Kirjutamise valem

Olen vahel ikka sellest rääkinud, kuidas yhe või teise arvates kirjutama peaks. Viimases Reaktoris kirjutas kirjutamisest Triinu Meres. Hästi kirjutas. Mul on suisa hea meel, et seda lugema juhtusin, ehkki ylejäänust kannatas lugeda vaid ylevaade erakosmoseprojektidest ning mul on sellegi põhjalikkuse suhtes kahtlusi.

Kohe näha, et inimene mitte yksnes ei mõista uskumatult hästi kirjutada - teate, tal on nimelt stiil, see on asi, mida moodsas eesti proosas yldiselt välditakse -, vaid on ka järele mõelnud, kuidas hea kirjandus syndida võiks. Kes kavatseb kirjutama hakata, peaks kyll unustama kogu ebaluse, mis Triinu jutu sisse on pannud, ja lugema ta kirjatykki kui pyha tõde. Ebalus käib asja juurde, aga autori soovitused jagunevad siiski kaheks: õigeteks ja väga õigeteks. Refereerima ei hakka, lugege ise, ytlen ainult omad mõtted juurde, sest Reaktoris kommenteerimisvõimalust ei paista.

Et valetada ei maksa, rääkis juba Hemingway. Märksa karmimate sõnadega kui Triinu. Et häbeneda pole mõtet, noh, seda täheldasin viimati täna, kui Amanda Palmerit kuulasin. Ta ka ikka oskab, jõhkralt ja ausalt. (Tuleb meelde, kuidas tema "Oasist" liiga otseseks peeti. "Kuidas ikka tohib alaealise abordist nii rõõmsal toonil laulda?" - "Kas kõik oleks korras, kui ma sama teksti väga kurvalt laulaksin?" kysis Amanda ja tuli suurte plaadikompaniide juurest tulema.)

Soovitus jutu sisse ka midagi head panna on kasulik mitte yksnes ulmes, vaid tavalises igapäevaproosaski. Meieaegses lohakalt treitud kaprealismis on kombeks, et lugeja ei tohi tunda tegelastega mingit sidet. Kõik keeravad yksteisele sydamest ja mõnuga, yks on juhmim kui teine ning tegevuse taga puuduvad psyhholoogilised mehhanismid peale kirjanikust endast hooti hoovava sadismi. Lõppkokkuvõttes on selline kirjandus lihtsalt tyytu. Ka igav argielu võib olla ebausutav.

Aga töö kohta pean nentima, et mina seda teha ei viitsi. Palju kergem on algusest peale hästi kirjutada. Jah, kyllap sellepärast ma nii vähe kirjutangi ning avaldatud ei saa yldse midagi. Isegi kui keegi nuiab, synnib tekst ysna raskelt, nuiamiseta tuleb napilt ning harva. Sel päeval löön ma muidugi suure naela seina, kui keegi mult avaldamiseks luulet nuiama hakkab. Nii et ilmselt on töö tekstiga väga kasulik, kui sa tahad kuhugi jõuda, midagi kirjutatud saada ning ka trykki pääseda. Kui suhtud omaenda loomingusse ja selle äratrykkimisse pigem apaatselt ja depressiivselt, ei ole töö eriti oluline.

Kes seda tahab teada, kuidas halvasti kirjutada, lugegu ka ylejäänud Reaktor läbi. Näited on kurvad, ent õpetlikud.

Pilt muutlikust Hiinast

Peter Hessler „Ennustusluud“ Kirjastus „Eesti Ajalehed“, 2010.

See on yks arukas raamat. Märksa arukam kui võiks oodata ameeriklaselt, kes elutseb totalitaristlikus riigis. Hessler märkab enamikku neist pisiasjadest, mis muudavad yleminekuaegade kiired muutused nii ainulaadseks ja samas kuidagi veidraks. Muidugi annavad autori sidemed uiguuride seas talle ebatavalise vaatenurga.

Lugeja märkab kohe, et "Ennustusluud" kirjutas ajakirjanik. Hessleri tekst voolab vabalt ja laseb end kergesti lugeda. See on kirjanduslik vastavalt vana kooli ajakirjanduse parimatele traditsioonidele - õigupoolest viitabki ta otsesõnu Hemingwayle. Samuti pole ta eriline faktinärija, just nagu ajakirjanikud tavaliselt kõikjal - kord mainib Hessler katkise silla "frontoone" (eestikeelses tõlkes said neist siiski sillasambad) ning filmidest kõneldes ei maksa tema väiteid aastate ja tootjate kohta usaldada. Ent need kõik on pisivead ja õhustikku oskab ta hästi tabada.

Hessleri 1999. aasta Hiina meenutab mitmeski mõttes 1989. aasta Nõukogude Liitu. See on suur maa, mis elab ajas, kus reaalsuse piirid on muutunud häguseks. Sellises keskkonnas ei saa toetuda reeglitele, olgu need siis kirjutatud või kirjutamata. Sa võid ajada igasugust äri peaaegu seaduslikult, samas võidakse sind ükskõik mille eest vahistada ning ära kaotada. Ei ole kindlaid majakaid, ainsad maamärgid on ajalugu ja kultuur.

Seepärast toobki Hessler need oma jutustusse tänapäeva Hiinast. Sest isegi niisuguses kaoses võib päevasündmusi mõista vaid vaadates nende tausta, tuhandete aastate pikkust traditsiooni. Ta liigub võrdse kergusega tänapäevas ja minevikus, põimides mõlemad seinavaibaks, mida täidavad kirevad stseenid ja jutud. Seda võib vaadata tundide kaupa, uurides pisikesi detaile. Ent võib ka tunda aukartust, püüdes haarata pilguga kogu selle ulatust ja ilu.

See on hea seinavaip. See on hea raamat.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Naermise õpetus

Annika Põltsam „Rõõmsa meele käsiraamat“, 2009.

Religioonisotsioloogide kysitluste andmeil ei usu Eesti asukad kuigi kirglikult jumalasse. Telesotsioloogide andmeil on usk nõidadesse, astraalkehadesse ja horoskoopidesse seda tugevam. Ylikoolide andmeil oskab aina vähem inimesi selgitada, kuidas töötab kylmkapp või kohvimasin. Mis sellest järeldub? Sama sõnumi viimiseks eri inimesteni tuleb kasutada eri viise.

Samas pole vaja erilist teooriat, et mõista: inimene, kes endasse usub ja iga mure korral härjal sarvist haarab, jõuab lahenduseni tõenäoliselt rutem kui see, kes masenduses marineerib. "Rõõmsa meele käsiraamatus" põhjendatakse seda nelja naerunäolise koolitaja vahendusel ysna mitmel moel. Lugejaile tutvustatakse naerujoogat, hiinapärast tervisevõimlemist ja mahetoitumist, õpetatakse eneseusku ja elus edenemist. Toredad asjad ju kõik.

Raske on aru saada, mil määral on raamatu tekstiga pistmist selles kirjeldatud inimestel, kes yht või teist õpetust Eestisse impordivad, mil määral on aga tegu autori ymberjutustusega. Igatahes on kõik teooriad selgitatud kenas soravas keeles. Lihtsust rõhutab kyljendus, pea iga lause on tõstetud eraldi lõiku. Ilmselt töötas kyljendaja varem ajalehes. Kirgas kollane kujundus, päevalilli täis, sobib sisuga nagu sinep syldiga: heast paremat oleks patt tahta.

Kindlasti leiab see armas ylevaade moodsa Eesti rahvausundist hulgaliselt tänulikke lugejaid. Loodetavasti võtab mõni neist "Rõõmsa meele käsiraamatu" toel oma elu ohjad enda kätte. Mida paremat yhest eneseabiraamatust veel tahta võiks?

Arvustus Raamatumaailmast, 22.01.2010.

Metsamuinasjutt

Charles de Lint „Südame metsad“ Kirjastus „Varrak“, 2009.

