Vaikusse

Kui talvises taevas paistab yks täht, siis mu enda kaabuserv kustutab selle tähe.

Mul ei ole jõudu, mul ei ole tahtmist kellegi ega millegi pärast võidelda. Enam mitte.

Kes mulle meeldib, elab paremini minuta; olen seda proovinud, olen näinud. Olgu siis nii, kedagi pole vaja sundida, see oleks veel talumatum. Mis mulle meeldib, selle pärast tuleb võidelda lõputu idiootide hordiga, ent isegi lohe väsib lõppematust ajukääbikute karjast. Mitte fyysiliselt, vaid vaimselt. Kui asi on võitlemist väärt, võitleb selle eest ka keegi teine; kui ei, siis - paljugi on kadunud sellest, mis väärinuks pysimist. Bamiyani Buddhasid mäletate? Vaevalt kyll. Pooli neid sumeri ja akkadi imesid, mida ma ylikoolis raamatuist õppisin, pole enam olemas, need kadusid ameerika ja iraagi barbarite koostöös. Kas sellel on mingi oluline mõju maailma kulgemisele? Vaevalt, universum pysiks ka inimesteta.

Asjad on, nagu nad on. Ei, muidugi suudaks ma veel mõndagi teha. Aga ma ei näe selget põhjust, milleks. Kõik on yks hägu. Ja kui sellest kõrgemale tõusta, oled juba pealpool pilvi ning kõik allapoole jääv ei loe. Sealt edasi saab minna ainult yles. Kaugemale. Ära.

Võib ju tegelda naljakate väikeste asjadega, mis ei tähenda midagi - just nimelt seepärast, et need ei tähenda midagi. Tähenduseta, vastutuse raskuseta asjad on kerged, lendlevate õhupallide maailm. Parim, mida saab loota, on vaikne paik, kus yksi enesest ära minna. Kui mitte mujal, siis on taoline paik enese sees. Vaikuses.

Loodan väga, et nyydseks ei loe seda blogi enam mitte keegi.

Maalib maailma ägedamaks

Läksin bussi asemel jala ja sattusin silla all täitsa kogemata kunstniku peale. On ju äge? Jalutasin mööda, tegin yle õla pilti ja kui oli jupp maad kaugemale kõndinud, pöörasin järsku jala pealt tagasi läksin poodi ja ostsin roosi. Tydruk ehmatas selle peale natuke, aga paistis yldiselt siiski rõõmus.

Minu pilt on muidugi kehvake, viimasel hetkel jalutas veel yks mammi keset kaadrit, aga kohe läheb palju parem pilt linna Facebooki yles. Pildi nimi on "Jõeema" (kas kokku või lahku, ei tea) ja kunstniku nimi, nagu  hiljem selgus, Mirjam Siim. Rääkisin Tartu linnakunstnikuga, talle meeldivad sellised asjad ka. Kõik toimub linna täiel teadmisel ja heakskiidul. Äge.

Nii et kui teile meeldib tänavakunst ja näete kuskil kedagi maalimas, minge ja andke neile lilli. Või kommi, vorsti, veini - mis parasjagu kätte juhtub. Kilu ja kypsiseid. Maailm läheb sellest ainult ägedamaks.


P.S. See teine asi ei paista ka minu pildilt nii hea välja, kui tegelikult on. Kassist mahajäänud irve seisab laste kunstikooli aia kyljes Kastani uulitsas, nii et arvatavasti on syydlased aiataguses majas.

Mureliku suuga: Tartlase rasked valikud

Nendel valimistel läheb raskeks. Varem on mingigi valik olnud, aga nyyd... Nojah. On nigu on. Varem pole ma asjasse ka nii isiklikult puutunud või kui, siis hoopis teistviisi.

Näen igapäevaselt kõrvalt, kuidas linnavalitsus reaalselt töötab. See tähendab, et põhimõtteliselt peaksin ma võrdlema praegust varianti teiste võimalikega. Kes saaks paremini hakkama? Lisaks muidugi kalibreerimine reaalsete võimaluste järgi: on vahe, kas sa toetad kedagi ideoloogilistel põhjustel, opositsioonis või on tal tegelik šanss linnaga midagi ette võtta.

See valiku minu jaoks keeruliseks teebki. Ei ole see asi praegu nii ilus, nagu asjaosalised vahel tahaksid paista lasta. Aga nii kole ka ei ole, nagu vastalised seda kirjeldavad. Kes arvab, et Tartus on jube sant linnavalitsus, pole ammu Tallinnas käinud. Jajah, muidugi on mõni tegelane ebakompetentne, mõni ylbe ja mõnel on liiga palju sõpru vales kohas. Ent probleemid on tõsisemad ametnike seas ja allasutustes kui poliitilisel tasandil. Kui see ei meeldi, pole valimistest palju abi - ega me kord nelja aasta takka ametnikke ei vali, ikka nende poliitilisi ylemusi.

Sellist korruptsiooni ja politiseerimist nagu Tallinnas (või ka mitmel pool mujal), ei ole mina Tartus näinud. Ei ole mulle ykski inime ytlema tulnud, et kuule, astu meie erakonda või muidu... Kui öeldaks, oleksin ammu uue koha otsinud.

Ei saa sedagi ytelda, justkui linn ei areneks või oleks mõni valdkond kuidagi eriliselt halvas seisus. Ei ole mina veel Tartus sellist bussi näinud, et tasuta ka sõita ei tahaks, parem käiks jala. Kui jala käin, siis omast eelistusest. Kõige muuga on umbes samamoodi: võiks parem olla, aga  paha ka ei ole. Mulle see linn istub.

Kui nyyd valikute juurde tagasi tulla, siis Reformierakond mulle ei meeldi. Puhtideoloogilistel või, ytleme, puhtpoliitilistel põhjustel. Mitte, et neil tegelikult mingit erilist ideoloogiat oleks peale võimul pysimise retoorika ja populismi, aga aeg-ajalt kalduvad nad mingisse turumajanduses pyherdamise orgiasse. Kui arvestada, et aastate kaupa pole nad võimul olles ise turumajanduse paremaks toimimiseks lillegi liigutanud - Eesti majanduspoliitika on puhtakujuline laissez-faire, Saksamaa ja Soome seelikusabal sõitmine -, pole sellise mentaliteediga midagi mõistlikku peale hakata.

Konkreetne seltskond, kes Tartus asju ajab, ei põe niisugust võimuhullust nagu need, kes ennast Toompeal asendamatuteks peavad. (Meenutame Valve Kirsipuud: "Mis te tahate, et venelased tuleksid või? Reformierakond on ainus asi, mis seisab Eesti riigi ja Vene okupatsiooni vahel!" Tartut idanaaber ei okupeeri, Luunjal pole sõjavägegi.) Suurt visiooni eriti ei ole, aga kus oleks? Väikestes asjades on plaanid täitsa olemas. Konkreetsetes valdkondades kuulatakse ka spetsialiste päris hästi. Mitte kõik ja mitte alati, aga yldjuhul siiski. Mulle meeldiks muidugi, kui linnavalitsuses oleks mõni intelligent, ent jällegi - kus on? Ja kui on, kas neist on seal mingit kasu või on nad niisama ilustuseks?

Nojah, häält ei taha ma Reformile ometigi anda. Mis sellest, et kohalikel valimistel on olulisim, kes on konkreetsed inimesed ja mis nad pihta hakkavad. Las nad olla seal minu hääleta, saavad hakkama niigi. Ei ole mul nende poliitikaga palju pistmist.

Paljupasundatud "uus-uus-uus" Vana Idamaaline Kodanik (või misasi ta Tartus on, Vaga Tartu Kodanik vist) ei eristu IRList tegelikult kuidagi, isegi Lukas on neil sama. Rahvuskonservatismi suhtun ma umbes nagu tripperisse: mõnele nähtavasti meeldib, aga endale kyll ei taha. Yldiselt saab tänapäeva meditsiin sellega päris hästi hakkama, kui haigust liiga kaugele pole lastud. EKRE ehk Rahvaliidu zombiga ongi just see juhtunud. Kes oli yldse see idioot, kes arvas, et kolm yhesuguse platvormiga erakonda oleks hea mõte? No palju õnne neile kõigile.

Vagabund või Vabakund meenutab nime poolest kunagist juudi tööliste liikumist Saksamaal. Võiks muidu ju tore olla, kui ma sealt liiga paljusid ei tunneks. Alustuseks on see seltskond juba praegu dysfunktsionaalne. Kuidas kurat nad linna juhiksid? Inimesed ei suuda isegi niisugust programmi kokku leppida, milles oleks midagi peale loosungite.

See on muidugi yldse probleem, nii nendel valimistel kui ka laiemalt. Mulle täitsa meeldiks, kui oleks mõni sisuline alternatiiv. Aga kui populismile vastatakse vaid populismiga, yhe poole "meil on kõik hästile" vastab "meil on kõik väga-väga pahasti", mis vahet seal siis on? Mis oleks selliste võimulepääsu järel olemuslikult teisiti? Ei muud kui nimi. Kui kodanik Kross lehvitab kuulutusega, et iga tallinlane kaotab Keskerakonna korruptsioonist 1000 eurot aastas, ning pärast pikka pinnimist pressib välja vaevalise õigustuseplönni, mis põhineb usul, et Eestis on ainult yks korruptant (arvestame kogu Eesti korruptsiooniindeksi nulliks ning korrutame punktide vahe kunagi kuskil hoopis teistes oludes arvestatud summaga), siis kaob kahe demagoogi vahel igasugune erinevus. Seda enam, et Kross ise pole ka just läbipaistvat, demokraatlikku ja vastutusvõimelist käitumist demonstreerinud. Hunt selle Krossiga, lihtsalt opositsiooni võimetus erineda võimulolijaist oma põhimõtetelt ja meetoditelt on krooniline. K-kohukesed siin ja seal, yhtviisi masendav kõik.

Niisiis, Vabakunnas on mõni täitsa tore inimene ka, aga mulle meeldiks, kui nad teeksid edasi neid asju, mida nad hästi teevad. Teate kyll, Peteri printsiip jne. Yksikuid toredaid inimesi leidub peaaegu igal pool.

Keskerakond on teist värvi Reformierakond. Kui yhel päeval Ansip ja Savisaar lavalt lahkuvad, läheb mõlemal yhtviisi raskeks, võib-olla tuleb neil liituda. Käitumisviisidelt nad eriti ei eristu, ideoloogiat pole kummalgi, erinevad vaid valijaskonnad, keda teineteisega hirmutatakse. Nagu ma ilmselt korrutama jäängi ja Eesti inimestele iial pärale ei jõua, on Euroopa tasandil tegemist yhe ja sama populistliku partei kahe kohaliku kontoriga. Nii et tänan, ei.

Hulle ja hullukesi ei hakka ma isegi kaaluma. See on umbes nagu toetada riiklikel valimistel kristlikke demokraate. Nemad pole demokraadid, mina pole kristlane, jutt otsas.

Jäävad sotsid. Eelmine kord ma nende poolt hääletasin. Olen neid mõnda aega toetanud lihtsa loogika alusel: jah, meie praegune sotside partei on nukralt kaberneesotsialistlik ja suures osas mõttetu, aga Eesti parteidest pea ainsana on neil ka tõesti mingi ideoloogia (vähemalt teoreetiliselt) ning kunagi tulevikus võib neist ehk päris ehtne sotsiaaldemokraatlik partei välja kasvada. Praegu seda ei ole, ent tuleviku nimel on tähtis, et nad kestaksid, mis siis, et neist siiani millekski asja ei ole. (No kuulge, mittemidagitegemine ei tõesta yhegi partei teovõimet, isegi kui praktika on seda taktikaliselt toetanud. Strateegiliselt on see ikkagi totrus.) Eestis on tuhandete kaupa inimesi, kes vajaksid tugevaid ametiyhinguid, nii nagu ametiyhingud vajaksid poliitilist tuge. Kuni myyja, ehitaja või kaevur kujutleb, et ettevõtete maksulangetust toetav partei kaitseb nende huve, jäävad nad iga majandusbuumiga aina sygavamale võlgadesse. Eesti poliitika on juba ammu paremale kreenis ja tuleks taas tasakaalu aidata. Paraku läheb sellega veel palju aega ning nagu yteldud, ei ole meie senistest sotsidest selleks erilist abi.

