Metsamuinasjutt

Charles de Lint „Südame metsad“ Kirjastus „Varrak“, 2009.

"Südame metsades" põimib Charles de Lint indiaani loomismyyte ja iiri folkloori, moodsat linnaelu ja vanade metsade avarust. Raamat on peene koega ja kirev, see meeldib inimestele, kes armastavad myyte ja muinaslugusid. Eesti lugejaile võib meenuda näiteks Alexander McCall Smithi "Unenägude Angus" või Herta Laipaiga lood, kus ilmsi ja unes nähtu samamoodi rahvajuttudega yheks saavad.

Muidugi ei ole pehmus ja mystilisus kõigi silmis voorus. Mõnigi tehnoulme sõber nuriseb, et "Südame metsad" läheb käima aeglaselt ja vaevaliselt nagu sapakas. Eesti moodsast kaprealismist jääb De Lint kaugele, tema tegelaste seas on vabatahtlikud sotsiaaltöötajad, töötud, muusikapoodnikud, kunstnikud, kirjanikud... ilusad inimesed, mitte töölised või kontorikoonlased.

Kahjuks aitab tõlge Varraku kapsaaeda kiviktaimlaks muuta. Ka kogenud tõlkija võib teha tööd pigem palju kui hästi. Tosina aasta jooksul on Pille Runtal tõlkinud Kiplingit, Huxleyt ja Steinbecki. Tubli. Loodetavasti kulus võhm siis noile ning suurteoste tõlgetes on vähem anglitsisme kui "Südame metsades". Milline eestlane karjuks hädas olles "Oo mu jumal, oo mu jumal, oo mu jumal"? Samas märgiti toorevõitu tõlget juba eelmise de Linti eestinduse "Kusagil lennata" aegu, endale truuks jääda on aga kahtlemata kiiduväärt. Vähemasti rõõmustab raamatuvalik neid, kes uut de Linti aastaid kannatamatult ootasid.

Igayhele see raamat meeldida ei pruugi, ent paha ta ka ei ole. Kui keegi "Südame metsade" kaudu enda jaoks de Linti linnafantaasiad avastab ning järgmisi raamatuid juba inglise keeles loeb, on Varrak ju tänuväärt tööd teinud.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.07.2010.

Suur raamat suurtest looduseuurijatest

„Suured looduseuurijad“, koostanud Robert Huxley. Kirjastus „Sinisukk“, 2009 


Juba esimesest pilgust võib ytelda, et Robert Huxley koostatud "Suured looduseuurijad" on suurejooneline ja muljetavaldav ettevõtmine. See visandab bioloogia või, kui piiritleda raamatu teema kitsamalt ja vanamoelisemalt, loodusloo ajaloolise arengu tähtsamate loodusloolaste elu ja tegevuse kaudu. Raamatusse on neid mahtunud 39. Kuid lisaks tekstile on silmapaistev ka kujundus: see on tehtud hoole ja armastusega ning 198 igati nauditavat illustratsiooni, pärit peamiselt Briti Loodusloomuuseumi kogudest, annavad raamatule olulise lisaväärtuse.

"Suured looduseuurijad" on kirjutatud vanas heas anglosaksi teatmeteoste traditsioonis, kasutades rikast keelt ja mahlaseid kujundlikke väljendeid (ning kaldudes kohati eufoorilisse entusiasmi, kuni yhes ysna lyhikeses lauses lk 82 kasutatakse sõnu "erakordne", "suurepärane" ja "võrratu"). Eestlasele võib see mõjuda harjumatult, kuid tulemuseks on niihästi mõnus kui ka hariv lugemisvara.

Raamat kuulub viimasel ajal ylimalt populaarsesse žanri, kus pikaajalisi protsesse - ajaloo, teaduse või tehnika arengut - kujutatakse neid mõjutanud yksikisikute kaudu. Sellises käsitluses on, mõistagi, omad ohud. Igasugune valik on alati subjektiivne ning kui kõige tähtsamate korral on vähe kahtlust, keda raamat peaks hõlmama, võib ometi vaielda selle yle, kui suures mahus ning millise nurga alt kedagi parasjagu kajastada tulnuks. Teisalt mõjub suurmeeste tutvustus isiksustena haaravalt. Populaarteaduse lugejale on kergem mõista teaduses toimuvat, kui selle tagant hakkavad kumama reaalsete inimeste elu ja seisukohad kogu oma inimlikkuses: arenedes vigade, raskete iseloomujoonte ning armsate kolleegide vastuseisu kiuste. Nii et kyllap on ka subjektiivsusel oma õigustus.

Oluline on seegi, et "Suured looduseuurijad" ei rahuldu triviaalsusega, nii nagu "50 seda" või "100 toda" tyypi raamatud seda kuritihti teevad. Suurte ja tuntud nimede vahel, keda iga haritud inimene nimetada oskab, leidub kyllalt neidki, keda igast õpikust ei leia, kuid kes siiski käsitlemist väärivad. Populaarteaduse tavapärastelt radadelt kõrvale kaldudes omandab lugeja märgatavalt mitmekesisema arusaama loodusloost kui tervikust.


 ***

"Suured looduseuurijad" on mahukas ning tehniliselt keeruline raamat, mis esitab nii tõlkijale kui ka toimetajale kõrgeid nõudmisi. Kas kirjastuse Sinisukk tõlkija Uta Saar ja toimetaja Krista Roose on suutnud neid nõudeid täita, selle yle võib soovi korral vaielda. Eesti kirjastustes peetakse tähtaegu sageli lähenevaks tsunamiks, mida pole võimalik väärata ning mille eest igayks peab end käepäraste vahenditega päästma; kui tegu on korraga mitmes keeles ilmuva tõlkega, mis trykitakse meie mõistes tohutus tiraažis näiteks Singapuris, on surve seda jäigem. Niisugune tööprotsess seab kvaliteedile paratamatult piiri, mistõttu on me praeguses tõlkekultuuris ysna tavaline, et originaalis suurepärane raamat muutub eestikeelses väljaandes keskpäraseks.

