Suur raamat suurtest looduseuurijatest

„Suured looduseuurijad“, koostanud Robert Huxley. Kirjastus „Sinisukk“, 2009 


Juba esimesest pilgust võib ytelda, et Robert Huxley koostatud "Suured looduseuurijad" on suurejooneline ja muljetavaldav ettevõtmine. See visandab bioloogia või, kui piiritleda raamatu teema kitsamalt ja vanamoelisemalt, loodusloo ajaloolise arengu tähtsamate loodusloolaste elu ja tegevuse kaudu. Raamatusse on neid mahtunud 39. Kuid lisaks tekstile on silmapaistev ka kujundus: see on tehtud hoole ja armastusega ning 198 igati nauditavat illustratsiooni, pärit peamiselt Briti Loodusloomuuseumi kogudest, annavad raamatule olulise lisaväärtuse.

"Suured looduseuurijad" on kirjutatud vanas heas anglosaksi teatmeteoste traditsioonis, kasutades rikast keelt ja mahlaseid kujundlikke väljendeid (ning kaldudes kohati eufoorilisse entusiasmi, kuni yhes ysna lyhikeses lauses lk 82 kasutatakse sõnu "erakordne", "suurepärane" ja "võrratu"). Eestlasele võib see mõjuda harjumatult, kuid tulemuseks on niihästi mõnus kui ka hariv lugemisvara.

Raamat kuulub viimasel ajal ylimalt populaarsesse žanri, kus pikaajalisi protsesse - ajaloo, teaduse või tehnika arengut - kujutatakse neid mõjutanud yksikisikute kaudu. Sellises käsitluses on, mõistagi, omad ohud. Igasugune valik on alati subjektiivne ning kui kõige tähtsamate korral on vähe kahtlust, keda raamat peaks hõlmama, võib ometi vaielda selle yle, kui suures mahus ning millise nurga alt kedagi parasjagu kajastada tulnuks. Teisalt mõjub suurmeeste tutvustus isiksustena haaravalt. Populaarteaduse lugejale on kergem mõista teaduses toimuvat, kui selle tagant hakkavad kumama reaalsete inimeste elu ja seisukohad kogu oma inimlikkuses: arenedes vigade, raskete iseloomujoonte ning armsate kolleegide vastuseisu kiuste. Nii et kyllap on ka subjektiivsusel oma õigustus.

Oluline on seegi, et "Suured looduseuurijad" ei rahuldu triviaalsusega, nii nagu "50 seda" või "100 toda" tyypi raamatud seda kuritihti teevad. Suurte ja tuntud nimede vahel, keda iga haritud inimene nimetada oskab, leidub kyllalt neidki, keda igast õpikust ei leia, kuid kes siiski käsitlemist väärivad. Populaarteaduse tavapärastelt radadelt kõrvale kaldudes omandab lugeja märgatavalt mitmekesisema arusaama loodusloost kui tervikust.


 ***

"Suured looduseuurijad" on mahukas ning tehniliselt keeruline raamat, mis esitab nii tõlkijale kui ka toimetajale kõrgeid nõudmisi. Kas kirjastuse Sinisukk tõlkija Uta Saar ja toimetaja Krista Roose on suutnud neid nõudeid täita, selle yle võib soovi korral vaielda. Eesti kirjastustes peetakse tähtaegu sageli lähenevaks tsunamiks, mida pole võimalik väärata ning mille eest igayks peab end käepäraste vahenditega päästma; kui tegu on korraga mitmes keeles ilmuva tõlkega, mis trykitakse meie mõistes tohutus tiraažis näiteks Singapuris, on surve seda jäigem. Niisugune tööprotsess seab kvaliteedile paratamatult piiri, mistõttu on me praeguses tõlkekultuuris ysna tavaline, et originaalis suurepärane raamat muutub eestikeelses väljaandes keskpäraseks.

Ehkki "Suured looduseuurijad" sisaldab täiesti piisavalt vigu, et nende väljanoppimisega päev või paar ära sisustada, ei ole antud juhul asi siiski keskmisest hullem. Vähemalt lati alt läbi jooksmises ei tasu tegijaid syydistada. Kui tõlkija-toimetaja andsid oma parima ning see mõne lugeja jaoks kyllalt hea pole, on sel oma objektiivsed põhjused ning vaevalt oleks enamik meist suutnud samades tingimustes märgatavalt paremat tööd teha. Impressumist ei paista, et oleks kasutatud erialatoimetaja või ekspertide teeneid, mida Sinisukalt muidugi keegi ei ootagi.