Linna tasandil on aga tekkinud tõsine probleem. Nimelt on neil viimase aja populaarsustõusuga (mis tuleneb suuresti sellest, et kõik teised keeravad käkke kokku, sotsid aga ei tee midagi) tekkinud reaalne võimalus võimule tulla. Tartu on muidugi vana Reformi kants ja keegi ei julge sotsidele kindlat enamust lubada, kuid võimalus on päris hea. No ja kas ma usuksin, et nad teeksid midagi oluliselt paremini kui on seni tehtud? Ei näe ma neil yhtki suure visiooniga liidrit, kes ka reaalselt linnapeaks hakkaks. Pink on lyhike. Senised ebakompetentsed tegelased on ajapikku ikkagi midagi kylge korjanud, kui need teiste ebakompetentsete vastu välja vahetada, algab õppimine otsast peale. Aga kui keegi sellises olukorras linnajuhtimist ka päriselt ymber korraldama hakkab, läheb märksa hullemaks.

Õnneks ei ole yhe linna poliitilisel juhtkonnal yldiselt kuigi palju mänguruumi. Euroopa Liidu ees võetud kohustusi tuleb täita, riigi seadusi samuti, õpetajate palgad tuleb välja maksta, teid peab remontima, lasteaedu peab ehitama... Põhiline valik on, kuhu mis ja millises järjekorras teha. Tõsiseks tuksikeeramiseks kulub aastate kaupa sihikindlat tööd (nagu Tallinnast näha võib) või järske poliitilisi kannapöördeid (ega Pärnul ka väga hästi pole läinud).

Võib-olla poleks kõige hullem, kui sotsid vahetaksid koalitsioonis välja IRLi. Kas see nyyd just midagi eriliselt head kaasa tooks, ent toimivat systeemi loodetavasti ka ei lõhuks. Nii tugevaid ja lolle isiksusi sotside nimekirjas õnneks ka ei paista. Ehkki, jah, kas seda nyyd otse toetama peaks... Ja kui äkki ometi juhtub, et võim neile läheb? Sa võid ju loota, et lasteaialapsest kasvab kunagi arukas inimene, ega sa teda sellepärast veel traktorirooli lase.

Nii et valik on raske. Ei mina tea, mis sest lõpuks saab. E-valimiste aegu otsustan. Ärge ainult mind värbama hakake, see ajab mu tigedaks.

Nii palju siis seemnepaanikast

Õhtuleht algatas hiljuti Eestis järjekordse pisikese paanika rubriigis "Appi, paha Euroliit keelab ... ära!". Antud juhul pidavat keelatama kõik koduaias aretatud ja EL-is registreerimata taimesordid. "Hoop bioloogilisele mitmekesisusele" ja kogu ylejäänud õuduste tuba.

Paanika tuli muidugi enne eelnõu teksti avaldamist ja ega ÕL-i "ajakirjanik" seda lugeda mõelnudki. Täna ilmus Delfis ja EPLis ka tegelik uudis, kus on Euroopa Komisjoni kommentaar. Neile, kes usuvad meelsamini maailmalõppu kui selle ärajäämist, kleebin siia väljavõtted eelnõust ja selle kommentaaridest.


Nii palju siis seemnepaanikast: "Euroopa Komisjoni esindaja sõnul tehakse uues eelnõus erandid nn nišitoodete turustamisele ning võimaldatakse turustada väikepakendites registreerimata sorte."

Eelnõu kommentaar, lk 6: "In addition, proportionate and sustainable rules for small scale activities concerning plant reproductive material, which is adapted to local conditions, and made available on the market in small quantities, should be established. Such varieties should be exempted from the requirements on registration and making available on the market. This material is defined as niche market plant reproductive material. The exemption should concern e.g. farmer-breeders or gardener-breeders whether being professional operators or not. However, some basic rules on labelling and traceability of the material should be laid down. In order to prevent an abuse of the exemption the material should only be made available on the market in a defined size of packages."

Eelnõu, punkt 27: "Plant reproductive material which is made available on the market only in limited quantities by small producers (“niche market plant reproductive material”) should be exempted from the requirement of belonging to a registered variety. That derogation is necessary to prevent undue constraints to the making available on the market of plant reproductive material, which is of lesser commercial interest, but is important for the maintenance of genetic diversity. However, it should be ensured that that derogation is not regularly used by a wide range of professional operators and it is only used by professional operators which cannot afford the costs and administrative burden of variety registration. This is important to avoid abuses of that derogation and to ensure the application of the rules of this Regulation. Therefore, niche market material should only be made available on the market by professional operators employing a small number of persons and with a small annual turnover."

Ehk siis maakeeli, puust ja punaseks: väiketootjad võivad ka edaspidi levitada rõõmsasti väikestes kogustes seemneid, mille sordid ei ole kuskil registreeritud. Ainult seda nõutakse kyll, et pakendi peal oleks kirjas, mis seal sees on, kust tuli ja kesse tegi - mis peaks terve mõistusega inimeste jaoks niigi ysna elementaarne olema.

Nagu yks ilus ja tark inimene kord ytles: "Mulle meeldiks, kui idioote oleks võimalik kuidagi peatada."

Filosoofilised kirjad: Millised keelenormid peaks valima Vikipeedia?

Kirjutasin yhele tuntud keeleinimesele kirja. Meil tekkis imepisike kirjavahetus, kui mina kysisin tema arvamust yhes keelekysimuses ja tema tahtis ka minu oma kuulda. Paraku venis mu vastus ysna pikaks ortograafiafilosoofiliseks heietuseks, nii et mõtlesin panna selle siia, ilmarahvale naeruks. Mulle tundub, et siin polegi huvitav just see konkreetne kysimus, vaid mõned selle yle mõtisklemise kaudu avanevad yldisemad kaalutlused. Aga muidugi võib ka olla, et see kõik tundub huvitav vaid mu enda jaoks. No olgu siis peale. Siit leian ma jutu vähemalt teinekord guugeldades yles.

Selguse huvides enne segast juttu: yldisemalt yteldes on kõneaineks, kas entsyklopeediat (või konkreetselt Vikipeediat) kirjutades peaks talitama ametliku keele või tavakeele jaoks kehtestatud normide kohaselt. Mõnes punktis tuleb meil ju teatavasti see valik teha.

***

Entsyklopeediat tehes peab arvestama, et inimesed juhinduvad sellest oma keelekasutuses. Tavakeel on aga keele põhiosa, ametikeel on vaid yks allkeelte kobar ning seejuures ysna resistentne. Ametikeele mõju tavakeelele on minu isiklikku kogemust mööda (nii ajakirjaniku ja keeletoimetaja kui ka ametnikuna) suurem probleem kui tavakeele mõju ametikeelele (jättes kõrvale madalkeelsuse, mis on pigem allkeelte omavahelise suhtluse kysimus ja millesse entsyklopeedia niikuinii ei puutu; kyll võib selle hea tahtmise korral näha ajalehtedes leviva madalkeelsuse mõju). Seega oleks parem kasutada tavakeele normi ja jätta ametikeel enese hooleks; ei umbrohi koole.

Pealegi peaksin ma entsyklopeediateksti pigem tavatekstide kui ametitekstide hulka kuuluvaks, niisamuti nagu ajalehed on pigem tavatekstid, ehkki ka nende tootmine on teatud määral formaliseeritud; võrguentsyklopeedias on taolist formaalsust isegi vähem (kuigi, jah, keelekorralduslikus või ortograafilises mõttes võib siin vastu vaielda, kui mõelda, mitu keeletoimetajat Eesti leheveebide peale kokku saab - oletan, et alla kymne ja võib-olla alla viie). Entsyklopeedia, nii nagu ka ajaleht, on mõeldud kõigile. Seda peavad saama lugeda kõik, kes tänavalt tuppa astuvad (või, noh, kas just kõik, aga nende lugemise oskus on meie kultuuris eeldatavasti peaaegu kõigil; näiteks seaduste puhul seda tegelikult ju ei eeldata, eeldus on pigem retooriline). Entsyklopeedia ei esinda - või vähemasti ei tohiks esindada - kedagi, ta on kõigilt kõigile ning Vikipeedia puhul ka kõigi kaudu, umbes nagu Ameerika rahvavalitsus. Ses suhtes synnib ta pigem avaliku kui ametkondliku, isegi yleyldise ligipääsetavuse korral olemuselt suletud tekstimudeli alusel; mitte pyyne, vaid platsi peal, peenema nimega yteldes agoraal.

Siin on muidugi omad agad. Meil Vikipeedias on ysna palju vaieldud selle yle, kui problemaatiline just on sedalaadi väljendite nagu "Tartu ylikool" ja "Tartu Ylikool" kasutamine. Vahel aitab läbiv suurtäht tõepoolest mitmetimõistetavust vältida ning kui me juba yhes valdkonnas seda pruugime, oleks loogiline jätkata samamoodi kõikjal - Tartu Ylikoolist Albu Lasteaed-Algkoolini. Teatud mõttes tunduks siis loogiline ka Minnesota Algkool; võimalik, et see on muidugi vikipedismi eripära ning inimesed, kes suure osa ajast tegelevad tõlkimisega, ei taju nii suurt vahet emakeelsete ja tõlkenimede vahel. Pealegi on meil ju mõnigi tõlkenimi juba suurtäheliselt kasutusel: Yhinenud Rahvaste Organisatsioon, Rahvusvaheline Valuutafond, Ameerika Ühendriigid... Miks peaks siis järgmised organisatsioonid, fondid ja riigid pisikesed olema? Piiride aluseks võiks olla põhimõtted, muidu ei pysi need kellelegi meeles.

Kõrvalt tuletati mulle meelde, et yks võimalik argument on veel: mõnedki tõmbavad piiri tavakeelepruugi ja ametliku keelekasutuse vahele eelkõige tõemäära järgi tekstis. Ajalehest ei oota keegi, et seal tõde sees oleks, see on ikka kellegi tõlgendus või arvamus. Aga entsyklopeedia peab vastama tõele - nii mõttes kui ka sõnas. Nojaa. Sellest loogikast saan ma aru kyll, ehkki mul endal on seda raske omaks võtta, sest nii aastaid filosoofiat tudeerinu  kui ka entsyklopeedilise vorstivabriku liinitöölisena olen tõe olemasolu suhtes ysna kahtleval positsioonil, vahest peaaegu agnostilisel. Ent, jah, ka nõnda saab mõtelda ning neid otsuseid tehes peaks arvestama teistmoodigi mõtlemisega kui endal peas on. Inimeste mõtted ja kujutlused on vahel sama olulised faktid kui metsas kukkuv puu.

Mõneti võiks ju mõelda, et annaks siis tõesti algul ametliku nimekuju ning kasutaks pärast tekstis tavakeelset. Aga mul on kuri kahtlus, et nii tekiks veel rohkem segadust kui siiani. Inimesed ei ole sedalaadi finesside lahtimõtestamisel yldiselt väga tugevad ning kuna Vikipeedia kirjutajad ei ole teps mitte targemad kui selle lugejad, läheks kõik ka kaastöölistel endil kiiresti sassi. See võib muidugi olla pelgalt mu isikliku misantroopia väljendus, mõni optimistlikum hing usuks mõistuse loodud korda ning valgustuse jõudu.

Nii et lõpuks on see algustäht ikka mitme otsaga asi, nagu enamik ortograafiakysimusi. Kuskil tuleb lihtsalt leida eri kaalutluste vaheline tasakaalupunkt ja teha mingi otsus, muidu võib aia peale kõõluma jäädagi nagu Humpty Dumpty. Ainult et, jah, milline...

Iga keemik jäägu oma liistude juurde

"He imitated his favourite brother, Broghill, in trying his hand at romances, fragments of which remain; they are very bad."

Marie Boas Hall, 
"Robert Boyle and Seventeenth-century Chemistry", 
ptk "The making of a scientist", lk 13

(Olen nõus uskuma, et see vastab tõele, aga ikkagi on väga ebadelikaatne teadusloolasest niimoodi ytelda.)

Kodanikualgatus ja astroturfing

Facebookis kogutakse toetust Haapsalu raudtee taastamisele. Oleks tore kyll, mulle ka meeldiks. Aga kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju see maksaks, kui rongid käiksid sagedamini kui iga kolme tunni takka, nagu FB-s nõutakse? Tartu-Tallinna liin on tänini alles ja seal on kolmetunnine vahe ainult unistus.

Paari nädala eest Haapsalus alla kirjutatud paber tundub kyll rohkem valimispropaganda moodi olevat. (Eriti arvestades, et yks selle algatajaist on munitsipaalpoliitik, kes töötab yhtaegu Nõmmel ja Haapsalus - nojah, tal oleks seda rongi vaja kyll.) Ei jää muljet, nagu keegi oleks teinud niigi palju kalkulatsioone, et rahaaugu suurust hinnata, rääkimata selle täitmise allikatest Isegi kui kõik laikijad iga päev rongiga sõidaksid, raudtee taastamist ja igapäevast liikluskulu see vaevalt et kataks. (Mis valu oli rööpaid kohe yles kiskuda, ei oska ma kyll ytelda. Võinuks need rahumeeli maha jätta, nyyd kaeblevad mõned juba raudteetammile rajatud kergliiklustee kaotuse pärast.)

