Friday, August 31, 2007

Palavaks kisub

Yhes listis kakeldakse praegu kliima pärast: soojeneb või mitte? Vastased uhavad teineteist yle nii pikkade viitenimekirjadega, et ei teki kahtlustki, nagu nad ise kõike lugenud oleks, ning vana hea argumentum ad hominem ei kaota iial populaarsust. Kumbki ei suuda enam tabada hetke, millest nad naeruväärseks muutuvad. Okei, ma saan aru, et kliima ennustamine pole siiani eriline täppisteadus. Aga kui inimene tsiteerib samas kirjas võidukalt järjest kaht allikat, millest yks ytleb, et Maa keskmine temperatuur hoopis langeb, ja teine kinnitab, et Maa keskmise temperatuuri arvutamiseks pole yhtki tõsiseltvõetavat metoodikat, siis see ON koomiline.

"Mina ei söönud moosi! Ja see maitses pahasti kah!"

Thursday, August 30, 2007

Uuskeel: venekeelsed eestlased

Hiljuti tuli yks siinkohal anonyymseks jääv geenius mõttele hakata nimetama Eesti elanikke "eestikeelsed ja venekeelsed eestlased", pidades silmas siiski mitte eesti päritolu inimesi, kes eri keeli pruugivad, vaid (vanamoodsas kõnepruugis) Eestis elavaid eestlasi ja venelasi. Põhjendused?

/---/ mida teha selleks, et kõik Eestis elavad rahvad (sõltumata nende endi keelest, mida nad harrastavad ja kasutavad) toimiksid nii, et eesti rahvus, keel ja kultuur säiliksid läbi aegade?
Ma arvan, et üks lihtne samm on hakatagi neid rahulikult kutsuma erikeelseteks eestlasteks...kelle roll ongi toimida meie põhiseaduse järgi ükskõik, mis keeles nad ka ei räägi.
See on ka lähtekoht, miks ma olen kasutusse võtnu termini "venekeelne eestlane".
Ma arvan, et kindlasti on mõeldav venekeelne eestlane täpselt sellises tähenduses nagu ma seda kasutan: venekeelne inimene, kelle kultuurilise käitusmise juured võivad olla ka Venes või kustahes mujal slaavimaadest kuid kes peab sellest, et eestlased soovivad, et Eesti riik toimiks ennekõike eesti keele, kultuuri ja eesti rahvuse püsimise eest.
(Kirjaviis muutmata.)

Rahvuse määratlemine põhiseaduse pooldajate kaudu on Eestis kyll uus mõtteviis. Päris niisugusel kujul pole seda isegi USAs harrastatud, ehkki mõni uuem libertaarne lähenemine jõuab ysna lähedale.

Mis saab kellelgi originaalsete ideede vastu olla. Mina soovin näiteks, et Iiri Vabariik "toimiks ennekõike iiri keele, kultuuri ja iiri rahvuse püsimise eest". Ja et araabia riigid "toimiks ennekõike araabia keele, kultuuri ja araabia rahvuse püsimise eest". Ja yldse igayks omas kodus. Seega olen ma eestikeelne iirlane, araablane, tšuktš, guaranii, sakslane, juut, jaapanlane... (Kriipsuta õige alla.)

Kui reaalsuse kirjeldus ei vasta meie soovidele, katkestame seose osutaja ja osutatava vahel, defineerime sõnad ymber ning hakkame uue ringiga otsast pihta. Milleks muuta reaalsust, kui võib muuta sõnu?

Venelaste eestlasteks nimetamisest nad ise ju ei muutu.


***

Sisuliselt on siin tegemist keskaegse filosoofia keskse vaidlusega realistide ja nominalistide vahel. Yhed uskusid, et sõna ja sellega tähistatava vahel on mingisugune olemuslik seos ja sõnu ei tohi nii loopida, nagu sylg suhu toob, teised pidasid sõnade ja asjade seoseid meelvaldseiks ja inimeste looduiks. Tegelikult olen ma ise ka alati nominalist olnud, ehkki emotsionaalses plaanis sobiks mulle realism rohkem. Mis mulle siis niisuguse yrgnominalismi juures vastu hakkab, et ma sellele nii valuliselt reageerin? Miks mitte hakata homsest nimetama porgandit kartuliks ja hobust kanasalatiks?

