Oop otsib onni

Pärast mõningast rehkendamist selgus, et praeguse palgaga ei jaksa ma oma yhetoalist yyrikat pidada. (See seletab ka, kuhu kadus raha mu pangaarvelt.) Riigiamet on paraku nõnda kulukas hobi, et kahju kyll, aga sellest tuleb loobuda.

Teisalt pean ma poolest septembrist alates niikuinii igal nädalal kolm tööpäeva Tartus veetma. Kujutlege nyyd riigiametnikku, kes käib kontoris ainult kaks päeva nädalas. Kujutlete? Ammet ei kujutle, fantaasiat ei jätku.

Nii et nyyd tuleks leida Tartus kiiresti yks odav korter ja yks kuni mitu tööd, mida magistrantuuri kõrvalt teha kannataks. Kui kellelgi yle jääb, andke teada. Kolimisabi kuluks põhimõtteliselt ka ära, kui leian paiga, kuhu kolida.

Kuidas tutvustada ilusat Eestimaad

Anonyymseks jääda soovivale asulale anti võimalus tutvustada end lugejatele portaalis, mis räägib Eesti omavalitsustest. Seal ei ole reklaami, ainult lyhike tekst ja fotod informatiivsete allkirjadega - ideaalis just see, mis iga piirkonda kõige paremini iseloomustab.

Anonyymseks jääda soovivas asulas yht-teist tõepoolest leidub: Baltimaade suurim puithoone - 19. sajandi II poolel valminud kurttummade kool, 1928 ehitatud raudteejaam, kaks vana ja korralikku parki, tunnustatud helilooja mälestustahvel, rahvusliku ärkamisaja suurkuju haud, rahvuspoetessi synnikoht, 15.-18. sajandi kalmistu, varemeis mõisahoone, linnamägi...

Mida meie sõbrad kohalikust omavalitsusest siis läkitasid? Kaks pilti kohaliku Konsumi luitunud majakarbist, yhe riigilipu ja postipangaga postkontorist, yhe loetamatu sildiga ettevõtte sarast, kaks tyypilistest korrusmajadest, mida võib pildistada ykskõik kus. Paar pisut paremat fotot ka: kirikust, vallamajast, soisevõitu jõekäärust ja yhest kujust uue koolimaja ees.

Tõepoolest, kyllap on omavalitsejatel õigus: ju teatud mõttes sobibki nende asulat kõige paremini iseloomustama foto, mille keskel ilutseb larakas Konsumi logo, selle all aga kirjad "Brand outlet", "Lilled" ning "Apotheka". Raske oleks leida kaadrit, mis kohalikus kultuuriloolises kontekstis ytleks selgemini: "Ära tule, absoluutselt mõttetu koht!"

"There's only one good use for a small town: you know that you wanna get out," laulsid Lou Reed ja J. J. Cale. Ma pole seda vaadet kuigi tihti nii avalikult propageeritavat näinud. Värskendav avameelsus.

Miskipärast hakkas ikkagi kurb.


P.S. Ikka parem kui foto Savisaarest Valli baari ees. Yks anonyymseks jääda sooviv linnavalitsus pakkus seda ka.

Eesti elanike keskmine vanus

Kui kedagi miskipärast huvitama peaks, siis see on meestel 37,1 ja naistel 42,0 aastat.

Sattusin täna töö käigus silmitsi kummalise tõigaga, et sellist näitajat Statistikaameti kodulehel ei ripu ja ka mujalt oli seda raske leida. Näiteks Maardu elanike keskmine vanus on Vikipeediaski mainitud, aga Eesti kohta sellist numbrit lihtsalt pole. Nii et arvutasin välja.

Aluseks on 2010. aasta 1. jaanuari seis Statistikaameti andmebaasi tabelis koodiga RV023. Jätsin kõrvale alla 1-aastased ning 85+, kuna esimesi oli vilets valemisse lisada (jajah, ma võinuks liita igale vanusele 1 ja pärast 1 maha arvata), teised on esitatud grupina ja kolmandaks on mõlemaid õnneks liiga vähe, et tulemust oluliselt mõjutada. Ega mul nii ylitäpset vastust tarvis olnudki.


***

Muude tegemiste vahel jõudsin arusaamisele, et statistilised keskmised ei ole sugugi triviaalsed, vaid võivad - ja isegi peaksid - panema järele mõtlema.

Näiteks on Eesti keskmine mees nimega Vladimir Ivanov ja keskmine naine Olga Ivanova, aga nad mõlemad on eestlased, samuti on eesti keel nende emakeel. Neil on 1,43 last, ehk siis yks kahe peale (ilmselt poeg, poisse on natuke rohkem) ning yks võiks olla mehe laps eelmisest kooselust, kes elab ema juures (tasakaalu huvides siis tydruk). Ja ehkki ma pole selle kohta statistikat näinud, võin empiirilise materjali põhjal oletada, et alimente Vladimir tytre emale ei maksa või vähemalt yritab kõrvale vingerdada.