Võib-olla FB-gruppe veavadki entusiastid, kelle meelest raha alati "leitakse", kui piisavalt kõvasti nõuda. Aga võib-olla ka mitte; vähemalt kahe grupi "About"-lehel pole algatajate kohta sõnagi. Nii palju siis kodanikualgatuse läbipaistvusest.

Vt ka: Astroturfing.

Vikipeedia ja Euroopa Liidu andmekaitsedirektiiv

Mult kysiti täna, millised on minu kui vikipedisti seisukohad Vivianne Redingi vahva algatuse suhtes. Kuna mul on sada tuhat muud asja teha, kirjutasin lyhikese kolmepunktise kokkuvõtte. Minu poolest võib seda tsiteerida ja tiražeerida, palju syda lustib.

Esiteks vajab unustusõigus väga hoolikalt kaalutud sõnastust, et see ei häiriks Vikipeedia normaalset tööd viisidel, millele seadusandjad algselt mõelnudki pole. Vaevalt on Euroopa Komisjonis inimesi, kes absoluutselt mitte kunagi Vikipeediat ei kasuta - ja vaevalt on seal kuigi palju neid, kes kuigi hästi aru saavad, kuidas see moos kommi sisse saab.

Teiseks tasuks kaaluda ajakirjandusele mõneti sarnaste erandite kehtestamist ka teatmeteostele. Nendegi puhul on andmete kogumiseks ja edastamiseks oluline avalik huvi, mis aga praeguste seadustega ei ole kuidagi kaitstud.

Kolmandaks peaks arvestama olulist avalikku teenust pakkuvate sekundaarsete andmetöötlejate eripäradega - näiteks igakordsest isikuandmete töötlemisest teavitamise ja andmekaitse eest vastutava isiku määramise yle arutledes ei ole EL-i asjaosalised ilmselgelt mõelnud, mida peaks sellistele nõuetele vastamiseks tegema Vikipeedia eri keeleversioonidega töötavad kogukonnad - kes pole isegi juriidilised isikud mitte, lihtsalt kamp yhisel rahvavalgustuslikul eesmärgil tegutsevaid eraisikuid -, et asi ei läheks absurdiks, kuna seadusandja on oma mõtetes keskendunud yksnes ettevõtjatele ja riigiasutustele, unustades kolmanda sektori ja kodanikualgatuste olemasolu sootuks.

***

Muide, meie andmekaitsereegleid on yldse kirjutanud inimesed, kes ei suuda oma sõnadest loogilisi järeldusi teha. Näiteks on praegu kehtiva isikuandmete kaitse seaduse (§ 18) järgi põhimõtteliselt võimalik väita, et ajalehtede veebikylgedele, kus on avaldatud isikuandmed - näiteks foto ja synnikuupäev synnipäevaõnnitluses või nekroloogis -, tuleks keelata ligipääs riikidest, mis ei ole piisava andmekaitse tasemega riikide ysna lyhikeses loetelus. (EL-i väliste lubatud riikide suhteliselt segane loend on siin. Vt ka andmekaitse inspektsiooni vastavat juhendit; ettevaatust, lingi taga on .docx-fail.)

Väike kodune ylesanne AKI töötajatele: millistes riikides peaks seaduse kohaselt lubama ja millistesse keelama ligipääsu näiteks eestikeelse Vikipeedia artiklile "Ita Ever" ning kuidas peaks see tehniliselt toimuma, kui iga pisiriigi veidruste alusel ligipääsu muutmist ei ole programmi tehnilisse lahendusse kirjutatud? Andmete töötlejad ja avaldajad ehk eestikeelsed vikipedistid ei ole ju Wikimedia Foundationiga, mis kuskil Ameerikas Mediawiki tarkvara arendab, mitte kuidagi seotud.

Rahvakogu "kollektiivne aju"

Lappasin läbi Rahvakogu.ee erakondade rahastamise teema. Läbivalt torkavad silma kaks kurba tõsiasja. Esiteks: kooliharidusest pole kasu olnud, sest inimesed ei tea yldjuhul õhkagi sellest, kuidas parlamentaarne demokraatia funktsioneerib, milline on selle ajalugu ja mil viisil me praeguse systeemini jõudsime. Lahmitakse, vaevumata uurima asjade põhjuseid. Teiseks: portaali autorid pole arvestanud, et totaalse nimelisuse korral jäävad tooni andma need, kes julgevad oma nime all idioodid olla. Sisuliselt toodab enamiku tekstist Delfi kommentaariumi põhjakiht, hullud ja hullukesed.

Esimese punkti näide on korduv nõudmine, et riigikogu saadikutele yldse palka ei makstaks. Teate, sellised esinduskogud meil Euroopas kunagi juba olid. ei olnud väga hea mõte. Niisugune olukord viib välja selleni, et riigi saatuse yle saavad otsustada ainult need, kes oma elatise pärast muretsema ei pea - need, kes tööd ei tee, või kelle elamise maksab kinni keegi teine. See ei ole päris otseselt varanduslik tsensus - nõue, et kandideerimiseks peab olema piisav sissetulek või vara -, kuid rikaste kõrval pääsevad niisugusse parlamenti ainult need, kelle mõni rikas on palganud parlamenti minema. Võistlema hakkavad mitte parteid, vaid suurfirmad. "Toeta Swedbanki kandidaati!" - "Vali Krediidipank!" - "Hääleta SEB poolt!"

Teist punkti iseloomustab kõige paremini õigekiri, õigemini selle puudumine. sisulise poole pealt: vandenõuteooriad, yleyldine vihkamine ning võimetus mõelda oma lausete tagajärjele. Selliseid tekste kirjutavad inimesed, kellest elus mitte midagi sõltunud pole, keda keegi ei kuula. Nii nad elavadki ennast välja, uskumata, et nad oma sõnade pärast kord eluski vastutama peaks. Kurb hakkab neid lugedes, see on yks ysna õnnetu elu.

Nii et au ja kiitus neile, kes viitsivad yksikud mõttekad tekstid välja otsida. Minul ei ole aega, mida selles sõnnikuhunnikus kaevamiseks raisata. Yks rubriik viiest on enam kui kyll.

Yhe ettepaneku tegin ise ka. Ei usu kyll, et keegi seda kuulaks, sest sel teemal on aastaid tulemusteta räägitud - aga eks proovida ju võib. Nimelt võiks Eestis rakendada sama systeemi, mis toimib Poolas: 1% tulumaksust eraldatakse sellele MTY-le, kelle inimene on tulumaksu deklaratsioonis välja valinud. Kui parteil on 10 000 liiget, teeb see kena kopika. Tõenäoliselt sellest kyll ei piisa, aga kui lisada piiratud ulatuses riiklik toetus, võiks hakkama saada. Jääbki vähem raha noorparteilastele, kes valimissaadetesse helistavad ja internetihääletustel nuppe klõpsivad. Annetustest võiks siis yldse loobuda.

Mind huvitab säherdune reform tegelikult seepärast, et usutavasti annaks oma raha Vikipeediale, Lastefondile või UNICEF-i Eesti harule vähemalt sama paljud kui mõnele väiksemale parteile. No ja kui parteid ettepaneku riigikogus ära blokeerivad, äkki võtavad lihtsalt erakonnad sest jutust välja ning jätavad muud MTY-d alles. Asi seegi. Et õiged algatused raha saaksid, on märksa tähtsam kui mõne Eesti mastaabis väikese summa kulutamine valele asjale.

Aga nagu juba yteldud, ega ma eriti looda.


P.S Tehnilise poole pealt ka. Mind häirib see, et kui vajutada kirja "toetan", muutub see kirjaks "toetasin" aga kui vajutada kirja "olen vastu", muutub ainult vastuolijate arv. See tähendab, et kui ma ei mäleta, kas yhele nupule vajutasin või ei, pole nuppu uuesti näppimata seda võimalik kindlaks teha. Lihtne asi, aga tyytu.

Ja misasi on "Ideede skoor"? Seal on kirjad nagu "Sai 1ip sest tema seisukoha vastane leidis, etSyvendab valijate passiivsust on ea ettepanek 14 minutit tagasi" ja "Said 1ip sest toetaja pidas sed Kulutab raha ja ekspertide aega. kasulikuks 24 minutit tagasi". "Sed" ja "ea ettepanek"? Khm.

Filmihuvi

Kirjeldasin eile kinoskäiguga seoses oma filmihuvi žanriliselt. Selgus, et see on yks kummaline kompott.

Esiteks meeldivad mulle löömafilmid, vene keeles bojevikud. Tapmine ja tagaajamine, pingeline tempo, vägivald ja iroonia, nagu see viimastel aastakymnetel kombeks on - juba vesternite ajast. Aju puhkab, silm liigub pildiga kaasa, adrenaliin peletab tööd ja mured peast.

Teiseks istuvad mulle hästi romantilised draamad. Mida suurem pisarapigistaja, seda parem. Nii kenad noored - nyyh. Traagiline sydamepuru - nyyh. Inimlikud tunded, sentimentaalsus, empaatia, silmad märja koha peal. Ju vist emapoolse suguvõsa viga.

Mõlemad sobivad kokku sedapidi, et on tehtud suhteliselt lihtsakoelistele inimestele. No ei saa minust kultuuritegelast. Eks ole Bergmaneid ja Fellinisid omal ajal vaadatud ka, palju ei mäleta ja enam eriti ei viitsi. Mitte, et ma vahel mõnd paremaks peetud filmi ei vaataks, aga enamasti eelistan yht- või teistsugust muinaslugu.

Kolmandaks on mul nõrkus kelmifilmide vastu. Keegi arendab mingi kavala plaani, tõmbab kõigil suurtel ja vägevatel naha yle kõrvade ning lahkub tantsiskledes päikeseloojangusse, rahakohver näpus. Mind võluvad kelmiromaanid ka, Tormese Lazarillost Ostap Benderi ja Julio Jurenitoni. Kyllap sellepärast, et on, kellega samastuda. Nagu korduvalt selgitanud olen: inimene, kes usub, et võiks filosoofiast milgi viisil ära elada, peab olema loll või suli. No ja loll ma olla ei tahaks.

Eks neid žanre võib veel seda- ja todapidi liigitada (ulmet on päris palju nähtud, sealhulgas koomiksifilme, millalgi hakkasin vesterneid otsima), ent viimasel ajal põhilised žanrid on vist ikka need kolm. Nii naljakas kui see valik ka pole.

Veel kord tasuta ajakirjandusest

Halliki Harro arvamusavaldus ajendas mõndki inimest omakorda ajakirjanduse hämardumisest (kas see võiks saksa keeles olla Zeitungerdämmerung?) arvama. Sealhulgas arvatakse vahel ysna pahasti tavatarbijas kasvatatud ootusest, et uudis olgu tasuta ja reklaam ärgu karaku ninna. Kirjutasin yhele FB-lehele pikema kommentaari ja riputan selle nyyd siia.


"Tasuta" sisu jagamine on keeruline kysimus. Selge see, et lehetegemist peab kuidagi rahastama, kui seda just päris MTY-dele ei jäeta. Kysimus on selles, et rahastamiseks on mitmesuguseid mudeleid. Kaks näidet ka.

Esiteks: tasuta entsyklopeedia paistab praeguseks olevat ysna kenasti tõestanud, et see ongi uus universaalentsyklopeedia mudel, mitte unistus kommunismist. (Muide, infokommunism on ainus kommunism, mis toimida saab: info jagamisel ei jää keegi sellest ilma.) Tegelikult ei ole tasuta entsyklopeedia muidugi tasuta, seda rahastatakse paljude inimeste väikestest annetustest (keskmiselt 5-10 USD).

Teiseks: ma ei taha osta kuupiletit yhte väljaandesse, ma ei taha osta päevapiletit, ma ei taha osta "lehenumbrit" veebis. Ma näen yht analyysi, teaser on huvitav, autor usaldusväärne, ma tahan osta yhe loo. Yldjuhul ei ole lehelugu minu jaoks eriti suur väärtus, pigem võtab see mu aega, konkureerides paljude muude võimalustega (töö, film, raamat, muu meedia). Seega ei tohi hind olla mõttetult kõrge ja maksmine peab olema mugav: ma näen sööta ja saan konksu kohe alla neelata (mitte ei pea lunima tykk aega, et mulle antaks luba raha maksta). Piiratud platvormid ei tule ka kasuks (pistke oma iPad...).

Kas ja kuidas kumbagi neist mudelitest ajakirjanduses rakendatakse, on iseasi. Palju teisi võimalusi on ka. Aga nii, nagu praegu enamik Eesti lehti oma suletud osadega talitab, nad minu käest kyll raha kätte ei saa.


P.S. Lehelugusid pealkirjast alates täielikult salastada on suurepärane mõte. Miks peaks keegi ostma kaupa, millest ta ei tea, mis see on? Nojah, ega ma Anttila kataloogist rõivaid ka ei telli, niipaljukest on isegi sellisel ärimudelil lootust.

