Puujumal ja tema jyngrid

Kas keegi teab, miks Eesti lehejuhid just Rupert Murdochit kopeerida tahavad? Kadastik räuskab oma lehes, ylistades avalikes kohtades pildistamise keeldu ja raputades Google'i poole pisikesi jõuetuid rusikaid. Hõbemägi on vaimustunud artiklite maksustamise mõttest. ÄP nurub iga loo sabas lugejailt: "Onju-kui-ma-selle-eest-raha-kysin-siis-sa-maksad-onju?" Kui vastuseks kõlaks yleyldine entusiastlik jaatus, oleksime sellest juba kuulnud.

Kõik igatsevad kasutada Murdochi suletud ajakirjanduse mudelit, ehkki vana jäär ise vaid lobiseb sellest ning on ylimalt kaheldav, kas keegi suudab hambapastat tuubi tagasi toppida. Lubas ta ehk vabatahtlike katsejäneste vahel mingi preemia välja jagada? Allkirjaga foto ja Fox Newsi mõtteline aastatellimus?

Mina nende pyhasse yritusse ei usu - minu arvates tuleb ajakirjanduse toimemehhanismi muuta radikaalselt, mitte kosmeetiliselt. Kui lugejad ei taha millegi eest maksta, pyyab vaid rumal inimene neid sundida. Ent kuna valitsejahärrad mitte minu rahaga ei mängi ning minu arvamust keegi ei kysi, eks lasku käia ning proovigu omal nahal järele. Muidugi ohustavad meediaisandate paanikahood ning pilvelossibuum ka mu enda sissetulekuid, aga kui päris halvasti peaks minema, kyllap ma ikka mingi elatise leiutan. Asutan näiteks ajalehe või hakkan teiste omadest kollaaže valmistama.

Siitkandi meediavyrstikeste iidolist jutustab pikemalt ajakiri New York. Lõbus ja õpetlik lugu - neile, kes õppida viitsivad.

Keelepõlgus ja peksupelgus

Rain Kooli viitas Twitteris hiljuti oma Sirbi-artiklile "Mis meeles, see veebis ehk Ajakirjanduskeele määratlemise raskustest". Muidu ka tore lugu, ent yks mu enda kogemustele vastuokslev lause turritas silma.

"Pärast Eesti Päevalehe katastroofiga lõppenud millenniumi alguse katset korrektoritest loobuda on trükiajakirjandus hoidunud keeletoimetajaid redaktsiooniprogrammide vastu vahetamast."

Huuuuvitav. Niivõrd kui mina tean, muutusid Äripäevas keeletoimetajad ajapikku kyljetoimetajateks, kes keedavad-kypsetavad-keevitavad ning sekka teevad ka sepatööd; kes muud peale keele ei osanud, otsisid uue ameti.

Ekspressis olevat neid usinasti harvendatud kuni yhe mu tuttava repliigini, et hiljuti olla viimane tööturu avarusse saadetud. Ei puutu toimetusega eriti kokku, ei oska kommenteerida.

Ei tea, kuidas Postimehega on? Veebis neil kyll mingit keeletoimetamist ei paista käivat. EPLiga on sama lugu, õigekirja tase sõltub kirjutajast. ÄP veebist ma parem ei räägi ja Delfi keeleline tase ei ole halvematel juhtudel palju parem kommentaaride omast.

Nii palju on jutus tõtt, et ma pole näinud yhtki tegevajakirjanikku, kes redaktsiooniprogramme kasutaks. Eriti veebis, kus kõigil on targematki teha kui vigu parandada. ÄP toimetajaid, kes paberlehe lugusid paika sättisid, abistas kyll InDesigni speller, aga või igayks sedagi pruukida viitsis; ikka loodeti rohkem keeletoimetaja peale. Kyllap on mujal sama lugu.

Ajakirjanduse tegijate seas on veel mõni, kelle arvates tekstide keel on omaette väärtus, kuid palju neid enam pole ja iga aastaga tundub aina vähemaks jäävat. Suhtumise kysimus. Muuseas, just nagu koduvägivaldki: kui väikest reibast peksu pigem syytuks lõbustuseks peetakse, ei aita ussi- ega pyssirohi, seadusest rääkimata. Probleem on arvuti ja tooli vahel.


P.S. Olen ortograafiaga tihtipeale hädas: kas pealkirjades kaht osa kooloni või ehk'iga eraldades - misläbi tagumisest osast saab sisuliselt alapealkiri - tuleks tagumist poolt alustada suure või väikese tähega?

Kui alapealkirja saab graafiliselt esile tuua, siis muidugi suurega. Aga kui ei saa? Kord tundub õigem nii, kord naa. Hmh. Peaks midagi ära otsustama.

Foto sajandite pärast

Hoopis pakilisemal ja päevakajalisemal teemal kirjutades pillas yks Eesti mõtlikumaid pressifotograafe Erik Prozes ka säherduse lõigu:

Võrdselt tugeva artikliga võib ka väga hea pressifoto maailma muuta. Kasvõi natuke. Kuid erinevalt artiklist, töötab hea foto ka aastakümnete, aastasadade möödudes. See lihtsalt on nii. Ja selle nimel tasub ju pingutada. Loodan, et ei tunne oma panust vanuigi kiiktoolis istudes liiga tühisena.

Ma poleks päris kindel, kas foto aastasadade järel ikka töötab. Või kui, siis milline foto. Maalide ja skulptuuride puhul on loomise aegne ja paari sajandi järgne kuulsus väga nõrgas seoses. "Mona Lisa" synd ei tekitanud mingit plahvatuslikku furoori, laineid lõid hoopis muud teosed.

Suur osa visuaalsest kunstist töötab siiski taustateadmiste najal. Enamikul meist pole aimugi, kes tont oli mingi Amsterdami pyrjel või Prantsuse kuningas. Jääb ainult yldinimlik.

