MUIS, Kõks ja juriidiline kirjaoskus

Avastasin hämmastusega, et Vikipeedia artiklis Endel Kõksist on pilt tema autoportreest. Euroopa Liidus tohib vabalt kasutada vaid vähemalt 70 aasta eest surnud kunstnike teoseid, Kõks suri aga alles 1983: yhest kyljest suhteliselt hilja, teisalt justkui varavõitu, et mõelda vaba kultuuri liikumisele ja vabakasutuslitsentsidele. Kas Kõks oli tõesti nii teadlik, et enne surma oma teoste kasutuse vabaks lasi?

Selgub, et Vikipeedia kasutaja nimega Muuda on võtnud selle museaalide andmebaasist MUIS. 

MUIS tõepoolest ytleb, et pildid on avaldatud Creative Commonsi üldise vabakasutuslitsentsi CC0 1.0 alusel, seega oleks kõik justkui okei. CC0 1.0 ehk pikema nimega "CC0 1.0 Universal" ytleb ju otsesõnu, et autoriõiguste omanik loobub kõigist õigustest ning annab teose kasutuse kõigile igaks otstarbeks täielikult vabaks. (Vt lyhiversiooni ja täispikka teksti, kumbki pole tegelikult eriti pikk ega keeruline.)

AGA.

Maali lehel MUISis kirjutatakse: "Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule: Kõks, Endel. Autoportree. 1939. Õli, lõuend. 99x89,5, TKM TR 12529 M 2974, Tartu Kunstimuuseum, http://muis.ee/museaalview/259902 ". See on esimene piirang. Tahetakse ysna pikka ja yksikasjalikku viiteteksti.

MUISi autoriõiguste leht on veel huvitavam: http://muis.ee/help/Autorioigused;jsessionid=BCCCF526ECAA145B6EF35966A12A93E8

Seal nimelt kirjutatakse: "Museaalide digitaalseid kujutisi ja metaandmeid võib kasutada avaandmete (www.opendata.ee) põhimõtetel. Andmed tehakse üldsusele kättesaadavaks järgneva litsentsi alusel: The Creative Commons Universal Public Domain Dedication (CC0 1.0) (http://www.creativecommons.ee/). Museaalide digitaalseid kujutised ja metaandmeid kasutatakse Europeana (www.eauropeana.eu) andmebaasis.

Museaalide digitaalseid kujutisi ei või kasutada ärilistel eesmärkidel suveniiride jms meenete tootmiseks, v.a juhul, kui selle jaoks on loa andnud digitaalse kujutise autoriõigusi omav muuseum. Juhul, kui digitaalsel kujutisel on kujutatud asi, mis on autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb küsida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt (v.a vaba kasutuse juhtumid). 

Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule (nt Rehepeksumasin Sampo, Eesti Põllumajandusmuuseum, www.muis.ee)."

Seega, ehkki nõutakse lyhemat viidet, keelatakse yhtlasi äriline kasutus. (Või vähemalt osa sellest; sõltub tõlgendusest, kas pidada "jms meenete tootmist" ärikasutuskeelu piiritlemiseks või pelgalt yheks võimalikuks näiteks.) Samuti viidatakse digikujutise autoriõigusele, ehkki ei ole tingimata enesestmõistetav, et pelgalt objekti kopeerimisega muutmata või täiendamata kujul tekib yldse autoriõigus. (Ma ytleksin, et pigem jah, ning Eesti AÕS nyanssidesse ei lasku, ent mõnel pool maailmas - nt yhes Smithsoni instituudi juhtumis - on peetud oluliseks mingigi lisaväärtuse loomist, nt eriti kõrgekvaliteedilise kujutise loomise, digitaalse puhastuse või töötluse, konteksti lisamise vms teel. Pisike pildike MUISis midagi sellist ei tee, kogu lisaväärtus seisneb kujutise digitaalses vormis, mis on saadud mehhaanilise kopeerimisega.)

Pealegi puudutab see kõik yksnes fotot: "kui ... on kujutatud ... autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb kysida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt". MUISis puuduvad andmed selle kohta, kas või kuidas lubab konkreetse teose autoriõiguste omanik seda kasutada. Kas isegi MUISis levitamine selles suhtes legaalne on? Võimalik, et see on otsesõnu lubatud muuseumiseaduses, ent AÕS par. 20 annab loa vaid digitaliseerida ja reprodutseerida, samuti "kasutada motiveeritud mahus näituse ja kogu tutvustamise eesmärgil" - no ytleme, et MUIS tutvustab kogu (ja ei kysi, kas kogu tutvustamine peaks olema osaline või saab "tutvustamine" olla ka täielik, nagu MUISis näib olevat eesmärgiks seatud).

Igatahes pole mingit alust uskuda, et MUISis vabaks antud fotot võiks ka tegelikult vabalt kasutada, kui puuduvad andmed fotol kujutatud teose õiguste kohta.

Niisiis, MUISi asjus on siin kaks probleemi.

Esiteks tundub, et MUISi tegijad ei saa aru, mida tähendab vabakasutuslitsents. Nad kirjutavad oma kodulehele litsentsi lyhendi ja siis veel pika jutu sellest, mida see litsents nende kujutluses tegema peaks, on sel kujutelmal siis tegeliku litsentsiga mingi kokkupuude või ei. 

