Ametnikukirjandus

Juhtus kuidagi nii, et sel suvel olen ma lugenud järjest raamatuid ametnikest. Vahel ka ametnikelt. Millalgi juunis, vististi, alustasin "Jah, härra ministriga". Järgnes "Jah, härra peaminister". Mõlemad head raamatud, ehkki takkajärele mõeldes võinuks kumbki olla hea jupi õhem seeläbi suurt midagi kaotamata. Aga igatahes hea muhe ylevaade briti byrokraatide-riigiteenrite elust ja ilmavaatest.

Järgmiseks sattusid pihku Aleksander Bellegarde'i, eelmise sajandi alguses lyhikest aega Eestimaad valitsenud kuberneri mälestused, mille Päevaleht nyyd taas laibaryvetamise korras välja andis - st läbi kopeerpaberi, midagi kohendamata või kommenteerimata. Nagu Mart Juur tunnistas, on Bellegarde nupumees, sõrme talle juba suhu ei pistaks. Õige ka, näppu laibale suhu toppida ei ole hygieeniline.

Ajaloole mõeldes on kuberneri memuaarid huvitavad just vaatenurga poolest. Minu põlvkonnale pole keegi kirjeldanud, mida võis arvata 19. sajandil tsiviliseeritud keisririigi pealinnast provintsi sattunud tubli, ehkki pisut põdura kujutlusvõimega byrokraat Balti erikorrast. Kui siitkandi tavasid sellest seisukohast vaadata, ei saa neid tõepoolest nimetada jätkusuutlikuks, euroopalikel printsiipidel põhinevaks halduspraktikaks. Eriti kui säherduste kultuuritute kommete põhjenduseks tuuakse yksnes Päevalehe ajakirjanikele omane "aga nii on alati olnud!". No väga tore, homsest ei ole siis.

Yhel hetkel meenus katkend Kavandimaa rahvalikust ballaadist vaalalaeva meeste teemal:
"Õiglast tsaarivalitsust
otsemaid ja kohe just
hakkas asi huvitama."
Just nõnda kõik oligi.

No ja nyyd loen ma vähehaaval, teksti väikeste klaasitäite kaupa nautides Anton Tšehhovi jutustuste kogu, mis eesti keeles 1946. aastal välja anti. Hea raamat, hea tõlge, hea kujundus. Sõjajärgseil aastail ilmus meil yldse igavesti häid väljaandeid.

Yks sõber oli just rõõmus sama aasta loogikaõpiku yle, mis ma talle leidsin. Mu enda riiulis ilutseb tollane Vanade Idamaade ajalugu ning hiljem objektivismi pärast ärakeelatud filosoofia ajaloo õpik suisa kolmes eksemplaris, kuna paremat pole tänini välja antud ja nii on, noh, sattunud. Raamatutele meeldib minu juures, nad kogunevad siia suisa ise. Võiks öelda, et tunglevad parvedes ukse taga. Trepikojas tuleb õhtuti ikka tuli põlema panna.

Igatahes, jah, Tšehhovi jutud on kah ametnikukirjandus. Toonase Venemaa linnaelu koosnes sedavõrd suurel määral riigiteenistusest ja -teenistujate suhetest, et isegi teiste yhiskonnakihtide esindajatest rääkivaist lugudest lipsab varem või hiljem mõni ametnik läbi, olgu või sokkis ja kikivarvul, et mitte silma torgata.

Ajalooliselt ju sama maailma näeb Tšehhovi mõnevõrra teisiti kui Bellegarde, värvilisemalt ja varjundirohkemalt. Kuigi midagi on neis sarnastki - nii nagu Tšehhov, suhtub ka Bellegarde oma tegelastesse eelkõige sympaatiaga, inimsõbralikult. Isegi viimases mölakas on mõni joon, mis võimaldab teda mõista, kui lugejal selleks vähegi tahtmist on.

Sellest humanistlikust ilmavaatest või autoripositsioonist olen uuemas eesti kirjanduses vahel puudust tundnud. Ehkki mõnel kirjanikul see ikkagi on, Keskülal ja Kivirähul näiteks. Kyllap on asi mingis silma ehituse eripäras.

Mis ma nyyd siis järgmiseks lugeda peaksin võtma, kui Tšehhov läbi saab? Kafka päevikud, "Protsessi" ja "Metamorfoosi"? Putukad oleks ehk head ametnikud kyll. Kong Fuzi ja Kohtunik Di lood? "Alfred J. Prufrocki armulaulu" ja "Tyhermaa"?

Tore, et pyha. Aga miks?

Ilmar Raag kirjutab Päevalehes 20. augustist, iseseisvuse taastamisest ja muust toredast ajaloost. Mul tekkis sellega seoses paar kysimust.


***

Jutt algab sellest, kuidas Stalini ajal ei sobinud Tartu Ylikoolil olla vanem Moskva ylikoolist, mis asutati 1755. Seepärast tähistati 1952 TY 150. aastapäeva ning 1982 sai ta 350aastaseks.

Mina ei tea, mis täpselt on kirjas neis paberites, millega Aleksander andis käsu Tartus jälle kõrgharidust jagama hakata. Aga mul on kuri kahtlus, et need räägivad ikkagi ylikooli asutamisest, mitte taastamisest. Nii, nagu ka Gustav Adolf omal ajal ylikooli Tartusse asutas, mitte ei taastanud jesuiitide gymnaasiumi.

Põhimõtteliselt võinuks Eesti Vabariigis hakata rääkima ylikooli synnist 1583. aastal Báthory Istváni algatusel. Ainult et selleks polnud erilist põhjust. Rootslastega saadi hästi läbi, riigis võimutsesid luterlased ja katoliiklasi ei igatsenud keegi. Nii jäigi ylikool 1632. aastasse. No ja tänapäeval samuti.

Ajaloo kulgemist mõjutavad kõige rohkem poliitilised tujud neil hetkedel, kui seda ymber tõlgendatakse.


***

Hilisemast räägib Raag, et 1991. aasta putši aegu olla nõukogude vägede vastasseis lahenenud "alles siis, kui sisevägede käsuliini pidi saadi ühendus Moskvaga."

Olen lugenud artikleid kangelaslikest Eesti raadioamatööridest, kes seganud edukalt tankiyksuste sidet Venemaaga seni, kuni need omapead jäetuna käega lõid ja koju tagasi pöörasid. Au ja kiitus, pasundasid ajakirjanikud. Kui noored tehnikud aga ohustasid - õnneks ebaõnnestunult - ainsat võimalust lahendada konflikt kodumaal veretult, mis neist lurjustest siis arvama peaks?

Isamaalised ajalootõlgendajad, olge head ja võtke seisukoht. Ma vaatan huviga pealt.


***

Mis puutub jaanieelsesse võidupyhasse, siis võitu Landeswehri yle võib ysna mitutpidi hinnata. Mitu aastat tagasi Riia sõjandusmuuseumi sattudes avastasin yllatusega, et ka Landeswehri poolel sõdinud eestlasi. Vähemalt nii lätlased räägivad. Eesti armee osalust seal eriti palju ei mainitudki.

Miskipärast ei taha ma uskuda, et meie isamaaliste ajaloolaste suust voolab sulakulda, neist mõnisada kilomeetrit lõunas on aga ajaloovõltsijate pesa. Mine võta kinni, kus see tõde kahe vahel kykitab, kui ise juures ei olnud.

Eestlastel on kalduvus Landeswehri yletähtsustada. Mõni kuulutab suisa, et Laidoneri osaluseta valitseks Lätit tänini Balti hertsog ning kogu Teise ilmasõja ajalugu võinuks muutuda. Kahtlasevõitu, Saksa emamaa kukkus ju baltlastel tagant ära ning kohalikest ressurssidest poleks vasallriiki kuigi kaua pidanud. Või kes neid olekseid teab.

Ainult et... mida me siis ikkagi tähistame?

Islam jõuab Eestimaale

Ammetiasutuse yritusel käies koperdasin täiesti kogemata huvitava usundiloolise nähtuse otsa. Nimelt on Metsanurme kanti Saue vallas millalgi suhteliselt hiljuti siginenud hiis. Meie kylastuse aegu oli pyha allikas kyll ära kuivanud - no ja õigesti tegi, selle turistiparve peale oleks mina ka ära kuivanud. Kõige põnevam polnud aga mitte allikakoht ega kahest tahvlist koosnev kummaline mälestuskivi, vaid tore uus tykike rahvausundit.

Veider kirjadega kivi.

Nagu selgitas giid, on "taara- ehk maausulises" hiies kuradi kuju, mida pidavat käbidega loopima, yteldes: "Tagane minust, saatan!" Eks turistid seda tema õpetuse järgi tegidki.

Kurat ja käbid.

Nii ilusat synkretismi näidet pole ma sestajast saati näinud, kui Madhya Pradeshi folklooriinstituudi direktor Swaminathan Lourdusamy India folkloori loengus selgitas, et kõik videos nähtud esivanematele ohverdajad ja hinduistlike jumalate auks tantsijad on usutunnistuselt vagad katoliiklased.

Sõnaline pool pärineb ilmselgelt ladina traditsioonist: "Vade retro me, Satanas!" Yhtlasi meenub ka usuisa Luterus, kes legendi järgi olla kiuslikku kuradit tindipotiga visanud.

Samas tuleneb komme kuradit kõige kättejuhtuvaga loopida hoopis islamist. Mekas palverännakul käies on yks olulisi rituaale kivide viskamine kuradi pihta, keda kehastasid algselt kolm sammast; 2004. aastal asendas Saudi valitsus sambad seintega, kuna sammastest mööda viskamise tõttu said paljud palverändurid viga.

Sellega korratakse Abrahami tegu, kes ykskord ennemuiste ingel Gabrieli käsul saatanat loopinud. Moodsa islami teoloogia järgi tähendab see lahtiytlemist oma sisemisest hirmuvalitsejast - madalaist soovidest ja ihadest.

Abrahami jälgedes.

Mul pole kuigivõrd aimu, mida maausk ja taarausk (mis giidi seisukohast hoolimata on siiski kaks eri usundit) madalaist ihadest arvavad, aga kuradiga pole neil kyll suuremat pistmist. Nii et oleks täitsa huvitav kuulda, kust sigines rahva sekka idee midagi niisugust yle võtta. Igatahes annab komme hea pildi sellest, kui palju teavad eestlased omamaistest usunditest.

Mis giidi puutub, siis tema arvates oli ka ristisõdu kaks: yks kuskil lõunas ja yks siin meil. Et ajaloolased neid vähemasti yheksa tykki loendavad, pluss ristisõjad albilaste, soomlaste, Põhja-Aafrika piraatide, tatarlaste, polaabide, Ottomani impeeriumi ja hunt teab veel kelle vastu, on muidugi nende mure.

Turistipelglik allikas.

Kuidas aktsionär Luige nahka läks

Leidsin koristamise käigus Ekspressi IPO paberid yles. Valusad mälestused tulid meelde.

***

Mees näinud mererandas kolme piigat ujumas. Hiilinud põõsaste varjus ligemale ja leidnud maast kolm luigenahka. Peitnud yhe põue, nii saanudki temast Ekspressi aktsionär.

Nyyd peab ta igal täiskuuööl luigeks käima. Kluugutab teine kurvalt, aga enne needusest ei vabane, kui keegi talt luigenaha ära ostab. Õnge läks, vaeseke.