Kui vigu kord juba mainitud on, tuleb mõned neist ka siinkohal näiteks tuua. Yks silmatorkavamaid probleeme on kohe alguses. Kreeka keel valmistab Eesti kirjastustele tihtipeale yletamatuid raskusi. Kohati tundub, et taas on jõudnud kätte aeg, mil usin skribent võib mõnes kohas käed taeva poole tõsta ning kuulutada: Graecum est, non legitur! Nii kummalisi keeli ei oska ju ometi keegi kirjutada. Lk 10-11 ongi Aristotelese ja Dioskoridese teostega hätta jäädud, diakriitikutega tähtede asemel on tyhikud, nt "Peri hyl s iatrik s". Edaspidi, näiteks lk 24 ja 33, on kõik siiski korras. Saavad kyll, kui tahavad.

Trykitehnilistele puudujääkidele sekundeerivad toimetuslikud: lk 7 allmärkuses on Erythrina asemel kirjutatud Erytrhina. Tõsi, ei tõlkija ega toimetaja pea tingimata oskama kreeka keelt. Nad ei pea ka teadma, kust tuleb sõna erytrotsyyt või nimi Eritrea. Ent hea toimetaja iseloomujoonte hulka peab kuuluma piisav kogus paranoiat, et tunda ära veaohtlikud kohad, mida vajaduse korral kas või mitu korda järjest yle kontrollida. Muidugi, "Suurtes looduseuurijates" on selliseid kohti pehmelt yteldes ohtralt, kuna raamatus kasutatakse arvukalt keeli läbisegi, samuti keerukat erialaterminoloogiat. Mõni ime, et võõrad diakriitikud sassi lähevad: lk 143 on Buffoni "Histoire naturelle" loomulikult "générale", mitte "genéralé".

Nagu tõlkekirjanduses tavaks, ei pääse me ka siin inglisepärastest antiiknimedest. Lk 20 tervitab meid Anaximander Mileetosest (tavaliselt Anaximandros), lk 23 mainitakse asulat nimega Stagira (vanakreeka kontekstis pigem Stageira) ja lk 40 germaani hõimu nimega "chaukid" (kui Cherusci on eesti keeles heruskid, võiks Chauci olla haukid). Lk 74 on Strabonist tehtud Strabo. Araablasedki saavad oma jao: š on haruldaselt keeruline täht, nii et kahtlemata on palju lihtsam kirjutada "Ibn Rushd" (lk 64).

Siit jõuame anglitsismide juurde. Lk 7 "kõrgelt spetsialiseerunud elukutse" taga näeb iga kogenud toimetaja fraasi "highly specialized". Eesti keeles ei kõnelda spetsialiseerumise kõrgusest, inglises kyll.

Lk 51: "Igaüks neist rõhutas erinevat botaanilise uurimistöö aspekti, ja see oli Fuchsi töö, mis teistest enam renessansiaja botaanika hilisemat kulgu mõjutas." Ahaa: "..., and it was Fuchs's work that..." Eesti keeles: "..., kuid Fuchsi töö mõjutas renessansiaja botaanika kulgu teistest enam."

Lk 51: "dramaatiliselt vastupidine". Lk 53: raamatu illustraatoreid nimetatakse "joonestajateks". Lk 60: Aldrovandi muuseumit ja kollektsioone "rikastati ... [tema] sõprade ... ringi poolt".

Lk 145: inglise "controversial" oma poliitiliselt korrektses kasutuses ei ole eesti keeles "vastuoluline". Inimese luustiku kujutamises loomade omade kõrval polnud ka 18. sajandil mingit vastuolu. Kyll oli see religioosselt ja ehk ka poliitiliselt problemaatiline. Sama kehtib inimese arenemise kohta yhisest esivanemast teiste loomadega (lk 216).

