Mureliku suuga: Tartlase rasked valikud

Nendel valimistel läheb raskeks. Varem on mingigi valik olnud, aga nyyd... Nojah. On nigu on. Varem pole ma asjasse ka nii isiklikult puutunud või kui, siis hoopis teistviisi.

Näen igapäevaselt kõrvalt, kuidas linnavalitsus reaalselt töötab. See tähendab, et põhimõtteliselt peaksin ma võrdlema praegust varianti teiste võimalikega. Kes saaks paremini hakkama? Lisaks muidugi kalibreerimine reaalsete võimaluste järgi: on vahe, kas sa toetad kedagi ideoloogilistel põhjustel, opositsioonis või on tal tegelik šanss linnaga midagi ette võtta.

See valiku minu jaoks keeruliseks teebki. Ei ole see asi praegu nii ilus, nagu asjaosalised vahel tahaksid paista lasta. Aga nii kole ka ei ole, nagu vastalised seda kirjeldavad. Kes arvab, et Tartus on jube sant linnavalitsus, pole ammu Tallinnas käinud. Jajah, muidugi on mõni tegelane ebakompetentne, mõni ylbe ja mõnel on liiga palju sõpru vales kohas. Ent probleemid on tõsisemad ametnike seas ja allasutustes kui poliitilisel tasandil. Kui see ei meeldi, pole valimistest palju abi - ega me kord nelja aasta takka ametnikke ei vali, ikka nende poliitilisi ylemusi.

Sellist korruptsiooni ja politiseerimist nagu Tallinnas (või ka mitmel pool mujal), ei ole mina Tartus näinud. Ei ole mulle ykski inime ytlema tulnud, et kuule, astu meie erakonda või muidu... Kui öeldaks, oleksin ammu uue koha otsinud.

Ei saa sedagi ytelda, justkui linn ei areneks või oleks mõni valdkond kuidagi eriliselt halvas seisus. Ei ole mina veel Tartus sellist bussi näinud, et tasuta ka sõita ei tahaks, parem käiks jala. Kui jala käin, siis omast eelistusest. Kõige muuga on umbes samamoodi: võiks parem olla, aga  paha ka ei ole. Mulle see linn istub.

Kui nyyd valikute juurde tagasi tulla, siis Reformierakond mulle ei meeldi. Puhtideoloogilistel või, ytleme, puhtpoliitilistel põhjustel. Mitte, et neil tegelikult mingit erilist ideoloogiat oleks peale võimul pysimise retoorika ja populismi, aga aeg-ajalt kalduvad nad mingisse turumajanduses pyherdamise orgiasse. Kui arvestada, et aastate kaupa pole nad võimul olles ise turumajanduse paremaks toimimiseks lillegi liigutanud - Eesti majanduspoliitika on puhtakujuline laissez-faire, Saksamaa ja Soome seelikusabal sõitmine -, pole sellise mentaliteediga midagi mõistlikku peale hakata.

Konkreetne seltskond, kes Tartus asju ajab, ei põe niisugust võimuhullust nagu need, kes ennast Toompeal asendamatuteks peavad. (Meenutame Valve Kirsipuud: "Mis te tahate, et venelased tuleksid või? Reformierakond on ainus asi, mis seisab Eesti riigi ja Vene okupatsiooni vahel!" Tartut idanaaber ei okupeeri, Luunjal pole sõjavägegi.) Suurt visiooni eriti ei ole, aga kus oleks? Väikestes asjades on plaanid täitsa olemas. Konkreetsetes valdkondades kuulatakse ka spetsialiste päris hästi. Mitte kõik ja mitte alati, aga yldjuhul siiski. Mulle meeldiks muidugi, kui linnavalitsuses oleks mõni intelligent, ent jällegi - kus on? Ja kui on, kas neist on seal mingit kasu või on nad niisama ilustuseks?

Nojah, häält ei taha ma Reformile ometigi anda. Mis sellest, et kohalikel valimistel on olulisim, kes on konkreetsed inimesed ja mis nad pihta hakkavad. Las nad olla seal minu hääleta, saavad hakkama niigi. Ei ole mul nende poliitikaga palju pistmist.

Paljupasundatud "uus-uus-uus" Vana Idamaaline Kodanik (või misasi ta Tartus on, Vaga Tartu Kodanik vist) ei eristu IRList tegelikult kuidagi, isegi Lukas on neil sama. Rahvuskonservatismi suhtun ma umbes nagu tripperisse: mõnele nähtavasti meeldib, aga endale kyll ei taha. Yldiselt saab tänapäeva meditsiin sellega päris hästi hakkama, kui haigust liiga kaugele pole lastud. EKRE ehk Rahvaliidu zombiga ongi just see juhtunud. Kes oli yldse see idioot, kes arvas, et kolm yhesuguse platvormiga erakonda oleks hea mõte? No palju õnne neile kõigile.

Vagabund või Vabakund meenutab nime poolest kunagist juudi tööliste liikumist Saksamaal. Võiks muidu ju tore olla, kui ma sealt liiga paljusid ei tunneks. Alustuseks on see seltskond juba praegu dysfunktsionaalne. Kuidas kurat nad linna juhiksid? Inimesed ei suuda isegi niisugust programmi kokku leppida, milles oleks midagi peale loosungite.

See on muidugi yldse probleem, nii nendel valimistel kui ka laiemalt. Mulle täitsa meeldiks, kui oleks mõni sisuline alternatiiv. Aga kui populismile vastatakse vaid populismiga, yhe poole "meil on kõik hästile" vastab "meil on kõik väga-väga pahasti", mis vahet seal siis on? Mis oleks selliste võimulepääsu järel olemuslikult teisiti? Ei muud kui nimi. Kui kodanik Kross lehvitab kuulutusega, et iga tallinlane kaotab Keskerakonna korruptsioonist 1000 eurot aastas, ning pärast pikka pinnimist pressib välja vaevalise õigustuseplönni, mis põhineb usul, et Eestis on ainult yks korruptant (arvestame kogu Eesti korruptsiooniindeksi nulliks ning korrutame punktide vahe kunagi kuskil hoopis teistes oludes arvestatud summaga), siis kaob kahe demagoogi vahel igasugune erinevus. Seda enam, et Kross ise pole ka just läbipaistvat, demokraatlikku ja vastutusvõimelist käitumist demonstreerinud. Hunt selle Krossiga, lihtsalt opositsiooni võimetus erineda võimulolijaist oma põhimõtetelt ja meetoditelt on krooniline. K-kohukesed siin ja seal, yhtviisi masendav kõik.

Niisiis, Vabakunnas on mõni täitsa tore inimene ka, aga mulle meeldiks, kui nad teeksid edasi neid asju, mida nad hästi teevad. Teate kyll, Peteri printsiip jne. Yksikuid toredaid inimesi leidub peaaegu igal pool.

Keskerakond on teist värvi Reformierakond. Kui yhel päeval Ansip ja Savisaar lavalt lahkuvad, läheb mõlemal yhtviisi raskeks, võib-olla tuleb neil liituda. Käitumisviisidelt nad eriti ei eristu, ideoloogiat pole kummalgi, erinevad vaid valijaskonnad, keda teineteisega hirmutatakse. Nagu ma ilmselt korrutama jäängi ja Eesti inimestele iial pärale ei jõua, on Euroopa tasandil tegemist yhe ja sama populistliku partei kahe kohaliku kontoriga. Nii et tänan, ei.

Hulle ja hullukesi ei hakka ma isegi kaaluma. See on umbes nagu toetada riiklikel valimistel kristlikke demokraate. Nemad pole demokraadid, mina pole kristlane, jutt otsas.

Jäävad sotsid. Eelmine kord ma nende poolt hääletasin. Olen neid mõnda aega toetanud lihtsa loogika alusel: jah, meie praegune sotside partei on nukralt kaberneesotsialistlik ja suures osas mõttetu, aga Eesti parteidest pea ainsana on neil ka tõesti mingi ideoloogia (vähemalt teoreetiliselt) ning kunagi tulevikus võib neist ehk päris ehtne sotsiaaldemokraatlik partei välja kasvada. Praegu seda ei ole, ent tuleviku nimel on tähtis, et nad kestaksid, mis siis, et neist siiani millekski asja ei ole. (No kuulge, mittemidagitegemine ei tõesta yhegi partei teovõimet, isegi kui praktika on seda taktikaliselt toetanud. Strateegiliselt on see ikkagi totrus.) Eestis on tuhandete kaupa inimesi, kes vajaksid tugevaid ametiyhinguid, nii nagu ametiyhingud vajaksid poliitilist tuge. Kuni myyja, ehitaja või kaevur kujutleb, et ettevõtete maksulangetust toetav partei kaitseb nende huve, jäävad nad iga majandusbuumiga aina sygavamale võlgadesse. Eesti poliitika on juba ammu paremale kreenis ja tuleks taas tasakaalu aidata. Paraku läheb sellega veel palju aega ning nagu yteldud, ei ole meie senistest sotsidest selleks erilist abi.