Kui palju on pressifotos inimlikku ja kui palju informatiivset? Kruuda auto merekaldal on tugev kujund, aga kas see ytleb midagi neile, kes kogu loost midagi ei tea? Tont seda teab, ehk ytleb ka.

Või hakkavad arheoloogid selle põhjal kirjeldama, mis on auto.

Pekske ametnikke!

Retooriliste haigustega on mul naljakas suhe. Yhest kyljest käib retoorika mulle yha enam närvidele, teisalt aga tunnen ma selle vastu kasvavat huvi. Veidraid tendentse märgata ja katkist argumentatsiooni analyysida on põnev, ent kokkuvõttes lollidele järeldustele jõudmise kunst ikkagi ärritab mind. Katsu siis lugeda või lugemata jätta.

Yks vahva näide on ametnikuviha. Tihti võib leida uudiseid ja sõnavõtte, mille ideoloogiline alus destilleeritud kujul on järgmine: "Ametnik - see on paberikoi ja byrokraat, naaberkeelest laenatud sõnadega tšinovnik ja aparatšik. Loomulikult ei saa sihukesest midagi head tulla. Mida vähem on ametnikke, seda parem. Kõige parem oleks, kui neid yldse poleks. Ametnik, see on amoraalne vereimeja rahva ihul, jälk liimukas töötava rahva (=proletariaadi+kodanluse) raudse kanna all." Jah, kokkuvõte on belletristlik ja pisut liialdatud, ent tõest siiski mitte kuigi kaugel.

Leidsin just värske eksemplari: uudise pealkirjaga "Eesti ei tea ametnike palga suhet SKPsse". Otsisin lugu, mida hommikuks refereerida, sygasin natuke kukalt ja otsustasin, et aitab. Ei taha mina milleski sellises osaleda. Miks?

Eesti ei tea ametnike palga suhet SKPsse

Läti tahab hoida avaliku sektori palgakulu alla 7% SKPst. Eestis pole aga avaliku sektori palkade suhe SKPsse teada.
...

Artikli tagumine osa on kohatäide, butafooria.

Miks on see tähelepanuväärne uudis, et Eestis ei oska rahandusministeeriumi analyytik ytelda avaliku sektori palkade suhet SKPsse? Ilmselt sellepärast, et seda peaks teadma.

Miks sellist asja teadma peaks? Et võrrelda meie näitajat lätlastega ning teha tululikke järeldusi.

Millised need järeldused oleksid? Nähtavasti tahetakse kontrollida, ega me juhtumisi avaliku sektori palkadele liiga palju raha ei kuluta.

Mida tähendab "liiga palju"? Ideoloogilist eeldust, et vähem on parem. Yks sort turuliberaale usub nimelt, et riigisektor peaks olema võimalikult napp, kuna see majandusele midagi jurude ei anna või annab õige vähe. Seepärast peaks Läti olema meile hoiatav näide ning kui Eesti kulutuste proportsioon on Läti omast suurem, tuleks neid kärpida.

Samale usule viitab ka juhtlõigu "avaliku sektori palgakulu" samastamine pealkirjas "ametnike palgaga". Tore mõte, ent paraku kuuluvad avaliku sektori alla kõik, kes riigi käest palgaraha saavad: õpetajad, arstid, politseinikud, piirivalve, tuletõrjujad... Neid pole sugugi vähe.

Ma pole näinud korralikku statistikat selle kohta, kuidas avaliku sektori palgakulud nende vahel jaotuvad, ent kõigi nimetatute samastamine ametnikega teenib yksnes retoorilist otstarvet: näidata ametnike ylalpidamisele kuluvat rahahulka võimalikult suurena. Mis on, kahtlemata, demagoogia - aga see ka mõni uudis.

Nojah, kuid selle kõige eeldus on ikkagi, et ametnik tähendab a priori paha. Selline usk levib suust suhu ja lehest lehte nagu ajumädanik. Keegi ei viitsi keskenduda mõttetult keerulistele kysimustele nagu milline töökorraldus oleks efektiivne, millisest hetkest alates lauskoondamine juba riigi ja yhiskonna toimimist segab ning - veel yks minu lemmik - kui madalaks võib ajada ametnike palgad, et mõtlev inimene yldse sellise töö ette võtaks.

Kergem ja praktilisem on liigitada maailmas leiduv heaks ja halvaks, mustaks ja valgeks, kuna niisugused ideed levivad kiiremini. Minus syveneb juba mõnda aega veendumus, et mõtlemine ei ole inimeste kui liigi tugev kylg; inimeste tugev kylg on sotsiaalsus.

Kuidas me ideid omandame? Analyysides ja arutledes? Harva. Suurem jagu meie hinnanguist on pärit meile sympaatsetelt inimestelt, kelle põhjendustesse me eriti syveneda ei viitsi. Minu sõbra mõte peab ju ometi hea olema, sest ta on nii tore! Kui geneetikutel õnnestuks pandat koaalaga ristata, võiks selline olevus veenda meid milles tahes. Ta on ju nii nunnu! Milleks meile siis keeruline maailmapilt, kui piisab panda mustadest ja valgetest laikudest?

Lihtne väike majandusuudis, eks ole. Hulk numbreid ja suhteliselt neutraalne keel, erinevalt mõnestki marutõbiselt sylge pritsivast juhtkirjast. Ent ka sellise pisikese pähkli koore alt võib leida hulgaliselt mõtteainet.

Vt ka: http://delicious.com/oop/pekske_ametnikke

Milliseid uudiseid me ostaksime?

Rain Kooli jutustab oma blogis Michael Jacksoni surmateate liikumisest meedias ning jõuab muuhulgas järelduseni, et nn uus meedia ei ole tänini kyllalt tugev, ohustamaks vana meediat. Inimesed on harjunud eelvalikuga, lehekyljetäie pealkirjadega, nad ei oska ega taha veel ise endale maailmameedia rootsi lauast igal hommikul taldrikutäit korjata.