Päikesepoisid: Videvik

A: kuidagi järsku on EPList saanud nyrimeelsuse häälekandja. kord pekstakse homosid, kord samastatakse sotsioloogia sotsialismiga (mis on mõlemad muidugi pahad). enam polegi eesti ajakirjandusest midagi lugeda. varem oli niisama hädine, aga nyyd saab mul lollusest juba siiber
ja jutu lõpetuseks räägib Suurkask Jaapani majandusimest. ohjah
B: majandusimest?
A: mnjah
B: sellest, mis oli enne kahte kaotatud aastakymmet?
A: Jaapani ja Korea omast
B: ajaloolane
A: ja et miskipärast meil räägitakse Hiinast (mis talle ei meeldi)
B: aga Jaapan vist on ennast ymber pööramas
A: seda Economist kirjutab jah
B: võeh, see töötuse symbolpilt EPL-i esikyljel on ka väga viledaks juba kulunud :(
A: no meil on kõikjal symbolpildid, EPLis ja PMis ja kus iganes
B: majandusteadlasi see Suurkask ka ei salli
A: jah, vähemalt marksistlikke mitte
muid ta ei tunne
B: ega analyytikuid
Wall Streeti omi
kes ometi ei ole marksistid
või arvab neid lihtsalt en gros lollideks
A: kusjuures kõrval on tõlkelugu Die Zeitist, kus kiidetakse astmelist tulumaksu, mida soovitas Marx
B: no Tigasson on ju vasakpoolitsevam
ja oskab saksa keelt
A: järelikult marksist
B: ja ega Suurkask suhtu teab mis hästi ka Kylli-Riinu :)
A: arvata on, jah
see on muidugi positiivne iseloomustus
huvitav, miks EPLi sotsiaalajakirjanikke Nimekirjas* ei olnud?
B: äkki neid lihtsalt ei loeta
ma ajan ka ysna homofoobiavastast joont ju vahel
teemade valikuga vähemasti
A: njah, aga ei võta oma nime all sõna
peaks tegema ettepaneku, et sellised nimekirjad koostataks ikka avalikult, nii et rahvas saaks ettepanekuid teha
pärast võiks auhindu jagada, näiteks suured plakatid, kus portree peale on joonistatud märklaud
B: C koostas yhte nimekirja, st korjas allkirju ajakirjanikelt sel teemal
ma kohe ei andnud, palusin uuesti pöörduda, kui 40 koos vms
A: sa ei toeta väikeettevõtlust?
B: vastasin talle vana vormeliga, mis lõpeb: "... ära kirjuta alla. kui alla kirjutad, ära imesta."
A: pikas perspektiivis muidugi mõistlik strateegia
B: ja praegu hakkavad igasugused väitma, et tema on ju ka nende hulgast, kui siukesele avaldusele alla kirjutad
yhesõnaga: pisike pelgus stigmatiseerivate ja yhtlasi faktiliselt valede kuulujuttude ees
A: mnjah. ma ytleks, et sellistes nimekirjades, nagu see hiljutine NS-blogis avaldatu, on rõõm olla. ikkagi siiras tunnustus, igasuguste valede, kinnimaksmiste ja angažeerituseta
aus toores viha
B: nojah, seda kyll
lihtsalt kiviga saada on ka mõnes mõttes tore
A: jah. ses mõttes, et kui on valida saajate ja andjate vahel, kumma sekka kuulud
mõneti on muidugi alati natuke nukker, kui inimesed hakkavad neile vanadele headele soovitustele mõtlema. ära pane kirja, ära kirjuta alla, ära tõsta häält. aga samas on see kõik väga realistlik
teistsuguseid aegu on ajaloos väga vähe olnud ja neil on komme ruttu yle minna
B: kogu see kesknoorte viimane kära ka suurendab seda igakylgset paranoiat meie avalikkuses
ja kui Kesk yha suurema osa meie avalikust sektorist ära täidab, siis tulebki rohkem käske "ylevalt"
ilmselt
A: paranoia on nakkushaigus
B: st need broilerid võivad oma propagandat uskuma jääda ja siis kasutada Edgari argumenti "kõik teevad nii", kui poliitilist meelsuskontrolli rakendavad
näiteks ERRi peal, kui saavad
A: kui ajakirjanikud sellise asja võimalikkust tajuvad, tõmbavad nad endale ise koti pähe. alati on tõmmanud, igayks tahab ju syya
nii see kõik käib
ringi ja ringi ja ringi ja ringi ja ringi


* Nimekiri ilmus hiljuti yhes Eesti natsihakatiste blogis. Aga vat ei lingi. Kes huvi tunneb, otsigu ise.

Minu Leedu lemmik

Nädal tagasi jõudsin lõpuks ometi Kumusse Čiurlionise näitust vaatama. Viimasel päeval ka muidugi. Tyypiline. Ei jõua ma enam kuhugi, kui keegi teine kaasa ei tule - ikka on tegemist ja toimetamist, tööd kasvavad yle pea.

Selle yle, et ma sinna lõpuks ikkagi läksin, on mul kyll tõsiselt hea meel. Paljud asjad, mida lapsepõlvest mäletad, toovad hiljem pettumuse: raamatud, filmid, kunstnikud... No ei ole seda võlu, mis oli toona. Aga Čiurlionisel minu jaoks on. Mitu tuttavat nentisid, et polnud midagi erilist, ei avaldanud muljet. Mulle avaldas.

"Fuuga".

Ei oskagi enam ytelda, kas puutusin kõigepealt kokku Čiurlionise muusika või maalidega. Vist olid maalid ikka varem. Mäletan justkui, et yhel Leedu-ekskursioonil juba algkooli ajal sai neid nähtud, ehkki kyllap tuli mõni ette ka varem. Kui grammofoni omandasin, ostsin ka mõne plaadi. Huvitav, kas ta muusikat praegu ka netis liigub?

Mulle meeldivad Čiurlionise värvid. Need on õhulised ja kerged, tundlikud, mitte pealetykkivad ja karjuvad nagu mõnelgi ta kaasaegsel. Samas oli tal ka suurepärane joonistajakäsi. Yhtpidi annavad ta maalid edasi pigem tundeid kui syndmusi; teistpidi võiks suure osa põhjal neist jutustada vähemalt yhe loo, mõnest - nagu yks ta tuntumaid pilte "Altar" - aga saaks terve jutukogu.

"Altar".

Tema nii-ytelda kaasaegsed, keda näitusel esitleti, olid samuti huvitavad. Eks nende seas oli mitmesuguseid tegelasi, eri stiile ja teemasid. Čiurlionist kopeerima ei kippunud keegi - ent samavõrd tugevalt meelde nad ka ei jäänud. Miks "nii-ytelda"? Sest ehkki kõrvale seatud kunstnikud syndisid umbkaudu samal ajal, olid esitatud tööd suuremalt jaolt märksa hilisemad ja kandsid mõjutusi, mida Čiurlionise loomingus veel ei saanudki olla. Kes teab, kuhu temagi oleks liikunud, kui poleks nii vara surnud, kuid praegu oli teda teistega raske võrrelda.

Kahju oli sellest, et Kumu taustatekst oli sama õnnetu kui tavaliselt. Kuiv loend daatumitest, mis ytles kunstniku elu kohta ysna vähe. Leidsin ka vähemalt yhe kahtlase koha: kuraatori jutu järgi ilmunud esimene monograafia aasta hiljem kui vitriini all seisnud eksemplari kaanelt lugeda võis. Mitte, et see oleks suur viga, kuid miks ma peaksin ylejäänud faktipuru täpsust rohkem usaldama? Ja inglise keel on neil Kumus kah mitte just väga silmapaistev.

Võimalik, et viga on hoopis raamatus,

ent siis peaks vitriinitekst seda mainima.

Korrus kõrgemal kõrvutati omavahel Eesti ja väljamaa postimpressioniste. Samuti väga huvitav mõte, ehkki seal samastas kuraator postimpressionismi puäntillismiga - minu arust kahtlaselt kitsas vaatenurk, et mitte ytelda pilu. Aga no mis mina kunstist tean. Niivõrd kui tuttavate jutust märganud olen, on see Mägi ja Finchi näitus märksa populaarsem kui Čiurlionis, mis muidugi kinnitab eelmises lauses öeldut.

Palju tarka juttu.

Yks näide teiselt näituselt ka.

P.S. Näe, mängivad kyll Čiurlionist. Las Mäe ja Finchi fännid teevad järele.

Päikesepoisid: No ei ole tänapäeval kauboisid

閥: nagu pingpong: Keskerakond värbas Valga gymnaasiumi direktori, Reformierakond Jõhvi vallavanema. lõbus. pall on Keskerakonna käes. kuigi Trubetskyle väärilist vastulööki Reformil nagu polnudki — olid nädal aega nokaudis
林: see oli päris hea pauk küll. kuidas rohelised elavad?
閥: viimane nali oli see, et kuulutati välja hilisõhtune duell Marek Strandbergi ja Tanel Tammeti vahel trammidepoo lähedal, aga Strandberg ei tulnud kohale. pidi olema väitlus või nii, Ylo Vihma pidi vahendama
林: tundub vaimukas
閥: ma juba kuulasin Sergio Leone spagetivesternide muusikat, et häälestada ennast tulemuste ja muljete lugemisele. aga tyhjagi
林: Strandberg tõmbas tillist
閥: põrsas
林: jänespyks


Kompensatsiooniks petetud ootuste eest.

Kas te tahaksite rääkida Jeebusest (TM)?

Tere! On teil hetk aega? Kas te tahaksite kõnelda minuga Jeebusest (TM)?

Õnneks on mul yks kaasas. Jeebus (TM) on kaubamärgistatud toode, mis vastab kõigile Euroopa Liidus kehtestatud nõuetele religioossete toodete osas. Jeebus (TM) lahendab kõik teie vaimsed ja hingelised vajadused. Igal hingelt tervel inimesel peaks tänapäeval olema vähemalt yks Jeebus (TM). Ma tean mitmeid, kel on neid terve kollektsioon.

Näete, praegu ta tõstab käe yles ja õnnistab teid. Paremas käes on tal rist, millega saab lehvitada. Meil on ka palju teisi, alternatiivseid mudeleid, näiteks Ristil rippuv Jeebus (TM), kes laulab koraali ja lööb varbaga takti, nupuvajutuse peale aga pillab verepisaraid okaskrooni sisse peidetud väikesest taastäidetavast paagist.

Eksklusiivne Õlimäe Jeebus (TM) peab lindistatud jutlust, mida on võimalik väikese kaardi abil vahetada. Ostuga saate kaasa paketi neljast erinevast jutlusest, millest igayhe lõpus kiidab ta Issandat ja õnnistab ostjaid. Nende ja paljude teiste võimalustega saate tutvuda meie kodulehekyljel: www.jeebus.com. Tavaliselt maksab Jeebus (TM) 399 krooni, ent just täna ja teile saan ma pakkuda seda harukordse erihinnaga, tervelt 200 krooni odavamalt.

Noh, kuidas on, kas läheb ära? Yks teile ja yks väikemehele, eks? Ostes kaks Jeebust (TM), saate kaasa pisikese neljalehekyljelise palveraamatu ja kotitäie värvilisi lutsukomme "Jeebuse Pisarad (TM)". Ilusat päeva teile!


P.S. Lihtsalt kummitas peas, ilma igasuguste kavatsusteta. Kusjuures jeebus.com on täiesti olemas ja ysna mõnus paik, ehkki ei tundu myyvat Jeebuseid (TM).