Linna tasandil on aga tekkinud tõsine probleem. Nimelt on neil viimase aja populaarsustõusuga (mis tuleneb suuresti sellest, et kõik teised keeravad käkke kokku, sotsid aga ei tee midagi) tekkinud reaalne võimalus võimule tulla. Tartu on muidugi vana Reformi kants ja keegi ei julge sotsidele kindlat enamust lubada, kuid võimalus on päris hea. No ja kas ma usuksin, et nad teeksid midagi oluliselt paremini kui on seni tehtud? Ei näe ma neil yhtki suure visiooniga liidrit, kes ka reaalselt linnapeaks hakkaks. Pink on lyhike. Senised ebakompetentsed tegelased on ajapikku ikkagi midagi kylge korjanud, kui need teiste ebakompetentsete vastu välja vahetada, algab õppimine otsast peale. Aga kui keegi sellises olukorras linnajuhtimist ka päriselt ymber korraldama hakkab, läheb märksa hullemaks.

Õnneks ei ole yhe linna poliitilisel juhtkonnal yldiselt kuigi palju mänguruumi. Euroopa Liidu ees võetud kohustusi tuleb täita, riigi seadusi samuti, õpetajate palgad tuleb välja maksta, teid peab remontima, lasteaedu peab ehitama... Põhiline valik on, kuhu mis ja millises järjekorras teha. Tõsiseks tuksikeeramiseks kulub aastate kaupa sihikindlat tööd (nagu Tallinnast näha võib) või järske poliitilisi kannapöördeid (ega Pärnul ka väga hästi pole läinud).

Võib-olla poleks kõige hullem, kui sotsid vahetaksid koalitsioonis välja IRLi. Kas see nyyd just midagi eriliselt head kaasa tooks, ent toimivat systeemi loodetavasti ka ei lõhuks. Nii tugevaid ja lolle isiksusi sotside nimekirjas õnneks ka ei paista. Ehkki, jah, kas seda nyyd otse toetama peaks... Ja kui äkki ometi juhtub, et võim neile läheb? Sa võid ju loota, et lasteaialapsest kasvab kunagi arukas inimene, ega sa teda sellepärast veel traktorirooli lase.

Nii et valik on raske. Ei mina tea, mis sest lõpuks saab. E-valimiste aegu otsustan. Ärge ainult mind värbama hakake, see ajab mu tigedaks.

Kodanikualgatus ja astroturfing

Facebookis kogutakse toetust Haapsalu raudtee taastamisele. Oleks tore kyll, mulle ka meeldiks. Aga kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju see maksaks, kui rongid käiksid sagedamini kui iga kolme tunni takka, nagu FB-s nõutakse? Tartu-Tallinna liin on tänini alles ja seal on kolmetunnine vahe ainult unistus.

Paari nädala eest Haapsalus alla kirjutatud paber tundub kyll rohkem valimispropaganda moodi olevat. (Eriti arvestades, et yks selle algatajaist on munitsipaalpoliitik, kes töötab yhtaegu Nõmmel ja Haapsalus - nojah, tal oleks seda rongi vaja kyll.) Ei jää muljet, nagu keegi oleks teinud niigi palju kalkulatsioone, et rahaaugu suurust hinnata, rääkimata selle täitmise allikatest Isegi kui kõik laikijad iga päev rongiga sõidaksid, raudtee taastamist ja igapäevast liikluskulu see vaevalt et kataks. (Mis valu oli rööpaid kohe yles kiskuda, ei oska ma kyll ytelda. Võinuks need rahumeeli maha jätta, nyyd kaeblevad mõned juba raudteetammile rajatud kergliiklustee kaotuse pärast.)

Võib-olla FB-gruppe veavadki entusiastid, kelle meelest raha alati "leitakse", kui piisavalt kõvasti nõuda. Aga võib-olla ka mitte; vähemalt kahe grupi "About"-lehel pole algatajate kohta sõnagi. Nii palju siis kodanikualgatuse läbipaistvusest.

Vt ka: Astroturfing.

Vikipeedia ja Euroopa Liidu andmekaitsedirektiiv

Mult kysiti täna, millised on minu kui vikipedisti seisukohad Vivianne Redingi vahva algatuse suhtes. Kuna mul on sada tuhat muud asja teha, kirjutasin lyhikese kolmepunktise kokkuvõtte. Minu poolest võib seda tsiteerida ja tiražeerida, palju syda lustib.

Esiteks vajab unustusõigus väga hoolikalt kaalutud sõnastust, et see ei häiriks Vikipeedia normaalset tööd viisidel, millele seadusandjad algselt mõelnudki pole. Vaevalt on Euroopa Komisjonis inimesi, kes absoluutselt mitte kunagi Vikipeediat ei kasuta - ja vaevalt on seal kuigi palju neid, kes kuigi hästi aru saavad, kuidas see moos kommi sisse saab.

Teiseks tasuks kaaluda ajakirjandusele mõneti sarnaste erandite kehtestamist ka teatmeteostele. Nendegi puhul on andmete kogumiseks ja edastamiseks oluline avalik huvi, mis aga praeguste seadustega ei ole kuidagi kaitstud.

Kolmandaks peaks arvestama olulist avalikku teenust pakkuvate sekundaarsete andmetöötlejate eripäradega - näiteks igakordsest isikuandmete töötlemisest teavitamise ja andmekaitse eest vastutava isiku määramise yle arutledes ei ole EL-i asjaosalised ilmselgelt mõelnud, mida peaks sellistele nõuetele vastamiseks tegema Vikipeedia eri keeleversioonidega töötavad kogukonnad - kes pole isegi juriidilised isikud mitte, lihtsalt kamp yhisel rahvavalgustuslikul eesmärgil tegutsevaid eraisikuid -, et asi ei läheks absurdiks, kuna seadusandja on oma mõtetes keskendunud yksnes ettevõtjatele ja riigiasutustele, unustades kolmanda sektori ja kodanikualgatuste olemasolu sootuks.

***

Muide, meie andmekaitsereegleid on yldse kirjutanud inimesed, kes ei suuda oma sõnadest loogilisi järeldusi teha. Näiteks on praegu kehtiva isikuandmete kaitse seaduse (§ 18) järgi põhimõtteliselt võimalik väita, et ajalehtede veebikylgedele, kus on avaldatud isikuandmed - näiteks foto ja synnikuupäev synnipäevaõnnitluses või nekroloogis -, tuleks keelata ligipääs riikidest, mis ei ole piisava andmekaitse tasemega riikide ysna lyhikeses loetelus. (EL-i väliste lubatud riikide suhteliselt segane loend on siin. Vt ka andmekaitse inspektsiooni vastavat juhendit; ettevaatust, lingi taga on .docx-fail.)

Väike kodune ylesanne AKI töötajatele: millistes riikides peaks seaduse kohaselt lubama ja millistesse keelama ligipääsu näiteks eestikeelse Vikipeedia artiklile "Ita Ever" ning kuidas peaks see tehniliselt toimuma, kui iga pisiriigi veidruste alusel ligipääsu muutmist ei ole programmi tehnilisse lahendusse kirjutatud? Andmete töötlejad ja avaldajad ehk eestikeelsed vikipedistid ei ole ju Wikimedia Foundationiga, mis kuskil Ameerikas Mediawiki tarkvara arendab, mitte kuidagi seotud.

Rahvakogu "kollektiivne aju"

Lappasin läbi Rahvakogu.ee erakondade rahastamise teema. Läbivalt torkavad silma kaks kurba tõsiasja. Esiteks: kooliharidusest pole kasu olnud, sest inimesed ei tea yldjuhul õhkagi sellest, kuidas parlamentaarne demokraatia funktsioneerib, milline on selle ajalugu ja mil viisil me praeguse systeemini jõudsime. Lahmitakse, vaevumata uurima asjade põhjuseid. Teiseks: portaali autorid pole arvestanud, et totaalse nimelisuse korral jäävad tooni andma need, kes julgevad oma nime all idioodid olla. Sisuliselt toodab enamiku tekstist Delfi kommentaariumi põhjakiht, hullud ja hullukesed.

Esimese punkti näide on korduv nõudmine, et riigikogu saadikutele yldse palka ei makstaks. Teate, sellised esinduskogud meil Euroopas kunagi juba olid. ei olnud väga hea mõte. Niisugune olukord viib välja selleni, et riigi saatuse yle saavad otsustada ainult need, kes oma elatise pärast muretsema ei pea - need, kes tööd ei tee, või kelle elamise maksab kinni keegi teine. See ei ole päris otseselt varanduslik tsensus - nõue, et kandideerimiseks peab olema piisav sissetulek või vara -, kuid rikaste kõrval pääsevad niisugusse parlamenti ainult need, kelle mõni rikas on palganud parlamenti minema. Võistlema hakkavad mitte parteid, vaid suurfirmad. "Toeta Swedbanki kandidaati!" - "Vali Krediidipank!" - "Hääleta SEB poolt!"

