Friday, February 29, 2008

Suusatamisest ei tasu mitte rääkidagi

Vahel lähevad inimesed suure keelamisega ikka suisa jaburaks kätte.

ETV24 toob vahva uudise: Albu vallas on kohalikust suusakeskusest kõnelemine ära keelatud.

"Veebilehel maksab Valgehobusemäe teenuste ja toodete nimetamine kuni 3000 krooni kuus ja trükimeedias kuni 500 krooni kuus."
Kui ma siin nyyd kirjutan "Valgehobusemäe teenused ja tooted", kas ma pean siis 3000 krooni maksma? Või pean ma selleks kirjutama: "Kes mäe otsa ronida viitsib, saab sealt suuskadega alla lasta. St, kui lund on"? Ja kas ETV24 maksab ka?

Eks ta tegelikult õige ole. Kui pole talve, mis sest talispordistki kõnelda.


P.S. Samal teemal Kirjatsura ja Merlis Nõgene. Vallale meediakajastus missugune.

Wednesday, February 27, 2008

Rohkem depressiivsust, seltsimehed!

Olen saanud viimastel päevadel tagasisidet. Millest tagasiside räägib?

Tagasiside ytleb, et iroonia on ylearune. Tagasiside ytleb, et iroonia jääb tabamatuks, et keegi ei saa sellest aru. Tagasiside ytleb, et tekst peaks olema tõsine, kohati morn, võib-olla isegi kurvameelne. Tagasiside arvab, et enne kirjutama asumist oleks hea saada yks jalahoop kubemesse, siis tuleb tekstidesse just see õige toon.

Kas kirjutaja peaks tingimata uskuma, et lugeja on oluliselt juhmim kui ta ise? Mõeldes näiteks sellele, kuidas yhe lehenupsu peale kunagi LHV foorumites tõsimeeli selgitati, et mannat kevadel ei kylvata... ilmselt jah.

Millal seda mannat siis kylvatakse, sygisel või? Ega ta talirukis ole! Hea seegi, et makaronide asjus ei kobisetud.

Pyyan edaspidi tõsisem olla. Mis meenutab teist tagasisidet, mis ytles, et autoril võiks oma nägu olla. Vat sellega on kyll niisugune nukker lugu, et see näotu asi ongi minu nägu. Mul teist lihtsalt ei ole.

Kui mina sellega lepitud saan, kyllap saavad teised ka.

Tuesday, February 26, 2008

Google löögu meri kahte lehte!

Avastasin PetitionOnline'ist kampaania selle nimel, et Google Araabia lahe ära kaotaks.

Mõtlesin esimese hooga, et saudid tahavad kuiva jalaga Pärsiasse pääseda ning Google tundub neile ainus, kes võiks tehnoloogiliselt nii keeruka projektiga hakkama saada.

Siis, et see on mingi kaardifriikide nali. Et kui Google on oma kaartidelt India valitsuse palve peale hooneid kaotanud ja Kuu kaardi lähivõttes juustu näitama pannud, asi see siis laht likvideerida oleks. Samahästi võiks Itaalia saapal kaardi peal teise kylje keerata.

Alles teksti lugedes jõudis pärale, et ega mina ka Araabia lahte eriti kuskil kohanud ole. Räägitakse ikka Pärsia lahest. Ja palvekirja koostajate mure on sama: nimetage laht vanamoodi tagasi.

Nojah, edu neile. Ega soomlased ka seda tahaks, et meie ja nende vahel järsku Eesti laht laiuks. Ehkki vabariigi aastapäeva puhul võiks ju ettepaneku teha. Kõigepealt läheks PetitionOnline'i ja...

Monday, February 25, 2008

Sõnavabadus ja demokraatia. 90?

Eile alustatud jutt valmis täna. Aga sellest pole midagi, sest pidu kestab meite riigis aasta läbi, alles järgmisel aastal on pohmell ning kulude kokkuarvestus.

Alustuseks kommentaari kommentaar.
Ellakvere Toivo karvustab vendade Tarandite lehejutlusi.

Kaarel räägib oma Sirbis, Indrek on pidanud ruupori Hansult laenama.
Juttude endi ja kriitikaga on nii ja naa, ehkki suure osaga Toivo kommentaaridest olen nõus.

Mind huvitab päris tõsiselt, et kui vennakeste igatsusele vastavalt hakatakse mölisejatel suud kinni topppima, kes ja kuidas siis otsustab, kes möliseb? Minu tähelepanekute järgi möliseb tavaliselt see, kelle jutu sisu mulle ei meeldi. Ja nii igayhe puhul. Iga presidendi või parlamendisaadiku juttu nimetab keegi mölaks, ajakirjanikest rääkimata. (Eks see ole muidugi palga sisse arvestatud.) Järelikult sõltub tulemus eelkõige otsustaja eelistustest. Niivõrd kui ma olen lugenud Savisaare arvamusavaldusi Eesti ajakirjanduse teemadel, paneks tema enam-vähem kõik suured lehed kinni. Aga ega ta ainuke pole.

Kes võõraid arvamusi ei kannata, suleb praegugi kommenteerimisvõimalused (kes käskis seal neid kommentaare lugemas käia, Kaarel?) või kaebab regulaarselt lehti kohtusse. Ja kõige "kollase" ning "mölavabrikute" keelamine on varsti juba sama populaarne kui nende tarvitamine. Kui kommentaariumites juba ei lärmata nende sulgemise nimel, tuleb ilmselt vaid veidi oodata. Jabur.

Mitte, et ma ise neis eriti käiks. Pigem hoian eemale. Samas ei näe ma põhjust, miks teised sama ei võiks teha. Filatelistide või keevitajate erialane vestlus ei paku mulle ka midagi, ent ma ei roni nende koosolekule, et siis nõuda selle lõppu ja ärakeelamist. Pigem meeldib mulle Voltaire: ma ei taha kõigi keelamist, kellega ma nõus pole. Nii oleks ju hirmus igav.

Eriti meeldis mulle aga loo lõpp:

P.S. "Sest demokraatia on Eesti omariikluse 90. sünnipäeva eel niivõrd kinnistunud, et …"
Ei ole.
Ei ole jah, paraku. Harjumuspäraste asjade puhul on inimestel ikka kalduvus uskuda, et need kestavad igavesti ja on omal kohal ka siis, kui me neid parasjagu ei vaata. Ainult et demokraatia on nagu potilill: võib olla omal kohal, ent hooldamatusest ära kuivanud. Ja ega me temaga tegudes ka eriti harjunud ole, rohkem ikka sõnades.

Eha Komissarov arvab intervjuus Postimehele suisa, et demokraatia jääbki unelmaks:
Pool oma elust olen veetnud ebademokraatlikus ühiskonnas ja saanud sealt kaasa ilmselt mitte kõige pädevama visiooni, milline võiks demokraatia olla. Moto "kõik rikkaks ja edukaks" ei ole demokraatlik, sest see ei ole reaalne. Tegelikkuses on koledaid, rumalaid, andetuid ja õudselt palju keskpäraseid. Kurb on vaadata, et ühiskonnas on neid, kes haibivad selliste ulmade tootjaid.
Olen viimasel ajal lugenud hulgaliselt kõikvõimalikke tulevikuprognoose. Yhe visioon on uhkem kui teisel: ökoloogiline majandus, piirideta maailm, unelmate yhiskond. Paraku ei arvesta visionäärid sellega, et igayks ei säragi. Jah, suure osa inimestest saab mingil alal või viisil särama panna, kui nendega väga hoolikalt ymber käia ning varakult pihta hakata. Meie yhiskond seda siiski ei soosi, praktikas ei ihka keegi tuima liinitööd kaotada. Ja alati jääb mingi osa neid, kes tunnevad end oma sotsiaalsel positsioonil halvasti, kuid ei oska, jaksa, julge või suuda seda muuta. Head uut ilma ei tule kõigile kunagi, kyll võiks mõelda, kuidas saaks ilm võimalikult paljudele vähem halb. Minul selleks retsepti ei ole, on vaid mõningad aimdused ning nimekiri mõnest asjast, mis kindlasti ei tööta.
Väljastpoolt vaadates läheb meil ilmselt aga väga hästi. Mul on viimasel paaril aastal olnud Vene kunstnikega kokkupuuteid ja nad on käinud meil Kumus ja öelnud, kas te ise ka aru saate, kui hästi teil läheb, Moskvas ei ehitata meile mitte kunagi niisugust maja.