Ehkki "Suured looduseuurijad" sisaldab täiesti piisavalt vigu, et nende väljanoppimisega päev või paar ära sisustada, ei ole antud juhul asi siiski keskmisest hullem. Vähemalt lati alt läbi jooksmises ei tasu tegijaid syydistada. Kui tõlkija-toimetaja andsid oma parima ning see mõne lugeja jaoks kyllalt hea pole, on sel oma objektiivsed põhjused ning vaevalt oleks enamik meist suutnud samades tingimustes märgatavalt paremat tööd teha. Impressumist ei paista, et oleks kasutatud erialatoimetaja või ekspertide teeneid, mida Sinisukalt muidugi keegi ei ootagi.

Kui vigu kord juba mainitud on, tuleb mõned neist ka siinkohal näiteks tuua. Yks silmatorkavamaid probleeme on kohe alguses. Kreeka keel valmistab Eesti kirjastustele tihtipeale yletamatuid raskusi. Kohati tundub, et taas on jõudnud kätte aeg, mil usin skribent võib mõnes kohas käed taeva poole tõsta ning kuulutada: Graecum est, non legitur! Nii kummalisi keeli ei oska ju ometi keegi kirjutada. Lk 10-11 ongi Aristotelese ja Dioskoridese teostega hätta jäädud, diakriitikutega tähtede asemel on tyhikud, nt "Peri hyl s iatrik s". Edaspidi, näiteks lk 24 ja 33, on kõik siiski korras. Saavad kyll, kui tahavad.

Trykitehnilistele puudujääkidele sekundeerivad toimetuslikud: lk 7 allmärkuses on Erythrina asemel kirjutatud Erytrhina. Tõsi, ei tõlkija ega toimetaja pea tingimata oskama kreeka keelt. Nad ei pea ka teadma, kust tuleb sõna erytrotsyyt või nimi Eritrea. Ent hea toimetaja iseloomujoonte hulka peab kuuluma piisav kogus paranoiat, et tunda ära veaohtlikud kohad, mida vajaduse korral kas või mitu korda järjest yle kontrollida. Muidugi, "Suurtes looduseuurijates" on selliseid kohti pehmelt yteldes ohtralt, kuna raamatus kasutatakse arvukalt keeli läbisegi, samuti keerukat erialaterminoloogiat. Mõni ime, et võõrad diakriitikud sassi lähevad: lk 143 on Buffoni "Histoire naturelle" loomulikult "générale", mitte "genéralé".

Nagu tõlkekirjanduses tavaks, ei pääse me ka siin inglisepärastest antiiknimedest. Lk 20 tervitab meid Anaximander Mileetosest (tavaliselt Anaximandros), lk 23 mainitakse asulat nimega Stagira (vanakreeka kontekstis pigem Stageira) ja lk 40 germaani hõimu nimega "chaukid" (kui Cherusci on eesti keeles heruskid, võiks Chauci olla haukid). Lk 74 on Strabonist tehtud Strabo. Araablasedki saavad oma jao: š on haruldaselt keeruline täht, nii et kahtlemata on palju lihtsam kirjutada "Ibn Rushd" (lk 64).

Siit jõuame anglitsismide juurde. Lk 7 "kõrgelt spetsialiseerunud elukutse" taga näeb iga kogenud toimetaja fraasi "highly specialized". Eesti keeles ei kõnelda spetsialiseerumise kõrgusest, inglises kyll.

Lk 51: "Igaüks neist rõhutas erinevat botaanilise uurimistöö aspekti, ja see oli Fuchsi töö, mis teistest enam renessansiaja botaanika hilisemat kulgu mõjutas." Ahaa: "..., and it was Fuchs's work that..." Eesti keeles: "..., kuid Fuchsi töö mõjutas renessansiaja botaanika kulgu teistest enam."

Lk 51: "dramaatiliselt vastupidine". Lk 53: raamatu illustraatoreid nimetatakse "joonestajateks". Lk 60: Aldrovandi muuseumit ja kollektsioone "rikastati ... [tema] sõprade ... ringi poolt".

Lk 145: inglise "controversial" oma poliitiliselt korrektses kasutuses ei ole eesti keeles "vastuoluline". Inimese luustiku kujutamises loomade omade kõrval polnud ka 18. sajandil mingit vastuolu. Kyll oli see religioosselt ja ehk ka poliitiliselt problemaatiline. Sama kehtib inimese arenemise kohta yhisest esivanemast teiste loomadega (lk 216).

Lk 205 "uue loomariigi erinevate kategooriate süstemaatika" on yldlevinud halb stiil; juba algne different on sisutyhi. Sama yldlevinud loogika järgi võiks sõna "erinev" torgata iga mitmuse ette, nt järgmises lauses "eraldas need neljaks erinevaks ala-riigiks" (kirjaviga, ilmselt p.o "alamriik") ja ylejärgmises "erinevate evolutsiooniteooriate ideedega". Veel parem näide on lk 206, kus räägitakse "erinevate kihtide eristamisest" - eristada saabki ju yksnes erinevaid, mitte identseid kihte.

Mõnel pool on tõlge lihtsalt puntrasse jooksnud: lk 196, kus Lamarck "on seatud näiteks vastandiks järgmise sajandi teadusele", võiks olla pigem "on (näitena) vastandatud ...". Lk 220 kõneldakse "uue projekti ehitamise plaanist" ning lk 227 peaks "...end kavatsevate reiside jaoks ette valmistada" olema pigema "kavatsetavate" või isegi "kavatsetud".

Raamatu tagumises pooles, kus domineerivad tänapäevased Euroopa keeled, on vigu mõnevõrra vähem. Nende täieliku puudumise yle siiski kurta ei saa. Näiteks ei yhildu alati peatykkide pealkirjad ja lehekylgede päised. Nii seisab ptk "Carl Linné" päises "Carl Linnaeus" (ent mitte järjekindlalt latinistlik "Carolus") ja "Krahv de Buffoni" puhul seletamatu "Comte de Buffon" - jättes kõrvale eestimaise tava mitte pidada tiitleid eesnimedeks, kutsutakse viimast läbivalt "krahv de Buffoniks".