Teist punkti iseloomustab kõige paremini õigekiri, õigemini selle puudumine. sisulise poole pealt: vandenõuteooriad, yleyldine vihkamine ning võimetus mõelda oma lausete tagajärjele. Selliseid tekste kirjutavad inimesed, kellest elus mitte midagi sõltunud pole, keda keegi ei kuula. Nii nad elavadki ennast välja, uskumata, et nad oma sõnade pärast kord eluski vastutama peaks. Kurb hakkab neid lugedes, see on yks ysna õnnetu elu.

Nii et au ja kiitus neile, kes viitsivad yksikud mõttekad tekstid välja otsida. Minul ei ole aega, mida selles sõnnikuhunnikus kaevamiseks raisata. Yks rubriik viiest on enam kui kyll.

Yhe ettepaneku tegin ise ka. Ei usu kyll, et keegi seda kuulaks, sest sel teemal on aastaid tulemusteta räägitud - aga eks proovida ju võib. Nimelt võiks Eestis rakendada sama systeemi, mis toimib Poolas: 1% tulumaksust eraldatakse sellele MTY-le, kelle inimene on tulumaksu deklaratsioonis välja valinud. Kui parteil on 10 000 liiget, teeb see kena kopika. Tõenäoliselt sellest kyll ei piisa, aga kui lisada piiratud ulatuses riiklik toetus, võiks hakkama saada. Jääbki vähem raha noorparteilastele, kes valimissaadetesse helistavad ja internetihääletustel nuppe klõpsivad. Annetustest võiks siis yldse loobuda.

Mind huvitab säherdune reform tegelikult seepärast, et usutavasti annaks oma raha Vikipeediale, Lastefondile või UNICEF-i Eesti harule vähemalt sama paljud kui mõnele väiksemale parteile. No ja kui parteid ettepaneku riigikogus ära blokeerivad, äkki võtavad lihtsalt erakonnad sest jutust välja ning jätavad muud MTY-d alles. Asi seegi. Et õiged algatused raha saaksid, on märksa tähtsam kui mõne Eesti mastaabis väikese summa kulutamine valele asjale.

Aga nagu juba yteldud, ega ma eriti looda.


P.S Tehnilise poole pealt ka. Mind häirib see, et kui vajutada kirja "toetan", muutub see kirjaks "toetasin" aga kui vajutada kirja "olen vastu", muutub ainult vastuolijate arv. See tähendab, et kui ma ei mäleta, kas yhele nupule vajutasin või ei, pole nuppu uuesti näppimata seda võimalik kindlaks teha. Lihtne asi, aga tyytu.

Ja misasi on "Ideede skoor"? Seal on kirjad nagu "Sai 1ip sest tema seisukoha vastane leidis, etSyvendab valijate passiivsust on ea ettepanek 14 minutit tagasi" ja "Said 1ip sest toetaja pidas sed Kulutab raha ja ekspertide aega. kasulikuks 24 minutit tagasi". "Sed" ja "ea ettepanek"? Khm.

Mis kasu on hartadest?

Inimestele meeldib väljenduda kaunikõlaliselt ja leebelt, läbi lillede. See jätab neile enesest intelligentsema mulje. Yldsõnalistel hartadel on paraku sihuke häda, et alla võivad kirjutada ka need, kelle igapäevase tegevuse vastu harta algselt mõeldud oli. Aga see tähendab, et hyydjatel vajuvad lõuad jahmunult lahti, plakatihoidjatel käed jõuetult rippu. No mida sa sõdid, kui vastaline kaasa karjub? Teisest kyljest: ise olid loll, et ennast konkreetsemalt väljendada ei suutnud. Nyyd pole enam ohkida midagi, tõmba korraks ninaga ja lontsi läbi novembrivihma koju, vaarikateed jooma.

Ah et räägin liiga yldsõnaliselt? No toome siis näiteid ka, kas või mõnest täiesti juhuslikult valitud hartast. Ma poikalt analyysida ei viitsi, võtan ainult lõpust nõudmised, sellest konkreetsemaks tekst suurt ei lähegi. Iga punkti alguses on tsitaat, selle järel takkakiitjate ning allakirjutajate tõlgendused ja täiendused.

* "avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest" - Õige! Reastame allikad ylevaatlikkuse huvides tähestiku järjekorras, aegade algusest saadik! Et liiga segaseks ei läheks, võtame mõned välja! Nimekirja avaldame paberkandjal! 101 eksemplaris!

* "erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad!" - Hurraa! Läbipaistvus ennekõike! Näiteks nagu on meil, parlamendierakondadel! Häbi, kristlikud demokraadid ja iseseisvuspartei, võtke eeskuju!
* "valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees" - Just! Esinduskulud kahekordseks, vähem byrokraatlikku aruandlust, mis takistab valijatega suhtlemist! Rohkem kohtumisi valijatega! Kas või öösel! Ja rohkem majoneesi!
* "lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse" - Õige! Partei loomise riigilõiv 10% väiksemaks! Võib-olla isegi 15%! Ja rohkem ekskursioone Riigikokku! Teisipäeviti!
* "kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument" - Täpselt nii! Asutame Rahvaalgatuste Edendamise sihtasutuse, kuhu võrdsuse tagamiseks kuuluvad kõigi parlamendierakondade esindajad! Anname neile 90 miljonit eelarveks ja käseme tellida instrumendi! Portaali nimeks saab Täna Tahan Mina! Ja juhiks kogenud riigimees Marek-Andres Kauts! Seal saab kommenteerida ka! ID-kaardiga sisse logides!

"Tänane võimu, valitsemise ja poliitilise kultuuri kriis võib põlistuda." - "Õige!" karjuvad Reform ja IRL yhel ning Keskerakond ja sotsid teisel häälel. "Kriis! Kohutav häda! Katk ja ikaldus! Syydi on NEMAD!" näitab kumbki pool näpuga teise peale. "Noo, kas maksab nii karm olla?" manitseb Jürgen Ligi seepeale õpetlikul häälel. "Vastutustundetute radikaalide väike grupike ikka ka!"


***

Vaata ka:
* 17 ühiskonnategelase pöördumine: Eesti demokraatia laguneb meie nähes
* Ansip: harta on samm sisulise debati suunas
* Rõivas: olen nõus enamikule Harta 12 ettepanekutest alla kirjutama

Lõputu lumesõda

Käisin toredal konverentsil. Targad ja toredad inimesed rääkisid tarku ja toredaid asju, näidati slaide ja visati nalja. Inspireerisid ja innustasid. Jutustasin sõbrale. Ta vaatas mind ja nentis: "Ma olen näinud inspireeritut ja innustatut. Sina see kyll ei ole."

Sattusin noorte riigikukutajate koosolekule. Oli revolutsioonilist õhinat ja puha. Aga mulle tulid meelde mitu varasemat noorte riigikukutajate seltskonda ja kõik need viisid, mil nende revolutsioonid luhta läksid.

Kõige masendavam on muidugi klassikaline "Hurraa, meie võitsime! Nii, mis nyyd siis saab?". Ei saa midagi, kõik läheb vanaviisi edasi. Või siis käänatakse uuel korral kiiresti kael kahekorra, enne kui see kutsikapilguga ringi vahtides arugi saab, et seekord läks vist miski vähe nihu.

Tavalisem on siiski, et revolutsionääridele tehakse ära tehnikapunktidega. Noored klutid on amatöörid, kõrvatagused niisked ja mõte ähmane. Loosungile kirjutatakse "Rahu ja õnne kõigile!"; siis tuleb Yrgvaenlane, kiidab takka ja kirjutab alla. Vaatad määritud plakatit õnnetult ja viskad minema. Või "Kutsume yles arutlema"; rahvas möödub, kehitab õlgu ja läheb koju arutlema. Ei tule koos sinuga protestile.

"Mis me plakatitega teeme, kui väljas on pime?" - "Mul on kodus kaevurilambid!" Õhtul selgub, et kuidagi nõme on seista, plakat pihus ja lamp peas, ning vahtida valgusvihku plakati tagakyljel. "Toome prožektori!" - "Hurraa!" Ja elekter tuleb prožektorisse kust - kas Yrgvaenlase kontorist, mille ees protestitakse?

Kõige kurvem ei ole siiski mitte see, et innukad ei oska ja oskajad ei, noh, indle. Kõige kurvem on see, et enamasti on inimestel ykskõik. Võib sõpradega kolmekesi ringiratast trampida ja yksteise plakateid kiita, võib kymnekesi või ka sajakesi. Aga kuni suurem osa inimesi käitub valimiskasti juures samamoodi kui eelmisel ja yle-eelmisel korral, seni vahet pole. Ja väsinutele tunduvad kõik yhesugused, mingu koju ja jätku mu hing rahule.

