Mureliku suuga: Tartlase rasked valikud

Nendel valimistel läheb raskeks. Varem on mingigi valik olnud, aga nyyd... Nojah. On nigu on. Varem pole ma asjasse ka nii isiklikult puutunud või kui, siis hoopis teistviisi.

Näen igapäevaselt kõrvalt, kuidas linnavalitsus reaalselt töötab. See tähendab, et põhimõtteliselt peaksin ma võrdlema praegust varianti teiste võimalikega. Kes saaks paremini hakkama? Lisaks muidugi kalibreerimine reaalsete võimaluste järgi: on vahe, kas sa toetad kedagi ideoloogilistel põhjustel, opositsioonis või on tal tegelik šanss linnaga midagi ette võtta.

See valiku minu jaoks keeruliseks teebki. Ei ole see asi praegu nii ilus, nagu asjaosalised vahel tahaksid paista lasta. Aga nii kole ka ei ole, nagu vastalised seda kirjeldavad. Kes arvab, et Tartus on jube sant linnavalitsus, pole ammu Tallinnas käinud. Jajah, muidugi on mõni tegelane ebakompetentne, mõni ylbe ja mõnel on liiga palju sõpru vales kohas. Ent probleemid on tõsisemad ametnike seas ja allasutustes kui poliitilisel tasandil. Kui see ei meeldi, pole valimistest palju abi - ega me kord nelja aasta takka ametnikke ei vali, ikka nende poliitilisi ylemusi.

Sellist korruptsiooni ja politiseerimist nagu Tallinnas (või ka mitmel pool mujal), ei ole mina Tartus näinud. Ei ole mulle ykski inime ytlema tulnud, et kuule, astu meie erakonda või muidu... Kui öeldaks, oleksin ammu uue koha otsinud.

Ei saa sedagi ytelda, justkui linn ei areneks või oleks mõni valdkond kuidagi eriliselt halvas seisus. Ei ole mina veel Tartus sellist bussi näinud, et tasuta ka sõita ei tahaks, parem käiks jala. Kui jala käin, siis omast eelistusest. Kõige muuga on umbes samamoodi: võiks parem olla, aga  paha ka ei ole. Mulle see linn istub.

Kui nyyd valikute juurde tagasi tulla, siis Reformierakond mulle ei meeldi. Puhtideoloogilistel või, ytleme, puhtpoliitilistel põhjustel. Mitte, et neil tegelikult mingit erilist ideoloogiat oleks peale võimul pysimise retoorika ja populismi, aga aeg-ajalt kalduvad nad mingisse turumajanduses pyherdamise orgiasse. Kui arvestada, et aastate kaupa pole nad võimul olles ise turumajanduse paremaks toimimiseks lillegi liigutanud - Eesti majanduspoliitika on puhtakujuline laissez-faire, Saksamaa ja Soome seelikusabal sõitmine -, pole sellise mentaliteediga midagi mõistlikku peale hakata.

Konkreetne seltskond, kes Tartus asju ajab, ei põe niisugust võimuhullust nagu need, kes ennast Toompeal asendamatuteks peavad. (Meenutame Valve Kirsipuud: "Mis te tahate, et venelased tuleksid või? Reformierakond on ainus asi, mis seisab Eesti riigi ja Vene okupatsiooni vahel!" Tartut idanaaber ei okupeeri, Luunjal pole sõjavägegi.) Suurt visiooni eriti ei ole, aga kus oleks? Väikestes asjades on plaanid täitsa olemas. Konkreetsetes valdkondades kuulatakse ka spetsialiste päris hästi. Mitte kõik ja mitte alati, aga yldjuhul siiski. Mulle meeldiks muidugi, kui linnavalitsuses oleks mõni intelligent, ent jällegi - kus on? Ja kui on, kas neist on seal mingit kasu või on nad niisama ilustuseks?

Nojah, häält ei taha ma Reformile ometigi anda. Mis sellest, et kohalikel valimistel on olulisim, kes on konkreetsed inimesed ja mis nad pihta hakkavad. Las nad olla seal minu hääleta, saavad hakkama niigi. Ei ole mul nende poliitikaga palju pistmist.

Paljupasundatud "uus-uus-uus" Vana Idamaaline Kodanik (või misasi ta Tartus on, Vaga Tartu Kodanik vist) ei eristu IRList tegelikult kuidagi, isegi Lukas on neil sama. Rahvuskonservatismi suhtun ma umbes nagu tripperisse: mõnele nähtavasti meeldib, aga endale kyll ei taha. Yldiselt saab tänapäeva meditsiin sellega päris hästi hakkama, kui haigust liiga kaugele pole lastud. EKRE ehk Rahvaliidu zombiga ongi just see juhtunud. Kes oli yldse see idioot, kes arvas, et kolm yhesuguse platvormiga erakonda oleks hea mõte? No palju õnne neile kõigile.

Vagabund või Vabakund meenutab nime poolest kunagist juudi tööliste liikumist Saksamaal. Võiks muidu ju tore olla, kui ma sealt liiga paljusid ei tunneks. Alustuseks on see seltskond juba praegu dysfunktsionaalne. Kuidas kurat nad linna juhiksid? Inimesed ei suuda isegi niisugust programmi kokku leppida, milles oleks midagi peale loosungite.

See on muidugi yldse probleem, nii nendel valimistel kui ka laiemalt. Mulle täitsa meeldiks, kui oleks mõni sisuline alternatiiv. Aga kui populismile vastatakse vaid populismiga, yhe poole "meil on kõik hästile" vastab "meil on kõik väga-väga pahasti", mis vahet seal siis on? Mis oleks selliste võimulepääsu järel olemuslikult teisiti? Ei muud kui nimi. Kui kodanik Kross lehvitab kuulutusega, et iga tallinlane kaotab Keskerakonna korruptsioonist 1000 eurot aastas, ning pärast pikka pinnimist pressib välja vaevalise õigustuseplönni, mis põhineb usul, et Eestis on ainult yks korruptant (arvestame kogu Eesti korruptsiooniindeksi nulliks ning korrutame punktide vahe kunagi kuskil hoopis teistes oludes arvestatud summaga), siis kaob kahe demagoogi vahel igasugune erinevus. Seda enam, et Kross ise pole ka just läbipaistvat, demokraatlikku ja vastutusvõimelist käitumist demonstreerinud. Hunt selle Krossiga, lihtsalt opositsiooni võimetus erineda võimulolijaist oma põhimõtetelt ja meetoditelt on krooniline. K-kohukesed siin ja seal, yhtviisi masendav kõik.

Niisiis, Vabakunnas on mõni täitsa tore inimene ka, aga mulle meeldiks, kui nad teeksid edasi neid asju, mida nad hästi teevad. Teate kyll, Peteri printsiip jne. Yksikuid toredaid inimesi leidub peaaegu igal pool.

Keskerakond on teist värvi Reformierakond. Kui yhel päeval Ansip ja Savisaar lavalt lahkuvad, läheb mõlemal yhtviisi raskeks, võib-olla tuleb neil liituda. Käitumisviisidelt nad eriti ei eristu, ideoloogiat pole kummalgi, erinevad vaid valijaskonnad, keda teineteisega hirmutatakse. Nagu ma ilmselt korrutama jäängi ja Eesti inimestele iial pärale ei jõua, on Euroopa tasandil tegemist yhe ja sama populistliku partei kahe kohaliku kontoriga. Nii et tänan, ei.

Hulle ja hullukesi ei hakka ma isegi kaaluma. See on umbes nagu toetada riiklikel valimistel kristlikke demokraate. Nemad pole demokraadid, mina pole kristlane, jutt otsas.

Jäävad sotsid. Eelmine kord ma nende poolt hääletasin. Olen neid mõnda aega toetanud lihtsa loogika alusel: jah, meie praegune sotside partei on nukralt kaberneesotsialistlik ja suures osas mõttetu, aga Eesti parteidest pea ainsana on neil ka tõesti mingi ideoloogia (vähemalt teoreetiliselt) ning kunagi tulevikus võib neist ehk päris ehtne sotsiaaldemokraatlik partei välja kasvada. Praegu seda ei ole, ent tuleviku nimel on tähtis, et nad kestaksid, mis siis, et neist siiani millekski asja ei ole. (No kuulge, mittemidagitegemine ei tõesta yhegi partei teovõimet, isegi kui praktika on seda taktikaliselt toetanud. Strateegiliselt on see ikkagi totrus.) Eestis on tuhandete kaupa inimesi, kes vajaksid tugevaid ametiyhinguid, nii nagu ametiyhingud vajaksid poliitilist tuge. Kuni myyja, ehitaja või kaevur kujutleb, et ettevõtete maksulangetust toetav partei kaitseb nende huve, jäävad nad iga majandusbuumiga aina sygavamale võlgadesse. Eesti poliitika on juba ammu paremale kreenis ja tuleks taas tasakaalu aidata. Paraku läheb sellega veel palju aega ning nagu yteldud, ei ole meie senistest sotsidest selleks erilist abi.