Mis kasu on hartadest?

Inimestele meeldib väljenduda kaunikõlaliselt ja leebelt, läbi lillede. See jätab neile enesest intelligentsema mulje. Yldsõnalistel hartadel on paraku sihuke häda, et alla võivad kirjutada ka need, kelle igapäevase tegevuse vastu harta algselt mõeldud oli. Aga see tähendab, et hyydjatel vajuvad lõuad jahmunult lahti, plakatihoidjatel käed jõuetult rippu. No mida sa sõdid, kui vastaline kaasa karjub? Teisest kyljest: ise olid loll, et ennast konkreetsemalt väljendada ei suutnud. Nyyd pole enam ohkida midagi, tõmba korraks ninaga ja lontsi läbi novembrivihma koju, vaarikateed jooma.

Ah et räägin liiga yldsõnaliselt? No toome siis näiteid ka, kas või mõnest täiesti juhuslikult valitud hartast. Ma poikalt analyysida ei viitsi, võtan ainult lõpust nõudmised, sellest konkreetsemaks tekst suurt ei lähegi. Iga punkti alguses on tsitaat, selle järel takkakiitjate ning allakirjutajate tõlgendused ja täiendused.

* "avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest" - Õige! Reastame allikad ylevaatlikkuse huvides tähestiku järjekorras, aegade algusest saadik! Et liiga segaseks ei läheks, võtame mõned välja! Nimekirja avaldame paberkandjal! 101 eksemplaris!

* "erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad!" - Hurraa! Läbipaistvus ennekõike! Näiteks nagu on meil, parlamendierakondadel! Häbi, kristlikud demokraadid ja iseseisvuspartei, võtke eeskuju!
* "valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees" - Just! Esinduskulud kahekordseks, vähem byrokraatlikku aruandlust, mis takistab valijatega suhtlemist! Rohkem kohtumisi valijatega! Kas või öösel! Ja rohkem majoneesi!
* "lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse" - Õige! Partei loomise riigilõiv 10% väiksemaks! Võib-olla isegi 15%! Ja rohkem ekskursioone Riigikokku! Teisipäeviti!
* "kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument" - Täpselt nii! Asutame Rahvaalgatuste Edendamise sihtasutuse, kuhu võrdsuse tagamiseks kuuluvad kõigi parlamendierakondade esindajad! Anname neile 90 miljonit eelarveks ja käseme tellida instrumendi! Portaali nimeks saab Täna Tahan Mina! Ja juhiks kogenud riigimees Marek-Andres Kauts! Seal saab kommenteerida ka! ID-kaardiga sisse logides!

"Tänane võimu, valitsemise ja poliitilise kultuuri kriis võib põlistuda." - "Õige!" karjuvad Reform ja IRL yhel ning Keskerakond ja sotsid teisel häälel. "Kriis! Kohutav häda! Katk ja ikaldus! Syydi on NEMAD!" näitab kumbki pool näpuga teise peale. "Noo, kas maksab nii karm olla?" manitseb Jürgen Ligi seepeale õpetlikul häälel. "Vastutustundetute radikaalide väike grupike ikka ka!"


***

Vaata ka:
* 17 ühiskonnategelase pöördumine: Eesti demokraatia laguneb meie nähes
* Ansip: harta on samm sisulise debati suunas
* Rõivas: olen nõus enamikule Harta 12 ettepanekutest alla kirjutama

Lõputu lumesõda

Käisin toredal konverentsil. Targad ja toredad inimesed rääkisid tarku ja toredaid asju, näidati slaide ja visati nalja. Inspireerisid ja innustasid. Jutustasin sõbrale. Ta vaatas mind ja nentis: "Ma olen näinud inspireeritut ja innustatut. Sina see kyll ei ole."

Sattusin noorte riigikukutajate koosolekule. Oli revolutsioonilist õhinat ja puha. Aga mulle tulid meelde mitu varasemat noorte riigikukutajate seltskonda ja kõik need viisid, mil nende revolutsioonid luhta läksid.

Kõige masendavam on muidugi klassikaline "Hurraa, meie võitsime! Nii, mis nyyd siis saab?". Ei saa midagi, kõik läheb vanaviisi edasi. Või siis käänatakse uuel korral kiiresti kael kahekorra, enne kui see kutsikapilguga ringi vahtides arugi saab, et seekord läks vist miski vähe nihu.

Tavalisem on siiski, et revolutsionääridele tehakse ära tehnikapunktidega. Noored klutid on amatöörid, kõrvatagused niisked ja mõte ähmane. Loosungile kirjutatakse "Rahu ja õnne kõigile!"; siis tuleb Yrgvaenlane, kiidab takka ja kirjutab alla. Vaatad määritud plakatit õnnetult ja viskad minema. Või "Kutsume yles arutlema"; rahvas möödub, kehitab õlgu ja läheb koju arutlema. Ei tule koos sinuga protestile.

"Mis me plakatitega teeme, kui väljas on pime?" - "Mul on kodus kaevurilambid!" Õhtul selgub, et kuidagi nõme on seista, plakat pihus ja lamp peas, ning vahtida valgusvihku plakati tagakyljel. "Toome prožektori!" - "Hurraa!" Ja elekter tuleb prožektorisse kust - kas Yrgvaenlase kontorist, mille ees protestitakse?

Kõige kurvem ei ole siiski mitte see, et innukad ei oska ja oskajad ei, noh, indle. Kõige kurvem on see, et enamasti on inimestel ykskõik. Võib sõpradega kolmekesi ringiratast trampida ja yksteise plakateid kiita, võib kymnekesi või ka sajakesi. Aga kuni suurem osa inimesi käitub valimiskasti juures samamoodi kui eelmisel ja yle-eelmisel korral, seni vahet pole. Ja väsinutele tunduvad kõik yhesugused, mingu koju ja jätku mu hing rahule.

Mul on mitmesuguseid tuttavaid, italoeesti kommunistidest kaitsepolitseinikeni. Võin minna koosolekult, kus kavandatakse protesti, koosolekule, kus arutatakse selle mahasurumist. Kuulan kõik ära ja jätan enda teada. Mõistan mõlemaid asjaosalisi, saan aru, miks nad nii arvavad ja teevad. Toredad inimesed, igal oma head ja vead, igayks mingil viisil sympaatne ja mingil viisil tyytu. Aga ma ei oska neid kuidagi aidata.

Naljakal kombel vahel ikkagi innustun millestki. Mis sellest, et innustumisest ei ole vähimatki kasu. Et  tean ise ka, et lihtsalt ei jaksa. Jõud on otsas, tööd lõputult, ning tähtsust on ainult neil asjadel, millest keegi ei hooli. Kurat teab, kaua isegi enam hoolida suudan.

Lähen toredale konverentsile, innustavale ja inspireerivale. Ytlevad: tehke märkmeid. Ytlevad: ärge arvutit kaasa võtke. Aga paberile tehtud märkmetest on mulle vähem kasu kui lumekuulidest hukkamiskomandole. Teate, minge te ka õige...


P.S. Yks kysis: oled sa õnnelik. Mis mina sellest tean? Ma ei tunneks õnne siis ka ära, kui see mind p...st hammustaks.

MUIS, Kõks ja juriidiline kirjaoskus

Avastasin hämmastusega, et Vikipeedia artiklis Endel Kõksist on pilt tema autoportreest. Euroopa Liidus tohib vabalt kasutada vaid vähemalt 70 aasta eest surnud kunstnike teoseid, Kõks suri aga alles 1983: yhest kyljest suhteliselt hilja, teisalt justkui varavõitu, et mõelda vaba kultuuri liikumisele ja vabakasutuslitsentsidele. Kas Kõks oli tõesti nii teadlik, et enne surma oma teoste kasutuse vabaks lasi?

Selgub, et Vikipeedia kasutaja nimega Muuda on võtnud selle museaalide andmebaasist MUIS. 

MUIS tõepoolest ytleb, et pildid on avaldatud Creative Commonsi üldise vabakasutuslitsentsi CC0 1.0 alusel, seega oleks kõik justkui okei. CC0 1.0 ehk pikema nimega "CC0 1.0 Universal" ytleb ju otsesõnu, et autoriõiguste omanik loobub kõigist õigustest ning annab teose kasutuse kõigile igaks otstarbeks täielikult vabaks. (Vt lyhiversiooni ja täispikka teksti, kumbki pole tegelikult eriti pikk ega keeruline.)

AGA.

Maali lehel MUISis kirjutatakse: "Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule: Kõks, Endel. Autoportree. 1939. Õli, lõuend. 99x89,5, TKM TR 12529 M 2974, Tartu Kunstimuuseum, http://muis.ee/museaalview/259902 ". See on esimene piirang. Tahetakse ysna pikka ja yksikasjalikku viiteteksti.

MUISi autoriõiguste leht on veel huvitavam: http://muis.ee/help/Autorioigused;jsessionid=BCCCF526ECAA145B6EF35966A12A93E8

Seal nimelt kirjutatakse: "Museaalide digitaalseid kujutisi ja metaandmeid võib kasutada avaandmete (www.opendata.ee) põhimõtetel. Andmed tehakse üldsusele kättesaadavaks järgneva litsentsi alusel: The Creative Commons Universal Public Domain Dedication (CC0 1.0) (http://www.creativecommons.ee/). Museaalide digitaalseid kujutised ja metaandmeid kasutatakse Europeana (www.eauropeana.eu) andmebaasis.

Museaalide digitaalseid kujutisi ei või kasutada ärilistel eesmärkidel suveniiride jms meenete tootmiseks, v.a juhul, kui selle jaoks on loa andnud digitaalse kujutise autoriõigusi omav muuseum. Juhul, kui digitaalsel kujutisel on kujutatud asi, mis on autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb küsida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt (v.a vaba kasutuse juhtumid). 

Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule (nt Rehepeksumasin Sampo, Eesti Põllumajandusmuuseum, www.muis.ee)."

Seega, ehkki nõutakse lyhemat viidet, keelatakse yhtlasi äriline kasutus. (Või vähemalt osa sellest; sõltub tõlgendusest, kas pidada "jms meenete tootmist" ärikasutuskeelu piiritlemiseks või pelgalt yheks võimalikuks näiteks.) Samuti viidatakse digikujutise autoriõigusele, ehkki ei ole tingimata enesestmõistetav, et pelgalt objekti kopeerimisega muutmata või täiendamata kujul tekib yldse autoriõigus. (Ma ytleksin, et pigem jah, ning Eesti AÕS nyanssidesse ei lasku, ent mõnel pool maailmas - nt yhes Smithsoni instituudi juhtumis - on peetud oluliseks mingigi lisaväärtuse loomist, nt eriti kõrgekvaliteedilise kujutise loomise, digitaalse puhastuse või töötluse, konteksti lisamise vms teel. Pisike pildike MUISis midagi sellist ei tee, kogu lisaväärtus seisneb kujutise digitaalses vormis, mis on saadud mehhaanilise kopeerimisega.)

Pealegi puudutab see kõik yksnes fotot: "kui ... on kujutatud ... autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb kysida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt". MUISis puuduvad andmed selle kohta, kas või kuidas lubab konkreetse teose autoriõiguste omanik seda kasutada. Kas isegi MUISis levitamine selles suhtes legaalne on? Võimalik, et see on otsesõnu lubatud muuseumiseaduses, ent AÕS par. 20 annab loa vaid digitaliseerida ja reprodutseerida, samuti "kasutada motiveeritud mahus näituse ja kogu tutvustamise eesmärgil" - no ytleme, et MUIS tutvustab kogu (ja ei kysi, kas kogu tutvustamine peaks olema osaline või saab "tutvustamine" olla ka täielik, nagu MUISis näib olevat eesmärgiks seatud).

Igatahes pole mingit alust uskuda, et MUISis vabaks antud fotot võiks ka tegelikult vabalt kasutada, kui puuduvad andmed fotol kujutatud teose õiguste kohta.

Niisiis, MUISi asjus on siin kaks probleemi.

Esiteks tundub, et MUISi tegijad ei saa aru, mida tähendab vabakasutuslitsents. Nad kirjutavad oma kodulehele litsentsi lyhendi ja siis veel pika jutu sellest, mida see litsents nende kujutluses tegema peaks, on sel kujutelmal siis tegeliku litsentsiga mingi kokkupuude või ei. 

Teiseks tekitab segadust tõik, et MUISis on pikk jutt foto autoriõigusest, ent ei juhita piisavalt tähelepanu algse teose iseseisvale autoriõigusele, mida muuseum yldjuhul kuidagi mõjutada ei saa. (Jah, ka teose autoriõigused võivad olla otseselt muuseumile yle antud, ent selle kohta muuseumid MUISis andmeid ei avalda). Ilmselt on probleem sellessamas kehvas juriidilises (autoriõiguslikus) kirjaoskuses, mis ei lase MUISi tegijail ei olukorda selgelt mõista ega ka teistele selgitada.

