Gruusia: võidud ja kaotused

Kyllap on Putini kunagisel majandusnõunikul Andrei Illarionovil õigus, kui ta usub, et väike välksõda oli sõjaliselt edukas, kuid muutis Gruusias Saakašvili toetuse tugevamaks. Samas, tõenäoliselt ka polariseeritumaks: nii toetajad kui vastased on nyyd emotsionaalsemad ja argumentidele on aina vähem kohta. See tähendab, et yhiskonda on võimalik teiste vahenditega destabiliseerida.

Kolmandik Gruusia territooriumist on sisuliselt läinud. Euroopal pole vahendeid, millega sundida Vene vägesid Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast lahkuma. Ja kummagi nukurežiimid seda ei soovigi. Tõsi, vaevalt jätaksid grusiinid niisuguse võimaluse kasutamata. Siis hakkaks kõik jälle otsast peale.

Majandus on suuresti pilbasteks lastud. Sadamate ja infrastruktuuri taastamine neelab raha, Läänes langenud krediidireitingud aga muudavad selle yha kallimaks. Lisame riigisisese migratsiooni: kui paljud julgevad või tahavad naasta kodukohta, kus on vaid varemed ja napib tööd? Senistest laenudest on vähem kui nädalaga saanud võlad: laenu eest ostetud maju ja autosid enam pole, jäävad yksnes kohustused. Kui suur osa töövõimelisest elanikkonnast lahkub välismaale, olgu siis julgeolekule või rahale mõeldes?

Majandusega koos langevad alati ka riigimeeste reitingud. Eduka vastupanu eufooria jahtub. Ning vähehaaval saab selgeks: vaatamata lubadustele ei ole NATO sugugi vaimustuses võimalusest, et järgmises pärapõrgukonfliktis peab ta osalema juba sõjaliselt, mitte sõnaliselt. Kes nende naabrid seal yldse on? Venemaa, Tyrgi, ee... Armeenia? Aserbaidžaan? Iraak või Iraan, kes teab? Ja kellega neist nad sõdinud pole? Kui keegi seda mäletab, siis igatahes mitte Euroopa. Muistne ajalugu, kreeka kolooniad ja kristlus on rohkem huvitav-piinlik faktike kui ajalooline side või moraalne kohustus. Kristluse eelpost avastab, et ta selja taga on ateistid - või, veel hullem, protestandid.

Syveneb pettumus, mis sai alguse tyhjadest taskutest.

Varem või hiljem Saakašvili muidugi lahkub troonilt. Aga pole teada, kes tema asemel võimule tuleb või kas Venemaa jaksab nii kaua oodata.

Gruusia: taas ei sõda ega rahu

Yldjoontes toimuvast saab pikapeale sotti, aga yksikteateid ei mõista uskuda ega ära põlata. Grusiinid kuulutasid just, et 50 tanki suundub Gori linnast Tbilisi peale.

Venelased ytlevad jällegi, et neil pole Tbilisis yhtki tanki. Grusiinid ryndavad iseennast? Vaevalt. No ja minu omad nad kah pole.

Vähemalt saab vastuse Marko Mihkelsoni kysimus: kas see on rahu või vaherahu? Tundub, et ei kumbagi.

Gruusia: tähelepanekuid mitmest meediast

Mõni tore inimene levitab kuuldust, et 19. augusti õhtul kell 21 algab Tallinna lauluväljakul öölaulupidu Gruusia toetuseks. Miskipärast jääb aga mulje, et yrituse tegelikud korraldajad ei tea sest asjast midagi. Laulupeoga tähistatakse hoopis edgaripäeva. Nii et on kahtlane, kas heas usust hoolimata õnnestub kellelgi seda ettevõtmist kaaperdada.

Ei, minu poolest laske käia, kui õnnestub. Olen lihtsalt pessimist.


***

Eile tuli teade, et Gori linn on ära võetud, Tbilisini jäi 65 kilomeetrit. Ilmselt on siis tänase ja heal juhul ka homse päeva teemaks Tbilisi.

Selle taustal kerkib vägisi kahtlus, et kui gorjatšije estonskije parni lennujaama kihhhutavad, on kõik juba läbi. Pole Gruusiat, kuhu lennata. Tänahommikuse abilennukiga Jerevani suunduvad itimehed võib-olla isegi jõuavad, aga järgmine sats jääb juba hiljaks.

Lootkem, et ma eksin.


***

Väga jaburat retoorikat kostab mitmelt poolt. Lollustest võikski teha eraldi jutu. Just praegu jäi silma, kuidas paar tegelast kiitsid takka Tiit Vähi arvamusele, et olge aga kõik hästi kuss, siis lähevad pahad asjad mööda. Vagura hõlma ei hakka keegi.

Inimesed ja asutused, kel on vähemalt nende endi arvates oluline kogus raha, käituvad enamasti ysna praktiliselt. Näiteks huvitab Venemaad, et Kaukaasia kaudu ei hakataks arendama naftatranspordisysteemi, mis yhel hetkel võimaldaks Euroopal Venemaast energeetikas mitte sõltuda. Järeldus: tuleb midagi ette võtta. No ja võetigi.