Poliitiku eetika ja ametniku eetika

"Poliitiku eetika erineb ametnikueetikast eelkõige selle poolest, et poliitikud saavad oma mandaadi valijatelt. Poliitikud töötavad poliitikaid välja, ametnike osaks jääb poliitika elluviimine," kirjutas täna noorroheline Andre Zahharov.

Kohe näha, et alles noor ja roheline.

Poliitiku eetika erineb ametniku eetikast eelkõige selle poolest, et ametnik loodab jätkata sama töö tegemist elu lõpuni, poliitiku jaoks lõpeb aga iga nelja aasta takka maailm. Töö tulemus huvitab poliitikut ainult juhul, kui see tuleb enne valimisi, ametnikule seevastu on kasulikum tööd mitte kunagi lõpetada.

See on ysna loogiline. Kui inimene osaleb mingis protsessis, mis teda toidab, on tema huvi yldjuhul sellest edaspidigi söönuks saada. Ega siin pole midagi imelikku, imetajatel ongi säherdune komme: elu läbi syya. Mõnel putukal näiteks ei ole, nemad söövad ainult yks kord elus. Kyllap neist saaks siis ka efektiivsemad ametnikud. (Gregor Samsat mäletad?)

Välisvaatlejat huvitab tulemus. Tema arvates on kõik kõige paremini, kui siblimine jõuab ykskord lõpule, asi on tehtud ja eesmärk saavutatud. See on teleoloogiline lähenemine: alustame lõpust ja siis kerime filmi algusse tagasi.

Sisevaatlejat huvitab protsessi jätkumine, täpsemalt tema enda osaluse jätkumine selles. See on protsessipõhine lähenemine: ideaalne eesmärk on nagu silmapiir, millele saab lähemale liikuda, kuid mitte kunagi pärale jõuda.

Ärge öelge nyyd, et see ei ole eetiline. Soov mitte nälga surra on vägagi eetiline, enamasti sõltuvad töölkäijaist ju lapsed-mehed-vanaemad-kassid ja muud pudulojused.

Nii et enne kui järgmine kord nurised valelike ja lyhinägelike poliitikute või iga liigutusega asjatult venitavate ametnike kallal, mõtle, kui paljud inimesed sõltuvad nende tööst kõige otsesemalt: sellest, et nad ka homme ja ylehomme sedasama tööd teeksid. Mõtle nende laste ja vanemate peale, tõmba selg kyhmu ja lontsi edasi läbi vaimse lobjaka maal, mille igavest novembrit valitseb Protsess.

Poliitiline korrektsus

No lihtsalt ei jõua kuidagi blogimiseni. Tööd mitte ei kuhju, vaid pystitavad pyramiide ning sooritavad seal tipus jõu- ja ilunumbreid. Ma ei suuda enam tegemata asju kokku lugeda. Nii et pika ja põhjaliku jutu asemel räägin parem anekdoodi.


***

Sygaval nõukogude ajal tekkis ameeriklastel vajadus saata Siberisse spioon. Võtsid siis oma parima Venemaa-tundja, kel keel perfektselt suus, rõivastasid täpselt õigesti ja ajakohaselt, andsid talle tippvarustuse ja viskasid lennukist alla kuskil Norilski, aga võib-olla ka Novosibirski kandi kyla kohal.

Peidab mees siis oma langevarju ära, kohendab vatijopet, lykkab läkiläki peas viltu, torkab Belomori näkku ja astub kyla poole.

Esimese maja juures astub talle vastu kylaeit.

- Tere, mammi!
- Tere-tere, Ameerika spioon!
- No mis spioon ma teile olen, kulla mammi. Olen Vasja, traktorist naaberkylast.
- Ära pyya mind lollitada, pojake, egas ma eilane ole - meil Venemaal ju neegreid pole!


***

Mõtlemapanev lugu.
Noh, nii, kulturoloogiliselt, semiootiliselt, politoloogiliselt, filosoofiliselt - aga miks mitte ka puhtpragmatistlikult.


P.S. Vaatasin just Meerikamaa komöödiat. Pilasid poliitilist korrektsust ja kiivakiskunud feminismi. Kutsusid reaalsusse tagasi: mehed tahavad yksnes teadagi mida ja kui naised annavad neile just nimelt seda, siis ongi kõik hästi ja maailm õnnelik.

Natuke naljakas oli. Teate, mulle täitsa meeldivad hea vein, romantilised jalutuskäigud ja kyynlavalgus. Eksperimenteerin köögis, eelistan kasse koertele, vestlen klassikalisest muusikast ja kirjandusest. Ei, ma muidugi joon õlut ka, vaatan mõnuga bojevikke ning mul toimivad kõik normaalsed fysioloogilised funktsioonid (tõsi, pesapallist ei huvitu), aga ikkagi olen elus näide inimesest, keda tolle filmi järgi olemas ei tohiks olla.

Reaalsusekaugust pilades on oht reaalsusest kaugeneda.

Päikesepoisid: Parem Savisaar kui Strandberg?

Avaldamata mingit isiklikku seisukohta peale napi hämmelduse, kleebin siia mitmesugused reaktsioonid ja avaldused, mis on kogunenud viimastel päevadel mu postkasti seoses Tõnu Trubetsky hiljutise käitumisega. Kasutan allikate hägustamiseks mõningat kunstilist vabadust; kui keegi tahab autorsust deklareerida, olgu lahke ja lasku kommentaarides käia.


***

A: hei! trubetsky astus keskerakonda ja ytles, et too on ainus alternatiiv parempoolsetele. sama olen paraku isegi mõelnud.
B: no päris nii hull see asi ei ole
meil on alati võimalus toetada imaginaarseid sotse
mitte neid, kes on, vaid neid, kes olla võiksid
A: :) jah, aga ega see ei aita
B: ei, aga see laseb teeselda, et elu on talutav. või noh, võib-olla isegi poliitika, kui sellele parasjagu peale ei vaata


***

C: Trubetsky astus Keskerakonda
D: ai
lolliks läinud või yle ostetud
C: seda minagi, vt minu viimast kirja :D
et ai
C: ja see yllatushyyete ja pettumusohete laine yle toimetuse oli ysna yksmeelne ja kattis kogu meie avatud kontori
D: nohjah. aga imelik valik ikkagi
et keegi ka enam sotse ei armasta
võiks ju
C: nojah, ma just mõtlesin, et kõik sympaatsed poliitikud lähevad varem või hiljem SDEsse yle
"maailma lõpus on erakond, kus kunagi kohtume kõik"


***

E (EERi liige): täitsa pekkis!!!
aga no kui mina võrdlen näiteks savisaart ja strandbergi, siis ka mina valiks iga kell savisaare.


***

Pime detsembriöö. Lugupeetud linnavolikogu liige upitab end ähkides Lexusest välja, haarab istmelt mapi kinnisvaramenetlustega, katab kiilaneva pea sooblinahkse mytsiga ning lööb autoukse kinni. Ryhib siis läbi kõrgete hangede koduukseni ja astub esikusse, kus teda tervitab armastav abikaasa.

"Kas sa tead, et issi oli ykskord punkar?" kostab elutoast dramaatiline sosin. "Ei olnud!" viskab teine hääl uskmatul toonil vastu. "Oli kyll! Ma pööningult leidsin kasti, kus olid tema plaadid ja raamatud. Tal oli oma bänd! Tead, issi oli anarhist, kui ta veel paks ei olnud!"

Poliitikuhärra käsi mytsiga jääb korraks õhku rippuma. Siis pistab ta mapi yllatunud naisele pihku, keerab sõnagi lausumata ymber ja virutab välisukse selja taga myrtsuga kinni. Seejärel marsib ta lähimasse baari ja joob ennast joonelt täis.


***

ROHELISE LIPU VALGUSES
(M.Vaik/T.Trubetsky/folkloor)

Tule ymber on kogunend mõned
Ridva otsas yks rohekas kalts
Ahnelt neelab mu saamatud kõned
Sygistuule käes kahisev malts

Keegi sult suurt kirjaoskust ei nõua
Piisab kui seinale kritseldad K
Veel linnasid lõhu kui halle ei jõua
Mu vaikiva heakskiidu pälvid sa taas

Ja ikka ja jälle on lahus su soovid
Sellest mida sa tohid ja pead
Kui käimas on pronksiöörevolutsioonid
Siis meiegi kohal me tõstame pead

Kui valija kord avab meilegi syle
Öös syttivad silmad kus peegeldus õud
Siis vaenlusetormid meist tuiskavad yle
Vihaselt rõhuvad valgete jõud

Läbi riikluse ajastu lehvib see kangas
Haljas kui lõpmata karjamaaruum
Kuni pysivad seadused kohtud ja vanglad
Teil pilkavalt naeratab Edgari suu

Instinktid on, mõistust pole vajagi

Pärast eelmise aasta lõpus toimunud enesekohitsemist on Päevalehest saanud aeglane leht, mida võib lugeda kord yle paari päeva, kaotamata midagi olulist. Nähtavasti pole kogu tööloogika veel paika loksunud, kuna arvamusrubriiki toimetatakse kaunis kummaliselt: väljast tellitud arvamuslood on tihti päris huvitavad, EPLi enda ajakirjanikud aga... noh, ytleme, ei ilmuta alati säravat mõistust.

Mikk Salu järjekordne jaburdus on suurepärane näide tekstist, mille autor saab ise ka aru, et ajab jama. Miks ta selle siis ikkagi lehte pani - kurat seda teab. Ehk on syydi hapukurgihooaeg ja harjumatu palavus?

Salu tahab, et samasooliste abielu Eestis ei seadustataks. Pealkirjas lubab ta tuua oma homofoobia toetuseks tuua kaks argumenti.

Paraku ei pea ta oma lubadust, kuna esimene neist on mitte argument, vaid tautoloogia: mina arvan nii, sest mina arvan nii. Tore, kui inimene teab, mida millegi suhtes tunneb. Aga miks peaks kogu ylejäänud yhiskond tema eelarvamuste järgi käima?

Teine "argument" on tegelikult harjumus: nii on ikka olnud, sestap olgu edaspidigi. Meie armas mõttetark taipab isegi, et sama loogika alusel peaks Eestis tänini pärisorjus kehtima, aga harjumus on ikkagi armas. Sestap soovitab ta rakendada enda pakutud reeglit yksnes neil juhtudel, mis talle meeldivad.

Kyll aga on tekst pikitud retooriliste nilbustega. Kord vihjab Salu asjassepuutumatuid näiteid tuues homoabielu samasusele intsestiga, kord mängib karikatuuritsedes feministide ja intelligentide vastasele vihale ("krunnidega tädid ja prillidega onud"). Loogikapuuduse õnnistab ta sisse Friedrich Hayeki pyha nimega, mis on viimasel ajal moes.

Retoorilise mulli sees peitub suurepärane subjektiivsus: teiste elu yle otsustamiseks pole tarvis mingit kõrgemat ajutegevust, piisab instinktidest ja urinast. Isegi Opus Dei maaletoojad, kes aeg-ajalt Eesti lehtedes moraali allakäigu pärast halavad, pretendeerivad oma võltsvagaduses mingile objektiivsusele. Ausus on kiiduväärt ja värskendav.

Ehkki Salu tekstis puudub igasugune mõistuspära, ei maksa seda siiski tyhiseks pidada. Autor kuulub nimelt arvukasse inimryhma, kelle esindajad levitavad mõnikord ysna olulistel positsioonidel sama mõttelaadi: olen väiklane ja rumal ning selle yle uhke!

Selliste inimeste olemasoluga on kindlasti mõistlik arvestada. Nendega nõustuma siiski ei pea.


