetsed funktsioonid. Kõik muu on - vähemalt mõne inimese arvates - ajaraisk.

Ega ma poleks ka kymme aastat tagasi uskunud, et ise blogima hakkan. Kui suudan, hoian eraelu muidugi tänini enda teada. Olen ikka mõelnud, et peaks rohkem tähtsatest ja kõrgetest asjadest kirjutama: kirjandusest, filosoofiast, yhiskonnaelu põletavatest tulipunktidest...

Kui iroonia kõrvale jätta, on ses jutus teatud iva kyll. Mõtted ei lähe meelest ära ja ykskord läbikirjutatud teemaarendust saab hiljem juba tõsisemates žanrides pruukida. Kel lugejaid leidub, võib blogist ka huvitavat tagasisidet hankida.

Ainuke häda on, et keerulistest asjadest kirjutamine võtab koledasti aega. Aeg on aga mu kõige kallim vara, mida ma niigi kuidagi säästa ei mõista. Kui võtta ööpäevadest maha uni, kõiksugu askeldused, teistele tehtavad tööd, seltskondlik loba, venitamine ja molutamine ning liikumine punktist A punkti B, jääb kasulikku aega väga vähe järele.

Nii et seda vähem on mõtet aega tehnikale kulutada. Las saab kõigepealt endaga ise hakkama, kyllap jõuan ta hiljem yles võtta, kui ennast juba natuke tõestanud on. Olen kergekujuline tehnofoob, kes tassib päevad läbi kaasas lapakat, mobiili, mp-mängijat, laadijaid ja juhtmeid - und das ist auch gut so, nagu ytles yks Berliini linnapea, ehkki mõnevõrra teistsuguse teema kohta.

Poliitiline viirusetõrje

Eile yllatas McAfee mind seisukohaga, et KavkazCentri lehel pole soovitav käia. Miks? Sest see "radikaalne, ylduudised, poliitiline või arvamus". Mis ajast on viirusetõrjel poliitilised vaated?
Igaks juhuks kontrollisin paari lehekylge. Edgar Savisaare blogi, Eesti valitsuse kodulehte, BarackObama.com-i ega Activism.net-i ei blokeeritud. Al-Jazeerat ka mitte. Imelik, ypris imelik.

Needus jätkub. Kus remontida Delli?

Ärgu keegi tulgu minu kuuldes sellist firmat kiitma nagu Max123. Ylemineval nädalal käisin seal, kuna toitejuhtme pesa lakkas töötamast. Kui lapaka kätte sain, selgus, et emaplaadi vahetuse käigus keerati mälu sinnasamusesse. Viisin arvuti teist korda teenindusse.

Täna hommikul sain kätte. Istun praegu päevapikkusel yritusel ning pyyan varjata oma vaimustust selle yle, et mälu paistab toimivat, kuid nyyd ei tööta jälle toitejuhtme pesa. Võtku seda kuradima Maxi hunt, hobune ja kärumees järgemööda!

Kysimus on selles, kas nyyd, kui ma millalgi veel kord tööajast näpistada saan - sest need töllamid ja soss-sepad töötavad ju yksnes äripäeviti 9-17 -, kas mul on yldse mõtet käia sellises kohas, kust arvuti lihtsalt riiulil seisab ning korda teda ikkagi ei tehta? Nojah, teoreetiliselt on muidugi garantii kyll. Aga praktikas raiskan ma selle remondiraha taksole, et hommikul enne tööd arvuti kätte saada... ning õhtul jälle tagasi viia. Töötama pean ikka pastaka ja kaustikuga.

Merehädas pealekaebaja

Õigupoolest on see rohkem IT-häda, aga merehädalise tunne tuli eile peale kyll. Mu enda lapakas on remondist ära toomata - neljapäeva õhtul helistati, et võib kätte saada, ent siis olin ma juba Edgari võimu alt lahkunud ja teel kuulsusele Käberlinskina. Soss-sepad tunnistasid, et keerasid emaplaati vahetades mälu tuksi. (Kyll mitte otsesõnu, aga kui enne vahetust oli mälu korras ja pärast ei olnud, vaevalt mõni Tallinna loomaaia šimpans öösel salaja Max123 kontorisse ronis, et ajaviiteks arvutite kallal nokitseda.)

Lootsin neljapäeval Tartus tegemata jäänud töö maal reede hommikul ära lõpetada, ent selle asemel seisin silmitsi kahe tõbise lapakaga. Yhes võis aadressi brauserisse toksida ning seejärel minut aega käsipõsakil vaadata, kuidas tähed viisakate pauside järel ykshaaval nähtavale ilmuvad. Teises kulutas usin troojalane ära vähemasti 50% prose võimsusest, allalaadimised liikusid meeletul kiirusel 200 B/s. No ja telefoni kaudu ma kah oma portaali õnnetusse adminiliidesesse ei pääse.