Mul on mitmesuguseid tuttavaid, italoeesti kommunistidest kaitsepolitseinikeni. Võin minna koosolekult, kus kavandatakse protesti, koosolekule, kus arutatakse selle mahasurumist. Kuulan kõik ära ja jätan enda teada. Mõistan mõlemaid asjaosalisi, saan aru, miks nad nii arvavad ja teevad. Toredad inimesed, igal oma head ja vead, igayks mingil viisil sympaatne ja mingil viisil tyytu. Aga ma ei oska neid kuidagi aidata.

Naljakal kombel vahel ikkagi innustun millestki. Mis sellest, et innustumisest ei ole vähimatki kasu. Et  tean ise ka, et lihtsalt ei jaksa. Jõud on otsas, tööd lõputult, ning tähtsust on ainult neil asjadel, millest keegi ei hooli. Kurat teab, kaua isegi enam hoolida suudan.

Lähen toredale konverentsile, innustavale ja inspireerivale. Ytlevad: tehke märkmeid. Ytlevad: ärge arvutit kaasa võtke. Aga paberile tehtud märkmetest on mulle vähem kasu kui lumekuulidest hukkamiskomandole. Teate, minge te ka õige...


P.S. Yks kysis: oled sa õnnelik. Mis mina sellest tean? Ma ei tunneks õnne siis ka ära, kui see mind p...st hammustaks.

Lõpetaks Eesti Vabariigi ära?

Meil on tõesti kaks Eestit.

Yhe jaoks on viimaste päevade tähtsaim teema Eurovisioon ning nende arvates istusid kõik eile õhtul teleka ees Leplandi kuulates. Muid uudiseid ei ole.

Teine tegeleb pisikeste ja tähtsusetute teemadega nagu erakondade rahastamine, poliitilise systeemi muutmine, interneti neutraalsus, autoriõiguste reform... Aga nad on ka selgelt vähemuses.

Võib-olla on tõesti aeg see riik kinni panna, sest nobody gives a fuck.

Enamusel on komme jääda iga hääletusega pisemaks

Kirjutasin yhe diskussiooni tarbeks pisikese selgituse konsensusliku ning autoritaarse organisatsioonikultuuri võrdluse teemal. Hakkas tunduma, et ehk võiks see jutt veel mõnele huvi pakkuda, sestap kleebin ta siia. Tõlkida siiski ei viitsi.

Just as a short remark (I'm just procrastinating again, can't really afford spending my time on this discussion): if people who could be (and in a voluntary movement therefore should be) moderating the election and engaging all the relevant parties, actually start calling majority "consensus", this really carries the message "don't bother voting if you don't vote my way". After that, wondering "why is not everyone voting?" it is either naive or hypocritic. Consensus-based processes are delicate and difficult, they have to be approached carefully and thoughtfully. Otherwise, they just don't work.

Naturally, people who are impatient and have technocratic or meritocratic tendencies (like myself), tend to understand terms like "engaging" and "consensus" in a different way, as the "soft" approach in organizational culture tends to take time and effort, it does not seem very effecient and, honestly, drains one's nerves every so often. In that sense, yes, it is more efficient to build a good old-fashioned autocracy where people elect a strong leader and after that follow his orders. The problem is that in a long run, "soft" communities are actually more efficient, as they don't marginalize dissenters, therefore they can use multiple opinions in building their strategies and apply different approaches in the implementation. But if it is hard to recognize that, it is much harder to adjust your own thinking to a new culture, even as the old one is prevalent in your everyday life outside that particular community.

It is always easier to say "6 of 10 have voted, others are not important, let's move on". There is just a chance that you'll end up with six instead of ten. And sooner or later, you're gonna say "4 out of 6 have voted...".

Lõuad pidada ja edasi teenida

Kummaline kyll, aga järsku on kuidagi paljuvõitu neid ministreid, kes soovitavad, et rahvas söögu heinu ja pidagu lõuad. Kas see on mingi nakkus või pole mina lihtsalt varem märganud?

Andrus Ansip: noh, näiteks ACTA-protestide järgne "vabandus" ja solvunud turtsatus "kui te minust väsinud olete, ma lähen siis minema ja kyll te kahetsete! mina ei eksi kunagi!" Vanemuise saalis. Eks neid sõnavõtte ole teisigi.

Jaak Aaviksoo vastuseks meeleheitel õpetajale: "Mina ei tahaks kellelegi ette kirjutada, kuhu ta minema peaks. Eesti on vaba riik, vabadus minna ja valida elupaik, samuti tulla tagasi ja olla Eesti kodanik, on suur väärtus." Ehk siis mine minema, kui ei meeldi.

Hanno Pevkur: "Õpetajate palga osas on haridus-ja teadusminister Jaak Aaviksoo selge sõnumi öelnud. Hetkel ei näe, et minu igapäevaelu streik kuidagi oluliselt mõjutaks."

Jyrgen Ligi: streik on yhe ameti antisolidaarsusavaldus ylejäänud yhiskonna suhtes ja ametiyhingud ajavad väga egoistlikku asja.

Helir-Valdor Seeder: viimatises "Pealtnägijas" näidatud suurepärane esinemine Riigikogu saalis kõlas ysna samal toonil.

Võimalik muidugi, et mul on mõni sest ylbikute seltskonnast ka kahe silma vahele jäänud. Ega ma iga nende liigutust ei jälgi. Aga sellestki on juba selge, et kysimus ei ole yhes või kahes sotsiopaadis, niisugune on kogu me riigijuhtimise kultuur.

Mõnes mõttes on hämmastavgi, kuivõrd kenasti peab paika tõdemus, et kultuuri piirid ei pea, sealhulgas valitsemiskultuuri. Eestis valitseb praegu samasugune stagnatsioon kui Venemaal: võimul on inimesed, kes on veendunud, et nad võivad omavahel kyll aeg-ajalt toole vahetada, kuid ega nad sellepärast veel kuhugi lähe. Aga võimul on nad enda arvates sellepärast, et peavadki olema, niisugune on nende õiglane saatus ja nõnda see jääb, igavesest ajast igavesti. Aamen.


***

Teisalt ei tule poliitikud kunagi väljastpoolt yhiskonda, nad on oma valijate peegelpilt. Vahel kyll natuke kiivas, kuid vähemalt omaenese elektoraadi nägu on nad ikka. Sestap leidub ka vähemaid vendi, kes soliste taustal koorina saadavad.

Martti Aavik: "...streik on väga tugev märk mingi ameti esindajate antisolidaarsusest ülejäänud ühiskonna suhtes."

Leidub muidki hampelmanne, kes on valmis iga teemaga seoses ajalehte trygima. Aga ma tõesti ei taha neid siin loetleda.


***

Huvitaval kombel on ka Tartu Ylikooli eetikakeskuse juhataja paunas ministrikepike. Ses mõttes on kena näha, et Eesti teeb jälle midagi teistmoodi kui muu Euroopa: enamasti on ylikoolide eetikakeskustes Euroopas pigem vasakpoolsed, kes rõhutavad empaatiat ja sotsiaalset dialoogi, mitte vaikiva kuulekuse põhiseid väärtusi. Nagu väike tykike Teeparteid oleks postiga Eestisse saadetud. Mis seal ikka, edukat karjääri!

Kas meil tulevikku ka on?

Hiljuti istus Toompeal koos järjekordne lasteparlament. Piltide järgi tundus igati asjalik punt, ehkki keskkoolinoori lasteks nimetada on veidi imelik - selle sõna järgi ootaks ikka nooremaid näha, vähemalt teiste seaski.

Jäin pilte vaadates mõtlema: huvitav, kui nyyd uksed kinni panna, nad sinna sisse jättagi ja nii-ytelda vanade parlament koju pinsile lasta - kas nad siis suudaksid tõesti asju uutmoodi teha? Või võtaksid uued tulijad kiiresti vanad positsioonid ja nimetused kasutusele, jagaksid ennast Reformi-, Kesk- ja muidufraktsioonideks ning kogu trall läheks vanamoodi edasi?

Sellest tulevik suures osas ju sõltubki. Kas noortel õnnestub neile edasiantavat mõttelaadi piisavalt ignoreerida või jääb kooli ja kodu yhine kasvatus peale ning ainus reaalne lootus on noored yhiskonnast isoleerida, et vähemalt miskigi muutuks?

Lõpetan kysimärgiga, sest kui ma veel yhe lause kirjutan, muutun depressiivseks.

?