Teiseks tekitab segadust tõik, et MUISis on pikk jutt foto autoriõigusest, ent ei juhita piisavalt tähelepanu algse teose iseseisvale autoriõigusele, mida muuseum yldjuhul kuidagi mõjutada ei saa. (Jah, ka teose autoriõigused võivad olla otseselt muuseumile yle antud, ent selle kohta muuseumid MUISis andmeid ei avalda). Ilmselt on probleem sellessamas kehvas juriidilises (autoriõiguslikus) kirjaoskuses, mis ei lase MUISi tegijail ei olukorda selgelt mõista ega ka teistele selgitada.

Aga meie peaks hakkama MUISist võetud pilte Vikipeedias ykshaaval yle vaatama ja kustutama. Nukker lugu.


P.S. Takkajärele jäi silm veel kord pidama MUISi autõriõiguste lehel. Seal kirjutatakse: "Autoriõigusega kaitstavate teoste digitaalsed kujutised on MuIS-is üldsusele kättesaadavad AutÕS § 20 lg 1 p 4 alusel."

Mida viidatud paragrahv ja lõige ytleb? "(Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on avalikul arhiivil, muuseumil või raamatukogul õigus oma kogusse kuuluvat teost reprodutseerida, selleks et:) 4)digiteerida kogu säilitamise eesmärgil". Kas MUISi eesmärk on muuseumite kogusid säilitada? Kuidas säilitavad museaale MUISi riputatud pisikesed, kesise kvaliteediga ja vahel suisa vesimärgistatud fotokribulad? Kui tuginetaks lõikele 3, mis lubab kogu tutvustada, saaks ma veel aru. Aga vähegi korralikke fotosid ju MUISi ei panda, neil istuvad muuseumid otsas kui perekonna kallisvaral.

Ma tahaks tõesti teada, kes konkreetselt otsustas, et MUISist leitav autoriõiguse käsitlus on juriidiliselt korrektne ja kooskõlas terve mõistusega.

Mis arvab Eesti riik kohalikust vene kultuurist?

Ameeriklastel on hea hulk afroameerika uuringutega tegelevaid asutusi, selleks mõeldud stipendiumeid ja muid rahastusskeeme, see on korralikult väljakujunenud uurimissuund.

Kas Eestis on mõni akadeemiline uurimisryhm, mis tegeleb Eesti venelaste ja nende kultuuri uurimisega mitte nii-öelda omaks lõbuks, lihtsalt slavistika, sotsioloogia või kirjandusteaduse raames, vaid eri teadusalasid integreerides, riikliku rahastusega, mis on ette nähtud just nimelt sellele teemale? Mõni stipp või grant, mis pärineks mitte Vene, vaid Eesti riigilt?

Tahaks lihtsalt teada.

Plutarchos, platooniline keskmik

Tekkis kysimus, kas nimetada Plutarchost keskplatonistiks või keskmiseks platonistiks.

"Keskmine platonist" kõlab justkui hinnang, olgu siis olulisuse või kvaliteedi kohta.

"Milline platonist Plutarchos oli?" - "Noh, nii... keskmine. Ei väga silmapaistev ega ka päris hädine. Kõlbas kyll."

Või siis...

"Istusid baarileti taga kolm platonisti. Kaks äärmist läksid piljardit mängima ning kolmas oli Plutarchos."

Teisalt, jah, ega ta kogu platonismi keskne kuju ei olnud, yksnes keskplatonismis.

"Väljakule jookseb number seitse, keskplatonist Plutarchos. Ääreplatonistid on täna Antiochos ja Ammonios Sakkas. Ja nyyd liigub kaamera aristotellaste poolele."

Nii ei sobi ja naa ei sobi. Aga midagi peab inimese kohta ju ytlema!

Muudkui aga näitavad

Komistan viimasel ajal ootamatult näituste otsa.

Alles nädal tagasi või nii sai Kiek in de Kökis käidud.





Reedel leidsin Admiraliteedi basseini äärest näituse Tallinna kaartidest.



Laupäeval sattusin Rotermanni kvartalis näitusele nõukogude ajast. Soovitan soojalt, minge ise ja võtke põnnid ka kaasa. Seal saab asju nuuskida ja näppida. Jube palju nostalgiat ja retrot muidugi.





Ja yks päev näidati Arukylas vikerkaart.

Kuidas tutvustada ilusat Eestimaad

Anonyymseks jääda soovivale asulale anti võimalus tutvustada end lugejatele portaalis, mis räägib Eesti omavalitsustest. Seal ei ole reklaami, ainult lyhike tekst ja fotod informatiivsete allkirjadega - ideaalis just see, mis iga piirkonda kõige paremini iseloomustab.

Anonyymseks jääda soovivas asulas yht-teist tõepoolest leidub: Baltimaade suurim puithoone - 19. sajandi II poolel valminud kurttummade kool, 1928 ehitatud raudteejaam, kaks vana ja korralikku parki, tunnustatud helilooja mälestustahvel, rahvusliku ärkamisaja suurkuju haud, rahvuspoetessi synnikoht, 15.-18. sajandi kalmistu, varemeis mõisahoone, linnamägi...

Mida meie sõbrad kohalikust omavalitsusest siis läkitasid? Kaks pilti kohaliku Konsumi luitunud majakarbist, yhe riigilipu ja postipangaga postkontorist, yhe loetamatu sildiga ettevõtte sarast, kaks tyypilistest korrusmajadest, mida võib pildistada ykskõik kus. Paar pisut paremat fotot ka: kirikust, vallamajast, soisevõitu jõekäärust ja yhest kujust uue koolimaja ees.