Lk 205 "uue loomariigi erinevate kategooriate süstemaatika" on yldlevinud halb stiil; juba algne different on sisutyhi. Sama yldlevinud loogika järgi võiks sõna "erinev" torgata iga mitmuse ette, nt järgmises lauses "eraldas need neljaks erinevaks ala-riigiks" (kirjaviga, ilmselt p.o "alamriik") ja ylejärgmises "erinevate evolutsiooniteooriate ideedega". Veel parem näide on lk 206, kus räägitakse "erinevate kihtide eristamisest" - eristada saabki ju yksnes erinevaid, mitte identseid kihte.

Mõnel pool on tõlge lihtsalt puntrasse jooksnud: lk 196, kus Lamarck "on seatud näiteks vastandiks järgmise sajandi teadusele", võiks olla pigem "on (näitena) vastandatud ...". Lk 220 kõneldakse "uue projekti ehitamise plaanist" ning lk 227 peaks "...end kavatsevate reiside jaoks ette valmistada" olema pigema "kavatsetavate" või isegi "kavatsetud".

Raamatu tagumises pooles, kus domineerivad tänapäevased Euroopa keeled, on vigu mõnevõrra vähem. Nende täieliku puudumise yle siiski kurta ei saa. Näiteks ei yhildu alati peatykkide pealkirjad ja lehekylgede päised. Nii seisab ptk "Carl Linné" päises "Carl Linnaeus" (ent mitte järjekindlalt latinistlik "Carolus") ja "Krahv de Buffoni" puhul seletamatu "Comte de Buffon" - jättes kõrvale eestimaise tava mitte pidada tiitleid eesnimedeks, kutsutakse viimast läbivalt "krahv de Buffoniks".

Enamasti on tegu siiski näpukatega. Seda näitab sama nime kirjutamine eri kujudel: lk 78 ja 81 Rober Hooke vs lk 99 jj Robert (nagu mõistagi peabki olema); lk 26 Theodoros Gazes vs lk 30 Theodoros Gazas; lk 33 Kretevas vs lk 34 ja 43 Kratevas; lk 40 Hispania Tarraconesis p.o Tarraconensis; lk 209 St. Lous p.o St. Louis; lk 224 John Hensolw p.o John Henslow jne.

Samasse kategooriasse kuulub lk 149 "Peeteri I". Loodetavasti on juhuslikud ka eksitused võõrnimede käänamisel: lk 152 Kalifornia, lk 148 "ründasid Bastille'i", lk 158 "et ta hiljem Institut'i kohale määrati". Viimane vihjab kyll ebakindlusele ylakoma kasutamise reeglites. Lk 205 "ühes uutest École Centrale'istest" on ilmselt lihtsalt segaduse tagajärg.

Puudust pole ka tavalistest õigekirjavigadest, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud: lk 11 "uurimiobjektide" ja "klassifikatiooni", lk 37 "rasestumivastase", lk 40 "valitsuajast", lk 68 "eristadest", lk 75 "renassansiaja", lk 143 "lugesjaskonnale", lk 158 "rentsenseerijad", lk 170 "indentifitseerides", lk 215 "rodroguese dront", lk 228 "magentilise", lk 229 "indentifitseeris" jne. Sõna "Indentified" lk 223 pildiallkirjas pärineb ilmsesti originaalist, ehkki ka selle vea võinuks tõlkes siiski parandada. Seda enam, et lk 222 suudeti sõna õigesti kirjutada.

Tõepoolest, isegi kõige haukasilmsem toimetaja ei tohiks automaatset õigekirjakontrollerit ära põlata - järelnoppimiseks on see kahtlemata kasulik. Samuti tuleks kasutada eestikeelset poolitusprogrammi, kuna ingliskeelsed programmid tekitavad vigu nagu "kollektsi-oonist" (lk 7), "funktsi-oonide" (lk 205) ja "inspiratsi-ooniks" (lk 222).

Lk 201 kaunistab veider fraas "tema töö on aluseks tegeliku perekondade sugukondadesse ühendamisel" - kui silmas ei peeta just mingeid erilisi "tegeliku perekondi", on siin lausestusviga. Lk 291 on pealkirjade lõppu kahes kohas jäetud tyhikud enne jutumärke. Lk 293 on ylearune koma H. Walter Lacki kirjes ning "on" vales kohas Brian W. Ogilvie' kirjes.

Ohjah.


