Veel kord tasuta ajakirjandusest

Halliki Harro arvamusavaldus ajendas mõndki inimest omakorda ajakirjanduse hämardumisest (kas see võiks saksa keeles olla Zeitungerdämmerung?) arvama. Sealhulgas arvatakse vahel ysna pahasti tavatarbijas kasvatatud ootusest, et uudis olgu tasuta ja reklaam ärgu karaku ninna. Kirjutasin yhele FB-lehele pikema kommentaari ja riputan selle nyyd siia.


"Tasuta" sisu jagamine on keeruline kysimus. Selge see, et lehetegemist peab kuidagi rahastama, kui seda just päris MTY-dele ei jäeta. Kysimus on selles, et rahastamiseks on mitmesuguseid mudeleid. Kaks näidet ka.

Esiteks: tasuta entsyklopeedia paistab praeguseks olevat ysna kenasti tõestanud, et see ongi uus universaalentsyklopeedia mudel, mitte unistus kommunismist. (Muide, infokommunism on ainus kommunism, mis toimida saab: info jagamisel ei jää keegi sellest ilma.) Tegelikult ei ole tasuta entsyklopeedia muidugi tasuta, seda rahastatakse paljude inimeste väikestest annetustest (keskmiselt 5-10 USD).

Teiseks: ma ei taha osta kuupiletit yhte väljaandesse, ma ei taha osta päevapiletit, ma ei taha osta "lehenumbrit" veebis. Ma näen yht analyysi, teaser on huvitav, autor usaldusväärne, ma tahan osta yhe loo. Yldjuhul ei ole lehelugu minu jaoks eriti suur väärtus, pigem võtab see mu aega, konkureerides paljude muude võimalustega (töö, film, raamat, muu meedia). Seega ei tohi hind olla mõttetult kõrge ja maksmine peab olema mugav: ma näen sööta ja saan konksu kohe alla neelata (mitte ei pea lunima tykk aega, et mulle antaks luba raha maksta). Piiratud platvormid ei tule ka kasuks (pistke oma iPad...).

Kas ja kuidas kumbagi neist mudelitest ajakirjanduses rakendatakse, on iseasi. Palju teisi võimalusi on ka. Aga nii, nagu praegu enamik Eesti lehti oma suletud osadega talitab, nad minu käest kyll raha kätte ei saa.


P.S. Lehelugusid pealkirjast alates täielikult salastada on suurepärane mõte. Miks peaks keegi ostma kaupa, millest ta ei tea, mis see on? Nojah, ega ma Anttila kataloogist rõivaid ka ei telli, niipaljukest on isegi sellisel ärimudelil lootust.

Käed eemale Tallinna Televisioonist!

Inimesed ei õpi. Nyyd kustutab Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelas järjekindlalt kokkuvõtet TTV kohta tehtud kriitikast. Ma tõesti ei viitsi teda pikalt refereerida, lisan vaid valiku lõbusamaid tsitaate.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Kes on "meie", kes Vikipeediast märksõnu likvideerima loodab hakata?

* Kui artikkelö puudutab otse meid kui juriidilist isikut, siis on täiesti lubamatu, et keegi kõrvaline kirjutab sinan kokku asju, mis meie tegevusse üldse ei puutu. (Kirjaviis muutmata.)

Vikipeedia eripära on, et seal kirjutavadki kõigest kõrvalised isikud. Ja on naeruväärne väita, et syydistused TTV keskerakondlikus kallutatuses TTV-sse yldse ei puutu - kas need on õigustatud, on juba teine kysimus, mida Ummelas, muuseas, yldse ei puudutagi.

* Kordan, et kõrvaldan jätkuvalt kõik sellised viited. Kui see ei aiat, olen valmis pöörduma Wikipedia rahvusvahelise keskuse poole, et likvideeritaks eksitavad väited ja laim.

Ma saan aru, et TTV uudiste puhul aitab telefonikõne linnavalitsusse Isakesele, ent Wikipedias telefoniõigus ei tööta, seega pole mõtet ka sellega ähvardada.

* Kummaline loogika. Valitud on ju esmajoones asjasse mitte puutuv kriitika, aga mitu minu kirjutist ja vastused ajalehtedele on välja jäetud, rääkimata Raepressi asjakohastest uudistest.

Kui Raepress kommenteerib TTV poliitilist kallutatust, on see mitte uudis, vaid kyyniline nali. Muuseas, mitu inimest on palunud Ummelasel artiklit puuduvate seisukohtadega täiendada. Ei mingit reaktsiooni.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Veel veidraid ähvardusi. Ja kes on see "meie", kes kavatseb Wikipedias märksõnu likvideerima hakata?

Lisaks syydistab Ummelas Wikipediat laimus ja valedes, kuigi kriitika all pole yhtki algupärast väidet, on ainult referaat stiilis "A ytles nii" ja "B ytles naa". Kohe näha, et tegu on Edasi naljarubriigi "Herilane" pikaajalise autoriga. Humorist.


***

Yhtlasi syydistab keegi, kes omal ajal artiklit "Roheline ideoloogia" ymber kujundas, mind armastuses roheliste ja vaenus Keskerakonna vastu. No miks nii fantaasiavaeselt? Delfi kommentaarides on mind kuuldavasti ka juudiks, vabamyyrlaseks, kommunistiks ja fašistiks nimetatud. Aga yldiselt saavad mu sõbrad, kes tegelikkust tunnevad, selle syydistuse peale kõvasti naerda.

Sõnasõnumine

Koostasin kord ajakirjanikele abivahendiks paar loendit ja näpunäidet. Tundub, et neid läheb inimestel endiselt vaja, sestap riputan siia avalikult yles.