"Südame metsades" põimib Charles de Lint indiaani loomismyyte ja iiri folkloori, moodsat linnaelu ja vanade metsade avarust. Raamat on peene koega ja kirev, see meeldib inimestele, kes armastavad myyte ja muinaslugusid. Eesti lugejaile võib meenuda näiteks Alexander McCall Smithi "Unenägude Angus" või Herta Laipaiga lood, kus ilmsi ja unes nähtu samamoodi rahvajuttudega yheks saavad.

Muidugi ei ole pehmus ja mystilisus kõigi silmis voorus. Mõnigi tehnoulme sõber nuriseb, et "Südame metsad" läheb käima aeglaselt ja vaevaliselt nagu sapakas. Eesti moodsast kaprealismist jääb De Lint kaugele, tema tegelaste seas on vabatahtlikud sotsiaaltöötajad, töötud, muusikapoodnikud, kunstnikud, kirjanikud... ilusad inimesed, mitte töölised või kontorikoonlased.

Kahjuks aitab tõlge Varraku kapsaaeda kiviktaimlaks muuta. Ka kogenud tõlkija võib teha tööd pigem palju kui hästi. Tosina aasta jooksul on Pille Runtal tõlkinud Kiplingit, Huxleyt ja Steinbecki. Tubli. Loodetavasti kulus võhm siis noile ning suurteoste tõlgetes on vähem anglitsisme kui "Südame metsades". Milline eestlane karjuks hädas olles "Oo mu jumal, oo mu jumal, oo mu jumal"? Samas märgiti toorevõitu tõlget juba eelmise de Linti eestinduse "Kusagil lennata" aegu, endale truuks jääda on aga kahtlemata kiiduväärt. Vähemasti rõõmustab raamatuvalik neid, kes uut de Linti aastaid kannatamatult ootasid.

Igayhele see raamat meeldida ei pruugi, ent paha ta ka ei ole. Kui keegi "Südame metsade" kaudu enda jaoks de Linti linnafantaasiad avastab ning järgmisi raamatuid juba inglise keeles loeb, on Varrak ju tänuväärt tööd teinud.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.07.2010.

Minu Babylon: Ajareisiraamat

Roger Zelazny „Teemärgid“ Kirjastus „Fantaasia“, 2008.

Kuna Zelazny teine rännuraamat "Needuste allee" tõlgiti eesti keelde juba jupp aega tagasi, meenutab "Teemärgid" eesti lugejale mõistagi toda. Aga ega Amberi sarigi oma keeruliste intriigide ja muutlike maailmadega siit kaugele jää.

Eesti blogikriitika ei ole "Teemärke" eriti omaks võtnud ning paberkriitika ei tee temaga yldse tegemist. Ingliskeelsedki väljaanded olla juba mõnda aega tagasi otsa lõppenud. Pole põhjust imestada, olen isegi Zelaznylt tugevamaid lugusid lugenud. Samas, nõrk ta nyyd ka ei ole. Et autor mängib lõbusasti narratiivi struktuuriga (ehk eesti keeli yteldes on jutu järjestuse pea peale pööranud), ei suuda mõnigi lugeja sellega kohaneda. Noh, vast võtab vähemalt mõni vanema põlve kirjandusteadlane taas yhe ulmeka kätte - vormieksperimente peetakse ju tihti kirjandusliku tõsiduse tunnuseks.

"Teemärkide" sisust rääkida on juba keerulisem. Nagu raamatukaas ytleb ja kõik arvustajad kordavad, kulgeb kõigist aegadest läbi maantee, millel mõned inimesed rännata mõistavad. Selle tulemusena ajalugu muidugi muutub, tee peale- ja mahasõidud tekivad ja kaovad. Kuna kõik põhjused ja tagajärjed on ammu segi pööratud, sobib kahe põimitud tegevusliini hakitus teksti sisuga õigupoolest päris kenasti - "Tões ja õiguses" oleks seda keerulisem põhjendada. Kusjuures kogu mittelineaarsusele vaatamata õnnestub autoril raamat ikkagi puändiga lõpetada. Harjumuse jõud on võimas.

Nähtavasti tahtiski Zelazny "Amberi kroonikate" vahepeal natuke tuttavate teemadega mängida: mälu ja mälukaotus, rändamine, muutlikkus ja vihjelisus. Võimalik, et selle tulemuseks ei pidanudki olema tippteos, tähtsam oli mõni mõte hinge pealt ära saada. Minu jaoks tabab näiteks tema lohekäsitlus ysna hästi mingit pisut ähmasevõitu arhetyypi, nii nagu need sygaval kuklasopis kummitavad symbolid ikka olema kipuvad. Vast kummitas temal ka.

Tõlkega on sedakorda imelik lugu: pool "Teemärkidest" on ysna korralik, pool aga täis veidraid vigu. Ehk seletab asja see, et töö tegid kahasse Juhan Habicht ja Lauri Heinsalu? Habicht yldiselt ikka teab, mida teeb, teise härrasmehe kohta mul varasem kogemus puudub. Tõlkeraamatute kvaliteet sõltub alati suuresti toimetajatööst. Toimetajad tegutsesid samuti paarisrakendis ja nähtavasti kukkus raamat nende kahe vahele maha.

Kui sest segasest jutust kokkuvõte teha, siis pole "Teemärgid" sugugi halb. "Minu..."-sarjas reisiraamatuna ilmudes torkaks isegi tugevusega silma; blogikirjanduse lugejaid katkendlikkus juba ei kohuta. Vapustavat elamust oodata ei maksa, kuid lugeda kannatab kenasti, ole sa ulmesõber või mytoloogiahuviline. No ja kes jõuab kogu aeg vapustatud saada.

Arvustus Raamatumaailmast, 28.08.2010.

Krimimuinasjutt keskaegsest Hiinast

Barry Hughart „Linnusild“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.

Žanrimääratluselt on "Linnusild" kõige täpsemalt ehk fantastiline kriminull. Hoogne, lustakas, muinasjutuline, naljakas. Kohati eruditsiooni ja sygavmõttelisusega flirtiv, end sellega siiski suuremat koormamata. Eestis on Hughartit ja ta teost võrreldud ysna mitmesuguste autorite ja tekstidega: Tom Stoppard, Terry Pratchett, Viktor Jerofejev, parun Münchhauseni lood, "Tuhat yks ööd"...

Mõnigi arvustaja kiidab raamatut taevani: vapustavalt hea krimilugu, pingeline, mytoloogiakyllane ja asjatundlik. Viimase seletuseks tuuakse, et Barry Hughart veetis USA armees teenides mitu aastat Jaapanis (teistel andmetel Korea demilitariseeritud tsoonis). Muidugi, kes elab Jaapanis, tunneb Hiinat, ja kes elab Hispaanias, tunneb Soomet. Mis seal ikka vahet, kontinent on ju yks.

Ei, ega see asi nyyd nii hull ka ole, kuid ylivõrded hoiaks ma ikkagi mõne teise raamatu tarbeks. "Linnusild" on tykk muhedat lugemist, kui teda sellena võtta. Seikluste ja vaimukuste vahele on põimitud hulgaliselt mytoloogiat, rahvajutte, kombestikku ja ajalugu, mille esituse kallal võiks asjatundja kyllap jaanihommikust jõululaupäeva õhtuni norida. Aga milleks? Kes tahab uusi teadmisi hankida, võib pöörduda mõne poole suurepärastest Hiina-teemalistest tõsiteostest, mida meil viimastel aastatel riburada ilmuma on hakanud.

Tõsi, sel teel kohtab lugeja ka takistust: "Linnusillas" kasutatud nimed ei taha tänapäeva Eestis levinutega sugugi sarnaneda. Mulle käis vanapärane Wade-Gilesi transkriptsioon lugedes hirmsasti närvidele. Ma saan aru, et see on ingliskeelses Hiina-kirjanduses levinud, aga Eestis, taevale tänu, enam peaaegu ei ole. Loomulikult pole transkriptsiooni vahetamine tõlkijale kerge ylesanne. Ja kas peakski? Ei tea. Aga närvidele käis.