Järeldagu igayks sellest siis, mida tahab.

Integratsioon ja raha

Oma esimesest sularahamaksest sain tagasi viis mynti. Kolm pisemat neist olid värsked, Eesti omad, kaks suuremat Soomes väljastatud, nagu tunnistasid nende tagakyljed. Eks me õpime neid nyyd eristama. Rahad liiguvad, inimesed liiguvad.

Sattusin suvel uue töökoha suveyritusega seoses yhte Harjumaa kylakesse. Põllu peal seisis silt: siit leiti kunagi rahapada. Mynte mitmelt maalt, Põhja-Euroopast Araabia ja Bytsantsini.

Samas kõrval lagunes vaikselt mõisahoone, pystitatud eelmise sajandivahetuse majandustõusu aegu. Nõukogude ajal oli seal miski kolhoosiasutus. Kui tuli Eesti võim ja kõik jälle oma rahvale kuulus, tassiti sakste maja laiali, keraamiliste ahjukahliteni välja. Ainult ahervare on järel. Inimesed läksid, rahad läksid, tagasi pole tulnud.

Esimesel jaanuaril Lasnamäe kaudu Tallinna sõites olid Lukoili tanklas kymmekond korda suuremad hinnanumbrid kui Statoilis. Teine ajavöönd.

Keegi kysis hiljuti Twitteris, kas Eestis on neidki, kes said euro tulekust teada allues 1. jaanuaril. Teine vastas, et sama palju kui neid, kes helistasid vana-aastaõhtul Jaani ja Marko telepoodi. Kahtlustan siiski, et vastajal polnud õigus. Võib-olla need inimesed ei vaata lihtsalt eestikeelseid telekanaleid.

Meie raha, teie raha, nende ehk võõras raha. Kas minu inimesed on ka sinu inimesed? Jagatud mure on pool muret, jagatud keel on kaheharuline keel. Kui riik on meie oma, kas me saame siis valida, kelle oma ta veel on?

Kadunud kaardi saladus

Käisin mitu päeva tööl ringi ilma uksekaardita. Kes teab, kuhu ma ta pista võisin - töölaual ega sahtlites polnud, kodus raamatute vahel ega diivanipragudes samuti. Arendasin välja asjakohased nipid ja tehnikad.

Lift lubab ilma kaardita sõita esimesele korrusele. Seal käib palju rahvast, saab hääletada.

Õigest koridorist ymber nurga käänates ja yles minnes pääseb kolmandale korrusele. Kui nina vastu ukseklaasi suruda ja abituid liigutusi teha, laseb mõni mööduja ikka sisse.

Ukse tagant võib ka toakaaslastele helistada ja laulda: "Laske sisse mardisandid, kaske, kaske!" Samuti saab neilt kaarti laenata, kui on tarvis korraks maja peale lipata.

Lõunal on kasulik käia kellegagi koos.

Jne.

Lõpuks kysisin fuajeest ajutise kaardi, millega igale poole ei pääse, aga hädaga ajab asja ära. Hästi ei tahtnud kyll töötada ning liftil ajas korraks juhtme kokku, punased ja rohelised tuled vilkusid ilusasti.

Mõistagi oli kaart mul kogu selle aja kotis, tassisin teist mööda ilma ringi ega teinud märkamagi. Nyyd on tal natuke solvunud ilme.

Suitsukanajalajäljed kultuurirahva hinges

Sel ajal, kui teised lõunal käisid, lugesin mina värsket Vikerkaart, Kalev Kesküla erinumbrit. Oma kolm või neli autorit järjest meenutasid "Elu sumedusest" peamiselt seda, kuidas kultuuritoimetajad istusid Kalamaja rannas ning olid õllekõrvased suitsukanajalad toetanud värskele Sirbile. Ju need kanajalad meie kultuurirahvale hinge peale käivad.

Mulle ka. Mõtlesin - mis mõtlesin, tundsin! -, kuidas tahaks õlut ja suitsukana. Yksvahe olid kõik turud neid Meerikamaiste kaheksa- või kymnekoivaliste kanade suitsujäsemeid täis, Bushi koibadeks hyyti. Tõsi, toona sai neid ikka rohkem veini kõrvale järatud - õilis Monastõrskaja Izba, mille väärtusi Keskülagi korra avalikult kaitses, kui järjekordne kodanlasest veiniaadlik tudengite lemmikjooki põlastama kippus. Rahvasuu hädaldas, et kanad olla steroididest pungil, nii nagu neid tervisehysteeriaid ikka esinema kipub. Hädaldas kyll, aga täis suuga.

Ei ole nyyd enam odavaid kanakoibi, otsa said nad kõik ja uutel kanadel on ainult kaks jalga. Ei ole ka Kesküla.

