Iga keemik jäägu oma liistude juurde

"He imitated his favourite brother, Broghill, in trying his hand at romances, fragments of which remain; they are very bad."

Marie Boas Hall, 
"Robert Boyle and Seventeenth-century Chemistry", 
ptk "The making of a scientist", lk 13

(Olen nõus uskuma, et see vastab tõele, aga ikkagi on väga ebadelikaatne teadusloolasest niimoodi ytelda.)

Olematu rahva laulik

Ott Heinapuu „Inglile“ Kirjastus „Võluri Tagasitulek“, 2009.

Ott Heinapuu "Inglile" on yks imelik raamat. Väike ja mustvalge ning võib juba kaugelt näha, et seda tehes on pisiasjadele tähelepanu pööratud. Esteetiline, kuid mitte esteeditsev.


Õigupoolest jääbki lahtiseks, mis ta selline on. Luule muidugi, aga kas luulekogu või poeem? Korduvad mõtted lubavad end soovi korral refräänideks lugeda, kuid võivad samahästi olla autori leitmotiivid.

Ka pealkiri - "Inglile" - lubab ennast mitmeti tõlgendada. Enamik arvustajaid loeb sellest välja religioosseid allusioone, samas on Ingel mõnel pool Eestis tänaseni tuntud naisenimi. Tõsi, usk ei välista armastust, nagu sufid ulatuslikult tõestasid.

Sisult ja keelelt on Heinapuu tekstid samavõrd ugrimugrilised kui Arvo Valtoni kunagine proosakogu "Põhjanaela paine": kui too oli täis autentseid muinasjutte yhelt põhjarahvalt, keda kunagi olemas pole olnud, siis "Inglile" on tollesama rahva luule.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.10.2009.

Luule, mida enam ei tehta

Jim Ollinovski „Aeroplaan esimesest pilgust“ Kirjastus „Pilgrim“, 2009.

Jim Ollinovski uue kogu avaldas yllatuslikult ei Varrak ega Tuum, ei Eesti Raamat ega Tartu Ylikool, vaid seni peamiselt spirituaalsetele eneseabiraamatutele keskendunud Pilgrim. Lubatud luulesarjale on "Aeroplaan" kõrvuti Pessoaga igatahes väärikas sissejuhatus.

Tulemus pole sugugi paha. Mart Velskri ja Epp Ollino koostatud valimik on eelmisest, viieteist aasta tagusest väljaandest tublisti paksem. Ka väljanägemine on etem: arenenud trykitehnika lubab ysna samalaadsel, autori mustvalgel graafikal põhineval kujundusel paremini mõjule pääseda. Eks Ollinovski eelmise postuumse kogu koostamise aegu kimbutanud rahapuudus andis ka raamatu välimuses tunda, koostajail tuli mahtu toona mitut puhku kärpida ning kujundajal tekst lehekylgedele kokku pressida. Sedapuhku on luuletustel aga hingamisruumi. Ainus nurin võiks ehk olla, et läbipaistvad pealiskaaned kisuvad peagi turri.

Kui valikut lähemalt uurida, võib aimata moodsa aja hõngu. Linnulennul, täpset statistikat tegemata tundub, et välja on jäänud eelkõige pehmemad ja lyyrilisemad tekstid, domineerib pigem kõva ja valuline materjal - seda isegi ja eriti armastusluules. Samuti jääb mulje, et vähem on riimilis-rytmilist luulet. Eks iga raamat ole oma aja nägu; isegi Liivi ja Tuglase uuemad väljaanded on teistsugused kui kymme, kakskymmend või nelikymmend aastat tagasi. Saati siis nii värskel autoril kui Jim Ollinovski, kelle kirjandusteaduslik, institutsionaliseeritud retseptsioon on tänini pea olematu.

Kyllap võib oodata, et see ajapikku siiski välja kujuneb. Vähemalt noortel ei paista tahtmisest puudu olevat, varasurnud poeedid kõnelevad ikka teismelistega vabamalt kui halli peaga klassikud, kelle kirjandusõpetaja riigi aastapäevaks kooli kutsub. Ollinovskit loetakse endistviisi usinalt, on alati loetud. Asi siis mõnel lugejal ka filoloogiks hakata, et oma lemmikust seminari- või bakalaureusetöö kirjutada.Nii see kanoniseerimine algab.

Julgen siiski loota, et ametlik kriitika Jimist siiski pelgalt teismeliste luuletajat ei kujunda. Teda on liiga kerge niisugusena näha: pimedus, veri, valu, metalsed kõlad, syngus ja morbiidsus on ta tekstides sygaval sees. Ent ehkki see pole kindlasti mitte pelk pealispind, on kuskil olemas ka hoopis teistsugune Jim.

Jim Ollinovski luules peitub lõputult keelemänge. Sujuvalt sobitub ta Hiire, Visnapuu, Alliksaare, Laabani ja kõigi teiste meile tuttavate sõnažonglööride ritta. Saja aasta taguste futuristide ja seitsmekymnendate luuleuuendajatega haakub tema graafiline luule. Mitmekeelsust ja multikultuursust jätkub mitme modernisti jagu, rääkimata lõputust hulgast kirjanduslikest, kunstilistest ja kõige yldisemalt kultuurilistest vihjetest, mis laotuvad maailmakaardil Jaapanist Ladina-Ameerikani. Tõepoolest, nende kaardistamine oleks juba omaette töö.

Teine telg, mida hoopis keerukam haarata, on Ollinovski mõju eesti kirjanduses. Kuni ei tunta teda ennastki, on seda muidugi raske jälgida. Ta luuletused, jutud ja näidendid on liikunud pinnase all, ajades teiste autorite tekstidesse käike nagu mutid või vihmaussid. Muidugi, muld saab kobedam ja luule niisamuti. Ent kus on nad ise?