Me käime läbi unikaalset teekonda, meil ei ole kellestki eeskuju võtta ja usun, et paljud kardavad, et kas see hetk on juhuslik mull ja me kukume põhja tagasi, või on see midagi kindlat.

Minu jaoks on kohutav asjaolu, et meie vaikiv ajastu peegeldab Venemaa vaikiva ajastu kättejõudmist. Me kinnitame, et meil pole midagi Venemaaga ühist, aga teeme tema järel läbi samu protsesse.
Me kipume yldse endasse sulguma ning kinnitama, et meisse puutuvad kogu välismaailmast yksnes meeldivad asjad. See on muidugi väga inimlik. Sama teevad USA isolatsionistid, mõne eestlase lemmik Ron Paul sealhulgas, kes kutsuvad yles lahkuma rahvusvahelistest organisatsioonidest; Euroopa Liidu ja ta liikmesriikide juhid, kes peavad nääklemist tähtsamaks yhtsest välispoliitikast, majandusest ja sõjandusest; ajakirjanikud ja lugejad, kelle arvates on väikeettevõtte majandustulemused tähtsamad kui võimalik sõda Euroopas.

Mis puutub maailm meisse? Meie elu on ju ikka samasugune nagu ta viimasel viiel päeval/kuul/aastal, see tähendab igavesti, olnud on. Ja sellel pole midagi yhist meie ebameeldivate naabritega: USA-l Mehhikoga, Euroopal Araabiamaadega, Eestil Venemaaga.

Halvad asjad on ikka kuskil kaugel. Olen ka ise enam kui yhes organisatsioonis, mille juhid SWOT-analyysist SO-analyysi teevad, poetades nõrkused ja ohud vaikselt lugemata paberikorvi. Mis võiks panna inimesed nii arutult käituma? Ikka seesama põhjus: toores hirm muutuste ees.


***

Yks Peeter räägib, et Eesti on palju vanem kui 90.

Täitsa tõsi. Aga see on yldlevinud viga. Inimesed kujutavad millegipärast ette, et maa ja riik on lahutamatud nii meie mõtlemises kui tegelikkuses. Kellele meeldib maa, see läheb kindlasti ka riikliku atribuutika peale kohe kiima.

Kes ytleks otsesõnu, et jõed ja järved, kynkad ja metsad on koledad? Järelikult pead sa armastama palavalt põhiseadust, presidenti (kui inimest, institutsiooni ja aurikut), riigikogu ja selle liikmeid, ministeeriume, iga seadust ja pisematki määrusekribalat, Euroliidu nõuete kohalikke rakendusi, politseid, politseinikke ja vajaduse korral rakendatavat politseivägivalda, sõjaväge ja ajateenistust, vanglaid ja vanglaametnikke... Miks?

Maa ja riik on kaks ise asja, rahvas ja keel sinna kõrvale kolmas ja neljas. Isegi kui hommepäev tuleks võõras vägi ja tapaks maha kõik elanikud raukadest rinnalasteni, ei teeks see maale suurt muud kui et annaks suurema koguse orgaanilist väetist. Ja see pole yldiselt kõige arukam meetod territooriumi hõivamiseks.

Sellist loogikaviga rakendatakse põhjendamiseks, miks riik (ja selle esindajad) ei peagi midagi tegema, et riik elanikele meeldiks. "Kui ei meeldi, minge minema!" on ametnike ja poliitikute suus enam-vähem igapäevane fraas. Arvestatakse eelkõige sellega, et ei lähe nad kuhugi. Pole julgust, pole pealehakkamist, pole keeleoskust ega raha. Kinnisvara, pere ja suguvõsa, harjumused, mälestused ja mugavus hoiavad kinni. Kergem on lõuad pidada ja edasi teenida. See tähendab aga, et tegelikult on rahvas nagu savi, millest võib voolida, mida iganes: auto, maja ja purjejahi, kas või trooni Suurele Juhile ning järi, millele jalgu toetada.

Seepärast ongi demokraatiaga nii, nagu on. Kui jutt käib otsustusõigusest ja teiste elu korraldamisest, on kõik asjalised Päikesekuningad. "Riik - see olen mina!" Kui aga valimised tulevad või ajakirjanik aru pärib, on riik Nemad Seal. Mina? Mind polnud yldse kohalgi. Olin... ei, ei olnud puhkamas ega välismaal. Kohtusin hoopis valijatega. Just. Mina kohtun kogu aeg, mind lihtsalt hirmsasti huvitab valijate arvamus, Nemad seal muidugi ei käi kunagi valijate jutul. Populaarseid otsuseid teen mina, ebapopulaarsed Nemad. Ja kui vastus antud ning valimised läbi, läheb kõik vanas vaimus edasi. Litsid löövad litsi, vargad varastavad, pööbel sööb heinu.

Tagasikutsumismehhanismid? Otsedemokraatia? Referendumid ja rahvaalgatused, mil oleks enam jõudu kui vaid "õigus nõu anda"? Oh, olge nyyd, milleks. See on ju puhas populism.

No sel juhul palju õnne meile kõigile kõigi poolt!
Aitääääh.

Sunday, February 24, 2008

Jeee! Kalkun võitis!

Nagu edastas agentuur WTF, võitiski Eurovisiooni eelvooru Iirimaal minu lemmik kalkun Dustin.

Nyyd läheb Hanrahani rõõmuks Serbiasse tapale neli kalkunit, yks Iirimaalt ja kolm Eestist. Mina hoian muidugi omale pöialt. Mitte omadele, mis te's mõtlesite. ;)

Kivirähule peksa ja raha!

Kivisildnik jälle viriseb. Põhjused kõik tuntud ja teada: rahvas ei loe dostojevskit, atra ei taha ka keegi vedada, raha ei ole ja ka ilm on allpool keskpärast. Põhjused reaalsed, virin samuti. Uudisväärtus puudub.

Kommentaarides edstab Liizakazz aga põneva ettepaneku:

nagu mu ärimehest tuttav ütles, aga ärimeestel on ju raha niigi, kirjanikele peaks seda antama mitte ajakirjanikele, kes nagunii seda teenivad.
Arvestades, et töövõimelises vanuses kirjanikud jagunevad meil aja- ja koopiakirjanikeks (muude elukutsete esindajaid napib), on Liiza ärituttava ettepanek kergelt skisofreeniline. Anname ajakirjanik Kivirähule peksa ja võtame raha ära, siis kutsume kirjanik Kivirähu tykkis verise ninaga jälle pyyne peale ja anname pidulikult raha tagasi?

Kõlab huvitavalt. Aastapäeva puhul võiks seda suisa kaks korda teha. Ja ETVs yle kanda.
Verd ja raha on ikka tore vaadata.


P.S. Sirbis viriseb Kivisildnik veel pikemalt.