Tegelikkuses soovib ikkagi veel marginaalne vähemus meist, nii meestest kui naistest, ise uudiseid veebiavarustesse ostlema minna. Ei, me oleme harjunud neid oma lävepakule tassituna saama - ja pealegi tasuta.

Eks asi on selleski, et praegused meediakanalid ei tekita erilist harjumust loetavat valida. Pigem on lootus sellel, et inimene, kes midagi lugema tuli, klõpsib veel mõnel pealkirjal või lappab ka teised lehekyljed läbi.

Et uudiseid inimesele ykshaaval myya, peaks tal olema harjumus neid valida: noppida välja just teda tõeliselt huvitavad teemad. Siis ei tööta aga paljud praegused uudisetootmisnipid. Kas mitmetimõistetav või suvalises kontekstis (libamisi) nilbusele vihjav pealkiri pigem meelitab tasulisi lugejaid juurde või peletab kõhklejad eemale? Tont seda praegu ytelda oskab, võime ainult oletada vastavalt enda kalduvustele.

Oletan, et yhekaupa myydava uudise pealkiri peab vastama võimalikult täpselt sisule. Samas peab uudises olema mingi lisaväärtus, et inimesed (keda see just isiklikult ei puuduta) ei piirduks yksnes pealkirjadega. Kuidas niisugust teksti kirjutada? Enamik ajakirjanikke seda praegu ei tea. Lehed on täis uudiseid, mis ei sisalda oluliselt rohkem infot kui pealkiri ytleb.

Põhimõtteliselt on niisugune uudis Twitteri säuts. Uudise kui toote eripära on aga, et teda ei saa myya ilma tema sisu reetmata. Kui kogu uudis koosneb yhest pisikesest faktist, ei jää pärast esimest pilguheitu enam midagi myya. Mis sa noist säutsudest ikka ostad?

Võib-olla peaks tekstid siis ikkagi olema pikemad ning avama rohkem tausta. Nii, nagu on räägitud, et pabermeedia nihkub ajaleheformaatidest ajakirjaformaatide poole, kus on pikemad käsitlused ja analyysid.

Võib-olla muutub olulisemaks uudiste hindamine sotsiaalvõrgustikus. Kui praegu mõne Eesti päevalehe veebikommentaare hinnata saab, pole sel mingit tegelikku mõtet peale klikkimise rõõmu. Skoore ei kasutata isegi kommentaaride kuvamiseks/peitmiseks (nagu tegi vist Slashdot?), rääkimata uudistest. ÄP tõstab enimloetud ja -kommenteeritud lood punase ja rohelisega esile, ent see on ka kõik. Tasuliste uudiste puhul võiks muutuda märksa olulisemaks, mida hinnatakse; hinne tähendab sisuliselt vastust kysimusele: kas selle eest tasub raha välja käia? Kui hinde arvutamisel arvestatakse hindaja isiklikku kaalukust sotsiaalvõrgustikus, kui sa võid näha, kes mingit uudist kiitnud on - seda parem. Siis võiks see ehk tõepoolest toimida.

Võib-olla saavad meediainimesed siis yhel hetkel aru, et uudiste sildistamine teemade põhjal on mitte yksnes arukas, vaid ka tähtis. Praegu lisatakse minu teada enamikus Eesti lehtedes yhe uudise alla teised samateemalised käsitsi, toimetaja isikliku mälu põhjal. Esiteks muudavad sildid teksti seostatavaks, loovad uudistele ajaloolise konteksti. Teiseks teeb see ka ajakirjaniku enda töö mugavamaks. Kolmandaks tekib siis võimalus, et ma ei osta mingilt lehelt mitte tervet igapäevast uudisepatakat alates Anu Saagimi aluspesust ning lõpetades Nigeeria börsiteadetega, vaid näiteks sildid "Elcoteq", "Eesti tuumajaam" ja "Bonzo". Selleks pean ma muidugi sildistavat kanalit usaldama - ja praeguste lehtede eristusvõime ei ärata usaldust.

Võib-olla muutub yha tähtsamaks seegi, kes uudise kirjutas. Teatud mõttes on see staarajakirjanike "tagasitulek". Mõnes Eesti lehes pole praegu kedagi, kelle nimi võiks olla kaubamärk, hea töö kindel tunnus - isegi kui yksikuid ajakirjanikke tõepoolest reklaamida viitsitaks, mitte ei peetaks neid kergesti asendatavaks kahurilihaks. Mõnes lehes on selliseid suisa mitu, ent ma pole sugugi kindel, kas nende nimed sama hästi töötavad kui mõni aeg tagasi. Kui ma aga pean iga valitud uudise eest konkreetset, iseendale kuuluvat raha maksma, tekib mul aina suurem huvi selle vastu, et kirjatykid seda ikka väärt oleks. Kahtlemata leidub ridamisi inimesi, kes maksaksid rõõmsasti Andrus Kivirähu või Madis Jyrgeni lugude eest. Aga nemad ei tee ju uudiseid.

Kindlasti on võimalik teha sellist ajakirjandust, mida inimesed tahaksid osta - isegi siis, kui paberlehed on lootusetult aeglased, teiste kanalite uudised on veebis tasuta ning keegi ei taha suurt kuhja pahna, millest pool tuleb ära visata. Võib-olla on meil isegi aimdusi, milline see ajakirjandus välja võiks näha. Edasine on katsetamise kysimus. Kes katsetab ja õpib, elab ära. Kes seda ei viitsi... kurat seda teab. Võib-olla elab kah. Aga võib-olla ei ela.

Õiguskantsler Virgele

Lehvitame kõik koos Kadrile ja Virgele.
Tegijal juhtub, aga ikkagi on lõbus.

Eriti loll kujundus

Äripäeva uus avaleht.

Aitäh Ajale, kes viitas. Ma poleks oma silmaga nägemata uskunudki. Peletada lugejaid omareklaamiga, mis sentigi sisse ei too ja ka lugejale midagi ei anna - no tõepoolest.