Hämmastavalt paljude inimeste sõnavara kipub piirduma sõnadega "sõnab" ja "sõnul". See võib näida kyll yllatav, ent tegelikult on eesti keeles ka teisi sõnu. Muidugi on nimekiri esialgne ja hädapärane. Kes siiski abi leiab, tarvitagu.

Nimekirja pruukimise käigus palun kasutada pead. Kõlab uskumatult, kuid ma olen kuulnud virinat, et need pole ju synonyymid. Lase loll palvetama, peksab pea vastu põrandat puruks.

sõnab

analüüsib
arutleb
arvab
ennustab
hindab
hoiatab
juhatab
juhendab
julgustab
jutustab
kahtleb
kiidab
kinnitab
kirjeldab
kirub
kommenteerib
konstateerib
kostab
kurjustab
kuulutab
kõhkleb
kõneleb
laidab
lausub
leiab
lisab
loetleb
loodab
lubab
mainib
meenutab
muheleb
mõtiskleb
märgib
möönab
neab
nendib
nimetab
noomib
nõuab
nõustub
näitab
ohkab
oletab
oponeerib
osundab (muuseas, see sõna tähendab "tsiteerib", mitte "näitab")
osutab
pahandab
pakub
pelgab
poetab
põhjendab
reageerib (avaldusele, eelnevale, kommentaarile...)
resümeerib
rõhutab
rõõmustab
räägib
sedastab
seletab
selgitab
soostub
sõnab
teatab
teavitab
toonitab
tsiteerib
tunnistab
tunnustab
tutvustab
täheldab
tähendab
täiendab
täpsustab
unistab
usub
vaidleb (vastu)
veenab
vihjab
viitab
väidab
õpetab
ütleb

annab nõu
on kindel (ebalev, nukker jne)
suhtub umbusuga
toob näite
võtab (jutu, eelneva, ...) kokku

"Avab" ei kõlba "sõnab" jms asendusena kuhugi. Sel juhul tuleks ka lisada, mida avatakse - enamasti millegi (kontserdi, ettevõtmise, streigi, teadaande) tagamaid või tausta.

sõnul

andmeil
arvamuse kohaselt
arvates
arvutuste kohaselt
hinnangul
jutu järgi
kartust mööda
kinnitusel
kirjeldust mööda
meelest
meenutusel
mäletamist mööda
oletuste põhjal
sõnul
sõnutsi
teada
teatel
tunnistuse järgi
tunnistust mööda
väitel
X-ile teadaolevalt

aga

Aga asemel saab edukalt kirjutada ka ent ja kuid. Kui neid vaheldumisi pruukides ikka liiga palju agasid kõrvu satub, on nad ylearu ja tuleb kiiresti välja visata. Proovitagu, saab parem.

Rahvaajakirjandus: ikka sedasama, ainult odavamalt?

Yle-eelmise jutu kommentaarides tehti mulle ettepanek asuda kaastööliseks tuttuues veebiportaalis Tekster. Ee... hm... jah... aitäh osutatud au eest, aga ma pole kardetavasti selle vääriline.

Esiteks kirjutan ma juba aeg-ajalt Delfisse ja ei suuda sellekski korralikult aega leida, rääkimata systeemsemast blogimisest. Mitte, et Delfi mulle eriliselt meeldiks; loen seda harva ja kommentaare mitte kunagi. Aga kui ma tahan, et mu mõte mingilgi määral leviks, tuleb see avaldada kohas, mida loetakse. Ja praegu on see paraku Delfi.

Teiseks kõlab "Kirjutamine massimeediale mitte omasel moel on meie eesmärk omaette! Mida originaalsem ja algupärasem keelekäsitlus ja stiil – seda parem! Mida üllatavamad teemad – seda parem! Mida subjektiivsem suhtumine – seda parem!" kuidagi tuttavalt. Põhimõtteliselt ongi see ikka seesama Delfi. Muljet toetab uue saidi rubriigiliigitus. Mind huvitaks tõsiselt võimalus teha midagi uut, midagi, mis oleks parem kui praegune Eesti klikiajakirjandus. Seda antud juhul kahjuks ei pakuta.

Kolmandaks võib Teksteri "Korduma kippuvatest kysimustest" lugeda:
"Kõikide tekstide lugemine maksab alati 0,05 eurot.
Kõikide lugude hindamine maksab alati 0,01 eurot.
Iga teksti lugemine toob kirjutajale sisse 0,024 eurot. Kes senti ei korja..."
Kui pooltyhja portaali ainus tuttava nimega autor on Hillar Kohv, ei kõla see just väga perspektiivikalt. Ma ise selle eest ei maksaks ja ei soovita ka teistel.

Kui need isiklikud vastuargumendid kõrvale jätta, siis minugi poolest, tehku aga. Ainult et ma ise teen parema meelega midagi muud. Midagi huvitavat.

Kas Syyria lesbi on Vene turist?

Mõne aja eest lõi väikestviisi laineid yks Syyria lesbiblogija, kes kirjeldas kohalikku poliitilist möllu. Siis läks ta väidetavalt kaotsi, syydistati julgeolekut.

Rahvusvaheliste palvekirjadega tegelev portaal Avaaz.org korraldas petitsiooni kadunud blogija toetuseks. Meedia möllas. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et julgeolek on siga.