Mis sest rääkida, lähemas perspektiivis ei ole õlutki. Lõunalt tulijatega oli juttu uhkest raamatuesitlusest: võidaks ju sealgi õlut ja suitsukana pakkuda, reedene päev toob Sirbi sõrmede pyhkimiseks ise kätte. Igati viisi- ja moodupärane yritusevorm, kirjandussegi raiutud.

Aga ei, kultuursed ollakse. Kirjandusega tegele vabal ajal. Ja kes seda Sirpi ikka loeb.

My name is Samsa, Gregor Samsa

Unenäod lähevad yha imelikumaks. Seekordne oli PDF-formaadis (?!) ja rääkis sõjaväelaste majutamisest - noh, nii Kolmekymneaastase sõja aegses tähenduses (et muudkui aga tulevad tuppa ja majutuvad). Mäletan lausealgust "Muuseas, eelmine, 1994. aastal kehtima hakanud regulatsioon sätestas...".

Vähemalt on sellele selge seletus: sain eile teada, et Havaile pole 1985. aastast imporditud ainsatki mesimummi. Seepärast on nende impordile Euroopa Liitu tehtud erand vastava määruse alusel, ehkki Havail tarumardikaid ja yht teatavat lestaperet ei kontrollita. Seos eelpool käsitletuga on, mõistagi, ilmne.

Yleeile kirjutasin memo. Jube lõbus oli, ammu pole teinud. Peaks veel kirjutama, memod on yks vahva, lustakas ja fantaasiarikas žanr.

Olemise talutav kergus

Sada teemat on pooleli, kuidagi ei jõua kirjutama. Keelefašismist, blogidest, pseudonyymsusest... mingid asjad olid veel. Keegi võiks neid mulle aeg-ajalt meelde tuletada, vast siis kirjutan ka.


***

Seisin hommikul valgusfoori taga. Mammi mu kõrval seletas papile: "Ja ta ei öelnudki, kus ta ylemus istub! Kujutad ette, see on veel see kõige hullem vastus: ta ei tea! Arst ytleb mulle, et tema ei tea, kus tema asutuse ylemus on!"

Vaat' see on ametniku eetika! Mina ka ei ytleks, kui mult niiviisi kysitaks. Piinake, kui tahate - oktoobrilaps saladust ei reeda!

Ja yldse, milleks neile see saladus? Mu ylemus on kena inimene, las ta saab ka hingata.


***

Aitäh kõigile uutele toredatele inimestele, kellega ma nädalavahetuse synnipäeval tuttavaks sain, ning vanadele tuttavatele, kellega tutvust uuendasin. Kes mind pärast yritust ikka veel tunda tahab, võiks sellest kunagi märku anda - mul on jube vilets nimemälu. (Ei, neid, kes pyhaba lõunaks veel alles jäid, ma ikka mäletan. Aga neid oli vähe ka.)


***

Homme lõpule jõudva koolituse asjus väga palju avameelitseda ei tahaks - mu kiitus tooks tõenäoliselt inimestele hulga pahandust ja laitus poleks teps mitte parem. Näiteks kaotsiläinud lektori kohta jõudsin anda potentsiaalsele tööandjale negatiivse soovituse juba enne, kui ta pool tundi hiljem yles leiti. Ega ta halvasti kõnelnudki. Samas räägiti koolitusel bullshit bingo'st, mis on minu arvates väga positiivne... aga nyyd olengi vist juba liiga laialt suud paotanud.


***

Muuseas: kas te teadsite, et ISIC-kaardiga saab Estonia pileteilt 50% allahindlust? Draamateater pakub näiteks ainult 15%. Me ooperit, me ooperit...


***

Raamatuvirnad aina kuhjuvad. Raamatud tahavad lugemist, tõlkimist, arvustamist, läbitöötamist... mõni isegi kirjutamist. Eks ma teen seda kõike ka, ent prokrastinaatorina olen siiski tugevam. No see on yks mu loomupäraseid andeid, mis teha.

Ei, parem hakkan jälle tööle ja kirjutan Heimtali mõisatalli unikaalsest ajaloolisest väärtusest. Eile kiitsin näiteks Saimre talu sigalat. Tegelikult on see kõik päris huvitav ja õpetlik.


***

Mis on selle jutu moraal? Moraali ei ole. Katsuge ilma hakkama saada. Algul on muidugi harjumatu, kuid uskuge, varsti hakkab kerge ja hea. Kyll mina juba tean.

Rahvalikke pajatusi statistikast

Võimalik, et mul seisab kunagi ees auväärne ylesanne ammeti kulul nalja teha, nii et need naljad isegi trykimusta näevad. Valmistun selleks tasapisi. Esialgu korjan temaatilisi pajatusi ja muud folkloori.