Aga meie peaks hakkama MUISist võetud pilte Vikipeedias ykshaaval yle vaatama ja kustutama. Nukker lugu.


P.S. Takkajärele jäi silm veel kord pidama MUISi autõriõiguste lehel. Seal kirjutatakse: "Autoriõigusega kaitstavate teoste digitaalsed kujutised on MuIS-is üldsusele kättesaadavad AutÕS § 20 lg 1 p 4 alusel."

Mida viidatud paragrahv ja lõige ytleb? "(Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on avalikul arhiivil, muuseumil või raamatukogul õigus oma kogusse kuuluvat teost reprodutseerida, selleks et:) 4)digiteerida kogu säilitamise eesmärgil". Kas MUISi eesmärk on muuseumite kogusid säilitada? Kuidas säilitavad museaale MUISi riputatud pisikesed, kesise kvaliteediga ja vahel suisa vesimärgistatud fotokribulad? Kui tuginetaks lõikele 3, mis lubab kogu tutvustada, saaks ma veel aru. Aga vähegi korralikke fotosid ju MUISi ei panda, neil istuvad muuseumid otsas kui perekonna kallisvaral.

Ma tahaks tõesti teada, kes konkreetselt otsustas, et MUISist leitav autoriõiguse käsitlus on juriidiliselt korrektne ja kooskõlas terve mõistusega.

Näita oma toitu Vikipeedias!

Pakkumine toidublogijatele, niisama söögihuvilistele ja söögikohtadele: olge head, tehke Eesti toidust pilte ja laadige need Vikipeediasse yles. Just kõige tavalisematest Eesti toitudest ja toiduainetest. Tegelikult on suisa piinlik, kui vähe meil neist siiani fotosid on.

Jah, suurem osa Eestis populaarseid või traditsioonilisi toite on tulnud välismaalt. Aga tihtipeale me teeme neid ikkagi isemoodi. Sellepärast oleks ka hea, kui saaksime inimestele näidata toidu valmistamist. Kuidas täpselt tehakse ikkagi hapukapsast? Kuidas hakitakse, kus hapendatakse, kuidas ja mille kõrvale serveeritakse? Milline näeb välja mulgipuder? Seapraad? Mannavaht? Kuidas praetakse, keedetakse, vahustatakse, hautatakse? Kui peeneks hakitakse, kuidas segatakse, kuidas syyakse? See kõik ei ole sugugi enesestmõistetav.

Tegin kiiruga pisikese nimekirja toitudest, mille kohta meil minu arvates fotosid vaja oleks. Paljudest pole muidugi veel artiklitki, aga selle kirjutamises ei tohiks ka midagi keerulist olla. No kuulge, keedukartuli ja hapupiima kohta oskab ju ometi igayks ytelda, mis need on ja kust tulevad. Kui paljusid inimesi te teate, kes kunagi ei söö?

Nimekiri on siin: http://et.wikipedia.org/wiki/Kasutaja:Oop/Eesti_k%C3%B6%C3%B6k Olge hääd ja aidake.


P.S. Veel yks pisike märkus, lihtsalt igaks juhuks: me ei tohi kasutada Vikipeedias pilte, kus on mõnele firmale kuuluv kujundus või kaubamärk, ilma kirjaliku loata. Pilti Salvesti hapukapsapurgist vabalt pruukida ei saa. Aga kui hapukapsad purgist välja kallata, siis neile autoriõigus ei kehti.

Muidugi võib kysida ka kirjaliku loa. Kõige mugavam on e-kiri, mille saab saata asjakohasele aadressile arvelevõtmiseks. Kui keegi tõesti midagi seesugust teha tahab, olge head, võtke minuga eraviisiliselt yhendust, eks ma siis selgitan, mis kuidas.

Kirjutamise valem

Olen vahel ikka sellest rääkinud, kuidas yhe või teise arvates kirjutama peaks. Viimases Reaktoris kirjutas kirjutamisest Triinu Meres. Hästi kirjutas. Mul on suisa hea meel, et seda lugema juhtusin, ehkki ylejäänust kannatas lugeda vaid ylevaade erakosmoseprojektidest ning mul on sellegi põhjalikkuse suhtes kahtlusi.

Kohe näha, et inimene mitte yksnes ei mõista uskumatult hästi kirjutada - teate, tal on nimelt stiil, see on asi, mida moodsas eesti proosas yldiselt välditakse -, vaid on ka järele mõelnud, kuidas hea kirjandus syndida võiks. Kes kavatseb kirjutama hakata, peaks kyll unustama kogu ebaluse, mis Triinu jutu sisse on pannud, ja lugema ta kirjatykki kui pyha tõde. Ebalus käib asja juurde, aga autori soovitused jagunevad siiski kaheks: õigeteks ja väga õigeteks. Refereerima ei hakka, lugege ise, ytlen ainult omad mõtted juurde, sest Reaktoris kommenteerimisvõimalust ei paista.

Et valetada ei maksa, rääkis juba Hemingway. Märksa karmimate sõnadega kui Triinu. Et häbeneda pole mõtet, noh, seda täheldasin viimati täna, kui Amanda Palmerit kuulasin. Ta ka ikka oskab, jõhkralt ja ausalt. (Tuleb meelde, kuidas tema "Oasist" liiga otseseks peeti. "Kuidas ikka tohib alaealise abordist nii rõõmsal toonil laulda?" - "Kas kõik oleks korras, kui ma sama teksti väga kurvalt laulaksin?" kysis Amanda ja tuli suurte plaadikompaniide juurest tulema.)

Soovitus jutu sisse ka midagi head panna on kasulik mitte yksnes ulmes, vaid tavalises igapäevaproosaski. Meieaegses lohakalt treitud kaprealismis on kombeks, et lugeja ei tohi tunda tegelastega mingit sidet. Kõik keeravad yksteisele sydamest ja mõnuga, yks on juhmim kui teine ning tegevuse taga puuduvad psyhholoogilised mehhanismid peale kirjanikust endast hooti hoovava sadismi. Lõppkokkuvõttes on selline kirjandus lihtsalt tyytu. Ka igav argielu võib olla ebausutav.

Aga töö kohta pean nentima, et mina seda teha ei viitsi. Palju kergem on algusest peale hästi kirjutada. Jah, kyllap sellepärast ma nii vähe kirjutangi ning avaldatud ei saa yldse midagi. Isegi kui keegi nuiab, synnib tekst ysna raskelt, nuiamiseta tuleb napilt ning harva. Sel päeval löön ma muidugi suure naela seina, kui keegi mult avaldamiseks luulet nuiama hakkab. Nii et ilmselt on töö tekstiga väga kasulik, kui sa tahad kuhugi jõuda, midagi kirjutatud saada ning ka trykki pääseda. Kui suhtud omaenda loomingusse ja selle äratrykkimisse pigem apaatselt ja depressiivselt, ei ole töö eriti oluline.

Kes seda tahab teada, kuidas halvasti kirjutada, lugegu ka ylejäänud Reaktor läbi. Näited on kurvad, ent õpetlikud.

Olematu rahva laulik

Ott Heinapuu „Inglile“ Kirjastus „Võluri Tagasitulek“, 2009.

Ott Heinapuu "Inglile" on yks imelik raamat. Väike ja mustvalge ning võib juba kaugelt näha, et seda tehes on pisiasjadele tähelepanu pööratud. Esteetiline, kuid mitte esteeditsev.


Õigupoolest jääbki lahtiseks, mis ta selline on. Luule muidugi, aga kas luulekogu või poeem? Korduvad mõtted lubavad end soovi korral refräänideks lugeda, kuid võivad samahästi olla autori leitmotiivid.

Ka pealkiri - "Inglile" - lubab ennast mitmeti tõlgendada. Enamik arvustajaid loeb sellest välja religioosseid allusioone, samas on Ingel mõnel pool Eestis tänaseni tuntud naisenimi. Tõsi, usk ei välista armastust, nagu sufid ulatuslikult tõestasid.

Sisult ja keelelt on Heinapuu tekstid samavõrd ugrimugrilised kui Arvo Valtoni kunagine proosakogu "Põhjanaela paine": kui too oli täis autentseid muinasjutte yhelt põhjarahvalt, keda kunagi olemas pole olnud, siis "Inglile" on tollesama rahva luule.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.10.2009.

Pilt muutlikust Hiinast

Peter Hessler „Ennustusluud“ Kirjastus „Eesti Ajalehed“, 2010.

See on yks arukas raamat. Märksa arukam kui võiks oodata ameeriklaselt, kes elutseb totalitaristlikus riigis. Hessler märkab enamikku neist pisiasjadest, mis muudavad yleminekuaegade kiired muutused nii ainulaadseks ja samas kuidagi veidraks. Muidugi annavad autori sidemed uiguuride seas talle ebatavalise vaatenurga.

Lugeja märkab kohe, et "Ennustusluud" kirjutas ajakirjanik. Hessleri tekst voolab vabalt ja laseb end kergesti lugeda. See on kirjanduslik vastavalt vana kooli ajakirjanduse parimatele traditsioonidele - õigupoolest viitabki ta otsesõnu Hemingwayle. Samuti pole ta eriline faktinärija, just nagu ajakirjanikud tavaliselt kõikjal - kord mainib Hessler katkise silla "frontoone" (eestikeelses tõlkes said neist siiski sillasambad) ning filmidest kõneldes ei maksa tema väiteid aastate ja tootjate kohta usaldada. Ent need kõik on pisivead ja õhustikku oskab ta hästi tabada.

Hessleri 1999. aasta Hiina meenutab mitmeski mõttes 1989. aasta Nõukogude Liitu. See on suur maa, mis elab ajas, kus reaalsuse piirid on muutunud häguseks. Sellises keskkonnas ei saa toetuda reeglitele, olgu need siis kirjutatud või kirjutamata. Sa võid ajada igasugust äri peaaegu seaduslikult, samas võidakse sind ükskõik mille eest vahistada ning ära kaotada. Ei ole kindlaid majakaid, ainsad maamärgid on ajalugu ja kultuur.

Seepärast toobki Hessler need oma jutustusse tänapäeva Hiinast. Sest isegi niisuguses kaoses võib päevasündmusi mõista vaid vaadates nende tausta, tuhandete aastate pikkust traditsiooni. Ta liigub võrdse kergusega tänapäevas ja minevikus, põimides mõlemad seinavaibaks, mida täidavad kirevad stseenid ja jutud. Seda võib vaadata tundide kaupa, uurides pisikesi detaile. Ent võib ka tunda aukartust, püüdes haarata pilguga kogu selle ulatust ja ilu.

See on hea seinavaip. See on hea raamat.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Luule, mida enam ei tehta

Jim Ollinovski „Aeroplaan esimesest pilgust“ Kirjastus „Pilgrim“, 2009.

Jim Ollinovski uue kogu avaldas yllatuslikult ei Varrak ega Tuum, ei Eesti Raamat ega Tartu Ylikool, vaid seni peamiselt spirituaalsetele eneseabiraamatutele keskendunud Pilgrim. Lubatud luulesarjale on "Aeroplaan" kõrvuti Pessoaga igatahes väärikas sissejuhatus.

Tulemus pole sugugi paha. Mart Velskri ja Epp Ollino koostatud valimik on eelmisest, viieteist aasta tagusest väljaandest tublisti paksem. Ka väljanägemine on etem: arenenud trykitehnika lubab ysna samalaadsel, autori mustvalgel graafikal põhineval kujundusel paremini mõjule pääseda. Eks Ollinovski eelmise postuumse kogu koostamise aegu kimbutanud rahapuudus andis ka raamatu välimuses tunda, koostajail tuli mahtu toona mitut puhku kärpida ning kujundajal tekst lehekylgedele kokku pressida. Sedapuhku on luuletustel aga hingamisruumi. Ainus nurin võiks ehk olla, et läbipaistvad pealiskaaned kisuvad peagi turri.

Kui valikut lähemalt uurida, võib aimata moodsa aja hõngu. Linnulennul, täpset statistikat tegemata tundub, et välja on jäänud eelkõige pehmemad ja lyyrilisemad tekstid, domineerib pigem kõva ja valuline materjal - seda isegi ja eriti armastusluules. Samuti jääb mulje, et vähem on riimilis-rytmilist luulet. Eks iga raamat ole oma aja nägu; isegi Liivi ja Tuglase uuemad väljaanded on teistsugused kui kymme, kakskymmend või nelikymmend aastat tagasi. Saati siis nii värskel autoril kui Jim Ollinovski, kelle kirjandusteaduslik, institutsionaliseeritud retseptsioon on tänini pea olematu.