Järgmiseks selgus, et blogijat polnud olemaski, blogi kirjutas hoopis Šotimaal elav ameeriklane, kes on kunagi Syyrias käinud ja kelle kaasa on ekspert Syyria majanduse alal. Tehniliselt oli ettevõtmine muidugi äbarik, seetõttu harrastusnäitleja vahele jäigi. Kui Syyria julgeolekul oleks aega temasugustega tegelda, oleks nad ammu kuulutanud, et tegu on väljamõeldisega. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et blogija on siga.

Nyyd kirjutas sest juhtumist ka yks mu sõber pealkirja all "Puhas kallis pettus".

Eks siin ole mitu teemat.

Yks see, et tugitoolis on jube mõnus totalitaarriiki mängida. Tyyp hädaldas, et ta ei teinud ju kellelegi liiga. Syyrlased arvasid teisiti. Ehkki, jah, arvasid need, kelle endaga ka midagi ei juhtunud.

"Ma oleks võinud peaaegu blogija saatuse kohta pärida ja siis oleks minuga pahasti läinud!" lärmas yks. Ilmselt hea eluga ära harjunud. Kui ma oleks julgeolekutöötaja, kutsuksin ta kontorisse, vaataksin talle leebelt otsa ja kysiksin: "No öelge nyyd ise, mis teie elul siin, meie kallil sotsialistlikul kodumaal viga on, kui te võite kogu maailma ees pasundada, et kõige tavalisema pärimise peale juhtub teiega midagi ebamääraselt väga-väga paha, ja ehkki see on sulaselge laim, ei tehta teiega ometi midagi? Ameerikas oleks te juba ammu kohtusse kaevatud ja kodust ilma jäänud."

Teiseks on see kena näide, kuidas tarbijast, kes on meediaga kohandunud, saab väikeettevõtja, kes varustab turgu nišitootega. Iseenesest ju kiiduväärne, algatusvõime ja puha. Teised tarbijad peaks tänulikud olema, mitte sõimama. Ökoloogiliselt puhas väiketootja kauni loodusega Šotimaa nõlvadelt, ei ekspluateeri vaeseid syyrlasi ega midagi.

Kolmandaks näitab juhtum, et permanentne petitsioonihullus on väljunud mõistuse kontrolli alt. Faktidest huvitumata algatatakse ylemaailmne emotsionaalne ahelreaktsioon ykskõik millisel tundeliselt sobilikul ajendil. Eks ka petitsioon on muidugi toode.

Seda enam, et internetis antud hääled ei maksa midagi, nagu tegelikult teab igayks, kes sedasorti hääletuste toimemehhanismi pisutki tunnevad. Kumu viienda korruse näitusel "gateways" on isegi yks selleteemaline eksponaat: arvuti, milles saab koostada petitsioon ykskõik mille toetuseks, tellides sellele sada, tuhat või miljon toetajat vastavalt soovile.

Kuidas, muuseas, kirjeldada Avaazi pysitarbijat? Kas see on inimene, kellel on kõrge sotsiaalne teadlikkus, madal valulävi ja suur syda, või inimene, kellele meeldib mugavalt ja millegagi riskimata protestida? Kas ta sarnaneb rohkem vene turistidele, kes osalesid Egiptuses demonstratsioonidel ykskõik mille poolt, et ainult kodus uhkeid fotosid näidata, või väidetavalt Leninilt kiitust pälvinud "kasulikele idiootidele"?

Huvitav, kui paljud tõelised Syyria lesbid Avaazi teenuseid kasutavad?

Päevalehe sulgemine

Toreda pealkirja all "Eesti Päevaleht astub sammu tulevikku" kirjutab Vallo Toomet, kui õnnelikuks saavad Päevalehe lugejad sellest, et nyyd nad enam tasuta uudiseid lugeda ei saa. Kohe tuli meelde aeg, mil Ameerika kapitalistid olid kuristiku äärel, meie Nõüukogude Liidus pidime aga neile järele jõudma ja möödagi minema.

Mind huvitab, mida see asi tegelikult tähendab.

Eks see liigutus on kontserni yhtlustamispoliitika tagajärg. Manitski ähvardas EPLi kinni panna ning Luik loodab loomakese hädatappu vältida. Tõsi, Ekspressi tehnoentusiastlike praktikate pealesurumine ei ole alati kõige arukam teguviis, hoolimata Hõbemäe isiklikust rahulolust.

Samamoodi pressiti Maalehele Ekspressi kombed peale, sest "meie siin teame kõige paremini, kuidas lehte teha". Maalehel oli hoopis teistugune ärimudel, isehakanud targad lõhkusid sidemed seniste reklaamiandjate ja lugejatega - hoolimata sellest, et Maalehe ostmise eel oli just nimelt see kasumis ja Ekspress ei olnud. Aga noh, mis yhes kohas valesti, see teises jälle uuesti.

Ma ei tea, kuidas liikusid Ekspressi lugejad ja reklaamirahad, kui Ekspress sulgus. Neid arve oleks põnev näha, sest ilmselt hakkab EPLiga toimuma seesama. Põhikysimus on: kas lugejad suunduvad Delfisse või Postimehte? Kui Delfisse, mis avaldab Ekspressi, Maalehe ja EPLi uudiste kokkuvõtteid, siis pole kontserni tasandil mingit vahet. Tuleb kärpida kulud miinimumini ja las vireleb. Kui lugeja läheb Postimehe juurde, on lugu muidugi kurvem.

Jah, Postimees pani ka oma paberlehe lood mõne aja eest luku taha (ja ma ei tõesti ei usu, et neid olulisel määral ostetaks), aga Postimehel ja EPLil on mõningane vahe. Postimehe paberlugusid ymbritseb kohutav virrvarr kollasest ja poolkollasest pahnast: Elu24, endiste sopaajakirjanike vorbitud "teadusuudised", kõikuva kvaliteediga majandusuudised jne. Selle seas ei torka paberlehe kadu veebilugejale silma. Ses mõttes on PM võrreldav just nimelt Delfi, mitte EPLiga.