Kes tahab tõlkijale etteheiteid teha, võiks vaadata pigem tiitellehe pöördele, kus väidetakse autor elavat "Arizonas Sonorani kõrbes". Inglise keeles on vahel kombeks panna nimedest moodustatud omadussõnade lõppu -n, nii et kõrbe nimi on tegelikult Sonora. Muidugi ytleb tõlkija Kaspar Müürsepp sellesama lehekylje alumises servas osast vastutusest ebamääraselt lahti, nii et tont seda teab, kas Sonorani leiutas tema või Fantaasia traditsiooniline toimetajapaar. Igatahes teeb sama vea mõni teinegi tõlkija, mis näitab nende kompetentsust ammendavalt ja rohkem ma sellest ei kõnele.

"Linnusild" on esimene köide kolmeosalisest sarjast, kus tegutsevad vana tark Li Kao ja maapoisist jõujuurikas Kymnes Sõnn. Kui myygiedu lubab, ehk annab Fantaasia välja ka ylejäänud osad. Eriline võit see Eesti kirjanduspildis poleks, aga kaotus kah mitte.

Arvustus Raamatumaailmast, 29.08.2010.

Sinine käsiraamat revolutsionääridele ehk Kuidas Kuu peal mässata

Robert A. Heinlein „Kuu on karm armuke“ Eesti Raamat, 2009.

Heinlein kõõlub ulmekirjanduses kahe liini vahel: yhest kyljest pyyab ta tegelda eelkõige yhiskondlike probleemidega, teisalt on ta ilmselgelt nii-ytelda vana, tehnilise ulme esindaja. Ehk seletabki see, miks ta vaatamata klassikustaatusele ja raevukale fänkonnale ei ole laiade masside seas tuntud ja populaarne. Pehme sotsiaalulme pooldajad haaravad pigem riiulist mõne Ursula Le Guini või Marion Zimmer Bradley teose ning tõsiseid kosmoseooperisõpru ei huvita poliitilised tiraadid.

Aga "Kuu on karm armuke" on ysna avameelselt poliitiline raamat. Kas nii avameelselt, et teksti kirjanduslik väärtus selle all kannatab? Minu arvates jah. Kyllap vaidleb nii mõnigi mulle vastu ja eks see olegi maitse asi.

Lyhidalt kokku võttes jutustab Heinlein Kuu peal toimuvast revolutsioonist. Ameeriklaste jaoks on selles ilmne paralleel nende endi ajalooga, meile siin kangastuvad vene nimede ja laensõnade tõttu pigem 1917. aasta syndmused. Igayhele oma. Muidugi võib see kutsuda kohe esile skepsise: mida teab XX sajandi keskpaiga heaoluyhiskonna elanik revolutsioonide korraldamisest? Lääne kommunistlikud parteid olid naljanumbrid juba Lenini jaoks, kõnelemata praegustest taskurevolutsionääridest. Heinleini kirjeldus on siiski yllatavalt usutav, ehkki ideepõhise raamatu puhul arusaadavalt idealistlik.

Mõnel määral põeb ta siin sama häda, mis tykib esile ka teistes sama autori raamatutes: tahaks inimesse uskuda, kuid praktilised kogemused seda usku ei toeta. Ilus on hõisata libertaarlikke loosungeid iga inimese isiklikust otsustusvabadusest, paberõhukesest riigist, liigsete seaduste lämmatavast survest ja yllast iseorganiseerumisest. Ent kui pidu läbi saab ja algab happily ever after, viib demokraatia ikka populismi, paternalismi ja seadusepõhise yhiskonnani. Lõpuks tundub elu parim siis, kui yhiskonda juhivad valgustatud vandenõulased. Aga seda ei saa ju ka otsesõnu propageerima hakata, sest kuhu siis ideaalid jäävad?

Inimesel, kes on mõtisklenud sellistel teemadel nagu isiklik vabadus yhiskonnas, vabaarmastuse kelmikad vormid või revolutsioonide komme oma lapsi syya, tasub "Kuu on karm armuke" kindlasti läbi lugeda. Vaevalt see yhtki mässajat mässamisest ravib ja revolutsionääri käsiraamatuks päriselt kah ei kõlba (kuigi tekstis on paar ysna nutikat ideed), ent mõtlemisel on Heinleini oopus ometi abiks.

Lauri Saaberi tõlge on ysna Harju keskmine. Ei silmatorkavalt jõle ega meeldejäävalt hea. Eesti Raamatu kujundus on samasugune: kannatab lugeda, auhinda ei annaks. Kujundaja nimi on muidugi maha vaikitud, nii et me ei saagi teada, miks kõik ulmeraamatud viimasel ajal siniseks tõmbuvad. See on neil vist mingi eriline haigus.

Arvustus Raamatumaailmast, 11.09.2010.

Delfiinitee sõnameres

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“, 2009.

Millest "Delfiinide tee" räägib? Delfiinidest ja inimestest. Rohkem inimestest kui delfiinidest. Rohkem delfiinidest kui me harjunud oleme. Hajuvast päriselust ja käegakatsutavatest viirastustest. Metslastest, tsivilisatsioonist, oskamatusest ja oskusest loodusega läbi saada. Nagu Baturinil ikka.

Kerge irooniaga võiks ju reklaamida, et Baturini raamatus on seksi ja vägivalda ysna volilt käes. Samas ei ole see seal iseenese pärast, vaid sama loomuliku elu osana kui ladinlaste armastatud maagilises realismis. Nii et niisuguste yldinimlike huvide nimel "Delfiinide teed" kätte võtta pole mõtet. Eks igayhele ole oma, nagu kord yhe töö- ja puhkeasutuse ukse kohale kirjutati.

Keda elu ja unenägude piiri hägustamine ei häiri, võib Baturinit ikkagi nautida. Eks ta Márquezt vast kõige rohkem meenutabki, ehkki too enamasti on tõepoolest pisut lihtsam lugeda. Eesti kirjanikelt on viimasel ajal yldse ypris tihkeid tekste ilmunud. Vastureaktsioon laba- ja lobekirjandusele või pelgalt soov, et lugeja vahel ka autorile vastu tuleks?

Iga Baturini-kommentaari kohustuslik osa on nentida, et autoril on rikas sõnavara. Kuigi osa tema ebatavalisest sõnastust pärineb kahtlemata elava emakeele rikkalikust varamust, kahtlustan ma siiski, et osa neist on ta lihtsalt välja mõelnud. Eesti keel on sõnaloomele kaunikesti aldis, Baturin astub sammu meie tavapärasest onomatopöast kaugemale.

Kui meenutada Peep Ilmeti eristust proosa- ja luulekeele vahel, tarvitab Baturin oma romaanis ilmetselgelt luulekeelt. Alliteratsioon ja assonants, rytmimängud, kyllastatus kujundeist ning muud luulele omased võtted muudavad teksti nii tihkeks, et osale harjumuspärastele lobeda proosa lugejatele käib sest tihnikust läbipugemine yle jõu: ilusti kõlab kyll, aga aru ei saa mõhkagi, tölpast rääkimata.

Ega see köide ilmselgelt romaangi ole. Lisaks proosatekstides suhteliselt tavalistele luulelõikudele vahetub jutustus mõnes stseenis suisa draamaga. Ei lase Baturin ennast nii labaselt purki pyyda, nagu elementaarsete kirjandusteaduslike teadmistega lugeja tahaks. Köidet sulgedes oli tunne, et autori määratluse "romantiline histooria" kõrval võinuks selle ristida ka 191-lehekyljeliseks proosapoeemiks. Aga mis vahet seal on, kuhu lahtrisse yks hea raamat tõsta?

Näpuotsaga kiitust teistele ka, miks peaks autor kõik endale saama. Kahtlemata polnud lihtne Baturini teksti toimetada: sada keelt segi, mõni ehk isegi seniolematu, omakeelsete sõnadega sama lugu, teksti hääl tihti sama oluline kui jutustuse kulg. Ometi leidsin kogu raamatu peale vaid paar näpuviga. Rein Põder on tublit tööd teinud. Peeter Lauritsa kujunduse teemal võiks muidugi ohata, et jälle sinine, kuid siin on see saaresinine omal kohal.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Poeet, kes pääses kylma käest

Kalev Kesküla „Elu sumeduses“ Kirjastus „Tuum“, 2010.