***

Läinud statistik poodi hinnaloendust tegema. Poemees astunud ligi. "Mis sa teed, statistik?" "Hindu loendan," kostnud too. "Oi heldeke, ära seda hullu tempu kyll tee!" ehmatanud poodnik. "Kas sa siis ei tea, et kui poes kõik hinnad kokku lugeda, vajub see kõige krempliga maaa alla? Siis saab siit ainult jaaniöösi ostmas käia. Las ma annan sulle parem timpsaia." Statistikul jäänudki hinnad kokku lugemata.


***

Teinekord olnud statistik rahvast ja eluruume loendamas. Talle astunud ligi pööraja. “Tere, statistik!” kiitnud pööraja. “Kas sa ikka tead, et Jeesus armastab sind?” “No kui nii, siis paneme Jeesuse ka kirja,” arvanud statistik. Pööraja põgenenud ummisjalu.


***

Rahva- ja eluruumide loenduse käigus loendatakse ka isikud, kes olid loendusmomendil elus, kuid on intervjuu läbiviimise ajaks surnud. Selliste intervjuude puhuks on loendaja portfellis vastavate tarvikute komplekt: kriit maagiliste ringide joonistamiseks, viis musta kyynalt ja koopia Szandor LaVey “Saatana piiblist”. Loenduse lõpul palutakse ülejäänud vahendid tagastada statistikaametisse. Pole huvituseta märkida, et säherduste isikute eluruumi suurus on keskmiselt meeter korda kaks meetrit.


***

Võib-olla mulle nyyd seda ylesannet ei anta. Või mine tea.

Zen ja byrokraatiakunst

Sa kurdad, et pead pyhendama aega ja energiat paberimajandusele.


Inimesed kalduvad mõtlema: "See oli raske, järelikult on asi seda väärt." Pingutus, mille sa mingile ettevõtmisele kulutad, kinnitab sulle selle tähtsust. Kui inimesed peaksid kõndima abielutunnistuse järele kolmsada kilomeetrit, ei hakkaks nad ealeski lahutama.


***

Sind häirib, et su paberid tunduvad olevat tähtsamad kui sa ise.

Hoia sellest tundest kinni. Sukeldu sellesse ja vaata ringi. Sa näed, et paberid on vaid illusioon, kuid seda on kõik asjad, sealhulgas su viha ja sa ise - see kõik on yksnes näivus, su meele kujutlused. Kas tajud nyyd maailma tõelist olemust?


***

Sa pead veetma mõttetult palju aega järjekordades.

Sel viisil õpetab elu sulle kannatlikkust. Pyhenda kogu see aeg harjutustele, mõtlusele ja enese uurimisele, ning peagi mööduvad aastad märkamatult, nagu lööks liblikas korraks tiivaga. Pea kalliks vaikust kabinetiuste taga.


***

Sa oled solvunud, sest keegi karjus su peale.

See solvab sind ainult siis, kui sa otsustad, et see peaks sind solvama. Laps karjub, sest tal on valus ja ta tunneb end yksikuna. Inimesed karjuvad su peale samal põhjusel. Naerata neile, julgusta neid, aita neid. Ole nendega õrn.


***

Sa tegid oma töö ära nii kiiresti kui suutsid - ning said tasuks ainult veel rohkem tööd.

Hinda oma tööd, võta selle tarbeks aega. Uuri seda hoolikalt, nagu vaatleksid kalliskivi või haruldast orhideed. Mida rohkem aega sa sellega veedad, seda tähtsamaks su töö muutub. Ta on nagu laps, kes muutub endast teadlikuks. Ära kiirusta teda yles kasvama ja sinust lahkuma.


***

Raske töökoorma eest makstakse sulle liiga vähe.

Aga kas sa töötad tõesti ainult raha pärast? Kui jah, miks sa seda tööd yldse teed? Kasulikku asju tuleks teha rahast sõltumata, kasutuid pole yldse mõtet teha. Kas ei peaks sa tegema hoopis midagi mõistlikku, näiteks kypsetama leiba või kirjutama luuletusi?


***

Su töökaaslased veedavad päevad lobisedes, kuni sina kogu töö ära teed.

Kas sa ei peaks neilt õppima? Kõike tõsiselt võttes ei saa sa asjast kuigi hästi aru. Maailmas on väga vähe tõsiseid asju: kirurgi otsus, kas lõigata sygavamalt; sõduri otsus, kas tuleks tulistada. Need asjad otsustavad kellegi elu yle siin ja nyyd, vahetult. Kirjutuslaua taga ei tehta kunagi midagi tõsist.


***

Su töövahendid on töö jaoks kõlbmatud, sult tahetakse võimatut. Sa veedad pikki päevi, tehes asju, mis lõpuks ära visatakse.

Nii möödub meie elu: me ei saa teha midagi jäävat. Kõik me teod on liivast ning lõpuks kannab tuul selle laiali. Ykski koloss ei kesta igavesti. Pole tähtis, kas sa vastad kõrgetele nõudmistele või lõpetad kõik projektid õigeks ajaks. Oluline on protsess, mitte tulemus; sinu kõige tähtsam saavutus on su enda pyhendumus.