Truualamlikkus - unustatud voorus

Lappasin täna 1934. aasta ajalehti, otsides artikli "Kontrrevolutsioon" tarbeks viidet yhe kaasvikipedisti poetatud tsitaadi kohta. Tsitaat ise pärineb Konstantin Pätsi kõnest Riigikogu ees 15. märtsil 1934 ja kõlab veidi pikemas variandis nii:

Nüüd seletatakse, et see samm olevat astutud niisugusel ajal, kui riigis on maksnud täiesti harilik olukord, kus käimas harilik agitatsioon ning võtnud maad valimiseelne ärevus, muud midagi. Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine.

("Võimuhaaramine vabadussõjalaste poolt pidi sündima lähemal ajal." Päevaleht nr 75, 17. märts 1934, lk 3; minu paksendus)

Meenutan, et see on seesama Päts, kes osales 1905. aasta revolutsioonis ning põgenes pärast seda enam kui aastaks Soome, kuna oli tagaselja surma mõistetud. Muutuvad ajad, muutuvad ka inimesed, ytles Ovidius.

Kõige yllatavam oli tegelikult lehtedest ilmnev inimeste reaktsioon. Päts ja tema kildkond haaras võimu, kehtestas tsensuuri ja keelustas parteid, lubas sellessamas kõnes riigiaparaadi puhastust (mida ida pool samal ajal korraldas suuremas mastaabis Pätsu kolleeg Jossif Vissarionovitš) - ja kuidas reageerisid inimesed?

Avaldasid lehe esikyljel suuri kuulutusi:

Käesolewaga teatan oma oma lugupeetud ostjaskonnale, et lehtede teated, nagu oleksin mina arreteeritud ühenduses "wabadussõjalaste" arreteerimisega, on ebaõiged, mind kuulati ainult üle ja wabastati kohe, kuna ei leitud minul mingit sidet olewat eelnimetatud organisatsiooniga. Olen poliitiliselt endiselt erapooletul, riigikorda jaatawal seisukohal ning loodan, et minu ostjaskond mind endiselt oma lugupidamisega austab.

Kõige suurema lugupidamisega
koloniaalkaupluse omanik Johannes Tusti,
Suur Karja tän. 17.

Tõrjusid teateid, justkui oleks nad vapside häälekandjale "Võitlus" raha andnud:

Et "WABA MAA" mind ikka weel rahule ei jäta "WÕITLUSE" vekslite pärast, waatamata minu kategooriliselt wastupidisele tõendusele ja asjaolule, et mina "WABA MAA" wastutawa toimetaja juba kohtulikule wastutusele olen wõtnud waleteadete lewitamise pärast, siis teatan awalikult, et olen nõus maksma igaühele
1.000.000 senti
iga minule esitatud "WÕITLUSE" weksli pealt, mis kannab minu allkirja, ehk iga weksli pealt, mille mina olen wälja annud "WÕITLUSELE".

Jüri Kodres

Põletasid kirjasõna:

Narva-Jõesuu seltskond korraldas neljapäeva õhtul vabadussõjalaste laimukirjanduse piduliku põletamise Narva jõel. /---/ ""Võitlus" salapäraselt ja nägematult müüs meie maad ja rahvast läände ja itta. /---/ "Võitlusest" jääb Eestile mustim tulease ja tumedaim mälestus."

Koristasid yleöö valeks osutunud pilte:

Läinud nädalal pandi üles Narva äride vaateakendele suured A. Larka pildid. Pärast kaitseseisukorra väljakuulutamist ja vabadussõjalaste erakonna sulgemist kadusid kõik pildid. Isegi nende äride vaateakendelt, kelle omanikke tuntakse Narvas vabadussõjalaste aktiivsete tegelastena.

(See ja kõik eelnevad 17. märtsi Päevalehe esikyljelt.)

Ajakirjandus ulgus vaimustusest. 16. märtsi Päevalehe juhtkirjas sooviti, et Isake valimised edasi lükkaks:

Meil peavad lähemal ajal ees seisma riigivanema ja riigikogu valimised. Tõuseb küsimus, kas praeguste meeltesegaduste päevil, kus ühelt poolt alanud üldine rahunemine, aga seda ägedam tuluke edasi ähvardab, on üldse otstarbekohane ette võtta neid valimisi ja kas ei ole otse riiklikult tarvilik neid pikemaks ajaks edasi lükata. Juriidilist takistust ei saa selleks olla, kuna uue põhiseaduse järele praegune riigivanem, kes ühtlasi ka peaministri kohusetäitjaks, võib vastavaid samme astuda. Ja mis valimised need oleksidki, mis toimuksid praegustes meeleoludes?

Loogika "mida rahulikum, seda suurem oht" meenutab ida pool samal ajal kultiveeritud teesi, et sotsialismi edenedes ägeneb ka klassivõitlus. Nii või teisiti tuldi rahva soovile vastu.

Mida kirjutas Pätsi igavene vastane Jaan Tõnisson "Postimehes", mis mõni aeg hiljem rekvireeriti?

Niisama selge ja arusaadav tohiks aga teisest küljest olla, et mina nüüd avameelselt väjendan oma poolehoidu ja toetust sellele, kui riigivanem K. Päts vabariigi valitsuse eesotsas on asunud kindlatele sammudele võitluseks hädaohtlikkude võimuhaaramispüüete ja terrori vastu mei riiklikus elus. /---/ Tahaksin loota, et ka minu poliitilised sõbrad nende seisukohtadega ühinedes riiklikel kaalutlustel on valmis otsekoheselt toetama praeguse vabariigi valitsuse eesotsas seisvat riigivanemat K. Pätsi, kui tema kinni peab sirgjoonelisest poliitikast kindla korra loomisel, nagu meie kõikide sümpaatiad peavad saatma ka ülemjuhataja kindral Laidoneri resoluutset aktsiooni riikliku korra ja rahvusliku julgeoleku kindlustamiseks demokraatliku riikluse vaimus.

(Päevaleht, 16. märts, lk 2)

Kõige eelneva järel on igati mõistetav, et töötava talupoegkonna laiad massid nõudsid riigireeturite ymberkasvatamist tootval tööl:

Kuna praegu vahi all peetavad vabadussõjalaste erakonna juhtivad tegelased A. Sirk, H. Johanson, J. Reinbach, L. Hellat, Klaarman ja Treibach alles hiljuti käisid Kuusalu rahvamajas oma "uut armuõpetust" kuulutamas ja praegu peavad "riigileivale" jääma, kus riigi lnendest kasu ei ole, siis on Kuusalu kihelkonna põllumeestel kavatsus tekkinud vastavate võimude poole pöördud palvega, et kõik need kuus "vüürerit", kes Kuusalus on käinud, saadetakse nüüd Kuusalu õmbrusesse maaparandustöödele, nagu peakraavide kaevamine jne.

(ibidem)

Mine tea, ehk õppis Suur Tyyrimees Mao oma meetodid hoopis Eesti rahvalt? Vaevalt hiinlased niivõrd palju eestlastest erinevad, et poleks vabatahtlikult valmis kaasinimest mõnitama.

Igatahes on yleyldine järsk truualamlikkus suisa hämmastav. Enne Pätsu võimuvõttu ei olnud ju 1917. aastast saadik Eestis seesugust korda, mis oleks alamaile truualamlikkuse voorust meenutanud. (Või vähemalt 1919. aastast, kui Eesti Töörahva Kommuuni arvestada.) Aga kui vana koer ka uusi trikke ei õpi, siis vanad pysivad yllatavalt hästi meeles ning klopitakse esimese vihje peale kohe tolmust puhtaks.

Mida kõike võiks näha, kui selle pilguga tänapäeva Eestis ringi vaadata?

Ajaloo iroonia

Eestlased on raamaturahvas. Oi, kuidas me armastame lugeda!

Paar päeva tagasi oli mul au lõigata juhuslikult kaasas olnud kääridega lahti Lev Trotski "Nõukogudevalitsus ja rahvusvaheline imperialismus", mis ilmus 1919. aastal Peterburis Eesti Töörahva kommuuna kultuura ja ariduse valitsuse kirjastuses.

Raamat algab nii: "Seltsilised! Kommunistlik ehk sotsialistlik õpetus seab oma tähtsamaks ülesandeks meie vanal patusel maakeral niisugusesse seisukorda jõuda, kus inimesed teineteist enam maha ei laseks."

Kuldsed sõnad.

Uue aja Augustinus

Lugesin just yhest raamatust lõiku, mis meenutas Augustinuse "Pihtimusi". Samasugune sorimine iseenda hinges, enese tagant kellegi teise otsimine ning tunnistused, et inimesel pole aastate kaupa olnud aimugi, mida ta ise parasjagu teeb või mis on selle tagajärjed. Tõsi, autor ei olnud päris sama suurusjärku yhiskonnategelane ning ka tema teksti synni asjaolud olid mõnevõrra teised, ent siiski - puhtfilosoofilises plaanis - millised metafyysilised metafoorid, millised hingepiinad, milline traagika! No ja koomika muidugi ka, ehkki selle nägemiseks peab olema väga kyyniline.