Mina olen Postimehest hoidunud just nimelt selle kollase läbu pärast, samamoodi Delfist. EPLi uudised ei ole eriti head, põhjalikud ega kiired, aga hädapärast ajavad asja ära ning ega mul enamaks aega olegi. Rahvusvahelisi ja kultuuriuudiseid loen niikuinii mujalt. Vahel on seal ka häid arvamusi olnud, ehkki toimetuse yldine meelsus (v.a Kadri Ibrus) läheb aina juhmimaks. Aga eks see on kogu Eesti ajakirjanduse häda. Head analyysi saab Praxisest ja Memokraadist.

Ega ma sellepärast nyyd oma tarbijakäitumist oluliselt muutma hakka. Lappan Päevalehe saidilt pealkirjad yle ja loen kord kolme-nelja nädala takka Sirpi, kui keegi Twitteris lingib. Võib-olla tõesti ERR, nagu Irve soovitas? Loodan ka, et jälle jääb natuke rohkem aega raamatute jaoks. Mul ootab Google Booksis lugemist terve virn suurepärast 17.-18. sajandi kirjandust.

Ei oleks iial uskunud, et Harri Kingot tsiteerima hakkan, aga tõepoolest: "EPL pole asendamatu. Aga nad vist seal EPL-is ei tea seda..."


P.S. Nagu ka EPLi kommentaariumis mainitakse, ei ole Ekspressi kontserni vaimustunud yleminek Apple'i suletud andmeformaadile kuigi nutikas. i-eesliitega asjad võivad ju ägedad olla, ent ennast nendega sidudes piiratakse kunstlikult võimalike tarbijate hulka. Aga noh, Hõbemäele ei suuda seda keegi selgeks teha.

Kuidas teha mitteuudist: juhend algajale ajakirjanikule

Võta aluseks tõik, et midagi ei juhtunud. Pane see pealkirja. Jätka sellest kirjutamist kogu uudise vältel.

Kui sa midagi mainid, ära lisa yhtki yksikasja. Kui sul on paari fakti jagu taustainfot, võid teha igast sellisest omaette artikli. Mis sellest, et igayks võib leida need faktikesed Google'ist või Wikipediast kiiremini ja mugavamalt, sinu päevatöö saab nõnda tehtud.

Pole vaja midagi uurida, pole vaja midagi seostada, pole vaja isegi kelleltki kommentaari kysida. No olgem ausad, kuidas sa ikka kysid kelleltki, miks midagi pole juhtunud ja ei juhtu veel tykk aega? Piinlik on ju.

Nii pole vaja leiutada isegi põhjust, miks teema jutuks võtta. Suurem jagu asju siin ilmas synnib igasuguse põhjuseta, miks mitte siis ka leheartiklid?

Ja tulemus on siin: "Michelini tärne niipea Eesti restoranidele ei tule".


P.S. Ohjah, Martin-poiss, ma tean kyll, et sa oskad paremini ka, aga see käkk on tõesti Eesti rahvusringhäälingu vääriline.

(Vaata ka: "ERR Liibanonis: oodata on arenguid". Algversioon oli nii loll, et isegi ERRi paadunud toimetajatel hakkas häbi ja see pyhiti vaikselt vaiba alla. Nagu elu hiljem näitas, oli uuendatud versioon "ERR Liibanonis: tundub, et röövijad teevad viimaseid tõmblusi" muidugi samuti totter.)

Barbi ministriks?

Elo Odrese eilse EPLi-artikli "3:2 naiste kahjuks" võttis Facebookis jutuks anonyymne algatus nimega Naised Riigikokku. Arutati, kas ja kes praegu poliitikas figureerivatest naistest ministriks sobiks - Elo on ses suhtes ysna skeptiline. Pakuti, et paremad tegijad olla opositsiooni poolel.

Kuidas võtta - ega Marju Lauristin ka enam peibutuspardi staatusest kõrgemale tiku. Kes SDE-st siis veel jääb? Katrin Saks, Marianne Mikko, Barbi Pilvre... Nojah, iseenesest võiks ju ka. Andra Veidemann? Khm. Keskerakond? Kadri Simson või Evelyn Sepp? Yana Toom? Olga Sõtnik? Too Lasnamäe ninjatydruk, kelle nimi praegu ei meenu? Ohjah. Teisalt - kui nyyd Jänese, Maripuu ja Paloga võrrelda, hullemaks ikka ei lähe.

See häda mõnevõrra tõesti kimbutab, et praegu poliitikas pildile jäänud naistest enamik ei jäta väga tugevalt professionaalset mulljet, erinevalt näiteks Tõnissonist ja Kirsipuust. Et järgmistele uks lahti teha ja avalikku kuvandit muuta, peaks naisministrid olema tugevamad kui keskmised meesministrid. Aga viimasel ajal on olnud hoopis nõrgemad.

Valiku parandamiseks on kaks teed: lasta senistel naispoliitikutel veidi madalamates ametites karastuda ja uusi tulijaid rohkem esile tõsta, sh ka veenda ise rohkem sõna võtma. Eks oleks abi sellestki, kui õnnestuks erasektorist või kõrgematest riigiametitest poliitikasse värsket verd saada. Ebakompetentseid poliitikuid on niigi kyll.