Kalev Kesküla suureks meheks nimetada tunduks imelik. Mitte, et ta sedavõrd pisike oleks olnud, aga ega ta ennast eriti monumentaalselt ja pompöösselt esitanud. Vaikne, rahulik ja rahumeelne. Väike inimene, kes tegi olulisi asju.

Kesküla tekstid on samasugused kui autor, ega neidki suureks nimeta. Nad on väikesed, soojad ja head. Umbes nagu kampsun või kindad. Maailma suurim kampsun kõlaks ju tobedalt. Aga kylmal ajal võivad need lihtsad, pretensioonitud asjad su elu päästa.

Hakkasin "Elu sumeduses" servast lugema ning jäin mõne lehekylje järel toppama. Ei olnud sugugi paha. Ainult mulle tundus, nagu oleksin avanud hea pudeli veini ja kulistaksin seda nyyd, klaas klaasi järel. Märksa mõnusam on vähehaaval mekutada, kord sõõm ja siis teine, vahepeal tegelda muul viisil elunautimisega. Või ilmas häid asju vähe on: söök, jook, raamatud, kunst, muusika, loodus, ilusad inimesed, vaiksed hetked...

Inimese kohta, kes selliseid raamatuid kirjutas, ei saa ytelda "kadunud". No kus ta siis kadus, kui on siinsamas iga kord, kui raamatu lahti teed. Ehk on sumedus vaid tumedamaks tõmbunud, nii nagu suveõhtu öösse vajub. Pimedast paistab vaid profiil vastu taevast, muie ja prilliklaaside läige.

Ja või ma tast rohkem kõnelda teangi.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Feministlik ulme tõlke tõehetkes

Marion Zimmer Bradley „Tormikuninganna“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.



"Tormikuninganna" on esimene eesti keelde tõlgitud raamat Marion Zimmer Bradley loodud ning hulga teistegi kirjanike edasiarendatud sarjast, mis räägib elust planeedil nimega Darkover tuhandete aastate vältel. Ma pole päris kindel, kas see oli just kõige parem valik, millega tutvustada Eesti lugejale Darkoveri maailma, aga ega mul paremaid soovitusi ka pole. Sari on ju hirmpikk ning on suhteliselt vähe inimesi, kes selle tervenisti läbi on lugenud.

Kindlasti on MZB piisavalt oluline autor, et teda tõlkida. Isegi imelik, et talt siiani vaid yksainus raamat ymber pandud on. Jah, muidugi on meil romantilist ulmet ilmunud omajagu, veel enam ulmesugemetega naistekaid. Ent suurem osa neist jääb Bradley teostele märgatavalt alla ning olemuselt kopeerib neid, olgu siis otse või kellegi kolmanda vahendusel.

MZB pole ka pelgalt ajaviitekirjanik, tal on oma asi ajada. Tõsi, "Avaloni ududes" ilmnes see paremini, kuid Darkoveri lood sihivad lõpuks samas suunas: me vajame rohkem naiselikkust, leebet ja sitket arukust ning hoolivust, et oma maailma mitte lõplikult tuksi keerata. Sympaatne põhimõte ju, isegi kui selle väljendamiseks valitud vahendid pole ylimalt originaalsed.

Yhe lausega kokku võttes jutustab "Tormikuninganna" sellest, kuidas noor naisterahvas leiab kannatuste, pettumuste ja armastuse kaudu endas tugevuse, et maailma parandama hakata. Nii lihtne see päriselt ei ole, kuid kõrvalliinid on siiski kõrvalised. Juttu on ettenägelikkuse koormast, intriigi ohtlikkusest nende punujaile ning sellestki, kuidas võim selle kandjat muudab. Rasketest ohvritest, mida keegi ei näe. No ja nii edasi, sygavmõttelisust jagub soovijaile kas või kapaga. Halb raamat see kyll ei ole, ehkki ydini naiselik. Nii et meestel, kes oma soos päriselt kindlad pole, ei maksa identiteedikriisiga riskida.

Head sõnad öeldud, räägiks eesti versioonist ka. Kaanepildil puudub sisuga igasugune seos, kuid räsitud kleidikeses noore neiu abil võib teadupärast myya mida iganes. Staartõlkija Tatjana Peetersoo hiilgab fraasidega nagu "teadlik joon kõrvalestast õlani" ning ei tea, kuidas moodustatakse inglise keeles nimedest omadussõnu ("Darkovani" pro "Darkoveri"). Toimetajaid pole häirinud isegi nimevead ("Schatfell" pro "Scathfell"). Muidugi on olnud hullemaidki tõlkeraamatuid, aga kas peab just nendega võistlema?

Nii et jah, eks ta hädapärast kannatab lugeda ikka. Aga kui ingliskeelne originaal kätte satub, soovitan pigem toda. MZB on piisavalt hea, et tema yllaste ideede ja põneva tegevustiku vahele ka keelt ja kujundeid nautida. Siinses tõlkes sellest kahjuks maiku suhu ei saa.

Arvustus Raamatumaailmast, 15.09.2010.

Tehnoyhiskonna tulevikueepos

Charles Stross „Accelerando“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.

Charles Strossi "Accelerando" on tõeliselt eepilise haardega raamat. Stross yritab yhe perekonna katkendlikku ajalugu järgides manada lugeja silme ette visiooni inimkonna arengust järgmise tuhande aasta jooksul. Ta pole selles kuigivõrd järjekindel ning detailid kipuvad käest libisema, ent juba ta julgus yksi avaldab muljet.

Stross langeb samasse lõksu kui paljud pikemat perspektiivi sihtivad kyberpungiautorid: ta pyyab näha meie tavapärase vaatlushorisondi taha, kuid jõuab selle asemel peagi tulevikuhullusse. Selline pyydlus on siiski väärtuslik, ehkki enamikuga tulemustest pole midagi peale hakata.

Muidugi saaks "Accelerandole" teha samasuguseid etteheiteid kui Ekspressi nyydne kirjandustoimetaja Peeter Helme tegi kevadisel kirjanduskonverentsil kogu ulmežanrile: teie raamatuis kirjeldatud masinad ei tööta, järelikult olete läbikukkunud!

Paraku poleks sel vähimatki mõtet. Kirjandus ei ole konstrueerimisbyroo. Stross tegeleb palju tähtsama ja huvitavama ylesandega: ta uurib, kuidas võiksid inimesed, olgu ykshaaval või yhiskonnana, reageerida võimalikele muutustele neid ymbritsevas maailmas. Tehnilised detailid pole pooltki nii huvitavad kui inimlikud reaktsioonid ja ootamatud muutused mõttelaadis. Isegi kui sellised ennustused paika ei pea, avardavad need meie mõtlemist siin ja praegu.

Huvitavalt mõjub see, kuidas Stross pyyab anda edasi yhiskonna, tehnika ja ajaloo pideva kiirenduse taju. Tal õnnestub see muidugi umbes sama hästi kui kalmaaril programmeerimisõpiku kirjutamine, ent ta vähemalt yritab.
Loomulikult läheb säherdune raamat lõpu poole liikudes yha segasemaks. Prohvetid pole kunagi eriti selge jutuga olnud. Aga õnneks on Strossil piisavalt palju ideid, et lugeja võiks neid lustimiseks tekstist välja koukida, nii nagu Toots saia seest rosinaid otsis. Sujuv yleminek fyysiliste ja juriidiliste isikute vahel on ju hysteeriliselt lõbus ning kirjeldus sellest, kuidas automaatselt genereeritavate tytarfirmade laviiniga maksuametit hanitada, teeks rõõmu igale Äripäeva lugejale.