***

Sinult nõutakse, et sa õpiksid tundma iga vähimatki reeglit ning peaksid sellest täht-tähelt kinni, ehkki asja mõte niimoodi kaotsi läheb.

Tee seda. Pole oluline, millest sa mõtiskled; kui seda piisavalt kaua uurid, näed liivateras lahtirulluvaid maailmu. Pööra tähelepanu väiksele kirjale, kao mikroskoopilistesse yksikasjadesse. Väikesed asjad on sama tähelepanuväärsed kui suured, sest kogu maailma struktuuri aluseks on imeline kooskõla, mis laseb neil kõigil koos eksisteerida. Pisikesed asjad kõnelevad sulle hiiglaslikest.


***

Kõik dokumendid on pikad ja tyytud, sind väsitab nende sõnaohtrus.

On kerge teha vahet yhel sõnal ja kahel, yhel tilgal ja kolmel. Ent tuhandest sõnast saab jõgi, just nagu korrataks yhtainsat sõna tuhat korda. Sa ei yrita jõge ära juua, vaid kuulad, kuidas see mööda voolab, täites su sydame rõõmuga, imetled selle pinnal sillerdavat päikesepaistet. Jõel ei ole tähendust, see lihtsalt on.


Tõlgitud raamatust "Zen and the Art of Bureaucracy".

Ametniku töö ja elu

Mis värk selle Kafkaga on? Ta paistab viimasel ajal kuidagi teemaks olema. Eile ostsin Balti jaama uuest putkast Gregor Samsa nimelisi pirukaid. Ei olnud putukaga, olid hoopis kõrvitsa ja kartuli ja lihaga. Täitsa head.

Yks päev kysis põnn mult smsitsi: "kas kafka oli homo?" Uurisin pool tundi asja ja vastasin, et vaevalt, võib lugeda kyll. Või kui tal sellised huvid on, soovitan Alan Bennettit ja Emil Todet. Ei no minugi poolest, lasku aga käia - mul pole selle vastu midagi, kui ta mõne kena tydruku koju toob. Mis vanaema ytleb, pole enam minu mure. Aga miks just Kafka?

Minu töölaua vastas seinal ripub ta pilt ka. Suur juht ja õpetaja, inspiratsiooniallikas igapäevatöös - ma eelistan ka protsessipõhist lähenemist teleoloogilisele (tööd tuleb teha, mitte ära teha). On vist noorepõlvepilt, ehkki mine tea, Kafka suri enne vanaks saamist ära.



Eks mul on seal teisigi ametnikule tarvilikke atribuute, näiteks viisteist köidet hallitanud Balzaci. Olla garaažis vett saanud, ostsin saja krooniga. Millalgi peab tehnilise piiritusega ära puhastama, ytleb tulekahjujärgne kogemus. Balzaci "Jumaliku komöödia" galerii kõikvõimalikest Issanda loomakestest tuleb ametniku töös kahtlemata kasuks.

Pealegi on ta suurepärane etnograaf, erinevalt Lauri Vahtrest, kelle yks tasuta saadud raamatuke mul kah riiulis seisab. Muust huvitavast on seal veel yks koomiks, roheliseks kasvamise raamat ning peotäis Savisaare-teemalist kirjandust yhe projekti tarbeks. Annab Allah aega atra seada, vast saab tänavu valmis kah. Oleks sobilik, ikkagi juubeliaasta.



No ja siis on laual muidugi riigilipp. Alles hiljuti luges armas esivanem mulle sõnu peale, et kehvade olude ja ebaõnnestunud ajaloo tõttu sai minu sisse liiga vähe patriotismi systitud. Õieti nagu polekski teist, justkui Tõnissonil raha. Protestisin nagu suutsin: on kyll! See on lihtsalt yhe teise riigi patriotism (ja lipp). Ma saan aru, et tegu on geograafilise eksitusega, aga no mis teha. Eks ma pean sellega elama.



Ah, tegelikult pole säherdusel elul viga midagi. Rahaga läheb muidugi aina kitsamaks ja tervis kipub vahel käest ära, see-eest on tööl sõbralikud inimesed ja esteetiline keskkond. Töö konti ei murra, pigem kisub mitmekesiseks ja kohati isegi huvitavaks. Kui selle kõrvalt rahamuredele lahenduse leiab ja koolitykid tehtud saab, võiks nii mõneks ajaks jäädagi. Hea rahulik paik kirjutada ja järele mõelda.