Muuseas, SDE aktiivseim blogijanna on Tiia Tiik. Kellele ta poliitikuna silma on jäänud, tõstku käsi. Eks nii vist kipubki olema - kes tahab poliitikas midagi tõsist teha, blogimiseks eriti aega ei leia. Eiki Nestor ja Evelyn Sepp on vähesed erandid, viimane muidugi nyyd enam Riigikogust rääkida ei saagi. Savisaar ostab teenust sisse, teised niisugusteks kuludeks raha ei leia. Nii jäävadki sotsvõrgustikud valdavalt marginaalidele nagu Facebooki kuninganna Andra Veidemann, rändtuulelipu võitja. Hiiglaslikku populaarsust see ei too, ent meelde nad igal juhul jäävad. Asi seegi naistevaesel ajal.

Aga esialgu, kuni suuremaid staare pole, võiks tõesti Barbi ministriks panna, näiteks kultuuri või sotsiaali peale. Ken meil pealegi juba oli.


P.S. Endistel ja praegustel rohelistel soovitan lugeda Tiia Tiigi kirjeldust Eesti Pimedate Liidu koosolekust. Yhelt poolt tuleb tuttav ette, teiselt poolt tekitab kergendustunde: kuskil on veel hädisem asjakorraldus. Tõsi, on ka, kellega võrrelda.

Eetilise välimusega emakeelenädal

Eile kuulutas THI välja kirjatalgud pealkirjaga "Eesti ustest – sisse, välja". Ma saan aru, et emakeelepäev ja puha, aga minu jaoks on see interpunktuatsioon ikkagi imelik. Mina oleks asetanud kirjavahemärgid teisiti: "Eesti ustest sisse-välja". Praegune pealkiri tundub viitavat pigem Eesti uksetööstusele, mitte Eestist sisse ja välja käimisele. Kumb meist stilistiliselt pime on, mina või Ilves?

Täna leidsin Bioneeri ja EMSLi kaudu Tartu Ylikooli Tervishoiu Instituudi vana pressiteate. Selgus, et meditsiinilinnaku rahvas on kesklinnas elavatest filoloogidest liiga kaugele jäänud - enam ei osata otsekõne ymber jutumärke ja komasid panna. "Niimoodi kasutatakse kirjavahemärke," ytles vana indiaanlane õpetlikult. "Mitte niimoodi", kinnitas noor indiaanlane võtlikult.

See-eest komistasin ka yhe ilusa fraasi otsa: "...turvatarvik ei tohi rikkuda pakendi eetilist välimust..." Yhtaegu luuleline ja filosoofiline, kas pole?

Eks seda näeb, mis homne toob: eetilise välimuse või eestilised uksed.

Puuduliku keeltealase haridusega

Eneseirooniat nautiv Päevaleht pakub täna toredat komplekti: lõbus uudis Siberi asutusest, mille kunstnik ei saanud aru "s nemetskimi bukvami" kirjutatud tekstist, on yhtlasi ka kodune ylesanne õigekirjahuvilistele.

Mitu viga leiad sina?

Siberis kasutati rahvusvahelise vastuvõtu dekoratsioonideks natsisaksamaa ajalehti

Kahevõistluse maailmameistrivõistluste organiseerijad kasutasid Venemaal pressivastuvõttu korraldades kogemata dekoratsioonideks ajalehti, kus terendasid pealkirjad: "Reichi valitseja Hitler!" ja "Invasioon on alanud."

Korraldajad on äpardunud dekorastsioonide kasutamise pärast vabandanud, öeldes, et natside ajalehed sattusid dekoratsioonide sekka kogemata. Nimelt kasutati vastuvõtu laudadel välismaiseid vanu ajalehti erinevates keeltes, vahendab Spiegel.

Kasutatud lehtede hulka oli sattunud ajalehed "Der Angriff" ja "Deutsche Allgemeine Zeitung". "Der Angriff" oli natside poolt 1927. aastal rajatud ajaleht, mida andis välja propagandaminister Joseph Goebbels.

"Meil ei olnud poliitilist tagamõtet," vabandas Ugra Klassikalise Tearikeskuse pradirektor Irina Tashenko. Ajalehed valis välja kunstnik, kes oli puuduliku keeltealase haridusega ja ei suutnud ladina tähestikust aru saada.

Ugra keskus on kahevõistluse üritusi korraldanud juba viis aastat.

Aeglane ajakirjandus

Päevalehe vestlusringis nurisevad suured ajakirjandusninad, et rahvas loeb mitte häid paberlehti, vaid viletsast veebi. Nenditakse, et lugeja on loll, loeb kollast kõntsa.

Lugesin ja jõudsin arusaamisele, et kyllap olen minagi loll. Mitte ei mõista, miks nad nurisevad. Tehku siis sama head veebi kui nende imetoredad paberlehed on? Oskavad ju kyll. Olgu teistega, mis on, aga Luigel on suisa oma leht, isegi mitu. Ekspressi veeb on kah kollasem kui paber, Delfist rääkimata. Ise toodab ja ikka viriseb.

Kui lugeja maitse on kehv, annab seda ometi arendada. See võiks siis olla aeglane ajakirjandus, nii nagu on viimastel aastatel moes slow food - ma pean silmas mitte yliaeglast hautamist, vaid hea toidu rahulikku valmistamist ja nautimist.

Eks sedalaadi ideid liigub ka. Yks Lääne ajakirjanik pakkus just välja ajalehe Vanad Uudised, mis kirjutaks teenimatult tähelepanuta jäänud asjadest ja inimestest. Mõnus mõte.

