Showing posts with label hea elu. Show all posts
Showing posts with label hea elu. Show all posts

Thursday, October 31, 2013

Maalib maailma ägedamaks

Läksin bussi asemel jala ja sattusin silla all täitsa kogemata kunstniku peale. On ju äge? Jalutasin mööda, tegin yle õla pilti ja kui oli jupp maad kaugemale kõndinud, pöörasin järsku jala pealt tagasi läksin poodi ja ostsin roosi. Tydruk ehmatas selle peale natuke, aga paistis yldiselt siiski rõõmus.



Minu pilt on muidugi kehvake, viimasel hetkel jalutas veel yks mammi keset kaadrit, aga kohe läheb palju parem pilt linna Facebooki yles. Pildi nimi on "Jõeema" (kas kokku või lahku, ei tea) ja kunstniku nimi, nagu  hiljem selgus, Mirjam Siim. Rääkisin Tartu linnakunstnikuga, talle meeldivad sellised asjad ka. Kõik toimub linna täiel teadmisel ja heakskiidul. Äge.

Nii et kui teile meeldib tänavakunst ja näete kuskil kedagi maalimas, minge ja andke neile lilli. Või kommi, vorsti, veini - mis parasjagu kätte juhtub. Kilu ja kypsiseid. Maailm läheb sellest ainult ägedamaks.


P.S. See teine asi ei paista ka minu pildilt nii hea välja, kui tegelikult on. Kassist mahajäänud irve seisab laste kunstikooli aia kyljes Kastani uulitsas, nii et arvatavasti on syydlased aiataguses majas.





Sunday, September 30, 2012

Näita oma toitu Vikipeedias!

Pakkumine toidublogijatele, niisama söögihuvilistele ja söögikohtadele: olge head, tehke Eesti toidust pilte ja laadige need Vikipeediasse yles. Just kõige tavalisematest Eesti toitudest ja toiduainetest. Tegelikult on suisa piinlik, kui vähe meil neist siiani fotosid on.

Jah, suurem osa Eestis populaarseid või traditsioonilisi toite on tulnud välismaalt. Aga tihtipeale me teeme neid ikkagi isemoodi. Sellepärast oleks ka hea, kui saaksime inimestele näidata toidu valmistamist. Kuidas täpselt tehakse ikkagi hapukapsast? Kuidas hakitakse, kus hapendatakse, kuidas ja mille kõrvale serveeritakse? Milline näeb välja mulgipuder? Seapraad? Mannavaht? Kuidas praetakse, keedetakse, vahustatakse, hautatakse? Kui peeneks hakitakse, kuidas segatakse, kuidas syyakse? See kõik ei ole sugugi enesestmõistetav.

Tegin kiiruga pisikese nimekirja toitudest, mille kohta meil minu arvates fotosid vaja oleks. Paljudest pole muidugi veel artiklitki, aga selle kirjutamises ei tohiks ka midagi keerulist olla. No kuulge, keedukartuli ja hapupiima kohta oskab ju ometi igayks ytelda, mis need on ja kust tulevad. Kui paljusid inimesi te teate, kes kunagi ei söö?

Nimekiri on siin: http://et.wikipedia.org/wiki/Kasutaja:Oop/Eesti_k%C3%B6%C3%B6k Olge hääd ja aidake.


P.S. Veel yks pisike märkus, lihtsalt igaks juhuks: me ei tohi kasutada Vikipeedias pilte, kus on mõnele firmale kuuluv kujundus või kaubamärk, ilma kirjaliku loata. Pilti Salvesti hapukapsapurgist vabalt pruukida ei saa. Aga kui hapukapsad purgist välja kallata, siis neile autoriõigus ei kehti.

Muidugi võib kysida ka kirjaliku loa. Kõige mugavam on e-kiri, mille saab saata asjakohasele aadressile arvelevõtmiseks. Kui keegi tõesti midagi seesugust teha tahab, olge head, võtke minuga eraviisiliselt yhendust, eks ma siis selgitan, mis kuidas.

Friday, September 14, 2012

Pilt muutlikust Hiinast


Peter Hessler „Ennustusluud“ Kirjastus „Eesti Ajalehed“, 2010.

See on yks arukas raamat. Märksa arukam kui võiks oodata ameeriklaselt, kes elutseb totalitaristlikus riigis. Hessler märkab enamikku neist pisiasjadest, mis muudavad yleminekuaegade kiired muutused nii ainulaadseks ja samas kuidagi veidraks. Muidugi annavad autori sidemed uiguuride seas talle ebatavalise vaatenurga.

Lugeja märkab kohe, et "Ennustusluud" kirjutas ajakirjanik. Hessleri tekst voolab vabalt ja laseb end kergesti lugeda. See on kirjanduslik vastavalt vana kooli ajakirjanduse parimatele traditsioonidele - õigupoolest viitabki ta otsesõnu Hemingwayle. Samuti pole ta eriline faktinärija, just nagu ajakirjanikud tavaliselt kõikjal - kord mainib Hessler katkise silla "frontoone" (eestikeelses tõlkes said neist siiski sillasambad) ning filmidest kõneldes ei maksa tema väiteid aastate ja tootjate kohta usaldada. Ent need kõik on pisivead ja õhustikku oskab ta hästi tabada.

Hessleri 1999. aasta Hiina meenutab mitmeski mõttes 1989. aasta Nõukogude Liitu. See on suur maa, mis elab ajas, kus reaalsuse piirid on muutunud häguseks. Sellises keskkonnas ei saa toetuda reeglitele, olgu need siis kirjutatud või kirjutamata. Sa võid ajada igasugust äri peaaegu seaduslikult, samas võidakse sind ükskõik mille eest vahistada ning ära kaotada. Ei ole kindlaid majakaid, ainsad maamärgid on ajalugu ja kultuur.

Seepärast toobki Hessler need oma jutustusse tänapäeva Hiinast. Sest isegi niisuguses kaoses võib päevasündmusi mõista vaid vaadates nende tausta, tuhandete aastate pikkust traditsiooni. Ta liigub võrdse kergusega tänapäevas ja minevikus, põimides mõlemad seinavaibaks, mida täidavad kirevad stseenid ja jutud. Seda võib vaadata tundide kaupa, uurides pisikesi detaile. Ent võib ka tunda aukartust, püüdes haarata pilguga kogu selle ulatust ja ilu.

See on hea seinavaip. See on hea raamat.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Luule, mida enam ei tehta

Jim Ollinovski „Aeroplaan esimesest pilgust“ Kirjastus „Pilgrim“, 2009.

Jim Ollinovski uue kogu avaldas yllatuslikult ei Varrak ega Tuum, ei Eesti Raamat ega Tartu Ylikool, vaid seni peamiselt spirituaalsetele eneseabiraamatutele keskendunud Pilgrim. Lubatud luulesarjale on "Aeroplaan" kõrvuti Pessoaga igatahes väärikas sissejuhatus.