Mõtlesin alguses, et tõstan yhe teise tyhjaks, aga majas oli õige suurem mälupulk 128MB. Paarikymne GB jaoks kuidagi vähevõitu. MP3-mängijat ei tundnud ykski masin ära ning neil töökiirustel ei hakanud ma DVD-lõikamisele mõtlemagi. Toorikuid polnud ka.

Lõpuks ajasin yhes masinas troojalasel juhtme kokku, nii et ehkki ta mul ennast sulgeda ei lubanud, ytles protsess lõpuks ise yles. Tegevus meenutas rohkem eksortsisi kui midagi ratsionaalset. AVG antiviirus keeldus incognito.exe-t pahaks pidamast, otsisin käsitsi yles ja kustutasin ära, siis lasin arvuti muude vahenditega yle ning hakkasin Ubuntut CD-le lõikama.

Teine lapakas läks täitsa kenasti tööle, kui ta Ubuntu CD-lt käivitada. Kopeerisin kõik vajaliku systeemikettalt sisukettale ja asendasin Windowsi Linuxiga. Voilá! Veel mõned värskendused, tarvilikud lisaprogrammid ja... kell oligi pool kolm öösel. Töö jäi tänaseks, rääkimata muudest lõbustustest.

Eile hakkas yks idioot nimelt minu ja mu tuttavate blogisid valimatult spämmima. Varem piirdus "Elektritsaabtasuta" anonyymne omanik lehekommentaariumite reostamisega, aga nyyd astus ta minu jaoks yle kriitilise piiri. Kommentaarispämm ei paista kyll otseselt Bloggeri kasutustingimusi rikkuvat, ent mul on ikkagi kuri tahtmine Google'i rahvalt kysida, kas nad tahavad pidada enda pinnal inimest, kes lärmab kõikjal täiesti kontekstitult, et juutide maailmavalitsus on Eesti kylad tyhjaks kyyditanud. Minu arvates ei muuda sellised mudamölakad maailma paremaks.

"Report abuse"-nupp käib paraku vaid blogi enda kohta ja ei võimalda asjaolusid selgitada ega midagi kysida. Kui keegi teab, mis aadressil selline kiri saata tuleks, andku palun teada.

Ettevaatust, Delli-ostjad!

Igasugust IT-nööki on viimasel ajal olnud rohkem kui rubla eest. Mõnest asjast pole kirjutada jõudnud, mõne lahendasin ise vähehaaval ära. Nyyd on jälle värske laks käes. Panen selle siia kirja, äkki jääb siis mõnel teisel samasse orki lendamata.

Mingil kummalisel usulisel põhjusel on Tallinnas kaks firmat, mis Delli lapakatele garantiiremonti pakuvad. Nagu tyypilises politseifilmis on hea politseinik ja paha politseinik, on meil hea teenindus ja paha teenindus.

Hea teeninduse nimi on IT Grupp ja see asub Pärnu maanteel kunagise Kalevi kvartali tagaservas. Ysna halvasti leitav, ent tasub vaeva. Minu esimene kogemus oli untsuläinud vindiga. Windows ei buutinud. Läksin sinna, jooksutati testid ära ja nenditi, et ei leia midagi. Prooviti siiski igaks juhuks teiste kõvaketast ja yteldi, et kuna tollega masin yles tuli, on viga nähtavasti vindis ning see vahetatakse tasuta ära. Tänapäeval pole see sugugi tavaline suhtumine; suur osa firmadest oleks leidnud, et kuna test midagi ei näita, on viga järelikult softis ja nende garantii alla ei käi. Au ja kiitus. Olen sealt iga kord arvuti kiiresti kätte saanud, mis pole kah ammugi igapäevane asi.

Arvasin naiivselt, et Dellidega käivadki asjad nii. Ostsin viimase lapaka pyhapäeva õhtul hirmsa kiiruga toonasest Kartulisalongist ning ei jõudnud asjaoludega õigel ajal tutvuda. Yhel päeval oli arvuti ekraan ilus sinine ning selgus, et mulle sympaatseks saanud teenindus mind enam ei taha. Selle asemel saadeti mind vahvasse paika nimega Max123 Veerenni ja Järvevana nurgal. Kui ma varem arvasin, et Kalevi kvartal on piisavalt urgas, siis Maxi otsides mõtlesin ymber.

Et pikk jutt lyhikeseks kokku võtta, ei osanud keegi mulle seal alguses ytelda, kaua tööga minna võiks; nädal hiljem polnud keegi veel midagi teinud ja kui vintsutatud looma ykskord kätte sain, olin kannatuse juba mitu korda kaotanud. Nenditi ainult, et vint oli õhtal ja kui soovin, võivad nad tunnitasu alusel lapakale uue Windowsi peale panna. Aitäh ei millegi eest, seda oskan ma ise ka teha.