Oma kõnes XVII kongressil rääkisin ma siiralt... Kuid tegelikult elasid minus edasi kaks hinge... me ei suutnud tõeliselt parteile alluda, temaga lõpuni yhte sulada... Me vaatasime ikka veel tagasi ja elasime oma erilist hingeelu, kogu meie olukord pani meid silmakirjatsema. Ma kinnitasin uurimise ajal, et 1929. aastast ei olnud meil Moskvas enam endiste zinovjevlaste keskust. Ja nii ma ise ka arvasin: mis keskus see siis oli - olid lihtsalt Zinovjev ja Kamenev... pluss veel paar-kolm inimest... Tegelikult oli see keskus, sest nende mõnede inimeste poole vaatasid allesjäänud endised zinovjevlased, kes ei tahtnud tõeliselt parteis lahustuda. Minu endised mõttekaaslased... hääletasid alati partei joone poolt... kuid omavahel jätkasid nad... parteile ja riigile vaenulikke jutte... Kas me seda tahtsime või mitte, olime faktiliselt üks partei ja tema suure töö vastu võitlemise keskusi... Esimesest ülekuulamisest peale olin ma ääretult nördinud, et mind taheti seostada lurjustega, kes olid tapnud Kirovi... Kuid faktid on kangekaelsed. Lugenud süüdistuskokkuvõttest Leningradi keskuse kohta kõiki fakte... pidin ma tunnistama endise Leningradi opositsiooni ja minu enda moraalset ja poliitilist vastutust toimunud kuriteo eest... Kui ma 1933. aastal asumiselt tagasi tulin, ei avanud ma kuritegeliku kergemeelsusega kohe parteile kõiki isikuid ja kõiki parteivastaste plaanide katseid... Ma kahetsen täielikult, kahetsen palavalt. Olen valmis tegema kõik, et juurdlusele kaasa aidata... Ma olen nimetanud ja olen valmis uuesti nimetama kõiki isikuid, kelle kohta ma mäletan, et nad olid varem osalised parteivastases võitluses... ma teen seda lõpuni, tuletades need kõik meelde, sest see on minu kohus. Ma võin öelda ainult seda, et kui mul oleks võimalik kogu rahva ees andestust paluda, oleks see mulle suur kergendus... Nähku teised minu raske näite varal, mida tähendab partei teelt kõrvalekaldumine ja kuhu see võib viia...

Nii kirjutas Grigori Zinovjev 13. jaanuaril 1935 "Avalduses uurijatele", või vähemasti väidab seda Edvard Radzinski raamatus "Stalin" (tõlkinud Margus Leemets).

Raske on uskuda, et Zinovjev ei olnud sama siiras kui õnnis kirikuisa Augustinus. Või vastupidi.

Käed eemale Tallinna Televisioonist!

Inimesed ei õpi. Nyyd kustutab Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelas järjekindlalt kokkuvõtet TTV kohta tehtud kriitikast. Ma tõesti ei viitsi teda pikalt refereerida, lisan vaid valiku lõbusamaid tsitaate.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Kes on "meie", kes Vikipeediast märksõnu likvideerima loodab hakata?

* Kui artikkelö puudutab otse meid kui juriidilist isikut, siis on täiesti lubamatu, et keegi kõrvaline kirjutab sinan kokku asju, mis meie tegevusse üldse ei puutu. (Kirjaviis muutmata.)

Vikipeedia eripära on, et seal kirjutavadki kõigest kõrvalised isikud. Ja on naeruväärne väita, et syydistused TTV keskerakondlikus kallutatuses TTV-sse yldse ei puutu - kas need on õigustatud, on juba teine kysimus, mida Ummelas, muuseas, yldse ei puudutagi.

* Kordan, et kõrvaldan jätkuvalt kõik sellised viited. Kui see ei aiat, olen valmis pöörduma Wikipedia rahvusvahelise keskuse poole, et likvideeritaks eksitavad väited ja laim.

Ma saan aru, et TTV uudiste puhul aitab telefonikõne linnavalitsusse Isakesele, ent Wikipedias telefoniõigus ei tööta, seega pole mõtet ka sellega ähvardada.

* Kummaline loogika. Valitud on ju esmajoones asjasse mitte puutuv kriitika, aga mitu minu kirjutist ja vastused ajalehtedele on välja jäetud, rääkimata Raepressi asjakohastest uudistest.

Kui Raepress kommenteerib TTV poliitilist kallutatust, on see mitte uudis, vaid kyyniline nali. Muuseas, mitu inimest on palunud Ummelasel artiklit puuduvate seisukohtadega täiendada. Ei mingit reaktsiooni.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Veel veidraid ähvardusi. Ja kes on see "meie", kes kavatseb Wikipedias märksõnu likvideerima hakata?

Lisaks syydistab Ummelas Wikipediat laimus ja valedes, kuigi kriitika all pole yhtki algupärast väidet, on ainult referaat stiilis "A ytles nii" ja "B ytles naa". Kohe näha, et tegu on Edasi naljarubriigi "Herilane" pikaajalise autoriga. Humorist.


***

Yhtlasi syydistab keegi, kes omal ajal artiklit "Roheline ideoloogia" ymber kujundas, mind armastuses roheliste ja vaenus Keskerakonna vastu. No miks nii fantaasiavaeselt? Delfi kommentaarides on mind kuuldavasti ka juudiks, vabamyyrlaseks, kommunistiks ja fašistiks nimetatud. Aga yldiselt saavad mu sõbrad, kes tegelikkust tunnevad, selle syydistuse peale kõvasti naerda.

Ei seisa tõelise demokraatia eest

Mulle meeldib anarhia. Õigupoolest osalengi ma yhes anarhistlikus kommuunis, mille tegevusel on ka reaalne väljund: Wikipedia kogukond on nimelt suuresti iseorganiseeruv anarhia.

Samas ei meeldi mulle populism mitte yhelgi kujul. Aeg-ajalt lööb mu inimloomus muidugi välja, kuid see ärritab mind ennast ning enamasti saan enda reaktsioonidele ysna kiiresti jaole. Populismi põhijoon on ju, et see ajendab sind reageerima primitiivsete reaktsioonide tasandil, mõistuse osavõtuta. Aga mulle meeldib olla teadvusel ja mõtelda oma peaga.

Sellepärast ei meeldi mulle ka anarhistlik populism. Mulle ei meeldi yldsõnalised yleskutsed laadis "Me ei ole elutu kaup poliitikute ja pankurite käes", "Võta sõbrad kaasa ning tule seisa TÕELISE DEMOKRAATIA eest" ning "kui sind juba "Siberi rongi" peale pannakse ning ALLES SIIS mõistad, et oodake oodake!! See nüüd küll õige tegu pole ... siiis... ON LIIIGA HILJA !!!". Tõsi, kyllap on selles osa ka minu vastumeelsusel kirjaoskamatuse suhtes. Kirjaoskamatuse likvideerimine ja kogu maa elektrifitseerimine olid bolševikel minu arust päris head ideed, asjata jäeti need unarusse.

Ma tahaksin näha mitte yksnes rusikatega vehkimist ja plakateid kirjaga "Maha X!", vaid ka edasist tegevusplaani ja plakateid kirjaga "Nyyd teeme nii: Y, Z, W". Tahaksin kuulda, mis täpselt on see, mis on kõnepidaja arust valesti, ning mida ta selle asemel teha soovitab. Kyll ma siis mõtlen, kas ma tahan tema meeleavaldusel osaleda. Kuni ta seda ei ytle, olen tema motiivide suhtes sama kahtlustav kui võimulolijate suhtes. Neist vähemalt tean ma, et nende peamine soov on säilitada status quo, olgu see kui stagneerunud tahes. Tõenäoliselt olen ma selle vastu. Aga olla poolt, teadmata ise, mille poolt?

Mulle ei meeldi populism. Seepärast ei meeldi mulle praegune Eesti valitsus. Mitte yksnes seda, mulle ei meeldi suur osa opositsioonist kah. Erinevalt Ivo Rullist, kes hiljuti Postimehes Eesti populismist kirjutades seda suuresti rohelistega samastas, esindab seda minu arvates kõige edukamalt ELDR - Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformistide Partei -, mil on Eestis kaks kohalikku kontorit: Keskerakond ja Reformierakond. Kumbki hirmutab oma pooldajaid teisega ning selja taga peseb yks käsi teist.