Kyllap võib oodata, et see ajapikku siiski välja kujuneb. Vähemalt noortel ei paista tahtmisest puudu olevat, varasurnud poeedid kõnelevad ikka teismelistega vabamalt kui halli peaga klassikud, kelle kirjandusõpetaja riigi aastapäevaks kooli kutsub. Ollinovskit loetakse endistviisi usinalt, on alati loetud. Asi siis mõnel lugejal ka filoloogiks hakata, et oma lemmikust seminari- või bakalaureusetöö kirjutada.Nii see kanoniseerimine algab.

Julgen siiski loota, et ametlik kriitika Jimist siiski pelgalt teismeliste luuletajat ei kujunda. Teda on liiga kerge niisugusena näha: pimedus, veri, valu, metalsed kõlad, syngus ja morbiidsus on ta tekstides sygaval sees. Ent ehkki see pole kindlasti mitte pelk pealispind, on kuskil olemas ka hoopis teistsugune Jim.

Jim Ollinovski luules peitub lõputult keelemänge. Sujuvalt sobitub ta Hiire, Visnapuu, Alliksaare, Laabani ja kõigi teiste meile tuttavate sõnažonglööride ritta. Saja aasta taguste futuristide ja seitsmekymnendate luuleuuendajatega haakub tema graafiline luule. Mitmekeelsust ja multikultuursust jätkub mitme modernisti jagu, rääkimata lõputust hulgast kirjanduslikest, kunstilistest ja kõige yldisemalt kultuurilistest vihjetest, mis laotuvad maailmakaardil Jaapanist Ladina-Ameerikani. Tõepoolest, nende kaardistamine oleks juba omaette töö.

Teine telg, mida hoopis keerukam haarata, on Ollinovski mõju eesti kirjanduses. Kuni ei tunta teda ennastki, on seda muidugi raske jälgida. Ta luuletused, jutud ja näidendid on liikunud pinnase all, ajades teiste autorite tekstidesse käike nagu mutid või vihmaussid. Muidugi, muld saab kobedam ja luule niisamuti. Ent kus on nad ise?

Eks selle kõigega jõua usinad inimesed ajapikku tegeleda. Peaasi, et neil on selleks nyyd võimalus. Kui eelmine kogu kõrvale võtta, saab Jimi luulest juba ysna korraliku ylevaate. Loodetavasti annab mõni heatahtlik kirjastus kunagi välja ka tema pikemad tekstid, proosa ja näidendid, hea õnne korral ehk isegi kunstialbumi. Senikaua tasub aga "Aeroplaan" aeg-ajalt pihku võtta ning tunda rõõmu sellest, mis seal sees. Nii häid luuletusi ei kohta iga päev. Ning nagu Suumani Sass kord yhe hoopis teise asja kohta nentis: ega neid enam juurde ei tehta.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Naermise õpetus

Annika Põltsam „Rõõmsa meele käsiraamat“, 2009.

Religioonisotsioloogide kysitluste andmeil ei usu Eesti asukad kuigi kirglikult jumalasse. Telesotsioloogide andmeil on usk nõidadesse, astraalkehadesse ja horoskoopidesse seda tugevam. Ylikoolide andmeil oskab aina vähem inimesi selgitada, kuidas töötab kylmkapp või kohvimasin. Mis sellest järeldub? Sama sõnumi viimiseks eri inimesteni tuleb kasutada eri viise.

Samas pole vaja erilist teooriat, et mõista: inimene, kes endasse usub ja iga mure korral härjal sarvist haarab, jõuab lahenduseni tõenäoliselt rutem kui see, kes masenduses marineerib. "Rõõmsa meele käsiraamatus" põhjendatakse seda nelja naerunäolise koolitaja vahendusel ysna mitmel moel. Lugejaile tutvustatakse naerujoogat, hiinapärast tervisevõimlemist ja mahetoitumist, õpetatakse eneseusku ja elus edenemist. Toredad asjad ju kõik.

Raske on aru saada, mil määral on raamatu tekstiga pistmist selles kirjeldatud inimestel, kes yht või teist õpetust Eestisse impordivad, mil määral on aga tegu autori ymberjutustusega. Igatahes on kõik teooriad selgitatud kenas soravas keeles. Lihtsust rõhutab kyljendus, pea iga lause on tõstetud eraldi lõiku. Ilmselt töötas kyljendaja varem ajalehes. Kirgas kollane kujundus, päevalilli täis, sobib sisuga nagu sinep syldiga: heast paremat oleks patt tahta.

Kindlasti leiab see armas ylevaade moodsa Eesti rahvausundist hulgaliselt tänulikke lugejaid. Loodetavasti võtab mõni neist "Rõõmsa meele käsiraamatu" toel oma elu ohjad enda kätte. Mida paremat yhest eneseabiraamatust veel tahta võiks?

Arvustus Raamatumaailmast, 22.01.2010.

Raamatud, lambad ja mutukad

„Raamat :-)“, koostanud Maarja Kangro. Kirjastus „Apollo Raamatud“, 2009.

Apollo raamatupoe volitusel käis ropp tydruk Maarja Kangro läbi kakskymmend kaheksa Eesti luuletajat ning kysis igayhelt luuletuse raamatust, endalt kaasa arvatud. Tulemusena syndinud "Raamat :-)" on kirev, näeb kena välja ning annab Eesti luule praegusest seisust sama korraliku ylevaate kui iga teinegi meetod.

Mida seal siis on ja mida ei ole? Vormi poolest vaadates on pilt ysna yhtne. Suurem osa autoreist jagab oma jutu salmideks. Pealkirju paneb yksteist - veidi alla poole. Enamik raamatust on vabavärsis, selgeid erandeid on vaid kolm ja pool: Jyri Perler-Talvet ning Jaan Pehk treivad traditsioonilist rytmilist-riimilist salmi, Jan Kaus on jällegi meie väike kylmetav prosaist. Jyrgen Rooste kirjutab kyll korralikku vabavärssi, ent mõnikord libastub siiski riimi. Printsipiaalsuse nimel tasuks veel harjutada. Kirjavahemärke pruugivad systemaatiliselt 14 ehk täpselt pooled. Huvitaval kombel on 80/90ndate y-põlvkond kaotsi läinud, ainult Liisi Ojamaa xy&w-ortograafia meenutab ununud aegu.

Yllatavalt vähesed jätkavad eesti luules sygavalt juurdunud keelemängude traditsiooni. Sõnakõladega žongleerijaid on neli: ylalmainitud Rooste, Asko Kynnap, Elo Viiding ja Andres Ehin (no kes siis veel?). Keelest jutustab pikalt ka Aare Pilv, ent temal on juba tõsiste meeste mängud: seletus on pikem kui tekst ise, luuletus oleks justkui Kumu ylemiselt korruselt kontseptualistliku kunsti keskelt ära kistud. Vähemasti saab lugeja selgeks, et Pilv on tark nagu rynt. Tarku inimesi on "Raamatus :-)" veelgi: silma torkavad Joel Sang ja Ylar Ploom, vähemal määral ehk ka Talvet (vabandust, Perler). Mathural on oma nišš - tema on idamaine tark, umbes nabu Coelho. Ylejäänud võivad ka targad olla, kuid ei tundu sellele avalikult pretendeerivat.

Enamik tundub mõtlevat ysna lihtsakoeliselt: kui kästakse kirjutada pasunast või kurgist, kirjutavad pasunast või kurgist, kui kästakse aga kirjutada raamatust, siis kirjutavadki raamatust. Selle järgi hinnates tundub, et eestlastel on kujundlik mõtlemine nõrgalt arenenud. Viis-kuus luuletajat võtavad raamatut ka metafoorina, ent enamasti tõlgendatakse siiski miski või keski muu raamatuks, mitte raamat millekski muuks. Andra Teede kirjutab raamatu majaks ning arvab end omakorda raamatus elavat, ainult ei usu enda olemasollu. Kõige kaugemale uitab ehk Ojamaa, kes tõlgendas raamatu inimeseks ning kypsetas sellel pannil kogumiku ainsa ehtsa armastusluuletuse - kui mitte arvestada mõne ta saatusekaaslase raamatuarmastust. Teistpidi võtab asja näiteks Triin Soomets, kes peab iseennast raamatuks. Kõike ei maksa uskuda, ei koltu ta midagi.

Sisult, nagu yteldud, kirjutatakse peamiselt raamatutest. Paar tykki kirjutab loodusest: mokaotsast Pehk ja Kätlin Kaldmaa, eelkõige muidugi eesti luule nyydne esiroheline Timo Maran. Hästi kirjutab, nagu tal kombeks. Ylevaadete järgi võiks uskuda, et uuemad luuletajad ei kõnelegi muust kui yhiskonna valupunktidest; nii see siiski ei ole, otseselt sotsiaalseid tekste on "Raamatus :-)" vast ehk kolm - yks, muide, seesama Maran. Ka iroonia on vähe levinud. Ootuspäraselt esindab seda kyll Maarja Kangro, ent peale tema Indrek Koff ja... olekski nagu kõik? Andrus Kasemaad saadavad lambad kõikjal kui harpyiad Odysseust või inglikoorid Jehoovat, ehtsa sarkasmina ei tule nad arvesse. Naljategijaid siiski on, Pehk ja Mart Kangur näiteks. Andres Langemets kirjutab peast, täpsemalt mälust, sobitudes viimaste aastate mälulooraamatute ritta tykkis Krossi ja Mihkelsoniga. Kynnap kirjutab isamaast, nagu ta ikka teeb. Kivisildnik kirjutab eimillestki, mis kah kedagi ei yllata.

Kes yllatavad? Näiteks Igor Kotjuh. Eestis syndinud meesterahvas julgeb olla avalikus kohas ausalt isiklik ja emotsionaalne - kuhu see nael lyya tuleb? Võrukeste värk. Ojamaa tõlgendustrikk mõjub kuidagi ootamatult. Enamik meeldejäävaid autoreid esineb siiski pigem tuntud hääduses, näiteks Maran, Tungal, Rooste, Kynnap, Kangro, Teede, Ehin...Eks neid ole veel.

Mis seal salata, eks Apollo "Raamat :-)" yks õiekogu ehk antoloogia ole. Nii mitmekesise köite puhul sõltub aga lugejast, kas see meenutab talle pigem kirevat lillekimpu või kahvatut herbaariumit. Eesti niidud on teadupärast liigirikkad, selle eest kannavad Kasemaa vapiloomad juba sajandeid hoolt. Kohalik kirjandus on aasadele ysna sarnane: yht suurt ja selget asendab parv pisikesi kirjandusi, millel yksteisega palju pistmist pole. Sarnased jooned ilmnevad alles siis, kui tast piisavalt kaugele minna; siis aga kaovad kõik huvitavad detailid alusetutesse yldistustesse ära. Parem jääda rohurindesse, mutukate ja õiekestega silmitsi. "Raamat :-)" kujutab säherdust kirjandust pisemal skaalal: suurt ja rabavat võib sealt otsima jäädagi, aga pihu ligi hoida ja sõbralikult sirvida kannatab päris hästi. Täitsa hea raamat :-).

Arvustus Raamatumaailmast, 22.01.2010.

Luule on myndi kolmas kylg

Indrek Hirv „Veesilm“ Kirjastus „Tänapäev“, 2009.

see on väga selge raamat
just nagu allikas
sõnad paistavad põhjast

Indrek Hirve "Veesilm" on raamat, mis tuleks kinkida igayhele, kes soovib saada luuletajaks. See kas ehmatab luulesoone lõplikult kinni või tõestab, et teda ei murra enam miski - sealhulgas enesekriitika. Mõlemal juhul võivad harrastuspoeedi sõbrad ta vaimse heaolu pärast mureta olla.

Hirve kogu kujundanud Andrus Rõhut on syydistatud ylekujundamises. Tõsi ta on, illustratsioonideks kasutatud monotyypiate autor Heldur Viires on Hirvest mõnevõrra jutukam. Võib täiesti mõista mõne lugeja soovi näha teksti lakoonika kõrval tyypilist eestimaist luulekujundust, nappi ja mustvalget nagu talvine võsa. Ent pole mingit põhjust, miks peaks seda pidama ainuvõimalikuks. Ka Hirve luuletustes on värve, kuigi ta tarvitab neid säästlikult.

Ennevanasti kirjutas Hirv luuletusi, mis olid heasti ja tublisti tehtud, ent kippusid hooti iseenese tehnilisse meisterlikkusse ära kaduma. "Veesilmas" on tehniline täpsus endiselt alles, kuid see on hoopis teistsugune: napisõnaline ja tasane. Hirve tekstid on diskreetsed, lakoonilised ja ysna, ysna head. Ta ei lobise, ei kohmitse ega karju oma emotsioone täiest kõrist. Tema sõnad on apteegikaaluga vaetud, sisu poolest võiks ta raamat olla hõbedaga samas hinnas. Õnneks pole "Veesilm" ka kuigi paks, mitme peale jaksaks yhe osta ikka.