Eesti Ulmeyhingu sellesuisel kogunemisel anti "Accelerando" eest pidulikult yle tõlkeraamatu auhind. Ei ytleks, et Iris Jeletski tõlge just perfektne on; Alveri Onegini-tõlkega võrdlema ei kipu. Kõik inglise sõnad ei ole eesti keeles sama tähendusega, näiteks on inglise "balloon" eesti keeles mõnikord ka "õhupall". Samas on Strossi tõlkimine raske ylesanne ja selle kohta pole tulemus sugugi halb.

Tõenäoliselt oleks Eesti väljaandele kasuks tulnud korralik järelsõna, mis kirjeldaks Strossi filosoofilist tausta: transhumanismi ja posthumanismi vahekorda, singulaarsuse kontseptsiooni tõlgendusi ja muud seesugust. Vaatamata uhkusele e-Eesti yle ei seisa me just keset moodsa tehnoyhiskonna muutuste peavoolu. Ent nagu ytleb vanasõna, on pool vutimuna märgatavalt parem kui jaanalind katusel.

Arvustus Raamatumaailmast, 18.09.2010.

Suur raamat suurtest looduseuurijatest

„Suured looduseuurijad“, koostanud Robert Huxley. Kirjastus „Sinisukk“, 2009 


Juba esimesest pilgust võib ytelda, et Robert Huxley koostatud "Suured looduseuurijad" on suurejooneline ja muljetavaldav ettevõtmine. See visandab bioloogia või, kui piiritleda raamatu teema kitsamalt ja vanamoelisemalt, loodusloo ajaloolise arengu tähtsamate loodusloolaste elu ja tegevuse kaudu. Raamatusse on neid mahtunud 39. Kuid lisaks tekstile on silmapaistev ka kujundus: see on tehtud hoole ja armastusega ning 198 igati nauditavat illustratsiooni, pärit peamiselt Briti Loodusloomuuseumi kogudest, annavad raamatule olulise lisaväärtuse.

"Suured looduseuurijad" on kirjutatud vanas heas anglosaksi teatmeteoste traditsioonis, kasutades rikast keelt ja mahlaseid kujundlikke väljendeid (ning kaldudes kohati eufoorilisse entusiasmi, kuni yhes ysna lyhikeses lauses lk 82 kasutatakse sõnu "erakordne", "suurepärane" ja "võrratu"). Eestlasele võib see mõjuda harjumatult, kuid tulemuseks on niihästi mõnus kui ka hariv lugemisvara.

Raamat kuulub viimasel ajal ylimalt populaarsesse žanri, kus pikaajalisi protsesse - ajaloo, teaduse või tehnika arengut - kujutatakse neid mõjutanud yksikisikute kaudu. Sellises käsitluses on, mõistagi, omad ohud. Igasugune valik on alati subjektiivne ning kui kõige tähtsamate korral on vähe kahtlust, keda raamat peaks hõlmama, võib ometi vaielda selle yle, kui suures mahus ning millise nurga alt kedagi parasjagu kajastada tulnuks. Teisalt mõjub suurmeeste tutvustus isiksustena haaravalt. Populaarteaduse lugejale on kergem mõista teaduses toimuvat, kui selle tagant hakkavad kumama reaalsete inimeste elu ja seisukohad kogu oma inimlikkuses: arenedes vigade, raskete iseloomujoonte ning armsate kolleegide vastuseisu kiuste. Nii et kyllap on ka subjektiivsusel oma õigustus.

Oluline on seegi, et "Suured looduseuurijad" ei rahuldu triviaalsusega, nii nagu "50 seda" või "100 toda" tyypi raamatud seda kuritihti teevad. Suurte ja tuntud nimede vahel, keda iga haritud inimene nimetada oskab, leidub kyllalt neidki, keda igast õpikust ei leia, kuid kes siiski käsitlemist väärivad. Populaarteaduse tavapärastelt radadelt kõrvale kaldudes omandab lugeja märgatavalt mitmekesisema arusaama loodusloost kui tervikust.


 ***

"Suured looduseuurijad" on mahukas ning tehniliselt keeruline raamat, mis esitab nii tõlkijale kui ka toimetajale kõrgeid nõudmisi. Kas kirjastuse Sinisukk tõlkija Uta Saar ja toimetaja Krista Roose on suutnud neid nõudeid täita, selle yle võib soovi korral vaielda. Eesti kirjastustes peetakse tähtaegu sageli lähenevaks tsunamiks, mida pole võimalik väärata ning mille eest igayks peab end käepäraste vahenditega päästma; kui tegu on korraga mitmes keeles ilmuva tõlkega, mis trykitakse meie mõistes tohutus tiraažis näiteks Singapuris, on surve seda jäigem. Niisugune tööprotsess seab kvaliteedile paratamatult piiri, mistõttu on me praeguses tõlkekultuuris ysna tavaline, et originaalis suurepärane raamat muutub eestikeelses väljaandes keskpäraseks.

Ehkki "Suured looduseuurijad" sisaldab täiesti piisavalt vigu, et nende väljanoppimisega päev või paar ära sisustada, ei ole antud juhul asi siiski keskmisest hullem. Vähemalt lati alt läbi jooksmises ei tasu tegijaid syydistada. Kui tõlkija-toimetaja andsid oma parima ning see mõne lugeja jaoks kyllalt hea pole, on sel oma objektiivsed põhjused ning vaevalt oleks enamik meist suutnud samades tingimustes märgatavalt paremat tööd teha. Impressumist ei paista, et oleks kasutatud erialatoimetaja või ekspertide teeneid, mida Sinisukalt muidugi keegi ei ootagi.

Kui vigu kord juba mainitud on, tuleb mõned neist ka siinkohal näiteks tuua. Yks silmatorkavamaid probleeme on kohe alguses. Kreeka keel valmistab Eesti kirjastustele tihtipeale yletamatuid raskusi. Kohati tundub, et taas on jõudnud kätte aeg, mil usin skribent võib mõnes kohas käed taeva poole tõsta ning kuulutada: Graecum est, non legitur! Nii kummalisi keeli ei oska ju ometi keegi kirjutada. Lk 10-11 ongi Aristotelese ja Dioskoridese teostega hätta jäädud, diakriitikutega tähtede asemel on tyhikud, nt "Peri hyl s iatrik s". Edaspidi, näiteks lk 24 ja 33, on kõik siiski korras. Saavad kyll, kui tahavad.

Trykitehnilistele puudujääkidele sekundeerivad toimetuslikud: lk 7 allmärkuses on Erythrina asemel kirjutatud Erytrhina. Tõsi, ei tõlkija ega toimetaja pea tingimata oskama kreeka keelt. Nad ei pea ka teadma, kust tuleb sõna erytrotsyyt või nimi Eritrea. Ent hea toimetaja iseloomujoonte hulka peab kuuluma piisav kogus paranoiat, et tunda ära veaohtlikud kohad, mida vajaduse korral kas või mitu korda järjest yle kontrollida. Muidugi, "Suurtes looduseuurijates" on selliseid kohti pehmelt yteldes ohtralt, kuna raamatus kasutatakse arvukalt keeli läbisegi, samuti keerukat erialaterminoloogiat. Mõni ime, et võõrad diakriitikud sassi lähevad: lk 143 on Buffoni "Histoire naturelle" loomulikult "générale", mitte "genéralé".

Nagu tõlkekirjanduses tavaks, ei pääse me ka siin inglisepärastest antiiknimedest. Lk 20 tervitab meid Anaximander Mileetosest (tavaliselt Anaximandros), lk 23 mainitakse asulat nimega Stagira (vanakreeka kontekstis pigem Stageira) ja lk 40 germaani hõimu nimega "chaukid" (kui Cherusci on eesti keeles heruskid, võiks Chauci olla haukid). Lk 74 on Strabonist tehtud Strabo. Araablasedki saavad oma jao: š on haruldaselt keeruline täht, nii et kahtlemata on palju lihtsam kirjutada "Ibn Rushd" (lk 64).