Eks selle kõigega jõua usinad inimesed ajapikku tegeleda. Peaasi, et neil on selleks nyyd võimalus. Kui eelmine kogu kõrvale võtta, saab Jimi luulest juba ysna korraliku ylevaate. Loodetavasti annab mõni heatahtlik kirjastus kunagi välja ka tema pikemad tekstid, proosa ja näidendid, hea õnne korral ehk isegi kunstialbumi. Senikaua tasub aga "Aeroplaan" aeg-ajalt pihku võtta ning tunda rõõmu sellest, mis seal sees. Nii häid luuletusi ei kohta iga päev. Ning nagu Suumani Sass kord yhe hoopis teise asja kohta nentis: ega neid enam juurde ei tehta.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Raamatud, lambad ja mutukad

„Raamat :-)“, koostanud Maarja Kangro. Kirjastus „Apollo Raamatud“, 2009.

Apollo raamatupoe volitusel käis ropp tydruk Maarja Kangro läbi kakskymmend kaheksa Eesti luuletajat ning kysis igayhelt luuletuse raamatust, endalt kaasa arvatud. Tulemusena syndinud "Raamat :-)" on kirev, näeb kena välja ning annab Eesti luule praegusest seisust sama korraliku ylevaate kui iga teinegi meetod.

Mida seal siis on ja mida ei ole? Vormi poolest vaadates on pilt ysna yhtne. Suurem osa autoreist jagab oma jutu salmideks. Pealkirju paneb yksteist - veidi alla poole. Enamik raamatust on vabavärsis, selgeid erandeid on vaid kolm ja pool: Jyri Perler-Talvet ning Jaan Pehk treivad traditsioonilist rytmilist-riimilist salmi, Jan Kaus on jällegi meie väike kylmetav prosaist. Jyrgen Rooste kirjutab kyll korralikku vabavärssi, ent mõnikord libastub siiski riimi. Printsipiaalsuse nimel tasuks veel harjutada. Kirjavahemärke pruugivad systemaatiliselt 14 ehk täpselt pooled. Huvitaval kombel on 80/90ndate y-põlvkond kaotsi läinud, ainult Liisi Ojamaa xy&w-ortograafia meenutab ununud aegu.

Yllatavalt vähesed jätkavad eesti luules sygavalt juurdunud keelemängude traditsiooni. Sõnakõladega žongleerijaid on neli: ylalmainitud Rooste, Asko Kynnap, Elo Viiding ja Andres Ehin (no kes siis veel?). Keelest jutustab pikalt ka Aare Pilv, ent temal on juba tõsiste meeste mängud: seletus on pikem kui tekst ise, luuletus oleks justkui Kumu ylemiselt korruselt kontseptualistliku kunsti keskelt ära kistud. Vähemasti saab lugeja selgeks, et Pilv on tark nagu rynt. Tarku inimesi on "Raamatus :-)" veelgi: silma torkavad Joel Sang ja Ylar Ploom, vähemal määral ehk ka Talvet (vabandust, Perler). Mathural on oma nišš - tema on idamaine tark, umbes nabu Coelho. Ylejäänud võivad ka targad olla, kuid ei tundu sellele avalikult pretendeerivat.

Enamik tundub mõtlevat ysna lihtsakoeliselt: kui kästakse kirjutada pasunast või kurgist, kirjutavad pasunast või kurgist, kui kästakse aga kirjutada raamatust, siis kirjutavadki raamatust. Selle järgi hinnates tundub, et eestlastel on kujundlik mõtlemine nõrgalt arenenud. Viis-kuus luuletajat võtavad raamatut ka metafoorina, ent enamasti tõlgendatakse siiski miski või keski muu raamatuks, mitte raamat millekski muuks. Andra Teede kirjutab raamatu majaks ning arvab end omakorda raamatus elavat, ainult ei usu enda olemasollu. Kõige kaugemale uitab ehk Ojamaa, kes tõlgendas raamatu inimeseks ning kypsetas sellel pannil kogumiku ainsa ehtsa armastusluuletuse - kui mitte arvestada mõne ta saatusekaaslase raamatuarmastust. Teistpidi võtab asja näiteks Triin Soomets, kes peab iseennast raamatuks. Kõike ei maksa uskuda, ei koltu ta midagi.

Sisult, nagu yteldud, kirjutatakse peamiselt raamatutest. Paar tykki kirjutab loodusest: mokaotsast Pehk ja Kätlin Kaldmaa, eelkõige muidugi eesti luule nyydne esiroheline Timo Maran. Hästi kirjutab, nagu tal kombeks. Ylevaadete järgi võiks uskuda, et uuemad luuletajad ei kõnelegi muust kui yhiskonna valupunktidest; nii see siiski ei ole, otseselt sotsiaalseid tekste on "Raamatus :-)" vast ehk kolm - yks, muide, seesama Maran. Ka iroonia on vähe levinud. Ootuspäraselt esindab seda kyll Maarja Kangro, ent peale tema Indrek Koff ja... olekski nagu kõik? Andrus Kasemaad saadavad lambad kõikjal kui harpyiad Odysseust või inglikoorid Jehoovat, ehtsa sarkasmina ei tule nad arvesse. Naljategijaid siiski on, Pehk ja Mart Kangur näiteks. Andres Langemets kirjutab peast, täpsemalt mälust, sobitudes viimaste aastate mälulooraamatute ritta tykkis Krossi ja Mihkelsoniga. Kynnap kirjutab isamaast, nagu ta ikka teeb. Kivisildnik kirjutab eimillestki, mis kah kedagi ei yllata.

Kes yllatavad? Näiteks Igor Kotjuh. Eestis syndinud meesterahvas julgeb olla avalikus kohas ausalt isiklik ja emotsionaalne - kuhu see nael lyya tuleb? Võrukeste värk. Ojamaa tõlgendustrikk mõjub kuidagi ootamatult. Enamik meeldejäävaid autoreid esineb siiski pigem tuntud hääduses, näiteks Maran, Tungal, Rooste, Kynnap, Kangro, Teede, Ehin...Eks neid ole veel.