Enamasti on tegu siiski näpukatega. Seda näitab sama nime kirjutamine eri kujudel: lk 78 ja 81 Rober Hooke vs lk 99 jj Robert (nagu mõistagi peabki olema); lk 26 Theodoros Gazes vs lk 30 Theodoros Gazas; lk 33 Kretevas vs lk 34 ja 43 Kratevas; lk 40 Hispania Tarraconesis p.o Tarraconensis; lk 209 St. Lous p.o St. Louis; lk 224 John Hensolw p.o John Henslow jne.

Samasse kategooriasse kuulub lk 149 "Peeteri I". Loodetavasti on juhuslikud ka eksitused võõrnimede käänamisel: lk 152 Kalifornia, lk 148 "ründasid Bastille'i", lk 158 "et ta hiljem Institut'i kohale määrati". Viimane vihjab kyll ebakindlusele ylakoma kasutamise reeglites. Lk 205 "ühes uutest École Centrale'istest" on ilmselt lihtsalt segaduse tagajärg.

Puudust pole ka tavalistest õigekirjavigadest, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud: lk 11 "uurimiobjektide" ja "klassifikatiooni", lk 37 "rasestumivastase", lk 40 "valitsuajast", lk 68 "eristadest", lk 75 "renassansiaja", lk 143 "lugesjaskonnale", lk 158 "rentsenseerijad", lk 170 "indentifitseerides", lk 215 "rodroguese dront", lk 228 "magentilise", lk 229 "indentifitseeris" jne. Sõna "Indentified" lk 223 pildiallkirjas pärineb ilmsesti originaalist, ehkki ka selle vea võinuks tõlkes siiski parandada. Seda enam, et lk 222 suudeti sõna õigesti kirjutada.

Tõepoolest, isegi kõige haukasilmsem toimetaja ei tohiks automaatset õigekirjakontrollerit ära põlata - järelnoppimiseks on see kahtlemata kasulik. Samuti tuleks kasutada eestikeelset poolitusprogrammi, kuna ingliskeelsed programmid tekitavad vigu nagu "kollektsi-oonist" (lk 7), "funktsi-oonide" (lk 205) ja "inspiratsi-ooniks" (lk 222).

Lk 201 kaunistab veider fraas "tema töö on aluseks tegeliku perekondade sugukondadesse ühendamisel" - kui silmas ei peeta just mingeid erilisi "tegeliku perekondi", on siin lausestusviga. Lk 291 on pealkirjade lõppu kahes kohas jäetud tyhikud enne jutumärke. Lk 293 on ylearune koma H. Walter Lacki kirjes ning "on" vales kohas Brian W. Ogilvie' kirjes.

Ohjah.


***

Eestis synnib "Suurte looduseuurijate" laadseid mahukaid, ylevaatlikke ja rikkalikult illustreeritud raamatuid harva. Neid on kulukas nii kirjutada kui ka kirjastada, praegusel raamatuturul ei ole kuigi suurt lootust tehtud investeeringuid tagasi saada. Seepärast on ka niisuguste väljaannete tõlkimine tänuväärne. Muidugi, ilma vigadeta oleks parem. Aga parem olgu ikkagi pool rehkendust kui yldse mitte midagi.

Kes võiks olla selle raamatu sihtgrupp? Ehkki ilusat värvilist ja soravalt jutustavat raamatut võib nautida igayks, oleks sellest enim kasu noortel (või vanematelgi) loodusehuvilistel, kes ei põlga ära ka tykikest ajalugu. Jõnglasena vaadatakse eelkõige pilte, veidi vanemas eas loetakse teksti ja hiljem otsitakse siit näpuga järge ajades juba mujalt põhjalikumat infot. Kujutan ysna hästi ette, kuidas "Suured looduseuurijad" võib mõnd noort Durrelli innustada. Kui ta vanemad kõik koju tassitud ämblikud, hiired ja varblased välja kannatavad, on see ju suurepärane.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Loomaaednikud kuuluvad maailmale

Aleksei Turovski, Vladimir Fainštein, Mati Kaal „Nad kuuluvad maailmale“ Kirjastus „Kirilill“, 2010 

Olgem ausad - kolmele autorile vaatamata on "Nad kuuluvad maailmale" enamiku ostjate ja lugejate jaoks ikkagi Aleksei Turovski raamat. Mati Kaal on tuntud kyll, aga viimastel aastatel enam mitte niivõrd autori ja esineja, kui loomaaia direktorina, kes räägib rahahädast. Häda on aus ja jutt põhjendatud, ent kes sellest raamatuid ostab? Ja Vladimir Fainšteinile on see yldse esimene ylesastumine Eesti raamaturiiulitel. Tublid mehed ja toredad jutuvestjad kõik, kuid ostjaid tõmbab ikkagi Turovski nimi kaanel, nii nagu juba yle kymne aasta.

 

Turovski on Eesti kirjanduse raudvara, umbes nagu Andrus Kivirähk; tema nimi myyb igal juhul. Ses suhtes tasub neid mõlemaid hoida ja hinnata. Isegi kui keegi mõne konkreetse raamatu kallal nuriseb või leiab, et see kipub eelmist kordama, peab ta tunnistama mõlema mehe tähtsust yhes väga olulises mõttes: nad toovad inimesed raamatute juurde. Toovad teleka eest, kinosaalist ja videomängude juurest. Mõni, kes muidu yldse midagi ei loeks, võtab Turovski või Kivirähu ikka kätte - kui kõik teised on lugenud, peab ju ometi teadma, mis nende kaante vahel peitub. Kui vähegi veab, loeb siis ehk edasigi.
Sattusin ise selle raamatu otsa ilma igasuguse reklaamita ning avastasin järsku, et ehkki ma raamatureklaame yldiselt jälgin, möödus esimene trykk minu teadvusse mingit jälge jätmata ja teinegi on enamikust poodidest juba lõppenud. Kuuldavasti kõhkles kirjastus noil päevil, kas ikka tasub enne jõule kolmandat trykki teha - isegi juba palju ostetud. Eesti kirjastajatele tyypilise otsustusvõime valguses pole mingi ime, et iga Turovski raamat kipub ilmuma ise kirjastuses. Aga viimasel ajal tuleb neid nagu Vändrast saelaudu: igal aastal vähemalt yks ja tänavu isegi neli, kui arvestada ka venekeelset zoosemiootikakäsitlust.