Linna tasandil on aga tekkinud tõsine probleem. Nimelt on neil viimase aja populaarsustõusuga (mis tuleneb suuresti sellest, et kõik teised keeravad käkke kokku, sotsid aga ei tee midagi) tekkinud reaalne võimalus võimule tulla. Tartu on muidugi vana Reformi kants ja keegi ei julge sotsidele kindlat enamust lubada, kuid võimalus on päris hea. No ja kas ma usuksin, et nad teeksid midagi oluliselt paremini kui on seni tehtud? Ei näe ma neil yhtki suure visiooniga liidrit, kes ka reaalselt linnapeaks hakkaks. Pink on lyhike. Senised ebakompetentsed tegelased on ajapikku ikkagi midagi kylge korjanud, kui need teiste ebakompetentsete vastu välja vahetada, algab õppimine otsast peale. Aga kui keegi sellises olukorras linnajuhtimist ka päriselt ymber korraldama hakkab, läheb märksa hullemaks.

Õnneks ei ole yhe linna poliitilisel juhtkonnal yldiselt kuigi palju mänguruumi. Euroopa Liidu ees võetud kohustusi tuleb täita, riigi seadusi samuti, õpetajate palgad tuleb välja maksta, teid peab remontima, lasteaedu peab ehitama... Põhiline valik on, kuhu mis ja millises järjekorras teha. Tõsiseks tuksikeeramiseks kulub aastate kaupa sihikindlat tööd (nagu Tallinnast näha võib) või järske poliitilisi kannapöördeid (ega Pärnul ka väga hästi pole läinud).

Võib-olla poleks kõige hullem, kui sotsid vahetaksid koalitsioonis välja IRLi. Kas see nyyd just midagi eriliselt head kaasa tooks, ent toimivat systeemi loodetavasti ka ei lõhuks. Nii tugevaid ja lolle isiksusi sotside nimekirjas õnneks ka ei paista. Ehkki, jah, kas seda nyyd otse toetama peaks... Ja kui äkki ometi juhtub, et võim neile läheb? Sa võid ju loota, et lasteaialapsest kasvab kunagi arukas inimene, ega sa teda sellepärast veel traktorirooli lase.

Nii et valik on raske. Ei mina tea, mis sest lõpuks saab. E-valimiste aegu otsustan. Ärge ainult mind värbama hakake, see ajab mu tigedaks.

Nii palju siis seemnepaanikast

Õhtuleht algatas hiljuti Eestis järjekordse pisikese paanika rubriigis "Appi, paha Euroliit keelab ... ära!". Antud juhul pidavat keelatama kõik koduaias aretatud ja EL-is registreerimata taimesordid. "Hoop bioloogilisele mitmekesisusele" ja kogu ylejäänud õuduste tuba.

Paanika tuli muidugi enne eelnõu teksti avaldamist ja ega ÕL-i "ajakirjanik" seda lugeda mõelnudki. Täna ilmus Delfis ja EPLis ka tegelik uudis, kus on Euroopa Komisjoni kommentaar. Neile, kes usuvad meelsamini maailmalõppu kui selle ärajäämist, kleebin siia väljavõtted eelnõust ja selle kommentaaridest.


Nii palju siis seemnepaanikast: "Euroopa Komisjoni esindaja sõnul tehakse uues eelnõus erandid nn nišitoodete turustamisele ning võimaldatakse turustada väikepakendites registreerimata sorte."

Eelnõu kommentaar, lk 6: "In addition, proportionate and sustainable rules for small scale activities concerning plant reproductive material, which is adapted to local conditions, and made available on the market in small quantities, should be established. Such varieties should be exempted from the requirements on registration and making available on the market. This material is defined as niche market plant reproductive material. The exemption should concern e.g. farmer-breeders or gardener-breeders whether being professional operators or not. However, some basic rules on labelling and traceability of the material should be laid down. In order to prevent an abuse of the exemption the material should only be made available on the market in a defined size of packages."

Eelnõu, punkt 27: "Plant reproductive material which is made available on the market only in limited quantities by small producers (“niche market plant reproductive material”) should be exempted from the requirement of belonging to a registered variety. That derogation is necessary to prevent undue constraints to the making available on the market of plant reproductive material, which is of lesser commercial interest, but is important for the maintenance of genetic diversity. However, it should be ensured that that derogation is not regularly used by a wide range of professional operators and it is only used by professional operators which cannot afford the costs and administrative burden of variety registration. This is important to avoid abuses of that derogation and to ensure the application of the rules of this Regulation. Therefore, niche market material should only be made available on the market by professional operators employing a small number of persons and with a small annual turnover."

Ehk siis maakeeli, puust ja punaseks: väiketootjad võivad ka edaspidi levitada rõõmsasti väikestes kogustes seemneid, mille sordid ei ole kuskil registreeritud. Ainult seda nõutakse kyll, et pakendi peal oleks kirjas, mis seal sees on, kust tuli ja kesse tegi - mis peaks terve mõistusega inimeste jaoks niigi ysna elementaarne olema.

Nagu yks ilus ja tark inimene kord ytles: "Mulle meeldiks, kui idioote oleks võimalik kuidagi peatada."

Kodanikualgatus ja astroturfing

Facebookis kogutakse toetust Haapsalu raudtee taastamisele. Oleks tore kyll, mulle ka meeldiks. Aga kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju see maksaks, kui rongid käiksid sagedamini kui iga kolme tunni takka, nagu FB-s nõutakse? Tartu-Tallinna liin on tänini alles ja seal on kolmetunnine vahe ainult unistus.

Paari nädala eest Haapsalus alla kirjutatud paber tundub kyll rohkem valimispropaganda moodi olevat. (Eriti arvestades, et yks selle algatajaist on munitsipaalpoliitik, kes töötab yhtaegu Nõmmel ja Haapsalus - nojah, tal oleks seda rongi vaja kyll.) Ei jää muljet, nagu keegi oleks teinud niigi palju kalkulatsioone, et rahaaugu suurust hinnata, rääkimata selle täitmise allikatest Isegi kui kõik laikijad iga päev rongiga sõidaksid, raudtee taastamist ja igapäevast liikluskulu see vaevalt et kataks. (Mis valu oli rööpaid kohe yles kiskuda, ei oska ma kyll ytelda. Võinuks need rahumeeli maha jätta, nyyd kaeblevad mõned juba raudteetammile rajatud kergliiklustee kaotuse pärast.)

Võib-olla FB-gruppe veavadki entusiastid, kelle meelest raha alati "leitakse", kui piisavalt kõvasti nõuda. Aga võib-olla ka mitte; vähemalt kahe grupi "About"-lehel pole algatajate kohta sõnagi. Nii palju siis kodanikualgatuse läbipaistvusest.

Vt ka: Astroturfing.

Vikipeedia ja Euroopa Liidu andmekaitsedirektiiv

Mult kysiti täna, millised on minu kui vikipedisti seisukohad Vivianne Redingi vahva algatuse suhtes. Kuna mul on sada tuhat muud asja teha, kirjutasin lyhikese kolmepunktise kokkuvõtte. Minu poolest võib seda tsiteerida ja tiražeerida, palju syda lustib.

Esiteks vajab unustusõigus väga hoolikalt kaalutud sõnastust, et see ei häiriks Vikipeedia normaalset tööd viisidel, millele seadusandjad algselt mõelnudki pole. Vaevalt on Euroopa Komisjonis inimesi, kes absoluutselt mitte kunagi Vikipeediat ei kasuta - ja vaevalt on seal kuigi palju neid, kes kuigi hästi aru saavad, kuidas see moos kommi sisse saab.

Teiseks tasuks kaaluda ajakirjandusele mõneti sarnaste erandite kehtestamist ka teatmeteostele. Nendegi puhul on andmete kogumiseks ja edastamiseks oluline avalik huvi, mis aga praeguste seadustega ei ole kuidagi kaitstud.

Kolmandaks peaks arvestama olulist avalikku teenust pakkuvate sekundaarsete andmetöötlejate eripäradega - näiteks igakordsest isikuandmete töötlemisest teavitamise ja andmekaitse eest vastutava isiku määramise yle arutledes ei ole EL-i asjaosalised ilmselgelt mõelnud, mida peaks sellistele nõuetele vastamiseks tegema Vikipeedia eri keeleversioonidega töötavad kogukonnad - kes pole isegi juriidilised isikud mitte, lihtsalt kamp yhisel rahvavalgustuslikul eesmärgil tegutsevaid eraisikuid -, et asi ei läheks absurdiks, kuna seadusandja on oma mõtetes keskendunud yksnes ettevõtjatele ja riigiasutustele, unustades kolmanda sektori ja kodanikualgatuste olemasolu sootuks.

***

Muide, meie andmekaitsereegleid on yldse kirjutanud inimesed, kes ei suuda oma sõnadest loogilisi järeldusi teha. Näiteks on praegu kehtiva isikuandmete kaitse seaduse (§ 18) järgi põhimõtteliselt võimalik väita, et ajalehtede veebikylgedele, kus on avaldatud isikuandmed - näiteks foto ja synnikuupäev synnipäevaõnnitluses või nekroloogis -, tuleks keelata ligipääs riikidest, mis ei ole piisava andmekaitse tasemega riikide ysna lyhikeses loetelus. (EL-i väliste lubatud riikide suhteliselt segane loend on siin. Vt ka andmekaitse inspektsiooni vastavat juhendit; ettevaatust, lingi taga on .docx-fail.)