Mis seal salata, eks Apollo "Raamat :-)" yks õiekogu ehk antoloogia ole. Nii mitmekesise köite puhul sõltub aga lugejast, kas see meenutab talle pigem kirevat lillekimpu või kahvatut herbaariumit. Eesti niidud on teadupärast liigirikkad, selle eest kannavad Kasemaa vapiloomad juba sajandeid hoolt. Kohalik kirjandus on aasadele ysna sarnane: yht suurt ja selget asendab parv pisikesi kirjandusi, millel yksteisega palju pistmist pole. Sarnased jooned ilmnevad alles siis, kui tast piisavalt kaugele minna; siis aga kaovad kõik huvitavad detailid alusetutesse yldistustesse ära. Parem jääda rohurindesse, mutukate ja õiekestega silmitsi. "Raamat :-)" kujutab säherdust kirjandust pisemal skaalal: suurt ja rabavat võib sealt otsima jäädagi, aga pihu ligi hoida ja sõbralikult sirvida kannatab päris hästi. Täitsa hea raamat :-).

Arvustus Raamatumaailmast, 22.01.2010.

Luule on myndi kolmas kylg

Indrek Hirv „Veesilm“ Kirjastus „Tänapäev“, 2009.

see on väga selge raamat
just nagu allikas
sõnad paistavad põhjast

Indrek Hirve "Veesilm" on raamat, mis tuleks kinkida igayhele, kes soovib saada luuletajaks. See kas ehmatab luulesoone lõplikult kinni või tõestab, et teda ei murra enam miski - sealhulgas enesekriitika. Mõlemal juhul võivad harrastuspoeedi sõbrad ta vaimse heaolu pärast mureta olla.

Hirve kogu kujundanud Andrus Rõhut on syydistatud ylekujundamises. Tõsi ta on, illustratsioonideks kasutatud monotyypiate autor Heldur Viires on Hirvest mõnevõrra jutukam. Võib täiesti mõista mõne lugeja soovi näha teksti lakoonika kõrval tyypilist eestimaist luulekujundust, nappi ja mustvalget nagu talvine võsa. Ent pole mingit põhjust, miks peaks seda pidama ainuvõimalikuks. Ka Hirve luuletustes on värve, kuigi ta tarvitab neid säästlikult.

Ennevanasti kirjutas Hirv luuletusi, mis olid heasti ja tublisti tehtud, ent kippusid hooti iseenese tehnilisse meisterlikkusse ära kaduma. "Veesilmas" on tehniline täpsus endiselt alles, kuid see on hoopis teistsugune: napisõnaline ja tasane. Hirve tekstid on diskreetsed, lakoonilised ja ysna, ysna head. Ta ei lobise, ei kohmitse ega karju oma emotsioone täiest kõrist. Tema sõnad on apteegikaaluga vaetud, sisu poolest võiks ta raamat olla hõbedaga samas hinnas. Õnneks pole "Veesilm" ka kuigi paks, mitme peale jaksaks yhe osta ikka.

Hirve vaimukusedki on vaiksed. Kyllap tsiteeritakse neil päevil palju yht tema ylestähendust lehekyljelt 36; tsiteerin siis ka:

Olgu siis pealegi
ütled sa minnes

istu lõunani voodis
ja kirjuta luuletusi

mitte keegi ei saa sellest iial teada


Arvustus Raamatumaailmast, 08.05.2010.

Majandusliku toetuse taotlus

Anna almust, fondikene,
pilla pappi, pandikene,
sularaha, seegikene,
tudengille tolmuselle,
vagabundi vaeselle,
kaamele kirjatsuralle,
et need sandid söönuks saaksid,
tudengid saaks toidetuksi,
ei need hulgused läeks hukka,
ei need tolkamid tohletaks,
magistrandid magaks nurgas.

See eesti keele säädus... Vol. 2

Vanu tekste lapates leidsin pea pooleteist aasta vanuse kirjatyki. "Parim enne" on kyll tõenäoliselt möödas, ent "kõlblik kuni" arvatavasti veel mitte, ehkki mõni viidatud syndmus kipub praegu meelest minema. Niisama raisku lasta ka ei taha, las ripub parem siin. Pealegi ei viitsi ma praegu tõsistest asjadest korralikult blogida, see laul on aga juba olemas.

Laulda vana hea "See Vene riigi säädus" viisi peal.


***

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

EKI-l võimu oli vähe,
tema sõda alustas,
sest ajalehti yle
tema voli ihaldas.

Deskriptiivne paradigma,
nii uhke oli ta.
Käis pauk ja normatiivseks
ta tehti päevaga.

Päevaleht, see uhke meedia,
tema kohtus võitmata,
kuid uue säädusega
saab yle kaela ta.

Õigekeelsussõnaraama-
tu lahti tegime
ja pensjonäre nähes
sealt jalga lasime.

Tiiu Erelt rõivit kannab,
mis potisinised,
aumärke neile annab,
kel käed on tindised.

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

Eelmine kord sai teemat käsiteldud siin.

Majanduse laineharjadel sipeldes

Miks tahavad inimesed kasutada luulelisi väljendeid ja panna oma taiestele lillelisi pealkirju, kui nad samal ajal kardavad eemalduda klišeedest? Mõnikord läheb veel hullemini ja entusiast ristab äraleierdatud, kuid omavahel sobimatuid metafoore, saades tulemuseks midagi "ajakirjandusmaastiku lipulaeva" sarnast.

Kyllap nad loodavad oma tegevust ilukõnega õilistada. Hing ihkab midagi ylevat ja kaunist, mis ulatuks kaugemale igapäevasest tulutust ryhmamisest ja argielu porist. Kui päriselt luule või näitekunstiga tegelda ei saa, võiks ju vähemalt keel pakkuda väljapääsu hallusest värvilisse maailma.