Vähit huvitavad tema investeeringud Sillamäel, mis sõltuvad otseselt tema heast läbisaamisest Vene riigiaparaadiga. Järeldus: tuleb kinnitada enda lojaalsust.

I, for one, welcome our new (Russian) overlords!

Inimeste teod on palju selgemad, kui telekal hääl maha keerata ja mitte lasta retoorikal end segadusse ajada.


***

Gruusia välisministeeriumi koduleht kolis Eesti serverisse. Nojah, Kavkaz Centr elab kah kuuldavasti meil. "Rahvas hakkab juba kogunema," ytles Fili.

Kahju ainult, et nende uudisekajastus nii kesine on. Isegi Eesti lehtedel on parem. Ja meie oleme sealt ju pehmelt yteldes kaugel. Praegu oleks grusiinidel suurepärane võimalus infosõltlasi nõela otsas hoida.


***

Evelyn Sepp ja Indrek Tarand on laias laastus yhel nõul. Arvatavasti on see ka neile endile yllatus. Erinevus on vaid nyanssides: Indrek tahab saata Gruusiasse militaartaustaga humanitaarabilisi, Evelyn regulaarväelasi.

Põhimõtteliselt pole tõepoolest vahet: ka Vapra Yheksakymne läkitamine eeldaks riigi sisulist toetust. Ja kui lahingutele vaatamata kõmisevad mõlemal poolel kõige valjemini hoopis propagandakahurid, ei tähenda riikliku sekkumise formaaljuriidiline eitatavus mitte midagi. Kui Gruusiasse läheks ka sitskleidikestes haiglaõed, saaks neist meedias peagi samad valgetes sukkpykstes snaiprid, kes väidetavalt Tšetšeenias käisid.

Ei, ma ei usu, et sellest mingit tolku oleks, kuni Euroopa ei reageeri tervikuna. Aga ma ei usu ka, et Itaalia-sugused valitsused laseks Euroopal midagi konkreetset ette võtta. NATO ei tee samuti midagi, sest USA-l pole sekkumiseks jaksu ega huvi; nende jaoks on sellestki kyll, et nad pooled grusiinid Iraagist koju viivad ja selle eest Venemaalt sõimata saavad. Ning ilma USAta pole ka NATOt.


***

Marko Mihkelson räägib, et Eesti peaks algatama protestiliikumise, mis sunniks Rahvusvahelist Olympiakomiteed 2014. aasta olympiamänge Sotšist ära viima. Sama kuulutab Silver Meikar. Arvestades, et ROK on korrumpeerunum kui Tallinna, Valga ja Narva linnavalitsused kokku, pole mingit lootust praktilise tulemuseni jõuda. Saab ainult paluda eriarvamus protokollida.

Pealegi on olympiamängude korraldamine totalitaarriikides ilus traditsioon. Saksamaa 1936, Nõukogude Liit 1980, Hiina 2008... Miks peaks Venemaa see ainus õnnetu erand olema?


***

Mitmel pool korjatakse praegu Gruusia toetuseks allkirju. Leidsin yhe toreda kommentaari:

Mina ei ole kah kuhugi allkirja andnud ja ei kavatsegi anda, sest praegu pole see aeg....
Praegu on aeg, kus tuleb vaadata üle õla....

Kui inimesed kipuvad yle õla vaatama, on selja taga tavaliselt Moskva.

Gruusia: kes on julge, kes asendatav?

12.08.2008 11:04 Ansip loobus turvakaalutlustel Gruusiasse sõitmast
12.08.2008 09:59 Ilves sõidab täna Thbilisisse

Gruusia: sõjaaeg, kärbes ka liha

Mai alguses avaldas Andrus Ansip lootust, et uus president pöörab ka Venemaa välispoliitikas uue lehekylje. Tänaseks on selge, et lehekylg on jäänud samaks - see on vaid pikem, kui Ansip arvas. Põhimõtteliselt kirjutatakse Venemaa praegune välispoliitika ikka veel samale lehekyljele, mida kasutati 1940. aastal Baltimaades ja 1817-1864 Kaukaasia sõdades.

Mis saab edasi? Kõige tõenäolisemalt mitte midagi. Reedel saatis Venemaa NATO liikmetele noodi, milles hoiatas neid Gruusia toetamise eest. Faktiliselt on seda kuulda võetud, sest Lääne reaktsioon on isegi retoorikas suhteliselt ebamääraseks jäänud. Abstraktsed yleskutsed stiilis "nõuame vägivalla kohest lõpetamist" ei sega kedagi, kes on juba kord otsustanud jõudu kasutada. "Lõpetatagu" - kes? Ja kui ei lõpeta, mis siis juhtub? Ei lõpetatagi.