Tulemus pole sugugi paha. Mart Velskri ja Epp Ollino koostatud valimik on eelmisest, viieteist aasta tagusest väljaandest tublisti paksem. Ka väljanägemine on etem: arenenud trykitehnika lubab ysna samalaadsel, autori mustvalgel graafikal põhineval kujundusel paremini mõjule pääseda. Eks Ollinovski eelmise postuumse kogu koostamise aegu kimbutanud rahapuudus andis ka raamatu välimuses tunda, koostajail tuli mahtu toona mitut puhku kärpida ning kujundajal tekst lehekylgedele kokku pressida. Sedapuhku on luuletustel aga hingamisruumi. Ainus nurin võiks ehk olla, et läbipaistvad pealiskaaned kisuvad peagi turri.

Kui valikut lähemalt uurida, võib aimata moodsa aja hõngu. Linnulennul, täpset statistikat tegemata tundub, et välja on jäänud eelkõige pehmemad ja lyyrilisemad tekstid, domineerib pigem kõva ja valuline materjal - seda isegi ja eriti armastusluules. Samuti jääb mulje, et vähem on riimilis-rytmilist luulet. Eks iga raamat ole oma aja nägu; isegi Liivi ja Tuglase uuemad väljaanded on teistsugused kui kymme, kakskymmend või nelikymmend aastat tagasi. Saati siis nii värskel autoril kui Jim Ollinovski, kelle kirjandusteaduslik, institutsionaliseeritud retseptsioon on tänini pea olematu.

Kyllap võib oodata, et see ajapikku siiski välja kujuneb. Vähemalt noortel ei paista tahtmisest puudu olevat, varasurnud poeedid kõnelevad ikka teismelistega vabamalt kui halli peaga klassikud, kelle kirjandusõpetaja riigi aastapäevaks kooli kutsub. Ollinovskit loetakse endistviisi usinalt, on alati loetud. Asi siis mõnel lugejal ka filoloogiks hakata, et oma lemmikust seminari- või bakalaureusetöö kirjutada.Nii see kanoniseerimine algab.

Julgen siiski loota, et ametlik kriitika Jimist siiski pelgalt teismeliste luuletajat ei kujunda. Teda on liiga kerge niisugusena näha: pimedus, veri, valu, metalsed kõlad, syngus ja morbiidsus on ta tekstides sygaval sees. Ent ehkki see pole kindlasti mitte pelk pealispind, on kuskil olemas ka hoopis teistsugune Jim.

Jim Ollinovski luules peitub lõputult keelemänge. Sujuvalt sobitub ta Hiire, Visnapuu, Alliksaare, Laabani ja kõigi teiste meile tuttavate sõnažonglööride ritta. Saja aasta taguste futuristide ja seitsmekymnendate luuleuuendajatega haakub tema graafiline luule. Mitmekeelsust ja multikultuursust jätkub mitme modernisti jagu, rääkimata lõputust hulgast kirjanduslikest, kunstilistest ja kõige yldisemalt kultuurilistest vihjetest, mis laotuvad maailmakaardil Jaapanist Ladina-Ameerikani. Tõepoolest, nende kaardistamine oleks juba omaette töö.

Teine telg, mida hoopis keerukam haarata, on Ollinovski mõju eesti kirjanduses. Kuni ei tunta teda ennastki, on seda muidugi raske jälgida. Ta luuletused, jutud ja näidendid on liikunud pinnase all, ajades teiste autorite tekstidesse käike nagu mutid või vihmaussid. Muidugi, muld saab kobedam ja luule niisamuti. Ent kus on nad ise?

Eks selle kõigega jõua usinad inimesed ajapikku tegeleda. Peaasi, et neil on selleks nyyd võimalus. Kui eelmine kogu kõrvale võtta, saab Jimi luulest juba ysna korraliku ylevaate. Loodetavasti annab mõni heatahtlik kirjastus kunagi välja ka tema pikemad tekstid, proosa ja näidendid, hea õnne korral ehk isegi kunstialbumi. Senikaua tasub aga "Aeroplaan" aeg-ajalt pihku võtta ning tunda rõõmu sellest, mis seal sees. Nii häid luuletusi ei kohta iga päev. Ning nagu Suumani Sass kord yhe hoopis teise asja kohta nentis: ega neid enam juurde ei tehta.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Raamatud, lambad ja mutukad

„Raamat :-)“, koostanud Maarja Kangro. Kirjastus „Apollo Raamatud“, 2009.

Apollo raamatupoe volitusel käis ropp tydruk Maarja Kangro läbi kakskymmend kaheksa Eesti luuletajat ning kysis igayhelt luuletuse raamatust, endalt kaasa arvatud. Tulemusena syndinud "Raamat :-)" on kirev, näeb kena välja ning annab Eesti luule praegusest seisust sama korraliku ylevaate kui iga teinegi meetod.

Mida seal siis on ja mida ei ole? Vormi poolest vaadates on pilt ysna yhtne. Suurem osa autoreist jagab oma jutu salmideks. Pealkirju paneb yksteist - veidi alla poole. Enamik raamatust on vabavärsis, selgeid erandeid on vaid kolm ja pool: Jyri Perler-Talvet ning Jaan Pehk treivad traditsioonilist rytmilist-riimilist salmi, Jan Kaus on jällegi meie väike kylmetav prosaist. Jyrgen Rooste kirjutab kyll korralikku vabavärssi, ent mõnikord libastub siiski riimi. Printsipiaalsuse nimel tasuks veel harjutada. Kirjavahemärke pruugivad systemaatiliselt 14 ehk täpselt pooled. Huvitaval kombel on 80/90ndate y-põlvkond kaotsi läinud, ainult Liisi Ojamaa xy&w-ortograafia meenutab ununud aegu.

Yllatavalt vähesed jätkavad eesti luules sygavalt juurdunud keelemängude traditsiooni. Sõnakõladega žongleerijaid on neli: ylalmainitud Rooste, Asko Kynnap, Elo Viiding ja Andres Ehin (no kes siis veel?). Keelest jutustab pikalt ka Aare Pilv, ent temal on juba tõsiste meeste mängud: seletus on pikem kui tekst ise, luuletus oleks justkui Kumu ylemiselt korruselt kontseptualistliku kunsti keskelt ära kistud. Vähemasti saab lugeja selgeks, et Pilv on tark nagu rynt. Tarku inimesi on "Raamatus :-)" veelgi: silma torkavad Joel Sang ja Ylar Ploom, vähemal määral ehk ka Talvet (vabandust, Perler). Mathural on oma nišš - tema on idamaine tark, umbes nabu Coelho. Ylejäänud võivad ka targad olla, kuid ei tundu sellele avalikult pretendeerivat.