***

Eestis synnib "Suurte looduseuurijate" laadseid mahukaid, ylevaatlikke ja rikkalikult illustreeritud raamatuid harva. Neid on kulukas nii kirjutada kui ka kirjastada, praegusel raamatuturul ei ole kuigi suurt lootust tehtud investeeringuid tagasi saada. Seepärast on ka niisuguste väljaannete tõlkimine tänuväärne. Muidugi, ilma vigadeta oleks parem. Aga parem olgu ikkagi pool rehkendust kui yldse mitte midagi.

Kes võiks olla selle raamatu sihtgrupp? Ehkki ilusat värvilist ja soravalt jutustavat raamatut võib nautida igayks, oleks sellest enim kasu noortel (või vanematelgi) loodusehuvilistel, kes ei põlga ära ka tykikest ajalugu. Jõnglasena vaadatakse eelkõige pilte, veidi vanemas eas loetakse teksti ja hiljem otsitakse siit näpuga järge ajades juba mujalt põhjalikumat infot. Kujutan ysna hästi ette, kuidas "Suured looduseuurijad" võib mõnd noort Durrelli innustada. Kui ta vanemad kõik koju tassitud ämblikud, hiired ja varblased välja kannatavad, on see ju suurepärane.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Loomaaednikud kuuluvad maailmale

Aleksei Turovski, Vladimir Fainštein, Mati Kaal „Nad kuuluvad maailmale“ Kirjastus „Kirilill“, 2010 

Olgem ausad - kolmele autorile vaatamata on "Nad kuuluvad maailmale" enamiku ostjate ja lugejate jaoks ikkagi Aleksei Turovski raamat. Mati Kaal on tuntud kyll, aga viimastel aastatel enam mitte niivõrd autori ja esineja, kui loomaaia direktorina, kes räägib rahahädast. Häda on aus ja jutt põhjendatud, ent kes sellest raamatuid ostab? Ja Vladimir Fainšteinile on see yldse esimene ylesastumine Eesti raamaturiiulitel. Tublid mehed ja toredad jutuvestjad kõik, kuid ostjaid tõmbab ikkagi Turovski nimi kaanel, nii nagu juba yle kymne aasta.

 

Turovski on Eesti kirjanduse raudvara, umbes nagu Andrus Kivirähk; tema nimi myyb igal juhul. Ses suhtes tasub neid mõlemaid hoida ja hinnata. Isegi kui keegi mõne konkreetse raamatu kallal nuriseb või leiab, et see kipub eelmist kordama, peab ta tunnistama mõlema mehe tähtsust yhes väga olulises mõttes: nad toovad inimesed raamatute juurde. Toovad teleka eest, kinosaalist ja videomängude juurest. Mõni, kes muidu yldse midagi ei loeks, võtab Turovski või Kivirähu ikka kätte - kui kõik teised on lugenud, peab ju ometi teadma, mis nende kaante vahel peitub. Kui vähegi veab, loeb siis ehk edasigi.
Sattusin ise selle raamatu otsa ilma igasuguse reklaamita ning avastasin järsku, et ehkki ma raamatureklaame yldiselt jälgin, möödus esimene trykk minu teadvusse mingit jälge jätmata ja teinegi on enamikust poodidest juba lõppenud. Kuuldavasti kõhkles kirjastus noil päevil, kas ikka tasub enne jõule kolmandat trykki teha - isegi juba palju ostetud. Eesti kirjastajatele tyypilise otsustusvõime valguses pole mingi ime, et iga Turovski raamat kipub ilmuma ise kirjastuses. Aga viimasel ajal tuleb neid nagu Vändrast saelaudu: igal aastal vähemalt yks ja tänavu isegi neli, kui arvestada ka venekeelset zoosemiootikakäsitlust.

Enamiku Turovski raamatute aluseks on hea jutuvestmisoskus, mida toidavad rikkalikud kogemused ja laiad teadmised. Ka "Nad kuuluvad maailmale" on eelkõige juturaamat: kolm autorit on vestnud lugusid Tallinna loomaaiast, selle loomadest ja töötajatest Ülo Russakule, kes need yles kirjutas ja raamatuks sidus. Lood on huvitavad, juhtumised mitmekesised ja iga autor andis ilmselt oma parima.

