Töörahva püha puhul: Minu põlvkonna šibboleth

Postimehes räägib sotsioloog Raili Nugin põlvkondadest. Kenasti räägib, õiget juttu. Kohe lust vaadata, et ega ajalehedki kogu aeg valetada jaksa.

Mul tuli selle peale paar põlvkonnateemalist laulu meelde. Noh, nii... minu ajast. Kumbki omal moel protestiv. Eks toona oli muidugi suhteliselt selge, kelle ja mille vastu protestida, nyyd on see märksa keerulisem.

Esimene laul:


Teine laul:


Neid otsides leidsin kolmandagi, mis sobib kenasti illustreerima väidet, et pärast 1980. aastat syndinud mõnest kultuuritekstist enam aru ei saa. Ehkki, jah, vene keele oskus oli juba 1990ndate alguses nadi.

Eriti nauditav koos kogu ajaloolise irooniaga.

Kui ma veel poiss olin

Mu enda sooline identiteet on alati tuimalt ja igavalt sirgjooneline olnud, aga see ei tähenda, et ma teistsugustest inimestest aru ei saaks. Pealegi on mul silmad veesoone peal. Vahel satun näiteks yhe põgusalt netituttava tydruku blogisse, loen ta romantiliste siseheitluste kirjeldusi ja mõtlen heldinult nina nuusates, et armuks või ära, kui naisterahvas oleksin. Mitte ei saa aru, miks nemad seda ei tee, juba kaugelt ja ridamisi.

Nii et Dar Williamsi "When I was a boy" hakkas mulle ysna ruttu meeldima. Suisa sedaviisi, et tegin hädapärase tõlke nende jaoks, kelle inglis minu omast viletsam. Dar Williamsil on muidugi yldse head laulud, soovitan siiralt.




Dar Williams - Kui ma olin poiss

Ma ei unusta kunagi, kuidas Peter Pan tuli mu majja ja võttis mul käest.
Ma ytlesin, et olen poiss; õnneks ta ei kontrollinud.
Ma õppisin lendama, ma õppisin võitlema,
ma elasin yhe ööga läbi terve elu,
me päästsime teineteist piraatide laevalt.

Ja ma mäletan toda õhtut,
kui ma lahkusin sõprade juurest hilja
ning kuulsin, kuidas keegi ytles mulle, et see on ohtlik,
keegi peaks mind aitama,
ma pean leidma mõne kena mehe, kes mind koju saadaks.

Kui ma olin poiss, ehmatasin ma ema poolsurnuks,
ronisin kõige otsa, kuhu vähegi sain
ja ma ei tea, kuidas ma ellu jäin.
Kyllap tundsin trikke, mida kõik poisid teadsid.

Ja sa võid mind koju saata, kuid ka mina olin kunagi poiss.

Ma olin põnn, kes sulle meeldiks, tavaline väike poiss jalgrattal
ja ilma särgita - mind ei huvitanud, kes mind nägi.
Naaber tuli välja ja kamandas: "Pane särk selga!"
Ma vastasin: "Ei pane! See on viimane kord, kui ma sellega seadust ei riku."

Nyyd olen ma riidepoes ja sildid õpetavad, et vähem on rohkem.
Rohkem liibuvat, rohkem nähtaval. Rohkem nende, mitte minu jaoks.
See ei aita mul kymne sekundiga joonelt puu otsa ronida.

Kui ma olin poiss... Näed seda pilti? See olin mina:
rohuplekiline särk ja tolmused põlved.
Ma tean, kuidas asjad on muutunud.
Neil on nyyd tabletid, mida myya, implantaadid, mida sisse panna,
implantaadid, mida välja võtta.

Aga ma ei unusta, et ka mina olin kunagi poiss.

Ja nagu mets, kuhu ma hiilisin, on seegi saladus, mida hoian,
kui ma pole just väsinud, kui mind ei tabata valel hetkel,
kui mul on olnud halb ja yksildane päev ning vestlus jõuab
maipõrnikate pyydmiseni aias maja taga.

Ja nii ma jutustan mehele, kes minu kõrval käib, teisest elust, mida elasin,
ja ytlen: "Nyyd oled sina peale jäänud, mina kaotasin ja sina võitsid."
Ja tema vastab: "Oi ei, ei. Vaata,

kui ma olin tydruk, me rääkisime emaga kogu aeg
ja ma korjasin igal pool lilli.
Ma võisin alati nutta, nyyd teen seda isegi yksinda harva
ja ma olen kaotanud osa oma hellusest,
kuid ka mina olin kunagi tydruk.
Ja sina olid täpselt minu moodi ja mina olin sinu moodi."