Enamik tundub mõtlevat ysna lihtsakoeliselt: kui kästakse kirjutada pasunast või kurgist, kirjutavad pasunast või kurgist, kui kästakse aga kirjutada raamatust, siis kirjutavadki raamatust. Selle järgi hinnates tundub, et eestlastel on kujundlik mõtlemine nõrgalt arenenud. Viis-kuus luuletajat võtavad raamatut ka metafoorina, ent enamasti tõlgendatakse siiski miski või keski muu raamatuks, mitte raamat millekski muuks. Andra Teede kirjutab raamatu majaks ning arvab end omakorda raamatus elavat, ainult ei usu enda olemasollu. Kõige kaugemale uitab ehk Ojamaa, kes tõlgendas raamatu inimeseks ning kypsetas sellel pannil kogumiku ainsa ehtsa armastusluuletuse - kui mitte arvestada mõne ta saatusekaaslase raamatuarmastust. Teistpidi võtab asja näiteks Triin Soomets, kes peab iseennast raamatuks. Kõike ei maksa uskuda, ei koltu ta midagi.

Sisult, nagu yteldud, kirjutatakse peamiselt raamatutest. Paar tykki kirjutab loodusest: mokaotsast Pehk ja Kätlin Kaldmaa, eelkõige muidugi eesti luule nyydne esiroheline Timo Maran. Hästi kirjutab, nagu tal kombeks. Ylevaadete järgi võiks uskuda, et uuemad luuletajad ei kõnelegi muust kui yhiskonna valupunktidest; nii see siiski ei ole, otseselt sotsiaalseid tekste on "Raamatus :-)" vast ehk kolm - yks, muide, seesama Maran. Ka iroonia on vähe levinud. Ootuspäraselt esindab seda kyll Maarja Kangro, ent peale tema Indrek Koff ja... olekski nagu kõik? Andrus Kasemaad saadavad lambad kõikjal kui harpyiad Odysseust või inglikoorid Jehoovat, ehtsa sarkasmina ei tule nad arvesse. Naljategijaid siiski on, Pehk ja Mart Kangur näiteks. Andres Langemets kirjutab peast, täpsemalt mälust, sobitudes viimaste aastate mälulooraamatute ritta tykkis Krossi ja Mihkelsoniga. Kynnap kirjutab isamaast, nagu ta ikka teeb. Kivisildnik kirjutab eimillestki, mis kah kedagi ei yllata.

Kes yllatavad? Näiteks Igor Kotjuh. Eestis syndinud meesterahvas julgeb olla avalikus kohas ausalt isiklik ja emotsionaalne - kuhu see nael lyya tuleb? Võrukeste värk. Ojamaa tõlgendustrikk mõjub kuidagi ootamatult. Enamik meeldejäävaid autoreid esineb siiski pigem tuntud hääduses, näiteks Maran, Tungal, Rooste, Kynnap, Kangro, Teede, Ehin...Eks neid ole veel.

Mis seal salata, eks Apollo "Raamat :-)" yks õiekogu ehk antoloogia ole. Nii mitmekesise köite puhul sõltub aga lugejast, kas see meenutab talle pigem kirevat lillekimpu või kahvatut herbaariumit. Eesti niidud on teadupärast liigirikkad, selle eest kannavad Kasemaa vapiloomad juba sajandeid hoolt. Kohalik kirjandus on aasadele ysna sarnane: yht suurt ja selget asendab parv pisikesi kirjandusi, millel yksteisega palju pistmist pole. Sarnased jooned ilmnevad alles siis, kui tast piisavalt kaugele minna; siis aga kaovad kõik huvitavad detailid alusetutesse yldistustesse ära. Parem jääda rohurindesse, mutukate ja õiekestega silmitsi. "Raamat :-)" kujutab säherdust kirjandust pisemal skaalal: suurt ja rabavat võib sealt otsima jäädagi, aga pihu ligi hoida ja sõbralikult sirvida kannatab päris hästi. Täitsa hea raamat :-).

Arvustus Raamatumaailmast, 22.01.2010.

Luule on myndi kolmas kylg

Indrek Hirv „Veesilm“ Kirjastus „Tänapäev“, 2009.

see on väga selge raamat
just nagu allikas
sõnad paistavad põhjast


Indrek Hirve "Veesilm" on raamat, mis tuleks kinkida igayhele, kes soovib saada luuletajaks. See kas ehmatab luulesoone lõplikult kinni või tõestab, et teda ei murra enam miski - sealhulgas enesekriitika. Mõlemal juhul võivad harrastuspoeedi sõbrad ta vaimse heaolu pärast mureta olla.

Hirve kogu kujundanud Andrus Rõhut on syydistatud ylekujundamises. Tõsi ta on, illustratsioonideks kasutatud monotyypiate autor Heldur Viires on Hirvest mõnevõrra jutukam. Võib täiesti mõista mõne lugeja soovi näha teksti lakoonika kõrval tyypilist eestimaist luulekujundust, nappi ja mustvalget nagu talvine võsa. Ent pole mingit põhjust, miks peaks seda pidama ainuvõimalikuks. Ka Hirve luuletustes on värve, kuigi ta tarvitab neid säästlikult.

Ennevanasti kirjutas Hirv luuletusi, mis olid heasti ja tublisti tehtud, ent kippusid hooti iseenese tehnilisse meisterlikkusse ära kaduma. "Veesilmas" on tehniline täpsus endiselt alles, kuid see on hoopis teistsugune: napisõnaline ja tasane. Hirve tekstid on diskreetsed, lakoonilised ja ysna, ysna head. Ta ei lobise, ei kohmitse ega karju oma emotsioone täiest kõrist. Tema sõnad on apteegikaaluga vaetud, sisu poolest võiks ta raamat olla hõbedaga samas hinnas. Õnneks pole "Veesilm" ka kuigi paks, mitme peale jaksaks yhe osta ikka.

Hirve vaimukusedki on vaiksed. Kyllap tsiteeritakse neil päevil palju yht tema ylestähendust lehekyljelt 36; tsiteerin siis ka:

Olgu siis pealegi
ütled sa minnes


istu lõunani voodis
ja kirjuta luuletusi


mitte keegi ei saa sellest iial teada


Arvustus Raamatumaailmast, 08.05.2010.

Delfiinitee sõnameres

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“, 2009.

Millest "Delfiinide tee" räägib? Delfiinidest ja inimestest. Rohkem inimestest kui delfiinidest. Rohkem delfiinidest kui me harjunud oleme. Hajuvast päriselust ja käegakatsutavatest viirastustest. Metslastest, tsivilisatsioonist, oskamatusest ja oskusest loodusega läbi saada. Nagu Baturinil ikka.

Kerge irooniaga võiks ju reklaamida, et Baturini raamatus on seksi ja vägivalda ysna volilt käes. Samas ei ole see seal iseenese pärast, vaid sama loomuliku elu osana kui ladinlaste armastatud maagilises realismis. Nii et niisuguste yldinimlike huvide nimel "Delfiinide teed" kätte võtta pole mõtet. Eks igayhele ole oma, nagu kord yhe töö- ja puhkeasutuse ukse kohale kirjutati.