Seekord ytles yles toitejuhtme pesa. Eile õhtupoolikul oli sõber nõus mu Järvevana teele ära viima, nii et kuulasin neiukese juttu, kuidas tehnik helistab "homme või esmaspäeval" ning mõtlesin, et tore, nädalavahetuse sess möödub seekord arvutita. Oli meeldiv yllatus, kui tehnik helistas juba täna hommikul ja teatas, et vahetas emaplaadi välja ning tulgu ma järele.

Loksusin bussiga sinnakanti, sumpasin Savisaare terrorirežiimi ja kohalike kinnisvaraomanike armust lumesulbis ning turnisin mehekõrgustel lumevallidel. Sain pärale ja tagasi ka. Kysisin veel igaks juhuks teenindajalt, kas emaplaat sai samasugune, ning sain ebamääraselt nõustuva vastuse.

Tulin kontorisse ja rõõmustasin: näe, mu eelarvamus ei olnud ikkagi õiglane. Teen kohe ära tänased statistikalood, laen aku ja võtan lapaka Tartusse kaasa.

Vara rõõmustasin. Windows teeb igal käivitusel restardi. Ilmselt vahetas tubli tehnik tõepoolest emaplaadi välja, aga arvutit hiljem käivitada ei yritanud. Milleks aega raisata, kui klient võib seda ise teha? Jama selgus muidugi kella viieks, mil Maxi kontor kenasti kinni pandi.

Ega sellest mõistuloost midagi targemat ei järeldu kui hoiatus teistele saatusekaaslastele: kui tahad osta Delli, uuri, kumb teenindus selle konkreetse poe selle konkreetse Delliga tegeleb (ja kas see ka kuu faasist sõltub). Arvestades tänapäeva lapakate viletsat taset, on teeninduse kvaliteet vähemalt sama oluline kui mudeli parameetrid.

Minul pole selle tarkusega enam midagi peale hakata. Kulutan esmaspäeval jälle paar tundi tööaega, lontsin Järverenni nurgale ja vaatan, mis eksperimente seal kuradi urkas minuga veel tehakse. Senikaua olen jalamees ning konspekteerin loengud ruudulisse kaustikusse. Hunt ise teab, kes mu käekirja pärast dešifreerida suudab. Maxi geniaalne tehnik?


P.S. Äkki ongi mõistlik netbook'idele yle minna ja kogu majapidamist netis pidada. Lugesin oma jutu läbi ning torkas silma, et siin on liiga palju juttu Delli vintidest. Kui taararaha eest ostetud netbook katki läheb, lööd ta naelaga seina ning ostad uue. 25-30K maksnud lapaka korral on nördimus ebaproportsionaalselt suur, samas kvaliteeti niikuinii ei ole.


P.P.S. Flexi kodulehelt vaadates selgub, et osa Delle võtab enda hinge peale veel mingisugune Servica ICT Mustamäel. Aina segasemaks läheb.

Kuidas õppida elama koos Linpus Linuxiga?

Ostsin põnnile netbook'i. Acer Aspire One nimeks, peal mulle senitundmatu opsysteem Linpus Linux. Kõik muidu ju tore ja kena, ent Linpus viskab ette command prompt'i ja arvab, et nyyd ongi kõik hästi.

Tootja kodulehe väitel on neil "dual-mode user interface" ja mis kõik veel, ainult mina ei oska seda käivitada ja keegi tuttavaist ka head nõu pole andnud. Kui see seal yldse ongi, sest katalooge mööda kolistades tundub, et masin on täitsa tyhi. Ilus must ekraan valgete tähtedega, meenutab unetult MUMEtud öid (ja päevi) Ylikooli terminaliklassides yheksakymnendate alguses. Nyyh, nostalgia.

Õnneks on netiavarustes siiski kyllalt tarku ja toredaid inimesi, kes ei hoia oma teadmisi vaka all. Lappasin hulga säherdusi nõuandeid läbi ning mõtlesin, et teen ka teistele omasugustele dumbuser'itele lyhikokkuvõtte. Niisiis:

1. Keevita endale mälupulk, millelt saad buutida Ubuntu.

2. ...


P.S. Samal teemal: siin, siin ja siin.
Fraas "... since the authors of linpus are at heart morons..." tekitab tõelist usaldust.

Reaalsushäkk

Ööl vastu Pyha Patricku päeva nägin unes vana ilusat mängu nimega Nethack. Õigupoolest oli sellest kyll uus kummaline versioon välja tulnud.

Nimelt käis mäng koobaste asemel vanas Pälsoni intris, kus sai ringi käia, inimestega suhelda ja asju maas yles korjata. Yhes yhikatoas isegi nägin kampa vanu tuttavaid Tartu jörujaid.

Korjasin sealt radika juurest hunniku asju, muuhulgas mäletan yht eksemplari EKP KK poliitikaajakirjast "Kommunist". Siis helises telefon ja keegi neist teatas, et ma võiks asjad tagasi panna.