Enamiku Turovski raamatute aluseks on hea jutuvestmisoskus, mida toidavad rikkalikud kogemused ja laiad teadmised. Ka "Nad kuuluvad maailmale" on eelkõige juturaamat: kolm autorit on vestnud lugusid Tallinna loomaaiast, selle loomadest ja töötajatest Ülo Russakule, kes need yles kirjutas ja raamatuks sidus. Lood on huvitavad, juhtumised mitmekesised ja iga autor andis ilmselt oma parima.

Kahjuks tuleb tunnistada, et kõik järgnev päris sama hea ei olnud. Ehkki impressumis on ära märgitud nii korrektor kui ka keeletoimetaja, kannatab raamat ikkagi toimetaja puudumise all. Ju arvasid mõlemad asjalised, et terviku eest vastutab keegi kolmas. Tõsi, otsesed näpuvead on enamjaolt välja roogitud, kuid stiilivigu ei ole keegi parandanud - ilmselt käis nende märkamine ka Russakul kui vana kooli ajakirjanikul yle jõu, Vene ajal käisid ta tekstid alati keeletoimetuse karmi silma alt läbi. Kohati võinuks võõrastel sõnadel selgitused kõrval olla. (Kes teab, mis on "voliäär"? Venekeelsed fraasid on õnneks siiski tõlgitud.) Lisame väiksemad lapsused nagu äpardunud masinpoolitus ("loom-aaia" on markantseim näide) ja kohati kummalise kujunduse ning saame tulemuse, mis lugemisrõõmu otseselt ei riku, kuid professionaalne välja ka ei näe. Ei teki tunnet, et kirjastaja teadis, mida teeb.

Samas on tekst ise ikkagi mõnus ja tõrvatilk meepoti väliskyljel, sestap võin paadunud loomasõpradele kinnitada, et ostmise juures kõhelda ei maksa. Iseasi, kui seda just Turovski enda mõne parema raamatuga võrrelda - kui valite, kas osta "Nad kuuluvad maailmale" või "Loomult loom", soovitan pigem viimast.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Kogu tõde munapyhadest

Igal aastal tekivad siin-seal väikesed nägelused inimeste vahel, kel on praegustest pyhadest erinevad arusaamad. Yhtede arvates on meil vaba reede selleks, et me saaks mune keeta, värvida ja koksida ning šokolaadist jänestega maiustada. Teiste meelest on need kolm päeva mõeldud vagadeks mõtisklusteks, palvetamiseks ning kirikus käimiseks.

On aeg teha vaidlustele lõpp ning rääkida lihavõtete ja ylestõusmispyhade sunnist nii, nagu asi tegelikult oli.


***

Esimese sajandi algul tegutses praeguse Iisraeli kandis tegelane nimega Jeesus. Uitas ringi, õpetas, ravitses ja kogus muidu populaarsust. Mingi eriline staar ta ei olnud, raamatuid ei kirjutanud, rahvusvahelist poliitikat ei häirinud, aga eraklasse ka ei tõmbunud - põhimõtteliselt midagi pigem Vormsi Ennu kui Luule Viilma või Vigala Sassi taolist. Nojah, natuke liikuvam ja tervislikumate eluviisidega.

Paraku oli toonane aeg säälkandis rohkem Nõukogude Liidu kui Eesti Vabariigi moodi. Rahvas mõnikord nurises, siis jälle elas, kuidas oskas, ning ehkki aeg-ajalt juhtus muidugi mässe ja repressioone, ei olnud Rooma okupatsiooni lõpust mingit selget märki. Vaikne roomlaste kirumine ja selja taga rusika näitamine oli muidugi yldiselt kombeks, kyllap räägiti nende kohta ka anekdoote ja kes liiga palju rääkis, saadeti selle eest paranduslikele töödele ymber kasvama.

Ega rahutul hingel sellistes oludes lihtne ei ole, eriti kui ta ennast kohaliku ainujumalaga lähisugulaseks peab. Sattus vaene mees kohaliku poliitika hammasrataste vahele, Pontius Käbin pesi oma käed puhtaks ning partei vabariiklik keskkomitee langetas otsuse. Ses mõttes läks ikka ysna nihusti, seeklid ja kuked ja muu atribuutika sinna juurde.

Õnneks läks Jeesusel korda oma surm lavastada. Abi oli sellestki, et tema järgijad olid ammugi harjunud kõiksugu imelugusid uskuma. Kui mu nekroloog lehes ilmuks ja ma paluksin pärast seda mõnel oma sõbral ennast katsuda, ei järeldaks ta sellest sugugi, et ma olen põrgus käinud ja lähen kohe taevasse, pigem õnnitletaks mind nutika pääsemise puhul. Nojah, ma pole neid selleks ette valmistanud.

Igatahes põgenes Jeesus Rooma sõdurite eest jänesekostyymis, selles ei osanud teda keegi kahtlustada. Hiljem veetis ta terve elu roomlaste vastu võideldes, pildudes neid keedumunadega (need on valusamad kui toored) ja jättes vahipostide lähedusse vedelema myrgitatud šokolaadi.

Lõpuks läks muidugi kõik sama kurvalt kui Jyri Kukel, kelle Nõukogude okupandid supipatta pistsid. Jeesus jõudis omadega leiva ja veini sisse ning kristlastel on kena komme teda pyhapäeviti nosimas käia. Aga meie kaunistame tema kangelasliku võitluse symboleid ning taome neid yksteise vastu, nii nagu tema oma mune roomlaste kiivrite vastu purustas.