Tõepoolest, kyllap on omavalitsejatel õigus: ju teatud mõttes sobibki nende asulat kõige paremini iseloomustama foto, mille keskel ilutseb larakas Konsumi logo, selle all aga kirjad "Brand outlet", "Lilled" ning "Apotheka". Raske oleks leida kaadrit, mis kohalikus kultuuriloolises kontekstis ytleks selgemini: "Ära tule, absoluutselt mõttetu koht!"

"There's only one good use for a small town: you know that you wanna get out," laulsid Lou Reed ja J. J. Cale. Ma pole seda vaadet kuigi tihti nii avalikult propageeritavat näinud. Värskendav avameelsus.

Miskipärast hakkas ikkagi kurb.


P.S. Ikka parem kui foto Savisaarest Valli baari ees. Yks anonyymseks jääda sooviv linnavalitsus pakkus seda ka.

Toimetatud Eesti

Olen mõnegi tuttavaga aeg-ajalt arutanud, kui palju ytleb lugejale raamatu tõlkija või toimetaja nimi. Suhteliselt vähe vist, suurem jagu inimesi pole ju kuigi agarad lugejad. Tõlkijate ja toimetajate vastu on põhjust huvi tunda vaid neil, kes kas ysna palju loevad või ise raamatuid valmistavad. Vahel ei pane raamatupoed ja kirjastused raamatututvustuse kõrvale isegi autori nime, peetakse ylearuseks. Mis siis teistest tahta?

Tõlkijaid omakorda tuntakse rohkem kui toimetajaid. Neile antakse auhindu (ehkki pisikesi), algatatakse tõlkeprogramme (ehkki nõdrakesi), vahel harva ilmub ka tõlkekogumikke (mõne aja eest näiteks Harald Rajametsa oma). Tõlkijaid mainitakse ikka raamatuarvustustes, kui arvustaja just väga noor ja ullike pole; toimetajaid vaid siis, kui midagi tõsiselt viltu on läinud.

Samas on toimetajatel tugev pikaajaline mõju. Autorid ja tõlkijad kujundavad muidugi samuti keelt, ent toimetajad loovad selles yhtluse. Tihti ei passi ajakirjaniku või kirjaniku tekst toimetamata kujul yldse trykki lasta. Et muidu hea ivaga, ent äpardunud vormis juttu tõsiselt toimetada, on muidugi vaja tugeva stiilitajuga kogenud toimetajat, kes julgeks teksti muuta, kuid ei teeks seda yleliia.

Meil on selliseid olnud kyll. Kui mõne aja eest Linda Ruud suri, täheldas yks ta kolleeg, et Lindata näeks eesti luule ysna teistsugune välja, aga tema järelehyyded kogu kohalikus ajakirjanduses võinuks peoga ära katta. Legendaarseid toimetajaid on tänagi, ehkki vähe. Ja enamjaolt on need tundmatud legendid: tuntud ainult nende seas, kes aja- ja muidukirjanduse telgitaguseid teavad. Helju Vals võtab vahel ikka sõna, tema eeskujul mõni noorgi, kuid enamasti sulanduvad toimetajad vaikselt tausta ja lavale ei trygi. Eks seda ole nende palganumbritest näha ka.

Praegu on vana, nõukogudeaegse kooliga toimetajaist mõni veel alles, ehkki suurem jagu juba läinud või minekul. Mõni noor ja innukas filoloog võiks võtta kätte ning teha Eesti toimetajatest alguses bakalaureuse-, siis magistritöö ning lõpuks raamatugi. Korjata mälestusi nii kolleegidelt kui ka toimetatutelt. Kes keda ja kuidas mõjutas, milliseid jälgi jättis. Mismoodi näevad välja need kohad Eesti kultuuri- ja keeleloos, kuhu keegi tavaliselt ei vaata.

Kui hästi kirjutada, võiks sellest saada päris põnev raamat. Nimeks võiks panna näiteks "Toimetatud Eesti".

Põhja Konna direktriss

Mõne päeva eest andis Krista Aru Päevalehele intervjuu. Seda lugedes hakkas mulle aina enam tunduma, et kunagine Põhja Konna nimeline Eesti Rahva Muuseumi projekt ongi juba realiseeritud. Konn õgib igal aastal uusi rahahunnikuid, nähtavale ilmub aga alles siis, kui 10 000 eestlast yhel nõul seda Kivirähu "Ussisõnades" kirjeldatud viisil välja manama hakkavad.

Ma saan täitsa aru muuseumirahvast, kel on majaehituse venimisest ammugi sygavalt siiber. No kurat, kaua võib? Korraldatakse yha uusi konkursse, joonistatakse projekte, palgatakse žyriisid, lahmitakse ajakirjanduses - raisatakse raha, inimeste jaksu ja aega, kuid maja ennast ei saa ega saagi saama. Varsti võiks konkurssidele kulutatu eest väiksema muuseumihoone pystigi panna.

Samas ei paista Aru jutust peale bravuurika tydimuse kuigi sygavat arusaamist sellest, kuidas või miks raha kulutatakse ja mida selle eest vastu saadakse. Tundub, et meil on veel yks sydilt oma muuseumi eest seisev direktor, kelle ettekujutus sellest, kes, kuidas ja miks tema muuseumi kylastab, on meeldivalt ähmane ja tema enda arvates selgem olema ei peagi.