Islam jõuab Eestimaale

Ammetiasutuse yritusel käies koperdasin täiesti kogemata huvitava usundiloolise nähtuse otsa. Nimelt on Metsanurme kanti Saue vallas millalgi suhteliselt hiljuti siginenud hiis. Meie kylastuse aegu oli pyha allikas kyll ära kuivanud - no ja õigesti tegi, selle turistiparve peale oleks mina ka ära kuivanud. Kõige põnevam polnud aga mitte allikakoht ega kahest tahvlist koosnev kummaline mälestuskivi, vaid tore uus tykike rahvausundit.

Veider kirjadega kivi.

Nagu selgitas giid, on "taara- ehk maausulises" hiies kuradi kuju, mida pidavat käbidega loopima, yteldes: "Tagane minust, saatan!" Eks turistid seda tema õpetuse järgi tegidki.

Kurat ja käbid.

Nii ilusat synkretismi näidet pole ma sestajast saati näinud, kui Madhya Pradeshi folklooriinstituudi direktor Swaminathan Lourdusamy India folkloori loengus selgitas, et kõik videos nähtud esivanematele ohverdajad ja hinduistlike jumalate auks tantsijad on usutunnistuselt vagad katoliiklased.

Sõnaline pool pärineb ilmselgelt ladina traditsioonist: "Vade retro me, Satanas!" Yhtlasi meenub ka usuisa Luterus, kes legendi järgi olla kiuslikku kuradit tindipotiga visanud.

Samas tuleneb komme kuradit kõige kättejuhtuvaga loopida hoopis islamist. Mekas palverännakul käies on yks olulisi rituaale kivide viskamine kuradi pihta, keda kehastasid algselt kolm sammast; 2004. aastal asendas Saudi valitsus sambad seintega, kuna sammastest mööda viskamise tõttu said paljud palverändurid viga.

Sellega korratakse Abrahami tegu, kes ykskord ennemuiste ingel Gabrieli käsul saatanat loopinud. Moodsa islami teoloogia järgi tähendab see lahtiytlemist oma sisemisest hirmuvalitsejast - madalaist soovidest ja ihadest.

Abrahami jälgedes.

Mul pole kuigivõrd aimu, mida maausk ja taarausk (mis giidi seisukohast hoolimata on siiski kaks eri usundit) madalaist ihadest arvavad, aga kuradiga pole neil kyll suuremat pistmist. Nii et oleks täitsa huvitav kuulda, kust sigines rahva sekka idee midagi niisugust yle võtta. Igatahes annab komme hea pildi sellest, kui palju teavad eestlased omamaistest usunditest.

Mis giidi puutub, siis tema arvates oli ka ristisõdu kaks: yks kuskil lõunas ja yks siin meil. Et ajaloolased neid vähemasti yheksa tykki loendavad, pluss ristisõjad albilaste, soomlaste, Põhja-Aafrika piraatide, tatarlaste, polaabide, Ottomani impeeriumi ja hunt teab veel kelle vastu, on muidugi nende mure.

Turistipelglik allikas.

Poliitiku eetika ja ametniku eetika

"Poliitiku eetika erineb ametnikueetikast eelkõige selle poolest, et poliitikud saavad oma mandaadi valijatelt. Poliitikud töötavad poliitikaid välja, ametnike osaks jääb poliitika elluviimine," kirjutas täna noorroheline Andre Zahharov.

Kohe näha, et alles noor ja roheline.

Poliitiku eetika erineb ametniku eetikast eelkõige selle poolest, et ametnik loodab jätkata sama töö tegemist elu lõpuni, poliitiku jaoks lõpeb aga iga nelja aasta takka maailm. Töö tulemus huvitab poliitikut ainult juhul, kui see tuleb enne valimisi, ametnikule seevastu on kasulikum tööd mitte kunagi lõpetada.

See on ysna loogiline. Kui inimene osaleb mingis protsessis, mis teda toidab, on tema huvi yldjuhul sellest edaspidigi söönuks saada. Ega siin pole midagi imelikku, imetajatel ongi säherdune komme: elu läbi syya. Mõnel putukal näiteks ei ole, nemad söövad ainult yks kord elus. Kyllap neist saaks siis ka efektiivsemad ametnikud. (Gregor Samsat mäletad?)

Välisvaatlejat huvitab tulemus. Tema arvates on kõik kõige paremini, kui siblimine jõuab ykskord lõpule, asi on tehtud ja eesmärk saavutatud. See on teleoloogiline lähenemine: alustame lõpust ja siis kerime filmi algusse tagasi.

Sisevaatlejat huvitab protsessi jätkumine, täpsemalt tema enda osaluse jätkumine selles. See on protsessipõhine lähenemine: ideaalne eesmärk on nagu silmapiir, millele saab lähemale liikuda, kuid mitte kunagi pärale jõuda.

Ärge öelge nyyd, et see ei ole eetiline. Soov mitte nälga surra on vägagi eetiline, enamasti sõltuvad töölkäijaist ju lapsed-mehed-vanaemad-kassid ja muud pudulojused.

