Suur raamat suurtest looduseuurijatest

„Suured looduseuurijad“, koostanud Robert Huxley. Kirjastus „Sinisukk“, 2009 


Juba esimesest pilgust võib ytelda, et Robert Huxley koostatud "Suured looduseuurijad" on suurejooneline ja muljetavaldav ettevõtmine. See visandab bioloogia või, kui piiritleda raamatu teema kitsamalt ja vanamoelisemalt, loodusloo ajaloolise arengu tähtsamate loodusloolaste elu ja tegevuse kaudu. Raamatusse on neid mahtunud 39. Kuid lisaks tekstile on silmapaistev ka kujundus: see on tehtud hoole ja armastusega ning 198 igati nauditavat illustratsiooni, pärit peamiselt Briti Loodusloomuuseumi kogudest, annavad raamatule olulise lisaväärtuse.

"Suured looduseuurijad" on kirjutatud vanas heas anglosaksi teatmeteoste traditsioonis, kasutades rikast keelt ja mahlaseid kujundlikke väljendeid (ning kaldudes kohati eufoorilisse entusiasmi, kuni yhes ysna lyhikeses lauses lk 82 kasutatakse sõnu "erakordne", "suurepärane" ja "võrratu"). Eestlasele võib see mõjuda harjumatult, kuid tulemuseks on niihästi mõnus kui ka hariv lugemisvara.

Raamat kuulub viimasel ajal ylimalt populaarsesse žanri, kus pikaajalisi protsesse - ajaloo, teaduse või tehnika arengut - kujutatakse neid mõjutanud yksikisikute kaudu. Sellises käsitluses on, mõistagi, omad ohud. Igasugune valik on alati subjektiivne ning kui kõige tähtsamate korral on vähe kahtlust, keda raamat peaks hõlmama, võib ometi vaielda selle yle, kui suures mahus ning millise nurga alt kedagi parasjagu kajastada tulnuks. Teisalt mõjub suurmeeste tutvustus isiksustena haaravalt. Populaarteaduse lugejale on kergem mõista teaduses toimuvat, kui selle tagant hakkavad kumama reaalsete inimeste elu ja seisukohad kogu oma inimlikkuses: arenedes vigade, raskete iseloomujoonte ning armsate kolleegide vastuseisu kiuste. Nii et kyllap on ka subjektiivsusel oma õigustus.

Oluline on seegi, et "Suured looduseuurijad" ei rahuldu triviaalsusega, nii nagu "50 seda" või "100 toda" tyypi raamatud seda kuritihti teevad. Suurte ja tuntud nimede vahel, keda iga haritud inimene nimetada oskab, leidub kyllalt neidki, keda igast õpikust ei leia, kuid kes siiski käsitlemist väärivad. Populaarteaduse tavapärastelt radadelt kõrvale kaldudes omandab lugeja märgatavalt mitmekesisema arusaama loodusloost kui tervikust.


 ***

"Suured looduseuurijad" on mahukas ning tehniliselt keeruline raamat, mis esitab nii tõlkijale kui ka toimetajale kõrgeid nõudmisi. Kas kirjastuse Sinisukk tõlkija Uta Saar ja toimetaja Krista Roose on suutnud neid nõudeid täita, selle yle võib soovi korral vaielda. Eesti kirjastustes peetakse tähtaegu sageli lähenevaks tsunamiks, mida pole võimalik väärata ning mille eest igayks peab end käepäraste vahenditega päästma; kui tegu on korraga mitmes keeles ilmuva tõlkega, mis trykitakse meie mõistes tohutus tiraažis näiteks Singapuris, on surve seda jäigem. Niisugune tööprotsess seab kvaliteedile paratamatult piiri, mistõttu on me praeguses tõlkekultuuris ysna tavaline, et originaalis suurepärane raamat muutub eestikeelses väljaandes keskpäraseks.

Ehkki "Suured looduseuurijad" sisaldab täiesti piisavalt vigu, et nende väljanoppimisega päev või paar ära sisustada, ei ole antud juhul asi siiski keskmisest hullem. Vähemalt lati alt läbi jooksmises ei tasu tegijaid syydistada. Kui tõlkija-toimetaja andsid oma parima ning see mõne lugeja jaoks kyllalt hea pole, on sel oma objektiivsed põhjused ning vaevalt oleks enamik meist suutnud samades tingimustes märgatavalt paremat tööd teha. Impressumist ei paista, et oleks kasutatud erialatoimetaja või ekspertide teeneid, mida Sinisukalt muidugi keegi ei ootagi.

