Nyri sirp ja valus ahi

Sattusin yhe jupi aja taas yhe Sirbi artikli peale ja otsustasin, et tahan uriseda. Autor on Stefan Moster ja pealkiri "Kafka kirves, Hyry ahi, Mankelli sokid", sisuks on pikk jahumine kõigest ja eimillestki.

Pärast tavalise krimka lugemist on aga lugeja täpselt seesama inimene, kes ennegi, sest tekst ei sunni teda järele mõtlema ega aita tal pärast lugemist näha maailma veidi teistsuguses valguses. Teatud tingimustel on peavoolu järgivalt kirjutatud edukas kriminaalromaan lausa võimeline sooritama täiusliku kuriteo: ta varastab lugeja aja, jätmata vähimatki jälge.

Jätame kõrvale selle, et mõned inimesed elavad enda arvates alati keset muutusi ja teiste meelest kordub nende elus yksainus päev igavesti.

Miks peaks just krimi inimese puutumata jätma? Võtame C. K. Chestertoni isa Browni lood või Stieg Larssoni lohetydruku-seeria - ma julgen kyll arvata, et nii mõnigi lugeja tunneb end neist ysna sygavalt puudutatuna, ehkki mõju on, mõistagi, erinev. Samas koosneb suur osa raamatukogude ja -poodide riiuleil seisvaist teise- ja kolmandajärguliste kirjanike romaanidest (olgem ausad, kõik kirjanikud ei mahu esimesse järku) pahnast, mis ei puuduta mitte kedagi. Kyll aga on see igal juhul parem kui krimkad ja meelelahutus.

Jälle leiab keegi, et kirjandus tuleb jagada õilsateks ja madalateks žanrideks, mitte hästi ja halvasti kirjutatuks. On žanre, mis on olemuselt pyhad ja mille viletsaimgi esindaja on puhtam ja kargem kui parim esindaja žanrist, mis on olemuselt ryve. Olgu, see viimane on juba liialdus, päris seda ei ole autor väitnud. Aga igasugune mustvalge lahterdamine on samasugune liialdus.

Ja Sirp peab vajalikuks seda lollust tiražeerida. Kas see peaks parandama lugeja arvamust lollusest või halvendama tema arvamust Sirbist? Las igayks otsustab ise.


***

Soomes kiidab autor Sofi Oksase meeletut edu, ehkki raamat "pole kirjutatud sugugi mitte turusõbralikult" ning seda "pole sugugi võimalik nimetada massidele sobivaks". No miks siis ei ole? Seks ja vägivald myyvad alati, eriti kui see on kellegi teise seks ja vägivald. Ehkki eestlaste ohvrikompleksi syvendamiseks passib see ka.

Varraku blogi yhislugejate arutelust koorus välja seegi, et kui Oksase romaan vahest ehk polegi päris yheylbaline, siis igatahes laseb see ennast kahetsusväärselt kergesti mustvalgelt lugeda. Mida vähem keerukust, mida vähem pooltoone, seda kergem lugeda. Sobib massidele kyll, turust rääkimata.


***

Eriti lõbusaks läheb Mosteri kokkuvõte Antti Hyry romaanist "Ahi". Kus soomlased leiavad, et hea rahulik raamat, ei mingit kaamost, ainult tore töötegemise kirjeldus, sealt imeb Moster välja yhiskonnast väljatõugatu traagika. Ehkki järgmiseks jõuab ise selleni, et raamatus seda ei ole, seda olnud mõnus kirjutada. No otsusta siis ära, oli valu või ei olnud!


***

Mis meil siis kokkuvõtteks sõelale jääb?
1. Krimi ei ole yllas, aga romaan on.
2. Oksanen ei sobi massidele, aga seda massid ostaksid.
3. Soome on kirjanike unistuste maa.
4. Raamatukaupmehed on kõikjal alatud närukaelad.
5. Heaoluriikides on mõttetu kirjandus, kirjanik peab kannatama.

Seda viimast tõestab autor muidugi praktikas, elab ta ju ise Espoos ja tekst on tõepoolest mõttetu. Miks Sirp sellist kõrgkultuurihuvi maskiga nyrimeelsust avaldab, seletub ilmselt tõlkijaga.