Mulle meeldib ERM. Mulle meeldivad ERMi uuema aja leidlikud näitused ning sealseis kogudeski olen aastate jooksul käinud ka rohkem kui yhe korra. Tean mõnd inimest, kes seal töötab, ning minu meelest on nad asjatundlikud ja mõistlikud.

Samas jõuan ma ERMi näitustele suhteliselt harva. Yks põhjus on see, et ma käin Tartus endaski harva. Kui juba lähen, siis asja pärast. Enamasti on niigi kiire ning lisaks tahaks näha mitut inimest, kellega Tallinnas naljalt ei kohtu. Teine põhjus on, et erinevalt Kumu omadest ei virvenda ERMi näituste reklaam mul pidevalt nina ees. Oma valik muidugi, teise linna muuseumi uudiseid pole lihtsalt mõtet pidevalt jälgida. Ja eks ta jääb ka mu igapäevasest trajektoorist ööbimispaiga, ylikooli ja raamatukogu vahel mõnevõrra kõrvale.

Kujutleme nyyd hetkeks, et ERM kolib vastsesse hiidmajja Raadil. Jah, kahtlemata on tänapäeval võimalik sinna sõita. Bhutani on ka, Argentinast rääkimata. Kui paljud selle ette võtavad? Muidugi on tore, kui ERMi uude hoonesse planeeritakse ruume kõige võimaliku ja võimatu jaoks, kaasa arvatud underground-kunstnike näitused. Ent isegi Eesti tippkunstnike näitustel käib masendavalt vähe rahvast. ERMi praeguses asukohas olen ma enamasti näinud endale lisaks maksimaalselt kymmet kylastajat. Mis teha, inimene on loomult mugav. ERM aga ei eksisteeri keset tyhja konkurentsitut maailma, Tartus on palju muudki vaatamisväärset.

Kui Euroopa Liidu rahvusvahelised eksperdid ytlevad, et me kavandame linnatagusesse pärapõrgusse megaehitist, mida turistid otsima ei tule ja mille ylalpidamine hakkab raha õgima, mis mõtet on siis vastu põtkida ja väita, et nad ei tunne kohalikke olusid ning kolkasse synnib uus turismimagnet? Ilmselgelt on juba projekti lähteylesanne vale, rääkimata puhtpoliitilisest asukohavalikust.

Muidugi on tegemist asutusega, mis on tähtis kogu Eesti kultuurile. Muidugi ei peagi see ennast majanduslikult ära tasuma. Muidugi ei saa lähtuda yksipäini rahast ning ERMi asukoht Tartus on tähtis regionaalpoliitilise ja ajaloolise symbolina. Aga kogu Eesti kultuurile ei ole vältimatult oluline, et Krista Aru saaks minna ajalukku Tartusse oma isikliku Kumu rajajana.

Ja loomulikult ei maksa muuseumisse pääsemist inimestele sihilikult raskemaks teha kui hädapärast tarvis. See on ju Eesti rahva muuseum. Kui see rahvas seal oma kultuuri ei näe, mis mõte sel muuseumil siis on?

Suitsukanajalajäljed kultuurirahva hinges

Sel ajal, kui teised lõunal käisid, lugesin mina värsket Vikerkaart, Kalev Kesküla erinumbrit. Oma kolm või neli autorit järjest meenutasid "Elu sumedusest" peamiselt seda, kuidas kultuuritoimetajad istusid Kalamaja rannas ning olid õllekõrvased suitsukanajalad toetanud värskele Sirbile. Ju need kanajalad meie kultuurirahvale hinge peale käivad.

Mulle ka. Mõtlesin - mis mõtlesin, tundsin! -, kuidas tahaks õlut ja suitsukana. Yksvahe olid kõik turud neid Meerikamaiste kaheksa- või kymnekoivaliste kanade suitsujäsemeid täis, Bushi koibadeks hyyti. Tõsi, toona sai neid ikka rohkem veini kõrvale järatud - õilis Monastõrskaja Izba, mille väärtusi Keskülagi korra avalikult kaitses, kui järjekordne kodanlasest veiniaadlik tudengite lemmikjooki põlastama kippus. Rahvasuu hädaldas, et kanad olla steroididest pungil, nii nagu neid tervisehysteeriaid ikka esinema kipub. Hädaldas kyll, aga täis suuga.

Ei ole nyyd enam odavaid kanakoibi, otsa said nad kõik ja uutel kanadel on ainult kaks jalga. Ei ole ka Kesküla.

Mis sest rääkida, lähemas perspektiivis ei ole õlutki. Lõunalt tulijatega oli juttu uhkest raamatuesitlusest: võidaks ju sealgi õlut ja suitsukana pakkuda, reedene päev toob Sirbi sõrmede pyhkimiseks ise kätte. Igati viisi- ja moodupärane yritusevorm, kirjandussegi raiutud.

Aga ei, kultuursed ollakse. Kirjandusega tegele vabal ajal. Ja kes seda Sirpi ikka loeb.

Syya ei synni, aga vaata, kui ilus!

Rain Kooli tähistas Sirbi 70. synnipäeva kysimisega, kas meil sellist kultuurilehte ylepea tarvis on. Vasta: jah, on kyll. Mis sellest, kui ei mõika. Samamoodi oli mõnel mehel 1944. aasta sygisel tarvis lyhikeses perspektiivis täiesti mõttetut tankirusikat, mis osutus äärmiselt vajalikuks 45 aastat hiljem. Kurat, laske vähemalt paar pauku õhkugi!