Keda elu ja unenägude piiri hägustamine ei häiri, võib Baturinit ikkagi nautida. Eks ta Márquezt vast kõige rohkem meenutabki, ehkki too enamasti on tõepoolest pisut lihtsam lugeda. Eesti kirjanikelt on viimasel ajal yldse ypris tihkeid tekste ilmunud. Vastureaktsioon laba- ja lobekirjandusele või pelgalt soov, et lugeja vahel ka autorile vastu tuleks?

Iga Baturini-kommentaari kohustuslik osa on nentida, et autoril on rikas sõnavara. Kuigi osa tema ebatavalisest sõnastust pärineb kahtlemata elava emakeele rikkalikust varamust, kahtlustan ma siiski, et osa neist on ta lihtsalt välja mõelnud. Eesti keel on sõnaloomele kaunikesti aldis, Baturin astub sammu meie tavapärasest onomatopöast kaugemale.

Kui meenutada Peep Ilmeti eristust proosa- ja luulekeele vahel, tarvitab Baturin oma romaanis ilmetselgelt luulekeelt. Alliteratsioon ja assonants, rytmimängud, kyllastatus kujundeist ning muud luulele omased võtted muudavad teksti nii tihkeks, et osale harjumuspärastele lobeda proosa lugejatele käib sest tihnikust läbipugemine yle jõu: ilusti kõlab kyll, aga aru ei saa mõhkagi, tölpast rääkimata.

Ega see köide ilmselgelt romaangi ole. Lisaks proosatekstides suhteliselt tavalistele luulelõikudele vahetub jutustus mõnes stseenis suisa draamaga. Ei lase Baturin ennast nii labaselt purki pyyda, nagu elementaarsete kirjandusteaduslike teadmistega lugeja tahaks. Köidet sulgedes oli tunne, et autori määratluse "romantiline histooria" kõrval võinuks selle ristida ka 191-lehekyljeliseks proosapoeemiks. Aga mis vahet seal on, kuhu lahtrisse yks hea raamat tõsta?

Näpuotsaga kiitust teistele ka, miks peaks autor kõik endale saama. Kahtlemata polnud lihtne Baturini teksti toimetada: sada keelt segi, mõni ehk isegi seniolematu, omakeelsete sõnadega sama lugu, teksti hääl tihti sama oluline kui jutustuse kulg. Ometi leidsin kogu raamatu peale vaid paar näpuviga. Rein Põder on tublit tööd teinud. Peeter Lauritsa kujunduse teemal võiks muidugi ohata, et jälle sinine, kuid siin on see saaresinine omal kohal.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Poeet, kes pääses kylma käest

Kalev Kesküla „Elu sumeduses“ Kirjastus „Tuum“, 2010.

Kalev Kesküla suureks meheks nimetada tunduks imelik. Mitte, et ta sedavõrd pisike oleks olnud, aga ega ta ennast eriti monumentaalselt ja pompöösselt esitanud. Vaikne, rahulik ja rahumeelne. Väike inimene, kes tegi olulisi asju.

Kesküla tekstid on samasugused kui autor, ega neidki suureks nimeta. Nad on väikesed, soojad ja head. Umbes nagu kampsun või kindad. Maailma suurim kampsun kõlaks ju tobedalt. Aga kylmal ajal võivad need lihtsad, pretensioonitud asjad su elu päästa.

Hakkasin "Elu sumeduses" servast lugema ning jäin mõne lehekylje järel toppama. Ei olnud sugugi paha. Ainult mulle tundus, nagu oleksin avanud hea pudeli veini ja kulistaksin seda nyyd, klaas klaasi järel. Märksa mõnusam on vähehaaval mekutada, kord sõõm ja siis teine, vahepeal tegelda muul viisil elunautimisega. Või ilmas häid asju vähe on: söök, jook, raamatud, kunst, muusika, loodus, ilusad inimesed, vaiksed hetked...

Inimese kohta, kes selliseid raamatuid kirjutas, ei saa ytelda "kadunud". No kus ta siis kadus, kui on siinsamas iga kord, kui raamatu lahti teed. Ehk on sumedus vaid tumedamaks tõmbunud, nii nagu suveõhtu öösse vajub. Pimedast paistab vaid profiil vastu taevast, muie ja prilliklaaside läige.

Ja või ma tast rohkem kõnelda teangi.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Friday, September 2, 2011

Eesti filosoofia tõeline pale

Paar juhuslikult valitud pilti sel nädalal Tartus peetud Eesti filosoofia aastakonverentsi esinejatest.







Ja nyyd, noored mehed (ja miks mitte ka naised), vutt-vutt-vutt Tartusse filosoofiat õppima!

Monday, August 22, 2011

Mida ma teadusest otsin?

Vestlesin mõne aja eest sõbraga teaduse teemal. Täpsemalt tahtis ta teada, mida ma sealt otsin, kui kipun magistratuuri selge kavatsusega selle järel kohe ka doktori kallale minna. Veelgi täpsemalt oli tal oma teooria olemas: tema arvates on selle taga puhas edevus, soov enda nime teadusajakirjades näha.

Kui ta seda jura aina edasi ajas, sai mul kõrini ja panin poole lause pealt toru ära. Ei ole mul neil päevil huumorimeelt. Sorry.

Mis ma sealt tegelikult tahan? Avaldamisest tulenevat egolaksu kyll mitte. Olen kirjutanud ajakirjanikuna tekste, mida luges yle 40 000 inimese; selle kõrvale pole yhelgi teadusväljaandel midagi panna. Põhiline, mis ma sest sain, oli iiveldustunne. Delfi kommentaariumile mõeldes läheb syda tänini pahaks. (Täiesti ausalt, fysioloogiline reaktsioon, mitte tundeline kõnekujund. See on yks ilge urgas, mis lehkab juba kaugelt nyrimeelsuse, õeluse ja meeleheite järele. Iiiik.)

Järele mõteldes tundub, et tahan eelkõige huvitavate inimestega suhelda. Jajah, filosoofiast võiksin ma ka iseendale sahtlisse kirjutada, ent mind ei huvita monoloog. Ma tahan dialoogi: rääkida minu jaoks põnevatest teemadest - eelkõige filosoofiast - inimestega, kes minu arvates huvitavalt mõtlevad. Osa sellest arutelust toimub muidugi ajakirjades, aga osa ka konverentsidel, listides ja kõikvõimalikes kuluaarides.

Mulle meeldib vahetada mõtteid kellegagi, kes minust aru saab, mõtte lennult haarab ja sellele vastata suudab, olgu siis edasi seda arendades või vastu vaieldes. Nyride inimestega koos on kurb ja nyri olla, seepärast ma inimeste suhtes niisugune snoob olengi. Ja noh, kui heas seltskonnas vestlemiseks peab doktorikraadi omandama, olgu siis pealegi.