Populistid pääsevad kõige kergemini võimule seal, kus valitseb enamusdemokraatia - mitte demokraatia de Tocqueville'i moodi, kes rõhutas vajadust arvestada alati ka vähemustega, vaid toore häälteenamuse arulage jõud. Enamust on väga kerge saavutada: leidke vähemusest vaenlane ning ajage mõned avalikel etendustel teibasse. Edasi toimub kõik iseenesest, mass kannab teid kätel. Pikaajaliselt pole see eriti kellelegi kasuks, isegi mitte massile endale, aga sellest ei hooli mass ise ega ka populistid. Populistlik riik on nahapäästjate idiokraatia, kus igayks loodab, et ehk tema isiklikult pääseb yleyldisest katastroofist. Nii need lemmingud yksteist kaljult alla trygivadki.

Sestap ei poolda ma ka kampaaniaid à la "Mina ei toeta Kreeka päästmist Eesti maksumaksja rahaga". Toetan kyll. Euroopa Liidu tasandil on suhteliselt vähe demokraatiat, seal valitseb ametnike ja ekspertide võim, mis teeb keskeltläbi paremaid otsuseid kui populistide valitsused riikides. Nemad ei pyya massile meeldida, seepärast võivad nad käituda ratsionaalselt ja ebapopulaarselt, näiteks nõudes riikidelt kokkuhoidu. Kreeka suurim probleem on demokraatia: valitsus saab ju isegi aru, et majas on jama, aga ykski normaalne inimene tänaval ei tunnista, et just nimelt tema milleski kokku hoidma peaks. Kõiges on syydi poliitikud ja pankurid, mitte kunagi mina! Ja valitsus arvestab sellega, mõeldes järgmistele valimistele.

Sellest hoolimata on kogu Euroopa majandus tihedalt seotud ning mida tihedam see side on, seda kasulikum meile kõigile pikas perspektiivis. Paraku ulatub populistide silmapiir yksnes järgmiste valimisteni, siis saabub maailmalõpp ning valimiste järel luuakse kogu maailm uuesti. Kas te tõesti arvate, et kui Eesti oleks sama sygavas kriisis kui Kreeka, käituks seni järjekindlalt minnalaskmispoliitikat viljelenud Reformierakond või Keskerakond teisiti kui kreeklased?

Kui kreeklased põhja lastakse, järgneb neile varem või hiljem ka Eesti. Erinevalt neist on meil tugevat Euroopat vaja juba puht välispoliitilistel põhjustel - täpsemalt yhelainsal põhjusel ning see põhjus asub idas, Peipsi järve taga. Ykski impeerium ei jäta võimaluse korral laienemata, kui saab seda teha odavalt ja kiirelt. Sajanditepikkune praktika näitab, et oleks naiivne uskuda, justkui oleks Putini Venemaa kuidagi oluliselt õilsam ja vägivallatum kui Ivan Julma, Peeter Suure, Lenini või Stalini Venemaa. Ainus, mis Eesti elanikke lähemail sajandeil kaitsta võib, on Euroopa Liidu kiire muutumine yhtseks ja tugevaks yhendriigiks.

Eesti iseseisvus kõlab kaunilt, kuid eesti rahva ja kultuuri jaoks oleks sel fataalsed tagajärjed. Juba praegu toetab Euroopa Liit Eesti kultuuri sisuliselt rohkem kui Eesti riik, mis on me kultuuri, hariduse ja keele suhtes parimail hetkedel ykskõikne, vahel aga suisa vaenulik. Mida rutem sellistelt valitsejatelt ja nende valijatelt võim käest võetakse, seda parem.

Kas Syyria lesbi on Vene turist?

Mõne aja eest lõi väikestviisi laineid yks Syyria lesbiblogija, kes kirjeldas kohalikku poliitilist möllu. Siis läks ta väidetavalt kaotsi, syydistati julgeolekut.

Rahvusvaheliste palvekirjadega tegelev portaal Avaaz.org korraldas petitsiooni kadunud blogija toetuseks. Meedia möllas. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et julgeolek on siga.

Järgmiseks selgus, et blogijat polnud olemaski, blogi kirjutas hoopis Šotimaal elav ameeriklane, kes on kunagi Syyrias käinud ja kelle kaasa on ekspert Syyria majanduse alal. Tehniliselt oli ettevõtmine muidugi äbarik, seetõttu harrastusnäitleja vahele jäigi. Kui Syyria julgeolekul oleks aega temasugustega tegelda, oleks nad ammu kuulutanud, et tegu on väljamõeldisega. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et blogija on siga.

Nyyd kirjutas sest juhtumist ka yks mu sõber pealkirja all "Puhas kallis pettus".

Eks siin ole mitu teemat.

Yks see, et tugitoolis on jube mõnus totalitaarriiki mängida. Tyyp hädaldas, et ta ei teinud ju kellelegi liiga. Syyrlased arvasid teisiti. Ehkki, jah, arvasid need, kelle endaga ka midagi ei juhtunud.

"Ma oleks võinud peaaegu blogija saatuse kohta pärida ja siis oleks minuga pahasti läinud!" lärmas yks. Ilmselt hea eluga ära harjunud. Kui ma oleks julgeolekutöötaja, kutsuksin ta kontorisse, vaataksin talle leebelt otsa ja kysiksin: "No öelge nyyd ise, mis teie elul siin, meie kallil sotsialistlikul kodumaal viga on, kui te võite kogu maailma ees pasundada, et kõige tavalisema pärimise peale juhtub teiega midagi ebamääraselt väga-väga paha, ja ehkki see on sulaselge laim, ei tehta teiega ometi midagi? Ameerikas oleks te juba ammu kohtusse kaevatud ja kodust ilma jäänud."

Teiseks on see kena näide, kuidas tarbijast, kes on meediaga kohandunud, saab väikeettevõtja, kes varustab turgu nišitootega. Iseenesest ju kiiduväärne, algatusvõime ja puha. Teised tarbijad peaks tänulikud olema, mitte sõimama. Ökoloogiliselt puhas väiketootja kauni loodusega Šotimaa nõlvadelt, ei ekspluateeri vaeseid syyrlasi ega midagi.

Kolmandaks näitab juhtum, et permanentne petitsioonihullus on väljunud mõistuse kontrolli alt. Faktidest huvitumata algatatakse ylemaailmne emotsionaalne ahelreaktsioon ykskõik millisel tundeliselt sobilikul ajendil. Eks ka petitsioon on muidugi toode.

Seda enam, et internetis antud hääled ei maksa midagi, nagu tegelikult teab igayks, kes sedasorti hääletuste toimemehhanismi pisutki tunnevad. Kumu viienda korruse näitusel "gateways" on isegi yks selleteemaline eksponaat: arvuti, milles saab koostada petitsioon ykskõik mille toetuseks, tellides sellele sada, tuhat või miljon toetajat vastavalt soovile.

Kuidas, muuseas, kirjeldada Avaazi pysitarbijat? Kas see on inimene, kellel on kõrge sotsiaalne teadlikkus, madal valulävi ja suur syda, või inimene, kellele meeldib mugavalt ja millegagi riskimata protestida? Kas ta sarnaneb rohkem vene turistidele, kes osalesid Egiptuses demonstratsioonidel ykskõik mille poolt, et ainult kodus uhkeid fotosid näidata, või väidetavalt Leninilt kiitust pälvinud "kasulikele idiootidele"?

Huvitav, kui paljud tõelised Syyria lesbid Avaazi teenuseid kasutavad?

Teine sugupool

Avastasin täna hommikul, et statilises leibkonnauuringus peavad inimesed valima oma leibkonnale pea. Selge on see, et perekonnas saab olla ainult yks pea: yks rahvas, yks perekond, yks Juht. Mõni võiks siinkohal pikalt jutustada, kuidas statistika abil yhiskondlikke võimustruktuure kinnistatakse, aga mina praegu ei viitsi.

Artise kino reklaamib oma Euroopa filmide festivali plakatitega, kus kenad noored pyksata naisterahvad ungari, rootsi ja kyllap mõnes muuski keeles meelitavad: ykskõik mis keeles ma räägin, ikka olen ilus vaadata.

Ausõna, mulle meeldivad ilusad paljad naisterahvad. Botticelli "Venuse syndi" vaataks või söömata - eriti Monty Pythoni Münchhauseni-filmis, kus Venust kehastab Uma Thurman. Mõnikord tekib siiski tunne, et neid on, vabandage, kuidagi liiga palju. No mis pagana loogika ses kinoreklaamis on? "Mis sest, et aru ei saa, tule ikka vaatama!" Kas Artis kavatseb subtiitrite pealt kokku hoida või näitab Ungari pornot?

Millaski reklaamiti mu töökoha vastas bussipeatuses mingit spordiklubi - jälle yhe vaese tydrukuga, kel polnud raha pykse osta. Ei saanudki aru, kas see oli siis nudistide klubi või milles asi. Naabermaja ees kipub parkima auto, kus napis rõivas neiuke kutsub pabereid paberihunti toppima. Mis seos seal olema peaks? Vagina dentata ja kastratsioon?