Mind see õhkupaugutamine ikkagi natuke häirib. RK ise ju loomustab ka Sirpi nõndaviisi:

Lakanud olemast ühiskondlik arvamusliider, lakanud loomast Eesti rahva kultuuri-, mõtlemise ning sisuliselt kogu olemise ühist fooni.

Mõneti on mul sellest ikkagi kahju. Ma ei arva, et see peaks tingimata nii olema. Et seda tuleks võtta nii enesestmõistetavalt, nagu Sirbi praegused tegijad paistavad võtvat. Tundub, et saaks paremini, kui tahaks. Kui vähemalt yritakski mitte yksnes pilvi kõmmutada.

Aga ega ta, tyhi, naljalt kuhugi kao. Enamiku eestlaste jaoks on Sirp nagu kodumaine põllumajandus: ise me selle saadusi suurt ei tarbi (leibki võib tulla Lätist või Soomest, piima igayks enam ei joo ja kyyslauk kasvab Hiinas), ent põhimõtteliselt tahaksime, et ta alles oleks. Nii igaks juhuks, sentimentaalsetel põhjustel. Mõnikord purjus peaga on ilus vaadata.

No palju õnne sellegi puhul.

Kaubanduslikud lyhivestlused

Solarise Apollo.
- Vabandage, ega teil ei ole tänavust kuuendat Loomingut?
- Looomingu???
- Looming. Ajakiri.
- Ajakirji ei olje!


***

Pelgulinna Selver.
- Ei saa! Ainult piljdiga!
- Oot, miks ei saa? Ma võin sellele ymbrikule ise pildi peale joonistada.
- Hind ei olje!
- Myygil on, aga osta ei tohi?
- Ei saa!


***

Teeks mingi intelligentse ja vaimuka kokkuvõtte, aga ei oska.

Tunded: hämmeldus, mõistmatus, masendus ja natuke täiesti abstraktset viha.



P.S. Mirjam - prindi mu postitus välja, võta Apollosse kaasa ja ytle, et otsid tööd. Äkki on kasu. Mõni eestlane vast juhtkonnas ikka leidub, kes Loomingust kuulnud on.

Millega ma tegelesin täna kesköö paiku

Täpsemalt umbes kella poole kaheteistkymnest veerand kaheni.





Nagu näha, tegin poliitilisi välivaatlusi. Täpsemalt: käisin Mart Laari ekskursioonil Tallinna vanalinna kummituste teemal. Oli yllatavalt mõnus ja huvitav.

Telefonifotod ei kõlba loomulikult kuhugi, teralised ja hägused. Aga neis ilmnevad aeg-ajalt võluvad värvid.

Mis peaks raamatuarvustuses olema?

Tänapäeva kirjastuse rahvas kirjutas oma blogis raamatuarvustustest. Lisaks sellele, et neile ei meeldi Jacques Derrida ja Ahto Muld, tahavad nad veel kõiksugu asju: ostusoovitust, tausta avamist, võrdlust varem loetuga, konkreetseid näiteid... Nagu ikka, hakkasin sinna kommentaari kirjutama ning jõudsin sellega siia välja.

Ilmselt sõltub arvustuse häädus sellest, kus ta avaldatakse. Häädust tuleb ju hinnata vastavalt funktsioonile, aga Loomingu/Sirbi/Vikerkaare ja Ekspressi arvustustel on erinev funktsioon.

Ajalehearvustuse yks olulisemaid funktsioone on tõepoolest ostusoovitus: kes oleks selle raamatu yle rõõmus? Kui arvustus on lisaks pisut vaimukas ning iseloomustab teost kyllalt ka selleks, et mingi meki saaks suhu inime, kes raamatut iial ei osta - noh, enamat ei saa 1000 tähemärgilt tahtagi. Loodetavasti tuleb lugeja siis raamaturubriiki tagasi ning ostab kunagi mõne teise raamatu. Või laenutab raamatukogust.

Olen vahel mõtelnud, kui palju peaks pöörama tähelepanu vormistusele. Oleks ju aus ytelda, kui näiteks algkeeles igati mõistliku raamatu ymberpanijad on teinud lohakat tööd. Mis siis, kui see kõigest hoolimata kasutada kõlbab, sest sisu ja illustratsioonid on korralikud. Või kui kyljendus on käkerdus. Samas, kas sellised asjad enamikku lugejaist yldse huvitavadki?

Taustamaterjal on kindlasti kasulik - nii positiivselt kui ka negatiivselt. Tausta tundes jääb mõni lollus ehk kirjutamata. Teisalt pole alati mõtet anda ylevaadet autori elust ja loomingust. Mõnd kirjanikku tuntakse niigi ning mõni jääbki obskuurseks.

Võrdlustega tuleb olla ettevaatlik. Muidugi, ei ole võimalik selgitada midagi võrdluste kaudu inimesele, kes on lugenud vaid aabitsat. Aga yhe tundmatu seletamisest teise kaudu pole samuti erilist abi.