Tahaks, et oleks huvitav.

Thursday, August 18, 2011

Oop otsib onni

Pärast mõningast rehkendamist selgus, et praeguse palgaga ei jaksa ma oma yhetoalist yyrikat pidada. (See seletab ka, kuhu kadus raha mu pangaarvelt.) Riigiamet on paraku nõnda kulukas hobi, et kahju kyll, aga sellest tuleb loobuda.

Teisalt pean ma poolest septembrist alates niikuinii igal nädalal kolm tööpäeva Tartus veetma. Kujutlege nyyd riigiametnikku, kes käib kontoris ainult kaks päeva nädalas. Kujutlete? Ammet ei kujutle, fantaasiat ei jätku.

Nii et nyyd tuleks leida Tartus kiiresti yks odav korter ja yks kuni mitu tööd, mida magistrantuuri kõrvalt teha kannataks. Kui kellelgi yle jääb, andke teada. Kolimisabi kuluks põhimõtteliselt ka ära, kui leian paiga, kuhu kolida.

Wednesday, August 17, 2011

Praktilise mõistuse kriitika

A istub palavas ja umbses päiksepoolses toas, uks kinni, aken vaevu praokil ja selle ees tihe jäik kardin.
Siseneb B.

B: Lõunast. Sul siin palav ei ole või?
A: On kyll.
B: Aga miks sa akent lahti ei tee?
A: Ee...
B: Ma jätan ukse lahti.
A: Ee...
B: Ja tõmba see õnnetu palakas yles ja lykka selle asemele ribikardin, sealt vahelt puhub tuul läbi.

A teeb kõike kirjeldatut. Palavus annab tasapisi järele.

B (mõttes): Kretiin.
A (mõttes): Kuradi pioneerijuht.

Sunday, August 14, 2011

Muudkui aga näitavad

Komistan viimasel ajal ootamatult näituste otsa.

Alles nädal tagasi või nii sai Kiek in de Kökis käidud.





Reedel leidsin Admiraliteedi basseini äärest näituse Tallinna kaartidest.



Laupäeval sattusin Rotermanni kvartalis näitusele nõukogude ajast. Soovitan soojalt, minge ise ja võtke põnnid ka kaasa. Seal saab asju nuuskida ja näppida. Jube palju nostalgiat ja retrot muidugi.





Ja yks päev näidati Arukylas vikerkaart.

Thursday, August 11, 2011

Kes tunneb Tallinna torne?

Mõtlesin, et oleks tore endale kõik Tallinna tornid selgeks teha. Kättevõtmise asi ju. Tegin vanalinnale tiiru peale ja pildistasin tornid yles. Noh, peaaegu kõik, mõnd teadsin juba varem.

Viimastega sest pildiseeriast on ikkagi segadus. Seisavad nad seal Rannamäe tee ja Tornide väljaku veeres kõik kenasti rivis ja näevad minu jaoks ysna yhesugused välja. Aga milline on milline? Välistartlane jääb sellega jänni. Aidake ometi!


***

Siin on kõik lihtne: vasakult paremale seisavad Grusbeke-tagune, Eppingi, Plate ja Köismäe torn. Viimane jääb juba teisele poole Suurtyki uulitsat, aga seda siit vaadates ei arvakski.



***

Segaseks läheb siis, kui tornid on yhekaupa. Milline see nyyd on? Eppingi? Plate? Vist mitte Grusbeke, too oli justkui myyrist eemal. See siin aga on otse tänava ääres.



***

Kas see võiks olla Köismäe? Või on see Plate? Epping? Igatahes jääb ta maja kylge.



***

No ja see on hoopis majade taga peidus. Aga mis ta nimi on?



***

Kas see on sama mis eelmine? Vist mitte. Korsten on kyll kuidagi tuttav, ega see keraamikakoda majutav Loewenschede ei ole?



***

No ja kes nyyd yle katuste piilub? Grusbeke? Või jääb too veel vasemale, kaadrist välja?



***

Kes elab metsa sees? Kes elab paksu metsa sees?



***

Tornide väljak, endine Stalingradi väljak. No kas see on nyyd siis Loewenschede? Või ikkagi Köismäe? Oeh.

Ja kuhu nad väljakule joonistatud tornide kaardi panid? Ukraadena!



Ega ma Stoltingi ja Hattorpe-taguse vahel ka päris kindlalt vahet tee, aga seal hakkab yht-teist juba selguma. Ylejäänud on juba enam-vähem paigas.


Vaata ka:
Tallinna linnamüür
Köismäe torn
Plate torn
Eppingi torn

Friday, March 18, 2011

Maeve Collins with a pinch of SALT

Käisingi ära sel iiri kunsti näitusel nimega "SALT", mida eelmises postituses reklaamisin. Meeldis. Soovitan kõigile.

Pisike räämas näitusesaal, mugavad diivanid, pimedas nurgas tyhja baarileti ymber paar näitsikut omaette askeldamas. Nurgas lauake reklaampaberitega.

Esimene eksponaat oli pisike puust karp, kylje peal auk ja kyljes kõrvaklapid. Augu taga oli nupp, millest sai pleieri mängima panna. Sees jutustas vana naine mingitest muistsetest syndmustest võluvalt iiripärases inglise keeles, millest mul pool kõrvu mööda maha jooksis. Mis sest, niisama oli kena kuulata.

Järgmine pleier oli karbist välja tõstetud, juures silt: "The Quiet Voice". Panin klapid pähe. Ei midagi. Vaatasin, kas CD pöörleb. Pöörles. Ikka ei midagi. Siis ilmus ukseauku pisike kena naisterahvas, kes midagi rääkis. Võtsin klapid peast.

"Kas te kuulsite midagi?" kysis ta häbelikult naeratades. "Ei, mitte yks piuks." - "See on vist katki," arvas ta vabandaval toonil. "Võimalik," möönsin mina. "Ehkki tänapäeva kunstinäitustel ei tea iial, kas miski on viltu või toimib kõik nii, nagu mõeldud oligi." - "Sedapsi ta on jah," jäi tema nõusse, muutudes veel pisemaks ja häbelikumaks. "Ma viin ta nyyd siis ära, kuulake toda teist," sirutas ta käe pleieri järele. "Ei ole hullu," lohutasin. "Igatahes vastas see pealkirjale. Oli ju ysna vaikne." - "Mitte nii vaikne ei pidanud see olema," vabandas kunstnikuneiu veel kord.