Siit jõuame anglitsismide juurde. Lk 7 "kõrgelt spetsialiseerunud elukutse" taga näeb iga kogenud toimetaja fraasi "highly specialized". Eesti keeles ei kõnelda spetsialiseerumise kõrgusest, inglises kyll.

Lk 51: "Igaüks neist rõhutas erinevat botaanilise uurimistöö aspekti, ja see oli Fuchsi töö, mis teistest enam renessansiaja botaanika hilisemat kulgu mõjutas." Ahaa: "..., and it was Fuchs's work that..." Eesti keeles: "..., kuid Fuchsi töö mõjutas renessansiaja botaanika kulgu teistest enam."

Lk 51: "dramaatiliselt vastupidine". Lk 53: raamatu illustraatoreid nimetatakse "joonestajateks". Lk 60: Aldrovandi muuseumit ja kollektsioone "rikastati ... [tema] sõprade ... ringi poolt".

Lk 145: inglise "controversial" oma poliitiliselt korrektses kasutuses ei ole eesti keeles "vastuoluline". Inimese luustiku kujutamises loomade omade kõrval polnud ka 18. sajandil mingit vastuolu. Kyll oli see religioosselt ja ehk ka poliitiliselt problemaatiline. Sama kehtib inimese arenemise kohta yhisest esivanemast teiste loomadega (lk 216).

Lk 205 "uue loomariigi erinevate kategooriate süstemaatika" on yldlevinud halb stiil; juba algne different on sisutyhi. Sama yldlevinud loogika järgi võiks sõna "erinev" torgata iga mitmuse ette, nt järgmises lauses "eraldas need neljaks erinevaks ala-riigiks" (kirjaviga, ilmselt p.o "alamriik") ja ylejärgmises "erinevate evolutsiooniteooriate ideedega". Veel parem näide on lk 206, kus räägitakse "erinevate kihtide eristamisest" - eristada saabki ju yksnes erinevaid, mitte identseid kihte.

Mõnel pool on tõlge lihtsalt puntrasse jooksnud: lk 196, kus Lamarck "on seatud näiteks vastandiks järgmise sajandi teadusele", võiks olla pigem "on (näitena) vastandatud ...". Lk 220 kõneldakse "uue projekti ehitamise plaanist" ning lk 227 peaks "...end kavatsevate reiside jaoks ette valmistada" olema pigema "kavatsetavate" või isegi "kavatsetud".

Raamatu tagumises pooles, kus domineerivad tänapäevased Euroopa keeled, on vigu mõnevõrra vähem. Nende täieliku puudumise yle siiski kurta ei saa. Näiteks ei yhildu alati peatykkide pealkirjad ja lehekylgede päised. Nii seisab ptk "Carl Linné" päises "Carl Linnaeus" (ent mitte järjekindlalt latinistlik "Carolus") ja "Krahv de Buffoni" puhul seletamatu "Comte de Buffon" - jättes kõrvale eestimaise tava mitte pidada tiitleid eesnimedeks, kutsutakse viimast läbivalt "krahv de Buffoniks".

Enamasti on tegu siiski näpukatega. Seda näitab sama nime kirjutamine eri kujudel: lk 78 ja 81 Rober Hooke vs lk 99 jj Robert (nagu mõistagi peabki olema); lk 26 Theodoros Gazes vs lk 30 Theodoros Gazas; lk 33 Kretevas vs lk 34 ja 43 Kratevas; lk 40 Hispania Tarraconesis p.o Tarraconensis; lk 209 St. Lous p.o St. Louis; lk 224 John Hensolw p.o John Henslow jne.

Samasse kategooriasse kuulub lk 149 "Peeteri I". Loodetavasti on juhuslikud ka eksitused võõrnimede käänamisel: lk 152 Kalifornia, lk 148 "ründasid Bastille'i", lk 158 "et ta hiljem Institut'i kohale määrati". Viimane vihjab kyll ebakindlusele ylakoma kasutamise reeglites. Lk 205 "ühes uutest École Centrale'istest" on ilmselt lihtsalt segaduse tagajärg.

Puudust pole ka tavalistest õigekirjavigadest, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud: lk 11 "uurimiobjektide" ja "klassifikatiooni", lk 37 "rasestumivastase", lk 40 "valitsuajast", lk 68 "eristadest", lk 75 "renassansiaja", lk 143 "lugesjaskonnale", lk 158 "rentsenseerijad", lk 170 "indentifitseerides", lk 215 "rodroguese dront", lk 228 "magentilise", lk 229 "indentifitseeris" jne. Sõna "Indentified" lk 223 pildiallkirjas pärineb ilmsesti originaalist, ehkki ka selle vea võinuks tõlkes siiski parandada. Seda enam, et lk 222 suudeti sõna õigesti kirjutada.

Tõepoolest, isegi kõige haukasilmsem toimetaja ei tohiks automaatset õigekirjakontrollerit ära põlata - järelnoppimiseks on see kahtlemata kasulik. Samuti tuleks kasutada eestikeelset poolitusprogrammi, kuna ingliskeelsed programmid tekitavad vigu nagu "kollektsi-oonist" (lk 7), "funktsi-oonide" (lk 205) ja "inspiratsi-ooniks" (lk 222).

Lk 201 kaunistab veider fraas "tema töö on aluseks tegeliku perekondade sugukondadesse ühendamisel" - kui silmas ei peeta just mingeid erilisi "tegeliku perekondi", on siin lausestusviga. Lk 291 on pealkirjade lõppu kahes kohas jäetud tyhikud enne jutumärke. Lk 293 on ylearune koma H. Walter Lacki kirjes ning "on" vales kohas Brian W. Ogilvie' kirjes.

Ohjah.


***

Eestis synnib "Suurte looduseuurijate" laadseid mahukaid, ylevaatlikke ja rikkalikult illustreeritud raamatuid harva. Neid on kulukas nii kirjutada kui ka kirjastada, praegusel raamatuturul ei ole kuigi suurt lootust tehtud investeeringuid tagasi saada. Seepärast on ka niisuguste väljaannete tõlkimine tänuväärne. Muidugi, ilma vigadeta oleks parem. Aga parem olgu ikkagi pool rehkendust kui yldse mitte midagi.

Kes võiks olla selle raamatu sihtgrupp? Ehkki ilusat värvilist ja soravalt jutustavat raamatut võib nautida igayks, oleks sellest enim kasu noortel (või vanematelgi) loodusehuvilistel, kes ei põlga ära ka tykikest ajalugu. Jõnglasena vaadatakse eelkõige pilte, veidi vanemas eas loetakse teksti ja hiljem otsitakse siit näpuga järge ajades juba mujalt põhjalikumat infot. Kujutan ysna hästi ette, kuidas "Suured looduseuurijad" võib mõnd noort Durrelli innustada. Kui ta vanemad kõik koju tassitud ämblikud, hiired ja varblased välja kannatavad, on see ju suurepärane.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Loomaaednikud kuuluvad maailmale

Aleksei Turovski, Vladimir Fainštein, Mati Kaal „Nad kuuluvad maailmale“ Kirjastus „Kirilill“, 2010 

Olgem ausad - kolmele autorile vaatamata on "Nad kuuluvad maailmale" enamiku ostjate ja lugejate jaoks ikkagi Aleksei Turovski raamat. Mati Kaal on tuntud kyll, aga viimastel aastatel enam mitte niivõrd autori ja esineja, kui loomaaia direktorina, kes räägib rahahädast. Häda on aus ja jutt põhjendatud, ent kes sellest raamatuid ostab? Ja Vladimir Fainšteinile on see yldse esimene ylesastumine Eesti raamaturiiulitel. Tublid mehed ja toredad jutuvestjad kõik, kuid ostjaid tõmbab ikkagi Turovski nimi kaanel, nii nagu juba yle kymne aasta.