Eks kõik on lõpuks tasakaalu kysimus: kuhu seada konkreetses arvustuses tasakaalupunkt, et kõik oluline mahuks teksti ning ebaoluline kõrvale jääks. Sama kehtib ka yldise hinnangu või tonaalsuse kohta: nii nagu igas raamatus saab leida mõne vea, võib ka kinnitada, et igayhe jaoks on kuskil mõni lugeja. Liigne rangus ja leebus muudavad kõik tekstid yhesarnasteks samamoodi kui Ahto Mulla sõim: kui igas arvustuses lendavad neljatähelised nagu 40ndate aastate proletaarses kirjanduskriitikas, ei saa keegi enam lõpuks aru, millest raamat räägib ja kas seda tasuks lugeda või ei.

Muuseas, kohaliku kirjanduskriitika kallal nurisetakse kaunis tihti. Paraku on mul mulje, et nurisejad tahavad kriitikutelt eri asju. Katsu siis kõigi meele järele käia... või ära katsu.

Milleks on tarvis luulet?

Keegi tuli hiljuti minu käest kysima, milleks on tarvis luulet. Yks võimalik vastus on siin.

Nagu filosoofiagi, on luule yks maailma nägemise ja tõlgendamise viise. Luule, nii nagu teisedki kunstid, võimaldab anda ambi- ja multivalentseid, vastuolulisi ja mitmetimõistetavaid kirjeldusi. Tihtipeale on need tõepärasemad kui ideoloogiliselt lihtsustatud ajaleherealism, sest maailm ongi keeruline. Inimene niisamuti. Suur osa inimestest isegi saab sellest aru, ainult ei tunnista - lihtsas mustvalges maailmas on palju kergem elada. Keeruline maailm muudab otsustused keeruliseks. Aga mida keerulisemad on valikud, seda suurem on võimalus eksida, seda raskem on vastutus. Retooriliste nakkushaiguste pakutavad lihtsad reeglid on samasugune kiusatus kui narkootikumid või hasartmängud. Kui su maailm koosneb lihtsatest tykikestest, kus hea ja paha, ilus ja inetu on selgete vastandustega paika pandud, pole sulle tõepoolest vaja ei filosoofiat ega luulet. See jookseb sorinal maha mööda seda karkassi, mille sa oled enda ymber ehitanud reeglitest, mis kaitsevad sind maailma eest - et sa ei peaks seda nägema niisugusena, nagu see on.

Avastasin kord, et yhe mu tuttava arusaam yhiskonnast rajaneb ilusal lihtsalt dihhotoomial: Keskerakond paha, Reformierakond hea. Savisaar paha, Ansip hea. Kõik ideed jagunevad nende kahe väärtuse vahel. Pluss või miinus, muud ei ole. Pole olemas keerulisi poliitilisi, sotsiaalfilosoofilisi ega majandusteaduslikke teooriaid, pole koolkondi ega mõttevoole, pole eksitavaid vaidlusi ning lahendamata kysimusi. On Keskerakond ja Reformierakond. Hea ja paha. Ja kõik.

Et need kaks on sisuliselt yks entiteet, et yhiskonna tõlgendamiseks leidub ka palju muid viise, on tema jaoks tähtsusetu. Minu jaoks on tema ilmanägemine... kummaline. Aga ma pyyan seda mõista, arvesse võtta ning teatud määral aktsepteerida. Ma ise ei võta seda kunagi omaks, ent temaga suheldes arvestan, et teatud mõttekonstruktsioonid jäävad talle arusaamatuks ja kui neist on just tingimata tarvis rääkida, tuleb need tõlkida tema keelde. Ma ei loe talle luulet. Milleks inimest piinata?


P.S. Kahtlemata on see jutt ilukõneline, lihtsustav jne, kuid sedavõrd ka loodetavasti kergemini mõistetav. Olen veetnud palju aega, pyydes inimestele selgitada, et maailm on keeruline. Ega nad sellest aru saada ei taha, aga mina ka ei jäta.

Muus osas ei pruugi mind uskuda. Ma pole kindel, kui palju ma isegi ennast usun. Ent see on yks võimalus vastata kysimusele keeles, mis kysija omaga teatud määral yhtib. Võib ka teisiti.

Pidu! Pidu! Pidu!

Mida aeg edasi, seda enam olen rahul pidudega, kust mul on taipu yle klaasi-kahe joomata vaikselt minema libiseda. No ei ole minust seltskonna hinge, kes jaksaks muusikast yle karjuda ning leskesid tantsitada. Tahan istuda vaikselt yhe-kahe sõbraga laua taga ning tasameelselt vestelda. Siis võin jutustada ja kätega vehkida kyll, omade inimeste asi.

Eks seegi kord oleks tahtnud mõne inimesega rääkida: yhe pika põneva tydrukuga luulest ja yhe lyhema karvase meesterahvaga kriitikast. Aga ehk kunagi veel jõuab. Ja noh, kui ka ei jõua, ega see suur kaotus olegi. Olen igav inimene, millega ma ikka nende ilmapilti rikastaks?

Pealegi on hommikul kooliminek, õppetykid puha tegemata. Kas esteetiline hoiak oli yks estosaksi poosidest ja mida arvas Frege Putnamist? Vastust teab keegi teine.

Muuseas, Luksemburgis tehakse head valget veini, mille nimi esimese klaasiga meelde ei jää.

Raamatukogude kaitsvad seinad

Lugesin Eesti Rahvusraamatukogu direktrissi Janne Andresoo intervjuud Sirbis. Sugenesid mõned mõtted.


***

Kuigi artiklid on Interneti arhiivides kättesaadavad, bibliografeerivad raamatukogud nii ajakirju kui ka ajalehti, kuna olemasolevad otsimootorid, näiteks Google, ei võimalda täiel määral infootsingut.