Nagu selgus, oli Päntri lagede vahele tõmmatud suur hulk juhtmeid ning paigaldatud keeruline interfeiss Nethacki ja reaalsuse vahele. Mulle väideti kyll, et see olevat kohalik, aga mul tekkis kahtlane tunne, et tegelikult ulatab systeem märksa kaugemalt. Ysna Matrixi moodi - või, kui ma nyyd mõtlema hakkan, siis nägin sarnast arvutit viimati Kasaku Ennu romaanis "Vaba pattulangemise seadus".

Igatahes olid kõik yhika harjakapid ning mõned toadki täis seadmeid, mille kylge käisid vast ehk kahe-kolme rusika suurused erekollased lambid. Umbes samasugused nagu Tartus jõulukaunistusteks puude otsa riputatud punased lambipunad, ainult nood on vist suuremad.

Yks kunagisest kambast tuli täna Facebooki ja hakkas sõbraks. Võib-olla seda see siis tähendaski.

Päev varem nägin unes ilmasõda, arvatavasti siis järgmist. Otsest sõjategevust ei olnud, aga tagalaski oli ärev õhkkond. Sõjast siiski yksikasju ei mäleta. Kuidagi palju neid unenägusid, kui arvestada, et tavaliselt ei tea ma neist hommikul yldse midagi.

Peaks igaks juhuks midagi asjakohast guugeldama. Näiteks "reality nethack" või "nethack reality interface" või "nethack matrix". Või siis mitte guugeldama, samuti igaks juhuks. Sinine ja punane pill - kumb oli kumb?


P.S. Wow, Google on tõesti kiire. Panin jutu yles mõni minut tagasi ning see esineb juba otsingutulemustes. Vanasti tuli selleks oodata paar päeva kuni nädal.

Kuidas lypsta lolle ehk petitsioon.ee funktsionaalsusest veidi

Olen mitu päeva soe ja sõbralik olnud, vahelduseks võiks ka veidi sappi välja lasta. Ihumahlad peavad ikka liikvele pääsema, see on organismi fysioloogilisele talitlusele hea.

Paar nädalat tagasi kirjutas tehnokratt Peeter Marvet uuest toredast veebiportaalist nimega petitsioon.ee. Jutu järgi tundus suurepärane koht kõiksugu yleskutsetega vehkimiseks. Läksin ja proovisin siis ka.

Registreerimine, nimi, kysimus, tähtaeg... Makske 25 krooni ja meie admin vaatab taotluse läbi. Okei, mis see kahekymneviiekas siis hea nalja eest ära ei ole. Maksin raha ära ning jäin ootele.

Kui uues veebiprojektis on osa teksti ingliskeelne, ei ole selles midagi yllatavat. Eestis ei suudeta yhtki programmi lõpuni ära tõlkida. Et liitujalt nõuti nõustumist kasutustingimustega, mille link viis aga tyhjale lehekyljele, oli natuke naljakam. Aga noh, tegijal juhtub.

Takkajärele mõeldes oli see muidugi ohu märk. Samuti see, et ykski tegija portaali omaks ei tunnistanud. Kontaktiks oli miskipärast antud Eesti Omanike Keskliidu telefon. Veebiportaal, milles toimuvat admin justkui jälgima peaks, ning ainsaks kontaktiks on telefon? See on nyyd kyll veider mõtteviis.

Tegelikult polnud selle kohta muidugi sõnagi, kes on admin, millal ta oma tööd teeb, kuidas ta mind otsusest teavitab või kas äraytlemise korral raha tagasi saab. Nii et põhimõtteliselt ei kohustunud keegi millekski ja ma võiksin rahumeeli viimsepäeva laupäevani oodata. Nii hullusti siiski ei läinud. Samuti ei pidanud paika mu kahtlus, et Omanike Keskliit kogu ettevõtmisest midagi ei tea.

Päev hiljem uuesti sisse logides sain teada, et pean maksma 100 krooni avaldamistasu ning alles siis "teenuse haldur vaatab petitsiooni üle". Nii efektiivset ärimudelit tahaks paljudki: teenuse hind viiekordistub ilma, et keegi sõrmegi liigutaks! Ainult et kui naljategemine maksab 25 krooni asemel ka 125, pole sellise käitumise puhul mingit põhjust uskuda, et järgmiseks veel 400 krooni ei kysita. Mine tea, äkki maksabki?

Tõstsin Petsi kommentaariumis lärmi. Ei ole hullu, lohutas Pets, 100 krooni on kirjaviga ning kyll tuleb kohe keegi sõbralik onu ja tegeleb minu pisikese murega.

Nädal läks, ei kippu ega kõppu. Ainult Petsi kommentaarium korjas kasutajate nurinaid, muuhulgas privaatsuse teemal. Nimelt korjab petitsioon.ee inimeste identifitseerimiseks isikuandmeid, ent ei võta yhtki kohustust seoses nende käitlemisega. Suurepärane viis spämmiandmebaasi kogumiseks, seda poliitikud ostaksid.

