Friday, September 14, 2012

Luule on myndi kolmas kylg

Indrek Hirv „Veesilm“ Kirjastus „Tänapäev“, 2009.

see on väga selge raamat
just nagu allikas
sõnad paistavad põhjast


Indrek Hirve "Veesilm" on raamat, mis tuleks kinkida igayhele, kes soovib saada luuletajaks. See kas ehmatab luulesoone lõplikult kinni või tõestab, et teda ei murra enam miski - sealhulgas enesekriitika. Mõlemal juhul võivad harrastuspoeedi sõbrad ta vaimse heaolu pärast mureta olla.

Hirve kogu kujundanud Andrus Rõhut on syydistatud ylekujundamises. Tõsi ta on, illustratsioonideks kasutatud monotyypiate autor Heldur Viires on Hirvest mõnevõrra jutukam. Võib täiesti mõista mõne lugeja soovi näha teksti lakoonika kõrval tyypilist eestimaist luulekujundust, nappi ja mustvalget nagu talvine võsa. Ent pole mingit põhjust, miks peaks seda pidama ainuvõimalikuks. Ka Hirve luuletustes on värve, kuigi ta tarvitab neid säästlikult.

Ennevanasti kirjutas Hirv luuletusi, mis olid heasti ja tublisti tehtud, ent kippusid hooti iseenese tehnilisse meisterlikkusse ära kaduma. "Veesilmas" on tehniline täpsus endiselt alles, kuid see on hoopis teistsugune: napisõnaline ja tasane. Hirve tekstid on diskreetsed, lakoonilised ja ysna, ysna head. Ta ei lobise, ei kohmitse ega karju oma emotsioone täiest kõrist. Tema sõnad on apteegikaaluga vaetud, sisu poolest võiks ta raamat olla hõbedaga samas hinnas. Õnneks pole "Veesilm" ka kuigi paks, mitme peale jaksaks yhe osta ikka.

Hirve vaimukusedki on vaiksed. Kyllap tsiteeritakse neil päevil palju yht tema ylestähendust lehekyljelt 36; tsiteerin siis ka:

Olgu siis pealegi
ütled sa minnes


istu lõunani voodis
ja kirjuta luuletusi


mitte keegi ei saa sellest iial teada


Arvustus Raamatumaailmast, 08.05.2010.

 
eXTReMe Tracker