Kahjuks tuleb tunnistada, et kõik järgnev päris sama hea ei olnud. Ehkki impressumis on ära märgitud nii korrektor kui ka keeletoimetaja, kannatab raamat ikkagi toimetaja puudumise all. Ju arvasid mõlemad asjalised, et terviku eest vastutab keegi kolmas. Tõsi, otsesed näpuvead on enamjaolt välja roogitud, kuid stiilivigu ei ole keegi parandanud - ilmselt käis nende märkamine ka Russakul kui vana kooli ajakirjanikul yle jõu, Vene ajal käisid ta tekstid alati keeletoimetuse karmi silma alt läbi. Kohati võinuks võõrastel sõnadel selgitused kõrval olla. (Kes teab, mis on "voliäär"? Venekeelsed fraasid on õnneks siiski tõlgitud.) Lisame väiksemad lapsused nagu äpardunud masinpoolitus ("loom-aaia" on markantseim näide) ja kohati kummalise kujunduse ning saame tulemuse, mis lugemisrõõmu otseselt ei riku, kuid professionaalne välja ka ei näe. Ei teki tunnet, et kirjastaja teadis, mida teeb.

Samas on tekst ise ikkagi mõnus ja tõrvatilk meepoti väliskyljel, sestap võin paadunud loomasõpradele kinnitada, et ostmise juures kõhelda ei maksa. Iseasi, kui seda just Turovski enda mõne parema raamatuga võrrelda - kui valite, kas osta "Nad kuuluvad maailmale" või "Loomult loom", soovitan pigem viimast.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Raamatumaailma surm

Sain kurva kirja Aivar Soolalt, kes ytles, et Raamatumaailma ylalpidamiseks rohkem raha pole ja sestap paneb ta portaali 29. septemberist 2012 kinni.

Nukker lugu. Aga ega ma ise ka sinna kuigi tihti jõudnud pole. Eks teistega ole vist samamoodi. Kunagi, kui veel arvustamiseks aega leida lootsin, sain peotäie raamatuid eri kirjastustelt - mõni on siiani arvustamata. Piinlik ja paha, ent mis sa, hing, teed.

Ma ei kujuta hästi ette ka, mida peaks tegema, et säherdune asi Eestis tuule tiibadesse saaks. Ju on piisavalt vähe neid, kes oma eraviisilist lugemust yldse jagada tahavad, piisavalt palju neid, kes teevad seda mõnes suures välismaises portaalis, ja omajagu neidki, kellele see yritus yhel või teisel põhjusel tehniliselt ei istunud. Kes on juba mööda läinud ning nõuab eraldi liidest iPhone'ile või tahvelarvutile, kes maha jäänud ja peab arvustuste-märksõnade-raamaturiiulitega askeldamist liiga keeruliseks.

Ega lehtede raamaturubriigid ka just eriliselt õilmitse. Vaatasin eile korra Ekspressi, seal oli miski Helmete suguvõsa kokkutulek. Päevaleht on omaenda raamatute kiitmiselt läinud yle oma filmide kiitmisele. Postimehe seltskonnalisas on ka vahel natuke raaamatujuttu ja Sirbi arvustused on minu jaoks enamasti liiga kultuursed. Mis siis yhest pisikesest portaalist tahta? Kes seal kirjutama peaks ja kes kirjutatut lugema?

Nojah, igatahes ei tahaks ma, et mu Raamatumaailma kirjutatud jutud päriselt kaotsi läheks. Endalgi on mõnikord hea mõnd asja järele vaadata. Nii et kopeerin nad siia.

-pealkirjata-

Kuradi raske on võtta inimene omaks nii, nagu ta on. Kõigi tema vigade, kõigi ta eelarvamuste, närvidele käivate harjumuste, probleemide, ylereageerimiste ja nõrkustega. Kui ta jälle ei kuula, jälle ei tunne õigel ajal ära, ei pööra tähelepanu, mõistab täiesti valesti.

Ega mittemõistmise teises otsas kergem pole. Kui sa omast arust igati pyyad ja siis lööb jälle välk selgest taevast sisse. Sa ei saa aru, mida valesti tegid või kuidas võib selles midagi niisugust näha. Proovid uuesti. Jälle ei tule välja. Pyyad end parandada, aga kuidas? Või siis käib see sul lihtsalt yle jõu. Yritad, aga eksid uuesti.