Viis päeva tagasi vaatasin asja veel kord yle. Kõik ikka sama: kirjatöö on "ootel", maksa sada krooni, keegi ei reageeri. Kustutasin petitsiooni oma teada ära ning kirjutasin sellest ka Petsi juures. Nentisin muuhulgas, et vähemalt polnud ma ainus loll, keda lypsti: mina annetasin neile ainult 25 krooni, mõni andis aga oma hea nime lypsimasina reklaami tarvis.

Ja siis, kui mina olin valmis kogu yrituse unustama, syndis ime! Teisipäeval kirjutas mulle Omanike Keskliidu peasekretär Taavi Madiberk, et oli petitsiooni yles riputanud, makseteavitusega olevat neil raskusi ja äkki ma sooviksin kirjatyki kõrvale ka pildi panna. Rahast mitte sõnagi.

Mingil imelikul põhjusel on mul siiski tunne, et tänan neid lahke pakkumise eest, kuid ei soovi kasutada ei petitsioon.ee ega Omanike Keskliidu teenuseid. Huvitav, miks kyll? Pigem palun noorsandil mu konto ja andmed kustutada, kuna mulle kui kasutajale sellist võimalust ei pakuta.

Keskerakondlastest fännide väitel olevat Omanike Keskliit IRLi varifirma. Kodulehelt nimesid vaadates võib nii olla kyll: Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher, Tiit Ulas, Rein Kilk... Loodetavasti ei pane IRL siiski järgmist valimiskampaaniat vedama petitsioon.ee andekaid kommunikatsioonispetsialiste. Kui valijatega suheldakse sama edukalt kui petitsioon.ee kasutajatega, langeb valimiste järel riigikogust välja mitte roheline erakond, vaid IRL. Seda oleks ju nukker vaadata, yhest Rahvaliidust aitab täiesti.

Miks lehejuhid lahtise ukse kõrval vastu seina jooksevad?

Lugesin Ellakvere Toivo paari nädala tagust juttu ajakirjanduse hetkeseisust ning jäin mõtlema: miks ajalehed, kes end hirmsasti lugejate eest sulgeda tahavad, OpenIDd vms ei kasuta?

Google, Facebook, misganes: inimestel on ju salasõnad ja kontod juba olemas, mis neid yheselt seovad ning kättesaadavaks muudavad. On ka mugavad veebipõhised maksustamissysteemid, Google'il näiteks Google Checkout. Miks peavad olematute IT-ressurssidega ja, olgem ausad, suhteliselt nyrimeelsed firmad igale olemasolevale lahendusele põlve otsas alternatiive ponnistama?

Kyllap just sellesama nyrimeelsuse pärast. Jah, see kõlab loogiliselt kyll.

Farmville Ghana: kitsed või surm!

Tänavu liigub ringi yleskutse teha eetilisi jõulukinke Kongo kyla naistele Põhja-Ghanas. Iseenesest ju kena, ehkki kaks aastat tagasi oleks eestlased selle tarbeks märksa kergemini raha leidnud. Lähemalt saab ettevõtmisest lugeda siit.


Aga võib-olla aitab tublisid maailmaparandajaid uus internetihullus. Kas mina olen ainuke, kellele meenub seda nimekirja vaadates Farmville?


Kampaaniast esimest korda kuuldes tuli mul kohe silme ette, kuidas igayks valib välja oma isikliku kylanaise, kelle majapidamist siis tuunima hakatakse. Peagi võib kontoreis kuulda sõnavahetusi nagu "Mina ostsin oma kylanaisele kitse!" - "Aga mina lasin enda omal maja yle värvida!" Veebikaamerate kaudu saab toimuvat jälgida ning aeg-ajalt saata meeldetuletusi, et lehm tahab lypsi või kypsed banaanid korjamist.

Internetipõhine reaalsusmäng - kui palju ehtsamaks saab kyberpunk minna? Ulmefilmides ja -raamatutes on palju kordi kirjeldatud tulevikuilmu, kus inimesed televaatajate rõõmuks elu ja surma peale võitlevad. Ent kes on kirjeldanud tulevikku, kus miljonite vaatajate lõbustuseks elu ja surma peale kitsi kasvatatakse?

Raamatukogude kaitsvad seinad

Lugesin Eesti Rahvusraamatukogu direktrissi Janne Andresoo intervjuud Sirbis. Sugenesid mõned mõtted.


***

Kuigi artiklid on Interneti arhiivides kättesaadavad, bibliografeerivad raamatukogud nii ajakirju kui ka ajalehti, kuna olemasolevad otsimootorid, näiteks Google, ei võimalda täiel määral infootsingut.

Millist infootsingut Google ei võimalda? Tahaks täitsa teada. Niivõrd kui mina näinud olen, on probleem pigem lehtedes, mis ise artikleid yles ei pane. Otsimootorites ei tundu häda olevat. Aga võib-olla professionaali jaoks siis on.