Arvatavasti häirib mind lollus. Uuskeelega mängimine on hea viis, kuidas mitte midagi teha. Piisab ju sellest, kui päevad läbi lamiseda, lamiseda, lamiseda... Probleemid saab lahendada neid teistmoodi kirjeldades, liigutada tuleb vaid keelt.

Kõmri ajakirjanik Gareth Jones tõi Ukraina näljahäda Lääne ajakirjandusse. See oli esimene tõeline mõra toonases sotsialismisympaatias, mis ei lasknud läänlastel näha Nõukogude Liitu kui totalitaarset režiimi. Wikipedia artikkel Jonesist räägib sellestki, kuidas Nõukogude riigivõimu esindajad nimetasid näljahäda "toidunappuseks" ning nälga suremist "kõrgendatud suremuseks alatoitumisega seotud haiguste tõttu". Auväärsed eeskujud, mida tasub kahtlemata järgida.

Tuesday, August 28, 2007

Uudiseid töötandrilt

RMK võtab tööle urundusspetsialisti. Esialgsete prognooside järgi saab selleks mõni vana mäger. Vesirajatiste osakonnas muidugi kobras, ehkki vähemuste toetamise korras võiks olla ka võhr.


***

Mingil hetkel meie ajaloos on nimed ja tööd niimoodi lahku läinud, et nad isegi ei tunne teineteist. Asutus nimega Pesumati lubab teha haljastustöid. Ja mingi Tallinna korruptantide firma, mille nimi seostus kuidagi katustega, hooldab hoopis maju. Miks peaks osutaja ja osutatava vahel olema seos? Postmodernismis on semiootikud ylearused.


***

Ilmselgelt alamaganud ja yletöötanud. Ka tänane õhtu ei paista toovat leevendust. Remont ja ymberkorraldused ei tähenda samuti midagi head.
See-eest on väljas lauspadu ja toas vihmavalgus.

Saturday, August 25, 2007

Töö peab lõbus olema!

Leidsin arutelu sellest, kui palju peaks inimesele palka maksma ja kas kellelegi peaks ka meeldima tööd teha.

Kirjutasin eile yhele tytarlapsele, kes soovitas mitte liiga palju tööd teha, et ma ei teekski tööd, mis mulle ei meeldiks. P...sse see protestantlik eetika, töö peab lõbu pakkuma. Täpsemalt yteldes peab iga töö juures olema mingi tasakaal lõbu ja raha vahel, sest raha võimaldab jälle muid lõbustusi, näiteks hästi syya ja juua. Aga selle hankimine ei tohi liialt närvidele käia.

Sama olen soovitanud ka noortele, kes hariduse ja ameti valikuga hädas: enne kõike muud mõtle, mida sulle tõesti väga teha meeldiks. Nii väga, et oled nõus sellega aastate kaupa tegelema. Kui sulle miski väga meeldib, teed sa seda tõenäoliselt innukamalt ja paremini kui midagi vastikut. Ja ykskõik mida sa ei teeks, hästi tehtud asjaga on võimalik ennast ära elatada. Mul on kuri kahtlus, et kõige parem sibi elab paremini kui kõige viletsam pankur. Ja närvid on tal ka korras.

Rumalad sõnad

Reaalteadmised käivad alla. Inimesed ei suuda enam asjust selgelt mõtelda ja seepärast ei mõista ka, mida suust välja ajavad.

Mõne aasta tagune Stanfordi ülikooli uuring näitas, et päikese kätte pargitud sõiduautos tõuseb temperatuur tunni ajaga umbes 22 kraadi ka siis, kui väljas valitseb jahe ilm. Seda on lihtne kontrollida – jätke lapse asemel autosse küpsetamata kringlitainas ning tulge õhtul tagasi.
Kerkib 22 kraadi? Tunniga? Et siis... näiteks 20 kraadilt lupsti 42ni? Ei tahaks kyll hästi uskuda.