Ent treenimatu keel veab alt, nii nagu keskkõrvas peituvad tasakaaluelundid algajat akrobaati. Ka eneseväljendust peab harjutama, muidu jääd koperdama senikauaks, kuni tuleb mõni halastaja samaariamees ja ytleb sinu eest välja selle, mida ise silmas pidasid, kuid ytelda ei suutnud. Kui tuleb. Enamasti pole osavaid abimehi tegelikult kusagilt võtta.

Ytlesin hiljuti yhe inimese kohta, et tal on luuletaja hing. Tõsi, luuletaja annet pole talle antud, kuid ega ta ennast sellest häirida lase. Tema elab end muul viisil välja, rakendades oma poeetilisi kalduvusi kõikvõimalikes paikades, kust keegi neid oodata ei oskaks.

Võib-olla tundub see ytelus natuke õel, kui ma algselt mõtlesin - tavalise ääremärkusena tavaliste inimeste elude tavalistele paradoksidele. Tean selliseid palju, aga ei oska minagi neid alati väljendada. Sellistest asjadest kõneldes peab alati hoolega mõtlema, kui palju ja kuidas ytelda tohib, et keegi haiget ei saaks.

Kuid mu luuletajaloomusega tuttav ei tea sellest kõigest midagi. Tema elab oma elu edasi, istutades igasse päeva poeesiaõie, mida mul mõnikord on vaadatagi valus, lähedalt nuusutamisest kõnelemata. See-eest on ta omamoodi õnnelik (kuigi ma pole kindel, kas ta sedagi teab).

No ja kas see siis ei olegi kõige tähtsam?

Päikesepoisid: Parem Savisaar kui Strandberg?

Avaldamata mingit isiklikku seisukohta peale napi hämmelduse, kleebin siia mitmesugused reaktsioonid ja avaldused, mis on kogunenud viimastel päevadel mu postkasti seoses Tõnu Trubetsky hiljutise käitumisega. Kasutan allikate hägustamiseks mõningat kunstilist vabadust; kui keegi tahab autorsust deklareerida, olgu lahke ja lasku kommentaarides käia.


***

A: hei! trubetsky astus keskerakonda ja ytles, et too on ainus alternatiiv parempoolsetele. sama olen paraku isegi mõelnud.
B: no päris nii hull see asi ei ole
meil on alati võimalus toetada imaginaarseid sotse
mitte neid, kes on, vaid neid, kes olla võiksid
A: :) jah, aga ega see ei aita
B: ei, aga see laseb teeselda, et elu on talutav. või noh, võib-olla isegi poliitika, kui sellele parasjagu peale ei vaata


***

C: Trubetsky astus Keskerakonda
D: ai
lolliks läinud või yle ostetud
C: seda minagi, vt minu viimast kirja :D
et ai
C: ja see yllatushyyete ja pettumusohete laine yle toimetuse oli ysna yksmeelne ja kattis kogu meie avatud kontori
D: nohjah. aga imelik valik ikkagi
et keegi ka enam sotse ei armasta
võiks ju
C: nojah, ma just mõtlesin, et kõik sympaatsed poliitikud lähevad varem või hiljem SDEsse yle
"maailma lõpus on erakond, kus kunagi kohtume kõik"


***

E (EERi liige): täitsa pekkis!!!
aga no kui mina võrdlen näiteks savisaart ja strandbergi, siis ka mina valiks iga kell savisaare.


***

Pime detsembriöö. Lugupeetud linnavolikogu liige upitab end ähkides Lexusest välja, haarab istmelt mapi kinnisvaramenetlustega, katab kiilaneva pea sooblinahkse mytsiga ning lööb autoukse kinni. Ryhib siis läbi kõrgete hangede koduukseni ja astub esikusse, kus teda tervitab armastav abikaasa.

"Kas sa tead, et issi oli ykskord punkar?" kostab elutoast dramaatiline sosin. "Ei olnud!" viskab teine hääl uskmatul toonil vastu. "Oli kyll! Ma pööningult leidsin kasti, kus olid tema plaadid ja raamatud. Tal oli oma bänd! Tead, issi oli anarhist, kui ta veel paks ei olnud!"

Poliitikuhärra käsi mytsiga jääb korraks õhku rippuma. Siis pistab ta mapi yllatunud naisele pihku, keerab sõnagi lausumata ymber ja virutab välisukse selja taga myrtsuga kinni. Seejärel marsib ta lähimasse baari ja joob ennast joonelt täis.


***

ROHELISE LIPU VALGUSES
(M.Vaik/T.Trubetsky/folkloor)

Tule ymber on kogunend mõned
Ridva otsas yks rohekas kalts
Ahnelt neelab mu saamatud kõned
Sygistuule käes kahisev malts

Keegi sult suurt kirjaoskust ei nõua
Piisab kui seinale kritseldad K
Veel linnasid lõhu kui halle ei jõua
Mu vaikiva heakskiidu pälvid sa taas

Ja ikka ja jälle on lahus su soovid
Sellest mida sa tohid ja pead
Kui käimas on pronksiöörevolutsioonid
Siis meiegi kohal me tõstame pead

Kui valija kord avab meilegi syle
Öös syttivad silmad kus peegeldus õud
Siis vaenlusetormid meist tuiskavad yle
Vihaselt rõhuvad valgete jõud

Läbi riikluse ajastu lehvib see kangas
Haljas kui lõpmata karjamaaruum
Kuni pysivad seadused kohtud ja vanglad
Teil pilkavalt naeratab Edgari suu

Töötud kaovad ise ära

Eesti tööturule ei ole

uudis veel jõudnud.

P.Piik

Töötukassa juht usub, et registreeritud töötuse langus on väga positiivne.
Töötukassa juht usub, et ylevoolavaks rõõmustamiseks palju põhjust ei ole.
Töötukassa juht usub, et töötud lähevad tööle.
Töötukassa juht usub, et töötute kindlustusperiood ei lõpe.
Töötukassa juht usub, et registreeritud ei heitu.
Töötukassa juht usub, et heitunud ei registreeru.
Töötukassa juht usub, et inimesed ei lase endaga yhendust võtta.
Töötukassa juht usub, et töötud kaovad ise ära.
Nii, olgem ausad, on lihtsalt kõigile parem.


