Thursday, November 26, 2009

Unekuuneelaja

Mida teha siis, kui uni on nii kange, et haiguta lõualuud paigast, ent kui magada yritad, ei õnnestu ka see?

Mina syydistan kõiges noorkuud, mis aknast ruppa paistab. Ja mingil määral ehk ka inimesi, kes vahepeal helistama kippusid. Kust nemad teadsid, et ma enne kella yheksat pikali vajusin, ise tavapäraselt ööloom? Aga ikkagi.

Nii avastadki yhel hetkel, et kirjutad mõttes yle ja yle yhtsama kirja, selle vahepeal koostad filosoofilise traktaadi, paar artiklihakatust ning veel mõned kirjatööd. Sedapalju siis õndsast unest kella neljani.

Haaaaigu. Kusjuures enne magamajäämist valutasid lõualiigesed nii, et suud oli raske isegi joomiseks paotada. Ennustasid ette haigutusi, mida siis ei tulnud.

Poetan mõttepojad kiiruga arvutisse ning katsetan seejärel viimase unerohutabletiga. Kui see ka ei tööta, meenutan järgmiseks Kornei Tšukovski igihaljaid luuleridu: "Kes võiks mind yldse keelata? Ka kuu võin alla neelata!"

Mis ta siis paistab minu aknasse. Ise teab, millega riskib.


P.S. Räägitakse, et pisike roheline revolutsioon ähvardab iseennast ära vussida, kuna mõni inimeste headusse uskuja tahab keisri kukutamise järel talle peaministri kohta pakkuda. Bokassa on ju ka inimene, seega olemuselt hea.

Õnneks olen ma praegu oma pisikese unemulli sees ja muud asjad on mulle märksa olulisemad. Mis teha, kõiki inimesi ei jaksa ka mina nende endi keedetud supist välja tirida. Saagu mõnikord ise hakkama, mul omad mured ja rõõmud... mille vahel on kyll raske vahet teha. Ent ega see polegi tähtis.

 
eXTReMe Tracker