 

Turovski on Eesti kirjanduse raudvara, umbes nagu Andrus Kivirähk; tema nimi myyb igal juhul. Ses suhtes tasub neid mõlemaid hoida ja hinnata. Isegi kui keegi mõne konkreetse raamatu kallal nuriseb või leiab, et see kipub eelmist kordama, peab ta tunnistama mõlema mehe tähtsust yhes väga olulises mõttes: nad toovad inimesed raamatute juurde. Toovad teleka eest, kinosaalist ja videomängude juurest. Mõni, kes muidu yldse midagi ei loeks, võtab Turovski või Kivirähu ikka kätte - kui kõik teised on lugenud, peab ju ometi teadma, mis nende kaante vahel peitub. Kui vähegi veab, loeb siis ehk edasigi.
Sattusin ise selle raamatu otsa ilma igasuguse reklaamita ning avastasin järsku, et ehkki ma raamatureklaame yldiselt jälgin, möödus esimene trykk minu teadvusse mingit jälge jätmata ja teinegi on enamikust poodidest juba lõppenud. Kuuldavasti kõhkles kirjastus noil päevil, kas ikka tasub enne jõule kolmandat trykki teha - isegi juba palju ostetud. Eesti kirjastajatele tyypilise otsustusvõime valguses pole mingi ime, et iga Turovski raamat kipub ilmuma ise kirjastuses. Aga viimasel ajal tuleb neid nagu Vändrast saelaudu: igal aastal vähemalt yks ja tänavu isegi neli, kui arvestada ka venekeelset zoosemiootikakäsitlust.

Enamiku Turovski raamatute aluseks on hea jutuvestmisoskus, mida toidavad rikkalikud kogemused ja laiad teadmised. Ka "Nad kuuluvad maailmale" on eelkõige juturaamat: kolm autorit on vestnud lugusid Tallinna loomaaiast, selle loomadest ja töötajatest Ülo Russakule, kes need yles kirjutas ja raamatuks sidus. Lood on huvitavad, juhtumised mitmekesised ja iga autor andis ilmselt oma parima.

Kahjuks tuleb tunnistada, et kõik järgnev päris sama hea ei olnud. Ehkki impressumis on ära märgitud nii korrektor kui ka keeletoimetaja, kannatab raamat ikkagi toimetaja puudumise all. Ju arvasid mõlemad asjalised, et terviku eest vastutab keegi kolmas. Tõsi, otsesed näpuvead on enamjaolt välja roogitud, kuid stiilivigu ei ole keegi parandanud - ilmselt käis nende märkamine ka Russakul kui vana kooli ajakirjanikul yle jõu, Vene ajal käisid ta tekstid alati keeletoimetuse karmi silma alt läbi. Kohati võinuks võõrastel sõnadel selgitused kõrval olla. (Kes teab, mis on "voliäär"? Venekeelsed fraasid on õnneks siiski tõlgitud.) Lisame väiksemad lapsused nagu äpardunud masinpoolitus ("loom-aaia" on markantseim näide) ja kohati kummalise kujunduse ning saame tulemuse, mis lugemisrõõmu otseselt ei riku, kuid professionaalne välja ka ei näe. Ei teki tunnet, et kirjastaja teadis, mida teeb.

Samas on tekst ise ikkagi mõnus ja tõrvatilk meepoti väliskyljel, sestap võin paadunud loomasõpradele kinnitada, et ostmise juures kõhelda ei maksa. Iseasi, kui seda just Turovski enda mõne parema raamatuga võrrelda - kui valite, kas osta "Nad kuuluvad maailmale" või "Loomult loom", soovitan pigem viimast.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Raamatumaailma surm

Sain kurva kirja Aivar Soolalt, kes ytles, et Raamatumaailma ylalpidamiseks rohkem raha pole ja sestap paneb ta portaali 29. septemberist 2012 kinni.

Nukker lugu. Aga ega ma ise ka sinna kuigi tihti jõudnud pole. Eks teistega ole vist samamoodi. Kunagi, kui veel arvustamiseks aega leida lootsin, sain peotäie raamatuid eri kirjastustelt - mõni on siiani arvustamata. Piinlik ja paha, ent mis sa, hing, teed.

Ma ei kujuta hästi ette ka, mida peaks tegema, et säherdune asi Eestis tuule tiibadesse saaks. Ju on piisavalt vähe neid, kes oma eraviisilist lugemust yldse jagada tahavad, piisavalt palju neid, kes teevad seda mõnes suures välismaises portaalis, ja omajagu neidki, kellele see yritus yhel või teisel põhjusel tehniliselt ei istunud. Kes on juba mööda läinud ning nõuab eraldi liidest iPhone'ile või tahvelarvutile, kes maha jäänud ja peab arvustuste-märksõnade-raamaturiiulitega askeldamist liiga keeruliseks.

Ega lehtede raamaturubriigid ka just eriliselt õilmitse. Vaatasin eile korra Ekspressi, seal oli miski Helmete suguvõsa kokkutulek. Päevaleht on omaenda raamatute kiitmiselt läinud yle oma filmide kiitmisele. Postimehe seltskonnalisas on ka vahel natuke raaamatujuttu ja Sirbi arvustused on minu jaoks enamasti liiga kultuursed. Mis siis yhest pisikesest portaalist tahta? Kes seal kirjutama peaks ja kes kirjutatut lugema?

Nojah, igatahes ei tahaks ma, et mu Raamatumaailma kirjutatud jutud päriselt kaotsi läheks. Endalgi on mõnikord hea mõnd asja järele vaadata. Nii et kopeerin nad siia.

Valik kirjandusklassikat

Lihtsalt niisama.

J. D. Salinger "Ohutusnõudeid eirav maastikuvorm agrotööstuskompleksis"
W. Golding "Entomofauna religioosse kultuse objekt"
A. H. Tammsaare "Tippjuhti häirib mikrokliima"
L. Tolstoi "Symmeetriline konflikt ja pingelõdvendus"
G. Orwell "Autonoomne põllumajanduslik käitis"
A. Dumas "Turvameeste trio"
G. G. Marquez "Intiimsed emotsioonid epidemioloogilises keskkonnas"
W. M. Thackeray "Persoonibrändide presentatsiooniyritus"
F. Kreutzwald "Luterma tytarfirma"
C. S. Lewis "Kaslane, esoteerikateenuste osutaja ja furnituur"
M. Mitchell "Aerodynaamikast teisaldatud"
E. Vilde "Mäekyla lypsendiprodutsent"
J. Kross "Suverääni vaimupuudega patsient"
A. Kivikas "Onomastika skulpturaalsel pinnal"
F. Tuglas "Transmetroseksuaali Maa rotatsiooniperiood"
H. Lee "Eksekuteerida aviofauna esindaja"
A. Valton "Stabiliseeritud baasiga kommunikatsiooniliin infiniitsuse kontraarpunkti"
R. Kaugver "Nelikymmend tuleohtlikku valgusallikat"
K. Ristikivi "Spirituaalne alavalgustatud periood"
A. Gailit "Oksydeeruv myogennne muskulaarorgan"
J. Austen "Enese väärtustamine ja negatiivne eelhoiak"
W. Shakespeare "Võrdpäevsushetke oneiroloogium"

Toimetatud Eesti

Olen mõnegi tuttavaga aeg-ajalt arutanud, kui palju ytleb lugejale raamatu tõlkija või toimetaja nimi. Suhteliselt vähe vist, suurem jagu inimesi pole ju kuigi agarad lugejad. Tõlkijate ja toimetajate vastu on põhjust huvi tunda vaid neil, kes kas ysna palju loevad või ise raamatuid valmistavad. Vahel ei pane raamatupoed ja kirjastused raamatututvustuse kõrvale isegi autori nime, peetakse ylearuseks. Mis siis teistest tahta?

Tõlkijaid omakorda tuntakse rohkem kui toimetajaid. Neile antakse auhindu (ehkki pisikesi), algatatakse tõlkeprogramme (ehkki nõdrakesi), vahel harva ilmub ka tõlkekogumikke (mõne aja eest näiteks Harald Rajametsa oma). Tõlkijaid mainitakse ikka raamatuarvustustes, kui arvustaja just väga noor ja ullike pole; toimetajaid vaid siis, kui midagi tõsiselt viltu on läinud.