Miks yleyldse peaks kõike siin ilmas paljaste naistega reklaamima? Kas on tõesti kindel ja kontrollitud, et naistel kunagi raha ei ole, välja arvatud lesbidel? Need viimased on muidugi pururikkad, mhmh.

Kuuldavasti tahavad toredad inimesed teha Uut Rohelist Erakonda, kus kõik oleks Teisiti: keegi ei petaks, keegi ei varastaks, keegi ei teeks teisele liiga. Muuhulgas mõeldakse ka sugulisele ebavõrdsusele: "Erakonna 10 esimese Riigikogu saadikukandidaadi seas on vähemalt 4 teisest soost kandidaati ja nende järjestus on üle ühe."

Huvitav, milline see vähemusse jääv "teine sugu" siis on? Ma pakun, et mehed.

Yks rahvas, yks Andrus

Kui see Andruse-usk juba nii tugev on, ehk võiks Ansipi-usu ja Veerpalu-usu kuidagi yhendada? Või yhendaks Ansipi ja Veerpalu enda? Suusatada armastavad mõlemalt, poliitikas pole pealegi dopingukontrolli.

T-särgitootjad on meil kuidagi uimased. Särgid kirjaga "Mina usun Andrust!" läheksid praegu nagu soojad saiad. Isegi keskerakondlased ostaksid.

Kahju, et meil yhtki palavalt armastatud Edgari-nimelist sportlast pole. Või kas see oleks yldse võimalik?

Mul on ausalt yteldes spordist sygavalt ykskõik, nii et kogu praegusest jamast ei arva ma yldse mitte midagi. Pikas perspektiivis ei usu ma kyll, et Eesti sportlased oleks kuidagi oluliselt õilsamad kui nende ametivennad mujal. Aga vaevalt nad hullemadki on.

Täpselt nagu poliitikud: ka neid on igal pool igasuguseid. Nii et ses mõttes on põhjust mõlema Andruse uskumiseks umbes sama palju. Mõlemad on oma ala tipus ja see ei ytle nende isiksuse kohta kuigi palju peale selle, et ju neil mingil määral sihikindlust jätkub.

Mis vahet seal siis.

Rahvuslus: mul on sydamest kahju

Reedeses Postimehes jutustas Eva Piirimäe moraalsest ja ideoloogilisest rahvuslusest. Mõistlik jutt ja kenasti kirjutatud, ilma teksti tähtsate nimedega yle kylvamata. Ainult praktilisi näiteid jäi minu jaoks väheks.

Minu arvates on ideoloogilise lähenemise suurim miinus selle emotsionaalsus: mõistus lylitatakse välja, maailm võõbatakse mustvalgeks, reaktsioonid muutuvad kiireteks ja arututeks. Samas lehes kirjutab lugeja: "Mul on südamest kahju, et praeguses Eestis soovitakse järjekindlalt hävitada meie rahvuslust ja ajalugu." Seda vastuseks kellegi kirjale Eesti hymni vahetamise teemal. Mitte ettepanekule Eesti riik laiali saata.

Normaalne ideoloogiapõhine reaktsioon on paanika, hysteeria ning vaenulikkus. Lubatav on ainult yks, õige seisukoht; kõiki teisi peetakse vaenulikeks ja neile vastatakse (vastu)rynnakuga. Oluliste teemade lahendused on kivisse raiutud, mingit arutelu ei tohi tekkidagi. Mul on sydamest kahju inimestest, kelle maailmanägemine on sedavõrd kitsas, et nende silmaring kahaneb vaatepunktiks.

Emotsionaalsusest yksi poleks ju hädagi, isegi kui mõistus seda ei piira ega tasakaalusta. Paraku ei piirdu kõik hysteerilised inimesed kõigis olukordades sõnalise vägivallaga. Ideoloogiline maailmavaade, milles puudub enesekriitilisus, viib vägivallani, olgu selle põhjenduseks siis rahvus, usk, riik või yhiskonnaklass.

Eesti ajalugu näitab selgelt, et isamaa ja omariikluse eest ei pea alati keegi surema: vastasseise saab ka teisiti lahendada. Paraku ei suuda me sellest õppida. Ideoloogiliselt on parem, kui iga konflikti käigus keegi sureb. Ideoloogia vajab märtreid ning puhtemotsionaalsed inimesed usuvad, et neistki oleks õilis isamaa eest surra.

Tõsi, ideoloogide ja ideoloogia tavatarbijate seisukohad erinevad mõnevõrra. Tavaliselt kipub siiski olema nii, et ideaalide eest sureb mitte see, kes neist tribyynil kõnet peab, vaid keegi teine, vähem tähtis ja asendatav. Pätsil ja Tõnissonil ei olnud vähimatki kavatsust enda elu tegelikku ohtu seada; Vilms oli noor vihane mees, kellega juhtus tööõnnetus. Enamik Eesti omariikluse algatajatest Vabadussõjas rindele ei kippunud ning mis juhtus pärast 1940. aastat, oli planeerimatu. Savisaar end teletorni ei barrikadeeerinud ning relva ei hoidnud. Ja Pronksiööl ei surnud mitte Maksim Reva ega Dmitri Linter.

Kõned on ilusad kuulata, retoorika toob hinge ylevuse ja yhtsustunde. Ka Aaviksoo silmis helgib säde ja suust voolab sulamett, kui ta järjekordsel aastapäeval või suursyndmusel esineb. Miks mitte talle plaksutada? Ent enne, kui kellegi kauneid sõnu kordama või nende alusel tegutsema hakkad, tasub aru taas sisse lylitada ning oma peaga järele mõelda, mis on ilukõne tagajärjed sinu enda, su pere ja naabrite jaoks. Terviklik inimene vajab nii tundeid kui ka mõistust.

Barbi ministriks?

Elo Odrese eilse EPLi-artikli "3:2 naiste kahjuks" võttis Facebookis jutuks anonyymne algatus nimega Naised Riigikokku. Arutati, kas ja kes praegu poliitikas figureerivatest naistest ministriks sobiks - Elo on ses suhtes ysna skeptiline. Pakuti, et paremad tegijad olla opositsiooni poolel.

Kuidas võtta - ega Marju Lauristin ka enam peibutuspardi staatusest kõrgemale tiku. Kes SDE-st siis veel jääb? Katrin Saks, Marianne Mikko, Barbi Pilvre... Nojah, iseenesest võiks ju ka. Andra Veidemann? Khm. Keskerakond? Kadri Simson või Evelyn Sepp? Yana Toom? Olga Sõtnik? Too Lasnamäe ninjatydruk, kelle nimi praegu ei meenu? Ohjah. Teisalt - kui nyyd Jänese, Maripuu ja Paloga võrrelda, hullemaks ikka ei lähe.

See häda mõnevõrra tõesti kimbutab, et praegu poliitikas pildile jäänud naistest enamik ei jäta väga tugevalt professionaalset mulljet, erinevalt näiteks Tõnissonist ja Kirsipuust. Et järgmistele uks lahti teha ja avalikku kuvandit muuta, peaks naisministrid olema tugevamad kui keskmised meesministrid. Aga viimasel ajal on olnud hoopis nõrgemad.

Valiku parandamiseks on kaks teed: lasta senistel naispoliitikutel veidi madalamates ametites karastuda ja uusi tulijaid rohkem esile tõsta, sh ka veenda ise rohkem sõna võtma. Eks oleks abi sellestki, kui õnnestuks erasektorist või kõrgematest riigiametitest poliitikasse värsket verd saada. Ebakompetentseid poliitikuid on niigi kyll.

Muuseas, SDE aktiivseim blogijanna on Tiia Tiik. Kellele ta poliitikuna silma on jäänud, tõstku käsi. Eks nii vist kipubki olema - kes tahab poliitikas midagi tõsist teha, blogimiseks eriti aega ei leia. Eiki Nestor ja Evelyn Sepp on vähesed erandid, viimane muidugi nyyd enam Riigikogust rääkida ei saagi. Savisaar ostab teenust sisse, teised niisugusteks kuludeks raha ei leia. Nii jäävadki sotsvõrgustikud valdavalt marginaalidele nagu Facebooki kuninganna Andra Veidemann, rändtuulelipu võitja. Hiiglaslikku populaarsust see ei too, ent meelde nad igal juhul jäävad. Asi seegi naistevaesel ajal.

Aga esialgu, kuni suuremaid staare pole, võiks tõesti Barbi ministriks panna, näiteks kultuuri või sotsiaali peale. Ken meil pealegi juba oli.


P.S. Endistel ja praegustel rohelistel soovitan lugeda Tiia Tiigi kirjeldust Eesti Pimedate Liidu koosolekust. Yhelt poolt tuleb tuttav ette, teiselt poolt tekitab kergendustunde: kuskil on veel hädisem asjakorraldus. Tõsi, on ka, kellega võrrelda.