P.S. Selles, et ennast mingil määral vist ikka veel mõtlevate inimeste leheks pidav EPL hakkas homofoobide häälekandjaks (mida ootaksin ehk pigem Postimehelt) ning suuresti mõttelagedaile orienteerunud Delfi on juhtkirjades võtnud mõistusliku positsiooni (muidugi tänu Rain Koolile), on tykike nauditavat irooniat nagu kirss šokolaadikommis. Jutt on kooruke, õpetus ivake.

Mis maksab toimetaja tund?

Hiljuti tuli mul leida vastus kysimusele: kui palju maksab ingliskeelse teksti toimetamisel lehekylg? Uurisin, kaevasin ja leiutasin mingi numbri. Takkajärele muidugi kõhklesin: sai see nyyd suur või väike?

Sedalaadi kysimustele on tulnud aastate jooksul ikka vastata. Vahel toimetan või tõlgin ma ise yht-teist, teinekord mõni sõber või tuttav, mõnikord kysitakse mult aga lihtsalt hinnangut, kui kalliks miski töö läheb või kas tasub seda ette võtta. Eelistan ise kyll piirduda töödega, mida ma tunnen - inglise-eesti tõlke ja eestikeelse toimetamisega, harvem vene-eestiga -, kuid vahel otsib ikka mõni hädaline abi ning ei kuula hoiatusi. Noh, eks ma siis annan oma parima või leian asjatundlikuma inimese.

Niimoodi leitud tööd on aga piisavalt harvad, et hinda oleks raske määrata. Pealegi on turuseis kah ysna segane, nagu täna ringi vaadates selgus.

Tõlkebyrood ei taha tihti yldse hindadest rääkida, soovitavad vaid päringu või pakkumise saata. Kui hinnakiri siiski veebi pannakse, on see lyhike ning ei maini enamasti toimetamist sõnagagi. Keeletoimetused jällegi piirduvad tavaliselt eestikeelse toimetamisega, kõik muu ei ole nende rida. Otsi siis sedaviisi turu keskmist.


***

Ega ma korralikku ylevaadet teha ei viitsi, aga ehk on nopetestki kellelegi kasu. Ahjaa: kui keegi ei tea, siis tänapäeval kasutatakse tekstitöötlusel põhiyhikuna tinglikku lehekylge, kuhu mahub 1800 tähemärki koos tyhikutega.

Tehnilise Tõlke Keskuse kodulehelt ei leidnud mina yhtki hinda, ainult hulgaliselt ymmargust juttu lehelt aadressiga ".../soodne-hind". Jajah, ma tean, et iga keeleline töö sõltub teksti valdkonnast, keerukusest, kvaliteedist ja sajast muust asjast kuni esitusvormini välja - käsikirja tõlgitsedes või muistseid failiformaate muukides kulub palju rohkem aega kui töö muidu võtaks. Aga kui ma sellist tööd tellida tahaksin, sooviksin siiski mingit märki yldisest hinnatasemest.

Sama ähmaselt esineb Acta Tõlkebyroo ehk keelekoda.ee: palju loba ja ei ainsatki numbrit.

Luisa Tõlkebyroo, mis on yks Eesti suuremaid, soovitab kysida hinnapakkumist ning loetleb yksnes "kampaaniahinnad": eesti-vene/inglise tõlge 195 kr/lk, inglise-vene 265, inglise-läti/leedu 295 ja vene-läti/leedu-vene 295. Kõike muud tuleb mõistatada.

Muuseas, Luisa keelesuundade loetelu on päris muljetavaldav. Oleks huvitav teada, kas nad teevad kõik tõlked Eestis või on sõlminud kokkuleppeid ka välismaiste kolleegidega. Pisut yllatav oli, et nad ei paku araabia-eesti-araabia tõlget. Hei, töötud, siin on teile võimalus!

Siu Tõlkebyroo hinnakiri on märksa pikem. Inglise/vene-eesti tõlge maksab neil 185 krooni (11,92 eurot) lehekylg, vastupidine 195 krooni ehk 13,10 eurot. Toimetamine eesti keeles 75 krooni ehk 4,79 eurot, võõrkeeles 85 krooni ehk 5,43 eurot.

Selle peale tuleb meelde, kuidas ma iga kord pärast mõne raamatu toimetamist vannun, et enam iial ei võta ma säherdust tööd ette. Eesti turul on nõukogudeaegse kogemusega pensionärid tõlke- ja toimetushinnad sedavõrd alla löönud, et lisasissetulekuta on raske sellest rahast elada. Kui see põlvkond ykskord töötamise lõpetab, on enamik Eesti kirjastusi järsku kaelani mudas.

Ad Altum tõlkebyroo tahab eesti ja vene keeles toimetamisest käibemaksuta 100 krooni ehk 6,39 eurot ning käibemaksuga 120 krooni ehk 7,67 eurot; inglises vastavalt 150 ehk 9.59 ja 180 ehk 11.50. Korrektuur on eestis-venes 50-60 ehk 3.20-3.83.

Korrektuuri ja keeletoimetuse eraldamine on yldiselt kombeks ning erialainimesena saan ma selle põhjustest aru kyll. Aga mul on kahtlus, et ega teised eriti saa. Pealegi teeb enamasti mõlemat niikuinii yks inimene. Huvitav, kui sageli byroodelt teadlikult paljast korrektuuri yldse tellitakse - mitte pelgalt seepärast, et "hinnakirjas on pisem number ja see on vist sama asi"?

Tõlkega ajab AA asjad võimalikult segaseks, eristades liht-, tava-, täppis- ja kvaliteettõlget. No palju õnne neile selle selgitamise, määramise ja myymisega. Inglise/vene-eesti tavatõlge maksab neil 180 krooni ehk 11,50 eurot käibemaksuta ja 216/13.80 maksuga, vastupidine 230/14.70 maksuta ja 276/17.64 maksuga.

Refiner Tõlkebyroo kehtestas "seoses praeguse majandusolukorraga" soodushinnad: tõlkimine kõigis keeltes 240 krooni ehk 15,34 eurot lehekylg (kiirtööd 290/18,53), toimetamine 80 krooni ehk 5,11 eurot ja inglise emakeelega toimetaja korral 100 krooni ehk 6,39 eurot. Huvitav eristus, samas praktiline. Võõrtööjõudu võiks rohkem reklaamida.

Nemad pakuvad ainsana mulle pihku jäänutest (avalikult) ka niisugust teenust nagu ghost writing ehk varikirjutamine: 400 krooni ehk 25,56 eurot tund. Veider, miks see enam-vähem ainsana tunnihinnaga on? Ma olen kyll lehe- või tykihinda kasutanud.

Näppu jäid ka kaks tekstibyrood. Päevakera oli neist yksvahe vist tuntum ning kysib eestikeelsest korrektuurist 75 kr/lk, toimetamisest 95 kr/lk. PDF-failide puhul on miskipärast tunnihind ja muid keeli nad nähtavasti ei loe.

Staarkeeletoimetaja Anu Vane järgi tuntud Keeletoimetus.ee hinnakiri on sama lihtne: keelekorrektuur 60 kr/lk (3.85 eurot), keeletoimetamine 70 kr/lk (4.75), tõlke toimetamine 90 kr/lk (5.75) ning inglise-eesti-inglise tõlked 150 kr/lk (9.60). Käibemaks arvuta ise otsa. Raamatute hinda arvutatakse meeldivalt vanamoeliselt, autoripoogna alusel.

Mis järeldusi sest kõigest teha saab? Ei suurt mingeid. Igayks arvutab selle järgi, mis talle kergem või raskem või mõistlikum tundub.


***

Byroode ja vabakutseliste vahel on muidugi mitu olulist erinevust. Firmad teatud määral garanteerivad kvaliteedi, ehkki milline konkreetse ettevõtte kvaliteeditase just on, jääb omaette kysimuseks. Vabakutselised ja halturtšikud on igayks enda eest väljas: mõni paremini, mõni halvemini. Jällegi, tuntud või tuttav tõlkija-toimetaja ei pruugi olla halvem kui tundmatu või sootuks kurikuulus firma.

Vabakutselised on paindlikumad. Firmal ei pruugi olla vaba inimest, keda öötööle saata, ning hiljemalt kella kuueks on sekretär tavaliselt koju läinud. Lisatöö tegija päev siis aga alles algab ning vabakutselist pitsitab alati rahanappus.

Eks seepärast on nad järeleandlikumad ka raha suhtes. Firmade hinnakirjas seisvat rahanumbrit ei näe tõlkija või toimetaja kunagi. Sinna sisse on kirjutatud maksud, halduskulud ja omaniku kasum. Nii võibki vabakutseline kysida tellijalt vähem raha ja saada ikkagi rohkem kätte. Eriti, kui asjaosalised ka maksude suhtes paindlikult ja loominguliselt käituvad. (Teguviis, milleks ma siinkohal muidugi kedagi avalikult yles ei kutsu.)


***

Põhipõhjus, miks ma kogu selle jutu siia kirjutasin, on lihtne: mind huvitab, kui palju teised inimesed sarnaste tööde eest kysivad. Nii et, armas lugeja, kui sa oled teinud eesti-, vene- või ingliskeelse teksti korrektuuri või seda toimetanud, tõlkinud eestist inglisse või venesse või vastupidi, ole hea ja ytle, mis on sinu arvates normaalne hind. Kyllap tahavad teisedki seda teada.

Vägivald ja salat

Twitteris toimub vahel ikka huvitavaid vestlusi, nii nagu Facebookiski. Täna vestlesid seal näiteks Aabram ja Tenzin Gyatso vägivallast ja vihkamisest.


***

Kui kellelgi veel peaks tööpäeva lõpuks kell neli hommikul kõht tyhjaks minema, soovitan lihtsat salatit:
* lehtsalat
* till
* petersell
* tomat
* oliiviõli
* sidrunimahl
* sojakaste
* pipar
* sepikukuubikud

Soovi korral võib ka asendada millegi muuga, komponentide kaupa või tervikuna.

Kasutamata nišš Eesti poliitikas

Skeptik.ee nuriseb, et Raadio 2 levitab maksumaksja raha eest nyrimeelsust:

Sellistes intellektuaalselt laiskades intervjuudes, kus vaimumaailma võlurite esindajatel lastakse ilma igasuguse vastupanuta oma elutarkusi targutada, ei ole mitte midagi uut. Kes iganes väidab endal mingit "müstilist" teadmist olevat, selle ees tuntakse nagu mingit "müstilist" aukartust, mida näiteks poliitikute intervjueerimisel meie kandis enam ammu ei ole. Poliitikud võetakse liistule, küsitakse ebamugavaid küsimusi, püütakse lõksu võtta — ei mingit armu. Aga nii kui jutupartner räägib "alternatiivist", "traditsiooni tarkusest", "vaimsusest" (selle vaimsusega on mul plaan veel eraldi tegeleda), müstikast ja muust "salapärasest", siis kaob teravus, pilku ilmub hirmuimetlusesegune helk, justnagu kardetakse needuse alla sattuda, kui juletakse väljendada oma mõningaid võimalikke kahtlusi tõe pähe esitatava "salapärase" jutu suhtes.

Väga huvitav kysimus! Tõepoolest - kui on yleyldiselt teada, et Eestis usub lehesabahoroskoope rohkem inimesi kui valitsust, miks ei ole meil siis ikka veel yhtki poliitikut, kes käiks ringi tähtede ja kuudega kaunistatud ryys, räägiks sygaval tõrrepõhjahäälel inglitest ja kosmilistest kvantväljadest või ennustaks riigikogu kõnetoolis pendlit viibutades valitsusele hukku? See on ju täiesti pruukimata potentsiaal.