Toimetatud Eesti

Olen mõnegi tuttavaga aeg-ajalt arutanud, kui palju ytleb lugejale raamatu tõlkija või toimetaja nimi. Suhteliselt vähe vist, suurem jagu inimesi pole ju kuigi agarad lugejad. Tõlkijate ja toimetajate vastu on põhjust huvi tunda vaid neil, kes kas ysna palju loevad või ise raamatuid valmistavad. Vahel ei pane raamatupoed ja kirjastused raamatututvustuse kõrvale isegi autori nime, peetakse ylearuseks. Mis siis teistest tahta?

Tõlkijaid omakorda tuntakse rohkem kui toimetajaid. Neile antakse auhindu (ehkki pisikesi), algatatakse tõlkeprogramme (ehkki nõdrakesi), vahel harva ilmub ka tõlkekogumikke (mõne aja eest näiteks Harald Rajametsa oma). Tõlkijaid mainitakse ikka raamatuarvustustes, kui arvustaja just väga noor ja ullike pole; toimetajaid vaid siis, kui midagi tõsiselt viltu on läinud.

Samas on toimetajatel tugev pikaajaline mõju. Autorid ja tõlkijad kujundavad muidugi samuti keelt, ent toimetajad loovad selles yhtluse. Tihti ei passi ajakirjaniku või kirjaniku tekst toimetamata kujul yldse trykki lasta. Et muidu hea ivaga, ent äpardunud vormis juttu tõsiselt toimetada, on muidugi vaja tugeva stiilitajuga kogenud toimetajat, kes julgeks teksti muuta, kuid ei teeks seda yleliia.

Meil on selliseid olnud kyll. Kui mõne aja eest Linda Ruud suri, täheldas yks ta kolleeg, et Lindata näeks eesti luule ysna teistsugune välja, aga tema järelehyyded kogu kohalikus ajakirjanduses võinuks peoga ära katta. Legendaarseid toimetajaid on tänagi, ehkki vähe. Ja enamjaolt on need tundmatud legendid: tuntud ainult nende seas, kes aja- ja muidukirjanduse telgitaguseid teavad. Helju Vals võtab vahel ikka sõna, tema eeskujul mõni noorgi, kuid enamasti sulanduvad toimetajad vaikselt tausta ja lavale ei trygi. Eks seda ole nende palganumbritest näha ka.

Praegu on vana, nõukogudeaegse kooliga toimetajaist mõni veel alles, ehkki suurem jagu juba läinud või minekul. Mõni noor ja innukas filoloog võiks võtta kätte ning teha Eesti toimetajatest alguses bakalaureuse-, siis magistritöö ning lõpuks raamatugi. Korjata mälestusi nii kolleegidelt kui ka toimetatutelt. Kes keda ja kuidas mõjutas, milliseid jälgi jättis. Mismoodi näevad välja need kohad Eesti kultuuri- ja keeleloos, kuhu keegi tavaliselt ei vaata.

Kui hästi kirjutada, võiks sellest saada päris põnev raamat. Nimeks võiks panna näiteks "Toimetatud Eesti".

No ja mis teie siis ootasite?

Lugesin eile uuringuraportit, mille kõige muljetavaldavam osa oli autori blaseerunud hääletoon: "Pole yllatav, et...", "Nagu varasematest uuringutest teada...", "Seetõttu ei maksa imestada...", "Ei paku kuigivõrd uut ka...". Napid erinevused tuttavaist teadmistest taandati tähtsusetuteks või triviaalseteks. Kui autori enda kokkuvõtet uskuda, polnud tema töös midagi huvitavat ega tähelepanuväärset.

Silme ette kerkis tyhermaa, lõputu tolmuga kaetud lagendik, kus pole yhtki pinnavormi, millel pilk võiks peatuda, ainsatki taime või looma, yksnes hall hägune silmapiir halli maa ja taeva vahel. Miks kulutab inimene enda ja teiste aega, kirjutades, et tal polnud mingit põhjust kirjutada?


***

Koju sõites sirvisin bussis lehte. Pealkirjad rääkisid plahvatusest Domodedovo lennujaamas, kymmekond surnut ja kolmkymmend vigastatut või umbes nii. Vene võimud kahtlustavad kaukaaslasi, kuna yks kahtlusalune näinud kaukaaslase moodi välja. Nojah, kahtlemata võib väljanägemise järgi eristada mitte yksnes grusiini ja iraanlast, vaid ka seda, mis värvi pass oli kirjeldatava taskus ja mida ta ämm eile lõunaks sõi.

Päeval, mitu tundi enne plahvatust seisis samas portaalis lugu sellest, kuidas Venemaa linnakeses mõisteti kohalike ksenofoobide juht tadžiki surnukspeksmise eest tingimisi vangi. Provintsi kitsukesed olud, neegreid pole kuskilt võtta.


***

Teiste uudiste seas figureeris ka artikkel töölepinguseadusest. Pärast seda, kui esimesed haiguspäevad inimeste endi kaela jäeti, käivad kõik haigest peast tööl edasi. Koju jäädakse ainult siis, kui teisiti enam kuidagi ei saa. Tulemus? Kergete haigestumiste arv tervishoiustatistikas langeb, raskete arv tõuseb, nakkused levivad yha edukamalt.

Täitsa tõsi, olen mitut tõbist tööl näinud ning käin ka ise kontoris, kuni vähegi jaksan. Kõigele lisaks on igal pool nii palju inimesi koondatud, et pole kedagi, kes haige töö ära teeks. Mis mõtet on haiguslehte võtta, kui pead niikuinii töötama?


***

Mis järelduse sellest kõigest teha võiks?