Kõik on hea ja õige. (Või, noh, vähemalt osa. Huumorit ma kyll loomastumiseks ei pea, vaatamata rotikõdistamisvideole blogtree edetabeli tipus.) Aga ikkagi on tunne nagu mõnd Waltari romaani lugedes: kolm korda lyhemalt oleks parem, viis korda lyhemalt suisa hea. Kultuurivirina õige vorm on haiku.

Ja, muuseas, yks haiku. Mitte raamatutäis. Kasutagem sõnu ja paberit säästlikult.

Saturday, February 23, 2008

Millega tegelevad eesti teadlased välismaal?

Irve kirjutas kunagi sellest, et ajakirjanduse põhjal tundub, nagu oleksid teadlased mingid veidrad valgetes kitlites mehikesed, kelle askeldused lihtinimestele eranditult jaburad tunduvad. Kord loevad nad, mitu muna mahub kilekotti, kord mõõdavad, kui raske täpselt on leida nõela heinakuhjast. Tore, kuid kummaline.

Eesti teadlased pole kolleegidest teps mitte halvemad. Aitäh Mati Soomrele, kes pani oma artiklisse Maalehes lingi näitlikule videole. Seal nimelt kõditab USA Bowling Green State University emeriitprofessor Panksepp poolteist minutit järjest rotti.



Ei, ma saan aru kyll, et Panksepa tööl on mõte sees. Aga vahva on see video ikkagi. Ja ka rottidel tundub täitsa lõbus olevat. :)

Thursday, February 21, 2008

Yks ysna kummaline lugu


Aga mulle meeldis.

Kas sa usaldad oma panka? Aga kas peaks?

Yks poolteist kuud vana uudis ka. Blogistaar ja endine Microsofti tehnojutlustaja Robert Scoble visati Facebookist välja, sest ta pyydis sealt roboti abil oma sotsiaalvõrgustikku alla laadida. Lärmi rohkem kui rubla eest. Blogardid järeldasid, et mõni kompanii ei kõlba ikka kuhugi. Tõsi ta on: inimese andmed peaks loogiliselt võttes kuuluma talle, mitte kaustale, kuhu ta need pannud on, või siis kaustatootjale.

Minul on andmemajandusega väga mitmepidiseid kogemusi. Tartu Ylikooli raamatukogus pidin kunagi aastate kaupa oma aadressi muutma, ikka ei saanud muudetud. Millegipärast oli teenindaja arvates kõik korras, kuni järgmisel kylastusel selgus, et kõik on ikka vanamoodi. Nojah, pole ka suuresti minu mure, kui nad arukalt käituda ei soovi. Kirjutagu mulle kas või Burundisse.

Pankadega on hullem. Kui pank ei suuda aru saada, kus sa elad, mis on su aadress või kas sa oled oma õppelaenu ära maksnud, võib see hakata su elu yhel hetkel ysna vastikult mõjutama. Õnneks pole asi viimasel ajal väga hull olnud, kuuldavasti vahel siiski juhtub. Kohtutäiturid ei kõlba kyll kuhugi, yhe Anne Böckleri nimelise äbarikuga jamasin käendatud õppelaenu pärast mitu aastat. Lõpuks lõin käega ja maksin selle lihtsalt veel kord kinni, ehkki laenaja ise oli seda juba yks kord teinud. Närvid on rohkem väärt kui raha.

Hoopis häiriv on lugu siis, kui lehetellimustega midagi ära vusserdatakse. Kusjuures tänu igasugustele pakettidele ja eri lehefirmade segastele arvetele ei saa lõpuks enam sellestki aru, kas ajasid ise midagi sassi või on käkk ikkagi kellegi teise keeratud. Mulle tuleb juba teist aastat kaks Akadeemiat, Digi sain kuidagi yhe peale kärbitud. Isegi kui usud, et sina maksnud pole, tobe on ju ometi. Riiulis võtab ka ruumi. Ja sellise asjaajamise juures ei julge midagi tyhistada kah, äkki ei tule siis yhtegi.

Mõni asutus jälle kujutleb, et kõik vähegi kättesaadavad isikuandmed on Issand loonud neile volilt pruukimiseks. Hiljuti kirjutati lehe tagakyljel kodanik Raivo Heinast, kes on saanud mõne aastaga 200 000 krooni, myyes inimestele taevatähti. Minu postkasti spämmisahtlit risustab ta ka. Veel häirivam on keegi venelane, kes propageerib eri nimede all mingeid Moskvas toimuvaid seminare: raamatupidamine, kulujuhtimine, strateegiline planeerimine... Oeh. Ma pole kakskymmend aastat Moskvas käinud, ei lähe ka selle pärast.

Kui andmetega nii "hoolikalt" ymber käiakse, miks peaksin ma uskuma, et nendega muus suhtes usinamad ollakse? Mis peaks mind veenma selles, et järjekordne asutus, kes mu isikukoodi ja vanaema kinganumbrit nõuab, neid suvalisse kohta vedelema ei jäta või yhel hetkel mõnel täiesti ootamatul viisil ei kasuta? Ei ole ma tänini seesugust põhjust leidnud ja arvatavasti ei leia ka.


P.S. Lootus oli ennatlik. Vaatamata lugematutele kirjadele ning telefonivestlusele tellimiskeskuse tytarlapsega tuleb mulle ikka kaks Digi. Egas inimene massina vastu saa.

Wednesday, February 20, 2008

Miks Sirp, Maaleht ja Ekspress sakivad?

Yks pisiasi hakkas sedavõrd häirima, et kirjutasin ta hinge pealt ära. Tähtsamast jõuab teinekordki jutustada.


***

Vanasti armastasid mõned inimesed endale veebilehti kõvakettale salvestada. Mõni printis välja ka. Eks sellised kombed ole rasked surema, ent uuemal ajal kiputakse leitud lehekylgi pigem märgistama. Olgu brauseri bookmark'idesse või favoriitidesse, olgu del.icio.us'e või muu säärase abivahendi kaudu.

Paraku ei ole see paljudele veebitreialitele pärale jõudnud. Arvestades Eesti online-lehtede yldise inimvaenulikkusega, pole ses muidugi midagi yllatavat; mõnigi veebidisainer vääriks Haagi tribunali. Ma tean seda kyll. Ja ometi käib niisugune jama ikka ja jälle närvidele.

Brauseri kõige ylemisemas servas on väike vahva riba, kus on kirjas, kus veebihuviline parasjagu seikleb. Minul ytleb see praegu "Blogger: Hajameelne - Create Post - Mozilla Firefox". Sealtsamast võtavad ka veebimärgendusvahendid oma sissekannete pealkirjad. Ainult et mida neil sealt võtta on?

EPL kasutab fraase nagu "Olümpialootus Kristjan Rahnul lasub kahtlus bordelliäris - Eesti Päevaleht Online". Artikli pealkiri ja lehe nimi. Tore. Ainult autor võiks veel kuskil olla, samas pole see uudiste puhul eriti tähtis. Arvamuslugudele on see juba lisatud: "KAIRI KASEARU: Kas vabaabielu vajaks reguleerimist? - Eesti Päevaleht Online". Tubli. Õhtuleht talitab samamoodi: "Evelin Ilves on endise mehega sõber praegugi - SL Õhtuleht".

Postimehe arvates on kõige tähtsam tema nimi: "Postimees: Jalgpalli Meistrite liiga". Sama usub Äripäev: "aripaev.ee - Noole kinnisvarafirmal on võlg kaelas". No neile võib see tähtis olla, minu kui lugeja jaoks on info olulisem kui selle kandja. Aga ka niisugune lahendus ajab asja ära.