***

Kunagine poliitikute saunamees Peeter Olesk kirjutas Päevalehes uhke nime all Romaaniylikool Kiplingi romaanist "Kim":
Mida oli Indias luurata? Vana-aasta viimasel päeval 1600 asutati Elizabeth I heakskiidul Briti Ida-India Kompanii, mille eesmärk oli kontrollida India ookeani rannikut ning vürtsi-, tee- ja kivisoolakaubandust (kivisool on püssirohus väga tähtis komponent).
Saunas pyssirohtu ei valmista, keskkond on liiga niiske ja kuum. Kust siis need teadmisedki?
Minu koolipõlves tehti pyssirohtu kolmest põhikomponendist: söest, väävlist ja salpeetrist.
Mida ytlevad Tartu Ylikooli mineraloogid kivisoola kohta?
Haliit ehk kivisool - NaCl. Esineb kuubiliste kristallidena (foto 3) ning teralise või tiheda massina settekivimites (foto 2). Värvitu (foto 1) või lisandite tõttu hall, kollane, pruun jne. Läige klaasjas, porsunud pinnal rasvane. Soolane maitse. Kergesti lahustuv. Sadestub välja soolajärvedes.
Vähemalt võime tunda end julgemalt, teades, et Eesti humanitaaridest ei saa kunagi terroriste. Teadmisi napib.


***

Blogosfäärist tuult otsides leidsin toreda uudise:
Väga lahe lahendus leidis endale koha Bahreini (tead see kõrb kus aastas korra F1 sõidab) Maailma Kaubanduskeskuse kaksik tornidel. Nimelt ühendati kahte torni ühendatavatele sildadele tuulegeneraatorid. Mis saavad toidet Golfi hoovusest tulevatelt tuultelt.
Kus asub Bahrein? Pärsia lahe ääres, Araabia poolsaare kirderannal, India ookeani servas. Kus on aga Golfi hoovus? Atlandi ookeanis. Milleks mõelda, kui selle töö võib arvutile jätta?


***

Kuulsin ennelõunal telekast panegyyrikat: "Vaid yhe sekundiga muudab Fructis Instant Wonder Mask juuksed 100% kergemaks!" Kui yhekilone suhkrukott syyakse 50% kergemaks, kaalub ta 500 grammi. Kui 100% kergemaks, kaalub ta 0 grammi. Juuste kohta kehtib sama: 100% kergemad juuksed ei kaalu yldse midagi. Sel juhul yteldakse, et juuksed seisavad pysti.

Jah, ma tean, mida kõike nyyd võib hakata kaalu ja massi erinevusest jutustama. Õhurõhk ja muu. Aga jabur on see jutt ikkagi.


***

Ega rumalus siis reaalaladega piirdu. Postimehes oli juttu pulmavanast nimega Urmas Lehtsalu, kes õpetas inimesi Kaali meteoriidikraatrisse pudeleid loopima ja on nyyd tänulik arheoloogile, kes talle ytles, et nii ei tehta. Kas keegi oleks palun nii kena ja ytleks talle edasi, et maha sylitada ei ole ilus, väiksemaid peksta samuti mitte ja avalikus kohas ei roojata? Maailm on tegevusi täis, millest hoidumine võiks olla kaunis loogiline. Aga näe, lollid on leidlikud.

Kollase lume söömine mõjub yksnes lollile endale, selle eest pole hoiatada vaja.


***

Kui juba lolluste kallal olen, torkan viimase keelelise tähelepaneku kah siia otsa.

Oru pargi promenaadist ma kord juba kirjutasin, nyyd kuulutatakse välja ka kammermuusika festivali galakontsert. Gala- tähendab lihtsalt pidulikku, aga on läinud käibele iseseisva sõnana, mis tähistab maitselageduseni pompöösset best of- ehk siis syldiyritust. Kammerlik tähendab seevastu väikest ja vaikset. Kammergala on umbes nagu unelaul sõjaväeorkestri esituses - näide sellest, kuidas ahnus ja maitsetus tapavad igasuguse mõtte.

Tuesday, August 14, 2007

Antiikmytoloogia: toimetajad

Aeg-ajalt tuleb mul selgitada inimestele, kes oli Prokrustes ja miks seda usinat töömesilast hoopis vooditega seostatakse. Lihtsuse mõttes kirjutan siia ka.

Prokrustes (tõlkes Venitaja) oli teeröövel Eleusise lähedal, kes kõik teekäijad raudse lahkusega oma raudsängi puhkama sundis. Kes oli pikk, tehti lyhemaks, kes lyhike, venitati pikemaks. Nipp seisnes selles, et sängi pikkus oli reguleeritav. Theseus võttis aga Prokrustese kinni, pani ta enda sinna ja kärpis teda peajagu.