Väike kodune ylesanne AKI töötajatele: millistes riikides peaks seaduse kohaselt lubama ja millistesse keelama ligipääsu näiteks eestikeelse Vikipeedia artiklile "Ita Ever" ning kuidas peaks see tehniliselt toimuma, kui iga pisiriigi veidruste alusel ligipääsu muutmist ei ole programmi tehnilisse lahendusse kirjutatud? Andmete töötlejad ja avaldajad ehk eestikeelsed vikipedistid ei ole ju Wikimedia Foundationiga, mis kuskil Ameerikas Mediawiki tarkvara arendab, mitte kuidagi seotud.

Rahvakogu "kollektiivne aju"

Lappasin läbi Rahvakogu.ee erakondade rahastamise teema. Läbivalt torkavad silma kaks kurba tõsiasja. Esiteks: kooliharidusest pole kasu olnud, sest inimesed ei tea yldjuhul õhkagi sellest, kuidas parlamentaarne demokraatia funktsioneerib, milline on selle ajalugu ja mil viisil me praeguse systeemini jõudsime. Lahmitakse, vaevumata uurima asjade põhjuseid. Teiseks: portaali autorid pole arvestanud, et totaalse nimelisuse korral jäävad tooni andma need, kes julgevad oma nime all idioodid olla. Sisuliselt toodab enamiku tekstist Delfi kommentaariumi põhjakiht, hullud ja hullukesed.

Esimese punkti näide on korduv nõudmine, et riigikogu saadikutele yldse palka ei makstaks. Teate, sellised esinduskogud meil Euroopas kunagi juba olid. ei olnud väga hea mõte. Niisugune olukord viib välja selleni, et riigi saatuse yle saavad otsustada ainult need, kes oma elatise pärast muretsema ei pea - need, kes tööd ei tee, või kelle elamise maksab kinni keegi teine. See ei ole päris otseselt varanduslik tsensus - nõue, et kandideerimiseks peab olema piisav sissetulek või vara -, kuid rikaste kõrval pääsevad niisugusse parlamenti ainult need, kelle mõni rikas on palganud parlamenti minema. Võistlema hakkavad mitte parteid, vaid suurfirmad. "Toeta Swedbanki kandidaati!" - "Vali Krediidipank!" - "Hääleta SEB poolt!"

Teist punkti iseloomustab kõige paremini õigekiri, õigemini selle puudumine. sisulise poole pealt: vandenõuteooriad, yleyldine vihkamine ning võimetus mõelda oma lausete tagajärjele. Selliseid tekste kirjutavad inimesed, kellest elus mitte midagi sõltunud pole, keda keegi ei kuula. Nii nad elavadki ennast välja, uskumata, et nad oma sõnade pärast kord eluski vastutama peaks. Kurb hakkab neid lugedes, see on yks ysna õnnetu elu.

Nii et au ja kiitus neile, kes viitsivad yksikud mõttekad tekstid välja otsida. Minul ei ole aega, mida selles sõnnikuhunnikus kaevamiseks raisata. Yks rubriik viiest on enam kui kyll.

Yhe ettepaneku tegin ise ka. Ei usu kyll, et keegi seda kuulaks, sest sel teemal on aastaid tulemusteta räägitud - aga eks proovida ju võib. Nimelt võiks Eestis rakendada sama systeemi, mis toimib Poolas: 1% tulumaksust eraldatakse sellele MTY-le, kelle inimene on tulumaksu deklaratsioonis välja valinud. Kui parteil on 10 000 liiget, teeb see kena kopika. Tõenäoliselt sellest kyll ei piisa, aga kui lisada piiratud ulatuses riiklik toetus, võiks hakkama saada. Jääbki vähem raha noorparteilastele, kes valimissaadetesse helistavad ja internetihääletustel nuppe klõpsivad. Annetustest võiks siis yldse loobuda.

Mind huvitab säherdune reform tegelikult seepärast, et usutavasti annaks oma raha Vikipeediale, Lastefondile või UNICEF-i Eesti harule vähemalt sama paljud kui mõnele väiksemale parteile. No ja kui parteid ettepaneku riigikogus ära blokeerivad, äkki võtavad lihtsalt erakonnad sest jutust välja ning jätavad muud MTY-d alles. Asi seegi. Et õiged algatused raha saaksid, on märksa tähtsam kui mõne Eesti mastaabis väikese summa kulutamine valele asjale.

Aga nagu juba yteldud, ega ma eriti looda.


P.S Tehnilise poole pealt ka. Mind häirib see, et kui vajutada kirja "toetan", muutub see kirjaks "toetasin" aga kui vajutada kirja "olen vastu", muutub ainult vastuolijate arv. See tähendab, et kui ma ei mäleta, kas yhele nupule vajutasin või ei, pole nuppu uuesti näppimata seda võimalik kindlaks teha. Lihtne asi, aga tyytu.

Ja misasi on "Ideede skoor"? Seal on kirjad nagu "Sai 1ip sest tema seisukoha vastane leidis, etSyvendab valijate passiivsust on ea ettepanek 14 minutit tagasi" ja "Said 1ip sest toetaja pidas sed Kulutab raha ja ekspertide aega. kasulikuks 24 minutit tagasi". "Sed" ja "ea ettepanek"? Khm.

Mis kasu on hartadest?

Inimestele meeldib väljenduda kaunikõlaliselt ja leebelt, läbi lillede. See jätab neile enesest intelligentsema mulje. Yldsõnalistel hartadel on paraku sihuke häda, et alla võivad kirjutada ka need, kelle igapäevase tegevuse vastu harta algselt mõeldud oli. Aga see tähendab, et hyydjatel vajuvad lõuad jahmunult lahti, plakatihoidjatel käed jõuetult rippu. No mida sa sõdid, kui vastaline kaasa karjub? Teisest kyljest: ise olid loll, et ennast konkreetsemalt väljendada ei suutnud. Nyyd pole enam ohkida midagi, tõmba korraks ninaga ja lontsi läbi novembrivihma koju, vaarikateed jooma.

Ah et räägin liiga yldsõnaliselt? No toome siis näiteid ka, kas või mõnest täiesti juhuslikult valitud hartast. Ma poikalt analyysida ei viitsi, võtan ainult lõpust nõudmised, sellest konkreetsemaks tekst suurt ei lähegi. Iga punkti alguses on tsitaat, selle järel takkakiitjate ning allakirjutajate tõlgendused ja täiendused.

* "avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest" - Õige! Reastame allikad ylevaatlikkuse huvides tähestiku järjekorras, aegade algusest saadik! Et liiga segaseks ei läheks, võtame mõned välja! Nimekirja avaldame paberkandjal! 101 eksemplaris!

* "erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad!" - Hurraa! Läbipaistvus ennekõike! Näiteks nagu on meil, parlamendierakondadel! Häbi, kristlikud demokraadid ja iseseisvuspartei, võtke eeskuju!
* "valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees" - Just! Esinduskulud kahekordseks, vähem byrokraatlikku aruandlust, mis takistab valijatega suhtlemist! Rohkem kohtumisi valijatega! Kas või öösel! Ja rohkem majoneesi!
* "lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse" - Õige! Partei loomise riigilõiv 10% väiksemaks! Võib-olla isegi 15%! Ja rohkem ekskursioone Riigikokku! Teisipäeviti!
* "kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument" - Täpselt nii! Asutame Rahvaalgatuste Edendamise sihtasutuse, kuhu võrdsuse tagamiseks kuuluvad kõigi parlamendierakondade esindajad! Anname neile 90 miljonit eelarveks ja käseme tellida instrumendi! Portaali nimeks saab Täna Tahan Mina! Ja juhiks kogenud riigimees Marek-Andres Kauts! Seal saab kommenteerida ka! ID-kaardiga sisse logides!

"Tänane võimu, valitsemise ja poliitilise kultuuri kriis võib põlistuda." - "Õige!" karjuvad Reform ja IRL yhel ning Keskerakond ja sotsid teisel häälel. "Kriis! Kohutav häda! Katk ja ikaldus! Syydi on NEMAD!" näitab kumbki pool näpuga teise peale. "Noo, kas maksab nii karm olla?" manitseb Jürgen Ligi seepeale õpetlikul häälel. "Vastutustundetute radikaalide väike grupike ikka ka!"


***

Vaata ka:
* 17 ühiskonnategelase pöördumine: Eesti demokraatia laguneb meie nähes
* Ansip: harta on samm sisulise debati suunas
* Rõivas: olen nõus enamikule Harta 12 ettepanekutest alla kirjutama

MUIS, Kõks ja juriidiline kirjaoskus

Avastasin hämmastusega, et Vikipeedia artiklis Endel Kõksist on pilt tema autoportreest. Euroopa Liidus tohib vabalt kasutada vaid vähemalt 70 aasta eest surnud kunstnike teoseid, Kõks suri aga alles 1983: yhest kyljest suhteliselt hilja, teisalt justkui varavõitu, et mõelda vaba kultuuri liikumisele ja vabakasutuslitsentsidele. Kas Kõks oli tõesti nii teadlik, et enne surma oma teoste kasutuse vabaks lasi?