Järgmisena seisis seinal ekraan, samuti klapid kyljes. Seal liikusid ylima aeglusega naisterahva jalad. Sellised head tugevad maanaise jalad, varbad paljad, säärte ja puusade ymber lehvimas pikk seelik. Tasane hääl leelutas midagi umbes niisugust: "I'm sitting on my chair, Susans sitting on her chair." Laiskloomade tants võiks umbes samasugune välja näha. Õigupoolest mõjus see hypnotiseerivalt. Seisin ja vaatasin seda... ma ei tea, kui kaua. Vahepeal käidi mind yle ukse piilumas. Piilusin korraks vastu ja vahtisin edasi.

Yks silt oli seinal ka ilma eksponaadita. Ehk pidi see nõnda olemagi, ehk oli eksponaat remonti viidud - kes seda kontseptualismi ikka teab.

Pildid jagunesid kahte sorti. Yhed oli pisikesed ja värvikirevad, samas ysna abstraktsed ja lihtsa joonega. Teised olid suured fotod mererannast. Seeria nimega "Folly" kujutas mingit suurt puust torni, mille tõus ymber lykkas. Yhel sõitis naine veepiiril jalgrattaga - ainult et mere pool pildist oli yleval ning taeva pool all, just nagu maailm oleks tagurpidi. Vaimukas ja vahva.

Nännilaua kõige huvitavam asi oli viltuse lõikega raamat. See kirjeldas Clare'i maakonnas korraldatud maakunsti projekti "Ground up". Jutt on maakunstist ses mõttes, et kunstnikud tegid ysna iselaadi kunsti tavalises kylakolkas, tõlgendades sealset elu ja olemist.

Yks illustratsioon - ma ei saanudki aru, kelle oma, ehk oli Fiona Woods? - kujutas pabernukkude raamatut. Teate kyll: lõikad välja ja paned pysti seisma, juures on vahetatavad rõivad, mytsid ja pead. Pealkiri: "Create Your Very Own Rural Population" ehk vabas tõlkes "Tee omaenda maainimesed".

Aine Philipsi töö nimega "Shelters" ehk "Varjupaigad" koosnes kolmest varjupaigast kohtades, kuhu inimesed olid sajandite vältel matnud surnult syndinud ja ristimata lapsi - katoliku kirik ei luba selliseid ju kirikaeda matta. Need olid pisikesed kuuritaolised sarad, kust sai otsida varju halva ilma eest ning avanes ilus vaade matmispaigale. Yks neist oli kaunistatud rea pisikeste pabernukkudega. Nagu kunstnik ise ytles, tahtis ta meenutada inimeste naiste ajalugu, millest tavaliselt ei räägita. Kylarahvas oli sarad kiiresti omaks võtnud, sinna toodi nukke ja pandi kyynlaid. Väidetavalt on need matmispaigad tänini kasutusel.

Raamatus oli palju huvitavaid ideid, aga kahjuks polnud mul aega seda läbi lugeda. Pealegi tuli seesama kena naisterahvas minuga juttu ajama. Rääkisin talle lyhidalt, et mulle meeldib raamat ja meeldisid ka pildid. Tema kutsus mind õhtul avamisele ja mina kahjatsesin, et mul olid teatripiletid juba ammu ära ostetud. Muidu poleks ma mingil juhul tulemata jäänud. Tema uuris, et ega ma ise kunstnik ole. Vastasin, et kriipsujukutki ei oska joonistada, aga selle kuu lõpus või järgmise alguses tuleb mu luulekogu trykist. Kahjuks kyll eesti keeles, mu iiri keel on endiselt kaunis kidur.

Ukse juures pistis ta mulle infolehe pihku. Tänasin ja kurtsin, et otsisin esinejate kohta eile netist infot, aga ei leidnud. Lootsin eesti Vikipeediasse mõnest neist artikli teha, ent tulemuseks oli ainult yks Maeve Collins - "That's me!" hyyatas tema -, kes on Iiri saadik Vietnamis - "That's not me!" No seda ma miskipärast kahtlustasin jah. Nad pidavat omavahel Google'is võistlema: kord on peal Vestmann, kord Piibeleht. Lohutasin, et ehk on too saadik ka kena inimene ja võib-olla isegi meie Maeve'ile kade - ehk tahaks tema kunstnik olla. Võib-olla tõesti, noogutas Maeve ja muutus reipamaks.

Ytlesin talle ka, et reklaamisin nende näitust oma blogis. Nii et panin praegusele postitusele ingliskeelse pealkirja, ehk satub lugema.

Näitus on EAST Galeriis Pikal tänaval, majas number 36. Minge ja vaadake, homme kella kaheksani on veel lahti. Täna kell 19 on avamine laulu, tantsu ja filmiga. Maeve laulab. Öelge mulle siis pärast, kuidas meeldis ja kas oli tore.

Kes tahab lisainfot, siis siin on näituse blog ja siin artikkel "Clare artists take European City of Culture by storm".


P.S. Hi, Maeve. If you are reading this, I'm the guy who almost left you his computer and hat in Friday afternoon. It was good to see you. Sorry I can't hear you sing tonight. Should you ever come back, please let me know.

Thursday, March 17, 2011

Kuidas tähistada Pyha Patricku päeva?

Organisatsioonilistel, tehnilistel, töökorralduslikel, meditsiinilistel ja finantsilistel põhjustel jääb kõrtsiskäik täna ära. Mitte just minu eelistus, aga noh, ega see mind ei pidurda.

Öösel kirjutasin Vikipeediasse artikli Pyha Patricku päev. Lõpetasin umbes kell 4.19. Päeval kirjutasin artikli Guinness.

Nyyd teen köögis syya. Kartulid keevad. Hakkisin hunniku sibulat ja kyslat ning avasin purgi seeni. Kui kartulid valmis, sulatan panni peal või. Just nimelt või, mitte margariini. Siis laotan sinna yhtlase õhukese kihi jahu ja lasen selle pruuniks. Järgmiseks lähevad pannile sibulad ja seened, kõige lõpuks aga hapukoor, pisut vett lahjenduseks ning peotäis kappareid. Soola ja pipart muidugi ka.

Kuni soust podiseb, hakin kotitäie tomateid ja potitäie salatit. Basiilikut vist tervet potitäit ei taha, panen ainult pool. Ning jälle, sool ja pipar. Mõni tilk sidrunimahla ja teine tilk korralikku oliiviõli.

Seenesoust ja tomatisalat ei ole muidugi eriti iiripärased (erinevalt kartulitest). Aga mul on kapi tagumises nurgas headest aegadest yks pudel, mille põhjas peitub kaks või kolm supilusikatäit viskit, nime poolest Kilbeggan. Sellest piisab, et iga õhtusöök iiripäraseks muuta.

Ja õhtut ootab igati mõnus film nimega "Burke and Hare" kahest võluvast iiri sulist, kes omal ajal Edinburghis 17 inimest sõna otseses mõttes surnuks istusid, et nende jäänused kirurgidele lahkamismaterjaliks myya.

Ah et rohelist peab kandma? Nojah, aga mul pole muid rohelisi rõivaid peale yhe pesu ootava T-särgi. Torkasin endale salatilehe kõrva taha ja olen ilusam kui kunagi varem.