Kui vigu kord juba mainitud on, tuleb mõned neist ka siinkohal näiteks tuua. Yks silmatorkavamaid probleeme on kohe alguses. Kreeka keel valmistab Eesti kirjastustele tihtipeale yletamatuid raskusi. Kohati tundub, et taas on jõudnud kätte aeg, mil usin skribent võib mõnes kohas käed taeva poole tõsta ning kuulutada: Graecum est, non legitur! Nii kummalisi keeli ei oska ju ometi keegi kirjutada. Lk 10-11 ongi Aristotelese ja Dioskoridese teostega hätta jäädud, diakriitikutega tähtede asemel on tyhikud, nt "Peri hyl s iatrik s". Edaspidi, näiteks lk 24 ja 33, on kõik siiski korras. Saavad kyll, kui tahavad.

Trykitehnilistele puudujääkidele sekundeerivad toimetuslikud: lk 7 allmärkuses on Erythrina asemel kirjutatud Erytrhina. Tõsi, ei tõlkija ega toimetaja pea tingimata oskama kreeka keelt. Nad ei pea ka teadma, kust tuleb sõna erytrotsyyt või nimi Eritrea. Ent hea toimetaja iseloomujoonte hulka peab kuuluma piisav kogus paranoiat, et tunda ära veaohtlikud kohad, mida vajaduse korral kas või mitu korda järjest yle kontrollida. Muidugi, "Suurtes looduseuurijates" on selliseid kohti pehmelt yteldes ohtralt, kuna raamatus kasutatakse arvukalt keeli läbisegi, samuti keerukat erialaterminoloogiat. Mõni ime, et võõrad diakriitikud sassi lähevad: lk 143 on Buffoni "Histoire naturelle" loomulikult "générale", mitte "genéralé".

Nagu tõlkekirjanduses tavaks, ei pääse me ka siin inglisepärastest antiiknimedest. Lk 20 tervitab meid Anaximander Mileetosest (tavaliselt Anaximandros), lk 23 mainitakse asulat nimega Stagira (vanakreeka kontekstis pigem Stageira) ja lk 40 germaani hõimu nimega "chaukid" (kui Cherusci on eesti keeles heruskid, võiks Chauci olla haukid). Lk 74 on Strabonist tehtud Strabo. Araablasedki saavad oma jao: š on haruldaselt keeruline täht, nii et kahtlemata on palju lihtsam kirjutada "Ibn Rushd" (lk 64).

Siit jõuame anglitsismide juurde. Lk 7 "kõrgelt spetsialiseerunud elukutse" taga näeb iga kogenud toimetaja fraasi "highly specialized". Eesti keeles ei kõnelda spetsialiseerumise kõrgusest, inglises kyll.

Lk 51: "Igaüks neist rõhutas erinevat botaanilise uurimistöö aspekti, ja see oli Fuchsi töö, mis teistest enam renessansiaja botaanika hilisemat kulgu mõjutas." Ahaa: "..., and it was Fuchs's work that..." Eesti keeles: "..., kuid Fuchsi töö mõjutas renessansiaja botaanika kulgu teistest enam."

Lk 51: "dramaatiliselt vastupidine". Lk 53: raamatu illustraatoreid nimetatakse "joonestajateks". Lk 60: Aldrovandi muuseumit ja kollektsioone "rikastati ... [tema] sõprade ... ringi poolt".

Lk 145: inglise "controversial" oma poliitiliselt korrektses kasutuses ei ole eesti keeles "vastuoluline". Inimese luustiku kujutamises loomade omade kõrval polnud ka 18. sajandil mingit vastuolu. Kyll oli see religioosselt ja ehk ka poliitiliselt problemaatiline. Sama kehtib inimese arenemise kohta yhisest esivanemast teiste loomadega (lk 216).

Lk 205 "uue loomariigi erinevate kategooriate süstemaatika" on yldlevinud halb stiil; juba algne different on sisutyhi. Sama yldlevinud loogika järgi võiks sõna "erinev" torgata iga mitmuse ette, nt järgmises lauses "eraldas need neljaks erinevaks ala-riigiks" (kirjaviga, ilmselt p.o "alamriik") ja ylejärgmises "erinevate evolutsiooniteooriate ideedega". Veel parem näide on lk 206, kus räägitakse "erinevate kihtide eristamisest" - eristada saabki ju yksnes erinevaid, mitte identseid kihte.

Mõnel pool on tõlge lihtsalt puntrasse jooksnud: lk 196, kus Lamarck "on seatud näiteks vastandiks järgmise sajandi teadusele", võiks olla pigem "on (näitena) vastandatud ...". Lk 220 kõneldakse "uue projekti ehitamise plaanist" ning lk 227 peaks "...end kavatsevate reiside jaoks ette valmistada" olema pigema "kavatsetavate" või isegi "kavatsetud".