Selgub, et Vikipeedia kasutaja nimega Muuda on võtnud selle museaalide andmebaasist MUIS. 

MUIS tõepoolest ytleb, et pildid on avaldatud Creative Commonsi üldise vabakasutuslitsentsi CC0 1.0 alusel, seega oleks kõik justkui okei. CC0 1.0 ehk pikema nimega "CC0 1.0 Universal" ytleb ju otsesõnu, et autoriõiguste omanik loobub kõigist õigustest ning annab teose kasutuse kõigile igaks otstarbeks täielikult vabaks. (Vt lyhiversiooni ja täispikka teksti, kumbki pole tegelikult eriti pikk ega keeruline.)

AGA.

Maali lehel MUISis kirjutatakse: "Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule: Kõks, Endel. Autoportree. 1939. Õli, lõuend. 99x89,5, TKM TR 12529 M 2974, Tartu Kunstimuuseum, http://muis.ee/museaalview/259902 ". See on esimene piirang. Tahetakse ysna pikka ja yksikasjalikku viiteteksti.

MUISi autoriõiguste leht on veel huvitavam: http://muis.ee/help/Autorioigused;jsessionid=BCCCF526ECAA145B6EF35966A12A93E8

Seal nimelt kirjutatakse: "Museaalide digitaalseid kujutisi ja metaandmeid võib kasutada avaandmete (www.opendata.ee) põhimõtetel. Andmed tehakse üldsusele kättesaadavaks järgneva litsentsi alusel: The Creative Commons Universal Public Domain Dedication (CC0 1.0) (http://www.creativecommons.ee/). Museaalide digitaalseid kujutised ja metaandmeid kasutatakse Europeana (www.eauropeana.eu) andmebaasis.

Museaalide digitaalseid kujutisi ei või kasutada ärilistel eesmärkidel suveniiride jms meenete tootmiseks, v.a juhul, kui selle jaoks on loa andnud digitaalse kujutise autoriõigusi omav muuseum. Juhul, kui digitaalsel kujutisel on kujutatud asi, mis on autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb küsida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt (v.a vaba kasutuse juhtumid). 

Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule (nt Rehepeksumasin Sampo, Eesti Põllumajandusmuuseum, www.muis.ee)."

Seega, ehkki nõutakse lyhemat viidet, keelatakse yhtlasi äriline kasutus. (Või vähemalt osa sellest; sõltub tõlgendusest, kas pidada "jms meenete tootmist" ärikasutuskeelu piiritlemiseks või pelgalt yheks võimalikuks näiteks.) Samuti viidatakse digikujutise autoriõigusele, ehkki ei ole tingimata enesestmõistetav, et pelgalt objekti kopeerimisega muutmata või täiendamata kujul tekib yldse autoriõigus. (Ma ytleksin, et pigem jah, ning Eesti AÕS nyanssidesse ei lasku, ent mõnel pool maailmas - nt yhes Smithsoni instituudi juhtumis - on peetud oluliseks mingigi lisaväärtuse loomist, nt eriti kõrgekvaliteedilise kujutise loomise, digitaalse puhastuse või töötluse, konteksti lisamise vms teel. Pisike pildike MUISis midagi sellist ei tee, kogu lisaväärtus seisneb kujutise digitaalses vormis, mis on saadud mehhaanilise kopeerimisega.)

Pealegi puudutab see kõik yksnes fotot: "kui ... on kujutatud ... autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb kysida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt". MUISis puuduvad andmed selle kohta, kas või kuidas lubab konkreetse teose autoriõiguste omanik seda kasutada. Kas isegi MUISis levitamine selles suhtes legaalne on? Võimalik, et see on otsesõnu lubatud muuseumiseaduses, ent AÕS par. 20 annab loa vaid digitaliseerida ja reprodutseerida, samuti "kasutada motiveeritud mahus näituse ja kogu tutvustamise eesmärgil" - no ytleme, et MUIS tutvustab kogu (ja ei kysi, kas kogu tutvustamine peaks olema osaline või saab "tutvustamine" olla ka täielik, nagu MUISis näib olevat eesmärgiks seatud).

Igatahes pole mingit alust uskuda, et MUISis vabaks antud fotot võiks ka tegelikult vabalt kasutada, kui puuduvad andmed fotol kujutatud teose õiguste kohta.

Niisiis, MUISi asjus on siin kaks probleemi.

Esiteks tundub, et MUISi tegijad ei saa aru, mida tähendab vabakasutuslitsents. Nad kirjutavad oma kodulehele litsentsi lyhendi ja siis veel pika jutu sellest, mida see litsents nende kujutluses tegema peaks, on sel kujutelmal siis tegeliku litsentsiga mingi kokkupuude või ei. 

Teiseks tekitab segadust tõik, et MUISis on pikk jutt foto autoriõigusest, ent ei juhita piisavalt tähelepanu algse teose iseseisvale autoriõigusele, mida muuseum yldjuhul kuidagi mõjutada ei saa. (Jah, ka teose autoriõigused võivad olla otseselt muuseumile yle antud, ent selle kohta muuseumid MUISis andmeid ei avalda). Ilmselt on probleem sellessamas kehvas juriidilises (autoriõiguslikus) kirjaoskuses, mis ei lase MUISi tegijail ei olukorda selgelt mõista ega ka teistele selgitada.

Aga meie peaks hakkama MUISist võetud pilte Vikipeedias ykshaaval yle vaatama ja kustutama. Nukker lugu.


P.S. Takkajärele jäi silm veel kord pidama MUISi autõriõiguste lehel. Seal kirjutatakse: "Autoriõigusega kaitstavate teoste digitaalsed kujutised on MuIS-is üldsusele kättesaadavad AutÕS § 20 lg 1 p 4 alusel."

Mida viidatud paragrahv ja lõige ytleb? "(Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on avalikul arhiivil, muuseumil või raamatukogul õigus oma kogusse kuuluvat teost reprodutseerida, selleks et:) 4)digiteerida kogu säilitamise eesmärgil". Kas MUISi eesmärk on muuseumite kogusid säilitada? Kuidas säilitavad museaale MUISi riputatud pisikesed, kesise kvaliteediga ja vahel suisa vesimärgistatud fotokribulad? Kui tuginetaks lõikele 3, mis lubab kogu tutvustada, saaks ma veel aru. Aga vähegi korralikke fotosid ju MUISi ei panda, neil istuvad muuseumid otsas kui perekonna kallisvaral.

Ma tahaks tõesti teada, kes konkreetselt otsustas, et MUISist leitav autoriõiguse käsitlus on juriidiliselt korrektne ja kooskõlas terve mõistusega.

Raamatumaailma surm

Sain kurva kirja Aivar Soolalt, kes ytles, et Raamatumaailma ylalpidamiseks rohkem raha pole ja sestap paneb ta portaali 29. septemberist 2012 kinni.

Nukker lugu. Aga ega ma ise ka sinna kuigi tihti jõudnud pole. Eks teistega ole vist samamoodi. Kunagi, kui veel arvustamiseks aega leida lootsin, sain peotäie raamatuid eri kirjastustelt - mõni on siiani arvustamata. Piinlik ja paha, ent mis sa, hing, teed.

Ma ei kujuta hästi ette ka, mida peaks tegema, et säherdune asi Eestis tuule tiibadesse saaks. Ju on piisavalt vähe neid, kes oma eraviisilist lugemust yldse jagada tahavad, piisavalt palju neid, kes teevad seda mõnes suures välismaises portaalis, ja omajagu neidki, kellele see yritus yhel või teisel põhjusel tehniliselt ei istunud. Kes on juba mööda läinud ning nõuab eraldi liidest iPhone'ile või tahvelarvutile, kes maha jäänud ja peab arvustuste-märksõnade-raamaturiiulitega askeldamist liiga keeruliseks.

Ega lehtede raamaturubriigid ka just eriliselt õilmitse. Vaatasin eile korra Ekspressi, seal oli miski Helmete suguvõsa kokkutulek. Päevaleht on omaenda raamatute kiitmiselt läinud yle oma filmide kiitmisele. Postimehe seltskonnalisas on ka vahel natuke raaamatujuttu ja Sirbi arvustused on minu jaoks enamasti liiga kultuursed. Mis siis yhest pisikesest portaalist tahta? Kes seal kirjutama peaks ja kes kirjutatut lugema?

Nojah, igatahes ei tahaks ma, et mu Raamatumaailma kirjutatud jutud päriselt kaotsi läheks. Endalgi on mõnikord hea mõnd asja järele vaadata. Nii et kopeerin nad siia.

Armas SEB!

Tere.

Muutsin juba mõne aja eest internetipangas ära oma aadressi. Miks SEB tahab mu uue pangakaardi vanale aadressile läkitada, ei oska ytelda. Eriti absurdne on muidugi saata 17. oktoobril kiri, mis nõuab pangakontorisse pöördumist hiljemalt 16. oktoobril.