Oleks imelihtne panna kokku sygavast ida- ja isamaisest tarkusest läbi imbunud pisipartei, mis annab propagandakirjandusena välja ennustusraamatuid, jagab valimisyritustel õnnistatud ravimteesid ning värbab enda ridadesse telenõiad. Seda enam, et suur osa rahvast igatseb Yhtse Eesti eeskujul uut parteid - peaasi, et oleks samasugune kui kõik teised, aga uus! Kyll siis alles hääletaks talgukorras nende poolt, kes teavad, kuidas elama peab. Ka ajakirjandus suhtuks vaimsetesse isakestesse soosivalt, sest mine tea, muidu panevad ehk sulle needuse peale.

Hea tahtmise korral võiks riigikogus algatada näiteks riikliku programmi Eesti maavarade pendlipõhiseks revisjoniks. Või elamuseaduse muutmise, mis nõuaks ehitiste paigutamist vastavalt Feng Shui reeglitele. Või parlamendiistungite korraldamist numeroloogiliselt soodsatel kuupäevadel. Kes möönab esoteeriliste distsipliinide kehtivust, peab ka niisugused algatused ratsionaalseteks tunnistama. Ehkki soovi korral võib ka mitte midagi teha - ega need eelnõud tõenäoliselt siiski läbi ei lähe.

Tõsi, kohalikesse volikogudesse trygimiseks peab natuke asjalikum olema, ent riigikogu on just paras soe paik, kus viiest-kuuest tegelasest ei sõltu kuigi palju. Vähemalt Europarlamenti võiks ju ikka proovida - et selleks poliitilisi seisukohti olema ei pea, on kõigi silme all praktilise katsega tõestatud.

Noh, tuled, noor ja tugev mees,
ja hakkad kvantpoliitikuks?

Päikesepoisid: Intelligentne tolm

A: sa jätkuvalt toimetad ja tõlgid?
B: mhmh
B: peaks märksa kaugemal olema
B: ja vähemalt kaks tööd tuleks lõpetada enne poolt viit või isegi nelja
B: sest viiest peaks lippama Wikimedia MTY asutamisele
B: oeh
A: no aga sa ju usinasti tegeled nendega, eksole?
B: enam-vähem jah
B: ja eile käisin lõpuks kymne aegu isegi poes. aga keegi teine võiks täna syya teha
A: on Sul kedagi teist võtta?
B: ei paista olema, paraku
B: tolm on
B: aga tema tavaliselt ei kokka
B: ta ainult sadeneb
B: ja vahel tantsib õhus ka, kui hea tuju on
A: tjah, kui õnnestuks tolmu syya tegema ja koristama õpetada, saaks ilmselt rikkaks kyll
B: siis võiks ta ka börsil investeerima hakata
B: kusjuures mul on kuri kahtlus, et ta oskab seda kõike juba, ta lihtsalt ei viitsi
B: tolmul on kunstnikuhing
A: nojah, aga siis võiks tolm kuidagi kunstipärasemalt laotuda, ta kipub ikka yhtlase igava halli massina esinema
B: ei, minul on ta ikka kord siin ja kord seal, aga igal pool isemoodi
B: nagu Figaro
A: siis on sinu tolm taibukam
A: võib-olla on intelligentsete inimeste tolm lihtsalt intelligentsem?
B: võib-olla muutuvad inimesed intelligentse tolmu ymber kah arukamateks?
B: nad ise ju loomu poolest väga ei ole
A: tahan kaaaa intelligentset tolmu...
B: ma võtan sulle kunagi kotikesega kaasa
B: ta kyll ei ytle midagi, aga mõtleb kõrgetest aadetest, Bourdieu'st ja Barthes'ist
A: no aga ehk mõjutab mindki

Dima ja tema seiklused

Anvar Samost nurises täna, et Dmitri Medvedevi pildigalerii Twitteris olevat masendav. Ei tahaks nõustuda, minu arust on see kyll päris lõbus.

Igas peres on mitte yksnes mees ja naine, vaid ka ema-isa, vanavanemad, lapsed ja president.

Käisime Silvioga muuseumis. Maalid olid luitunud, igavad - õigeusu ikoonidega ei anna võrreldagi. Tema fotograafineiude kollektsioon võttis seevastu muhelema.

"Hallo, Vova? Tere, Dima siin. Kuule, meil sai siin Torontos just tippkohtumine otsa..." - "Tean-tean. Vaata aknast välja - näed, ma lehvitan?" - "Jäta, Vova, need macho-trikid... Ole nyyd hea, anna Kanada julgeolekule kopter tagasi."

Silicon Valley's kohtusin vene emigrantidega. "Kena on siin teiega istuda ja juttu vesta. Kodumaad ei igatse? Tagasi tulla ei taha?" - "Eh, on teil ka naljad, Dmitri Anatoljevitš - Venemaal me istuksime ju ilma teieta."

Ameerikas astusin läbi Apple'i kontorist. Suurepärane plaadifirma! Kysisin Steve'i käest, mis pilli ta ise mängib, aga ta ainult naeratas ega vastanud midagi. Tyypiline muusik - lava taga on nad kõik häbelikud.

Koomiks tervikuna algupäraste pildiallkirjadega on siin.


P.S. Miskipärast Kremli piltidele linkimine ei tööta. Kopeerisin pildid otse blogisse.

Kui me, surnud, ärkame

Ladies and gentlemen, Elvis has entered the building: Bertolt Brecht liitus Facebookiga.
No mida paganat.

Tõeline kyberpunk: moodne tehnoloogia teeb surnuist elavad, paneb nad tuhandeid sõpru koguma ja sotsvõrkudele raha teenima. Mormoonid armastavad ju ka surnumanamist, miks nemad enda arvele võetud esivanematele suhtlusvõrgustikku ei tee? Inimesed saaksid kuulda, mida vaarisad tviterdavad. Oleks väga popp.

Õhtused loomad ja taimed

Jäin yhe tööga hilja peale ja jõudsin koju alles yheteist aegu. Õhtu oli veel siiski niipalju valge, et nägin meie õue peal vastu heledat kirevat taevast ringilaperdavat nahkhiirt. Mul on selle tõestuseks ka mõned fotod, kus hiirt ennas kyll näha ei ole. Ta lendas kiiresti ja oli pisike, telefon on aga aeglane ja häguse silmaga, just nagu magaks iga kord mu taskus pummelungi välja. Mis siis, hiired on ikkagi lahedad.

Kapis oli natuke heeringat ja eile umbes samal kellaajal sissetehtud kurgid olid just täpselt õigeks tõmmanud: kergelt hapukad, aga mitte veel päris, peaaegu värsked, kuid sedagi enam mitte päriselt. Poole peal nagu nahkhiir päeva ja öö piiril. Tomatit ja saiba leidsin ka.

See viimane ei sobi kyll loetellu, kuna pole ei taim ega loom, ent las ta olla pealegi, kui juba tuli. Kus ma teda vastu ööd ikka enam saadan.

Iga vald toitku omad sandid

Puuete ebayhtlasest jaotusest Eestis on lehtedes juba kirjutatud. Kallan ka oma tilgakese õli tulle.

Puuetega inimeste osakaal maakonniti, 2010.

Andmed statistikaametist, aluskaart Wikipediast (CC 3.0).

Yks pilt on tuhandet sõna väärt. Tegelikult oleks jutukam slaidišõu, mis näitaks, et mul praegu käepärast olevate andmete algusest peale (vist 2000. aastal) on puuetega inimeste osakaal kõigis maakondades tõusnud.

Kujutage ette, et jalutate mööda Põlva kesklinna ja iga viies vastutulija veereb ratastoolis. Tallinnas iga kahekymnes, Eestis keskmiselt iga kymnes - Saare-, Viljandi- ja Ida-Virumaa on sellele ka ysna lähedal. Midagi on kuskil ilmselt nihu.

Kas läheb eestlaste niigi nigel tervis aina hullemaks või hakatakse vaeseid ja vigaseid aina usinamalt arvele võtma? Kas maarahvas koguneb Tallinnasse tööd otsima ja põduramad ei jaksa tulla? Kas Põlvamaa mäekõrgune ylekaal on seotud sellega, et seal on Eesti kõige viletsamad teed?

Kurat seda teab. Aga nii me elame. Iga aastaga saab Eestist yha enam santide, töötute ja pensionäride riik. Need kategooriad kattuvad suuresti, kuid mitte täielikult; kui kõik kolm töövõimelisest elanikkonnast maha arvata, ei jäägi varsti suurt kedagi järele.

Kui vald ei jaksa oma sante toita, peavad sandid hakkama valda toitma.

Eestlase syda töötab kohtuotsuse alusel

Vaatamata asupaigale kesk ajaloo tallermaid on eestlastel mõned rahvuslikud eripärad: kultuurilised, antropoloogilised, geneetilised. Yks niisugune on pisike anatoomiline nyanss: eestlase sydametunnistus hakkab tööle alles pärast kohtuotsust.

Viimati panin seda tähele eile, kui lehed jutustasid, kuidas ringhäälingunõukogu esimees Andres Jõesaar ajas punase tulega yle ristmiku sõites alla rollerijuhi koos reisijaga.

Kas ta ka oma nõukogu esimehe kohalt tagasi astub, ei osanud Jõesaar veel öelda. "Süüdimõistmise korral ei jätka ma oma kohal kindlasti," ütles ta. Ekspertiis teeb õnnetuse asjaolud kindlaks täna. (EPL)

Minu poolest võib inimene näha päev hiljem syndmuskohal istudes välja nii õnnetu kui soovib. Ta võib seda kodus peegli ees harjutada. Ta võib sinna "juhuslikult sattunud" kaamerate ees ka kivinäoga olla ning mitte yhtegi sõna lausuda. Loeb mitte näoilme, vaid see, mida ta teeb - ja kas yldse teeb. Või ootab ta kõigepealt ära kohtuotsuse, et näha, kas on juriidiliselt syydi või ei. Eks ole, eetikaga tegeleb ju kohus?

Jõesaar isiklikult mind ei huvita, pole ma talle varem tähelepanu pööranud ning pärast tsiteeritud repliiki käin ilmselt kaarega ringi. Aga ta on tyypiline näide, millesarnaseid on kymnete ja sadade kaupa. Villu Reiljan, kes siiamaani vigiseb ja väänleb. Jaan Kundla, kelle arvates pole esinduskuludest majoneesiost ega sõimamine kuriteod, järelikult...? Jaak Aaviksoo, kelle poliitiline "vastutus" piirdub lobaga. Edgar Savisaar, kes kuulutab märtriks iga korrumpeerunud linnaametniku, keda kohtus protseduurilistel põhjustel syydi ei mõistetud. Igayks võib seda loetelu jätkata vastavalt soovile.

Loomulikult pole asi eestlastes. Juudid, setud, tšuktšid, hiinlased, tšerokiid... inimesed on ikka yhesugused. Aga kui moralist seda tunnistab ja igayhe peale isiklikult näpuga ei näita, kehitavad kuulajad õlgu ning lontsivad vaikselt laiali. Kõik ju teevad nii, milles siis mina syydi olen?

No ja õige ka. MINA ei ole kunagi syydi. Kuni kohtuotsuseni.

Kes tahtis tööd?