***

When I was a boy


I won't forget when Peter Pan came to my house, took my hand
I said I was a boy; I'm glad he didn't check.
I learned to fly, I learned to fight
I lived a whole life in one night
We saved each other's lives out on the pirate's deck.

And I remember that night
When I'm leaving a late night with some friends
And I hear somebody tell me it's not safe,
someone should help me
I need to find a nice man to walk me home.

When I was a boy, I scared the pants off of my mom,
Climbed what I could climb upon
And I don't know how I survived,
I guess I knew the tricks that all boys knew.

And you can walk me home, but I was a boy, too.

I was a kid that you would like, just a small boy on her bike
Riding topless, yeah, I never cared who saw.
My neighbor come outside to say, "Get your shirt,"
I said "No way, it's the last time I'm not breaking any law."

And now I'm in this clothing store, and the signs say less is more
More that's tight means more to see, more for them, not more for me
That can't help me climb a tree in ten seconds flat

When I was a boy, See that picture? That was me
Grass-stained shirt and dusty knees
And I know things have gotta change,
They got pills to sell, they've got implants to put in,
they've got implants to remove

But I am not forgetting... that I was a boy too

And like the woods where I would creep, it's a secret I can keep
Except when I'm tired, 'cept when I'm being caught off guard
And I've had a lonesome awful day, the conversation finds its way
To catching fire-flies out in the backyard.

And so I tell the man I'm with about the other life I lived
And I say, "Now you're top gun, I have lost and you have won."
And he says, "Oh no, no, can't you see

When I was a girl, my mom and I we always talked
And I picked flowers everywhere that I walked.
And I could always cry, now even when I'm alone I seldom do
And I have lost some kindness
But I was a girl too.
And you were just like me, and I was just like you."


P.S. Hakkasin mõtlema, et igaks juhuks peaks vist täpsustama: ma teen identiteedi ja stereotyybistamise probleemidel vahet kyll. Aga neil teemadel on palju yhist ka. Ja yldse on jutt hoopis muusikast.

See eesti keele säädus... Vol. 2

Vanu tekste lapates leidsin pea pooleteist aasta vanuse kirjatyki. "Parim enne" on kyll tõenäoliselt möödas, ent "kõlblik kuni" arvatavasti veel mitte, ehkki mõni viidatud syndmus kipub praegu meelest minema. Niisama raisku lasta ka ei taha, las ripub parem siin. Pealegi ei viitsi ma praegu tõsistest asjadest korralikult blogida, see laul on aga juba olemas.

Laulda vana hea "See Vene riigi säädus" viisi peal.


***

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

EKI-l võimu oli vähe,
tema sõda alustas,
sest ajalehti yle
tema voli ihaldas.

Deskriptiivne paradigma,
nii uhke oli ta.
Käis pauk ja normatiivseks
ta tehti päevaga.

Päevaleht, see uhke meedia,
tema kohtus võitmata,
kuid uue säädusega
saab yle kaela ta.

Õigekeelsussõnaraama-
tu lahti tegime
ja pensjonäre nähes
sealt jalga lasime.

Tiiu Erelt rõivit kannab,
mis potisinised,
aumärke neile annab,
kel käed on tindised.

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

Eelmine kord sai teemat käsiteldud siin.

Mis vahet seal on, mis raha sul ei ole?

Praeguseks paistab kogu eurotemaatika olevat kenasti maha jahtunud. Mõni veel turtsub ja uriseb, mõni kasutab viimast võimalust kahtlemiseks, aga yldist hysteeriat ja lärmi isamaa reetmise teemal pole. Kyllap on abi sellestki, et ei toimu rahvahääletust, mis võiks läbi kukkuda, nagu juhtus näiteks Suurbritannias. Põhimõtteliselt ei lubakski lepingud meil loobuda, Maastrichti kriteeriumide täitmisele järgneb euro nagu sygisele lumi - mitte sama vääramatult kui tellis maa poole kukub, ent siiski ysna tõenäoliselt.

Ei mäletanudki, et yks mu lemmikuid on samal teemal ka laulu teinud. Tervitan sellega siis kõiki vankumatuid eurovastaseid. Et jätkuks ikka salvedes pyssirohtu ja kõrides kaeblikku häält, millega rahvusvahelisest kommunistide, imperialistide ja vabamyyrlaste vandenõust laulda.