Mulle meeldiks märksa enam, kui SEB yks käsi teaks, mis teine käsi teeb, ning ma saaksin kaardi aadressile, kus ma elan.

Kena õhtut.

Siiralt Teie
Oop

Käed eemale Tallinna Televisioonist!

Inimesed ei õpi. Nyyd kustutab Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelas järjekindlalt kokkuvõtet TTV kohta tehtud kriitikast. Ma tõesti ei viitsi teda pikalt refereerida, lisan vaid valiku lõbusamaid tsitaate.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Kes on "meie", kes Vikipeediast märksõnu likvideerima loodab hakata?

* Kui artikkelö puudutab otse meid kui juriidilist isikut, siis on täiesti lubamatu, et keegi kõrvaline kirjutab sinan kokku asju, mis meie tegevusse üldse ei puutu. (Kirjaviis muutmata.)

Vikipeedia eripära on, et seal kirjutavadki kõigest kõrvalised isikud. Ja on naeruväärne väita, et syydistused TTV keskerakondlikus kallutatuses TTV-sse yldse ei puutu - kas need on õigustatud, on juba teine kysimus, mida Ummelas, muuseas, yldse ei puudutagi.

* Kordan, et kõrvaldan jätkuvalt kõik sellised viited. Kui see ei aiat, olen valmis pöörduma Wikipedia rahvusvahelise keskuse poole, et likvideeritaks eksitavad väited ja laim.

Ma saan aru, et TTV uudiste puhul aitab telefonikõne linnavalitsusse Isakesele, ent Wikipedias telefoniõigus ei tööta, seega pole mõtet ka sellega ähvardada.

* Kummaline loogika. Valitud on ju esmajoones asjasse mitte puutuv kriitika, aga mitu minu kirjutist ja vastused ajalehtedele on välja jäetud, rääkimata Raepressi asjakohastest uudistest.

Kui Raepress kommenteerib TTV poliitilist kallutatust, on see mitte uudis, vaid kyyniline nali. Muuseas, mitu inimest on palunud Ummelasel artiklit puuduvate seisukohtadega täiendada. Ei mingit reaktsiooni.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Veel veidraid ähvardusi. Ja kes on see "meie", kes kavatseb Wikipedias märksõnu likvideerima hakata?

Lisaks syydistab Ummelas Wikipediat laimus ja valedes, kuigi kriitika all pole yhtki algupärast väidet, on ainult referaat stiilis "A ytles nii" ja "B ytles naa". Kohe näha, et tegu on Edasi naljarubriigi "Herilane" pikaajalise autoriga. Humorist.


***

Yhtlasi syydistab keegi, kes omal ajal artiklit "Roheline ideoloogia" ymber kujundas, mind armastuses roheliste ja vaenus Keskerakonna vastu. No miks nii fantaasiavaeselt? Delfi kommentaarides on mind kuuldavasti ka juudiks, vabamyyrlaseks, kommunistiks ja fašistiks nimetatud. Aga yldiselt saavad mu sõbrad, kes tegelikkust tunnevad, selle syydistuse peale kõvasti naerda.

Ei seisa tõelise demokraatia eest

Mulle meeldib anarhia. Õigupoolest osalengi ma yhes anarhistlikus kommuunis, mille tegevusel on ka reaalne väljund: Wikipedia kogukond on nimelt suuresti iseorganiseeruv anarhia.

Samas ei meeldi mulle populism mitte yhelgi kujul. Aeg-ajalt lööb mu inimloomus muidugi välja, kuid see ärritab mind ennast ning enamasti saan enda reaktsioonidele ysna kiiresti jaole. Populismi põhijoon on ju, et see ajendab sind reageerima primitiivsete reaktsioonide tasandil, mõistuse osavõtuta. Aga mulle meeldib olla teadvusel ja mõtelda oma peaga.

Sellepärast ei meeldi mulle ka anarhistlik populism. Mulle ei meeldi yldsõnalised yleskutsed laadis "Me ei ole elutu kaup poliitikute ja pankurite käes", "Võta sõbrad kaasa ning tule seisa TÕELISE DEMOKRAATIA eest" ning "kui sind juba "Siberi rongi" peale pannakse ning ALLES SIIS mõistad, et oodake oodake!! See nüüd küll õige tegu pole ... siiis... ON LIIIGA HILJA !!!". Tõsi, kyllap on selles osa ka minu vastumeelsusel kirjaoskamatuse suhtes. Kirjaoskamatuse likvideerimine ja kogu maa elektrifitseerimine olid bolševikel minu arust päris head ideed, asjata jäeti need unarusse.

Ma tahaksin näha mitte yksnes rusikatega vehkimist ja plakateid kirjaga "Maha X!", vaid ka edasist tegevusplaani ja plakateid kirjaga "Nyyd teeme nii: Y, Z, W". Tahaksin kuulda, mis täpselt on see, mis on kõnepidaja arust valesti, ning mida ta selle asemel teha soovitab. Kyll ma siis mõtlen, kas ma tahan tema meeleavaldusel osaleda. Kuni ta seda ei ytle, olen tema motiivide suhtes sama kahtlustav kui võimulolijate suhtes. Neist vähemalt tean ma, et nende peamine soov on säilitada status quo, olgu see kui stagneerunud tahes. Tõenäoliselt olen ma selle vastu. Aga olla poolt, teadmata ise, mille poolt?

Mulle ei meeldi populism. Seepärast ei meeldi mulle praegune Eesti valitsus. Mitte yksnes seda, mulle ei meeldi suur osa opositsioonist kah. Erinevalt Ivo Rullist, kes hiljuti Postimehes Eesti populismist kirjutades seda suuresti rohelistega samastas, esindab seda minu arvates kõige edukamalt ELDR - Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformistide Partei -, mil on Eestis kaks kohalikku kontorit: Keskerakond ja Reformierakond. Kumbki hirmutab oma pooldajaid teisega ning selja taga peseb yks käsi teist.

Populistid pääsevad kõige kergemini võimule seal, kus valitseb enamusdemokraatia - mitte demokraatia de Tocqueville'i moodi, kes rõhutas vajadust arvestada alati ka vähemustega, vaid toore häälteenamuse arulage jõud. Enamust on väga kerge saavutada: leidke vähemusest vaenlane ning ajage mõned avalikel etendustel teibasse. Edasi toimub kõik iseenesest, mass kannab teid kätel. Pikaajaliselt pole see eriti kellelegi kasuks, isegi mitte massile endale, aga sellest ei hooli mass ise ega ka populistid. Populistlik riik on nahapäästjate idiokraatia, kus igayks loodab, et ehk tema isiklikult pääseb yleyldisest katastroofist. Nii need lemmingud yksteist kaljult alla trygivadki.

Sestap ei poolda ma ka kampaaniaid à la "Mina ei toeta Kreeka päästmist Eesti maksumaksja rahaga". Toetan kyll. Euroopa Liidu tasandil on suhteliselt vähe demokraatiat, seal valitseb ametnike ja ekspertide võim, mis teeb keskeltläbi paremaid otsuseid kui populistide valitsused riikides. Nemad ei pyya massile meeldida, seepärast võivad nad käituda ratsionaalselt ja ebapopulaarselt, näiteks nõudes riikidelt kokkuhoidu. Kreeka suurim probleem on demokraatia: valitsus saab ju isegi aru, et majas on jama, aga ykski normaalne inimene tänaval ei tunnista, et just nimelt tema milleski kokku hoidma peaks. Kõiges on syydi poliitikud ja pankurid, mitte kunagi mina! Ja valitsus arvestab sellega, mõeldes järgmistele valimistele.

Sellest hoolimata on kogu Euroopa majandus tihedalt seotud ning mida tihedam see side on, seda kasulikum meile kõigile pikas perspektiivis. Paraku ulatub populistide silmapiir yksnes järgmiste valimisteni, siis saabub maailmalõpp ning valimiste järel luuakse kogu maailm uuesti. Kas te tõesti arvate, et kui Eesti oleks sama sygavas kriisis kui Kreeka, käituks seni järjekindlalt minnalaskmispoliitikat viljelenud Reformierakond või Keskerakond teisiti kui kreeklased?

Kui kreeklased põhja lastakse, järgneb neile varem või hiljem ka Eesti. Erinevalt neist on meil tugevat Euroopat vaja juba puht välispoliitilistel põhjustel - täpsemalt yhelainsal põhjusel ning see põhjus asub idas, Peipsi järve taga. Ykski impeerium ei jäta võimaluse korral laienemata, kui saab seda teha odavalt ja kiirelt. Sajanditepikkune praktika näitab, et oleks naiivne uskuda, justkui oleks Putini Venemaa kuidagi oluliselt õilsam ja vägivallatum kui Ivan Julma, Peeter Suure, Lenini või Stalini Venemaa. Ainus, mis Eesti elanikke lähemail sajandeil kaitsta võib, on Euroopa Liidu kiire muutumine yhtseks ja tugevaks yhendriigiks.