No Carpe Vinum igatahes pakub, sealjuures suisa Facebooki kaudu. See on niisugune töökoht, et mulle kuu aega tagasi ette sattunud, oleksin ehk isegi proovinud - ja ma ei salli yldiselt võõrastega suhtlemist ega myygitööd. Noh, vast saab selle nyyd keegi asjalikum ja toredam.

Kuidas minust Allikas tehti

Kui maikuine Looming välja tuli, juhiti mu tähelepanu sellele, et ma olevat seal väikestviisi sees. Mõni päev tagasi jõudis ajakiri pärast eksirännakuid minu kätte. Olingi, ehkki pisut ootamatul kujul.

Lauri Sommer kirjutab seal teemal "Mina ja Jim" (Ollinovski), nii nagu ta on varem kirjutanud "Mina ja Uku", "Mina ja Nick", "Mina ja Hilana"... Ikka samas tähtsuse järjekorras, sama sisukalt ja autoritundlikult. Nojah.

Muuhulgas tassis kass tuppa ka minu pisikese arvustuse Ollinovski viimasele kogule Raamatumaailmas. Kena keik, aga mis pagana pärast ta autori Oop Allikaks ristis? Raamatumaailmas mingit sellist lollust ju ei ole (vt joonis 1).

Joonis 1.

Pärast pisukest võrgutuustimist õnnestus saladus lahendada. Pilgrimi kodulehel on nimelt kokkuvõte kõigist retsensioonidest. Tõsi, seal me ka niisugust veidrat nime ei näe, ent jõuame siiski tõele lähemale (vt joonis 2).

Joonis 2.

Et mosaiik kokku panna, tuleb minna tagasi meie sõbra Google'i juurde. Sisestame võtmesõnad ja mis meile vastu vaatab?

Joonis 3.

Tõsi - selleks, et niimoodi nime tuletada, peab ikka eriline anne olema. Sama loogika alusel võiks kodanikku ennast edaspidi kutsuda "Lauri Sommer-Lendurist" - need on ju Loomingu lehekylje esimesed sõnad, mis seal rohkem mõtelda.

Ah, tyhja kah. Vanasõnagi meenutab yht demograafilist gruppi, kelle esindajatele pyhakojas ihunuhtlust jagatakse. Kui Laurit mõnikord kirikus näete, andke minu poolt ka.

Kes, kuidas ja miks maksab ajakirjanduse eest?

Mu väga vana tuttav ja omaaegne sõber Mart Raudsaar andis hiljuti EPLile intervjuu. Mõne asjaga seal olen ma nõus, mõnega ei ole. Oleks tyytu algtekstist juppe välja hakkida, nii et riputan siia yksnes vastuväited ja nurinad.


***

1. Kui keegi tahab saada ajakirjanikuks või olla ajakirjanik, ei tähenda see sugugi, et ta peaks nõudma interneti maksustamist. Siin puudub põhjuslik seos. Samahästi võiks nõuda, et arstitudengiks ei tohi lasta kedagi, kes ei soovi riikliku tervishoiusysteemi kaotamist.

See, mida me tajume enesestmõistetavana, ei ole alati nii olnud. Mida aeg edasi, seda enamale me usume inimesel õigust olevat.

Aluseks on bioloogiline miinimum: inimene vajab eluks vett, õhku, toitu ja seda, et teda maha ei löödaks. Edasine sõltub yhiskonnast. Alles ysna hiljuti polnud sugugi elementaarne, et haige inimene peaks saama igal juhul arstiabi. Ka arenenud riikides pole see tänini sugugi kindel; USAs alles kavatsetakse riiklikku tervishoidu looma hakata, kõik muu on tyhi retoorika.

Kui yhiskond jõuab selleni, et ta suudaks suuremate probleemideta igayhele internetti lubada, suurele hulgale inimestest on see yhiskonnas funktsioneerimiseks hädavajalik ning netita inimestel pole teistega võrdseid võimalusi, võib selle tõepoolest inimõiguseks kuulutada. Siin võiks käänata jutu kyberpungile ja futuroloogiale, aga selle jätan ma mõneks teiseks korraks.


2. Ajakirjanike palga ja lehelugejate maksustamise vahel puudub samuti seos. Ei ole mingit põhjust, miks peaks ajakirjandust rahastama just nimelt lugejad - ja ehkki nad võivad, on sellekski mitu ysna erinevat meetodit.

Kui jätta kõrvale Acta Diurna, mil pole praeguse meediatraditsiooniga mingit pistmist, siis moodne ajakirjandus syndis hetkel, mil välismaalt tulevatest uudistest hakkas huvituma laiem publik. Loomulikult oli selle eelduseks kirjaoskuse levik, ent ka kõikvõimalikud muud faktorid. Reformatsioon ja sellega seonduvad sõjad panid inimesed ilmaasjadest laiemalt huvituma - tavainimene pole maailmast kunagi kuigivõrd rohkem huvitatud olnud kui praegu, tal peab selleks ajend olema. 30aastane sõda saigi selleks ajendiks, sest selle konflikti mõju tundsid omal nahal kõik yhiskonnakihid ka nendes Euroopa osades, kus sõjategevust parasjagu ei käinud.

Nii hakkasidki levima tänavail myydavad lendlehed - meie mõistes oli see yksikmyygi algus. Eks samaviisi levitati varemgi laule ja pamflette, ent uudisväärtusele vaatamata polnud need siiski uudised.

Kui lehed muutusid regulaarse(ma)teks, võisid tekkida ka tellijad. Yksikmyygiga võrreldes on see juba uus ärimudel, mis varasemat kyll välja ei suretanud, vaid jäi sellega kõrvuti tarvitusele.

Sama juhtus kolmanda leiutise, reklaamiga. Kolme finantseerimisskeemi vahekord on aja jooksul usinasti yhe või teise kasuks kõikunud; neljandana lisanduvad kõikvõimalikud otsetoetused, näiteks kohalike või riigivõimude häälekandjate, vahel aga ka nišilehtede puhul (Eesti näiteks sobib siinkohal Sirp).

Kui kriisid välja arvata, on viimasel sajal aastal olnud ajakirjanduse ärimudeliks mitte uudiste myyk lugejaile, vaid lugejate myyk reklaamiandjatele. Ega kalamees ussikesi seepärast kaeva, et ta neid ise sööks; teda huvitavad kalad. Nii on saanud võimalikuks ka n-ö tasuta lehed, milletaolisi meilgi mõned on või olnud on.

Ajakirjanduse ärimudel on ajaloo jooksul korduvalt muutunud. Miks ei võiks see muutuda ka edaspidi? Tasuta lõunaid ei ole, ent lõuna eest saab maksta ysna mitmel moel.


3. Ajakirjanduse kvaliteet sõltub rahast, kuid mitte jäigalt. Aegade jooksul on ilmunud silmapaistvaid ning mõjukaid lehti, mille tegijad ja kaastöölised ei ole palka saanud; veel rohkem on selliseid n-ö kodanikuajakirjanduses.

Tõsi, niisuguste väljaannete tööd piirab oluliselt tegijate vajadus millestki söönuks saada. Ent sellekski on mitmesuguseid võimalusi. Lehte võib teha annetuste toel. (Tean, olen teinud.) Lehte võib teha palgatöö kõrvalt, ka ise peale makstes. (Olen jällegi teinud.) Tänapäeval ei pruugi uudistetootmise kulud olla sugugi nii suured, et puhtast idealismist lehetegemine kellelgi yle jõu käiks; seda piirab eelkõige tegijate endi väsimine.

Samas tehakse palgata lehti eelkõige idealismi toel. Ja kui jätta kõrvale need vähesed korrad, mil kedagi uuriva ajakirjanduse eest preemiatega autasutatakse, on enamik ajakirjanikke praeguses Eestis siiski ysna praktilise surve all: kui inimesed tahavad kollasemaid lehti, siis peavad ajakirjanikuid neid ka tegema. Head ajakirjandust tehaksegi aina rohkem idealismist; lugejad võivad ju väita, et nad soovivad paremaid lehti, ent kui nende ostukäitumist jälgida, ei oskaks seda kyll iial arvata.

Aga kui ajakirjanik toodab päevas kymme lööva pealkirjaga pseudouudist, et õhtul vabast ajast kirjutada yks korralik analyys, millest ei huvitu kuigi paljud, miks ei võiks ta seda teha ykskõik millise muu töö, näiteks puust tulpide treimise või kingaparandamise kõrvalt? Hea töö eest talle ju niikuinii ei maksta. Vähemalt võib ta siis olla kindel, et ei ole päeva jooksul teinud midagi, mille pärast sõprade või kolleegide ees piinlik oleks.


4. iPadi-laadsete monstrumite seksikus on sygaval vaataja silmades. Mind näiteks ei võlu nad kopika eestki. Miks peaksin ma lehe või raamatu lugemiseks tassima kaasas veel yht vidinat, kui neid saab lugeda ka telefonist? Kodus on mul aga arvuti, millel on suur ja korralik ekraan.

Eriti jabur on muidugi väide, et iPadi tuleb leht "hommikul kiiresti kohale". Kas arvutisse tuleb aeglasemalt? Ja miks ma peaksin yldse päevauudiste lugemiseks järgmise hommikuni ootama?


***

Ma arvan, et ajakirjandus muutub. Loodetavasti teeb ta seda veel kaua.

Kuidas täpselt ta muutub, mina ei tea. Loodan ainult, et kuskil uute ärimudelite varjus on koht ka sellisele ajakirjandusele, mis mulle meeldib: põhjalik, täpne, analyysiv, konkreetne ja nauditava stiiliga. Viimasel ajal kohtan seda kyll harva, kuid mõnikord siiski. Enamasti väljaspool Eestit.

Elu saunas põdura traktoriga

No ei tööta aju selle palavaga. Saunkontoris veedetud päev võtab nii läbi, et õhtul ei jaksa isegi blogida, haltuurast või koolitööst rääkimata.

Isegi eilsest vihmast tehtud pilte ei suutnud yles laadida. Ah, las nad tyhjad olla. Ehkki, jah, kolmanda korruse akna tagant möödaujuvad kalad olid kaunid vaadata.

Ebatyypiline ilm toob uusi avastusi. Ma ei teadnudki, et pikemat aega sygavkylmas hoitud piparmynt lõhnab nagu kassipiss. Nojah, kui nina vastu panna, siis meenutab juba piparmynti. Aga ikkagi.

Tänavamoedki muutuvad. Tunaeile tööle tulles marssis minu ees jupp maad tytarlaps, kelle seljadekoltee lõppes kannikatel. Ei, ega ma nurise, ilus selg oli. Ja kannikad. Jah, talvega võrreldes on tänavapilt mõnevõrra teistsugune.

Mõte toodab yksnes lyhiyhendusi. Puudega inimeste maakonnatabelit lugedes meenus, et talvepuude eest on veel maksmata. Siis mõtlesin, kuidas nad puudega ja puudeta inimeste vahel vahet teevad: kyttekontoreid ju enam ei ole, igayks võib sulle koorma õue peale vedada. Telefonikysitlus?

Vanast töökohast lahkudes lootsin poolikut teemad ikka ära lõpetada ja vast ehk mõnest uuestki kirjutada. Persoonibränd.ee-sse sai sõrm antud ja puha. Aga no ei jaksa.

Arvuti ka ei jaksa. Alalõpmata hangub ning aeg-ajalt lylitab end lihtsalt välja. Jahutan teist ventilaatoriga, ehkki mingit mõju ei paista sel olevat. Vent see-eest myriseb nagu põdur traktor.