Beautiful South: The Root of All Evil

If Euro replaces the pound,
It's still likely to be shiny and round
Rich may switch the way they feel rich
But not the man who's alive, and the man who is drowned

Keeping pound only makes sense
If you're worth more than 99 pence
Those who have a lot and those who have not
Remain francs, marks, pesetas and cents

If money is the root of all evil
What does that make lover of pound?
We'll be eating frogs and modelling clogs
And you'll be hunting French and Dutch with a hound

Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat

Head or tails can't have been won on
Whose head graced, whatever was spun.
If Queen's head's not on money they've got
It's still business, and money's still fun

If money is the root of all evil
What does that make lover of pound?
We'll be eating frogs and modelling clogs
And you'll be hunting French and Dutch with a hound

Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat

Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat

Muusikaloend

Yks kena ja andekas inimene kirjutas hiljuti sellest, kui kergesti, alusetult ja samas nauditavalt võivad tekkida eelarvamused kellegi muusikamaitse põhjal. Olen ise tihti sama meelt olnud: lemmikmuusika ytleb inimese kohta palju. Ja ikkagi...

Mu muusikakaustast on viimastel nädalatel kasutust leidnud Lauren Hoffman, Flogging Molly, Chopin, Jacques Brel, Joan Osborne, Mozart, Dropkick Murphys, Laurie Anderson, Fannypack, Hailey Wojcik, Nine Inch Nails, Red Hot Chilli Peppers, Bonzo, Eire Og, Dido, Antonin Dvořak, Lou Reed, Paula DeAnda, Christy Moore, Blind Guardian, Beethoven, OPM, k d lang, Athenrye, Ana Laan/Rita Calypso, Tanita Tikaram, David Bowie, The Pogues, Cocteau Twins, Leonard Cohen, Kreatiivmootor, Dubliners, Debussy, Luka Bloom, Suzanne Vega, The Wolfe Tones, Dar Williams, Zoe Keating, Irina Rivkin, Luke Kelly, John Williams, Zoe Boekbinder ja loomulikult Amanda Palmer.

Mida me sellest järeldame?

Väheytlev teatriarvustus

Viige ka oma teismelised Estoniasse "Cosí fan tuttet" vaatama. Äärmiselt hariv ja õpetlik lugu. Tõsi, mida keegi sellest õpib, peab igayks ise teadma. Aga igal juhul tasub teatrikylastus vaeva, pealegi saavad õpilased ja tudengid ooperisse poole hinnaga.



Lyhidalt yteldes räägib tykk sellest, kuidas kaks sõttaminevat noorsandi veavad kolmanda sõbraga kihla, et "lahkunuil" õnnestub maskeeritult omaenese pruutidele kylge lyya. Põhimõtteliselt see neil õnnestub, lõpp jääb lahtiseks. Igivana lugu, ysna pretensioonitu ja lihtsakoeline.

Lavastus oli huvitav, kujundus... maaliline. Sõna otseses mõttes: lavale on liikuv pildiraam ymber tehtud ja sellega siis mängitakse. Mõjub yllatavalt hästi.

Nii vähe kui ma ooperist tean, ei oska lauljate kallal nuriseda. Mulle meeldis. Pealegi on Mozart mulle mõnusasti kergelt seeditav, muusika jälgimiseks ei pea oluliselt keskenduma. Eks tema ajastu oli yks meloodilisemaid ka, varem ja hiljem on kõiksugu perverssusi harrastatud. Mitte, et ma muusikast tingimata yksnes meeldejäävat meloodiat otsiksin, ent vahel mõjub see päris hästi.

Ainult subtiitrite kallal tahaks viriseda. Eesti ja inglise tõlkel oli yhist ysna vähe, mõnikord vuhises tekst välgukiirusel mööda ja siis tulid jälle pikad tõlketa pausid. Tänapäeval suhtutakse yldse ooperisse kuidagi yhekylgselt: sisu ei huvita suurt kedagi, tähtis on ainult muusika. Nojah, mis mina muidugi kultuurist tean. Nii et on nigu on.



Miks ma arvan, et see lihtsakoeline lugu õpetlik on? Sest seda ooperiks vormides on välja mängitud ysna mitu tahku, kõik ydini inimlikud. Ranget tõlgendust ette ei kirjutata, soovijaile jääb mõtlemisruumi kyllaga. Ja... pikemalt ei tahakski kommenteerida.

Minu Leedu lemmik

Nädal tagasi jõudsin lõpuks ometi Kumusse Čiurlionise näitust vaatama. Viimasel päeval ka muidugi. Tyypiline. Ei jõua ma enam kuhugi, kui keegi teine kaasa ei tule - ikka on tegemist ja toimetamist, tööd kasvavad yle pea.

Selle yle, et ma sinna lõpuks ikkagi läksin, on mul kyll tõsiselt hea meel. Paljud asjad, mida lapsepõlvest mäletad, toovad hiljem pettumuse: raamatud, filmid, kunstnikud... No ei ole seda võlu, mis oli toona. Aga Čiurlionisel minu jaoks on. Mitu tuttavat nentisid, et polnud midagi erilist, ei avaldanud muljet. Mulle avaldas.