Eesti iseseisvus kõlab kaunilt, kuid eesti rahva ja kultuuri jaoks oleks sel fataalsed tagajärjed. Juba praegu toetab Euroopa Liit Eesti kultuuri sisuliselt rohkem kui Eesti riik, mis on me kultuuri, hariduse ja keele suhtes parimail hetkedel ykskõikne, vahel aga suisa vaenulik. Mida rutem sellistelt valitsejatelt ja nende valijatelt võim käest võetakse, seda parem.

Kirikud ja kinnisvara

Delfi kirjutas, et riik jagab kristlikele kirikutele järgmisel aastal 700 000 eurot, toetades muuhulgas otsesõnu misjonitegevust. Martin Vällik avaldas seepeale Skeptik.ee-s oma kirja õiguskantslerile, milles kysis, mis kiriku ja riigi lahususest sai ning miks toetatakse just nimelt neid usuorganisatsioone, mitte näiteks judaismi, budismi või islamit. Õigustatud kysimus.

Kommentaarides arutati muuhulgas ka kiriku kinnisvara teemat. See võetakse masendava järjekindlusega jutuks iga kord, kui keegi nuriseb Eesti Kirikute Nõukogu riikliku rahastamise pärast. Just nagu oleks luterlikul kirikul, millele kuulub enamik Eesti ajaloolisi kirikuhooneid, nendega mingi olemuslik seos, mis põhjendab riigi raha kyhveldamist riigi yhe suurema kinnisvaraomaniku aukliku põhjaga taskutesse - EELK pole neid hooneid isegi mitte ehitanud.

Kinnisvaraga on asi ju tegelikult ysna lihtne. Kui inimesele kuulub ajaloolise väärtusega rajatis, mille vastu on yhiskondlik huvi, on tal kohustus see korras hoida. Kui see tal yle jõu käib, läheb rajatis pärast korduvaid ettekirjutusi sundvõõrandamisele. Nii, nagu mõne mõisahoone arhitektuuri säilitamiseks ei ole ylimalt tähtis, et selles elaks mõisnik, ei pea ka kirikut kui hoonet tingimata yhe konkreetse usuorganisatsiooni kaudu ylal pidama, makstes möödaminnes maksumaksjate (sh moslemite, juutide ja paganate) rahast kinni organisatsiooni muud kulud.

Kui kirikutel on tõepoolest jaksu ja huvi kogu oma kinnisvaralahmakat ylal pidada, lasku aga käia, keegi ei keela. Ainult et miskipärast kipub see kõik pigem lagunema. Loogiline ka: kõik need myrakad pystitati ajal, mil kirik oli kõrtsi kõrval iga kogukonna põhiline kultuurikeskus, selle kylastamine ja kirikumaksud igayhele kohustuslikud. Tänapäeval ostavad inimesed selle raha eest raamatuid ja käivad kinos, majanduslik baas on kadunud.

Kui koolis käib kymme last, pannakse see tuima näoga kinni, kuna niisugune asi ei tasu end majanduslikult ära. Miks peaks siis riik doteerima kymnest mutikesest koosnevate koguduste majutamist mõttetult suurtesse hoonetesse, kus vaesed vanurid peavad kõvadel pinkidel kylmetama, sest keegi ei jaksa neid õnnetusi kytta? Käigu koos kirikuõpetaja soojas kodus, nii nagu iga teine MTY. Ja kirikuid majandagu, tõepoolest, Riigi Kinnisvara AS. Las remondib, hooldab ja yyrib välja - olgu siis kinoks, ballisaaliks või mošeeks.

Kuidas poliitikut Vikipeedias ilustada?

Erinevalt inglise Wikipediast ei ole eestikeelses Vikipeedias väga sageli probleeme poliitikutega, kes omaenese artiklit ilustama kipuvad. Tavaliselt teevad seda teisejärgulised kujud ja meil on nemadki ysna viisakad, vaid Max Kaur lisab vahel enda artiklisse mõne lause oma kuulsusrikkast eluloost või otsib laiema naeratusega pilti. Tõsi, Edgarit kiputakse vahel ikka kiitma, näiteks lisas keegi kord naljaka ylistuslause: "Oma mahukas teoses kirjeldabki autor endale iseloomuliku otsekohesuse ja poliitilise aususega sündmusi Eesti iseseisvuse saavutamisel." Pikka iga batjuškale, isamaa isale ja vabastajale!

Täna hommikul võttis keegi mitte ylearu intelligentne, kuid see-eest usin ja parteiliselt ustav inimene ette artikli Marek Strandbergist ning hakkas, noh, kui just mitte iluoperatsioone tegema, siis igatahes paksult kosmeetikat tarvitama. Toon mõned näited.


***

Enne: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks."

Pärast: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks. Heast tulemusest innustust saanuna asus ta koos mõttekaaslastega ette valmistama rohelise partei asutamist."

"Hea tulemus", "innustumine", "ta koos mõttekaaslastega"... Kõlab kenasti. Nii nagu järgmiseski paranduses: ikka MS "ja teised".

Enne: "2006. aasta detsembris avaldati, et Eesti teadlased eesotsas professori Mati Karelsoniga, nende seas ka Marek Strandberg, leiutasid elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Pärast: "2000-2006 aastatel töötasid Eesti teadlased Marek Strandberg, Katrin Idla ja professor Mati Karelson välja elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Meie lemmik on tõstetud esikohale, põhitegija kõige viimaseks ning aastanumbrite tagant on kadunud punktid. Vaene eesti õigekiri.

Enne: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti algul 4,4 miljoni ning hiljem 5,3 miljoni krooniga[Nils Niitra "Eestis toodetud militaarimed osutuvad sageli kasutuks" Postimees, 01.11.2010] 2005-2007 kaitseministeerium, kus sellal töötas teadus- ja arendustegevuse nõunikuna Strandbergi elukaaslane Katrin Idla.[Nils Niitra "Sõdurid ootavad pikisilmi Strandbergi imekangast" Postimees, 01.11.2010]"

Pärast: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti aastatel 2000-2010 kaitseministeerium."

Katrin kadus kaitseministeeriumist, nii et isegi sinist suitsu ei jäänud. Rahastuse suurus haihtus, samuti ka viited.

Enne: "Enne kaitseministeeriumi rahastust taotles Strandberg kanga arendamiseks korduvalt raha Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, kes aga ei pidanud projekti perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006]"

Pärast: "2001 aastal küsiti toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) koos Kreenholmi Manufaktuuriga, et alustada staatilist elektrit hajutavate kangaste tootmist, EAS ei pidanud projekti tollal perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006] Arendustegevuse mittetoetamine Eesti riigi poolt viis hiljem suurettevõtte sulgemiseni omanike poolt ning jättis töötuks paljud inimesed. Täna on elektrit juhtivate kangaste arendamine ja tootmine maailmas jätkuvalt kasvava trendi ja turuga tegevus."

Meie kangelane ihuyksi oleks päästnud tuhanded inimesed töötusest, nurjatu Eesti riik ent hylgas kodumaise geeniuse ja saatis õnnetud narvakad näljapajukile. Oo, kui kaunis ja kurb! Mis asi on aga "jätkuvalt kasvav trend"? Trend on eesti keeles suundumus või tendents. Mis siis õigupoolest kasvab, seejuures jätkudes?

Igatahes pole väidete tõenduseks leitud yhtki viitamiskõlbulikku allikat.

Enne: -

Pärast: "Vaatamata 2010 aastal poliitilistel põhjustel üleskeeratud skandaalidele ning väidetele justnagu polekski kangast olemas, kulges arendustöö ülikooli laborites edasi ning 2011 aastal toimuvad kangast loodud toodete esmased katsetused Kaitseväes."

Arendustöö jätkub ja katsetused toimuvad? Tore. Kas selle kohta mõni viide ka on või on tegu pigem unelmaga? Ning jälle ei ole anonyym osanud järgarvude lõppu punkte panna. "Just nagu" kirjutatakse lahku, selle eest puudub ka koma.

Enne: "Enne 2011. aasta parlamendivalimisi toimus Tartus Tasku keskuses tema karikatuuride näitus."

Pärast: "2011. aasta 23. veebruaril, vahetult enne Eesti vabariigi aastapäeva, toimus Tartus Tasku keskuses tema esimene isikunäitus."

Esimene? Kas on ka teine või me räägime ainukesest? Ja kui meil on valida kahe fakti vahel, siis kumb avab Eesti kunsti tähtsyndmuse konteksti paremini: kas see, et (kahtlemata ylimalt isamaalised ja spetsiaalselt vabariigi aastapäevaks joonistatud) karikatuurid toodi rahva ette Nõukogude armee aastapäeval, päev enne 24. veebruari, või see, et Riigikokku kandideeriv poliitik korraldas veidi enne valimisi enda näituse?

Enne: "Tema elukaaslane on Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla. Idla töötas Kliima- ja energiaagentuuri arendusnõunikuna ajal, mil Strandberg oli agentuuri nõukoja esimees. ["Strandbergi elukaaslane teenis agentuuris nädalaga 27 000 krooni" Äripäev, 20.09.2010]"

Pärast: "Tema elukaaslane on AS GeneCode juhataja ning Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla."