P.S. Kes minna saab, mingu homme (ehk reedel) kell 19 EAST Galeriisse aadressil Pikk 36. Seal "avatakse" iiri kunstnike näitus "SALT", laulab Maeve Collins ning Fergus Tighes näitab oma filmi "Seaside Stories" kell 20.15 ja 22.15. "Avatakse" seepärast, et pool näitust on juba läbi, see on lahti ainult 16. märtsist 20. märtsil kella 20ni. Nii et kes näha tahab, peab kähku tegema.

Thursday, February 24, 2011

Aastapäev

Sain oma paraadi juba eile õhtul kätte, kui lippasin töölt kiiruga peatusse eelviimast bussi ootama. Pärast pikemat passimist läksin silti uurima ja leidsin lipiku, mis teatas: vabariigi aastapäeva eelõhtul kella kymnest käib kodubuss kurat-teab-kustkaudu. Selleks kellaajaks oli igatahes ka viimane läinud. Õnneks sain kolmandast firmast takso.

Eks ma olen juba varem kahtlustanud, et Tallinna kaardi sõiduplaneerija tegelikkusega alati täielikult ei seostu. Kes seda teab, millal või kas yldse mingid muudatused või ajutised ymberkorraldused seal kajastuvad. Teisalt ei ole ka bussipeatuste sildid usaldusväärsed; hiljuti seletas yhe marsafirma asjapulk mu hilisõhtusele ärritusele vastuseks, et linna tegelinskid pole juba mitu nädalat viitsinud silte vahetada, aga veebis on õnneks õiged kellaajad, veebi võib uskuda. Marsa ise väljus kaks minutit enne õiget aega. Arva siis nyyd midagi.

Täna tähistasin aastapäeva paari pakisupiga (palju enamat riigiametniku palk ei võimalda) ja valimisega. Minu valik oli juba mõnd aega selge: teistest parteidest on siiber, väljajääjaid ma toetada ei taha, olgu siis peale sotsid. On suhteliselt kahjutud (riigi poliitikat nad nii või teisiti dikteerima ei hakka) ja kuigi konkreetne seltskond oma juskede ja pihladega yleni just liiga sympaatne ei tundu, meeldib mulle sotsiaaldemokraatlik ideoloogia. Kui erakonda järjekindlalt toetada, ehk jõuab see kah millalgi Eestisse. Meie riik ja yhiskond on sedavõrd paremale kaldu, et natuke vastukaalu kuluks hädasti ära.

Natuke softi installimisega mässanud (serdikeskus mu ID-kaarti ära ei tundnudki, aga mis mul neist, kui kaart ise töötab), põrnitsesin yllatunult nimekirja. Sotside kodulehel seisva Jõgeva- ja Tartumaa kandidaatide loendiga see kyll kokku ei läinud. Ehk vaatasin mingit valet asja?

Mõtlesin, et võtaks mõne naisterahva. Heljo Pikhof ja Marjustin olid ainsad, kes tuttavad tundusid. Pikhof on vana ametiyhingutegelane, aga ei ole suutnud mulle millegagi meelde jääda. Marjustin on kyll, aga tema on ka selgelt peibutis, nimekirjas viimasel kohal. Mis siis teha? Valisin lõpuks Tartu Ylikooli aula administraatori, kellest varem kunagi kuulnud polnud. Töötasin ise ka viisteist aastat tagasi natuke aega Ylikooli peahoone valvurina, teatud hingesugulus ikkagi.

Valimine tuletab meelde, et lubasin Tikrile ammugi kirjutada "Estonian Politics for Dummies" ehk pisikese valimiskooli. Tekst on ka suuremalt jaolt valmis, vaja yle vaadata ja võrku kleepida. Eks ta hilja peale jääb, valimised juba käivad. Aga blogide kohta reklaamikeeld ei kehti ja yleyldse, ega ma suurt reklaami ka.

Mis nyyd siis edasi? Ah et puhkepäev? Lõbutsetud kyll, tagumine aeg tööle hakata.


P.S. Jajah, muidugi, ma uurisin Tartumaa kandidaate. Linna omad on eraldi, seal oli Rita Hade kyll. Huvitav, mitu häält ta veel saab?

Wednesday, February 23, 2011

Numismaatikute rõõm

Nägin eile midagi, mille peale numismaatikud ogaraks läheksid: Assyyria eurosid.

Kaheeurosel olid Ištari väravad, yheeurosel lamassu või šeedu - teate kyll, see tiibade ja habemiku inimpeaga härg. Kahekymnesendisel ja pisematel seisis Assyyria riigivapp: tiivuline päike, riigijumal Aššur turjal.


Loomulikult oli see unes.


Lamassu.


Ištari värav Pergamoni muuseumis.


Aššur kui "sulisryys vibukytt".
Allikas: Wikipedia

Sunday, February 13, 2011

Kui ma veel poiss olin

Mu enda sooline identiteet on alati tuimalt ja igavalt sirgjooneline olnud, aga see ei tähenda, et ma teistsugustest inimestest aru ei saaks. Pealegi on mul silmad veesoone peal. Vahel satun näiteks yhe põgusalt netituttava tydruku blogisse, loen ta romantiliste siseheitluste kirjeldusi ja mõtlen heldinult nina nuusates, et armuks või ära, kui naisterahvas oleksin. Mitte ei saa aru, miks nemad seda ei tee, juba kaugelt ja ridamisi.

Nii et Dar Williamsi "When I was a boy" hakkas mulle ysna ruttu meeldima. Suisa sedaviisi, et tegin hädapärase tõlke nende jaoks, kelle inglis minu omast viletsam. Dar Williamsil on muidugi yldse head laulud, soovitan siiralt.




Dar Williams - Kui ma olin poiss

Ma ei unusta kunagi, kuidas Peter Pan tuli mu majja ja võttis mul käest.
Ma ytlesin, et olen poiss; õnneks ta ei kontrollinud.
Ma õppisin lendama, ma õppisin võitlema,
ma elasin yhe ööga läbi terve elu,
me päästsime teineteist piraatide laevalt.

Ja ma mäletan toda õhtut,
kui ma lahkusin sõprade juurest hilja
ning kuulsin, kuidas keegi ytles mulle, et see on ohtlik,
keegi peaks mind aitama,
ma pean leidma mõne kena mehe, kes mind koju saadaks.

Kui ma olin poiss, ehmatasin ma ema poolsurnuks,
ronisin kõige otsa, kuhu vähegi sain
ja ma ei tea, kuidas ma ellu jäin.
Kyllap tundsin trikke, mida kõik poisid teadsid.

Ja sa võid mind koju saata, kuid ka mina olin kunagi poiss.