Vaevalt suudab Gruusia Venemaad sõjaliselt lyya, vahekord on liialt ebavõrdne. Tulemuses võis kahelda veel seni, kuni Venemaa puges "vabatahtlike" selja taha. Ent nyydseks on selge, et Venemaa ei piirdu palgasõduritega, vaid viib lahingusse dessantväed, rasketehnika ja laevastiku. Õigupoolest ongi ainus tõsiseltvõetav välismaine toetusavaldus seotud Vene laevastikuga: Ukraina kuulutas, et kui Vene laevad sekkuvad lahingutegevusse, ei lasta neid Sevastoopoli baasi tagasi.

Kui NATO konflikti otseselt ei sekku - ja arvatavasti ei kiirusta eurooplased kolmandat ilmasõda alustama -, võiks niisiis venelasi Thbilisisse jõudmast takistada vaid venelased ise. Võib ainult oletada, et kuna Vene poliitikud räägivad vajadusest "kukutada Gruusia valitsev režiim" ja "tuua diktaator Saakašvili kohtu ette", ei liideta Gruusiat otseselt Venemaaga, vaid seal pannakse pysti nukuvalitsus, luues Transnistria sarnase satelliitriigi. Mitte just kõige soodsam investeerimiskeskkond, aga ega Gruusia senigi just välisinvestorite Meka olnud.

Kuidas see meid mõjutada võiks? Kaudsed mõjud on juba ilmnenud. Et sõjategevus seab ohtu Kaukaasiast Euroopasse viivad naftatorud, tõuseb nafta hind. Sama myndi teisel poolel nõrgeneb euro, mis jõudis eile hommikul märtsikuisele tasemele. Turge mõjutab muidugi ennekõike emotsioon, kuna enamiku imporditavat naftat ja gaasi saab Euroopa siiski Venemaalt. Tegelik mõju on sel pigem pikas perspektiivis, kuna nii ei jää Euroopale enam lootust kunagi Venemaa-sõltuvusest vabaneda. Ja kui keegi arvab, et Venemaa hoidub majanduslikku võimu poliitiliseks konverteerimast, arvaku uuesti.

Kõige levinum kysimus eestlaste seas on muidugi yks: kes on järgmine? Vastust ei ole, on oletused ja hirmud. Igatahes on selge, et NATO vihmavari lävepaku taha ei ulata. Kas see kõiki uksest sisse pääsenuid katab, ei ole samuti teada. Praktikas teda ju katsetatud pole. Kindel on vaid see, et yhtäkki ei taha keegi enam kaitsekulutuste vähendamisest rääkida. Olgugi neid napilt kaks protsenti: sõja aeg, kärbes ka liha.

Gruusia: Kaukaasia Anschluss

Homses lehes kirjutab Vähja Tiit, kui kasulik on olla vait, kui naabrit pekstakse. Äkki ei panda sind siis tähelegi? Tark jutt, mõistagi - Itaalia välisminister räägib ju sedasama.

1938. aastal kirjutas The Times, et kui 200 aastat varem yhines Šotimaa Inglismaaga, ei erinenud see oluliselt Austria okupeerimisestAnschlussi käigus. Õige jutt. Kes ikka tahaks ronida jama sisse kellegi pärast, kellest tegelikult on sydamepõhjani pohhui.

Oleme hästi kuss, kõik yksteise järel. Huvitav, kumb jääb viimaseks: Iirimaa või Island?

Gruusia: mida tähendab "iseseisvus"?

Tundub, et Venemaa uuendab ka poliitlist ja juriidilist sõnavara. Jupp tänahommikusest Interfaksi uudisest:

Täna hommikul määrati Abhaasia ja Lõuna-Osseetia liidriteks Sergei Bagapš ja Eduard Kokoitõ, kes pöördusid rahvusvahelise avalikkuse poole palvega tunnustada riikide iseseisvust.

Huvitav iseseisvus, mis leiab väljenduse yksnes Venemaa koosseisus ja mille liidrid määratakse. Kes määras?

Gruusia: kõiges on syydi tehnikud

- Kuule, tehnikaosakonnast tuli taotlus.
- Jaah?
- Neil on nyyd kymme prototyypi koos.
- Hmmm.
- Helista välisosakonda, vaata, mis nad välja pakuvad.
- No mis seal ikka on - Eesti, Gruusia, Moldova, võib-olla Tadžikistan...

Ja siis paar kuud hiljem...

- Nii, poisid, see oli nyyd kahekymnes tank. Kojuminek!
- Mis, juba?!
- Jah, tehnikud tahavad tulemusi analyysida.
- Järgmisel aastal testime jälle.
- Juhuu!

Kellele ei meeldiks vabas õhus tehnikaga mängida?

Ehkki tõenäoliselt need asjad päris nii ei käi. Venelastel lihtsalt pole uut tehnikat, mida testida. Ja enne, kui Vene riigimasin ragisedes ja kolisedes armee moderniseeritud saab, lõpevad kardetavasti naftarahad.

Paraku jõuab enne seda veel palju jama syndida.


P.S. Ah et kuidas Lääs asjasse suhtub?
Reutersi lugude esikymmet juhib teade, et Hispaania poodnik avastas Homer Simpsoni pildiga euro.
Vat sedapsi.