Vaene Katrin kaotati ka Kliimaagentuurist (koos Äripäeva artikliga), just nagu kaitseministeeriumist poleks kyllalt olnud. Õnneks anti asemele vähetuntud AS Genecode (selle tuntum nimekaim on Briti tervisetoodete firma), mida Vikipeedia anonyymne kaastööline kahjuks käänata ei oska. (Õige on kas "AS-i Genecode", "ASi Genecode" või "AS Genecode'i".)


***

Kokkuvõttes kustutati artiklist ysna systeemselt kriitilised või kriitilistena tõlgendatavad väited, asemele kleebiti ent viideteta ilukõne. Ei ole ilus, härrased. Ei ole isegi mitte arukas. Miks arvatakse, et Vikipeedias keegi midagi sellist tähele ei pane?

Pean lähiajal Tartu Ülikoolis Vikipeedia-teemalise kursuse raames noortele ajakirjanikele ja suhtekorraldajatele loengu Vikipeedia ja meedia suhetest. Tänan siiralt tänast anonyymi loengus käsitlemiseks väärtuslikku värsket materjali andmast, toon selle kindlasti negatiivse näitena. Kallutatud artikkel torkab kogenud vikipedistidele kiiresti silma, ei maksa loota, et sellega vahele ei jääda. Säherdusi muudatusi tyhistada ei ole aga kuigi raske.

Hoiatuseks teistele, kes kavatsevad Vikipeediasse suunduda, taskud kreeme ja puudreid täis, meenutan aga eesti vanasõna: loll saab kirikus ka peksa.

Filosoofia on targutamine

Stuudiumi seekordse etapi motoks said järgnevad sõnad, öeldud siiralt ja lähedase inimese poolt:

"Mis see filosoofia muud on kui targutamine, onju, äh-häh-hää! No ega see ei ole ju halvasti öeldud!"

Filosoofia magistrantuuri alustuseks väga sobilik. Muidu tekib veel liigseid ootusi või ohtlikke illusioone.

Tegelikult teeb mind murelikuks hoopis muu. Mis siis, kui see on pärilik? Kas ma olen ka aeg-ajalt sama delikaatne? Siis on kyll jama.

Oop otsib onni

Pärast mõningast rehkendamist selgus, et praeguse palgaga ei jaksa ma oma yhetoalist yyrikat pidada. (See seletab ka, kuhu kadus raha mu pangaarvelt.) Riigiamet on paraku nõnda kulukas hobi, et kahju kyll, aga sellest tuleb loobuda.

Teisalt pean ma poolest septembrist alates niikuinii igal nädalal kolm tööpäeva Tartus veetma. Kujutlege nyyd riigiametnikku, kes käib kontoris ainult kaks päeva nädalas. Kujutlete? Ammet ei kujutle, fantaasiat ei jätku.

Nii et nyyd tuleks leida Tartus kiiresti yks odav korter ja yks kuni mitu tööd, mida magistrantuuri kõrvalt teha kannataks. Kui kellelgi yle jääb, andke teada. Kolimisabi kuluks põhimõtteliselt ka ära, kui leian paiga, kuhu kolida.

Kas Syyria lesbi on Vene turist?

Mõne aja eest lõi väikestviisi laineid yks Syyria lesbiblogija, kes kirjeldas kohalikku poliitilist möllu. Siis läks ta väidetavalt kaotsi, syydistati julgeolekut.

Rahvusvaheliste palvekirjadega tegelev portaal Avaaz.org korraldas petitsiooni kadunud blogija toetuseks. Meedia möllas. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et julgeolek on siga.

Järgmiseks selgus, et blogijat polnud olemaski, blogi kirjutas hoopis Šotimaal elav ameeriklane, kes on kunagi Syyrias käinud ja kelle kaasa on ekspert Syyria majanduse alal. Tehniliselt oli ettevõtmine muidugi äbarik, seetõttu harrastusnäitleja vahele jäigi. Kui Syyria julgeolekul oleks aega temasugustega tegelda, oleks nad ammu kuulutanud, et tegu on väljamõeldisega. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et blogija on siga.

Nyyd kirjutas sest juhtumist ka yks mu sõber pealkirja all "Puhas kallis pettus".

Eks siin ole mitu teemat.

Yks see, et tugitoolis on jube mõnus totalitaarriiki mängida. Tyyp hädaldas, et ta ei teinud ju kellelegi liiga. Syyrlased arvasid teisiti. Ehkki, jah, arvasid need, kelle endaga ka midagi ei juhtunud.

"Ma oleks võinud peaaegu blogija saatuse kohta pärida ja siis oleks minuga pahasti läinud!" lärmas yks. Ilmselt hea eluga ära harjunud. Kui ma oleks julgeolekutöötaja, kutsuksin ta kontorisse, vaataksin talle leebelt otsa ja kysiksin: "No öelge nyyd ise, mis teie elul siin, meie kallil sotsialistlikul kodumaal viga on, kui te võite kogu maailma ees pasundada, et kõige tavalisema pärimise peale juhtub teiega midagi ebamääraselt väga-väga paha, ja ehkki see on sulaselge laim, ei tehta teiega ometi midagi? Ameerikas oleks te juba ammu kohtusse kaevatud ja kodust ilma jäänud."

Teiseks on see kena näide, kuidas tarbijast, kes on meediaga kohandunud, saab väikeettevõtja, kes varustab turgu nišitootega. Iseenesest ju kiiduväärne, algatusvõime ja puha. Teised tarbijad peaks tänulikud olema, mitte sõimama. Ökoloogiliselt puhas väiketootja kauni loodusega Šotimaa nõlvadelt, ei ekspluateeri vaeseid syyrlasi ega midagi.

Kolmandaks näitab juhtum, et permanentne petitsioonihullus on väljunud mõistuse kontrolli alt. Faktidest huvitumata algatatakse ylemaailmne emotsionaalne ahelreaktsioon ykskõik millisel tundeliselt sobilikul ajendil. Eks ka petitsioon on muidugi toode.

Seda enam, et internetis antud hääled ei maksa midagi, nagu tegelikult teab igayks, kes sedasorti hääletuste toimemehhanismi pisutki tunnevad. Kumu viienda korruse näitusel "gateways" on isegi yks selleteemaline eksponaat: arvuti, milles saab koostada petitsioon ykskõik mille toetuseks, tellides sellele sada, tuhat või miljon toetajat vastavalt soovile.

Kuidas, muuseas, kirjeldada Avaazi pysitarbijat? Kas see on inimene, kellel on kõrge sotsiaalne teadlikkus, madal valulävi ja suur syda, või inimene, kellele meeldib mugavalt ja millegagi riskimata protestida? Kas ta sarnaneb rohkem vene turistidele, kes osalesid Egiptuses demonstratsioonidel ykskõik mille poolt, et ainult kodus uhkeid fotosid näidata, või väidetavalt Leninilt kiitust pälvinud "kasulikele idiootidele"?

Huvitav, kui paljud tõelised Syyria lesbid Avaazi teenuseid kasutavad?

Kuidas tutvustada ilusat Eestimaad

Anonyymseks jääda soovivale asulale anti võimalus tutvustada end lugejatele portaalis, mis räägib Eesti omavalitsustest. Seal ei ole reklaami, ainult lyhike tekst ja fotod informatiivsete allkirjadega - ideaalis just see, mis iga piirkonda kõige paremini iseloomustab.

Anonyymseks jääda soovivas asulas yht-teist tõepoolest leidub: Baltimaade suurim puithoone - 19. sajandi II poolel valminud kurttummade kool, 1928 ehitatud raudteejaam, kaks vana ja korralikku parki, tunnustatud helilooja mälestustahvel, rahvusliku ärkamisaja suurkuju haud, rahvuspoetessi synnikoht, 15.-18. sajandi kalmistu, varemeis mõisahoone, linnamägi...

Mida meie sõbrad kohalikust omavalitsusest siis läkitasid? Kaks pilti kohaliku Konsumi luitunud majakarbist, yhe riigilipu ja postipangaga postkontorist, yhe loetamatu sildiga ettevõtte sarast, kaks tyypilistest korrusmajadest, mida võib pildistada ykskõik kus. Paar pisut paremat fotot ka: kirikust, vallamajast, soisevõitu jõekäärust ja yhest kujust uue koolimaja ees.

Tõepoolest, kyllap on omavalitsejatel õigus: ju teatud mõttes sobibki nende asulat kõige paremini iseloomustama foto, mille keskel ilutseb larakas Konsumi logo, selle all aga kirjad "Brand outlet", "Lilled" ning "Apotheka". Raske oleks leida kaadrit, mis kohalikus kultuuriloolises kontekstis ytleks selgemini: "Ära tule, absoluutselt mõttetu koht!"

"There's only one good use for a small town: you know that you wanna get out," laulsid Lou Reed ja J. J. Cale. Ma pole seda vaadet kuigi tihti nii avalikult propageeritavat näinud. Värskendav avameelsus.

Miskipärast hakkas ikkagi kurb.


P.S. Ikka parem kui foto Savisaarest Valli baari ees. Yks anonyymseks jääda sooviv linnavalitsus pakkus seda ka.