***

See on nyyd muidugi rohkem art trouvé kui midagi muud, Blogielise kapsamaa.
Allikas.


***

Vahel on mul põgus tunne, et nyyd, kus ma võin teha, mis tahan, sooviksin esitada mõned teravad kysimused. Näiteks:
* Milline on töötute ettevõtlustoetuse abiga loodud töökohtade keskmine eluiga?
* Kas vastloodud töökohtade seas on lyhiajalisus viimase paari aastaga kasvanud?
* Kui suur osa teatavalt või oletatavasti tööle kadunud töötutest ilmub kuue või yheksa kuu jooksul jälle töötusappa?
* Kui paljud töötud on saadetud töötukassast omavalitsuste ylalpidamisele toimetulekutoetuse abil ja kui suures mahus kompenseerib riik omavalitsustele toetuste kasvu?
* Kui mitu protsenti tööpuudusest loodetakse ettevõtlustoetuse abiga leevendada, arvestades, et toetusesaaja loob 1-2 töökohta (keskmine oli millalgi vist 1,2)?
* Kui praegune töötu tegi tõepoolest yhiskondlikku trendi järgides rumala otsuse ning hakkas kooli lõpetamise asemel sossehitajaks (mis on liberaalparteide arvates inimese isiklik probleem), milline on tõenäosus, et ta järsku intelligentsemaks muutub ja võõraste lollustega kaasa ei jookse (mis kipub saja tuhande töötu puhul olevat juba meie kõigi probleem) - arvestades, et paljudel riigikogu saadikutestki on silmapaistev laenukoormus?
* Kui Eesti töötute geograafiline mobiilsus on nii madal nagu see praegu on, kuidas seda siis maatranspordi parandamise kaudu tõstetakse?
* Miks lõpetati koolitusosakute jagamine väikeettevõtetele juunis, aga selle meetme asendust alles "hakatakse välja töötama"?
* Miks on töövaidluskomisjonide menetlusnõuded aetud sellisteks, et juba "eduka" avalduse koostamiseks on lihtinimesel tarvis juristi abi - mistõttu paljud sealt ikkagi abi ei saa?
* Kui palju on olnud tegelikku kasu päravaldu mööda liikuvast töötukassa bussist ning kas midagi ei ole siiski ka töötukassa enda asjakorralduses valesti, kui pahatihti on kohale tulnud töötuid vähem kui esinejaid?
* Miks on töötukassa viimases tabelis kirjas 54 autojuhtide töökohta, kui ma loen parimagi tahtmise korral kokku 48, neist mõni korduv, 7 tegelikult CV Keskuse omad ning neli juba tabeli ylespaneku ajaks aegunud - kas sellise kvaliteediga ongi kogu töötukassa statistika?
Jne jne jne.

Ainult et ma ei esinda praegu suurt kedagi peale iseenda ja mulle kui kodanikule ei pea ametiasutused vastama. St, nad võivad vastata 30 päeva jooksul (või tegelikult ka hiljem) mullikestega ning pole vaja karta, et ma vastused avalikult nõelaga katki torgin. On paar kohta kyll, kuhu ma võiks mõne artikli pakkuda või yles riputada, ent neil on jälle teine ampluaa.

Nii et on nigu on. Ja yldse, ei ole meil teravaid kysimusi vaja. Kes kahtleb, vaadaku viimase viieteist aasta valimistulemusi. Inimesed tahavad mitte teravusi, vaid rahu ja kindlustunnet. Isiklike komplekside väljaelamiseks on paremaidki viise, näiteks luuletamine.

Nagu lubatud

Yks kena inime tegi mulle isegi synnipäevakooki, ehkki ta seda muidugi ei teadnud. Aitäh, ohtlikult hea oli. Kahjuks mul tollest pilti ei ole, pilt on hoopis muust.


Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis seda.


***

"Meist kõigist jääb oma lugu."
Ei, mõnest jääb ainult vaikus.
Jalajälgedest puhtaid,
hoolikalt pyhitud paiku.

Riiuleid, kus iga raamat
täpselt kohale pandud.
Tube, kus tolmu ei ole.
Ainsagi jäljeta randu.

Meri viib mälu ära.
Keegi öelda ei tea,
miks öösiti tähti ei ole
ja kas see on paha või hea

Kaastunne tsensori vastu

Nukker tsensor lontsib koju,
Raske mapp kaenlas.
Jälle tõid tööd kaasa! nuriseb mees.
Jah, laseb tsensor pea norgu.
Hakka sööma, supp jahtub ära!
Ja enne sööki ei ole mingit töötegemist.
Kööki oma kaustu ei too!
Kurb tsensor vaatab aknast välja,
lyrbib suppi vaevukuuldaval lurinal.
Kuidas koolis läks? kysib lapse käest.
Normaalselt, kehitab too õlgu.
Ära sega, emmel on täna raske,
keelab tsensori mees.
Laps kaob oma tuppa.

Supp söödud, aeg minna elutuppa.
Seal nurgas kirjutuslaual
lööb tsensor lahti oma mapi,
seab paberid hoolikalt virnadesse
ja hakkab tööle.
Siit sõnake, sealt lauseke.
Kõike tuleb kolm korda yle lugeda,
et midagi kahemõttelist ei jääks
kogemata kahe mõtte vahele.
Kus muidu pärast selle häda ots.
Hoolikus, usinus, täpsus -
need on hädatarvilikud.
Veel hilja õhtul,
kui kogu majas on tuled kustunud,
istub tsensor lambikese valgel,
silmad magamatusest punased,
surmani kurnatud, ja töötab.
Kohusetunne ei lase tal puhata
enne, kui töö on valmis.