Kujutleme nyyd hetkeks, kuidas kõik päevalehed löövad esikylje lagedaks ja panevad selle keskele pisikese kirja: "Loe meite lehte! Jõle ia leht on, noh!"

Võeh.


P.S. Väidetavalt olla musta lataka asemel ilma Adblockita vaadates mingi panga reklaam. Ei mina tea - pole piisavalt masohhistlik, et proovida. Mõistlikus koguses ja formaadis reklaami ma enda ekraanil kinni ei keera, aga enamik Eesti lehti yletab kyll mu valuläve. Ah et reklaamiraha jääb minu pealt tulemata? Väga kahju, nutame siis natuke. Proovige Google Adsi moodi kontekstitundlikke tekstikuulutusi.

Päikesepoisid: Rozencrantz & Guildenstern AS

A says: tunne on nagu "Rosencrantzis ja Guildernsternis"
B says: hm? R&G?
A says: mingid suured ja tähtsad õukondlased jalutavad mööda suurel
tempol ja sa kuuled juhuslikke katkeid nende vestlustest
millest ilmnevad mingid intriigijupid
sh eluliselt olulist informatsiooni
aga lõppeks pole sul yhegi katke kohta suuremat aimu
B says: no see on meil firma poliitika, et ennast puudutavaid otsuseid kuuled kõlakatest
A says: ja suurem jagu sinu oletusi on andmete ebapiisavuse tõttu niikuinii ekslikud
B says: no just, kuna kontekst on puudu
A says: lihtsalt "R&G" on selle nipi peale yles ehitatud
B says: tõsi
heh, ma tean, kuidas sellest kirjutada: "Firma Stoppardi moodi"
A says: lugeja/vaataja näeb Ri & G ebapädevust
B says: jah
A says: sest ta tunneb "Hamletit" olgu või kuulu järgi, aga teab, kes on kes
ja kujutab ette, et Polonius langeb rapiiri läbi
aga kirjuta
huvitav juhtimispsyhholoogiline kirjatykk oleks

Kes tahab toimetajat?

Mul on nimelt yks toimetaja yle. Võib ka keelt toimetada, või siis inglisest või venest tõlkida.

Mõistatasin juba mõnda aega, kumb tuleb enne: kolmeaastase staažiga kaasnev loominguline puhkus või koondamistasu. Kolm aastat saanuks täis veebruaris.

Aeg on muidugi vilets. Võib-olla ongi kasulikum puhkust võtta ja enda haridust täiendada. Natuke rasva ju nagu oleks, mõnda aega saan seda endale lubada.

Teisalt saab koolitykke ka palgatöö kõrvalt nikerdada. Ja eks lehetöö jätab oma jälje. Oleks päris huvitav mõnd muud ajalehte seestpoolt näha. Või, teistpidi võttes, reklaami- või PR-byrood.

Mis meil siin siis on:
CV Online
CV Keskus
Hyppelaud.ee
Tööturuamet
Ekspressjob
Vakants.ee
...
Veel midagi?

Päikesepoisid: Tallinna kerkib Andrei Koroli nimeline mošee

A says: kas teil see uudis on juba kuskil, et Tallinnalt kysitakse mošee jaoks maad?
B says: ei
B says: võta ära
B says: kust said?
A says: Postimehest
B says: kes kysib?
A says: Araabia Ühendemiraatide suuruselt kolmanda emiraadi Sharjah valitseja šeik Sultan bin Muhammad Al-Qasimi küsib Tallinna linnavalitsuselt maad mošee ja islami kultuurikeskuse rajamiseks.

Sharjah emiraadi valitsuse nimel saadetud kirjas tõdes selle tegevjuht Jamal Salem Al-turaifi, et Eesti mufti ja Eesti islami kogukonna peavaimulik Ildar Muhhamedshin on teinud taotluse mošee ja islami kultuurikeskuse rajamiseks Tallinna.

"Šeik Sultan bin Muhammad on nõustunud mošee ja kultuurikeskuse rajamisega läbi Eesti mufti," märkis Al-turaifi kirjas Tallinna linnavalitsusele. "Samuti palume me tükikese maa andmist mošee ja kultuurikeskuse rajamiseks ja me loodame, et sellest saab tugev motivaator sidemete tugevdamiseks meie riikide, rahva ja kultuuride vahel."

Maaküsimustega tegelev Tallinna abilinnapea Eha Võrk ning linnaplaneerimise eest vastutav abilinnapea Taavi Aas ütlesid mõlemad, et ei oska esialgu Araabia Ühendemiraatidest tulnud maataotlust kommenteerida.
A says: http://www.postimees.ee/?id=31339
B says: leidsin juba
A says: kuum kinnisvarauudis online'i
B says: Sharjah oli see koht, kus vanemveebel (nyyd veebel) Korol magama jäi
B says: lennuväljal
B says: ja siis kohtu alla läks
A says: aga illustratsioon on kah ilus
B says: ja lõpuks kepihoope ei saand
B says: on
B says: ilus
B says: Ildar käis Mekas õppimas
B says: muide
A says: mis Koroli eesnimi oli?
B says: Andrei
A says: nyyd tuli mulle kah meelde
B says: http://tartu.postimees.ee/310506/esileht/siseuudised/198265.php
Sharjah' emiir andis Korolile armu
B says: Araabia Ühendemiraatide kohus mõistis vanemveebel Andrei Korolile karistuseks 40 kepihoopi ja 2000 dirhami ehk umbes 7300 Eesti krooni suuruse trahvi, kuid Sharjah emiir andis Eesti kaitseväelasele armu ning Korol võib riigist vabalt lahkuda.
B says: hea mees see Sharjah emiir
B says: nojah
B says: Dubai emiirile juba kuulub Tallinna börs
B says: I, for one, greet our new Arabic overlords
A says: jeeeee
A says: I second that
A says: teeme emiiri terviseks tassikese rohelist teed

Ja pole palju vajagi

Krafinna meenutas drägonifoorumi klassikat ja tegi juttu oma lauapealsest. Hämmastav, kui palju asju mõnel inimesel on. Aga noh, ju läheb Saare majandusel hästi, rikkus ei anna häbeneda.