Paraku on linke andmebaasi lisades ypris ebamugav artiklite pealkirju ja autoreid käsitsi kopeerida. Ja nii jäävad ysna vastikult meelde need lehed, mille tegijad pole aru saanud, mis kummaline riba ekraani ylemises otsas ikkagi virvendab.

Sirp ei raiska ruumi ei Hanno Kompusele ega jutule kodu osast isiklikus ja yhiskondlikus elus. Kõige tähtsam saab öeldud lyhidalt: "Kultuurileht SIRP". Milleks sisu, milleks autor? Lugejate massid tormavad ju pelgalt selle nime peale. Ja kui kaasautorid on intelligentsed, ei tohi lehetegijad neid varjutada. Sirbi koduleht on muidugi yldse pornograafiline.

Maaleht hoiab kokku ka epiteetide arvelt. "Maaleht" - lihtne ja lakooniline. Kahjuks ei peitu lihtsuses alati ilu.

Delfi tegijad on internetis ka varem käinud, nemad matkivad Postimeest. Tubli. Ka muidu äpardunud blog.tr.ee saab veebipealistega hakkama. Jah.ee-l on seevastu alaväärsuskompleks, seal korrutatakse vaid omaenese nime: äkki jääb kellelegi silma? No ei jää. Ja ka Ekspress on paraku synniaastasse kinni jäänud. Oma nimi ja kõik. Suurte asjadega - näiteks IPOga - saadakse hakkama, pisikesed käkitakse ära. (Kahju, muidu ta mulle meeldib. Ainus leht, mida tõesti aastate kaupa olen tellinud.)

Yldpildil pole väga viga, ent yksikud käkerdised rikuvad alatasa tuju. Mida siis teha? Yks võimalus on selliseid kohti mitte kylastada. Teiseks võib neid mitte märgendada. Internet on suur ja lai, huvitavaid paiku kõik kohad täis. Ja kui inimese töö seisneb suuresti info yhest hunnikust teise tõstmises, vajaduse korral detailide kiires leidmises ja kasutamises, pole mingit põhjust enda elu vabatahtlikult vastikuks muuta. Selliseid, muuseas, on tänapäeval palju ja aina rohkem. Ning mida vähem mõnd lehte lingitakse, seda vähem inimesi neid linke mööda tuleb. Ehk annab see ajapikku ka reklaamikäibele tunda ja sunnib kombeid parandama.

Või siis ei muutu miski, ainult enda elu on lihtsam ja närvid korras. Saavutus seegi.

Kolm punkti

Millegipärast on levinud uskumus, et kolmikpunktid teevad teksti tundelisemaks, seega kaunikõlalisemaks ja kunstipärasemaks, autor aga näib neid kasutades intelligentsem. Paljud noored luuletajad topivad neid tekstis suvalistesse kohtadesse, samuti tunnen ma isiklikult yht muidu täiesti arukat muljet jätvat kirjatsura ning ka yht kunstnikku, kes teisi lauselõputähiseid ei tunnistagi. Olid nad ehk kooliajal pikalt haiged, kui kõik teised hyyumärki, kysimärki ja punkti õppisid? Ei tea. Aga sihuke häda neil on.

Sina ju nii ei tee, armas lugeja? Eks?

Tuesday, February 19, 2008

EPL: Vähem teades on lihtsam elada

Pealkirja "Milleks meile Muhamed" all kirjutab Erik Rand tänases EPL Offline'is järgmist:

Taanis elab 250 000 moslemit, mis moodustab 5 protsenti kogu rahvastikust.

"Me jätkame integratsiooni ning kogukondade vahele sildade ehitamist. Kui te ei tea, kes on Muhamed, siis palun lugege tema kohta," rääkis üks Kopenhaageni tähtsamaid imaame intervjuus BBC-le.

Eelmainitud tsitaadi põhjal tekib küsimus, et kes keda integreerib? Kas moslemid tulevad taanlasi ning teisi õhtumaa rahvaid oma kogukondadega lõimima?

Miks eurooplane peab oma kodus selgeks tegema, kes on Muhamed ning millised on tema teened meie ees?

Viimastel nädalatel taas lahvatanud Muhamedi pildiskandaal oli järjekordselt tõestuseks, et midagi on mäda Euroopa immigratsioonipoliitikaga. Moslemid ei saa aru, mida tähendab sõnavabadus ning eurooplaste püüded seda selgitada paraku vilja ei kanna.

Tekib küsimus, kes kehtestab mängureeglid Euroopas?
Miks peaks ykski enamus tundma huvi mõne mõttetu vähemuse vastu? Miks peaks valged ameeriklased teadma midagi mustade muusikast? Miks peaks eestlased oskama yhtki venekeelset sõna või teadma, kes kurat see Puškin sihuke oli? Miks peaks luterlane või ateist katoliku või õigeusu kirikusse sisenedes mytsi peast võtma? Milleks meile eestikeelne koraan või Lotmani "Vestlused vene kultuuriloost"?

Tõepoolest: milleks?

Viisakusest? Eneseväärikusest? Laiema silmaringi huvides? Soovist mõista kedagi, kes sinust erineb?

Mis mõttes - "eneseväärikus"? Millega seda veel syyakse?

Integratsioon ehk lõimumine tähendab, et osapooled pyyavad teineteist tundma õppida, teineteisest aru saada. Assimilatsioon tähendab, et väiksem unustab võimalikult ruttu oma keele ja kombed ning pyyab saada suuremaks. Venelased eestlasteks, eestlased sakslasteks. Integreerumine on kahesuunaline, integreerutakse koos. Assimilatsioon on yhesuunaline, suurem assimileerib väiksema. Mulle tundub juba mõnda aega, et meil valitseb terminoloogiline segadus. Eestlased ei soovi integratsiooni, nad soovivad venelastest vabaneda, nad endaks muuta, ära syya.

Me oleme enamus ja sellest meile piisab. Ning Euroopas on peaaegu kõiki teisi rahvaid enam kui meid, seega ei pea nemad meist huvituma. Maailma mastaabis aga ei tohiks meid yllatada, kui hiinlased imestavad, miks me hiina keelt ei räägi.

Suurrahva asi. Oleme vaimult kyll väiksed ja väiklased, aga eks me teeme selle kõik jõuga tasa.

Iirimaa kuulsaid poegi, vol 5: mälumäng

Kes on see ilmakuulus iiri rahvamuusik ja rahvuslane, kelle laulus on selline salm?

You Anglo pigs and Scotties
sent to colonize the North
You wave your bloody Union Jack
Well you know what it's worth
How dare you hold for ransom
a people proud and free?
Give Ireland back to Irish
send the British back to sea
Sõnade autoris ma päris kindel pole.

Youtube'ist sama laul Eire Ogi esituses. Mulle meeldib see lugu rohkem kui U2 mõnevõrra kuulsam samanimeline. Nii muusika kui ka sõnade poolest.



Õige vastuse panen hiljem kommentaaridesse.

Monday, February 18, 2008

Miks aeleja ei tohi olla lõtv?

Yksvahe võttis Tartu Noorte Autorite Koondis miskipärast seisukoha oma kahe liikme yhise blogi suhtes. Hunt minu poolest Inno, NAKi ja Irjaga - tehku, mis tahavad, ei ole minu asi -, aga kommentaarid köitsid mu tähelepanu.

Yks fraas hakkas mind puhtfilosoofiliselt huvitama: "liiga lõdvalt yhest voodist teise aelejad" nimelt. Kui lõtv aelemine on liiga lõtv, mil määral aelemist on parasjagu ja kas lõdvale aelemisele vastandub lõtv valvelseisang või sportlik aelemine? Kas selles viimases võistlusi ka peetakse? Ja, last but not least, kui ma hommikul vedelen voodis kella kymneni ning kolin seejärel veel tunnikeseks diivanile, kas ka mina aelen siis liiga lõdvalt yhest voodist teise?