Millist infootsingut Google ei võimalda? Tahaks täitsa teada. Niivõrd kui mina näinud olen, on probleem pigem lehtedes, mis ise artikleid yles ei pane. Otsimootorites ei tundu häda olevat. Aga võib-olla professionaali jaoks siis on.


***

Miks teavik iluta sõna peaks olema, nagu kysitleja väidab? Ilu on vaataja silmades. Kas kyylik on siis ka kole? Aga koibik? Kuubik? Triibik?


***

Kas teaviku vastand on juhmik?


***

Paari aasta eest David Lynchi uurides torkas mulle silma, et mitmed raamatud sel populaarsel teemal on kadunud?

Ka Sirbis ei osata enam teha vahet jutustavatel ja kysilausetel. Aga noh, õigekiri kipub jutu tagaotsas yldse logisema. Äkki pole neilgi enam keeletoimetajat.


***

Ja veel. Käisin täiskasvanud õppija nädala raames Teaduste Akadeemia Raamatukogus õpetust saamas, kuidas internetist infot otsida. Lootsin, et räägitakse midagi töötutele kasulikku, mida ma siis refereerida võin.

Tutkit. Jutt oli eelkõige ikka teadusartiklitest ja nende enda majast ligipääsetavatest andmebaasidest. Aga hoopis yks muu tsitaat jäi mulle kõrva nagu tropp.

Nimelt soovitas kena naesterahvas, arvatavasti mitte minust vanem, kõigepeat lugeda läbi kõik paberist raamatud ja artiklid ning alles siis, kui teemat tunned, koostada plaan, mida internetist otsida.

Huvitav, kes võiks olla sellise koolituse sihtgrupp? Ilmselt inimesed, kelle jaoks on raamatuid kogust tellida, lapata ja tuustida käepärasem ning mugavam kui internetis ringi klõbistada. Kyllap neid ikka on, ehkki minu lähemas tutvusringkonnas - sõltumata vanusest - kaunis vähe.

Kui raamatukogurahvast vähemalt oluline osagi sedaviisi mõtleb, siis pole ime, et nad töötutele midagi kasulikku rääkida ei oska. Nad kardavad ise ka seda võõrast ja imelikku internetti ning on tööturule sattudes vähemalt sama abitud.

Ma loodan, et näiteks Andresoo intervjuus mainitud 81 koondatu seas olid peamiselt inimesed, kes on kohanenud eluga väljaspool raamatukogude kaitsvaid seinu. Temal on muidugi hoopis teine kogu, aga ikkagi. Mulle meeldivad raamatukogud ja raamatukoguhoidjad, ma tunnen nende suhtes suurt sympaatiat ja mul on kahju, et sellises olukorras ei oska ka mina neid kuidagi aidata.

Luule rebib linnakodanikelt riided

(Maimu Bergi motiividel)

Luule rebib linnakodanikelt riided.
Luule sunnib nad kylmetama keset sygisest parki,
kykitama trammiteede ääres,
tegema kriuksuvaid ja krigisevaid hääli,
näuguma, ulguma ja ammuma luitunud valimisplakatite all.
Luule röövib neilt inimväärikuse
ja asendab selle vääritu inimsusega.
Luule jätab pensionärid ilma talvekartulitest,
kyttepuudest, piskust pensionilisast
ja Viktor Vassiljevi esinemistest saates "Prillitoos".
Luule tormab märatsedes läbi kogu linna,
lõhkudes inimsuhteid ja loopides prygikaste vaateakendesse,
astudes vastu integreerimispyydlustele
ja Euroopa Liidu direktiividele.
Luule irvitab maksumaksja ning tema raha yle.
Luule reedab rahvuslikud ideaalid
ja propageerib agressiivset homoseksuaalsust.
Luule paljastab oma loomapalge
ja ytleb inimestele: "Õuhh!"
Ei maksa häbeneda, naeratage
ja vastake viisakalt kaabut kergitades:
"Õuhh sullegi, armas luule!"

Kuri porin tõlkelollustest

Yks kahtlemata anonyymseks jääda sooviv Postimehe "kultuuriajakirjanik" pole varemgi arukusega silma torganud (mis pole kyll eriti haruldane), ent hiljuti leiutas ta Postimehe filmiarvustuses "Public Enemies" vasteks "Populaarsed vaenlased". No kurat. Miks peab inimene, kes keelt ei mõista, oma lollust avalikult kuulutama? Ega keegi ei eeldagi, et "kultuuriajakirjanik" näiteks Strindbergist midagi kuulnud oleks.

Ah, eks selliseid on kõik kohad täis. Lõpetan just Charles de Linti "Sydame metsi", kus košenillkaktuse š on ilmselt faile yhest formaadist teise konverteerides muutunud mingiks kummaliseks symboliks - näiteks kahe täpiga i-ks, millest usin, ent mitte väga laia silmaringiga ja kahjuks ka tehnilise taibuta toimetaja omakorda koienillkaktuse leiutas. Ning inglise mystery on tõlgitud tuima näoga mysteeriumiks sõltumata sellest, kas sel eesti keeles konkreetses kontekstis ka mingi mõte on. Milleks sellised vasted nagu saladus või mõistatus? Imelik, tõlkija oleks justkui juba kymmekond aastat raamatuid tõlkinud, uduteadusliku saasta vahele isegi Steinbecki ja Kiplingit - aga tõlge on ikka toores.