Nii igal õhtul, aastate kaupa,
lapsed kasvavad, mees jääb võõraks,
sõprade jaoks jääb väga vähe aega,
aga me teame,
et tema peale võib kindel olla.
Ta on lihtsalt nii korralik inimene
ning kui teda eraviisiliselt tunda,
siis tegelikult väga sympaatne
ja habras.

Sotsiaaldemokraatlik erakond tahab olla moes

"Oma hambad saadan ma sotsidele,
sest neil ju omi ei ole."
Nõnda ytles ilus tydruk Mirtel Pohla
ja andis paki postitädi kätte.

See-eest on sotsidel mõndagi muud,
millega hambaid asendada passiks.
Nuut, käerauad, toimikud, gaasiballoonid,
kilbid, kiivrid, jälitustegevuse seadus
ja värskelt välismaalt tellitud,
peaaegu pruukimata veekahur.

On mure tööpuuduse pärast, tööhõive pärast,
tööturu, -tervishoiu ja -ohutuse pärast.
(Aga sotsiaalministeeriumi ei ole.)

Edukas koostöö koalitsioonis,
mis toob mõned soojad toolid,
rahu ja rõõmu ja kultuuripealinna,
myydimaksud ja paagimaksud
ja maagimaksud ja pyygimaksud
ja hulga karikatuure vuntsidega sylekoertest.

On mälestused ametiyhingutest,
nõdravõitu streigikatsetused ja
verevaesed meeleavaldused.
(Aga vererohkeid õnneks ei ole.)

Kirev kogu väärikaid veterane
ja grillil panetunud noorbroilereid.
Varsti saab erakond ka oma Ryytli,
ning ei saaks öelda, et ilma löömata,
kuigi nina sai veriseks hoopis teine
ja ta on ka ise yks Kurb Kuju.

Yks mees on isegi tööd teinud,
oskab kõnelda Youtube'is keeles, mida keegi ei mõista,
hoiupõrsast pygada ja lambakarja lypsta,
kypseid vasikaid puu otsast alla tuua,
nagu tegi omal ajal kuningas Arthur.
Endine Võru puusepp ja transporditööline,
kyllap ta praegugi Brüsselis komiteede istungite ajal
vaikselt nurgas tooli käetoe kallal taskunoaga nokitseb.
(Yks mees nägi unes taevalikku vendlust...)

Yks põhimõttekindel daam on olnud viies erakonnas,
ehk jõuab veel kuuendassegi,
kui Issand elupäevi annab ning rännutee kutsub.
Head teed talle tulla ja minna!
(Yks naine nägi unes taevalikku armastust...)

On roos, punane lipp, tööd väärtustav majandusmudel,
võrdsus, õiglus ja solidaarsus.
(Aga "Internatsionaali" ei ole.)

Tõsi ta on, vanamoeliste inimeste sõnul
ei sobi seda kõike korraga kanda.
Kuid Ženja Fokin õpetab, et nii on just kõige õigem:
"Värvidest võiks proovida mitte kanda ühte tooni,
sest see annab välimusele nagu kombensiooni mulje."
Ykski erakond ei taha ju näha välja nagu kombensioon,
mida see siis ka ei tähendaks.
Sel valimishooajal pole kombensioonid lihtsalt moes.
Aga sotsid tahavad olla.

Teadus peab kohanema tegelikkusega

Karta on, et seda leiutist tabab paljude teiste omataoliste saatus. Tootmisõigus müüakse "vana mersu hinna" eest kuhugi lombi taha. Klaasi toodavad peotäie riisi eest muud rahvad. Meie osaks saab teadusinstituutide ülalpidamine, teadlaste koolitamine, neile teadustöö võimaldamine ja meteoorisähvatusena meediat läbiv kuulsus Eesti teadlaste saavutusest. Ja edasi tirazeerime mingi prillidega totaka palgiparvetaja uudisi sellest palju me joome, kui lollid, oskamatud, laisad, saamatud jne eestlased on.
O. Oja

Eesti teadlased leiutasid klaasi,
mille saab lihtsa nupuvajutusega
muuta läbipaistmatuks.
Vaatame asja praktilisest seisukohast.

Ei ole mõtet leiutada asju,
mida meie siin kasutada ei oska.
Mida teeb eesti kylamees klaasiga,
mis ykskord paistab läbi ja teinekord ei paista?
Mida teab tema fyysikast või keemiast
või mida ta sellest teada tahab?
Me kõik oleme ju käinud koolis.
Mida mäletame sellest meie
või meie naabrimehed?
Kes teaks räni elektronvalemit?
Nii teebki teadlane mõttetut tööd,
myyb selle sandikopika eest võõrastele maha
ning kylamees on tema peale pahane. Õigusega!

Teadlaste töö on teha leiutisi,
mis vastavad ymberkaudse yhiskonna
vajadustele, oskustele ja võimetele.
Tulgu alla oma elevandiluutornist,
astugu lihtsate inimeste sekka,
istugu poetagusele trepile
ja vaadaku ringi.
Mida suudab yks harilik eestlane teha,
mida ta jaksab ja tahab?
Millised probleemid tema ees seisavad,
mis mured pitsitavad tema
pisikest koerasydant?

Tavaliselt seisab poetrepil istuvate meeste
karmis tuules ja talvisel unnapyygil parkunud
palgete ees poolik kaheksakraadine õlu.
Muret on, teadagi, palju.
Õlut on samas vähe,
pealegi on see lahja ning kallis.
Tuleks leiutada niisugune õlu,
mida mahuks pooleliitrisesse pudelisse
vähemalt kaks liitrit.
(Ja palun mitte jupsida klaasiga,
mida vaadates pole aru saada,
kas seal sees õlut on või ei ole.
Õige õlu on plastmassist pudelis.)
Tuleks leiutada karuäke,
mis on vähemalt 16-, aga parem isegi 32-kraadine.
Ja mis peamine, õlu peab olema odav.
Isegi töötu abiraha eest peab lihtne töömees
seda iga päev endale lubada saama.
Kuhu me muidu jõuame? Kas me siis sellist,
kalli ja vähese õllega Eestit tahtsime?