Suure elevuse tõttu ei saa ma jätta mainimata, et tunnen isiklikult inimest, kes on oma silmaga lihavõttejänest näinud. Tõsi, see juhtus umbkaudu 1942. aastal, kui ta oli alles viieaastane, aga pealtnägija tunnistus on igatahes olemas. Minu vanaema nägi samas vanuses Vene revolutsiooni ja mul pole mingit kavatsust selles ajaloolises syndmuses kahelda. No kuulge, kui paljud teie lähedastest tuttavatest on Jeesusega kohtunud? Mina ei tea yhtegi.

Päikesepoisid: Parem koer kui isa

A: Kui lapsed tänapäeval kodu mängivad, siis keegi ei taha isa olla. Ytlevad, et ma olen parem koer.
B: Mispärast?
A: Isa läheb hommikul ära tööle ja tuleb alles õhtul, tema on mängust väljas. Aga koer on kogu aeg kodus.

Õhtused loomad ja taimed

Jäin yhe tööga hilja peale ja jõudsin koju alles yheteist aegu. Õhtu oli veel siiski niipalju valge, et nägin meie õue peal vastu heledat kirevat taevast ringilaperdavat nahkhiirt. Mul on selle tõestuseks ka mõned fotod, kus hiirt ennas kyll näha ei ole. Ta lendas kiiresti ja oli pisike, telefon on aga aeglane ja häguse silmaga, just nagu magaks iga kord mu taskus pummelungi välja. Mis siis, hiired on ikkagi lahedad.

Kapis oli natuke heeringat ja eile umbes samal kellaajal sissetehtud kurgid olid just täpselt õigeks tõmmanud: kergelt hapukad, aga mitte veel päris, peaaegu värsked, kuid sedagi enam mitte päriselt. Poole peal nagu nahkhiir päeva ja öö piiril. Tomatit ja saiba leidsin ka.

See viimane ei sobi kyll loetellu, kuna pole ei taim ega loom, ent las ta olla pealegi, kui juba tuli. Kus ma teda vastu ööd ikka enam saadan.

Nagu kaks tilka vett

Täna tekkis yhe jutuajamise käigus kohatu paralleel.


Kookabarra, miss Eriagent.


Sandra Bullock, naerulind.

Põhjus ja tagajärg

Keelek6rva juures arutletakse viimastel päevadel kodu-, kooli- ja muiduvägivalla teemal. Väitsin seal umbkaudu nii, et inimene kui kariloom õpib agressiooni matkimise kaudu, rakendab õpitut aga stressi tingimustes, kui nõu on otsas ja närv seetõttu must. Kes lapsena peksa sai, ei pruugi ise ärritudes fyysiliseks muutuda, ent tema puhul on see võimalus siiski tõenäolisem kui lillede-liblikate keskel kasvanud hipilapsel.


***

Tulin töölt kodu poole. Jupike enne kodutänavat jalutas lumisel teerajal vastu mammi, põlvekõrgune suukorvita koer rihma otsas mitme meetri kaugusel nuuskimas.

Kui peni mind märkas, hakkas ta kohe lõrisema ja kappas minu suunas. Mammi kiskus looma rihmapidi ligi, karjus "Mis ta sulle tegi, ah?" ning äsas koerale jalaga.


***

Ma virisen ka ikka iga asja yle, kunagi ei ole rahul.

Õhtusöök yhele

Eelroog: Ookeanimaailm 3D

Lugu kilpkonnast, kes ujub mööda maailmamerd koduranda munele. Jutustus oli pisut lapsik, ent filmi sisuks oligi tegelikult ilus pildiseeria allvee-elust. Oli kena kyll; mõni elukas pakkus suisa nii tõsist huvi, et otsisin hiljem kodus Wikipediast välja.

Näiteks see tyyp olla filmi tõlkija väitel eesti keeles flamenkotigu. Võib olla kyll, eestikeelsest netist ma kinnitust ei leidnud. Inglises Spanish dancer, ladinas Hexabranchus sanguineus.


Filmi myydi Jacques-Yves Cousteau nimega, kes selgus tegelikult olevat teaduslik konsultant. Noh, kõik on hea, mis lapsed vahelduseks ka haridusfilmide juurde viib. Kahjuks noorem põlvkond Cousteau'd vist kyll ei tea.


Esimene käik: noore luule õhtu Kirjanike Majas

Mihkel Kaevats
Paavo Piik
Meelis Oidsalu
Eda Ahi
Kaarel B. Väljamäe
chaneldior

Kõik olid yllatavalt head ja tugevad, välja arvatud viimane. Atribuutikaga trikitamine ei anna enamasti luulele midagi juurde, ent ära võib kyll võtta. No võib-olla oli Kivisildniku kasvandikul halb päev.

Teistel oli täitsa hea päev, Oidsalu kirjeldas isegi oma arenguvestlust, koosolekut ja poeskäiku - kuni rahva ees seismise hetkeni välja. Lauri Sommeri mullust Oidsalu-arvustust lugedes tundub, et jutt käib hoopis teisest inimesest; poiss on kuidagi soliidseks muutunud. Paavo Piik tundus eriti hea materjal noore luuletaja valmistamiseks, nii välimuselt, häälelt kui esinemisoskuselt. Eks ses muidugi peitu teatud võimalus kergemale teele minekuks, aga loodetavasti ta siiski ei lähe.

Sama võib ytelda Eda Ahi kohta: nägi hea välja ja oskas seda ära kasutada. Kui ta veel natuke kasvab, on uus Elo Viiding valmis, ainult ilma isanime taagata. Juhani jäljerada läks EA seekord etteloetud luulest läbi kyll, mis on iseenesest huvitav - kui 90ndatel oli kogu Eesti luule korallriff pisikesi viidinguparvi täis, siis vahepeal hakkas see mõju noortest kuhugi kaduma. Õnneks on ta siiski kyllalt iseseisev (mida loomulikult tuleb ka EV kohta tunnistada).