Minu lauapealsel on vaid telefon, lapakas, rahakott, laualipp (Iiri) ja tass teed. Aga noh, nagu hetk tagasi koosolekul räägiti, minimalism ruulib. Ka eelarves.

Mis juhtub siis, kui lehest leitakse viga?

Inimestel on kombeks otsida lehtedest vigu ja nende yle nuriseda. Olen selle nähtusega kokku puutunud ysna mitmest otsast: nuriseva lugejana, veategijana, kutselise veaotsijana ning ka juhuslikult vea otsa komistajana, kes pyyab uurida, kust viga tuli ja mis selle asemel tegelikult olema pidi.

Neil, kes lehetööd seestpoolt näinud pole, on sellest tihtipeale kummalisi kujutlusi. Vahel arvatakse, et ajakirjanik peab tundma läbi ja lõhki valdkonda, millest uudise kirjutab. Näiteks olgu yks inimene igas lehes eraldi siniste lammaste peal. Kollaste ja punaste lammaste jaoks oleks siis, mõistagi, teistsuguse haridusega spetsialistid.

Vahel arvatakse, et kui leht midagi avaldab, vastutab ta kindlasti ka selle sisu eest. Poliitiku vale on toimetaja syy. Eksimus statistikas tuleb nuhelda leheneegri turjale. Kõik arvamuslood, olgu autoriks märgitud kes tahes, väljendavad iga lehetöötaja kaljukindlaid veendumusi, olgu ta siis peatoimetaja, raamatupidaja või koristaja.

Vahel arvatakse sedagi, et kui kuskil on tehtud näpuviga, aetud midagi sassi või pandud lehte vale inimese pilt, on tingimata tegemist ulatusliku laimukampaania ja tagakiusamisega. Eks iga inimene ole iseenda jaoks tähtis. On yteldud ka, et terve maailm. Miks mitte siis asju sedaviisi näha?


***

Leidsin pisut aega tagasi leheveebist uudise. Uudise pealkiri ytles, et kodanik A läks kodanik B juurde tööle. Tekst kirjeldas seda, kuidas A loob uue yhisfirma, mille ylejäänud kaks osanikku on C ja D. B-st mitte piuksugi.

Vantsisin selguse saamiseks E juurde. "Mine räägi F-iga," soovitas ta lahkelt naeratades. No ta ongi lahke ja rõõmus, kyllap naerataks ka elektritooli lylitit vajutades täiesti siiralt. Iseloom sihuke.

F oli juba koju läinud, tal oli viimane tööpäev. Hõreda laua ymber istusid viimased tyykad: G, H, I, J ja K. Lugesin loo ette. "Mis värk on?" - "Ei tea," arvas G. "Naljakas," leidis H. I sygas kukalt. "Äkki peab "B" asemel olema kirjutatud "D"?" kysis J kaastundlikult. "Tead sa mis," soovitas K: "Helista õige L-le. Tema on ylemus, tema peab teadma."

Hmm, mõtlesin mina. Kas mul valutab see asi kuskilt? Ei tunne nagu. Olen ma A või B-ga abielus? Oma teada ei ole. Tunnen ma nende vastu siirast sygavat huvi? Hoolin ma neist oma sydamepõhjas? Igatsen ma nendega vähemalt tutvuda? Mkmm.

Keerasin selja ja tulin tulema.

***

Inimene, kes lehevigade yle nuriseb, on lehte lugenud. Kui ta ei nurise esimest või teist korda, siis talle ilmselt meeldib nuriseda. Ta tunneb ennast parema, puhtama ja õilsamana kui rumal kirjatsura. Pealegi on sõim leheneegri palka juba lisana sisse arvutatud. (Kas teate, kui vähe selles midagi muud on? Kui sõimu ei oleks, ei jääks miinimumpalkagi järele. Täiesti ametlikult, kusjuures.)

Selleks, et nuriseda, peab mõne vea leidma - olgu see või kujutletud. Selle eeldusena omakorda tuleb lehte lugeda. Näiteks paberil või internetis.

Paberlehe eest on keegi maksnud, olgu siis tellija - inimene, ettevõte või raamatukogu - või ostja. Veebilehe eest maksab reklaamitellija. Kui lugeja astub ajalehe veebi, saab leht ta juba reklaamitellijale maha myya.

Nii see äri käib. Iga viriseja on tõenäolisemalt pysiklient kui keegi, kes lehte nähes õlgu kehitab ja uudiste asemel põnevikke loeb. Võib-olla ta ei loekski ajalehte, kui selles poleks vigu. Kes teab? Siiani pole seda katsetada juletud.

Nii et mis siis juhtub, kui keegi leiab vea, olgu õnnelik leidja siis lugeja või kirjutaja? Absoluutselt mitte midagi. Kõik on hästi. Maailm seisab endiselt kilpkonna turjal, kes liigub häirimatult lõpmatuse poole.

Automaks ja Tallinki streik

Automaksu kui niisuguse vastu pole mul midagi. Ja mitte yksnes sellepärast, et mul endal autot ei ole.

Tõsi, see peaks olema puhtalt reostusmaks. Mitte pelgalt riigikassa täitmiseks laia lauaga virutatud ja kõigile yhtemoodi mõõdetud maks rataste arvu pealt. Või isegi vormilt sotsialistlik ning sisult kadedusepõhine luksusmaks. "Rikkus väärib karistust" on kyll kenasti protestantlik põhimõte, aga miks peaks riik protestantlik olema?

Loomulikult vajaks niisugune maks korralikku eeltööd. Millised on selle mõjud? Keda see kõige rohkem nöörib? Kuidas sellest kõrvale hakatakse hiilima?