Kui sel jutul mingi mõte oli, siis mina enam ei mäleta.

Hindu tõsta pole võimalik? On kyll

Jyrgen Ligi teatab Päevalehes, et "hindu tõsta pole võimalik". Eks tema ettekujutus maailmast on ka naiivsevõitu.

"Tema sõnul annab põhjuse hindu tõsta kütuste ja toiduainete kallinemine, mida riik kontrollida ei saa."
Jälle vassitakse sõnadega. Põhjuse annab soov rohkem raha teenida. Euro pakub selleks soodsat võimalust ning kytuste ja toiduainete (ehk peeti algselt silmas tooraineid?) kallinemine on ettekäänded.

Ausa hinnastamise kampaania on muidugi vahva, aga kui paljud ettevõtted sellega tegelikult liituvad? Ligi jutt "yhiskondlikust kontrollist" on lihtsalt pläma. Vapiano näidishukkamine EPLis võis ju yhe restorani juhtidele mõneks ajaks meelehärmi teha, ent kui kauaks see tegelikult inimeste käitumist mõjutab ja kui palju firmasid lehed ikka tapalavale tassivad?

Praktikas on hinnatõusud juba pihta hakanud. Jah, neil on ees pikaajaline piir - turumajanduses ei saa keegi kysida hinda, mida ostjad lihtsalt ei maksa. Aga lyhiajaliselt ning eriti veel teiste myyjatega koos koondub yks hinnatõus kyll euro ymber. Ning see on praegu juba pihta hakanud.

Majanduslangus ei mõjutanud kuigi paljusid firmadest hindu langetama, mis näitab, et tarbijad ei muutnud oma ostukäitumist kuigi radikaalselt. Järelikult on hinnakasvuks veel veidi ruumi.

Ei oleks Eesti ettevõtjate moodi jätta seda kasutamata. Nende mõte liigub tavaliselt ikka yhes suunas: kasumlikkust tuleb tõsta hindu kergitades ja palku langetades, mitte kogu tööd ymber korraldades ja ärimudelit muutes. Meie ärikultuuris ei ole ajukasutus kombeks; see on ka peamine põhjus, miks Eesti majandus on struktuurselt nõrk ning tõenäoliselt jääbki selliseks. Inimesed ju ei muutu. Tõsi, erandeid on. Aga need on ka erandid.

Tegelikult peitub eurohinnatõusus muidugi turundusvõimalus nutikatele ettevõtjatele. Kui mõni poekett riputaks uksele suure sildi "Meie hindu ei tõsta!" ja siis hoiakski need pikka aega samadena (nihverdamata sealjuures koguste või muu säärasega), teeks ta tõstmata jätmise kahju kiiresti myygimahuga tasa, rääkimata pikaajalisest mainevõidust. Paraku ma ei usu, et meil keegi midagi seesugust ette võtaks. Šlikerdada on kergem ja mugavam.

Kuidas teha reklaami: Vali oma päeval!

Sotsiaalvõrgustikes on kirjaoskamatus endiselt eduka reklaami alus.

Uus maa maailmakaardil

Pika ja vaevarohke espitsjooni tulemusena õnnestus meile sõbralikul Islandil avastada uus riik: Argedina. Et integreerida uustulnuk maailma riikide perre, osaleb ta ka tänavusel jalgpalli MMil.


Tervisi Kängsepa Liisule. On samba aeg!

Töötud kaovad ise ära

Eesti tööturule ei ole

uudis veel jõudnud.

P.Piik

Töötukassa juht usub, et registreeritud töötuse langus on väga positiivne.
Töötukassa juht usub, et ylevoolavaks rõõmustamiseks palju põhjust ei ole.
Töötukassa juht usub, et töötud lähevad tööle.
Töötukassa juht usub, et töötute kindlustusperiood ei lõpe.
Töötukassa juht usub, et registreeritud ei heitu.
Töötukassa juht usub, et heitunud ei registreeru.
Töötukassa juht usub, et inimesed ei lase endaga yhendust võtta.
Töötukassa juht usub, et töötud kaovad ise ära.
Nii, olgem ausad, on lihtsalt kõigile parem.


***

See on nyyd muidugi rohkem art trouvé kui midagi muud, Blogielise kapsamaa.
Allikas.


***

Vahel on mul põgus tunne, et nyyd, kus ma võin teha, mis tahan, sooviksin esitada mõned teravad kysimused. Näiteks:
* Milline on töötute ettevõtlustoetuse abiga loodud töökohtade keskmine eluiga?
* Kas vastloodud töökohtade seas on lyhiajalisus viimase paari aastaga kasvanud?
* Kui suur osa teatavalt või oletatavasti tööle kadunud töötutest ilmub kuue või yheksa kuu jooksul jälle töötusappa?
* Kui paljud töötud on saadetud töötukassast omavalitsuste ylalpidamisele toimetulekutoetuse abil ja kui suures mahus kompenseerib riik omavalitsustele toetuste kasvu?
* Kui mitu protsenti tööpuudusest loodetakse ettevõtlustoetuse abiga leevendada, arvestades, et toetusesaaja loob 1-2 töökohta (keskmine oli millalgi vist 1,2)?
* Kui praegune töötu tegi tõepoolest yhiskondlikku trendi järgides rumala otsuse ning hakkas kooli lõpetamise asemel sossehitajaks (mis on liberaalparteide arvates inimese isiklik probleem), milline on tõenäosus, et ta järsku intelligentsemaks muutub ja võõraste lollustega kaasa ei jookse (mis kipub saja tuhande töötu puhul olevat juba meie kõigi probleem) - arvestades, et paljudel riigikogu saadikutestki on silmapaistev laenukoormus?
* Kui Eesti töötute geograafiline mobiilsus on nii madal nagu see praegu on, kuidas seda siis maatranspordi parandamise kaudu tõstetakse?
* Miks lõpetati koolitusosakute jagamine väikeettevõtetele juunis, aga selle meetme asendust alles "hakatakse välja töötama"?
* Miks on töövaidluskomisjonide menetlusnõuded aetud sellisteks, et juba "eduka" avalduse koostamiseks on lihtinimesel tarvis juristi abi - mistõttu paljud sealt ikkagi abi ei saa?
* Kui palju on olnud tegelikku kasu päravaldu mööda liikuvast töötukassa bussist ning kas midagi ei ole siiski ka töötukassa enda asjakorralduses valesti, kui pahatihti on kohale tulnud töötuid vähem kui esinejaid?
* Miks on töötukassa viimases tabelis kirjas 54 autojuhtide töökohta, kui ma loen parimagi tahtmise korral kokku 48, neist mõni korduv, 7 tegelikult CV Keskuse omad ning neli juba tabeli ylespaneku ajaks aegunud - kas sellise kvaliteediga ongi kogu töötukassa statistika?
Jne jne jne.

Ainult et ma ei esinda praegu suurt kedagi peale iseenda ja mulle kui kodanikule ei pea ametiasutused vastama. St, nad võivad vastata 30 päeva jooksul (või tegelikult ka hiljem) mullikestega ning pole vaja karta, et ma vastused avalikult nõelaga katki torgin. On paar kohta kyll, kuhu ma võiks mõne artikli pakkuda või yles riputada, ent neil on jälle teine ampluaa.

Nii et on nigu on. Ja yldse, ei ole meil teravaid kysimusi vaja. Kes kahtleb, vaadaku viimase viieteist aasta valimistulemusi. Inimesed tahavad mitte teravusi, vaid rahu ja kindlustunnet. Isiklike komplekside väljaelamiseks on paremaidki viise, näiteks luuletamine.

Hea on elu Nõukogudemaal

Alles kirjutas Radio86 sellest, kuidas miljonid hiinlased unistavad rändtöölise ametist. Tean sama teemat ka pisut teisest vaatenurgast Peter Hessleri raamatu "Ennustusluud" kaudu.

Täna tuli teade, et vähemasti yheksa Hiina provintsi tõstavad miinimumpalka. Tõenäoliselt pole see kyll maailma kõige ulatuslikum palgatõus, aga võib vabalt sellele ysna lähedal olla.

Hakka või ise miinimumpalgaga ulgutööliseks õnnelikul Hiinamaal, kommunismi maises paradiisis.

Väike Kafka, väike Kafka, rõõmus ja kraps...

Eile selgus, et uude töökohta minekuks pean täna kaasa võtma keskkooli lõputunnistuse. Tore kyll, aga minu majapidamises sellist paberit ei ole. Pärast paarikymmet kolimist, paari lahutust ja yht põlengut pole see muidugi eriline ime.

Kirjutasin ylikooli. Sealt arvati, et kuskil nende majapidamises on koolitunnistuse koopia kyll, ent seda tõenäoliselt välja ei anta. Kysigu ma ikka koolist. Ylikool võib ainult anda tõendi, et olen yliõpilane ning teinud nihukesi ja nahukesi eksameid ja arvestusi. Või siis (oletatavasti) ka tõendi, et olen neile keskkooli lõputunnistuse toonud. Äkki asutus usub neid, mine tea.

Helistasin oma kunagisse kooli. Pärast mõningast ootamist võttis vastu keegi naisterahvas, kes ennast ei tutvustanud, kuid oli hääle järgi otsustades tähtis. Tema selgitas pikalt ja põhjalikult, et nii lihtsalt need asjad ei käi.

1) Kõigepealt tuleb täita taotlus ja
2) maksta sajakroonine riigilõiv,
3) misjärel koolist võib vastavalt volitatud isik teha arhiivi järelepärimise minu kunagiste hinnete osas.
4) Seepeale tuleb hinded kanda EHISesse (mis on oletatavasti mingisugune andmebaas, Tähtsa Naisterahva arvates peaks ilmselt iga tsiviliseeritud kodanik seda lyhendit teadma).
5) Kui teade on avaldatud Ametlikes Teadaannetes,
6) võib kool mulle lõpuks tunnistuse koopia väljastada.
Aga see ei juhtu parimalgi juhul enne augustit.

Pealegi on koolidirektor praegu puhkusel, Tähtis Naisterahvas seevastu pole säherdusteks asjadeks volitatud. Augustis on aga tema omakorda puhkusel.

Igal juhul helistagu ma tagasi homme tingimata enne kella kahte. (Loomulikult ei ole kool sedasorti asutus, mis vaevuks oma kodulehele kirjutama, mis kellaaegadel temaga yhendust võtta tohib. Muidu hakkavad igasugused veel tylitama.) Lohutuseks lisati, et kõik senised soovijad on varem või hiljem oma lõputunnistuse ise yles leidnud, nii et otsigu ma usinasti.

Mõni ime, et inimesed peavad lihtsamaks dokumente võltsida või järgmine haridusaste lõpetada. Mina tundsin ennast tiraadi lõpuks igatahes nagu Josef K. Mõtlesin, kas loobuda töökohast või veenda asutust ylikooli tõendi kõrges väärtuses. Huvitav, kas Tõnis Lukas teab, millist imede aia mehhaanilist labyrinti ta valitseb?



Õhtupoolikul kirjutas mulle meie osakonna koordinaator, kes oli omal käel välja selgitanud, et vastu kõiki ootusi elutseb mu lõputunnistuse originaal tõepoolest juba kaheksateist aastat õppeosakonnas, on täie tervise juures ning nõus peremehe juurde tagasi pöörduma.