Jah, Eesti teadlaste ees seisab veel palju
lahendamata, kuid pakilisi, kahtlemata suurt
yhiskondlikku huvi äratavaid probleeme.
Kääri aga käised ylesse
ja asu aga tööle kallale!
Enne siiski instituudi tagatrepil päikese käes
yks väikene õlu või kaks,
nautides kaunist kevadilma.
Ei ole veel ykski yhiskonna vastu saanud,
ei ole keegi nii kangest puust.
Ykski inimene ei ole saar.


P.S. Vt ka originaaluudist.

Luuletaja koostamine

Kirjanike Majas Benjamin Zephaniah.

koostamisel

(oletatavasti J. Rooste)

Usinad luuletehnikud askeldavad montaažiliini ääres.
Töö keeb nagu kuningas Kambysese köögis.
Täna on suure luulepeo eelõhtu,
ega ei saa ju siis riskida sellega, et
luuletaja koostamine homseks lõpule ei jõua, et
tal mõni jupp esinemisel puudu jääb,
näiteks luulekeel või värsisoon, et
tal käsi rahva ees kyljest kukub
või tuigub ta hooldusvigade tõttu lavale,
anžambmaani täis nagu tara-
kan.

Tööriistad, mõõdikud, täppistehnika
lendavad mööda yyratut luulehalli kui piiritajad.
"Kes kurat virutas ära mutrivõtme number 10?"
nõuab ägedalt tehnik, kes parasjagu
monteerib luuletajale värsijalga alla.
Keegi ei tea. Ju viruskundra ta viis.

Kiireks läheb. Tuleb tarvitada ajutisi lahendusi,
leppida täisriimi asemel kahe poolikuga,
tõmmata read otse läbi lehe, kylge pööramata,
kasutada luuletaja biograafias ilmunud kogude asemel
kylmunud lugusid.

Homseks, homseks on luuletaja kindlasti koos.
Keskööl kõmiseb kõu, taevane välk imetakse
tsehhikatusel turritavasse piksevardasse.
Arutust elektrist saab kirjanduslik inspiratsioon.
Festival võib alata.



***

Vt ka Tallinna kirjandusfestival.

Isiklik ja tihatav

Tegin yhel ööl ilusa pika tydrukuga juttu ning kysisin, miks ta ise Pessoad ei tõlgi. Arvas, et ehk ykskord tõlgibki, ent praegu veel ei tihka. Vabandasin isikliku kysimuse pärast. Pole hullu, kostis ta, ei ole siin midagi isiklikku.

Minu meelest ikkagi on. Minu arust on luule alati isiklik. Muidugi sõltub kõik lugejast, aga need, kes luulet isiklikult ei võta, ei loegi tavaliselt luuletusi.

Luule kuulub asjades sekka, mis isegi avalikuna ei kaota isiklikkust, nagu mälu, hirm või unenäod. Sa võid panna nad raamatusse või internetti, kuid nad on ikkagi ydini sinu jagu.

Just nimelt - ydini. Nad on alati sinu ligi, sulle lähemal kui ykski igapäevaasi iial pääseb. Sa kuulud samavõrd neile kui nemad sulle. Mõni ime, kui seesugune lähedus kellegi ära ehmatab ja eemale peletab.

Luule on lähedane, kuid ebausaldusväärne nagu joodik suguvõsa kokkutulekul: oma kyll, ent iialgi ei või teada, mida syndmatut ta järgmiseks kõva häälega välja partsatab, kõigi jõnglaste ja vanatädide kuuldes. Etteteadmine ei tee asja sugugi paremaks, kindlam on ohutusse kaugusse hoida.

Mis tihkamisse puutub, siis loomulikult on kõik kohad täis kogenumaid ja andekamaid. Minul pole kyll endast asjakohasemate inimeste leidmisega vähimatki raskust. Aga kui ma kõik nende hooleks jätan, mis lusti mul endal sellest on?

Yks mu lemmikuist mainis mullu, et sada aastat hakkab täis saama, meil oleks uut Poe "Kaarna" tõlget tarvis. Homme teen lauapealsesse kultuurkihti šurfi ning otsin pooliku käsikirja taas välja.

Elu kui luuleõhtu

Olen käinud luuleõhtul, kus huvitavast osast ma ei saanud aru ja teisest poolest poleks tahtnud aru saada.

Olen käinud luuleõhtul, kus kõik oli nii kultuurne, et tundsin end esimese viie minutiga kohatult. Piinlik on eksida võõrasse pulma.

Olen käinud luuleõhtul, kus yks esineja oli nii ilus, et mul oli ysna ykskõik, mida ta räägib. Minu poolest lugegu või NLKP XX kongressi otsuseid.

Olen käinud luuleõhtul, kus oli pisut palju porgandeid, aga yldiselt väga lahe. Pärast läksin koos luuletajaga koju.

Olen käinud luuleõhtul, kust jäi masendav ja rusuv mulje, sest... noh, suurem jagu noori elaski masendavas ja rusuvas maailmas. Nad ei osanud seda paremana näidata.

Olen käinud luuleõhtul, kus klassikasse kuuluvatele tekstidele vaatamata ei higistatud ega punnitatud, keegi ei olnud liiga tähtis, kõik oli mõnus ja pretensioonitu ning pärastises kohvilauas puhus esineja kohalike mammidega muhedat juttu. Aga see oli ka Ilmar Laaban Elva linnaraamatukogus, umbes 1990 või nii.

Järeldus? Järeldusi pole. Ma ise valin yha rohkem, kus käia ja mida lugeda. Tahan ette teada, et kogemus on sama hää kui eeldatud. Samas nopin ma muljeid pika näpuga ju eelkõige seepärast, et olen iga päevaga aina suurem snoob (nagu korduvalt yteldud). Kids, don't try this at home.