Hirve vaimukusedki on vaiksed. Kyllap tsiteeritakse neil päevil palju yht tema ylestähendust lehekyljelt 36; tsiteerin siis ka:

Olgu siis pealegi
ütled sa minnes

istu lõunani voodis
ja kirjuta luuletusi

mitte keegi ei saa sellest iial teada


Arvustus Raamatumaailmast, 08.05.2010.

Metsamuinasjutt

Charles de Lint „Südame metsad“ Kirjastus „Varrak“, 2009.

"Südame metsades" põimib Charles de Lint indiaani loomismyyte ja iiri folkloori, moodsat linnaelu ja vanade metsade avarust. Raamat on peene koega ja kirev, see meeldib inimestele, kes armastavad myyte ja muinaslugusid. Eesti lugejaile võib meenuda näiteks Alexander McCall Smithi "Unenägude Angus" või Herta Laipaiga lood, kus ilmsi ja unes nähtu samamoodi rahvajuttudega yheks saavad.

Muidugi ei ole pehmus ja mystilisus kõigi silmis voorus. Mõnigi tehnoulme sõber nuriseb, et "Südame metsad" läheb käima aeglaselt ja vaevaliselt nagu sapakas. Eesti moodsast kaprealismist jääb De Lint kaugele, tema tegelaste seas on vabatahtlikud sotsiaaltöötajad, töötud, muusikapoodnikud, kunstnikud, kirjanikud... ilusad inimesed, mitte töölised või kontorikoonlased.

Kahjuks aitab tõlge Varraku kapsaaeda kiviktaimlaks muuta. Ka kogenud tõlkija võib teha tööd pigem palju kui hästi. Tosina aasta jooksul on Pille Runtal tõlkinud Kiplingit, Huxleyt ja Steinbecki. Tubli. Loodetavasti kulus võhm siis noile ning suurteoste tõlgetes on vähem anglitsisme kui "Südame metsades". Milline eestlane karjuks hädas olles "Oo mu jumal, oo mu jumal, oo mu jumal"? Samas märgiti toorevõitu tõlget juba eelmise de Linti eestinduse "Kusagil lennata" aegu, endale truuks jääda on aga kahtlemata kiiduväärt. Vähemasti rõõmustab raamatuvalik neid, kes uut de Linti aastaid kannatamatult ootasid.

Igayhele see raamat meeldida ei pruugi, ent paha ta ka ei ole. Kui keegi "Südame metsade" kaudu enda jaoks de Linti linnafantaasiad avastab ning järgmisi raamatuid juba inglise keeles loeb, on Varrak ju tänuväärt tööd teinud.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.07.2010.

Minu Babylon: Ajareisiraamat

Roger Zelazny „Teemärgid“ Kirjastus „Fantaasia“, 2008.

Kuna Zelazny teine rännuraamat "Needuste allee" tõlgiti eesti keelde juba jupp aega tagasi, meenutab "Teemärgid" eesti lugejale mõistagi toda. Aga ega Amberi sarigi oma keeruliste intriigide ja muutlike maailmadega siit kaugele jää.

Eesti blogikriitika ei ole "Teemärke" eriti omaks võtnud ning paberkriitika ei tee temaga yldse tegemist. Ingliskeelsedki väljaanded olla juba mõnda aega tagasi otsa lõppenud. Pole põhjust imestada, olen isegi Zelaznylt tugevamaid lugusid lugenud. Samas, nõrk ta nyyd ka ei ole. Et autor mängib lõbusasti narratiivi struktuuriga (ehk eesti keeli yteldes on jutu järjestuse pea peale pööranud), ei suuda mõnigi lugeja sellega kohaneda. Noh, vast võtab vähemalt mõni vanema põlve kirjandusteadlane taas yhe ulmeka kätte - vormieksperimente peetakse ju tihti kirjandusliku tõsiduse tunnuseks.

"Teemärkide" sisust rääkida on juba keerulisem. Nagu raamatukaas ytleb ja kõik arvustajad kordavad, kulgeb kõigist aegadest läbi maantee, millel mõned inimesed rännata mõistavad. Selle tulemusena ajalugu muidugi muutub, tee peale- ja mahasõidud tekivad ja kaovad. Kuna kõik põhjused ja tagajärjed on ammu segi pööratud, sobib kahe põimitud tegevusliini hakitus teksti sisuga õigupoolest päris kenasti - "Tões ja õiguses" oleks seda keerulisem põhjendada. Kusjuures kogu mittelineaarsusele vaatamata õnnestub autoril raamat ikkagi puändiga lõpetada. Harjumuse jõud on võimas.

Nähtavasti tahtiski Zelazny "Amberi kroonikate" vahepeal natuke tuttavate teemadega mängida: mälu ja mälukaotus, rändamine, muutlikkus ja vihjelisus. Võimalik, et selle tulemuseks ei pidanudki olema tippteos, tähtsam oli mõni mõte hinge pealt ära saada. Minu jaoks tabab näiteks tema lohekäsitlus ysna hästi mingit pisut ähmasevõitu arhetyypi, nii nagu need sygaval kuklasopis kummitavad symbolid ikka olema kipuvad. Vast kummitas temal ka.

Tõlkega on sedakorda imelik lugu: pool "Teemärkidest" on ysna korralik, pool aga täis veidraid vigu. Ehk seletab asja see, et töö tegid kahasse Juhan Habicht ja Lauri Heinsalu? Habicht yldiselt ikka teab, mida teeb, teise härrasmehe kohta mul varasem kogemus puudub. Tõlkeraamatute kvaliteet sõltub alati suuresti toimetajatööst. Toimetajad tegutsesid samuti paarisrakendis ja nähtavasti kukkus raamat nende kahe vahele maha.

Kui sest segasest jutust kokkuvõte teha, siis pole "Teemärgid" sugugi halb. "Minu..."-sarjas reisiraamatuna ilmudes torkaks isegi tugevusega silma; blogikirjanduse lugejaid katkendlikkus juba ei kohuta. Vapustavat elamust oodata ei maksa, kuid lugeda kannatab kenasti, ole sa ulmesõber või mytoloogiahuviline. No ja kes jõuab kogu aeg vapustatud saada.

Arvustus Raamatumaailmast, 28.08.2010.

Krimimuinasjutt keskaegsest Hiinast

Barry Hughart „Linnusild“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.

Žanrimääratluselt on "Linnusild" kõige täpsemalt ehk fantastiline kriminull. Hoogne, lustakas, muinasjutuline, naljakas. Kohati eruditsiooni ja sygavmõttelisusega flirtiv, end sellega siiski suuremat koormamata. Eestis on Hughartit ja ta teost võrreldud ysna mitmesuguste autorite ja tekstidega: Tom Stoppard, Terry Pratchett, Viktor Jerofejev, parun Münchhauseni lood, "Tuhat yks ööd"...

Mõnigi arvustaja kiidab raamatut taevani: vapustavalt hea krimilugu, pingeline, mytoloogiakyllane ja asjatundlik. Viimase seletuseks tuuakse, et Barry Hughart veetis USA armees teenides mitu aastat Jaapanis (teistel andmetel Korea demilitariseeritud tsoonis). Muidugi, kes elab Jaapanis, tunneb Hiinat, ja kes elab Hispaanias, tunneb Soomet. Mis seal ikka vahet, kontinent on ju yks.

Ei, ega see asi nyyd nii hull ka ole, kuid ylivõrded hoiaks ma ikkagi mõne teise raamatu tarbeks. "Linnusild" on tykk muhedat lugemist, kui teda sellena võtta. Seikluste ja vaimukuste vahele on põimitud hulgaliselt mytoloogiat, rahvajutte, kombestikku ja ajalugu, mille esituse kallal võiks asjatundja kyllap jaanihommikust jõululaupäeva õhtuni norida. Aga milleks? Kes tahab uusi teadmisi hankida, võib pöörduda mõne poole suurepärastest Hiina-teemalistest tõsiteostest, mida meil viimastel aastatel riburada ilmuma on hakanud.

Tõsi, sel teel kohtab lugeja ka takistust: "Linnusillas" kasutatud nimed ei taha tänapäeva Eestis levinutega sugugi sarnaneda. Mulle käis vanapärane Wade-Gilesi transkriptsioon lugedes hirmsasti närvidele. Ma saan aru, et see on ingliskeelses Hiina-kirjanduses levinud, aga Eestis, taevale tänu, enam peaaegu ei ole. Loomulikult pole transkriptsiooni vahetamine tõlkijale kerge ylesanne. Ja kas peakski? Ei tea. Aga närvidele käis.

Kes tahab tõlkijale etteheiteid teha, võiks vaadata pigem tiitellehe pöördele, kus väidetakse autor elavat "Arizonas Sonorani kõrbes". Inglise keeles on vahel kombeks panna nimedest moodustatud omadussõnade lõppu -n, nii et kõrbe nimi on tegelikult Sonora. Muidugi ytleb tõlkija Kaspar Müürsepp sellesama lehekylje alumises servas osast vastutusest ebamääraselt lahti, nii et tont seda teab, kas Sonorani leiutas tema või Fantaasia traditsiooniline toimetajapaar. Igatahes teeb sama vea mõni teinegi tõlkija, mis näitab nende kompetentsust ammendavalt ja rohkem ma sellest ei kõnele.

"Linnusild" on esimene köide kolmeosalisest sarjast, kus tegutsevad vana tark Li Kao ja maapoisist jõujuurikas Kymnes Sõnn. Kui myygiedu lubab, ehk annab Fantaasia välja ka ylejäänud osad. Eriline võit see Eesti kirjanduspildis poleks, aga kaotus kah mitte.

Arvustus Raamatumaailmast, 29.08.2010.

Sinine käsiraamat revolutsionääridele ehk Kuidas Kuu peal mässata

Robert A. Heinlein „Kuu on karm armuke“ Eesti Raamat, 2009.

Heinlein kõõlub ulmekirjanduses kahe liini vahel: yhest kyljest pyyab ta tegelda eelkõige yhiskondlike probleemidega, teisalt on ta ilmselgelt nii-ytelda vana, tehnilise ulme esindaja. Ehk seletabki see, miks ta vaatamata klassikustaatusele ja raevukale fänkonnale ei ole laiade masside seas tuntud ja populaarne. Pehme sotsiaalulme pooldajad haaravad pigem riiulist mõne Ursula Le Guini või Marion Zimmer Bradley teose ning tõsiseid kosmoseooperisõpru ei huvita poliitilised tiraadid.

Aga "Kuu on karm armuke" on ysna avameelselt poliitiline raamat. Kas nii avameelselt, et teksti kirjanduslik väärtus selle all kannatab? Minu arvates jah. Kyllap vaidleb nii mõnigi mulle vastu ja eks see olegi maitse asi.

Lyhidalt kokku võttes jutustab Heinlein Kuu peal toimuvast revolutsioonist. Ameeriklaste jaoks on selles ilmne paralleel nende endi ajalooga, meile siin kangastuvad vene nimede ja laensõnade tõttu pigem 1917. aasta syndmused. Igayhele oma. Muidugi võib see kutsuda kohe esile skepsise: mida teab XX sajandi keskpaiga heaoluyhiskonna elanik revolutsioonide korraldamisest? Lääne kommunistlikud parteid olid naljanumbrid juba Lenini jaoks, kõnelemata praegustest taskurevolutsionääridest. Heinleini kirjeldus on siiski yllatavalt usutav, ehkki ideepõhise raamatu puhul arusaadavalt idealistlik.

Mõnel määral põeb ta siin sama häda, mis tykib esile ka teistes sama autori raamatutes: tahaks inimesse uskuda, kuid praktilised kogemused seda usku ei toeta. Ilus on hõisata libertaarlikke loosungeid iga inimese isiklikust otsustusvabadusest, paberõhukesest riigist, liigsete seaduste lämmatavast survest ja yllast iseorganiseerumisest. Ent kui pidu läbi saab ja algab happily ever after, viib demokraatia ikka populismi, paternalismi ja seadusepõhise yhiskonnani. Lõpuks tundub elu parim siis, kui yhiskonda juhivad valgustatud vandenõulased. Aga seda ei saa ju ka otsesõnu propageerima hakata, sest kuhu siis ideaalid jäävad?

Inimesel, kes on mõtisklenud sellistel teemadel nagu isiklik vabadus yhiskonnas, vabaarmastuse kelmikad vormid või revolutsioonide komme oma lapsi syya, tasub "Kuu on karm armuke" kindlasti läbi lugeda. Vaevalt see yhtki mässajat mässamisest ravib ja revolutsionääri käsiraamatuks päriselt kah ei kõlba (kuigi tekstis on paar ysna nutikat ideed), ent mõtlemisel on Heinleini oopus ometi abiks.