Lisaks suurtele sygavatele silmadele, malbele nukrale naeratusele ja luuleandele on me koordinaatoril ka kuldne syda. Ma ei suuda juba ammu kokku lugeda, kui palju kordi on ta mu naha päästnud. Nyyd lisandus siis veel yks. Kui ma kord kraadi kaitstud saan, olen valmis teda kätel ymber ylikooli kandma. Õnneks ei paista ta kuigi raske olema.

Kas ylikool on teatri jaoks õige koht?

"Küsitav on, kas ülikool on monoteatri jaoks õige koht?" kirjutanud yks tudeng õppeaine hindamislehel. Kysimus on äärmisel paeluv ja kindlasti õigustatud. Tõepoolest, jah, miks mitte? Ei ole ju kohti, mis ei sobiks inimeste harimiseks ja kultuurihuvi syvendamiseks. Aga ka: miks piirduda yksipäini monotykkidega?

Mu silme ette kerkib filosoofia ajalugu käpiknukuteatri esituses. Sokrates lyrbahtab myrgikarika tilgatumaks ning vajub siis eesriide kohal röötsakile, peripateetikud peripateerivad lava yhest servast teise ja tagasi, Diogenes hulgub oma laternaga Ateena turul ning põõnab norsates vaadis, Leibniz ryndab Newtonit malakaga Punchi ja Judy stiilis ning Wittgenstein tõukab redeli allseisjatele pähe. Filosoofia pakub lõputult põnevaid lugusid, mida saab jutustada ilmekalt ja õpetlikult, nii et tunnise versiooni suudaksid ka lapsed mõnuga ära vaadata. Kujutlege Ferdinand Veike häält lausumas tähtsalt: "Cogito, ergo sum!"

Samas võib sellest ju edasigi minna. Miks mitte arendada siit välja terve filosoofiline teater kogu teatriarsenali otsatus mitmekesisuses? "Metafyysika allikad ja kujunemine Vana-Kreekast uusajani" võiks lavastada antiikdraamana, "Eetika alused" sobiks loomulikult moraliteeks, "Valitud peatykke fenomenoloogiast ja hermeneutikast" annaks ainet Wilde'ilikuks salongikomöödiaks ning "Sissejuhatusest analyytilisse vaimufilosoofiasse ja metafyysikasse" synniks vaimukas kabaree-etendus, kus lõbusate kupleedega astuks yles koomikutepaar Dennett ja Dummett.

Nõndaviisi saaks filosoofia viia teatrihimulistesse massidesse yhtviisi harivalt ja meeltlahutavalt, võib-olla ehk isegi tykikese raha teenida, näiteks iga kursuse järgse DVD myygiga. Järgmine samm: leida huviline teater. Või ylikool.


P.S. Aitäh inspiratsiooni vahendamise eest mu juhendajale. Loodetavasti jõuan ajapikku ka igavamate kirjatykkideni, näiteks 17. sajandi teadusfilosoofiast.

"Internet excpolrer" ja Sotsiaalne Tõrjutus

Yhe tundmatuks jääva asutuse teabejuhiks kandideerib kolm inimest. Yks on avaldanud yhe artikli Justis, teine yhe arvamusloo Virumaa Teatajas ning kolmas oskab kasutada programmi "Internet excpolrer".


***

Yritasime hiljuti sõbraga õlut juua. Järgmisel päeval otsustasime, et aitab, edaspidi joome teed. No ei istu see õllejoomine enam: kord on yks meist uimane, siis teine, vahepeal peab ennast kohviga yles kloppima, pärast on kõht liiga täis... Eks ole juba joodud ka.

(Sõbra hommikune kommentaar: "Ma ei tunne selle mehe venda ka, kes sööb!")

Omalt poolt pyydsin pildistada loorkulli ja kuud; kumbki ei õnnestunud.

Leia pildilt loorkull.

Leia pildilt kuu.

***

Põrandaalusesse etendusasutusse kolme nädala eest unustatud pintsakut pole ikka veel õnnestunud kätte saada. Mu enda inertsuse syy muidugi, looda jah e-postile.

Õnneks pole suvel pintsakuid eriti vaja.


***

Segastel asjaoludel syndis hakatus lasteraamatule "Muud ja sotsiaalne tõrjutus". Kes tahab, jätkaku. Yhtlasi tervitan muusasid statistikaametis.

Väikeses majakeses pargiservas, otse viimaste puude ja esimeste suurte majade vahel elab väike poiss nimega Muud.

Edasi räägib lugu sellest, kuidas ta tutvub pargis toreda rääbaka koeraga, kelle nimi on Sotsiaalne Tõrjutus.

Sotsiaalne Tõrjutus näeb välja umbes nagu lopergune vorst, kes on vedelnud nii kaua diivani all, et talle on tolm ja karvad tykati kylge jäänud. Peale selle lonkab Sotsiaalne Tõrjutus paremat tagajalga. See aga ei sega tema rõõmsat meelt sugugi.

Demokraatia ja prygi

Jalutasime sõbraga eile Nõva rannas ja arutasime, miks inimesed sõidavad sinna kaugelt kokku selleks, et prygi maha loopida. Miks nad seda kodus ei tee? Nõva on yks suhteliselt väheseid kohti, kus suurt saastalasu veel ei ole. Aga iga aastaga kasvab läbustajate hulk. Tänavu olla RMK korjanud pärast jaanipäeva 60 korda rohkem prygi kui varem.

Arvata võib, et prygiloopimise taga on lihtne põhjus: lolle on palju. Tõsi, nende hulk kasvab kyll ainult absoluutarvudes. Ma ei näe põhjust uskuda, et lollide protsent inimkonnas oleks oluliselt kasvanud; oldi nendega hädas keskajal ja antiigis, ollakse tulevikuski. Lolle on alati olnud märgatavalt rohkem kui yhekski praktiliseks otstarbeks vaja läheks.


Demokraatia muidugi välja arvatud. Demokraatiaks läheb ikka hulgaliselt lolle tarvis. Kuidas muidu saaksid võimu juures pysida parteid, mil pole mingit sisulist vahet ja mis ei esinda kedagi, vaid täidavad kõrgemalseisjate käske, ajavad järjekindlalt valimistel mullikesi ning hiljem neid nõelaga ykshaaval lõhki torgivad? Kahtlemata lollide toel, noist on selles asjas tõepoolest suur abi.

Nii et põhimõtteliselt ei anna ka prygiga suurt midagi ette võtta, kuni meil on demokraatia. See on systeemi sisse ehitatud, võta heaks või pane pahaks. Nõnda lihtsalt on.

Kirjanduslik masendik

Eilsest saati on mu tuttavate kirjandustoimetajate nimekiri yhe võrra lyhem. Sant lugu.

Eks ma ole selle peale yksjagu mõelnud, aga need mõtted ei kannata internetti.

Pisikese egoismitripina võin nentida, et niipalju siis EEs arvustuste avaldamisest. Samas on see siinjuures tõepoolest kõige väiksem asi.

Kurat kyll.


***

Ehkki kõik ennustasid vastupidist, Kulka ikkagi andis raha. Või noh, annab, kui neile allkirjastatud lepingud ära saadan. Aitäh neile, kes mind takka togisid ja soovitasid.

Teisalt: kirjastajat ikkagi ei ole. Ja niivõrd kui ma tean, ei taha hulgifirmad eraisikute käest eriti raamatuid vastu võtta. Tavaliselt sealt bestsellereid ei tule, ainult riiuliruum kulub. Mul on juba elavalt silme ees, kuidas raamatuvirnad mu lauaalust, riiulipealset ja kemmergut sisustavad. Mõni mu tuttav myytab oma raamatuid käest kätte, minust paraku sellist harjuskit ei ole.

Ja yldse, kes teda ikka ostab. Alles hiljuti kirjutas Krista Kaer suurepärase nutulaulu kirjastajate raskest elust. Midagi ei osteta, ent luulet muidugi kõige vähem. Ega ma ise kah osta. Mitte, et ei huvitaks (erinevalt enamikust), aga raha ei ole ning aegagi napib. Mis seal siis imestada.

Vale-Caesar ja rotid raamaturiiulis

Kõiges on syydi Mutrike.

Kui ma poleks päev läbi tema blogi lugenud, poleks ma sattunud sealt lõpuks ka Thredahlia juurde, kes käis Mehhikost Caesarit otsimas. Pyhabal nähtud Jamie Oliverist veel ei piisanud, ent see andis nyyd viimase hoobi, nii et kui kella kolme aegu kõht tyhjaks läks, kaevasin Wikipediast välja Caesari salati retsepti, haarasin lapaka kaenlasse ning suundusin kööki.

Ega ma muidugi kõigist klassikalistest koostisosadest kinni pidada viitsinud, pealegi on standardne Caesar minu jaoks kuidagi kõhnavõitu - ja kana mul kah temasse segada polnud. Nii et lisasin omal riisikol oliive, tilli, pool paprikat, yhe tomati, jupikese kurki ning paar praetud singiviilu. Riivitud parmesani asendasin Saaremaa juustu kuubikutega ning rooma salati tavalise lehtsalatiga.

Jamie' trikk saiapraadimisega kukkus ses mõttes läbi, et sai läks alt mustaks, aga saia peale asetatud singist rasv ikka enne korralikult välja ei sulanud, kui ta allapoole keerasin. Nii palju siis peentest ja ilusatest nippidest.

Kas ma muna ka õigesti valmistasin, ei oska enam ytelda. Niikuinii unustasin lõpuks mitu korda järjest mõne komponendi ära ja panin tuppatoomiseks pihkuvõetud taldriku jälle lauale tagasi. Kord läks meelest muna, kord tomat, kord kaste... Ääähh.

Aga nyyd, kolmveerand tundi hiljem, on yks leigevõitu kõhutäis igatahes valmis. Panen telefoni pilte laadima ja hakkan ise sööma.



Muuseas, ehkki ma tema n-ö päris ilukirjanduslikele katsetustele (nt spungiotsinguile) suurt kaasa elada ei osanud, mõjusid Mutrikese lood mulle ypris haaravalt. On, kellega samastuda, nagu ilmselt ysna paljudel kontorikoonlastel. Seda -rotid ostaksid.

Nagu lubatud

Yks kena inime tegi mulle isegi synnipäevakooki, ehkki ta seda muidugi ei teadnud. Aitäh, ohtlikult hea oli. Kahjuks mul tollest pilti ei ole, pilt on hoopis muust.


Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis seda.


***

"Meist kõigist jääb oma lugu."
Ei, mõnest jääb ainult vaikus.
Jalajälgedest puhtaid,
hoolikalt pyhitud paiku.

Riiuleid, kus iga raamat
täpselt kohale pandud.
Tube, kus tolmu ei ole.
Ainsagi jäljeta randu.

Meri viib mälu ära.
Keegi öelda ei tea,
miks öösiti tähti ei ole
ja kas see on paha või hea

Rahvusvahelised suhted toovad rõõmu majja

Hetk tagasi tirahtas telefon. Ekraan näitas tundmatut numbrit: +252 4022 9022. Yldiselt ma rahvusvahelisi kõnesid vastu ei võta ning tagasi ei helista, puhtalt armastusest oma telefoniarve vastu.

Arutasime, kes see olla võiks. "Soome see ei ole." - "Läti kah mitte." - "Kuule, vist ei ole yldse ykski Balti riik ega Skandinaaviamaa." - "USA ja Venemaa samuti."

Guugeldasin. Nagu selgus, talitasin kõnega õigesti. Ei näe põhjust, miks ma peaksin Somaaliasse helistama.

"Palju õnne, sulle helistati maailma kõige ohtlikumast riigist!" rõõmustas mu lauanaaber.