Kas diiselmootor peaks ikka olema madalamalt maksustatud kui bensiin? Kuidas suhtuda elektri- ja vesinikuautodesse? Kuidas soosida seda, et inimesed peaksid on vanad autod pigem rahulikult lõpuni ja alles uue valikul mõtleksid väiksema saastamise peale? Uue auto valmistamine kulutab ju loodust rohkem kui vana lõpuni tarvitamine.

Aga kui yksikasjad läbi mõeldakse, miks mitte. Kuuldavasti ajavad ka ELi uuemad direktiivid seda rida, et vähehaaval sunnitakse kõik saastajad maksma. "Ole sina juut või ole sina setu, ära ainult ääre peale s...u," ytleb selle kohta vanasõna. Minu arust kõlab loogiliselt.


***

Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiyhingu ja Tallinki vaheline vaidlus on pehmelt yteldes segane. On muidugi yleyldiselt teada, et Tallinki juhtkond koosneb ennekõike ja põhiliselt mölakatest, aga see ei ytle veel midagi teise poole kohta.

Mõlemad asjalised žongleerivad numbritega ja kleebivad nende kylge kirevaid retoorilisi silte. Mis on tegelikult mis, kurat ise teab. Ega kumbki neid pikalt lahka, yksikasjalikke pakkumisi ja analyyse ei levita EMSA ega Tallink. Isegi pakkumiste kronoloogiat on lehelugude põhjal ypris vaevaline koostada. Viimati lehvitas Tallink 40protsendise palgatõusuga 3 aasta jooksul; EMSA rääkis, et see on palju pisem kui paistab. Kui inimestelt meeleavaldusel kysiti, rääkisid nad kõik 20-30% tõusust nyyd ja kohe. Aga kui edaspidi palk samaks jääb, ei ole see ju kuidagi parem. Segane värk.

Isegi mina kui Tallinkist suhteliselt kaugele jääv inime tean, et ega seal mingi mugav tööõhkkond ole. Ysna tyytu närimine ja kius, läbiotsimised ja muu peedistamine sinna otsa. Kui Viking Line'is vaheldub aasta jooksul 5-8% tööjõust, siis Tallinkis 25-30%. See on kahtlemata näitaja. Samas rõhutas enamik neist, kes ajakirjanikega rääkida julgesid, et ega nad firmast kuhugi lähe: kas ei sobi teiste laevade graafikud või meeldib miski muu asi. Järelikult elu ikka nii paha ei ole.

Kahtlemata on ametiyhingutes olnud alati kõrge korruptsioonirisk. Sada aastat tagasi lõid USA töölisvõitlejad kampa maffiaga, meil on need pigem trampliiniks poliitikasse. Sotside juhtkond kipub kyll kaberneesotsidest koosnema. Padar töötas jah ennemuiste transporttöölise ja puusepana, aga see oli pea 20 aastat tagasi. Katrin Saks ja Marianne Mikko olid enne poliitikat ajakirjanikud, Peeter Kreitzberg pedagoog, Sven Mikser ylikoolis assistent. Arhetyypilised rakkus kätega liinitöölised jäävad struktuuris kuhugi madalamale. Aga eks võib Kadi Pärnitsa ja Heljo Pikhofi eeskujul ikkagi loota, et kurnajatega võideldes piisavalt silma torgatakse. Nii et kui põhjalikult kellegi mõtted tegelikult võitluse juures on, teavad nemad yksi. Seda enam, et retoorika tykati õõnsaks kisub - näiteks on armas ja sydamlik kõnelda pidevalt meremeestest, ehkki yksiknäited räägivad mitte madrustest, vaid kajutiteenijatest ja kelneritest. Tööinimesed nemadki, ent miks labidat labidaks ei nimetata?

Ega muidugi ka Tallinki juhtkonna võitlus ametiyhingu vastu ole mingi eepiline saavutus. Kyllap sellepärast ollaksegi rahul kaadri voolavuse ja McJobi mainega, et niisugustes tingimustes jääb ametiyhing paratamatult nõdraks. Starbucks ja Wal-Mart on yypilised näited firmast, kuhu ykski vastuhakkaja pidama ei jää. Kes vähegi midagi oskab ja suudab ning endast lugu peab, läheb mujale. Ja siis? Asendatavaid inimesi on odav pidada.


***

Ah et miks ma sellest kõigest lehes ei kirjuta? Sest mõne aja eest selgus, millised on õiged arvamused, millised valed arvamused ning kuhu need viimased pista võib. Blogisse nimelt.

Matke mind siiasamma

Hommikul ei leidnud ma yles oma töökohta.

Majas käib juba mõnda aega remont ja inimesi istutatakse äradisainitud kontoris yhest kohast teise nagu pirts perenaine aialilli. "Ei, asalead siinkohas mulle ikka ei meeldi. Paneme nad maja taha ja nende asemele begooniad." Asalea kehitab õlgu ja alustab uut nädalat jälle uues lagedas kohas. Kindel ei ole ta milleski, aga äkki sai nyyd siis see õige.

Järgmiseks ei leidnud ma koosolekut. Lippan mina, arvuti kaenlas, koosolekuruumi, mille keskele on lajatatud hiiglaslik pinball'ilaud - aga mängijaid ei kusagil. Hmmm. Okei, login oma postkasti ja vaatan, ehk on selle kohta mingi kiri.

Ei logi. "Sysadmin on su ära blokkinud. Mine räägi temaga, mis sa minu otsa vahid," teatab arvuti. IT-osakonda. Ootan pool tundi, kuni seal arvutid buudivad, siis teeb minu oma endale vabatahtlikult restardi... ja kõik oleks justkui korras. "Mingi kamm jah," diagnoosib itimees professionaalselt.

Aga minul on juba kiire yle tee haiglasse. "Koormustestile võtke kaasa mugavad jalanõud ja käterätik," soovitab paber. Paber korjatakse ära, siis kästakse jätta nurka "mugavad jalanõud". Käterätikut ma igaks juhuks ei maini.