Raamatu tagumises pooles, kus domineerivad tänapäevased Euroopa keeled, on vigu mõnevõrra vähem. Nende täieliku puudumise yle siiski kurta ei saa. Näiteks ei yhildu alati peatykkide pealkirjad ja lehekylgede päised. Nii seisab ptk "Carl Linné" päises "Carl Linnaeus" (ent mitte järjekindlalt latinistlik "Carolus") ja "Krahv de Buffoni" puhul seletamatu "Comte de Buffon" - jättes kõrvale eestimaise tava mitte pidada tiitleid eesnimedeks, kutsutakse viimast läbivalt "krahv de Buffoniks".

Enamasti on tegu siiski näpukatega. Seda näitab sama nime kirjutamine eri kujudel: lk 78 ja 81 Rober Hooke vs lk 99 jj Robert (nagu mõistagi peabki olema); lk 26 Theodoros Gazes vs lk 30 Theodoros Gazas; lk 33 Kretevas vs lk 34 ja 43 Kratevas; lk 40 Hispania Tarraconesis p.o Tarraconensis; lk 209 St. Lous p.o St. Louis; lk 224 John Hensolw p.o John Henslow jne.

Samasse kategooriasse kuulub lk 149 "Peeteri I". Loodetavasti on juhuslikud ka eksitused võõrnimede käänamisel: lk 152 Kalifornia, lk 148 "ründasid Bastille'i", lk 158 "et ta hiljem Institut'i kohale määrati". Viimane vihjab kyll ebakindlusele ylakoma kasutamise reeglites. Lk 205 "ühes uutest École Centrale'istest" on ilmselt lihtsalt segaduse tagajärg.

Puudust pole ka tavalistest õigekirjavigadest, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud: lk 11 "uurimiobjektide" ja "klassifikatiooni", lk 37 "rasestumivastase", lk 40 "valitsuajast", lk 68 "eristadest", lk 75 "renassansiaja", lk 143 "lugesjaskonnale", lk 158 "rentsenseerijad", lk 170 "indentifitseerides", lk 215 "rodroguese dront", lk 228 "magentilise", lk 229 "indentifitseeris" jne. Sõna "Indentified" lk 223 pildiallkirjas pärineb ilmsesti originaalist, ehkki ka selle vea võinuks tõlkes siiski parandada. Seda enam, et lk 222 suudeti sõna õigesti kirjutada.

Tõepoolest, isegi kõige haukasilmsem toimetaja ei tohiks automaatset õigekirjakontrollerit ära põlata - järelnoppimiseks on see kahtlemata kasulik. Samuti tuleks kasutada eestikeelset poolitusprogrammi, kuna ingliskeelsed programmid tekitavad vigu nagu "kollektsi-oonist" (lk 7), "funktsi-oonide" (lk 205) ja "inspiratsi-ooniks" (lk 222).

Lk 201 kaunistab veider fraas "tema töö on aluseks tegeliku perekondade sugukondadesse ühendamisel" - kui silmas ei peeta just mingeid erilisi "tegeliku perekondi", on siin lausestusviga. Lk 291 on pealkirjade lõppu kahes kohas jäetud tyhikud enne jutumärke. Lk 293 on ylearune koma H. Walter Lacki kirjes ning "on" vales kohas Brian W. Ogilvie' kirjes.

Ohjah.


***

Eestis synnib "Suurte looduseuurijate" laadseid mahukaid, ylevaatlikke ja rikkalikult illustreeritud raamatuid harva. Neid on kulukas nii kirjutada kui ka kirjastada, praegusel raamatuturul ei ole kuigi suurt lootust tehtud investeeringuid tagasi saada. Seepärast on ka niisuguste väljaannete tõlkimine tänuväärne. Muidugi, ilma vigadeta oleks parem. Aga parem olgu ikkagi pool rehkendust kui yldse mitte midagi.

Kes võiks olla selle raamatu sihtgrupp? Ehkki ilusat värvilist ja soravalt jutustavat raamatut võib nautida igayks, oleks sellest enim kasu noortel (või vanematelgi) loodusehuvilistel, kes ei põlga ära ka tykikest ajalugu. Jõnglasena vaadatakse eelkõige pilte, veidi vanemas eas loetakse teksti ja hiljem otsitakse siit näpuga järge ajades juba mujalt põhjalikumat infot. Kujutan ysna hästi ette, kuidas "Suured looduseuurijad" võib mõnd noort Durrelli innustada. Kui ta vanemad kõik koju tassitud ämblikud, hiired ja varblased välja kannatavad, on see ju suurepärane.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.