Sisuliselt oli Prokrustes Esimene Toimetaja. Ainult et kuna lehti veel polnud, toimetas mitte artikleid, vaid autoreid. Ka yks mu kolleeg meenutas just heldimusega, kuidas eelmisel tööpostil olid tal käepärast vanad head toimetamisriistad nagu mõõk ja haamer...

Ametlik ajakirjandusmytoloogia peab maailma esimeseks päevaleheks Acta Diurnat, mis hakkas ilmuma Roomas 131 eKr ja oli enam-vähem meie Riigi Teataja vaste. Tollest pole paraku yhtki eksemplari säilinud, nii et teadmata on jäänud ka ta toimetajad, kes Prokrustese õilsat traditsiooni jätkasid.

Friday, August 10, 2007

It's Not Easy Being Green

Rohekast hommikulumest
pisike lehelible
nina taevasse pistis.
Oma ainuma lehe
päikse käes lahti pakkis
silmapiiriga risti.

Polnud tal õit ega vilju,
polnud ohtlikke okkaid,
ainult lahtine leht.
Ometi metsarahvast
mõni end häiritult tundis:
vahest hammustab ehk?

Mis saab siis, kui ta kasvab?
Päikese varjab ära!
Mets jääb ju suisa kängu.
Hirmuhigised silmad
päevapaistet ei näinud,
pelg lykkas õlad längu.

Ärgu igayks tulgu
arvama, et ta võibki
kasvada seal, kus tahab!
Puhtalt enesekaitseks
väikesed vastikud võõrad
trambime hoolikalt maha.



***

Kusjuures tegemist on täpse olukirjeldusega.
Ei salli ma juhuluulet, aga vahel on tal oma funktsioon.

Järgmine kord panen nimed ka laulu sisse ja katsugu keegi sealt siis välja pääseda. Seekord nimetan ainult yht: inspiratsiooni eest tänan teravasõralist halastamatut, ent mitte eriti taibukat kitsekest nimega Katrin. Muusa või asi muidugi, aga sõjaajal on ka kärbes liha.


***

Pealkiri tuli loomulikult siit:

Ei tea, kas mõni roheliste seltskond on Kermiti enda maskotiks kah võtnud? Koopiaõigust kõrvale jättes igati sympaatne tegelane ju.

Monday, August 6, 2007

Klassikud ja entusiastid

Langesime eile teatri ohvriks. Otsustasime minna õhtul Alpu, Kukenoosi rehe alla Mart Kolditsa lavastatud "Proffetit" vaatama, napilt enne etendust värvati meid aga ka märksa eksklusiivsema lavastuse publikuks.

"Proffet" sisaldas: palju pappkaste, muusikat, müra, rokkimist, hingeldades Pelevini lugemist, tossu, tegevust, kostyyme, videot, väga napilt Vildet. Ei sisaldanud: narratiivi (ei räägitud mingit Lugu), staatikat (ka paigalpysimine oli närviline ja pinges). Kujutan ette, et NO99 fännidele võiks meeldida (ja vastupidi). Ei olnud yldse paha, ent mind ka eriliselt ei vapustanud. Pyyti ajada teleka- ja rahakesksuse vastast asja, kuid valuliste teemade lõikava kunstilise käsitlusega on nii, et... Igatsugu visuaalse rahva, kunstnike ja filmimeeste, ehkki ka kirjanike seas on ysna levinud seesugune filosofeerimine, mis nende endi ja enamiku jaoks publikust on väga valgustav ja vaimustav, jättes professionaalse filosoofiaga kokkupuutunud ometigi kylmaks. See kõik on väga tore. Jajah. Aga teate, ma olen seda kõike juba lugenud. Sadu kordi. Ei ole põnev.

Noorte näitlejate innukas tegutsemine, silmselge lust ja lõbu oli palju toredam. Ja Vilde sobis sinna minu arust nagu pisuhänd (muidu ju hea raamat, aga siis tuleb - tolksti! - see...), kuigi on inimesi, kelle meelest oli see täpselt õige. Ei, vahelduseks muule täitsa kena. Noortele kindlasti sobib, elurõõmus rokkimine teeb ikka meele heaks. Saatke kõik kuni 25aastased, keda teate, ja NO sõbrad ka; blaseerunud tyybid mingu parem Shakespeare'ile.