Nii et enne kui järgmine kord nurised valelike ja lyhinägelike poliitikute või iga liigutusega asjatult venitavate ametnike kallal, mõtle, kui paljud inimesed sõltuvad nende tööst kõige otsesemalt: sellest, et nad ka homme ja ylehomme sedasama tööd teeksid. Mõtle nende laste ja vanemate peale, tõmba selg kyhmu ja lontsi edasi läbi vaimse lobjaka maal, mille igavest novembrit valitseb Protsess.

Iga vald toitku omad sandid

Puuete ebayhtlasest jaotusest Eestis on lehtedes juba kirjutatud. Kallan ka oma tilgakese õli tulle.

Puuetega inimeste osakaal maakonniti, 2010.

Andmed statistikaametist, aluskaart Wikipediast (CC 3.0).

Yks pilt on tuhandet sõna väärt. Tegelikult oleks jutukam slaidišõu, mis näitaks, et mul praegu käepärast olevate andmete algusest peale (vist 2000. aastal) on puuetega inimeste osakaal kõigis maakondades tõusnud.

Kujutage ette, et jalutate mööda Põlva kesklinna ja iga viies vastutulija veereb ratastoolis. Tallinnas iga kahekymnes, Eestis keskmiselt iga kymnes - Saare-, Viljandi- ja Ida-Virumaa on sellele ka ysna lähedal. Midagi on kuskil ilmselt nihu.

Kas läheb eestlaste niigi nigel tervis aina hullemaks või hakatakse vaeseid ja vigaseid aina usinamalt arvele võtma? Kas maarahvas koguneb Tallinnasse tööd otsima ja põduramad ei jaksa tulla? Kas Põlvamaa mäekõrgune ylekaal on seotud sellega, et seal on Eesti kõige viletsamad teed?

Kurat seda teab. Aga nii me elame. Iga aastaga saab Eestist yha enam santide, töötute ja pensionäride riik. Need kategooriad kattuvad suuresti, kuid mitte täielikult; kui kõik kolm töövõimelisest elanikkonnast maha arvata, ei jäägi varsti suurt kedagi järele.

Kui vald ei jaksa oma sante toita, peavad sandid hakkama valda toitma.

Elu saunas põdura traktoriga

No ei tööta aju selle palavaga. Saunkontoris veedetud päev võtab nii läbi, et õhtul ei jaksa isegi blogida, haltuurast või koolitööst rääkimata.

Isegi eilsest vihmast tehtud pilte ei suutnud yles laadida. Ah, las nad tyhjad olla. Ehkki, jah, kolmanda korruse akna tagant möödaujuvad kalad olid kaunid vaadata.

Ebatyypiline ilm toob uusi avastusi. Ma ei teadnudki, et pikemat aega sygavkylmas hoitud piparmynt lõhnab nagu kassipiss. Nojah, kui nina vastu panna, siis meenutab juba piparmynti. Aga ikkagi.

Tänavamoedki muutuvad. Tunaeile tööle tulles marssis minu ees jupp maad tytarlaps, kelle seljadekoltee lõppes kannikatel. Ei, ega ma nurise, ilus selg oli. Ja kannikad. Jah, talvega võrreldes on tänavapilt mõnevõrra teistsugune.

Mõte toodab yksnes lyhiyhendusi. Puudega inimeste maakonnatabelit lugedes meenus, et talvepuude eest on veel maksmata. Siis mõtlesin, kuidas nad puudega ja puudeta inimeste vahel vahet teevad: kyttekontoreid ju enam ei ole, igayks võib sulle koorma õue peale vedada. Telefonikysitlus?

Vanast töökohast lahkudes lootsin poolikut teemad ikka ära lõpetada ja vast ehk mõnest uuestki kirjutada. Persoonibränd.ee-sse sai sõrm antud ja puha. Aga no ei jaksa.

Arvuti ka ei jaksa. Alalõpmata hangub ning aeg-ajalt lylitab end lihtsalt välja. Jahutan teist ventilaatoriga, ehkki mingit mõju ei paista sel olevat. Vent see-eest myriseb nagu põdur traktor.

Kui sel jutul mingi mõte oli, siis mina enam ei mäleta.

Väike Kafka, väike Kafka, rõõmus ja kraps...

Eile selgus, et uude töökohta minekuks pean täna kaasa võtma keskkooli lõputunnistuse. Tore kyll, aga minu majapidamises sellist paberit ei ole. Pärast paarikymmet kolimist, paari lahutust ja yht põlengut pole see muidugi eriline ime.

Kirjutasin ylikooli. Sealt arvati, et kuskil nende majapidamises on koolitunnistuse koopia kyll, ent seda tõenäoliselt välja ei anta. Kysigu ma ikka koolist. Ylikool võib ainult anda tõendi, et olen yliõpilane ning teinud nihukesi ja nahukesi eksameid ja arvestusi. Või siis (oletatavasti) ka tõendi, et olen neile keskkooli lõputunnistuse toonud. Äkki asutus usub neid, mine tea.