"Eetika eesti moodsas rahvausundis" oleks vist selliste kysimuste uurimiseks õige teema. Sobiks kellelegi, kes jõlgub rahvaluule ja filosoofia piiril. Mitte, et ma mõnd niisugust nimetada oskaksin, paraku.

Sunday, February 17, 2008

Söö seda, mis sa oled

Mõne aja eest käratas Skeptik ysna kurjalt peale Rohelise Liikumise kampaaniale loosungi all "Oled see, mida sööd". Mõtlesin juba toona, et asi näeb natuke naljakas välja. Olen kyll viimane, keda skepsisevaenulikkuses syydistada, samas meeldib mulle ka myydiline mõttelaad. Jälgin huviga nii modernset mytoloogiat kui ka vanade myytide liikumist läbi ajaloo tänapäeva.

Igatahes ei nõustu ma Skeptiku jutuga, et "see hyydlause on atavistlik jäänuk inimkonnale omasest maagilisest mõtlemisest" - maagiline ja myydiline mõtlemine (need kaks pole päris samad) on inimestele yleyldiselt omased ning ei kao nii pea kuhugi. Vähemalt mitte enne seda, kui inimesed ise kaovad või millekski hoopis teiseks muutuvad. Nii palju ma progressi ei usu, et Levi-Straussi kombel "metslasi" ja "kultuurrahvastest" eristada ja hierarhiasse seada.

Ning ERLi kampaania puhul on niikuinii tegemist pelgalt metafooriga. Luua endale puuslik ja see siis maasse trampida on vana retooriline nõks, märksa demagoogilisem kui metafoorikasutus. Ykski ERLi liige ju ei usu, et ta kapsast syyes kapsaks muutuks. Mis mõtet on rynnata metafoore?

Kogu loole keeras aga uue vindi peale viimane Eesti Loodus. Seal on tore intervjuu loomafysioloogi Mare Lõhmusega, kes tudeerib Kanadas järeldoktorantuuris hormoonide mõju kaladele. Varem on ta pikalt tegelenud lindudega. Muuhulgas on juttu ka stressihormoonidest. Tsiteerin seda nyyd blogipostituse kohta yle mõistuse pikalt.

Mitmeti on lääne inimesed loonud endale eluviisi, mis sarnaneb puuri pistetud linnu omaga, kel pole võimalik stressi tekitaja eest põgeneda ning kes selle pärast kannatab kroonilise stressi all. Looduses leidub kroonilist stressi harva. Seevastu on aga läänes stressisöömine väga suur probleem. Selle mõjul ladestub tervisele väga ohtlik kõhupealne rasv. Milles on asi? Sisuliselt on kortikosterooni ja kortisooli ylesanne valmistada kiiresti võimalikult palju vaba suhkrut, et jätkuks energiat vabaneda stressitekitajast. Kui lindu keegi ryndab, siis kortikosterooni mõjul vallandunud suhkru toel suudab ta põgeneda. Kui ta on eemale jõudnud, siis stress taandub ja arvatavasti suunab kõrgendatud kortikosteroon teda nyyd kiiresti syya otsima. Täpselt samamoodi nõuab ka kroonilises stressis inimeha sysivesikuid kiire suhkru tekitamiseks ning see tekitab söögiisu. Kuna inimesed ei anna endale võimalust stressist vabaneda, tekitab see pikapeale ylekaalulisust. Yks kiire viis suhkrut juurde saada on lagundada lihsatikku ja ka seda teevad nii kroonilises stressis inimesed kui ka puurilinnud.

Tähendab, looduses annab kortikosteroon kehale märku, et on oodata fyysilist koormust. Ent inimese häda on see, et tegelikult fyysilist koormust ei järgne?

Täpselt. Nii hävitabki kroonilises stressis inimene oma lihastiku ja on pidevalt näljane, sissesöödud suhkruga pole aga tavaliselt midagi peale hakata ja see ladestub kõhupealse rasvana.

Aga mingem lindudega edasi. Tahtsin näha, kas neil lindudel, kes kipuvad Mehhiko lahte yletama, on kortikosterooni tase kõrgem kui neil, kes veel ei tiku. Võtsime vereproove ja selgus, et nii ongi. Imetajatel oli näidatud, et kortikosteroon suurendab söögiisu, tahtsime katsetada, kas ka lindudel. Systida seda hormooni ei saa, lindu kätte võttes tõuseb neil kortikosterooni tase lihtsalt hirmu tõttu ylimalt kõrgeks ja kui seda siis veel lisada, on tulemus juba kaugel loomulikkusest. Seepärast systisime hormooni jahumardika vastsetesse, keda linnud väga armastavad. Söötsime neid vastseid rasvatihastele ja selguski, et võrreldes lihtsalt soolalahusega systitud vastseid söönud lindudega muutusid hormooni saanud aktiivseks ja näljaseks.


Siinkohal meenub palju kuuldud jutt, et inimestel oleks tervislik tarvitada toiduks loomi, kes on elanud ja tapetud stressivabalt. Teie katse justkui kinnitaks seda: kui toit sisaldas palju stressihormooni, siis muutus ka seda söönud lind rahutuks liigsööjaks.

Katses kasutatud hormoonikogused olid muidugi ebalooduslikult suured, kuid tõetera võib siin olla kyll. Kortikosteroon kui rasvas lahustuv hormoon tõesti imendub läbi mao- ja sooleseina verre, sellel meie katseplaan ju põhineski. Samuti teised steroidhormoonid, eriti kui syya neid koos millegi rasvasega. Valgulised hormoonid seevastu lagundatakse maos ja nad ei pääse läbi sooleseina, nende taset linnu organismis poleks võimalik toitmise kaudu tõsta.

Mnjah.

Mitte, et seda kõike nii yheselt maksaks võtta. Inimeste ja lindude seedimisel on mõningane vahe, hormoone on ysna mitmesuguseid jne.

Aga nii lihtne elu ka pole, et kui maagiasarnane, järelikult kaka.

Saturday, February 16, 2008

Iirimaa kuulsaid poegi, vol 4: kalkun Dustin

Nagu räägivad uudised, on yks Iiri Eurovisiooni-vooru kuuest finalistist Dustin the Turkey - yks Iirimaa populaarsemaid nukke, kes on salvestanud juba kuus plaati ning esinenud näiteks koos Bob Geldofi ja Chris De Burghiga. Kahjuks ma õiget videot ei leidnud, riputasin siia Dustini versiooni Riverdance'i tantsuetendusest.



Ka Dustin esineb Visioonil, mõistagi, paroodiaga. Aitäh viite eest Katariinakesele. Nagu tema ytles: "Lause "eestlased käivad Iirimaal kalkuneid kitkumas" omandab täiesti uue tähenduse..."

Eesti kapist välja!

Arvutimaailma blogis kirjutab Merlis Nõgene, et eurolauluvideote kotti toppimise asemel võiks rahvusringhääling need ise Youtube'i yles riputada. Täitsa õige jutt. ETV juhid pole märjas unenäoski nii palju vaatajaid näinud kui Youtube'ist iga päev läbi voorib. Eriti, kui Eestis annab tikutulega otsida asutusi, kes suudaks teha kasutuskõlbulikke kodulehti - rääkimata mitmekeelsetest.

Eestlased võiks yldse julgemalt rahvusvaheliste netikanalite kaudu maailmaga suhelda. Kui Briti kuningakojal on Youtube'is oma kanal, miks pagana pärast peab Eesti mainet kõrgeimal tasemel esindama Järvamaa mees Ants Leppoja, kes oma videokaameraga kohalikest syndmustest klippe teeb ja kodus taustateksti peale loeb? Mitte, et sellega midagi pahasti oleks, tubli mees on. Ainult riik on meil amatöörlik.