KBV oli meeldivalt lyyriline ja isiklik. See on meil suisa yks sort noori meesluuletajaid, kes ei häbene avalikus kohas tundeid välja näidata. Tore sort. Apollo "Raamatu" põhjal tundus Kotjuh ka yks säherdune olevat, ehkki ega ma ta luulet korralikult tunne.


Teine käik: kylmsupp Tali

hapukurk
värske kurk
hapukapsas
värske kapsas
keedupeet
keefir
sidrunipipar
sool
till

Yks kena inime tegi täna pannkooke ja nõidus sellega välja pyhapäeva. Mõtlesin teda matkida. Kylmsuppe syyakse ju suvel, eks? Järelikult: kui teha kylmsuppi, on suvi.

Oleks vist võinud veel millegagi maitsestada, aga kes õhtul yksi kodus ikka pikalt nikerdada viitsib. Töötas kyll, täitsa soe hakkas.


Magusroog: Kafka

Sõber pistis pihku Haruki Murakami "Kafka merarannal". Ytles, et olla hea. Eks ma uskusin seda juba varem, ent lugemine kinnitab sama. Peaks kunagi ka ylejäänud Murakamid ette võtma.

Hakkasin mõtlema, kus hiljuti Kafkaga kohtusin. Välja mõtlesin: Toomas Liivi vanas luulekogus "Fragmendid". Sattus teine täna riiuliservas näppu. Lehitsedes leidsin luuletuse, kus minategelane karjub toolil seistes pisikese hiirekujulise Kafka peale, kes kössitab teisel toolil ning ei mõista midagi Liivi suurepärasest torukybarast. Mereranda ei mainitud.

Sellised seosed kõlavad ysna unenäoliselt. Eile oli ka mingi nii jabur uni, et mälu keeldus seda uskumast. Äkki ma magangi juba? Parem on olla kindel.

Kevad on käes

Pool tundi tagasi nägin Keilas kuldnokka. Ise ka ei tahtnud uskuda.

Farmville Ghana: kitsed või surm!

Tänavu liigub ringi yleskutse teha eetilisi jõulukinke Kongo kyla naistele Põhja-Ghanas. Iseenesest ju kena, ehkki kaks aastat tagasi oleks eestlased selle tarbeks märksa kergemini raha leidnud. Lähemalt saab ettevõtmisest lugeda siit.


Aga võib-olla aitab tublisid maailmaparandajaid uus internetihullus. Kas mina olen ainuke, kellele meenub seda nimekirja vaadates Farmville?


Kampaaniast esimest korda kuuldes tuli mul kohe silme ette, kuidas igayks valib välja oma isikliku kylanaise, kelle majapidamist siis tuunima hakatakse. Peagi võib kontoreis kuulda sõnavahetusi nagu "Mina ostsin oma kylanaisele kitse!" - "Aga mina lasin enda omal maja yle värvida!" Veebikaamerate kaudu saab toimuvat jälgida ning aeg-ajalt saata meeldetuletusi, et lehm tahab lypsi või kypsed banaanid korjamist.

Internetipõhine reaalsusmäng - kui palju ehtsamaks saab kyberpunk minna? Ulmefilmides ja -raamatutes on palju kordi kirjeldatud tulevikuilmu, kus inimesed televaatajate rõõmuks elu ja surma peale võitlevad. Ent kes on kirjeldanud tulevikku, kus miljonite vaatajate lõbustuseks elu ja surma peale kitsi kasvatatakse?

Hea pressiteate näide

Pank riisub loomaaeda

Tallinn, 18. september – Sampo Panga töötajad korraldavad eeloleval pühapäeval Tallinna Loomaaias koristustalgud. Ligi sada pangatöötajat lähevad ühes rehadega loomaaeda korrastama. Koristustalgute lõppedes kingitakse loomaaiale töövahenditeks 70 reha.

Sampo Panga tegevjuhi Aivar Rehe sõnul seisneb töö peamiselt tulevase känguruaediku rajamises.

„Pangal on soov minna kohale, teha asju ise ja olla omaltpoolt kasulik. Alati ei pea piirduma rahalise toetusega, tuleb ka alternatiive leida ja seekord otsustasime ise kohale minna ning käed külge panna,“ selgitas Rehe talgute toimumise tagamaid.

Tallinna Loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul on just sellised suuremat inimeste hulka nõudvad organiseeritud abitööd loomaias väga teretulnud.

„Peab tervitama sellist initsiatiivi, ootame Sampo Panga eeskujul ka teisi ettevõtteid ja organisatsioone meie juurde talguid korraldama,“ sõnas Kaal.

Sampo Panga koristustalgud Tallinna Loomaias toimuvad 20. septembril algusega kell 12. Tänavused talgud loomaaias on Sampo Panga jaoks juba teised, üle-eelmisel aastal käisid pangatöötajad heakorratööde käigus samuti loomaaeda riisumas ning värviti üle ka kohvik Illu seinad.

Konkreetne, asjalik, vahva. Positiivne ja samas ka sisuga; ei põleta just kedagi otseselt, aga sellistest asjadest on inimestel tore lugeda. Lyhike ja liiglihata, tsitaadid on kahelt asjassepuutuvalt inimeselt, asjakohased ning kasutuskõlblikud. Kogu loos on yksainus kirjaviga, mille saab kergesti ära parandada. Pealkiri on muidugi sihilikult jabur, pyyab pilku ja sobib just sellisena kasutada - nagu kogu tekst. See omakorda tähendab, et tekst tõenäoliselt just sellisena lehtedesse lähebki.

Au ja kiitus Sampo Panga kommunikatsioonispetsialistile Tõnu Talinurmele, olgu ta keel kerge ning sulg sirge ka edaspidi.

Klaasist loomaaed

Loomaaed kolib internetti, kirjutab Delfi. Puuride kylge riputatakse veebikaamerad, et inimesed oma väikesi karvaseid sõpru ööpäev läbi vahtida saaksid, umbes nagu Edgar Savisaart.

Ma polegi sinna aaaaaammu jõudnud, oma aasta vist. Mugav lahendus muidugi. Ja odavam ka, praegusel ajal on see oluline argument.