Lauri Saaberi tõlge on ysna Harju keskmine. Ei silmatorkavalt jõle ega meeldejäävalt hea. Eesti Raamatu kujundus on samasugune: kannatab lugeda, auhinda ei annaks. Kujundaja nimi on muidugi maha vaikitud, nii et me ei saagi teada, miks kõik ulmeraamatud viimasel ajal siniseks tõmbuvad. See on neil vist mingi eriline haigus.

Arvustus Raamatumaailmast, 11.09.2010.

Delfiinitee sõnameres

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“, 2009.

Millest "Delfiinide tee" räägib? Delfiinidest ja inimestest. Rohkem inimestest kui delfiinidest. Rohkem delfiinidest kui me harjunud oleme. Hajuvast päriselust ja käegakatsutavatest viirastustest. Metslastest, tsivilisatsioonist, oskamatusest ja oskusest loodusega läbi saada. Nagu Baturinil ikka.

Kerge irooniaga võiks ju reklaamida, et Baturini raamatus on seksi ja vägivalda ysna volilt käes. Samas ei ole see seal iseenese pärast, vaid sama loomuliku elu osana kui ladinlaste armastatud maagilises realismis. Nii et niisuguste yldinimlike huvide nimel "Delfiinide teed" kätte võtta pole mõtet. Eks igayhele ole oma, nagu kord yhe töö- ja puhkeasutuse ukse kohale kirjutati.

Keda elu ja unenägude piiri hägustamine ei häiri, võib Baturinit ikkagi nautida. Eks ta Márquezt vast kõige rohkem meenutabki, ehkki too enamasti on tõepoolest pisut lihtsam lugeda. Eesti kirjanikelt on viimasel ajal yldse ypris tihkeid tekste ilmunud. Vastureaktsioon laba- ja lobekirjandusele või pelgalt soov, et lugeja vahel ka autorile vastu tuleks?

Iga Baturini-kommentaari kohustuslik osa on nentida, et autoril on rikas sõnavara. Kuigi osa tema ebatavalisest sõnastust pärineb kahtlemata elava emakeele rikkalikust varamust, kahtlustan ma siiski, et osa neist on ta lihtsalt välja mõelnud. Eesti keel on sõnaloomele kaunikesti aldis, Baturin astub sammu meie tavapärasest onomatopöast kaugemale.

Kui meenutada Peep Ilmeti eristust proosa- ja luulekeele vahel, tarvitab Baturin oma romaanis ilmetselgelt luulekeelt. Alliteratsioon ja assonants, rytmimängud, kyllastatus kujundeist ning muud luulele omased võtted muudavad teksti nii tihkeks, et osale harjumuspärastele lobeda proosa lugejatele käib sest tihnikust läbipugemine yle jõu: ilusti kõlab kyll, aga aru ei saa mõhkagi, tölpast rääkimata.

Ega see köide ilmselgelt romaangi ole. Lisaks proosatekstides suhteliselt tavalistele luulelõikudele vahetub jutustus mõnes stseenis suisa draamaga. Ei lase Baturin ennast nii labaselt purki pyyda, nagu elementaarsete kirjandusteaduslike teadmistega lugeja tahaks. Köidet sulgedes oli tunne, et autori määratluse "romantiline histooria" kõrval võinuks selle ristida ka 191-lehekyljeliseks proosapoeemiks. Aga mis vahet seal on, kuhu lahtrisse yks hea raamat tõsta?

Näpuotsaga kiitust teistele ka, miks peaks autor kõik endale saama. Kahtlemata polnud lihtne Baturini teksti toimetada: sada keelt segi, mõni ehk isegi seniolematu, omakeelsete sõnadega sama lugu, teksti hääl tihti sama oluline kui jutustuse kulg. Ometi leidsin kogu raamatu peale vaid paar näpuviga. Rein Põder on tublit tööd teinud. Peeter Lauritsa kujunduse teemal võiks muidugi ohata, et jälle sinine, kuid siin on see saaresinine omal kohal.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Poeet, kes pääses kylma käest

Kalev Kesküla „Elu sumeduses“ Kirjastus „Tuum“, 2010.

Kalev Kesküla suureks meheks nimetada tunduks imelik. Mitte, et ta sedavõrd pisike oleks olnud, aga ega ta ennast eriti monumentaalselt ja pompöösselt esitanud. Vaikne, rahulik ja rahumeelne. Väike inimene, kes tegi olulisi asju.

Kesküla tekstid on samasugused kui autor, ega neidki suureks nimeta. Nad on väikesed, soojad ja head. Umbes nagu kampsun või kindad. Maailma suurim kampsun kõlaks ju tobedalt. Aga kylmal ajal võivad need lihtsad, pretensioonitud asjad su elu päästa.

Hakkasin "Elu sumeduses" servast lugema ning jäin mõne lehekylje järel toppama. Ei olnud sugugi paha. Ainult mulle tundus, nagu oleksin avanud hea pudeli veini ja kulistaksin seda nyyd, klaas klaasi järel. Märksa mõnusam on vähehaaval mekutada, kord sõõm ja siis teine, vahepeal tegelda muul viisil elunautimisega. Või ilmas häid asju vähe on: söök, jook, raamatud, kunst, muusika, loodus, ilusad inimesed, vaiksed hetked...

Inimese kohta, kes selliseid raamatuid kirjutas, ei saa ytelda "kadunud". No kus ta siis kadus, kui on siinsamas iga kord, kui raamatu lahti teed. Ehk on sumedus vaid tumedamaks tõmbunud, nii nagu suveõhtu öösse vajub. Pimedast paistab vaid profiil vastu taevast, muie ja prilliklaaside läige.

Ja või ma tast rohkem kõnelda teangi.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Feministlik ulme tõlke tõehetkes

Marion Zimmer Bradley „Tormikuninganna“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.



"Tormikuninganna" on esimene eesti keelde tõlgitud raamat Marion Zimmer Bradley loodud ning hulga teistegi kirjanike edasiarendatud sarjast, mis räägib elust planeedil nimega Darkover tuhandete aastate vältel. Ma pole päris kindel, kas see oli just kõige parem valik, millega tutvustada Eesti lugejale Darkoveri maailma, aga ega mul paremaid soovitusi ka pole. Sari on ju hirmpikk ning on suhteliselt vähe inimesi, kes selle tervenisti läbi on lugenud.

Kindlasti on MZB piisavalt oluline autor, et teda tõlkida. Isegi imelik, et talt siiani vaid yksainus raamat ymber pandud on. Jah, muidugi on meil romantilist ulmet ilmunud omajagu, veel enam ulmesugemetega naistekaid. Ent suurem osa neist jääb Bradley teostele märgatavalt alla ning olemuselt kopeerib neid, olgu siis otse või kellegi kolmanda vahendusel.

MZB pole ka pelgalt ajaviitekirjanik, tal on oma asi ajada. Tõsi, "Avaloni ududes" ilmnes see paremini, kuid Darkoveri lood sihivad lõpuks samas suunas: me vajame rohkem naiselikkust, leebet ja sitket arukust ning hoolivust, et oma maailma mitte lõplikult tuksi keerata. Sympaatne põhimõte ju, isegi kui selle väljendamiseks valitud vahendid pole ylimalt originaalsed.

Yhe lausega kokku võttes jutustab "Tormikuninganna" sellest, kuidas noor naisterahvas leiab kannatuste, pettumuste ja armastuse kaudu endas tugevuse, et maailma parandama hakata. Nii lihtne see päriselt ei ole, kuid kõrvalliinid on siiski kõrvalised. Juttu on ettenägelikkuse koormast, intriigi ohtlikkusest nende punujaile ning sellestki, kuidas võim selle kandjat muudab. Rasketest ohvritest, mida keegi ei näe. No ja nii edasi, sygavmõttelisust jagub soovijaile kas või kapaga. Halb raamat see kyll ei ole, ehkki ydini naiselik. Nii et meestel, kes oma soos päriselt kindlad pole, ei maksa identiteedikriisiga riskida.

Head sõnad öeldud, räägiks eesti versioonist ka. Kaanepildil puudub sisuga igasugune seos, kuid räsitud kleidikeses noore neiu abil võib teadupärast myya mida iganes. Staartõlkija Tatjana Peetersoo hiilgab fraasidega nagu "teadlik joon kõrvalestast õlani" ning ei tea, kuidas moodustatakse inglise keeles nimedest omadussõnu ("Darkovani" pro "Darkoveri"). Toimetajaid pole häirinud isegi nimevead ("Schatfell" pro "Scathfell"). Muidugi on olnud hullemaidki tõlkeraamatuid, aga kas peab just nendega võistlema?

Nii et jah, eks ta hädapärast kannatab lugeda ikka. Aga kui ingliskeelne originaal kätte satub, soovitan pigem toda. MZB on piisavalt hea, et tema yllaste ideede ja põneva tegevustiku vahele ka keelt ja kujundeid nautida. Siinses tõlkes sellest kahjuks maiku suhu ei saa.

Arvustus Raamatumaailmast, 15.09.2010.

Tehnoyhiskonna tulevikueepos

Charles Stross „Accelerando“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.

Charles Strossi "Accelerando" on tõeliselt eepilise haardega raamat. Stross yritab yhe perekonna katkendlikku ajalugu järgides manada lugeja silme ette visiooni inimkonna arengust järgmise tuhande aasta jooksul. Ta pole selles kuigivõrd järjekindel ning detailid kipuvad käest libisema, ent juba ta julgus yksi avaldab muljet.

Stross langeb samasse lõksu kui paljud pikemat perspektiivi sihtivad kyberpungiautorid: ta pyyab näha meie tavapärase vaatlushorisondi taha, kuid jõuab selle asemel peagi tulevikuhullusse. Selline pyydlus on siiski väärtuslik, ehkki enamikuga tulemustest pole midagi peale hakata.

Muidugi saaks "Accelerandole" teha samasuguseid etteheiteid kui Ekspressi nyydne kirjandustoimetaja Peeter Helme tegi kevadisel kirjanduskonverentsil kogu ulmežanrile: teie raamatuis kirjeldatud masinad ei tööta, järelikult olete läbikukkunud!

Paraku poleks sel vähimatki mõtet. Kirjandus ei ole konstrueerimisbyroo. Stross tegeleb palju tähtsama ja huvitavama ylesandega: ta uurib, kuidas võiksid inimesed, olgu ykshaaval või yhiskonnana, reageerida võimalikele muutustele neid ymbritsevas maailmas. Tehnilised detailid pole pooltki nii huvitavad kui inimlikud reaktsioonid ja ootamatud muutused mõttelaadis. Isegi kui sellised ennustused paika ei pea, avardavad need meie mõtlemist siin ja praegu.

Huvitavalt mõjub see, kuidas Stross pyyab anda edasi yhiskonna, tehnika ja ajaloo pideva kiirenduse taju. Tal õnnestub see muidugi umbes sama hästi kui kalmaaril programmeerimisõpiku kirjutamine, ent ta vähemalt yritab.
Loomulikult läheb säherdune raamat lõpu poole liikudes yha segasemaks. Prohvetid pole kunagi eriti selge jutuga olnud. Aga õnneks on Strossil piisavalt palju ideid, et lugeja võiks neid lustimiseks tekstist välja koukida, nii nagu Toots saia seest rosinaid otsis. Sujuv yleminek fyysiliste ja juriidiliste isikute vahel on ju hysteeriliselt lõbus ning kirjeldus sellest, kuidas automaatselt genereeritavate tytarfirmade laviiniga maksuametit hanitada, teeks rõõmu igale Äripäeva lugejale.

Eesti Ulmeyhingu sellesuisel kogunemisel anti "Accelerando" eest pidulikult yle tõlkeraamatu auhind. Ei ytleks, et Iris Jeletski tõlge just perfektne on; Alveri Onegini-tõlkega võrdlema ei kipu. Kõik inglise sõnad ei ole eesti keeles sama tähendusega, näiteks on inglise "balloon" eesti keeles mõnikord ka "õhupall". Samas on Strossi tõlkimine raske ylesanne ja selle kohta pole tulemus sugugi halb.

Tõenäoliselt oleks Eesti väljaandele kasuks tulnud korralik järelsõna, mis kirjeldaks Strossi filosoofilist tausta: transhumanismi ja posthumanismi vahekorda, singulaarsuse kontseptsiooni tõlgendusi ja muud seesugust. Vaatamata uhkusele e-Eesti yle ei seisa me just keset moodsa tehnoyhiskonna muutuste peavoolu. Ent nagu ytleb vanasõna, on pool vutimuna märgatavalt parem kui jaanalind katusel.

Arvustus Raamatumaailmast, 18.09.2010.