Friday, February 15, 2008

Päikesepoisid: Nimisõnavabadus

...ehk kuidas ma vaikiva ajastu vastu võideldes toimetuse arvamuse ära kaotasin.

A says:
juhtkirja peaks sisse pookima ikka ka Lehe seisukoha
B says:
tore
B says:
ma vaatasin seda jah, aga ma muidugi kärbin teda veel
A says:
me oleme vaba ajakirjanduse eest võitlejad olnud
A says:
ja sõnavabaduse
B says:
ma arvan, et oleme edasi
A says:
just
B says:
õigupoolest mulle tundub, et seisukoht on praegugi arusaadav
B says:
ei ole just kaksipidi mõistetav
A says:
:)
A says:
minusugustele tumbadele tuleb otse öelda
A says:
minusuguseid on veel
A says:
:)
B says:
hm
A says:
praegu on läbi iroonia ja ridade vahelt
B says:
oot, aga pealkiri on puudu
B says:
ma panen selle siis pealkirja
B says:
miski vaheldus peab ka elus olema, eks ju
A says:
jah
B says:
"Leht armastab sõnavabadust" mahub kenasti ära
A says:
see ehk liiga triviaalne
B says:
hmmm
B says:
jälle häda
A says:
:)
B says:
kord on liiga kõveriti, siis jälle liiga otse
B says:
"Leht kutsub barrikaadidele"? "Leht kutsub Meikari barrikaadidele" oleks parem, aga ei mahu ära


***

Kui ei mahu, siis ei mahu. Seekord ilmus juhtkiri ilma seisukohata.
Äärmisel juhul võib seisukohaks pidada arvamust, et Meikar ei julge Toompeal piketeerida, sest kardab kurja Langi, kes viskab teda leimiga. Ma arvan.

Edasi, Kentuki poisid! Vabastame ajakirjanduse algul seisukohtadest ja seejärel sõnadest!

Thursday, February 14, 2008

Õhtu oli tuuline

Päev tappis. Tihkelt täis kiirustamist, nalju, tööd, ägestumist, väsimust. Õhtu oli selles mõttes parem, rahulikum, temas jäi ruumi rõõmule ja kurbusele. Ning muusika oli vähemalt sama hea, kui ma ette teadsin - aga tõenäoliselt paremgi.

Tänase õhtu kohta tuleb kunagi veel yks pilt.

Veel päevakohast

Google muutis dokumenditöötluse kujundust. Microsoft ja OpenOffice, tehke järele!

Temaatiline

Wednesday, February 13, 2008

Mis juhtub Eestis, jääbki Eestisse

Et Clinton ja McCain võivad sattuda USA presidendivalimistel vastakuti, kaevas Ameerika ajakirjandus (ja sealtkaudu kõik teised, isegi Eesti) yles nende kunagise reisi Eestisse. Ehkki kõik eestlased kinnitavad kui yhest suust, et nemad pole midagi näinud ega kuulnud, kutsus Hillary Johni väidetavalt võistu viina jooma. Nii nad sõbraks saidki.

Ma pole märganud, et keegi neid selle eest eriliselt sarjanud oleks. Rohkem selline... pikantne detail. Kommentaarikysijaile vastas Clintoni pressiesindaja Philippe Reines: "What happens in Estonia, stays in Estonia." Arusaadav. Aga mul tekkis hoopis uus kysimus: kumb siis ikkagi võitis?

Tuesday, February 12, 2008

Ristikuvälu

Ei mäletagi, kelle arvustuse õnge ma "Cloverfieldiga" läksin. Igatahes ei olnud see minu sorti film. Mitte otse paha, Blairi nõia ristand Godzillaga, aga ka mitte midagi eriliselt vaimustavat.

Enamasti ei meeldi mulle, kui keegi ulmes lugejat-vaatajat surnuks rääkima hakkab. Tore, et autoreil on igasugused vahvad teooriad. Hoidku need endale, pikk lamin tekitab yksnes igavust. Suur osa eesti ulmet läheb just selle nahka. "Cloverfieldi" eluka mõistmiseks jäi mulle siiski kommentaare pisut väheks. Filmitegijail võis ju igasugu kavalaid mõtteid olla, aga need ei paistnud kuskilt välja. Sisemine loogika jäi hoomamatuks.

Samas polnudki see peategelastele kuigi oluline. Filmi keskmes oli kaks armastuslugu ja mõlemad leidsid antud kontekstis (suur koll sööb njuujorgi ää) ysna loogilise lõpu. Näitlejatele ei saa ka midagi ette heita, ylemängimist silma ei hakanud. Ainus tuttav nägu vilksas kyll yhes kõrvalises rollis - see mees, kes "X-failides" Mulderi asemele tuli. Mis ta nimi ka poleks.

Nojah, las see film siis olla pealegi.

Monday, February 11, 2008

Yks pomm meil kasvas õues

Pool toimetust on kogunenud akna peale vaatama, kuidas naabermaja akende all ukerdab pommirobot. Politseilint on õue ymber, tuletõrjuja teeb nurga taga suitsu, politseinik peletab möödujaid ning keegi majaelanik uurib stseeni aknast. Tehakse nalju.
- Näe, kohe annab keegi robotile aknast syya!
- Ma tean kyll, seal elab Villu Reiljani armuke.
- See on ju Universaaluniversumi poeaken - lõhnakyynalde turul on lood karmid!
- Seal kõrval on ju Aivari auto, kahtlane kilekott istmel...

Varsti käib kõmmjurakas ja tööjõunappuse tõttu jääb homne leht ilmumata.


P.S. Ja just täna pole mul fotokat kaasas. :(

Vt ka.

Esineb vokaal-instrumentaalansambel Kojan


Kas mina olen ainuke, kes nädalavahel Eestis esinenud bändi Korn nime järjekindlalt Kojaniks loeb?


P.S. Leitud Kojan.

Saturday, February 9, 2008

Prygikolli memuaarid

Mõne päeva eest leidsin postkastist Jaak Juske allkirjaga paberi. Kokku kolm lehte, neist kaks ilme järgi otsustades linnavalitsuse lehelt prinditud. Võtsin need täna kasutusele ja sukeldusin prygikotti. Assistent lappas Ragn-Sellsi prygisortimisjuhist.

Päev otsa seisis kraanikausis rivi konservipurke, igas tilk nõudepesuvahendit ja vesi peal. Pakendid vaja ju puhtaks saada. Kui keegi muu selle asjakorraldusega rikkaks ei saa, siis Fairyde myyjad ja Tallinna Vesi peaksid kyll rõõmsad olema.

Paber läheb paberkotti, nagu siis, kui meil yksvahe varemgi paberikonteiner oli. Sellega on kõik selge. (Või, noh, mitte päris. Täisnuusatud pabersalvrätt on ikkagi olmejääde... eks ole? Või oli ta laguneja? Ei mäleta.)

Kuidas teha elektroonika ymber olnud kiledega? See kõva plast, noh, mis fotoka akude laadija ymber pannakse. Vorstikile on olmejääde, saiakile aga pakend. Noh, ju on siis need kah pakendid. Elektroonika pole enamasti väga rasvane.

(Muuseas, akulaadijad on omaette teema. Miks pagana pärast saab 2700seid GP akusid osta yksnes koos akulaadijaga ning vastupidi? Mul kadus yks laadija maale ära, akud on fotokas alles, aga nyyd pidin teise ostma. Kuskilt ei leidnud sama mahukat laadijat, eraldi myydavad laadijad laeks need akud aga yksnes poole peale. No ei ole säästlik lahendus, võta kust otsast tahes.)