Ajapikku harjuvad inimesed sellega muidugi ära. Kui iga puuri juures on kaamera, pole endal vaja enam kohal käiagi. Kõik istuvad internetis ning loomaaed teenib neile reklaamide näitamisega märksa enam kui praegu toidumyygiautomaatidega.

Siis panevad loomaaednikud kaamerad varasemat linti kordama ja korjavad loomad tagant ära.

Yhel hetkel tuleb mulle mõte minna loomaaeda ning kui ma pärale jõuan, on seal hoopis uus elurajoon. Keegi isegi ei arva, et seal peaks olema loomaaed. "Loomaaed, loomaaed... Kas see kuskil Lasnamäe kylje all ei ole? Helsingis on kyll yks," soovitab lapsevankrit lykkav mammi.

Blogide kyljes on ammu juba mingid vidinad, kus loomakesi sööta saab. Eks see ole esimene samm virtuaalse loomaaia poole.

Kunstimuuseumides juba on kaamerad. Millal need internetti yhendatakse? Kinos võiks ka olla.

Ärapeidetud jõgi

Kas piiritajad, kes madalal Härjapea jõe kohal putukaid pyyavad, lendavad maa all?

Kes tahab syya misjonäri?

On vana kena komme, et uusaastaöösel olgu laud lookas. Eri kommete järgi peab toite olema seitse või kaksteist, igatahes palju - siis jätkub uuel aastal majas söögipoolist. Aga keda me lauale paneme?

Ahto Lobjakas jutustas eilses Postimehes Eesti köögi ajaloost:

"Kannibalism on traditsioon, millele kristlus Eestis kiire lõpu tegi. Tervitatava uuendusena tõrjus ristiusk samal ajal eestlase toidusedelist välja hobuse. See on üle Euroopa tuntud seaduspära, mille ohvriks langesid esmajoones paganlike germaanlaste kulinaarsed kombed. Hobusesöömine püsib siiski tänaseni au sees muidu katoliiklikes Belgias ja Prantsusmaal."

Tegelikult on see lõik ju naljakas. Miks oli hobuselihast loobumine tingimata "tervitatav uuendus"? 13. sajand ei olnud aeg, mil hobustest oleks eriline puudus valitsenud - kindlasti mitte praeguse ajaga võrreldes. Mis on siis hobustes nii erilist?

Sõber, keda Saksamaal mõne aasta eest kuldselt võõrustati, kiitis seal pakutud hobuselihavorsti. Teada ja tuntud asi, saksa köögi uhkus. Meil räägitakse rohkem vanade hobuste rebastele söötmisest. Ja siiski - kui hiljuti Kaubamaja toidupoes hobuselihakonservi nägin, ei tõusnud käsi seda ostukorvi tõstma. Ei tea isegi, miks.

Niisamuti reageerivad eestlased tänini valulikult luikede tapmisele. Mis sellest, et neid mõnelgi pool suure isuga syyakse. Õigupoolest ei taha me isegi väikesi laululinde puutuda, ehkki luiged tunduvad vist kuidagi pyhamad.

Samas ei saa asi olla yksnes pyhaduses. Karu on ugrimugrilaste jaoks alati pyha loom olnud, inimsarnane kujult ja toidusedelilt. Ometi on teda samavõrd alati söödud, olgu siis andeks paludes või mitte.

Tootemloomadest pidajad rahvad ei puutu tihti oma tootemeid, ehkki mitmel pool neid siiski syyakse, nii nagu meil karusid. Pyhadust on mitut sorti ning vahel on neil raske vahet teha. Miks kellegagi just sel kindlal moel ringi käiakse, kurat seda teab. Vähemalt pyhamehi ei ole ykski rahvas ära põlanud, praetagu neid siis vardal või restil või keedetagu katlas.

Võib-olla annaks mind siiski kunagi veenda hobuseliha proovima. Koeraliha söömist kujutaksin tegelikult täitsa hästi ette, kassi siiski mitte. Madu? Igatahes. Ritsikat või ämblikku? Veidi kahtlasem. Konna? Kindlasti. Lõppeks söön ma suure isuga tigusid ja kalmaare, mille enamik eestlasi ära põlgab. Misjonäri?

Leopard leidis onni

Aitäh kaasaelajatele, leopardi onniotsing on selleks korraks lõppenud.
Järgneb neli kuud katseaega.

Ujuja

Tohter käskis värskes õhus jalutada. Võtsin ennast siis täna kätte ja tegin väikese tiiru metsa vahel.

Mets on purukirev: roheline, kollane, punane, pruun, must ja valge. Kõige peal veel seitset sorti pilvedest lapitekk.

Tammeleht hoiab tumerohelisest värvist kinni, nagu ei kavatseks ta kunagi mingist muust värvist mõelda. Aga yks serv on juba pruun ja otsast isegi tuhkvalge. Ka põdrakanepi pea kisub valgeks. Ja suured sõnajalalehed on kylm kokku krousinud, pruuniks ja pöidla all krõbedaks kypsetanud.

Karud võivad õnnelikud olla: tõmbad korra peoga läbi metsaaluse ja ongi suu kylmamagusaid pohli täis. Tea, kas nad seeni ka söövad? Seal, kus kodu poole tulles kraav enne metsa heinamaa poole pöörab, oli teisel pool vett vägev seenering. Suured ja kollakasvalged, täpsemalt ei näinud. Eks siinpool, tee ääres, oleks mõni noaomanik neid ka juba ammu kylastanud.

Natuke maad edasi tuligi pealkirjas lubatud ujuja mulle vastu. Väike tumepruun vari lasi hääletult yhtlase kiirusega piki kõrgvees kraavi. Vast ehk 30-40 sentimeetrit pikk, pluss natuke saba. Ma tean kyll, et sealkandis on koprad, ent kobras tunduks justkui suurem? Pakuksin esimese hooga vettind nugist, aga siis lööb mõni asjatundlikum loodusesõber mulle hambad säärde. Igatahes mingi pisikiskja, arvan ma.