"Fuuga".

Ei oskagi enam ytelda, kas puutusin kõigepealt kokku Čiurlionise muusika või maalidega. Vist olid maalid ikka varem. Mäletan justkui, et yhel Leedu-ekskursioonil juba algkooli ajal sai neid nähtud, ehkki kyllap tuli mõni ette ka varem. Kui grammofoni omandasin, ostsin ka mõne plaadi. Huvitav, kas ta muusikat praegu ka netis liigub?

Mulle meeldivad Čiurlionise värvid. Need on õhulised ja kerged, tundlikud, mitte pealetykkivad ja karjuvad nagu mõnelgi ta kaasaegsel. Samas oli tal ka suurepärane joonistajakäsi. Yhtpidi annavad ta maalid edasi pigem tundeid kui syndmusi; teistpidi võiks suure osa põhjal neist jutustada vähemalt yhe loo, mõnest - nagu yks ta tuntumaid pilte "Altar" - aga saaks terve jutukogu.

"Altar".

Tema nii-ytelda kaasaegsed, keda näitusel esitleti, olid samuti huvitavad. Eks nende seas oli mitmesuguseid tegelasi, eri stiile ja teemasid. Čiurlionist kopeerima ei kippunud keegi - ent samavõrd tugevalt meelde nad ka ei jäänud. Miks "nii-ytelda"? Sest ehkki kõrvale seatud kunstnikud syndisid umbkaudu samal ajal, olid esitatud tööd suuremalt jaolt märksa hilisemad ja kandsid mõjutusi, mida Čiurlionise loomingus veel ei saanudki olla. Kes teab, kuhu temagi oleks liikunud, kui poleks nii vara surnud, kuid praegu oli teda teistega raske võrrelda.

Kahju oli sellest, et Kumu taustatekst oli sama õnnetu kui tavaliselt. Kuiv loend daatumitest, mis ytles kunstniku elu kohta ysna vähe. Leidsin ka vähemalt yhe kahtlase koha: kuraatori jutu järgi ilmunud esimene monograafia aasta hiljem kui vitriini all seisnud eksemplari kaanelt lugeda võis. Mitte, et see oleks suur viga, kuid miks ma peaksin ylejäänud faktipuru täpsust rohkem usaldama? Ja inglise keel on neil Kumus kah mitte just väga silmapaistev.

Võimalik, et viga on hoopis raamatus,

ent siis peaks vitriinitekst seda mainima.

Korrus kõrgemal kõrvutati omavahel Eesti ja väljamaa postimpressioniste. Samuti väga huvitav mõte, ehkki seal samastas kuraator postimpressionismi puäntillismiga - minu arust kahtlaselt kitsas vaatenurk, et mitte ytelda pilu. Aga no mis mina kunstist tean. Niivõrd kui tuttavate jutust märganud olen, on see Mägi ja Finchi näitus märksa populaarsem kui Čiurlionis, mis muidugi kinnitab eelmises lauses öeldut.

Palju tarka juttu.

Yks näide teiselt näituselt ka.

P.S. Näe, mängivad kyll Čiurlionist. Las Mäe ja Finchi fännid teevad järele.

Päikesepoisid: Parem Savisaar kui Strandberg?

Avaldamata mingit isiklikku seisukohta peale napi hämmelduse, kleebin siia mitmesugused reaktsioonid ja avaldused, mis on kogunenud viimastel päevadel mu postkasti seoses Tõnu Trubetsky hiljutise käitumisega. Kasutan allikate hägustamiseks mõningat kunstilist vabadust; kui keegi tahab autorsust deklareerida, olgu lahke ja lasku kommentaarides käia.


***

A: hei! trubetsky astus keskerakonda ja ytles, et too on ainus alternatiiv parempoolsetele. sama olen paraku isegi mõelnud.
B: no päris nii hull see asi ei ole
meil on alati võimalus toetada imaginaarseid sotse
mitte neid, kes on, vaid neid, kes olla võiksid
A: :) jah, aga ega see ei aita
B: ei, aga see laseb teeselda, et elu on talutav. või noh, võib-olla isegi poliitika, kui sellele parasjagu peale ei vaata


***

C: Trubetsky astus Keskerakonda
D: ai
lolliks läinud või yle ostetud
C: seda minagi, vt minu viimast kirja :D
et ai
C: ja see yllatushyyete ja pettumusohete laine yle toimetuse oli ysna yksmeelne ja kattis kogu meie avatud kontori
D: nohjah. aga imelik valik ikkagi
et keegi ka enam sotse ei armasta
võiks ju
C: nojah, ma just mõtlesin, et kõik sympaatsed poliitikud lähevad varem või hiljem SDEsse yle
"maailma lõpus on erakond, kus kunagi kohtume kõik"


***

E (EERi liige): täitsa pekkis!!!
aga no kui mina võrdlen näiteks savisaart ja strandbergi, siis ka mina valiks iga kell savisaare.