Jogurti ymbert võetud karp on pakend, kile aga olme. Nii palju siis paljude unistusest, et Eesti pesunööre hakkavad kaunistama kuivavad piimapakirivid.

Trobikond pisemaid jaotuskysimusi veel, aga liigitatud see kotitäis saab. Tore. Suur jagu jääb ikka samasse olmeprykki, teine - kopsakamgi - kott sisaldab pakendeid. Biojäätmeid praegu olmest välja korjata ei viitsi, järgmine kord. Paberi kott on veel poolik. Saadame põnnid prygi viima.

Tagasitulijad toovad hiiobisõnumi: pakendikonteinerit polegi. Vaatan postkastist leitud dokumente. Õige, ei peagi olema. Nojah, nad olid pakendid siis olmeprykki pannud. Mis seal ikka, uurin hiljem lähedases bussipeatuses seisvat triibulist konteinerivorsti. Vanasti oli seal kyll vaid paber-plast-klaas, aga ehk on nyyd siis pakend-bio-olme. Või muu sellesarnane.

Linna pealt naastes tuleb järgmine häiriv yllatus: prygivorsti polegi. Hmmm. Ega ma pole teist vist juba ammu näinud. Dokustaadid soovitavad aga viia pakendid kohalikku jäätmejaama (kus see on? kas meil on yldse mõni?) või selleks ettenähtud vastuvõtupunkti.

No aitäh soovitamast. Autot mul pole, nii et loodetavasti on see jäätmejaam kuskil lähedal. Bussi ma oma taaraga kyll ei trygi. Lähim elus inimesega pakendivastuvõtt on vast ehk kilomeetri-pooleteise kaugusel poetaguses. Lahti siis, kui jumal juhatab, räpasem kui Pariisi kloaak keskajal ning tavaliselt tihedalt parme täis. Vastu võetakse seda, mis pähe tuleb, sõna "teenindus" hoia aga heaga endale.

Eks kunagi uurin seda jäätmejaama asja, seni kõlbab mulle olmeprygikast kyll. Kellele ei meeldi, viigu ise mujale.
Muidu oli lõbus. Nädala pärast jälle.



Ah et miks Juske? Ta on korteriyhistu esimees, sestap kirjutabki. Ja tubli on.
Oleks nyyd vaid pakendeid kah kuhugi viia...

Friday, February 8, 2008

Loll riik väärib rumalaid kodanikke

Kas riiklik rumalus on parem kui isiklik?
Võib-olla mitte parem, kyll aga jõulisem.

Tsitaat riigiportaalist eesti.ee:

Juhul kui Te olete hiljuti kolinud või Teie elukohaandmed rahvastikuregistris ei ole korrektsed, on Teil andmete muutmiseks vaja esitada elukohateade.

Teil on kohustus registreerida oma elukoht 30 päeva jooksul peale elukoha muutumist. Elukoha registreerimise õiguslik alus tuleneb rahvastikuregistri seadusest (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1036369) ja seaduse alusel kehtestatud regionaalministri 07.01.2005.a määrusest nr 5. (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1058038) .

Elukohateate saab isik esitada enda, oma alaealiste laste ja eestkostetavate ning teiste temaga koos elavate täisealiste isikute kohta juhul, kui isik tõendab oma nõusolekut allkirjaga. Elukohateatega on võimalik esitada ka sideandmed, milleks võib olla kas ajutine muu aadress, telefoninumber, postkasti number või e-posti aadress. Juhul kui Te ise ei ole eluruumi omanik, siis on vajalik eluruumi omaniku nõusolek. Kui te lisate avaldusele koopia üürilepingust, siis ei ole eraldi omaniku nõusolekut vaja.

Autorit kirjutatud pole, seega on selleks nähtavasti Eesti riik.

Kui mul pole kirjalikku yyrilepingut (ja suulist on nadi kopeerida), eluruumi omanik pole aga elukohateate esitamisega nõus, pean ma teate esitama, kuid ei saa. Mult nõutakse kohustuse täitmist, mille sine qua non pole aga minu kontrolli all. Mis ma siis tegema pean? Ja mis kuradi pärast ma yldse enda elukohta teatama peaks? Et anonyymne jurist selle kunagi seadusse on kirjutanud, ei ole mingi põhjus. Sama hästi võiks sinna olla kirjutatud "sibul on kaslane".

Riiki, mis esitab oma kodanikele absurdseid, põhimõtteliselt täidetamatuid nõudeid, ei saa tõsiselt võtta.


P.S. Yhe registri järgi olen ma syndinud yhes, teise järgi teises kohas. Otsustage siis lõpuks ära.

Aga noh, võrreldes Tartu Ylikooliga, mis mu andmeist pooled tehtud eksamid ära kaotas, on see muidugi pisiasi.

Thursday, February 7, 2008

Kaks rahvalikku juttu

Sai mõne päeva eest mööda võsa ringi trambitud ja kohamuistendeid vestetud. Kaks tykki jäid meelde, jutustan siin ka.


***

Elanud kord meite valla mail mees nimega Kalju. Polla teisel muud suurt viga old, kui et suuska nähes läks teine iga kord elevile. Suusatas Kalju nii suvel kui ka talvel, ajas suuskadele oma vaese naise, lapsed ja pudulojused, meisterdas väiksed suusad kassile-koeralegi. Kui lund polnud, patserdas niisama tammelaudadel mööda kõledat maad ringi, pidulikumaks puhuks kloppis köögis munavalgest kunstlund.

Lõpuks läinud Kalju omadega sedavõrd sassi, et otsustas ka oma vanadusest valgeks läinud hobuse mäest alla laskma õpetada. Õnnetu setukas ajas kyll kabjad vastu, kuid suusasõbra tahe oli kõva kui kalju. Suusad said raudade kylge ning alla ta läks.

Sõidu tulemustest vaikib ajalugu piinlikkusest punastades, kuid syndmuspaika kutsub rahvas siiamaani Valgehobusekaljuks.




***

Võpsikumäe kohta liigub rahvasuus mitmesuguseid legende ja lauleldusi, yks värvikam kui teine. Vahest ehk põnevaim neist on Liivi sõja aegne lugu Võpsikumäe metskartulitest.

Tol ajal oli kartuleid Eestimaa peal veel õite vähe leida, vaid mõnes yksikus mõisas kasvatati neid koduloomadena hoolikalt valve all, sinine lehvike varre ymber. Sõja tõttu läks olukord aga ärevaks, suurem jagu mõisu ryystati sootuks ning kõik koduloomad, keda just vardasse ei aetud, pagesid ise nelja tuule poole. Sama juhtus ka sealtkandi mõisates olnud kartulitega.

Kõige tihedamais padrikuis endale pelgupaika otsides leidsidki ula peale pääsenud kartulid Võpsikumäe. Looduslikult kaunis kohas asuv kyngas paiknes malbe ojakese kaldal, mis mäekest loomupärase kaitsekraavina valvas, uue eluaseme nõlvu kuldasid aga kevadised päiksekiired. Sinna rajasidki kartulid endale uue kodu. Sellest korraldasid nad ryysteretki ymbruskonnas säilinud taludesse, kynkanõlva ent uuristasid mullas tuhnimise pärast ka tuhliteks kutsutud maaubinad endale koopa, mida veel mitusada aastat hiljem Võpsikumäe Kartulikoopaks hyyti.

Praeguseks on koopa sissekäik muidugi ammu kinni varisenud ning selle kohtagi ei mõisteta enam näidata. Räägitakse aga, et jaaniöösiti kostvat mäe alt kartulite laulu ning idude kurvameelset ulgumist.