Jalutasin veidi aega ujujaga kaasa, siis lasin tal minna. Võiks ju kahetseda, et fotokat yhes polnud, kuid ega selle valgusega sealt mingit selget pilti ikka saanud poleks. Oleks ainult looma ehmatanud. No ja mis rõõmu see mulle pakuks?

Uusi turundusloomi: imagosiil

Rahulik kontoripärastlõuna. Unine, kohvine, nälg on juba meelestki läinud. Järsku poeb mingi sõna kõrva.

- Misasi on imagosiil?
- Ee... imagosiil?
- Nojah, ma just kuulsin, kuidas te seal...?
- Aaaa, ilma kursiivita!
- ... Hm. Nojah. Ju vist.
- Oleks meil turundusrubriik alles, võiksime valida aasta imagosiili.

Lugemata luule

Päev kulus raamatute koristamisele.

Tahtsin arvutit konfida, ei konfinud. Tahtsin yht Margaret Atwoodi loengut tõlkida, ei tõlkinud. Tahtsin tolmu võtta, ei võtnud. Tahtsin sokke sortida, ei sortinud.

Ainult tassisin raamatuid yhest toaotsast teise. Ehitasin neist virnakesi ning lammutasin nood jälle laiali. Tulemusel pole mingit pistmist ei raamatute sisu, vormi ega päritoluga. Tuba ei paista isegi oluliselt korralikum kui enne.

Raamatutes peitub mingi yrgne kaosealge, mis korrastamisele fyysiliselt vastu hakkab. Kyllap seepärast valitsebki pea kõigis raamatukogudes segadus, raamatud varjuvad teiste omasuguste vahele ja kataloogid muutuvad ajapikku mitme põlvkonna raamatukoguhoidjate kogutud rumaluse väljaaandeks. (Ylikooli raamatukogus oli pikki aastaid "Folk-tales of American Slaves" slaavi folkloori lahtris; ju on tänini.)

Lõpuks ei ole midagi võimalik yles leida ning lugemata raamatute läbiöugeise ja vanade lappamise asemel on lihtsam kirjutada mälestusi raamatutest. Nendest, mis sul on; nendest, mida sul poe; nendest, millest sa arvad, et nad sul on, või et nad võiksid olla, või et ehk nad kunagi olid või saavad olema.

Leidsin riiulitäie suurepärast luulet, mis mattus päeva lõpuks taas kultuurkihi alla. Aga mu mälu on natuke jälle värskendatud.

Noh, kuna tänapäeval keegi enam luuletusi ei loe, siis pole suurt häda, kui ka mina seda ei tee.


***

Ei tea, kas Samsung R55 on keskkooliõpilasele piisavalt korralik arvuti? Netifoorumid jagunesid neiks, mis ei ytelnud selle kohta midagi, ja neiks, kust ma ei viitsinud otsida.


***

Nägin eile yhe Tallinna söögikoha tagaaias rotti. Kappas põõsaste vahel ringi ja peletas varblasi lendu. Tuvid istusid pingiselgadel ja vaatasid huviga alla: ei tea, mis ta järgmiseks välja mõtleb? Lõpuks leidis rott mingi söödava eseme ja vudis sellega põõsasse.

Lahe väike helepruun rott oli, nööpsilmade ja roosa sabaga. Hästi söönud ja ei varjanud ennast, ehk oli kellegi isiklik. Samas toitu lantima ka ei tulnud - erinevalt tuvidest, kes töllerdasid laua vastasserval ja piilusid yhe silmaga minu taldrikusse.

Oleks võinud ju kõrtsust kysida, kas keegi tast midagi teab. Aga kui ei tea? Ei tahtnud loomakesele midagi halba kah teha. Minu jaoks oleks ta pigem põhjus, miks sinna uuesti minna, ent enamik inimesi vist siiski nii ei arva. Jätsin talle põõsa varju tyki saia, koduse roti poolt tervituseks.

Ratatouille.

Argumentatsioon ja esteetilised hinnangud

Lapsulipelgas ja vist veel ysna mitu inimest põhjavad Muti Karutari artiklit loomakaitsjatest tsirkuse ymber. Saan põhjajatest täitsa aru, aga minu arvates ei saa nad teatud mõttes teksti olemusele pihta - või, noh, vastavad hoopis teisel tasandil. Umbes nagu stellaarfyysiku jutule vastataks geoloogiliste argumentidega.

Kui lugu rahulikult läbi lugeda ja mõelda, selgub, et tegelikult pole kogu jutus ju yhtki väidet. Ainult nentimine, et need inimesed Karutarile ei meeldi. "Pets on loll" on faktiväide yksnes siis, kui järgnevad Petsi IQ-testi tulemused; kõik ylejäänu on esteetika. Ning "Minu arvates on Pets nõme" loogiline eitus "Ei, sinu arvates ei ole Pets nõme" on vastuväitena mõttetu. Igayks teab ju ise kõige paremini, mis ta millestki arvab.

Viimasel ajal tuletavad paljud asjad meelde yht vana reklaami. "Sulle ei meeldi Daim? Mis siis, sina ei meeldi Daimile ka."

Mulle Daim meeldib.



Eelnev jutt on puhtalt analyytiline ja seal pole yhtki seisukohta. Mis isiklikku arvamusse puutub, siis ma tean pisut põhjalikumalt ainult yht aktiivset loomakaitsjat (sest ta toppis hiljuti oma nina poliitikasse) ning minu muljet mööda on ta suhteliselt ilge tyyp. Sellegipoolest pyyan mitte lasta sel teadmisel kujundada oma arvamust loomakaitsest kui niisugusest. PETA annab kah oma parima, et seda naeruvääristada, ning õnneliku kana õnnelikest munadest saab moodsal ajal teatavasti õnnelik omlett - no ja siis? Eestis on kyllalt loomapidajaid, kes vääriksid head matsu suure kaikaga yle turja ning võib-olla veel enamatki. Yldine põhimõte on õige ning tahe hea, alustuseks aitab sellestki.

Eks ma lugesin muidugi lapsepõlves "Doktor Dolittle'i tsirkust" kah.