Nagu selgub, olen ma mingis testgrupis uuringuks, kuidas reageerivad inimesed totakale väljanägemisele. Nyyd on mul homme hommikuni kõhu peal kymne elektroodiga aparaat. Turritab särgi all nagu... ei tea, millega võrrelda. Tavaliselt inimestel selliseid karpe ei ole.

Lõpetuseks oleks õdus taas kord mainida, et ma vihkan seda, kui keegi mu selja tagant jõllitab, mida ma arvutis teen. Ning minu selja taha jääb nyyd terve kontor. Tahan sisearhitekti verist, sooja lõhnavat maksa. Ja tassikese teed. Aga kööginurk on korrusejagu eemal.

Kell on alles pool kaksteist. No mida veel?


P.S. Hakkab jälle pihta. Meie korrusele on tundmatu geenius istutanud kohvimasina, millesse mahuvad ainult tibatillukesed standardtassid. Ei ole ma sugugi ainus, kes oma isikliku suure kruusiga ringi käib. Nyydsest siis tyhjalt.

Eksituste komöödia

Hetk tagasi helistas mulle T*** T***, 17 aastat vana, kelle pilt ilmus meil lehes teksti juures, mille oli kirjutanud hoopis teine T*** T***.
Pagan.

Inimesed, saage kuulsaks! Siis teavad kõik teid nägupidi või vähemasti oskavad kontrollida. Nii nagu näiteks juhtus yhe väidetavalt karske poliitiku nimekaimuga, kes tabati autoroolis, väidetavalt purjus. Läheb mitu aastat, enne kui neid jälle segi aetakse.

Jube on avastada tund-paar enne trykitähtaega, et autori pilti fotoarhiivis ei olegi. Nii kiiresti pole erilist lootust kirjale vastust saada. Kuritihti pole autori telefoni kah. Armas internet, avita!

Aga internet ei avita. Või kui, siis pika hambaga. Leiad kodaniku pildi pärast pikka tramburaid mingist koerakasvatajate kommuunist ja mõtled, kas kujundaja saab sealt ikka näo kätte, nii et koerakarvad tukana ei paista. Kõiki sotsiaalvõrgustikke Google pealegi ei kajasta, Orkutisse tuleb ikka ise sisse logida. Võrgukaevurlus neelab väärtuslikku aega. Ja kuidas pagan lõpuks kindlaks teha, kas leitud koerasõber on ikka see õige või on autor hoopis koertele allergiline? Ega tänapäeval see kah muidugi midagi tõesta.

Noh, sedapuhku läks isegi õnneks. Arvamusavaldus oli suhteliselt mõistlik ja viisakas, ei midagi kurja ega laimavat. Ja mitteautor ka - mõistlik, viisakas ja arusaaja hing. Eks me katsu ikka paremini. Kui oskame.

Järgmiseks on toru otsas kindlasti Tiit Vähi, 26, kes kirjutas Lehele Gruusia kohta. Ja siis tema ilmsyyta, ent õnnetul kombel meediakeerisesse haaratud Väga Kuri nimekaim.

Tomatid, tee ja patsakas lehti

Ma ei tea isegi, misasi mind ajendas Prisma kassasse jõudes paberkotti võtma. Arvatavasti see, et Kristiinesse jõudes korraks peaaegu ei sadanud. No ja Prismas endas oli muidugi kuiv.

Igatahes ohkas kott paarisaja meetri kaugusel kodust ja lasi põhja lahti. Ma pole tykk aega tundnud, et kurgid, tomatid ja pirnid mulle nii hingelähedased oleks kui neid nyyd syles sydame ligi surudes. Ole veel Eesti ilma käes ökoloogiline.



Koju jõudes passis välisuksel kinnisvaramaakler, kes ukse minu ees kenasti lahti tegin. Tänasin viisakalt ja tatsasin trepist yles. Mulle järgnes mu selja taga autost väljunud ostuhuviline pere. Maakler kõlistas kõrvalkorteri võtmeid.

Kindlasti on ilmas hulk inimesi, kes oleksid tormanud rõõmust karjudes maakleri jutule: "Oi, kui tore, et te siin olete! Teate, kui te oma elust ja tööst pärast Lehele rääkida tahate, siis astuge minu poolt läbi, ma pakun tassi teed." Noh, mina selliste entusiastide sekka ei kuulu. (Ehkki kogu reisi vältel tegin teeäärsetest myygikuulutustest pilte kyll. Mis ma nendega teen? Ei oska arvata.)

Kuivatasin ennast seeasemel ja pakkisin töö juurest toodud lugemisvara lahti. Vahepeal ilmunud lehtedele tuleb järele jõuda. Olen tydinud vastamast uudishimulikele: "Ah et kas teie artikkel on juba ilmunud? Ei mina tea, kysige kellegi teise käest." Keedan suure kruusitäie teed ja asun asja kallale.

Vistat pole olemas

Sain mõne päeva eest tuttuue lapaka. Yhel, teisel ja kolmandal põhjusel oli selles Windows Vista, mille ma varem lootsin vahele jätta. No ei vedanud. Eks ta toimib kyll muidugi, aga erilist rõõmu ei paku. Õnneks on masin piisavalt tugev, et seda koormat vedada.

Eile läksin siis IT-osakonda, et lasta tööprogrammid arvutisse panna. Ajasime natuke juttu ning võtsin suure kruusitäie kohvi, et aeg kiiremalt veereks. Vastu ootusi tuli aga suhteliselt lyhike lugu. Poolest tunnist kakskymmend minutit lõpetasin kohvi.

Indesigni vana versiooni installikaid pole enam olemas. Olen ise seda kõikvõimalikest kohtadest otsinud, on tõesti haruldane. Ja olemasolevat saab installida alles siis, kui Novelli klient pysti. Ainult et Novelli see versioon Vistaga ei yhildu. Kuuldavasti on kaalutud ka uuele versioonile minekut, mis yhilduks selle, teise ja kolmandaga, ainult et litsentsid nõuavad raha. Ja kulutusteks ei ole praegu hea aeg.