Helistasin oma kunagisse kooli. Pärast mõningast ootamist võttis vastu keegi naisterahvas, kes ennast ei tutvustanud, kuid oli hääle järgi otsustades tähtis. Tema selgitas pikalt ja põhjalikult, et nii lihtsalt need asjad ei käi.

1) Kõigepealt tuleb täita taotlus ja
2) maksta sajakroonine riigilõiv,
3) misjärel koolist võib vastavalt volitatud isik teha arhiivi järelepärimise minu kunagiste hinnete osas.
4) Seepeale tuleb hinded kanda EHISesse (mis on oletatavasti mingisugune andmebaas, Tähtsa Naisterahva arvates peaks ilmselt iga tsiviliseeritud kodanik seda lyhendit teadma).
5) Kui teade on avaldatud Ametlikes Teadaannetes,
6) võib kool mulle lõpuks tunnistuse koopia väljastada.
Aga see ei juhtu parimalgi juhul enne augustit.

Pealegi on koolidirektor praegu puhkusel, Tähtis Naisterahvas seevastu pole säherdusteks asjadeks volitatud. Augustis on aga tema omakorda puhkusel.

Igal juhul helistagu ma tagasi homme tingimata enne kella kahte. (Loomulikult ei ole kool sedasorti asutus, mis vaevuks oma kodulehele kirjutama, mis kellaaegadel temaga yhendust võtta tohib. Muidu hakkavad igasugused veel tylitama.) Lohutuseks lisati, et kõik senised soovijad on varem või hiljem oma lõputunnistuse ise yles leidnud, nii et otsigu ma usinasti.

Mõni ime, et inimesed peavad lihtsamaks dokumente võltsida või järgmine haridusaste lõpetada. Mina tundsin ennast tiraadi lõpuks igatahes nagu Josef K. Mõtlesin, kas loobuda töökohast või veenda asutust ylikooli tõendi kõrges väärtuses. Huvitav, kas Tõnis Lukas teab, millist imede aia mehhaanilist labyrinti ta valitseb?



Õhtupoolikul kirjutas mulle meie osakonna koordinaator, kes oli omal käel välja selgitanud, et vastu kõiki ootusi elutseb mu lõputunnistuse originaal tõepoolest juba kaheksateist aastat õppeosakonnas, on täie tervise juures ning nõus peremehe juurde tagasi pöörduma.

Lisaks suurtele sygavatele silmadele, malbele nukrale naeratusele ja luuleandele on me koordinaatoril ka kuldne syda. Ma ei suuda juba ammu kokku lugeda, kui palju kordi on ta mu naha päästnud. Nyyd lisandus siis veel yks. Kui ma kord kraadi kaitstud saan, olen valmis teda kätel ymber ylikooli kandma. Õnneks ei paista ta kuigi raske olema.

"Internet excpolrer" ja Sotsiaalne Tõrjutus

Yhe tundmatuks jääva asutuse teabejuhiks kandideerib kolm inimest. Yks on avaldanud yhe artikli Justis, teine yhe arvamusloo Virumaa Teatajas ning kolmas oskab kasutada programmi "Internet excpolrer".


***

Yritasime hiljuti sõbraga õlut juua. Järgmisel päeval otsustasime, et aitab, edaspidi joome teed. No ei istu see õllejoomine enam: kord on yks meist uimane, siis teine, vahepeal peab ennast kohviga yles kloppima, pärast on kõht liiga täis... Eks ole juba joodud ka.

(Sõbra hommikune kommentaar: "Ma ei tunne selle mehe venda ka, kes sööb!")

Omalt poolt pyydsin pildistada loorkulli ja kuud; kumbki ei õnnestunud.

Leia pildilt loorkull.

Leia pildilt kuu.

***

Põrandaalusesse etendusasutusse kolme nädala eest unustatud pintsakut pole ikka veel õnnestunud kätte saada. Mu enda inertsuse syy muidugi, looda jah e-postile.

Õnneks pole suvel pintsakuid eriti vaja.


***

Segastel asjaoludel syndis hakatus lasteraamatule "Muud ja sotsiaalne tõrjutus". Kes tahab, jätkaku. Yhtlasi tervitan muusasid statistikaametis.

Väikeses majakeses pargiservas, otse viimaste puude ja esimeste suurte majade vahel elab väike poiss nimega Muud.

Edasi räägib lugu sellest, kuidas ta tutvub pargis toreda rääbaka koeraga, kelle nimi on Sotsiaalne Tõrjutus.

Sotsiaalne Tõrjutus näeb välja umbes nagu lopergune vorst, kes on vedelnud nii kaua diivani all, et talle on tolm ja karvad tykati kylge jäänud. Peale selle lonkab Sotsiaalne Tõrjutus paremat tagajalga. See aga ei sega tema rõõmsat meelt sugugi.