Pensionirulett

"Pensioniplaan on tervik!" kiunub pank. "Ära hinda poole pealt!"


Tõsi. On jah tervik. Kõigele lisaks on see yhekordne katse. Põhimõtteliselt tõsisem kui isegi vene rulett: kui sul hästi läheb, saad vene ruletti uuesti mängida. Pensionile aga minnakse ainult yks kord. Kui vahepeal on keegi su säästude eest auto ostnud ja sellega vastu puud sõitnud (või harrastanud sellega võrdväärseid finantsoperatsioone), ei ole teha enam midagi.

No ja mille järgi peaks inimene, kes pole just investeerimisspetsialist, otsustama, milline pensionifond valida? Senine lyhike ajalugu ei näita midagi. Kui sa just selles eas pole, kus pensioni kogumisest enam praktilist kasu olla ei saagi, jõuab terve su pank enne su pensioniiga mitu korda omanikke vahetada, rääkimata strateegiast, osakonnajuhatajast või fondijuhist. Tegu on nii pikaajaliste protsessidega, et nende eest ei vastuta sisuliselt keegi - ammugi tänapäeva panganduses, kus tegevjuhtkond muretseb põhiliselt järgmise aktsionäride koosoleku, mitte panga saatuse pärast seitsmekymne aasta perspektiivis. Aktuaarid yritavad juhtide lyhiajalist mõtlemist vähehaaval tasakaalustada, ent lõplikke otsuseid nende teha ei anta. Pealegi on Eestis tegutsevate pankade omanikud enamjaolt mere taga, siinsete pensionäride saatus huvitab neid ysna vähe.

Ka Eesti riik, mis loob pensionifondide tegutsemiseks tingimused, ei ole pikas perspektiivis eriti usaldusväärne. Juba paarikymneaastane praktika on tõestanud, et kui häda käes, minnakse häbenemata kõigi sotsiaalprogrammide kallale. Ei ole pensionid, lastetoetused ega õppelaenud ykski see pyha lehm, millel vajaduse korral natuke verd lasta ei võiks. Pole oluline, kas mativõtmine on õigustatud või ei; kui mu pension on minust sõltumatul põhjusel väiksem kui ma arvestanud olin, ei aita ykskõik kui hea õigustus mul elektriarveid maksta.

Tunnen ysna mitut inimest, kelle pensioniplaan on täiesti teadlikult ja otsesõnu säherdune: töötan, kuni ära suren. Ja nende seas pole sugugi ainult teismelised või varases keskeas tehnofriigid. On isegi neid, kes võiks juba praegu pensionil olla. Kui su pension ei võimalda eluaset ylal pidada, mida muud sa siis teha saad kui töötada? Kui su palgast ei ole lihtsalt võimalik midagi koguda, mida sa siis plaanitsed?

Ega siin polegi eriti midagi teha. Kui, siis võiks ainult pangad oma krokodillipisarad ära pyhkida. Eesti ettevõtted ei ole yldiselt eriti vastutustundlikud ning usinale teesklusele vaatamata pole seda ka pangad. Kui selle asemel, et laenubuumi ajal yksteise võidu laenutingimusi leevendada ja igale uksest sisse astujale poolvägisi laene toppida, oleks Eesti pangad jätkanud lihtsalt tavapärase ratsionaalsusega, oleks paljudel inimestel probleemid märksa väiksemad ning pankadel endil rahulolevamad kliendid.

Ning enne, kui keegi hakkab jälle pihta hädakisaga, et ma teen ilmsyyta pankadele liiga, kuna igayks vastutab oma laenude eest ise, tuletan meelde, et pangad myyvad teadupärast usaldust. Selle hulka kuulub ka usaldus, mis inimestel on pankade ratsionaalsuse suhtes: on loomulik eeldada, et pangal on parem oskus hinnata eraisiku laenuvõimet kui tal endal, ning sama loomulik on eeldada, et pank eelistab pikaajalist kliendisuhet kliendi kiirele tyhjakslypsmisele ja pankrotistamisele, et siis tema kinnisvara otsas istuda. Praktikas pangad kahjuks klientide usaldust ei õigusta - ei Eestis, Iirimaal ega USA-s.

Loomulikult on ka pankur täiesti tavaline inimene. Enamasti ei viitsi temagi mõelda, otsib lihtsaid lahendusi ja läheb teiste omasugustega pikalt arutlemata kaasa. Kui kõik ymberringi räägivad majanduse igikestvast edust, pyyavad ka fondijuht ja analyytik oma töökohti säilitada ning ei hakka iga võlakirja pärast lõputult ohkima. Kyll pärast selgub, kas oli rämps või polnud. Muidu võetakse tööle keegi entusiastlikum, kelle silmad rohkem säravad ja suu laiemalt naeratab.

See kõik on äärmiselt inimlik ja igati mõistetav. Aga oma õnnetu hala, teate, lõpetage ikkagi ära. Neid, kelle põhiline lootus on töö juures surra, see niikuinii ei veena. Ainult sydame ajab pahaks.

Teine sugupool

Avastasin täna hommikul, et statilises leibkonnauuringus peavad inimesed valima oma leibkonnale pea. Selge on see, et perekonnas saab olla ainult yks pea: yks rahvas, yks perekond, yks Juht. Mõni võiks siinkohal pikalt jutustada, kuidas statistika abil yhiskondlikke võimustruktuure kinnistatakse, aga mina praegu ei viitsi.

Artise kino reklaamib oma Euroopa filmide festivali plakatitega, kus kenad noored pyksata naisterahvad ungari, rootsi ja kyllap mõnes muuski keeles meelitavad: ykskõik mis keeles ma räägin, ikka olen ilus vaadata.

Ausõna, mulle meeldivad ilusad paljad naisterahvad. Botticelli "Venuse syndi" vaataks või söömata - eriti Monty Pythoni Münchhauseni-filmis, kus Venust kehastab Uma Thurman. Mõnikord tekib siiski tunne, et neid on, vabandage, kuidagi liiga palju. No mis pagana loogika ses kinoreklaamis on? "Mis sest, et aru ei saa, tule ikka vaatama!" Kas Artis kavatseb subtiitrite pealt kokku hoida või näitab Ungari pornot?

Millaski reklaamiti mu töökoha vastas bussipeatuses mingit spordiklubi - jälle yhe vaese tydrukuga, kel polnud raha pykse osta. Ei saanudki aru, kas see oli siis nudistide klubi või milles asi. Naabermaja ees kipub parkima auto, kus napis rõivas neiuke kutsub pabereid paberihunti toppima. Mis seos seal olema peaks? Vagina dentata ja kastratsioon?

Miks yleyldse peaks kõike siin ilmas paljaste naistega reklaamima? Kas on tõesti kindel ja kontrollitud, et naistel kunagi raha ei ole, välja arvatud lesbidel? Need viimased on muidugi pururikkad, mhmh.

Kuuldavasti tahavad toredad inimesed teha Uut Rohelist Erakonda, kus kõik oleks Teisiti: keegi ei petaks, keegi ei varastaks, keegi ei teeks teisele liiga. Muuhulgas mõeldakse ka sugulisele ebavõrdsusele: "Erakonna 10 esimese Riigikogu saadikukandidaadi seas on vähemalt 4 teisest soost kandidaati ja nende järjestus on üle ühe."

Huvitav, milline see vähemusse jääv "teine sugu" siis on? Ma pakun, et mehed.

Kuidas teha mitteuudist: juhend algajale ajakirjanikule

Võta aluseks tõik, et midagi ei juhtunud. Pane see pealkirja. Jätka sellest kirjutamist kogu uudise vältel.

Kui sa midagi mainid, ära lisa yhtki yksikasja. Kui sul on paari fakti jagu taustainfot, võid teha igast sellisest omaette artikli. Mis sellest, et igayks võib leida need faktikesed Google'ist või Wikipediast kiiremini ja mugavamalt, sinu päevatöö saab nõnda tehtud.

Pole vaja midagi uurida, pole vaja midagi seostada, pole vaja isegi kelleltki kommentaari kysida. No olgem ausad, kuidas sa ikka kysid kelleltki, miks midagi pole juhtunud ja ei juhtu veel tykk aega? Piinlik on ju.

Nii pole vaja leiutada isegi põhjust, miks teema jutuks võtta. Suurem jagu asju siin ilmas synnib igasuguse põhjuseta, miks mitte siis ka leheartiklid?

Ja tulemus on siin: "Michelini tärne niipea Eesti restoranidele ei tule".


P.S. Ohjah, Martin-poiss, ma tean kyll, et sa oskad paremini ka, aga see käkk on tõesti Eesti rahvusringhäälingu vääriline.

(Vaata ka: "ERR Liibanonis: oodata on arenguid". Algversioon oli nii loll, et isegi ERRi paadunud toimetajatel hakkas häbi ja see pyhiti vaikselt vaiba alla. Nagu elu hiljem näitas, oli uuendatud versioon "ERR Liibanonis: tundub, et röövijad teevad viimaseid tõmblusi" muidugi samuti totter.)