Või siis mitte. Eesti Näitejuhtide Teatritrupi "MacBeth" algas sydaööl. Miks nad selle nii kirjutasid, ei tea, mingit taotlust ei paistnud uudse kirjapildi taga olevat. Kulissideks olid yks Imavere vare (ma pole päris kindel, oletatavasti mõisahoone ise) ja öine mets, poole tyki ajal tõusis lagunenud seinte varjust täiskuu kui abiprožektor. Teid palistasid tuled ja suitsupilved, vaheajal pakuti tasuta teed ja tasulist teelisandit. Muusikat tegi keegi kodanik kitarriga, midagi Ultima Thule ja Neil Diamondi "Dead Mani" heliriba vahepealset. Igati vahva. Yks osava keelega tytarlaps häälitses tausta, nii et rõõm kuulata. Paar andekat tyypi oli veel, yks mungarõivas kuju kuulutas näiteks kommentaare. Yllar Saaremäe lavastas, Ylle Lichtfeldt mängis Leedit, teisi ma ei tundnud - harrastusnäitlejate asi. Igatahes oli neil endil lõbus. Vaatajad olid eelkõige sugulased ja sõbrad, nii et nende jaoks oli tykil lisaväärtus, mida mina nautida ei saanud. Ses mõttes täitis lavastus igatahes oma otstarbe.

Miinused? Shakespeare'ist päris kahju ei hakanud, ta vana ja vastupidav, aga ega ta värsi nõtkusest ja teravusest suurt järele jäänud. Armastan värssnäidendeid lapsest saati ja olen igatsugu lavastusi näinud. Sedalaadi asja lavastamine ja selles esinemine on omaette töö, mida päris kogenematust peast ei ole kõige targem ette võtta. Maailm lihtsamaid asju täis. See-eest mängis enamik trupist yle, yledramatiseeringut paistis kogu lavastusest välja, ent ega sellegi taga sygavamat mõtet olnud. Pateetika, susin, karjumine, taevasse loetud read, sekka mõne esineja täielik monotoonsus. Aga noh, vabatahtlike huviliste nädalaga tehtud asi ja iseenda jaoks, mis tast ikka norida. Tegemise rõõm oli ka kuuvalgel näha ning kes ise osa ei võta, ei peagi sest osa saama.

Nii ja naa. On paremaidki asju nähtud kui need kaks. Halvemaid ka. Kui selt teiselt yrituselt kojuminek oleks pisut sujuvamalt kulgenud, oleksin ööga päris rahul. Kell viis on sellistes tingimustes magamaminekuks matuke hilja, peab ikkagi autosõidu ära õppima.

Sunday, August 5, 2007

Blogelusterminoloogiast

Reisimärkmed tahavad lahtikirjutamist, seni tegelen ulgupudiga.

Elver, Nirti ja kompanii vestlevad blogindussõnavarast. Kas blog või blogi ja kas see tähendab tervet päevikut või yksikut sissekannet? Kas selle pärast saab kaklema minna ja nina veriseks lyya? Aga kas võib, kui lusti jätkub?

Sisuliselt on praegu käibel kaks paralleelvormi või, kes soovib, -sõna. Yks on laen inglise sõnast blog<web+log, mida laenates ei ole keegi mõelnud etymoloogiale hollandis või meres, teine on tuletatud analoogselt ajaloolisele sõnale logi (millest siis logiraamat, aga millel on ka raamatuväline tähendus) ning mida tuletades ei ole keegi mõelnud, mismoodi sedasi tuletades põhjendada tähte b (sest kui juba eestipärastada, siis ikkagi terve sõna kaupa, mitte poolenisti, seega weblog>blog ja võrgulogi>ulogi).

Mõlemal oma loogika, mõlemal oma loogikavaegus. Vahe on minimaalne ja probleem punnitatud. Las kasutab igayks suupärasemat.

Mulle meeldib näiteks blog ja postitust nimetan ma postituseks. Või sissekandeks. Või mis iganes.

Kas viimane õss sõna blog sisaldab, ei viitsi kontrollida. Mina meelest polnud. Aga ega nad seal majas blogidest midagi teadma peagi (ehkki Pusa yht peab). Kui blogard kord õssu jõuab, luban kyll yllatuda.

 
eXTReMe Tracker