Tegelikult pole ju vahet, milles on viga. Kas keegi kujutleb midagi või asi ongi nii, haiget saab ta igal juhul päriselt. Kui ta pyyab seda selgitada, teine pool pyyab end parandada ning sellel tulemust ei ole, mis vahet on siis, mis täpselt viltu on? Miski on igal juhul katki ning ysna kiiresti ka keegi.

Kui kaua peaks yritama sellest yle saada? Kui kaua peaks lootma: äkki siiski? Kui mitu kord peaks proovima, enne kui oled kindel, et teed rohkem kui korra päevas kellelegi haiget, ehkki ei tahaks - kuid ei oska ka paremini?

Kurat seda teab.
Või siis ingel.

Lõpetaks Eesti Vabariigi ära?

Meil on tõesti kaks Eestit.

Yhe jaoks on viimaste päevade tähtsaim teema Eurovisioon ning nende arvates istusid kõik eile õhtul teleka ees Leplandi kuulates. Muid uudiseid ei ole.

Teine tegeleb pisikeste ja tähtsusetute teemadega nagu erakondade rahastamine, poliitilise systeemi muutmine, interneti neutraalsus, autoriõiguste reform... Aga nad on ka selgelt vähemuses.

Võib-olla on tõesti aeg see riik kinni panna, sest nobody gives a fuck.

Enamusel on komme jääda iga hääletusega pisemaks

Kirjutasin yhe diskussiooni tarbeks pisikese selgituse konsensusliku ning autoritaarse organisatsioonikultuuri võrdluse teemal. Hakkas tunduma, et ehk võiks see jutt veel mõnele huvi pakkuda, sestap kleebin ta siia. Tõlkida siiski ei viitsi.

Just as a short remark (I'm just procrastinating again, can't really afford spending my time on this discussion): if people who could be (and in a voluntary movement therefore should be) moderating the election and engaging all the relevant parties, actually start calling majority "consensus", this really carries the message "don't bother voting if you don't vote my way". After that, wondering "why is not everyone voting?" it is either naive or hypocritic. Consensus-based processes are delicate and difficult, they have to be approached carefully and thoughtfully. Otherwise, they just don't work.

Naturally, people who are impatient and have technocratic or meritocratic tendencies (like myself), tend to understand terms like "engaging" and "consensus" in a different way, as the "soft" approach in organizational culture tends to take time and effort, it does not seem very effecient and, honestly, drains one's nerves every so often. In that sense, yes, it is more efficient to build a good old-fashioned autocracy where people elect a strong leader and after that follow his orders. The problem is that in a long run, "soft" communities are actually more efficient, as they don't marginalize dissenters, therefore they can use multiple opinions in building their strategies and apply different approaches in the implementation. But if it is hard to recognize that, it is much harder to adjust your own thinking to a new culture, even as the old one is prevalent in your everyday life outside that particular community.

It is always easier to say "6 of 10 have voted, others are not important, let's move on". There is just a chance that you'll end up with six instead of ten. And sooner or later, you're gonna say "4 out of 6 have voted...".

Kogu tõde munapyhadest

Igal aastal tekivad siin-seal väikesed nägelused inimeste vahel, kel on praegustest pyhadest erinevad arusaamad. Yhtede arvates on meil vaba reede selleks, et me saaks mune keeta, värvida ja koksida ning šokolaadist jänestega maiustada. Teiste meelest on need kolm päeva mõeldud vagadeks mõtisklusteks, palvetamiseks ning kirikus käimiseks.

On aeg teha vaidlustele lõpp ning rääkida lihavõtete ja ylestõusmispyhade sunnist nii, nagu asi tegelikult oli.


***

Esimese sajandi algul tegutses praeguse Iisraeli kandis tegelane nimega Jeesus. Uitas ringi, õpetas, ravitses ja kogus muidu populaarsust. Mingi eriline staar ta ei olnud, raamatuid ei kirjutanud, rahvusvahelist poliitikat ei häirinud, aga eraklasse ka ei tõmbunud - põhimõtteliselt midagi pigem Vormsi Ennu kui Luule Viilma või Vigala Sassi taolist. Nojah, natuke liikuvam ja tervislikumate eluviisidega.