Siis on meil veel paar eestipärase nimega programmi, mis kuuluvad aladokumenteeritud tarkvara tippkymnesse ning pole mulle jätnud soodsat muljet ei töökindluse ega kasutajasõbralikkuse poolest. Vahet pole, sest ilmselt ei võta needki Vistat jutule.

Noh, vähemalt ei pea ma muretsema selle pärast, et poliitilise otsusega eraarvuteid enam firma WiFisse ei lasta. Puhkuselt naastes hakkan ringi käima kahe lapakaga: yks minu, teine tööandja oma. Yhes yhed, teises teised asjad. Elaks ma 50ndate Ameerikas, peaks nad bussi eri otstes sõitma.

Lõppkokkuvõttes istun IT-poliitiliste otsuste ja vahepeal edasi liikunud maailma vahelises augus. No ja siis? Kes ytles, et maailm on ratsionaalne?

On nigu on.

Eestikeelne Äripäev lõpetas töö

Hetk tagasi toimetuses:

A: Kas sa teadsid, et kui toksida brauserisse "aripaev.ee", tuleb ette "Delovõje Vedomosti"?
B: Ei ole võimalik?!
C: Mis sa ei teadnud või? See on tihtipeale nii. Sa ei käi piisavalt tihti väljas.



Öelge veel, et Eesti meedia venelasi diskrimineerib.

Veebitreialid, my ass.

Aklimatisatsioon

Kuuajase haiguslehe järel taas tööl. Tohtrid remontisid mind, arhitektid kontorit. Nii et uut ja huvitavat on palju.

Sain endale vahva varjulise nurgakese mitte kyll päris akna ääres, aga see-eest ysna omaette. Vastupidiselt mõnele kaebusele minu kandis õnneks kylma tuult ei ole. Tooli ei ole samuti. Ei läinud otsima ka, istun praegu enam-vähem mugavalt laua peal lösakil. Kola sain enne kolimist pakitud kahte pisikesse kasti, mis mahtusid kenasti alumisse lauasahtlisse. Välja võtsin ainult Iiri laualipu ja karbikese myntidega kohviautomaadi jaoks. Kunagi juuli lõpus või augustis tuleb niikuinii uuesti kolida, pole mõtet pysivat laagrit asutada. Ehkki kola kipub kogunema, pole mulle tegelikult eluks palju vaja. Lapakat tassin niikuinii kaasas.

Kontor on kah tykati pooliku ja ajutise väljanägemisega. Laes on augud, kust paistavad juhtmed. Lampidel pole klaase - aga võib-olla see peabki nii olema. Kujundus on popp ja noortepärane. Uued nõupidamisruumid näevad välja nagu kemmergud - vähemalt väljast, sisse pole vaadanud. Hirmsasti tahaks ukse peale kolmnurga joonistada. Kööginurka minejaile on ehitatud lõks, astme alla peidetud valgusti saab pidevalt jalahoope. Köök on yldse kummaliselt lahtine, baarilett jääb otse peatoimetaja selja taha ning kohviautomaadi pidev surin teeb talle kindlasti rõõmu. Hea on kuulda, kuidas rahvas tööd teeb. Tema kuklatagune sein on aga ahvatlevalt tyhi. Et varem neljandal korrusel tilpnenud veebikaamera ära kaotati - kas mõnes pilapoes myyakse odavaid veebikaamera imitatsioone?

Uued ylesanded on segased, kinnisvaras ma ei orienteeru. Õnneks on järgmine esmaspäev pyha ja rubriik ei ilmu, saan rohkem aega kohanemiseks. Pakkusin juba välja, et võin kohe valmis kirjutada loo sellest, kuidas juunis-juulis turg arvatavasti ei elavne. Niisuguse jutu jaoks pole yhtki allikat vajagi, ma võin nad kas või välja mõelda. ""Meie hinnangul ei tule turusituatsioonis olulisi muutusi enne suve lõppu," lausus kinnisvarabyroo Vana Maa juhataja Andres Kasejalg." Ei lubatud, firmad ja inimesed pidavat ikka päris olema. Oh kaev.

Katsun siis ylehomsed kyljed kokku panna ja eelmise nädala lehed läbi lugeda, saan omadega kuidagi järje peale. Maailmas on kindlasti igavamaidki asju kui kinnisvara, nad lihtsalt ei tule mulle meelde.

Kuidas Äripäeva paberlehte veebist lugeda

Võtsin näiteks artikli, mille otsing Google'ist annab siiani vaid kaks vastet: "Maanteeröövist Eesti moodi". Ilus selge juhtum.

Esimene näide: aripaev.ee.
Näete lugu? Ei näe.



Teine näide: jah.ee.
Tekst ilusasti olemas.



Ehk siis kui leiate loo, mida Äripäevast ei näe, otsige selle pealkirja jah.ee-st.

Arvatavasti on asi selles, et jah.ee võtab tekstid RSSist. Olen varemgi kuulnud, et sealtkaudu pääseb Äripäeva paberlehe juttudele normaalselt ligi, erinevalt lehe veebikyljest.

Miks ma sellest kõigest räägin? Sest minu arvates on rumalus hoida arvamusartikleid salasõna taga peidus, tarvitamiseks yksnes paberlehe tellijaile. Arvamuslugude eesmärk on tekitada yhiskonnas debatti ja seeläbi ka huvi lehe vastu. Et teksti yle diskuteeritaks, peab see aga olema kergesti ligipääsetav ja tsiteeritav. Kui ma pean minema lehte lugema raamatukokku või tellijast sõbra poole, jääb see must lugemata. Konkurents mu ajale on niigi tihe.

Igatahes ei saa keegi ytelda, nagu poleks ma sellest ka majasiseselt rääkinud kõigile, kes eest ei jookse. Räägin lihtsalt siin ka. Kui niisugune võimalus tõesti kellelegi hinge peale käib, eks keeraku see siis kinni.