Samas on toimetajatel tugev pikaajaline mõju. Autorid ja tõlkijad kujundavad muidugi samuti keelt, ent toimetajad loovad selles yhtluse. Tihti ei passi ajakirjaniku või kirjaniku tekst toimetamata kujul yldse trykki lasta. Et muidu hea ivaga, ent äpardunud vormis juttu tõsiselt toimetada, on muidugi vaja tugeva stiilitajuga kogenud toimetajat, kes julgeks teksti muuta, kuid ei teeks seda yleliia.

Meil on selliseid olnud kyll. Kui mõne aja eest Linda Ruud suri, täheldas yks ta kolleeg, et Lindata näeks eesti luule ysna teistsugune välja, aga tema järelehyyded kogu kohalikus ajakirjanduses võinuks peoga ära katta. Legendaarseid toimetajaid on tänagi, ehkki vähe. Ja enamjaolt on need tundmatud legendid: tuntud ainult nende seas, kes aja- ja muidukirjanduse telgitaguseid teavad. Helju Vals võtab vahel ikka sõna, tema eeskujul mõni noorgi, kuid enamasti sulanduvad toimetajad vaikselt tausta ja lavale ei trygi. Eks seda ole nende palganumbritest näha ka.

Praegu on vana, nõukogudeaegse kooliga toimetajaist mõni veel alles, ehkki suurem jagu juba läinud või minekul. Mõni noor ja innukas filoloog võiks võtta kätte ning teha Eesti toimetajatest alguses bakalaureuse-, siis magistritöö ning lõpuks raamatugi. Korjata mälestusi nii kolleegidelt kui ka toimetatutelt. Kes keda ja kuidas mõjutas, milliseid jälgi jättis. Mismoodi näevad välja need kohad Eesti kultuuri- ja keeleloos, kuhu keegi tavaliselt ei vaata.

Kui hästi kirjutada, võiks sellest saada päris põnev raamat. Nimeks võiks panna näiteks "Toimetatud Eesti".

Lugu mungast, kes myys maha oma Ferrari

Elas kord munk, kellel oli Ferrari. Teised mungad mõnitasid teda seepärast pidevalt. "Kas Buddhal oli Ferrari?" kysisid nad. "Kas see ongi sõiduk, mis viib valgustusse?" irvitasid nad. "Pane oma numbrimärgiks MU," mõnitasid nad.

Munk pesi oma Ferrarit ega vastanud midagi. Kuid sisimas oli ta väga kurb. Ta teadis, et teised mungad on tema peale lihtsalt Ferrari pärast kadedad ning talle tegi haiget näha, kuidas nõmedus ja voorusetus nende hinged hukka viivad.

Yhel päeval, kui ta jälle oma Ferrari roolis punase tule taga oodates mediteeris, palus ta Buddhalt valgustust. "Mida teha?" kysis ta. "Oo halastaja Amitabha, vaata nende armetute olendite peale ja näita mulle, kuidas ma võiksin nad pimedusest valgusse tuua. Oo, Pärl Lootoseõies, anna mulle märk!"

Järgmisel hetkel peatus tema kõrval Lexus, mille roolis oli paks neeger. Neegril olid ees kullast päikeseprillid, kaelas jäme kuldkett, peas kullast pesapallimyts, suus kuldhambad ja ta naeratas silmipimestavalt. Siis näitas neeger mungale keskmist näppu, vajutas gaasi ning kimas kaugusse, otse punase tule alt läbi.

"Tänan sind, Buddha!" lausus munk. "Nyyd tean ma, mida pean tegema."

Järgmisel päeval kihas klooster suurest uudisest: munk, kellel oli Ferrari, oli oma auto maha myynud. Mõni arvas, et mungal oli aru pähe tulnud ning ta oli loobunud maise hiilguse otsingutest. Mõni uskus, et nyyd ostab ta midagi veel vingemat: eritellimusel käsitsi valmistatud Bentley, helikopteri või ookeanilaeva. Arutati ja oletati, piiluti altkulmu ja sosistati. Meie munk läks aga turule ja ostis sama neegri käest Uzi.

Pärast teised mungad muidugi kahetsesid, et nad nii nõmedalt käitusid, kuid siis oli juba hilja.


***

Ma ei ole kyll Robin Sharma raamatut "Munk, kes myys maha oma Ferrari" lugenud, kuid otsustasin siiski teha sellest oma versiooni. Ott Seppa tsiteerides: nagu nägite, polnud ju erilist vahet.

Päikesepoisid: Kingisoovitused

A: Kas X-le sobiks kinkida Kristiina Ehini luulekogu?
B: Ehinit? Miks ei, ikka võib.
A: Aga Triin Soometsa? Kas sa teda tunned?
B: Isiklikult mitte. Lugenud natuke olen.
A: Kas ta Y-le sobiks?
B: Kas ta tahab, et luule oleks ilus?
A: Ei, ta tahab, et luule oleks huvitav.
B: Hm. No siis võib.
A: Aga Elo Viiding?
B: Igayhele ta ei istu. Ilusast luulest hoiab ta ikka ysna kaugele. Samas, huvitav on ta kohe kindlasti.
A: Kalju Lepik?
B: No see on kindla peale minek. Lepik on Lepik.
A: Lepik on Lepik jah. Kas sul Kaalepi "Muusad ja maastikud" on?
B: See on see paks?
A: Jah, kõige viimane.
B: On. Väga hea.
A: Selle ma ostan siis endale.

Suitsukanajalajäljed kultuurirahva hinges

Sel ajal, kui teised lõunal käisid, lugesin mina värsket Vikerkaart, Kalev Kesküla erinumbrit. Oma kolm või neli autorit järjest meenutasid "Elu sumedusest" peamiselt seda, kuidas kultuuritoimetajad istusid Kalamaja rannas ning olid õllekõrvased suitsukanajalad toetanud värskele Sirbile. Ju need kanajalad meie kultuurirahvale hinge peale käivad.

Mulle ka. Mõtlesin - mis mõtlesin, tundsin! -, kuidas tahaks õlut ja suitsukana. Yksvahe olid kõik turud neid Meerikamaiste kaheksa- või kymnekoivaliste kanade suitsujäsemeid täis, Bushi koibadeks hyyti. Tõsi, toona sai neid ikka rohkem veini kõrvale järatud - õilis Monastõrskaja Izba, mille väärtusi Keskülagi korra avalikult kaitses, kui järjekordne kodanlasest veiniaadlik tudengite lemmikjooki põlastama kippus. Rahvasuu hädaldas, et kanad olla steroididest pungil, nii nagu neid tervisehysteeriaid ikka esinema kipub. Hädaldas kyll, aga täis suuga.

Ei ole nyyd enam odavaid kanakoibi, otsa said nad kõik ja uutel kanadel on ainult kaks jalga. Ei ole ka Kesküla.

Mis sest rääkida, lähemas perspektiivis ei ole õlutki. Lõunalt tulijatega oli juttu uhkest raamatuesitlusest: võidaks ju sealgi õlut ja suitsukana pakkuda, reedene päev toob Sirbi sõrmede pyhkimiseks ise kätte. Igati viisi- ja moodupärane yritusevorm, kirjandussegi raiutud.

Aga ei, kultuursed ollakse. Kirjandusega tegele vabal ajal. Ja kes seda Sirpi ikka loeb.

Tervisi teisest ilmast

Käisin eile raamatuesitlusel. Sirvimise põhjal tundub täitsa hea olema, eks millalgi loen põhjalikumalt läbi ning arvustan ka.

Yks noorsand tunnistas seal poolihääli, et kui ma hämarasse ruumi astusin, mõtles ta esimese hooga, et Kalev Kesküla tuli.

Ehk peakski hakkama inimestele Kesküla tegema, nii nagu Egon Nuter teeb Merd ja Andrus Vaarik Oravat. Kummitaks karsklasi ja kutsuks neid pattu kahetsema.

Elu niigi lyhike. Joogu parem veini, saab sumedam.