Inimestele meeldib tegelda asjadega, mis ei paku yllatusi. Olgu hea või halb, peaasi, et tulemus oleks ette teada. Kui kommi põske pistad, läheb suu magusaks; kui kuumaveekannu kaela tõmbad, hakkab valus. Vajutad lylitit, syttib tuli. Põhjus ja tagajärg.

Igatseme igavat, etttemääratud elu.

Äraaetud hobused lastakse ju maha

Tänane Päevaleht.

Mis meid kõiki seob?

Mis on yhist tulekahjul, modellidel ja kunstniku uppuval laeval?

Kommentaarid,
kommentaarid,
kommentaarid.

Ehk ongi see eestlaste rahvusyhtsuse alus, tugi, side ja kondiliim.

Pakun välja kunstilis-poliitilis-iroonilis-meediakriitilis-reflektoorse projekti: riputage yles Eesti põhiseadus, laske seda vabalt kommenteerida (poetades aeg-ajalt linke meediaväljaannete kommentaariumitesse ja popimatesse blogidesse) ning andke aasta pärast trykki kommenteeritud väljaanne. Kas riigikogu selle kinnitab, on juba tema mure; rahva mandaat on igatahes olemas. Noh, kes teeb ära?

Kokatädid lehetoimetustes

Rain Kooli kurtis hiljuti, et Eesti lehed ei saa siiani aru, misasi on internet, rääkimata muudest toredatest vidinatest nagu tahvelarvutid. Küllike Rooväli nentis, et veebi mõistetakse pruukida vaid klikikogumiseks. Ilmselt on õigus mõlemal.

Päevalehel juhtus täna järjekordne tööõnnetus. Pealklirja all "Miks inglased Narva kolisid?" jutustavad Andres Eilart ja Aavo Kokk paari faktikribula jagu suitsetamisest 17. sajandi Euroopas. Ainult pealkirjaga ei seostu tekstis ykski lause.

Kyllap sest paberlehes juttu on. Lugu lõpeb kui noaga lõigatud; nähtavasti unustati lisada märge, et edasi tuleks lugeda paberilt. Ega see pole mingi erand, vähem silmatorkavaid juhtumeid on kõik kohad täis. Lehekujundajad teavad infograafika tähtsust, ent netis on sellega nagu on: kes riputab joonised ja pildid yles imepisikesena kui seasilmad, kes jätab yldse ära.

Aga internet ei ole yksnes tselluloosivabrikute reklaampind. Igal veebilehe lugejal ei ole arvuti kõrval virna värskeid ajalehti. Ma kahtlen sygavalt, kas neid tegelikult kuigi palju ongi, kes veebis poolikut artiklit nähes kohe leheputkasse tormavad. Pigem mõjutab see lugejaskonda teistpidi - aina vähemad neist tulevad tagasi. Narri lugejat yheksa korda...

Kord veebi riputatu jääb sinna pikaks ajaks. Harva viitsitakse leheveebides käkitut parandada, uus sisu tuleb ju kogu aeg peale. Teisalt on Eesti ajalehed loobunud internetisisu kvaliteedikontrollist. Paberlehtedes see harjumuse jõul veel toimib, mis näitab, et toimetuste strateegia kujundajad mõtlevad ikka veel internetist kui paberi ripatsist. Niivõrd kui me ajakirjandusel muidugi strateegiat ongi; tihtipeale tundub, et seda asendavad paanika, eufooria ja improvisatsioon.

Mis siis saab? Midagi ei saa. Väikesel turul tasub kvaliteet ennast ära yksnes siis, kui kõik turuosalised seda tahavad. Kui yks konkurentidest hakkab kvaliteedi arvelt odavamalt tootma, järgnevad teised sellele ysna ruttu.

Õnneks ei pea Eesti lehed ka väliskonkurentsi kartma. Nagu Tõnn Sarv mõne aja eest märkis, on eestlased tänini suures osas umbkeelsed. Seda ka meediatarbimises: suurem jagu inimesi ei tunne end yheski võõrkeeles nii vabalt, et neis igapäevaseid uudiseid lugeda.

Infoajastu on toonud väikestesse yhiskondadesse uut laadi kihistumise. Kes suudab mõista teisi keeli ja keerulisi tekste, orienteeruda kõikvõimalikes moodsates ja muutlikes infoallikates, võib soovi või vajaduse korral ka Eestist ära minna, olgu fyysiliselt või vaimselt. Kellel see yle jõu käib, jääb siia, tahtku või ärgu tahtku. Väiksem maailm, vähem valikuid.

Kes siseturule toodab, võib sellega arvestada ja käituda nagu kehvemat sorti koolisöökla kokk: söö seda plöga, mis ma su pudrukaussi lajatan, või ole nälgas. Vaba maa, otsusta ise.

Kuri Kivirähk ja Leebe Liblikas

Laupäevases EPLis kirjutas Madis Kolk Andrus Kivirähust, kurjusest ja teatrist. Mõnes suhtes olen temaga nõus, mõnes ei ole.

Minu jaoks rõhutab Kolk liialt Kivirähu kurjust. Mitte kõik, mida Kivirähk kirjutab, ei ole soe sõbralik huumor. Osa sellest on satiir ning satiir peabki olema terav. See ei saa olla leebe, leebe satiir on hambutu. Kuid ehkki Kivirähk on mõnikord kuri, ei ole ta seda pelgast kurjuselustist - ta on kuri alati asja pärast, mingil konkreetsel põhjusel. Temas pole isegi õiget viha mitte. Arvan, et oskan seda ära tunda, sest, noh, minus endas teinekord on.