***

Miks teavik iluta sõna peaks olema, nagu kysitleja väidab? Ilu on vaataja silmades. Kas kyylik on siis ka kole? Aga koibik? Kuubik? Triibik?


***

Kas teaviku vastand on juhmik?


***

Paari aasta eest David Lynchi uurides torkas mulle silma, et mitmed raamatud sel populaarsel teemal on kadunud?

Ka Sirbis ei osata enam teha vahet jutustavatel ja kysilausetel. Aga noh, õigekiri kipub jutu tagaotsas yldse logisema. Äkki pole neilgi enam keeletoimetajat.


***

Ja veel. Käisin täiskasvanud õppija nädala raames Teaduste Akadeemia Raamatukogus õpetust saamas, kuidas internetist infot otsida. Lootsin, et räägitakse midagi töötutele kasulikku, mida ma siis refereerida võin.

Tutkit. Jutt oli eelkõige ikka teadusartiklitest ja nende enda majast ligipääsetavatest andmebaasidest. Aga hoopis yks muu tsitaat jäi mulle kõrva nagu tropp.

Nimelt soovitas kena naesterahvas, arvatavasti mitte minust vanem, kõigepeat lugeda läbi kõik paberist raamatud ja artiklid ning alles siis, kui teemat tunned, koostada plaan, mida internetist otsida.

Huvitav, kes võiks olla sellise koolituse sihtgrupp? Ilmselt inimesed, kelle jaoks on raamatuid kogust tellida, lapata ja tuustida käepärasem ning mugavam kui internetis ringi klõbistada. Kyllap neid ikka on, ehkki minu lähemas tutvusringkonnas - sõltumata vanusest - kaunis vähe.

Kui raamatukogurahvast vähemalt oluline osagi sedaviisi mõtleb, siis pole ime, et nad töötutele midagi kasulikku rääkida ei oska. Nad kardavad ise ka seda võõrast ja imelikku internetti ning on tööturule sattudes vähemalt sama abitud.

Ma loodan, et näiteks Andresoo intervjuus mainitud 81 koondatu seas olid peamiselt inimesed, kes on kohanenud eluga väljaspool raamatukogude kaitsvaid seinu. Temal on muidugi hoopis teine kogu, aga ikkagi. Mulle meeldivad raamatukogud ja raamatukoguhoidjad, ma tunnen nende suhtes suurt sympaatiat ja mul on kahju, et sellises olukorras ei oska ka mina neid kuidagi aidata.

Tähelepanu, farmerid!

Kasulik teadaanne seoses hiljutise põllumajanduskatkestusega: ehkki ka praegu on raskusi Farmville'i sisenemisega Facebooki kaudu, õnnestus mul teha seda otseaadressilt www.farmville.com. Proovige, äkki töötab teie jaoks ka.


***

Selgituseks ilmalikele inimestele: pool Eestit tegeleb praegu internetipõhise põllumajandusega. Selleks on muidugi mitmeid vahendeid, kuid kõige levinum paistab olevat Facebookis leviv võrgumäng Farmville. Teine pool Eestit idutab ilmselt omakasvatatud kartulit või sygab laudas lehma ning ei kujuta ettegi, et võiks vaba aega veel samade tegevuste kordamisele kulutada.


Olemuselt on Farmville selline hea vaikne nokitsemine: lypsad aeg-ajalt lehma, pygad lammast, korra päevas kylvad riisi või istutad kõrvitsaid... Närv puhkab, mõtted lähevad töölt ja muredelt kaugele. Ei mingit madinat ega jama.


Ainult et ajapikku tekib ka kõige rahulikumast regulaarsest tegevusest sõltuvust. Kui sul on tava igal õhtul kell kaheksa kamina ees istuda ning järsku seda teha ei lubata, hakkavad peagi ilmnema võõrutusnähud. Aga Farmville ei kuulu just maailma stabiilseimate mängude esikymnesse.


Nii on praegu Eesti kontorid täis inimesi, kes muretsevad oma kõrvitsate, maasikate ja riisi pärast, rääkimata mädanevat õuntest ja lypsivalus kitsedest. Õnneks on hädad ajutised, peagi taastub normaalne elurytm ja me kõik pääseme oma põldude, viljapuuaedade, lautade ja kanakuutide manu tagasi.


Eestis paistab Farmville'il kuidagi eriti hästi minevat. Kyllap on asi kogu meie yhiskonda valitsevas põllumajandusromantikas: praktiliselt iga eestlane on oma väikeste roosade kätega kartuleid pannud ja võtnud, õunu poest osta on ikka veel kuidagi imelik ning kellel pole just maakodu, katsub paneelmaja aknalaual tomatitaimi kasvatada. Mõttega, et põllumajandust peaks toetama (erinevalt mäendusest, laevandusest või teenindusest), on nõus isegi suurem osa neist, kes elus enam näppu mulda pista ei taha. Värskelt linna tulnud rahvas, mis muud.