Ma olin põnn, kes sulle meeldiks, tavaline väike poiss jalgrattal
ja ilma särgita - mind ei huvitanud, kes mind nägi.
Naaber tuli välja ja kamandas: "Pane särk selga!"
Ma vastasin: "Ei pane! See on viimane kord, kui ma sellega seadust ei riku."

Nyyd olen ma riidepoes ja sildid õpetavad, et vähem on rohkem.
Rohkem liibuvat, rohkem nähtaval. Rohkem nende, mitte minu jaoks.
See ei aita mul kymne sekundiga joonelt puu otsa ronida.

Kui ma olin poiss... Näed seda pilti? See olin mina:
rohuplekiline särk ja tolmused põlved.
Ma tean, kuidas asjad on muutunud.
Neil on nyyd tabletid, mida myya, implantaadid, mida sisse panna,
implantaadid, mida välja võtta.

Aga ma ei unusta, et ka mina olin kunagi poiss.

Ja nagu mets, kuhu ma hiilisin, on seegi saladus, mida hoian,
kui ma pole just väsinud, kui mind ei tabata valel hetkel,
kui mul on olnud halb ja yksildane päev ning vestlus jõuab
maipõrnikate pyydmiseni aias maja taga.

Ja nii ma jutustan mehele, kes minu kõrval käib, teisest elust, mida elasin,
ja ytlen: "Nyyd oled sina peale jäänud, mina kaotasin ja sina võitsid."
Ja tema vastab: "Oi ei, ei. Vaata,

kui ma olin tydruk, me rääkisime emaga kogu aeg
ja ma korjasin igal pool lilli.
Ma võisin alati nutta, nyyd teen seda isegi yksinda harva
ja ma olen kaotanud osa oma hellusest,
kuid ka mina olin kunagi tydruk.
Ja sina olid täpselt minu moodi ja mina olin sinu moodi."



***

When I was a boy


I won't forget when Peter Pan came to my house, took my hand
I said I was a boy; I'm glad he didn't check.
I learned to fly, I learned to fight
I lived a whole life in one night
We saved each other's lives out on the pirate's deck.

And I remember that night
When I'm leaving a late night with some friends
And I hear somebody tell me it's not safe,
someone should help me
I need to find a nice man to walk me home.

When I was a boy, I scared the pants off of my mom,
Climbed what I could climb upon
And I don't know how I survived,
I guess I knew the tricks that all boys knew.

And you can walk me home, but I was a boy, too.

I was a kid that you would like, just a small boy on her bike
Riding topless, yeah, I never cared who saw.
My neighbor come outside to say, "Get your shirt,"
I said "No way, it's the last time I'm not breaking any law."

And now I'm in this clothing store, and the signs say less is more
More that's tight means more to see, more for them, not more for me
That can't help me climb a tree in ten seconds flat

When I was a boy, See that picture? That was me
Grass-stained shirt and dusty knees
And I know things have gotta change,
They got pills to sell, they've got implants to put in,
they've got implants to remove

But I am not forgetting... that I was a boy too

And like the woods where I would creep, it's a secret I can keep
Except when I'm tired, 'cept when I'm being caught off guard
And I've had a lonesome awful day, the conversation finds its way
To catching fire-flies out in the backyard.

And so I tell the man I'm with about the other life I lived
And I say, "Now you're top gun, I have lost and you have won."
And he says, "Oh no, no, can't you see

When I was a girl, my mom and I we always talked
And I picked flowers everywhere that I walked.
And I could always cry, now even when I'm alone I seldom do
And I have lost some kindness
But I was a girl too.
And you were just like me, and I was just like you."



P.S. Hakkasin mõtlema, et igaks juhuks peaks vist täpsustama: ma teen identiteedi ja stereotyybistamise probleemidel vahet kyll. Aga neil teemadel on palju yhist ka. Ja yldse on jutt hoopis muusikast.

Thursday, February 3, 2011

Kuidas teha Tom Kha suppi

Hiljuti pakkus yks lahke hing mulle suurepärast karrirooga. Kõigele lisaks toimus see mu omas kodus. Et yritusest jäi kappi pool pakikest kookospiima, soovitas ta mul mõni päev Tom Kha'd keeta.

Täna tuli see soovitus mulle poes uidates meelde. Helistasin ja uurisin, mida tarvis läheb. Tõsi, tegin retseptis mõningaid muudatusi; eelkõige sellepärast, et kõht oli hirmus tyhi ja ma muutusin poes entusiastlikuks. (Muuhulgas ostsin näiteks paki kuskussi, mida varem vist söönudki pole, rääkimata valmistamisest, ning selle kõrvale ka tuubi harissaad.)

Minu kogemuse põhjal on retsept umbes niisugune.

1. Aja vesi kannus keema.
2. Mõistata, palju peaks vett potti minema, kui kirjas on "4-6 dl". Kalla liiga palju. Siis vala osa ära.
3. Lisa kookospiim. See on paks, tykiline ja plumpsub vahvasti. Võib-olla ei pidanud seal algselt tykke olema, aga ma ei taha seda teada.
4. Vaata, kuidas piim enam-vähem kohe yle keeb.
5. Hoia potti õhus pliidi kohal ja vannu uljalt. Siis kalla osa poti sisust kaussi.
6. Potti ikka veel käes hoides võta kraanikausi kõrvalt lapp ja kuivata pliit ära. Kogu piim ei mahu lapi sisse, sestap korda protseduuri veel mõned korrad.
7. Naudi kõrbenud kookospiima lõhna.
8. Pane pott tagasi pliidile ja lisa piimale maitseainesegu. Korda punkte 4-7, kuni kolmandik kausist on täis lahjendatud kookospiima natukese maitseainega.
9. Lõika seitse šampinjoni viiludeks. Kahtlusta algusest peale, et neid on liiga palju, ent topi nad sellest hoolimata potti. Kalla natuke supivedelikku kaussi.
10. Haki kuubikuteks kaks kanafileed. Pyya need potti pressida. Kalla natuke vedelikku pealt ära kaussi.
11. Keera kuumust supi all vaheldumisi vähemaks ja juurde, kartes ylekeemist.
12. Haki kuubikuteks tomat. Lisa see potti, kalla osa vedelikku kaussi.
13. Haki ka teine tomat. Vaata seda hingevärinaga. Vala vähesest järelejäänud vedelikust veel yks osa supikaussi. Lykka tomat lõikelaualt potti, pliidi kohal kõrguvaks pyramiidiks. Suru see potti, kasutades ohtralt toorest jõudu.
14. Vaata tulemust natuke aega õnnetult, siis löö käega ja tõsta osa supipaksu lusikaga kaussi. Keera pliidi alt tuli ära, võta kauss ja saiapäts kaasa ning tule tuppa sööma.

Keeruka protsessi tulemusena valmib yheliitrises potis umbes kaks liitrit vyrtsist suppi, mis maitseb yllatavalt hea. Teeks või teine kordki.

 
eXTReMe Tracker