***

Pime detsembriöö. Lugupeetud linnavolikogu liige upitab end ähkides Lexusest välja, haarab istmelt mapi kinnisvaramenetlustega, katab kiilaneva pea sooblinahkse mytsiga ning lööb autoukse kinni. Ryhib siis läbi kõrgete hangede koduukseni ja astub esikusse, kus teda tervitab armastav abikaasa.

"Kas sa tead, et issi oli ykskord punkar?" kostab elutoast dramaatiline sosin. "Ei olnud!" viskab teine hääl uskmatul toonil vastu. "Oli kyll! Ma pööningult leidsin kasti, kus olid tema plaadid ja raamatud. Tal oli oma bänd! Tead, issi oli anarhist, kui ta veel paks ei olnud!"

Poliitikuhärra käsi mytsiga jääb korraks õhku rippuma. Siis pistab ta mapi yllatunud naisele pihku, keerab sõnagi lausumata ymber ja virutab välisukse selja taga myrtsuga kinni. Seejärel marsib ta lähimasse baari ja joob ennast joonelt täis.


***

ROHELISE LIPU VALGUSES
(M.Vaik/T.Trubetsky/folkloor)

Tule ymber on kogunend mõned
Ridva otsas yks rohekas kalts
Ahnelt neelab mu saamatud kõned
Sygistuule käes kahisev malts

Keegi sult suurt kirjaoskust ei nõua
Piisab kui seinale kritseldad K
Veel linnasid lõhu kui halle ei jõua
Mu vaikiva heakskiidu pälvid sa taas

Ja ikka ja jälle on lahus su soovid
Sellest mida sa tohid ja pead
Kui käimas on pronksiöörevolutsioonid
Siis meiegi kohal me tõstame pead

Kui valija kord avab meilegi syle
Öös syttivad silmad kus peegeldus õud
Siis vaenlusetormid meist tuiskavad yle
Vihaselt rõhuvad valgete jõud

Läbi riikluse ajastu lehvib see kangas
Haljas kui lõpmata karjamaaruum
Kuni pysivad seadused kohtud ja vanglad
Teil pilkavalt naeratab Edgari suu

Oma hinge eest hoolt kandmas

Mõni minut tagasi marssisin Eesti hymni saatel läbi Supilinna. Kõiki neid tänavaid mööda sai omal ajal lõputult yles-alla marsitud. Eks ta on põhiliselt ikka samaks jäänud: lagunevad majad, pehkinud tänavad, võssakasvanud aiad, tänavanurgal elektriposti ja põõsa vahele tõmmatud pesunöör. Kelle meelest romantika, kelle arvates igand progressi teel. Igatahes, jah, pidulik.

Muidugi on imelik, et mina järsku vaimulikul laulupeol istun. Aga eks "se arrmasstuuse vägii", nagu laulusalm ytleb, pane inimesi ikka hulle tykke tegema. Muuseas, kord ennemuiste käisin samal põhjendusel isegi Sõnajalgade kontserdil. On, mida mäletada.

Hymnist jäin, jah, ilma. Ansipi ja Kruuse kõnedest ka, mis mind kahtlemata veel paljudel öödel unetult vähkrema sunnib. Või siis mitte. Kivirähu fiktiivne tegelane esines õnneks lyhidalt. Nyyd juba laulavad ja päike hooti paistab, nii et elul pole vigagi. Tuul peletab ka Tartu omnipresentsed pisikesed pinisevad vereimejainglid laiali. Võtan pakutavast parima, ehk lähen ja ostan mõnest putkast õlle-šašlõki-Jeesuse komplektigi.

Õhtul panen ka pildid yles.

P.S. Rongilt tulles kysis yks sympaatselt jutukas Pille mult juhatust Miina Härma Gymnaasiumisse. Oli vist Saksa Eesti koorist, kui mulle õigesti meelde jäi, päritolult Kanepi kandist. Kes Pillet teab, lehvitage ja öelge hei.

Holden Caulfield

I've got lots of fake friends
They've got lots of fake phones
And whenever I call them
They're never at home

Minul selliseid libasõpru ei ole. Tõsi, mul pole sõpru kunagi eriti palju olnud. Ei ole ma eriline peo hing. Aga mul on ysna hulgaliselt häid tuttavaid ja mõned sõbrad, kellega koos on mitu puuda igasuguseid asju ära söödud. Olen inimeste suhtes valivam kui personalijuht tööpuuduse aegu.