Olen mujal juba levitanud ideed, mille praegu uuesti välja pakun: Eesti farmvillerid võiksid organiseeruda. Alguses moodustame korraliku netikogukonna, siis korraldame Eesti esimese virtuaalpõllumajanduskongressi ning lõpuks läheme Toompeale nõudma, et meile makstaks eurorahadest toetusi niisamuti nagu Lääne-Euroopa põllumeestele, kes saavad raha selle eest, et nad midagi reaalset ei tooda. Pärispõllundusest ei ela keegi enam inimese moodi ära, tulevik kuulub mängufarmeritele!


P.S. Ilus näide Farmville'i leviku kohta: astun yhe soliidse firma kontoris tuppa, kus kliendid tavaliselt ei käi - ning mis mina näen? Esimene noorsand, kelle selg ja arvutiekraan jäävad juhtumisi ukse poole, lypsab parajasti lehma. "Howdy, neighbour!" Muidugi leidsime kohe yhise keele.

Unvrag kapvõrgustikus

Polaarkaru juures arutletakse sõbra, sõberdumise, sõbrandumise, ebasõberduse ja lahtisõberdumise yle Facebooki ehk Näoraamatu näitel (mis on teatavasti Näo Kiriku pyha raamat).

Kas moodsais sotsiaalvõrgustikes saaks koostada täisskaala kujul friend-unfriend-unenemy-enemy-stranger-unstranger?

Kui undead on ebasurnu või libasurnu, libahunt aga werewolf, kas siis on ka werefriend ja werefoe?

Ja miks "1984" manu pidama jääda, kui on ka "Kellavärgiga apelsin"? Miks mitte unchuzhoy ja unvrag?

Miks mulle tundub, et sotsvõrgustikud on pigem kapvõrgustikud? Kas 1984. aastal loodud Litso-Knigas oleksid kõik Leonidi sõbraks ja Lenini fänniks hakanud?

Lumiuni

Esimese lumega saabus ka talveuni. Magasin terve päeva maha, kobistasin paar tunnikest yleval ning tahan nyyd edasi magada.

Kuidagi järsku tuli see päris lumi, alles mõni päev tagasi oli veel korralik vile sygis. Sain paar ilusat pilti ka, aga telefon keeldub neid arvutile yle andmast. Ju hakkasid meeldima.

Õhtul aknast välja vaadates hakkas nii kylm, et lylitasin radika sisse. Elektriarvele ei tahaks mõeldagi, aga ikka mõtlen. Ilmselt samal põhjusel, mispärast inimesed õudusfilme vaatavad: kahtlase väärtusega närvikõdi.

Lauaarvuti on uusima Ubuntuga hästi kohanenud. Mina vist ka. Kui viitsiks yhel õhtul kogu träni arvutist kõrvale tõsta, võiks Windowsi yldse välja visata. Tõsi, telefonifotosid tuleb siis kellegi teise arvuti kaudu koukida. Nokia tarkvara on alati olnud kummaliste inimeste toodetud kräpp, nii et Linuxi tuge nad ei paku.

Magada. Võib-olla undki näha. Kui õnnestub jooksutada lumealust und Ubuntu peal, ei leia lume all magajad yles ei rebased ega Keskerakonna unereklaam (mida pärast valimisi paistab kyll vähem olevat). See-eest on lume varjus soe, mistõttu võib radika jälle välja lylitada.

Kui ma yles ärkan, kas siis on lumi koos unega ära sulanud?

Väike Twitter koosoleku lõpus tekitab hea tuju

Avastasin eile õhtul, et Delfi oli järjekordse käki keeranud. Käkk käkiks, saatsin siis kiiresti yhe uudise peale. See rääkis juhtumisi Twitterist.

Delfi lugejad loevad uudiseid eelkõige 9-17. Ilmselt keeratakse hommikul tööle tulles Delfi lahti ning õhtul töölt lahkudes kinni. Kes siis ikka oma vabast ajast Delfis jõlgub? Ses suhtes on 17-9 surnud tunnid, aeg-ajalt eksib uudiste juurde mõni yksik lugeja.

Ometi neelas õnnetut Twitteri-nuppu nende viie tunniga 749 inimest. Tundub, et Twitter on popp. Tänasel koosolekul esitlesin aga pisikest faktoidi, mis kogu loo lõbusaks muudab: nimelt ei tulnud neist 749 inimesest mitte ykski Twitterist.

Järeldus? Inimestele meeldib Twitteri kohta lugeda, aga nad ei kasuta seda. Sobib suurepäraselt tõigaga, et Twitteri omanikud pole siiani suutnud leida viisi, kuidas kasumit teenida. Kuni nemad mõtlevad, teenivad teised nende arvelt oma traditsiooniliste ärimudelitega.