Wednesday, February 6, 2008

Avasta fetišismi võlu

Barbi Pilvre, yks mu suuri lemmikuid, saputas Ekspressis hiljuti yhe Pärnu kandi neiukese fänne. Minu arust ei pea ysna sarnase esteetika leidmiseks yldse Pärnusse minema, Talna linngi seda täis. Näide bussipeatusest linnavalitsuse esisel Leedo platsil:



Lyhikestes koolivormiseelikutes noored naesterahvad jälgivad ainiti veidi nohikliku olemisega noormeest, silmad peas hiilgamas kui kassidel ning huuled torus. Keemiatunnis käivad meil ju teadupärast ainult tydrukud, eks ole. Sellised naiivsevõitu ilmetega, pulgakommid suus ja seelikuserv näpu vahel rullis. Viimane kerkib aga aina kõrgemale ja kõrgemale...

Mis siin ikka lolli mängida, ylikoolilõpetajaid katsutakse kooli meelitada visuaalse teadaandega: siit saab, siin antakse. Puhas koolitydrukufetišism, ei muud. Jaapani mangad on selliseid täis. (Ja mitte ainult mangad. Ja mitte ainult jaapani. Ehkki meil on muidugi tegemist lausa ametliku poliitikaga, mida toetavad Hansapank, Eesti Ekspress, Elion, Heateo Sihtasutus... kes iganes.)

Nojah, peaasi, et reklaam töötab. Või...?

Monday, February 4, 2008

Kulgetav Tao on nimetu Tao

Tykk aega pole nii mitut blogijuttu varuks olnud: neli tykki seisab varuks. Heheh, kohe meele teeb rõõmsaks. Seepeale võib endale magustoitugi lubada.



Magustoidu võtsin igaks juhuks juba päeval ette ära, kodus polegi midagi niisugust. Pildil on nimelt šokolaadi-tšillikook Café Taos. Kui ma ei eksi, siis roosa asi klaastotsikus oli ploomisorbett. või midagi niisugust. Punased kõrred on igatahes kuivatatud tšilliribad ning valge jupike koosneb valgest šokolaadist.

Kokkuvõttes hirrrmus hea. Ja ma ei ole yldiselt suur magusasõber. See kõik lihtsalt sobis imekenasti kokku. Kaloreid oli ses (vähemalt koogis) kyll kuhjaga, aga kahe peale jagades pole vast ikkagi hullu.

Euroviisk: Euroviisu: Euroviisku


Ega mul olnudki midagi muud tarka ytelda kui see tore sõna.

Lugesin soomestunud nimekuju, mis mööda eesti bloge tuiab, ning siis hakkas tuletis kummitama.
Filoloogide tõbi.
Niisama leelutan.

Rahu, ainult rahu!

Millegipärast on "Leto Sveti" võit ajanud osa Eesti blogosfäärist kihevile. Kuidagi suudetakse sest loost välja lugeda kõiksugu imelikke asju: ksenofoobiat, rassismi, madalalaubalisust, gaasijuhtme vastast poliitikat... Muretsevad siin, siin, siin, siin, siin, siin, siin, siin, siin, siin ja siin, isegi paar mu lemmikut ja yks tuttav. Kardetakse, et seepeale lyyakse Balkanil kõik eestlased maha ning, mis veel hullem, järgmine kord tulevad serblased ja heidavad meie yle nalja lauluga pronkssõdurist.

No ja tore on, kui tulevad. Kui eestlased tõesti yhe laulu pärast kõik maha surevad, ju see meile paras ongi. Mina kahtlustan kyll, et keegi seal lõunas "Leto svetti" tähelegi ei pane. Miks peaks? Tegemist ei ole ju mingi kõrgkultuurinähtusega, mis aastatuhandeteks kestma jääb. Sellele ei pöörata kuskil erilist tähelepanu ja oleks ka imelik. Millest selline hysteeria, kust nii mimoosilik enesehinnang ja paanikaihalus? Miks ei kardeta, et Gazpromi hokimeeskond eestlastest laulu teeb? Või "Naši"? Minu poolest lasku käia, las maailma muusikavaramu rikastub. Parem hea paroodia kui vilets tõsimeelne ulg ja hala.

Ei ole ma eriline Kreisiraadio fänn, mulle meeldib satiir rohkem kui tuim ja igavesti yhetaoline absurd. Minu maitse jaoks pole nad piisavalt mitmekesised ega teravad. Aga no las olla siis pealegi. Ega mind Eurovisioon ka huvita, igal aastal sel ajal räägivad inimesed sellest lihtsalt nii palju, et ma paratamatult yht-teist kuulen. Sedapuhku vaatasin netist pooltteist laulu, yks oli "Leto svet" ja teine paari fänni ässitusel keegi Rolf juunior. (Mis Rolf seeniorist sai?) Viimane meenutas 1970ndate halvimat diskolugu, mis kirjutati tykk aega pärast 70ndaid ja ilmutati Hugh Granti filmis "Muusika ja sõnad". Granti versioon oli muidugi professionaalne, Eesti lugu oli sellega võrreldes köögis tehtud ja papist rekvisiitidega. Yle poole ei kannatanud kuulata.

Nii et minu arust võiks asja rahulikult võtta. Midagi geniaalset pole selt lauluvõistluselt juba ammu tulnud ja muusikagi on muude lõbustuste kõrval tagaplaanile jäänud. Ses suhtes oli "Leto svet" päris paras, tõi asja olemuse nähtavalt: Eurovisioon on juba ammu absurd. Aga vastupidiselt suurele osale inimestest ei usu ma, et absurd oleks paratamatult kuri. Absurd on lihtsalt absurd, see ei rynda ja sedagi ei pea ryndama.

Yldkokkuvõttes on mul sest kõigest ypris, ypris kama ja ehkki mulle meeldiks, kui muidu arukad inimesed mingist täiesti jaburast ja mõttetust asjast pöördesse ei satuks, ei saa ma seda neile keelata. Loodan, et ma ise sest vähemalt rohkem juttu ei tee. Hysteeria vastu aitab kõige paremini vaikus.

P.S. Lugesin eile EPLi kokkuvõtet ja olin päris rahul, et sest välja jäin.

oHpuu viitab mingile horvaatide foorumile, kus "Leto sveti" kommenteerijad on emootide järgi otsustades päris rõõmsad.

Sunday, February 3, 2008

Soovitus aktiivsetele noortele

Kui sul peaks tekkima tahtmine ennast umbe tõmmata, märatseda, räusata ja mõnd suvalist möödujat peksma hakata, tee seda rongis.
Politseid ei huvita.

Testitud.

Saturday, February 2, 2008

Iirimaa kuulsaid poegi, vol 3: biitlid

Nojah, tegemist on siiski adopteeritud poegadega. Aga eks ole nad sellegipoolest armsad, eriti Roy Zimmermani esituses: "What if the Beatles were Irish?"

Friday, February 1, 2008

Musta lipu all, vol 2

Sotsialistliku juhtkirja ma juba tegin (isegi kaks), homne tuleb siis anarhistlik.
Hoirassaa ja pudel rummi!


P.S. PirateBay annab teada, et kuigi Rootsi politsei myyb soovijaile nende kohtuasja materjale (4620 lehekylge, 6050 Rootsi krooni), ei kaeba nad neid kohtusse. Kyll aga soovitavad piraadid teha toimikust PDF ja seda torrentina jagada. Las puud kasvavad!

P.P.S. Esmaspäevane juhtkiri muidugi. Päevad lähevad lehetööga aiva segi, kogu aeg on homme ja nädalavahed kaovad kuhugi.

 
eXTReMe Tracker