And you make me feel like Holden Caulfield
When you act like such a phony
Still I wish that you'd phone me
Phone me

Jäin hiljuti sel teemal mõtisklema, kui Facebookis tahtis mu sõbraks hakata inimene, kellega kokku puutudes tekib mul iiveldus. Nojaa, mul on seal selliseid "sõpru" kyll, kellest ma eluski kuulnud pole ja ilmselt ei kuulegi. Olgu siis peale, ma suhtun neisse neutraalselt. Aga nimetada mis tahes kontekstis sõbraks kedagi, kes mul sydame pahaks ajab? Nii hästi ma selle hea uue ilmaga kah kohanenud pole. Ja ei kavatsegi.

I left lots of messages
I left a trail
Leading here to where I'm sitting bitter, cynical
I left lots of letters guess they're lost in the mail
Oh I left lots of litter to mark where I've failed

Muuseas, kas teie teadsite, et "Friends" on tegelikult doksari? Mina ei teadnud, kuni paar päeva tagasi nägin yht osa oma silmaga. Tõesti uskumatult vahva. Ja see kellegi sisenemise või repliigi peale tulev naer - seda ei lasta lindilt, neil on selle jaoks spetsialist.


Sõnad ja muusika: Hailey Wojcik. Sõbrad: Oop.

Peaaegu et lapsepõlvemälestus

Ilus oleks nyyd ytelda, et olen põnnist peale madrigale armastanud. Et jah, too kunagi Alba suurepärases esituses kuuldud ainus teadaolev autentne kolmehäälne "Aquila mistan'doligi"... No näe, juba jutt läkski metsa. Aga ei, ilus lugu oli kyll.

Leidsin midagi uut ja huvitavat

Hailey Wojcik


P.S. Kuni järgmise meeleolumuutuseni on poliitikast kõrini. Mul on väga ebameeldivad kogemused koos uppujaga põhjaminekust ja ma keeldun seda veel yks kord tegemast. Päästan ainult neid, kes ka ise ylespoole ujuda tahavad.

Mis emme on mingi hevifänn vä?

Õigustatud kysimus.

Margaret Atwood tõi kassi

Siin paistab käivat inimesi, kellele meeldib kirjandus.
Olgu neile siis sõnad ja muusika.



Well you should see my story-reading baby, you should hear things that she says
She says "Hon, drop dead, I'd rather go to bed with Gabriel Garcia Marquez"
Cuddle up with William S. Burroughs, leave on the light for bell hooks
I been flirtin' with Pierre Burton 'cause he's so smart in his books
I like to go out dancing
My baby loves a bunch of authors
My heart's so broke and bleedin'
Baby's just sittin' there doin' some readin'
So I started watching some TV, played my new CD player too
She said "Turn it off or I'll call the cops, and I'll throw the book at you"
All this arguing made me get dizzy, called my doctor to came have a look
I said "Doctor, hurry!" She said: "Don't worry, I'll be over when I finish
my book"
I like to go out dancing
My baby loves a bunch of authors
We've been livin' in hovels
Spendin' all our money on brand new novels
So I got myself on the streetcar and it drove right into someone
The driver said: "I was looking straight ahead!" but he was reading the
Toronto Sun
So my honey and me go to a counsellor to help figure out what we need
She said: "We'll get your love growin', but before we get goin' here's some
books I'd like you to read"
I like to go out dancing
My baby loves a bunch of authors
Lately we've had some friction
'Cause my baby's hooked on short works of fiction
So we split and went to a party, some friends my girl said she knew
But what a sight 'cause it's authors night and the place looks like a who's who
Now I'm poundin' the Ouzo - with Mario Puzo
Who's a funny fella? - W.P. Kinsella
Who brought the cat? - would Margaret Atwood?
Who needs a shave? - he's Robertson Davies!
Ondartje started a food fight, salmon mousse all over the scene
Spilled some dressing on Doris Lessing these writer types are a scream!
I like to go out dancing
My baby loves a bunch of authors
We'll be together for ages
Eatin' and sleepin' and turnin' pages

Maa-alused

Veider on avastada, et kohtasid mingit muusikapala juba paar aastakymmet tagasi, aga mis ja milleks, selgub alles nyyd. Umbes sama veider kui vaadata muistseid videoid, mis praegu tunduvad olevat iseenese paroodiad. Keegi ei saanud ju ometi midagi sellist päriselt teha. Või sai?


Men at Work: "Land Down Under".


Sama, aga Pennywise.


Aina hullemaks läheb: Punaarmee koor. Karmoškaga.

