Toimetatud Eesti

Olen mõnegi tuttavaga aeg-ajalt arutanud, kui palju ytleb lugejale raamatu tõlkija või toimetaja nimi. Suhteliselt vähe vist, suurem jagu inimesi pole ju kuigi agarad lugejad. Tõlkijate ja toimetajate vastu on põhjust huvi tunda vaid neil, kes kas ysna palju loevad või ise raamatuid valmistavad. Vahel ei pane raamatupoed ja kirjastused raamatututvustuse kõrvale isegi autori nime, peetakse ylearuseks. Mis siis teistest tahta?

Tõlkijaid omakorda tuntakse rohkem kui toimetajaid. Neile antakse auhindu (ehkki pisikesi), algatatakse tõlkeprogramme (ehkki nõdrakesi), vahel harva ilmub ka tõlkekogumikke (mõne aja eest näiteks Harald Rajametsa oma). Tõlkijaid mainitakse ikka raamatuarvustustes, kui arvustaja just väga noor ja ullike pole; toimetajaid vaid siis, kui midagi tõsiselt viltu on läinud.

Samas on toimetajatel tugev pikaajaline mõju. Autorid ja tõlkijad kujundavad muidugi samuti keelt, ent toimetajad loovad selles yhtluse. Tihti ei passi ajakirjaniku või kirjaniku tekst toimetamata kujul yldse trykki lasta. Et muidu hea ivaga, ent äpardunud vormis juttu tõsiselt toimetada, on muidugi vaja tugeva stiilitajuga kogenud toimetajat, kes julgeks teksti muuta, kuid ei teeks seda yleliia.

Meil on selliseid olnud kyll. Kui mõne aja eest Linda Ruud suri, täheldas yks ta kolleeg, et Lindata näeks eesti luule ysna teistsugune välja, aga tema järelehyyded kogu kohalikus ajakirjanduses võinuks peoga ära katta. Legendaarseid toimetajaid on tänagi, ehkki vähe. Ja enamjaolt on need tundmatud legendid: tuntud ainult nende seas, kes aja- ja muidukirjanduse telgitaguseid teavad. Helju Vals võtab vahel ikka sõna, tema eeskujul mõni noorgi, kuid enamasti sulanduvad toimetajad vaikselt tausta ja lavale ei trygi. Eks seda ole nende palganumbritest näha ka.

Praegu on vana, nõukogudeaegse kooliga toimetajaist mõni veel alles, ehkki suurem jagu juba läinud või minekul. Mõni noor ja innukas filoloog võiks võtta kätte ning teha Eesti toimetajatest alguses bakalaureuse-, siis magistritöö ning lõpuks raamatugi. Korjata mälestusi nii kolleegidelt kui ka toimetatutelt. Kes keda ja kuidas mõjutas, milliseid jälgi jättis. Mismoodi näevad välja need kohad Eesti kultuuri- ja keeleloos, kuhu keegi tavaliselt ei vaata.

Kui hästi kirjutada, võiks sellest saada päris põnev raamat. Nimeks võiks panna näiteks "Toimetatud Eesti".