Moest kirjutamine töötab paremini kui sellega kaasaminek.

Ma olen uljas rännumees

Milline teekond viib Tallinna veebikaardi arvates kesklinnast aadressilt Narva maantee 11e Mustamäele, Tammsaare 147? Vastus on pildil, joonistatud roosaga.

Otsin inimesi ja asju

Eks ma otsin neid muudkaudu ka, aga igaks juhuks kysin siitki. Kui kellelgi leidub, palun lahkesti teatada. Niisiis.

Vajan rohkem või vähem hädasti:

* Huvitavat või huvitava asutuse personalijuhti intervjuu tarbeks. Võib ka igav olla, kui saame täna jutule ja loo neljabaks yles. (Yks hyppas alt ära.) "Ma ei hulla, ma ei lõhu, parandan priimust," nagu ytles kass Peemot. Ei ole uuriv ajakirjandus, on kiitev või isegi ylistav ajakirjandus. (Kõik nõuavad ju positiivseid uudiseid, eks ole?) Vt ka reedest Nordea lugu. Väljund: EE ja Delfi.

* Diktofoni, mis yhilduks nii Vista kui ka Linuxiga. Igal pool pakutavad Olympused Linuxit kuuldavasti ei taha, aga mina mõtisklen Ubuntu uut versiooni (29. oktoober) oodates ikka veel Windowsist loobumise yle.

* Kaht odavat tugitooli, mis sobiks psyhholoogi vastuvõtutuppa. Mitte liiga suurt.

* Eesti keele õpetajat Noarootsi Gymnaasiumi, palk 11-14 000. Vt Valliku Aidi blogi ja lehereklaami.

Ehk tuleb päevapikku veel midagi meelde.

Valik viletsa ja töövõimetu vahel

Arvutijama jätkub. Aeg-ajalt miski justkui toimiks, ent yldiselt venib iga liigutus siiski yle minu taluvuspiiri.

Sel nädalal peaksin käima mitmel yritusel ja tegema intervjuusid, lapakata väga vaevaline töö. Tahtsin ITst asenduslapakat kysida, kuid itirahvas istub koosolekul. Hmh.

Kõigele lisaks näitab minu kogemus, et Tallinna kahest Delli teenindusest yks on kiire ja asjalik, teine aga raiskab lõbuga mu aega, et jõuda välja teateni: "Meie mingit viga ei leidnud, ent kui tahate, võime teilt Windowsi pealepaneku eest raha kysida." Tänan väga, Windowsi oskan ma ka ise pysti panna. Absoluutselt kasutu urgas, kõigele lisaks veel pärapõrgus. Poegarantii tõttu olen ma paraku just nimelt nendega laulatatud, oh saatuse nöök.

Tahaksin hoopis teada, kas arvutis on mõni kurilane, keda mina oma vahenditega yles ei leia, ega raual mingeid vigu pole siginenud ning kuidas pagana moodi suutis Windows ära rikkuda Ubuntu kettaosa. Ubuntu nimelt ei tule enam yldse yles või (paaril yksikul juhul) hangub umbes poole minuti järel - pärast seda, kui ma teda paar kuud ei pruukinudki.

Kui rauaga kõik tõesti korras on, jääb ilmselt lihtne kysimus: kas panna uuesti peale opsysteem, mis töötab silmapaistvalt kehvasti (Vista) või see, mis yldse ei tööta (Ubuntu)? Keegi Linuxi-kiitjate parteist võiks ytleda, miks väidetavalt imetabaselt töökindel Ubuntu mul mõlema arvuti peal kinni jooksma kipub. Ausõna, ma tahaksin temasse hästi suhtuda, ent väike vastutulek tema poolt teeks selle mulle märksa kergemaks.

Kannatust, palun

Kui keegi mult lähipäevil millelegi kiiret reaktsiooni ootab, las varub parem veel veidi aega.

Viimased paar päeva on mu arvuti ysna õnnetult aeglane olnud. Täna muutus teine eriti hädiseks: Ubuntu ei võta yldse toru ja Vista venib nagu purjus tigu takus. Varundav rändvint on täis, plaadilõikamine läheb eriti vaevaliselt ning ma ei kujuta ette, kuidas homme töö tehtud saan.

Eks saab näha. Aga vaba aja pyhendan tehnilise probleemi lahendamisele. Kusjuures ma olen alati eeldanud, et tehnika peab olema hea ning töötama tõrgeteta, segamata olulisi tegemisi. Nii palju siis sellest.

Ideaalmaailmas läheksin praegu poodi, ostaksin uue arvuti (ja rändvindi) ning tõstaksin sisu tolle peale, kuni vana arvuti garantiis korda tehakse. (Eraisikule ei anta asendusarvutit isegi paradiisis mitte.) No meil siin pole praegu yhtki lahtist arvutipoodi, kui alustada pisemast murest. Urr-Ärr ja Urjuhh seda jama võtku.