Võib-olla viitaski eesti rahvausundi etnonyym "maa-alused" austraallastele?

Kuidas saada vapraks?

Tsiteerin Amanda F. Palmerit ja ei hakka seda isegi tõlkima:

...producing inoffensive, corporate-penned, vanilla-bean love-story family-friendly made-for-mainstream-radio music that won’t offend a single person. and won’t make anybody laugh, won’t make anybody think, won’t make anybody wonder, won’t make anybody talk, and won’t change anybody’s life.

THAT, my friends, is hiding behind art.

Nyyd ma tsiteerin teda veel ja ilmselt rohkemgi kui oleks õiguspärane ootus. Aga see jutt on vaid osake pikast diskussioonist ning vastab paarile kysimusele, mida inimesed mu käest keskeltläbi kord päevas kysivad. Ma ise niisamuti.

in my life and in my work, i’ve made a lot of people angry.

people love to judge.
too feminist. not feminist enough. too outspoken. not outspoken enough. too intellectual.
too dumb. too glam. too underdressed. too funny. not funny enough. too inappropriate. too safe.
wrong kind of funny. marrying my favorite author and now i fucking hate her. fat. irritating. loud.
blah blah blah blah, etc, ad infinitum.

this is something i’ve had to learn to live with.

to get clear, i always have to stop, dig deep within myself and ask:
were my intentions good? could i really stand behind them? was anybody really harmed?
if i’ve actually harmed someone (and the harm isn’t just a drama in their heads), have i owned my responsibility?

when i quiet myself down and find the answer within myself, that’s the most important one.
it speaks louder than the voices outside my head and the anonymous voices on the internet.

it is to this voice you must listen, or you’re FUCKED.

i know a lot of younger people read this blog and i have constant contact with teenagers who are always asking me:
“how do i get brave?”

a lot of that answer lies in situations like these.
when you are forced to sit down, reckon with a situation, listen to people screaming that they hate you, take stock of what you’ve done, look everyone in the eye, tell them what your intentions are, and know that they will either hear and understand you or they will walk away.

and then your job is to not run after them.
your job is to stay calm. your job is continue on with your work.
and the hardest thing, sometimes, is to continue on with your work in a spirit of love, without letting other people’s hate and anger getting the best of you, and turning you into bitter, angry and jaded fuck.

it’s so easy to be afraid. to do nothing. to not make your art, to not follow your calling, your passion, your impulses, to not take any risks for fear of people cutting you down and misunderstanding you.
most people are CONTROLLED by fear, because they’re convinced they’ll do the wrong thing, say the wrong thing, write the wrong thing, sing the wrong thing.
those fears are founded. you can see that, here, now.
shit happens, you can upset people.

and you need to do your work anyway, because the world needs you to.

that, i think, is how you get brave.

Koomuskite kõlbmatusest

Ekspress pani mõne aja eest kokku midagi mardiooperlikku, sidudes "Jesus Christ Superstar'ist", "Ooperifantoomist" ja vististi veel paarist muusikalist pärit laulud isekirjutatud syžeega Edgarist ja Jyrist. Yks vaimustavamaid kommentaare tuututas, et selline muusika olevat igasuguse kunstilise väärtuseta.

Veidi varem lugesin yhest esteetikakoryfeest, kelle väitel ei saaavat koomikseid mingil juhul kunstiks pidada. Lõppude lõpuks on koomiks ju, vabandage väga, koomiks. Mitte kunst.

Täna komistasin yhe Neil Gaimani tsitaadi otsa, mida olen ka varem kohanud, aga mis kirjeldatud juhtumitega kenasti haakub.

Arvestades, et art spiegelmani "Maus" võitis 1992. aastal Pulitzeri preemia ning on, kui kummaline see ka poleks, koomiksiraamat holokaustist, arvan ma, et see vaidlus lõppes 16 aastat tagasi. (Dave Simi peagi ilmuv "Secret Project" on holokausti teemal ning see on üks emotsionaalselt mõjusamaid asju, mida ma koomiksi kujul lugenud olen.) Ma arvan, et iga väide, mille järgi koomiks (või raadio või film või muusikal või romaan või lisage siia oma lammikmeedium) trivialiseerib juba loomu poolest oma sisu, on rumal, lyhinägelik, tuhm, laisk ja vale. Sa võid ytelda: "See on halb koomiks." Sa ei saa ytelda: "See on halb, sest see on koomiks."

***

Yhtlasi tervitan siinkohal kõiki ullikesi, kes aeg-ajalt Wikipedias holokaustirevisionismi propageerimas käivad. Mitte, et ma ei leiaks, et mõnes asjas eri võiks kahelda. Laske käia, minugi poolest. Aga miskipärast on vaateid, mis on statistiliselt võttes pöördvõrdelises korrelatsioonis kirjaoskusega.