Kolgi loo põhiteema on siiski teine: imestus selle yle, et Kivirähk võtab kurjustada kõikjal mujal, ent mitte teatris. Olen seda ka ise tähele pannud.

Kui tuli välja "Rehepapp" ja Kivirähk muutus populaarsest humoristist kultuskirjanikuks, sattus mulle näppu ka paar ta varasemat teost. "Rehepapi" retseptsiooni taustal oli eriti huvitav võrrelda seda "Liblikaga". Toona nuriseti ysna tihti, et "Rehepapp" olevat õel, selles puuduvat nii-ytelda positiivne programm. (Vaesed kriitikud ei osanud uneski näha, kui rõõmsameelne ja reibas tundub "Rehepapp" Kivirähu järgmise raamatu kõrval, mida võõramaistes kuurortides eestlaste pyhakirjaks pidama hakatakse.)

Mulle tundub, et Kivirähul on positiivne programm täiesti olemas. Ta pani selle kirja "Liblikas", ent keegi ei pannud tema positiivsust tähele. Lugejaid ei huvita positiivne programm, lõhkuda on palju põnevam. Ja ega kriitikudki ole midagi muud kui vaid yks sort lugejaid. Mis tal siis muud yle jäi kui publikuga kohaneda?

Yht asja märkasin ma "Liblikas" veel, mis seletab mõndagi. Ehkki Kolk seda just niimoodi ei sõnasta, torkab see silma ka Kivirähu neis näidendeis, mis kõnelevad teatrist, näiteks "Teatriparadiisis". Kivirähk nimelt armastab teatrit. Ausalt, siiralt ja kirega, võib-olla isegi pisut sentimentaalselt. Väga sympaatne joon.

See eesti keele säädus... Vol. 2

Vanu tekste lapates leidsin pea pooleteist aasta vanuse kirjatyki. "Parim enne" on kyll tõenäoliselt möödas, ent "kõlblik kuni" arvatavasti veel mitte, ehkki mõni viidatud syndmus kipub praegu meelest minema. Niisama raisku lasta ka ei taha, las ripub parem siin. Pealegi ei viitsi ma praegu tõsistest asjadest korralikult blogida, see laul on aga juba olemas.

Laulda vana hea "See Vene riigi säädus" viisi peal.


***

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

EKI-l võimu oli vähe,
tema sõda alustas,
sest ajalehti yle
tema voli ihaldas.

Deskriptiivne paradigma,
nii uhke oli ta.
Käis pauk ja normatiivseks
ta tehti päevaga.

Päevaleht, see uhke meedia,
tema kohtus võitmata,
kuid uue säädusega
saab yle kaela ta.

Õigekeelsussõnaraama-
tu lahti tegime
ja pensjonäre nähes
sealt jalga lasime.

Tiiu Erelt rõivit kannab,
mis potisinised,
aumärke neile annab,
kel käed on tindised.

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

Eelmine kord sai teemat käsiteldud siin.

Syya ei synni, aga vaata, kui ilus!

Rain Kooli tähistas Sirbi 70. synnipäeva kysimisega, kas meil sellist kultuurilehte ylepea tarvis on. Vasta: jah, on kyll. Mis sellest, kui ei mõika. Samamoodi oli mõnel mehel 1944. aasta sygisel tarvis lyhikeses perspektiivis täiesti mõttetut tankirusikat, mis osutus äärmiselt vajalikuks 45 aastat hiljem. Kurat, laske vähemalt paar pauku õhkugi!

Mind see õhkupaugutamine ikkagi natuke häirib. RK ise ju loomustab ka Sirpi nõndaviisi:

Lakanud olemast ühiskondlik arvamusliider, lakanud loomast Eesti rahva kultuuri-, mõtlemise ning sisuliselt kogu olemise ühist fooni.

Mõneti on mul sellest ikkagi kahju. Ma ei arva, et see peaks tingimata nii olema. Et seda tuleks võtta nii enesestmõistetavalt, nagu Sirbi praegused tegijad paistavad võtvat. Tundub, et saaks paremini, kui tahaks. Kui vähemalt yritakski mitte yksnes pilvi kõmmutada.

Aga ega ta, tyhi, naljalt kuhugi kao. Enamiku eestlaste jaoks on Sirp nagu kodumaine põllumajandus: ise me selle saadusi suurt ei tarbi (leibki võib tulla Lätist või Soomest, piima igayks enam ei joo ja kyyslauk kasvab Hiinas), ent põhimõtteliselt tahaksime, et ta alles oleks. Nii igaks juhuks, sentimentaalsetel põhjustel. Mõnikord purjus peaga on ilus vaadata.

No palju õnne sellegi puhul.

Kuidas suhelda ajakirjandusega

Ära hakka talle pihtima.
Ole ettevaatlik iga toll.
Ära žurnalisti usalda.

"Makk ei tööta," väidab ta.
Kui seda usud, oled loll.
Ära žurnalisti usalda.

Kui oma armsamast jutustad,
näed kõike trykis hommikul.
Ära žurnalisti usalda.

Sõnad on talle väänata
ja narriks jääda on sinu roll.
Ära hakka talle pihtima.

"Aga X on kena," ta kinnitab.
"Ta koolis oli sõbrannaks mul."
Ära žurnalisti usalda.

Sõber, vaenlane, kaine või täis kui troll,
mees, naine - pea meeles, mis öeldud sul.
Oleks rumal talle pihtida.
Ära žurnalisti usalda.


***

Ei ole kõige elegantsem tõlge, aga paremat mul ka pole.
Autor.
Algtekst.