***

Eks viimasel yritusel häirisidki mind eelkõige mu enda ootused, mis ei vastanud tegelikkusele. Emotsioonid on, mõistagi, loogikavaesed. Tegelikkus ei ole selles syydi, kui mina kujutlen tema asemel midagi muud.

Kui nyyd rangelt näpuga järge ajada, oli pettumus isegi kohatu. Varem loetud tekstid olid endistviisi head ning et nende autor luulet lugeda mõistis, isegi kirss koogi peal. Kõik muu... oli kõik muu.

Yks yritus varem polnudki mul erilisi eeldusi. Vähemalt mitte yrituse piires toimuvale; olin lugenud tekste kakskymmend aastat tagasi ega mäletanud suurt muud peale katkendite, mis kogu eesti rahva laulumälus kummitavad. Aga need olid juba uued lood.

Kuuldu avaldas muljet. Hoolimata sellest, et olin laipväsinud, vindine ning pidin paluma sõbral ihutud kyynarnukiga mulle regulaarselt ribidesse virutada, et ma valjult norskama ei hakkaks ega toolilt maha kukuks. Isegi kui elust sai unenägu, tegid Avinurme mehe lood ja laulud mu ajukäärude vahele pesa ning elavad seal nyyd oma unenäoelu, millest mina suuremat ei tea.

Tõsi, kõik ei saa ka Peipsi veerest pärit olla. See on neil vist mingi eriline haigus.


***

Enamasti on luuleõhtutest siiski see kasu, et olgu nad halvad või head, annavad nad ideid - alati saab nurgas vaikselt nahistada ja kirjutada. Kahjuks polnud viimati märkmikku kaasas.


***

Miks luuletajad loevad
alati oma raamatutest
ärailmunud luuletusi?

Kas nad eeldavad, et luuleõhtutel
käivad yksipäini sellised inimesed,
kes luuleraamatuid ei loe?

Kas nad kardavad, et juhul,
kui nad oma hitid kõrvale
jätavad, hakkab publik
nihelema ja lahkub veerand-
tunni järel rahulolematult?

Kas neil pole yhtki luuletust
meeles ja käsikirju nad ei
kirjutagi, kõik luuletused
synnivad aga täisrelvis
ja kiivriga kohe otse raamatusse?

Kes mõistaks vastata?

Kas on mõni antropoloog, kes oleks
aastate vältel korraldanud
eluga riskides raskeid ja
pikaajalisi, kuid teaduse silmis
äratasuvaid ekspeditsioone
luuletajate metsikute, seni
põhjalikult uurimata hõimude juurde,
õppinud tundma nende kombeid,
usundit ja esemelist kultuuri,
kirjutanud ehk mõne monograafiagi
ja avaldanud põnevaid käsitlusi
rahvusvahelistes eelretsenseeritavates
ajakirjades?

Mine tea, ehk ongi.


***

Kui mu elu oleks luuleõhtu, oleks see alguses trafaretne ja vilets, siis pikalt masendav ja masendavalt pikk ning ajaks, mil midagi huvitavat kuulda võiks, oleks publiku kannatus juba ammu katkenud.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, poleks saalis tõenäoliselt ainsatki meesterahvast. Mis ei ytle publiku kohta eriti palju, luulest aga ei midagi head.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, võiks seal kuulda palju keerulisi sõnu, mis kõik jääksid pooleli. Enamik sõnu oleks kerged ja kodused ning korduksid alatasa. Mitte refrääni pärast, lihtsalt sõnavara on väike.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, hiiliksin poole pealt välja sõpradega veini jooma, viimast uinunud kuulajat äratamata. Tema nimi oleks Muusa (ja tema poeg O tuleks talle hiljem järele).

Kui mu elu oleks luuleõhtu, toimuks see Solarise langeva laega saalis. Mul poleks ju aimugi, kuidas seda lõpetada, aga äkki ma siis ei peakski.

Luule rebib linnakodanikelt riided

(Maimu Bergi motiividel)

Luule rebib linnakodanikelt riided.
Luule sunnib nad kylmetama keset sygisest parki,
kykitama trammiteede ääres,
tegema kriuksuvaid ja krigisevaid hääli,
näuguma, ulguma ja ammuma luitunud valimisplakatite all.
Luule röövib neilt inimväärikuse
ja asendab selle vääritu inimsusega.
Luule jätab pensionärid ilma talvekartulitest,
kyttepuudest, piskust pensionilisast
ja Viktor Vassiljevi esinemistest saates "Prillitoos".
Luule tormab märatsedes läbi kogu linna,
lõhkudes inimsuhteid ja loopides prygikaste vaateakendesse,
astudes vastu integreerimispyydlustele
ja Euroopa Liidu direktiividele.
Luule irvitab maksumaksja ning tema raha yle.
Luule reedab rahvuslikud ideaalid
ja propageerib agressiivset homoseksuaalsust.
Luule paljastab oma loomapalge
ja ytleb inimestele: "Õuhh!"
Ei maksa häbeneda, naeratage
ja vastake viisakalt kaabut kergitades:
"Õuhh sullegi, armas luule!"

*Reklaam*

Kui tõusev päike heidab esimesi kiiri,
aovalgus kerkib läbi pilvevine,
Pakterminal toob nafta yle idapiiri
ning Muuga sadamasse tõttab usin inemine.

Me ettevõttel päevad täis on toimetusi:
kord toome Viimsi lastel' tuppa pyhi me,
siis konverentselt saame tunnustusi
ning E.O.S.-iga ei yhine.

Masuut ja nafta, kytus ja bensiin
me hoolest toovad rikkust isamaale.
Ei lendu pääse paha yhend siin,
ta kohe hoolikalt me purki a'ame.

Nii vennalikult Hollandiga koos
meil iga päev töö lendab heis ja hoos.