Kaks vana sapist meest

Mulle tundub, et seda lugu tasuks aeg-ajalt ikka meenutada.


***

Avastasin järjekordselt, et suudan Allen Ginsbergi luuletusest "Sickness Blues" peaaegu et kõike meenutada, aga yks tykike jääb ikka puudu. Tõenäoliselt muidugi rohkem, muid puudujääke ei pane ma enam tähele. Ainus viide paistab olema see, ent säherdustel asjaoludel torkab viidete puudumine enam silma kui ylekyllus.

Lord Lord I've got the sickness blues
I must've done something wrong
There ain't no Lord to call on no my youth is gone

Sickness blues don't want to fuck no more
Sickness blues can't get it up no more
Tears come in my eyes feel like an old tired whore

I went to see the doctor he shot me with poison germs
Said ...
...

I must've been doin' something wrong meat and cigarettes
Bow down before my Lord 100 000 regrets
All my poems down in hell that's what pride begets

One day I'm gonna get out of this town go somewhere alone
Yeah I'm goin' to leave this town with the noise of rattling bone
I've got the sickness blues you'll miss me when I'm gone

Ja nyyd ootame, kuni tuleb mõni Meerikamaa ahukaat ning mul, kui lõbusat toortõlget pruukida, "pyksid jalast syydistab".

Me tuleme maalt keset lund ja jääd

Liiga kylm, et pikemalt mõtelda. Mu väike radiaator on suure pakasega hädas ning kylmakohm sadestub kontidesse nagu lubi veresoontesse. Isegi tööl ei saa enam sõrmi korralikult liikuma. Mõtteid veel vähem. Parem riputan siia toredat, kylmast kangestunud pildiga muusikat. Laulge kaasa, kelle kodus leidub kokkupandavat mööblit.


Mitch Benn and the Distractions - IKEA

We come from the lands of snow and ice
And gods of war and thunder
With a swing of an oar we would reach your shore
And pillage, rob and plunder
We are ravagers of women, and capturers of kings
but now, our friends we make amends
And fill your homes with lots of broken things

IKEA
We'll get your houses looking sleek and modern, that's for sure
IKEA
We are conquering the world with our self-assembly, flat-packed furniture

You can maximise your living space and brighten up your walls
Or just have a cup of coffee or perhaps some nice meatballs
And if you haven't killed each other by the time you get to pay
Perhaps you'd like to know who made us what we are today

Our boss is Ingvar Kamprad, he takes his vodka straight
He's been our fearless leader since 1958
If we can follow all of the instructions he will give
Then all the world will have the little bitch to build a better place to live

IKEA
Our CEOs are legendary, our king entrepeneur
IKEA
We are conquering the world with our self-assembly, flat-packed furniture
IKEA
IKEA
IKEA
IKEA
IKEA
IKEA

Keelamise piirid

Lõunaaeg. Kontoris mängib raadio. Kõrv pyyab pahaaimamatult kinni Lily Alleni maheda muusikapala "Not Fair", kui järsku kostab selles rida I've spent ages giving BEEP. No misasja?! Kuhu me välja jõuame, kui niisugune täiesti tavaline sõna kui head kah ropuks tunnistatakse?



Eks see on tegelikult vana nali. Kirjandusliku paralleelina meenub Strugatskite "Ajastu ahistavad asjad". Kui inimesed avastavad lihtsa viisi saada oma kaif kätte igapäevastest asjadest, tarvitades neid pisut harjumatul viisil, kuidas sa neid siis keelad? Liimi- ja bensiininuusutajatega on sama lugu. Keelame ära liimimise ja autosõidu?

Inimesed leiavad lõpuks ikka viisi teha, mida tahavad: ropendada, nuusutada, elada vastikut ja ohtlikku elu. Kui meile ei meeldi, mida nad teevad, on mõistlik püüda teha nii, et nad seda ei tahaks. Vastasel juhul kulutame hulga aega ja jõudu ning seisame lõpuks ikka sama jama ees. Teine võimalus on muidugi mõelda, kas me üldse tahame neid ümber veenda - mõnikord tasub küsimus ka sedapidi seada.



Ah jaa, tervitaks ka kedagi. Viimane laul sobiks näiteks toredale organisatsioonile nimega Agape Eesti ja selle ylemusele Herman Jyrgensile. Ja eks neid ole veel, kellele see sobib. Kes arvab, et tema nimi oleks siin asjakohane, olgu lahke ning tundku ennast puudutatuna.

Look inside, look inside your tiny mind...