Muidugi on see kõik pisiasi, kui võrrelda yhe kunagise Asimovi-tõlkega, kus robootika nummerdatud seadustes esimesest seadusest ettepoole tõstetud "nullis seadus" - inglise keeles "zeroth law" - uljalt "Zerothi seaduseks" muutus. Olen seda siin vist varemgi neednud.

Katk ja ikaldus. Kirumisest pole mingit kasu, lollus ei kao ilmast kuhugi. Ainult enda ärritust saab natuke välja elada - ja või seegi aitab.


P.S. Ja veel samal teemal.

Kaunis õhtu kolme veaga

Kirjanike majas oli eile luuleõhtu: soome tytarlaps nimega Heli Laaksonen ja Contra. Oli huvitav ja õpetlik.

Oma poolt panustasin õhtu kordaminekusse kolm strateegilist viga. Miskipärast ma algses kuulutuses Contrat ei märganud; see oli yks. Yhtlasi arvasin, et äkki soomekeelsed luuletused tõlgitakse; see oli kaks.

Kokkuvõttes juhtus nii, et poolest tekstist oleksin tahtnud aru saada, aga ei saanud. Teisest poolest sain, aga poleks tahtnud. Eks lõunaeestlane ole tallinlaste jaoks ikka poolekeelne ja poolemeelne. Aga mine tea, võib-olla on tallinlastetagi.

Järgmine kord võiks noored tekstid omavahel ära vahetada. Laaksose Helil oli ilus meloodiline hääl, ehk oskab laulda ka. Ja Contra entusiasmi on tegelikult vahva vaadata - eriti, kui ta ei laula.

Mis ma sealt siis õppisin? Mõnda aega ma sinna vist jälle ei lähe, kui just mõnd isiklikku tuttavat ei näidata. Kultuuril huvilisi minutagi kyll. Minek oligi see kolmas viga.

Tööturustatistika esteetiline pale

Kultuuri hakkab kuidagi palju saama. Tunaeile oli luuleõhtu Kirjanike Majas, Liisi Ojamaa ja Maarja Kangro ja Asko Kynnap ja mõni veel. Eile oli luuleõhtu Tallinna keskraamatukogus, Koolja Kuu ja Kristi Roots ja Kristian ja mõni veel. Täna tuleb sotsiaalministeeriumi pressibriifing, mis on kah oma olemuselt esteetiline nähtus. Homme peaks igaks juhuks puhkust võtma.

Ei, ega ma nurise. Kõik need on päris huvitavad ettevõtmised, muidu ma neil ei käiks. Igavatest ja tyytutest asjadest olen juba ammu loobunud.

Kirjanike Majas oli saal rahvast täis ja etteasted kaunis kirevad. Mõni hõljus sätendavas kuldses kostyymis, paistes yhtviisi sõjale ja rahule nagu pisemat sorti päike. Mõni viskas nalja ning oli muidu rahvalik. Mõni oli sama pikk kui tema luule. Mõni mängis klaverit. Mõni kasutas huvitavaid sõnu ja mõni oli vaimukas. Reklaamile vaatamata ei võtnud Ropp Tydruk hobuse sedasamustki ette kanda ning yrituse lõpul tuli korraldaja osavõtlikult kysima, kas ma olen väga muserdatud - ei olnud ju tegelikult nii halb? Ei olnudki.

Raamatukoguyritus oli sellevõrra vagasem, tonaalsus yhetasasem. Kohe näha, et keegi polnud võtnud ette esinejaist yhtset kava moodustada või neid pyyne pääl kooris laulma harjutada. Ehkki sealgi mängis yks kitarri ning paar tykki jutustasid vanamoeliselt rytmis ja riimis, kujunes mulje noorte autorite tekstimaailmast kurvameelseks. Linnad on räpased, linadest rääkimata, armastus haiseb sperma järele ja ainsana lohutab meid selles kõledas elus sõbralik skisofreenia. Noh, nii hull see tegelikult ei olnud, aga kokkukõla oli siiski tykati hämmastav.

Pole see eesti luule nii hull midagi, et kuulata ei kannataks. Ehkki etteloetuna on tekst muidugi hoopis teine kui paberil lebades, see on temast ypris salakaval. Kui leidub piisavas koguses ilusaid noori inimesi, võib isegi tööturustatistikat huviga kuulata.

Mis ma muidu neil reedestel briifidel käin.

Kultuuripäev

Alguses kohaliku teatri esietendus. Kõigele vaatamata yllatavalt professionaalne ja sujuv. St, vaatamata mu usule, et kõik on professionaalne ja sujuv. Yhe ylimalt lähedase inimese suurepärasel osavõtul.

Siis "Laululahing", kus teine pereliige oma kooriga tykkis publiku lemmikuks osutus. Jällegi igati teenitult.

Lõpetuseks oli yhel hääl tuttaval täna lastekoori lindistus. MP3-failide järgi otsustades läks kenasti korda.

Tore päev, ehkki hirmus kultuurne. Vägisi tuleb meelde Propa, kes kunagi laulis: "Meil on kõigil nii andekad näod - kõigil eranditult, välja arvatud Alender." Pean just mina see Alender olema, kes kultuurist midagi ei mõista?

Kirjutaks siis vähemalt midagi.

luuletus ytles
oleksin haiku aga
ei oska olla