Paraku oli toonane aeg säälkandis rohkem Nõukogude Liidu kui Eesti Vabariigi moodi. Rahvas mõnikord nurises, siis jälle elas, kuidas oskas, ning ehkki aeg-ajalt juhtus muidugi mässe ja repressioone, ei olnud Rooma okupatsiooni lõpust mingit selget märki. Vaikne roomlaste kirumine ja selja taga rusika näitamine oli muidugi yldiselt kombeks, kyllap räägiti nende kohta ka anekdoote ja kes liiga palju rääkis, saadeti selle eest paranduslikele töödele ymber kasvama.

Ega rahutul hingel sellistes oludes lihtne ei ole, eriti kui ta ennast kohaliku ainujumalaga lähisugulaseks peab. Sattus vaene mees kohaliku poliitika hammasrataste vahele, Pontius Käbin pesi oma käed puhtaks ning partei vabariiklik keskkomitee langetas otsuse. Ses mõttes läks ikka ysna nihusti, seeklid ja kuked ja muu atribuutika sinna juurde.

Õnneks läks Jeesusel korda oma surm lavastada. Abi oli sellestki, et tema järgijad olid ammugi harjunud kõiksugu imelugusid uskuma. Kui mu nekroloog lehes ilmuks ja ma paluksin pärast seda mõnel oma sõbral ennast katsuda, ei järeldaks ta sellest sugugi, et ma olen põrgus käinud ja lähen kohe taevasse, pigem õnnitletaks mind nutika pääsemise puhul. Nojah, ma pole neid selleks ette valmistanud.

Igatahes põgenes Jeesus Rooma sõdurite eest jänesekostyymis, selles ei osanud teda keegi kahtlustada. Hiljem veetis ta terve elu roomlaste vastu võideldes, pildudes neid keedumunadega (need on valusamad kui toored) ja jättes vahipostide lähedusse vedelema myrgitatud šokolaadi.

Lõpuks läks muidugi kõik sama kurvalt kui Jyri Kukel, kelle Nõukogude okupandid supipatta pistsid. Jeesus jõudis omadega leiva ja veini sisse ning kristlastel on kena komme teda pyhapäeviti nosimas käia. Aga meie kaunistame tema kangelasliku võitluse symboleid ning taome neid yksteise vastu, nii nagu tema oma mune roomlaste kiivrite vastu purustas.


Suure elevuse tõttu ei saa ma jätta mainimata, et tunnen isiklikult inimest, kes on oma silmaga lihavõttejänest näinud. Tõsi, see juhtus umbkaudu 1942. aastal, kui ta oli alles viieaastane, aga pealtnägija tunnistus on igatahes olemas. Minu vanaema nägi samas vanuses Vene revolutsiooni ja mul pole mingit kavatsust selles ajaloolises syndmuses kahelda. No kuulge, kui paljud teie lähedastest tuttavatest on Jeesusega kohtunud? Mina ei tea yhtegi.

Eesti kõige naljakam pank

Hiljuti oli mul õnn ja au käia Eesti kõige naljakamas pangas.

Nad polnud seal eriti harjunud mõttega, et keegi tahab nende juures kontot avada. Miks? Kes? Kust ta tuli? Kuidas ta meist teada sai? See-eest oli teenindusel muidugi eksklusiivsuse mekk man. Olin päeva esimese tunni jooksul ainus klient ning ei jäänud muljet, nagu neil ka hiljem oma järjekorraautomaati tegelikult tarvis läheks.

Misasi on MTY, ei paista suurem osa Eesti panku kuigi hästi teadvat. Ei teadnud nemadki. Mul on kuri kahtlus, et ärirahva arust on "MTY" lihtsalt indiaanikeelne nimi viletsa firma jaoks, nii nagu kehva kytti tähistab sõna "taimetoitlane".

Et inimestel on ähmane ettekujutus Wikipediast, sellega ma päriselt harjunud pole. Olgem ausad, kui Wikipedia oleks pank, siis oleks see maailma suurim. Enamik inimesi usaldaks oma raha Wikipedia kätte märksa meelsamini kui pankadele. Või, mis seal salata, ka maksuametile. Riigi puhul ei või iial teada, mis ta su rahaga teeb, Wikipedia puhul on tulemus igayhel silme ees.

Samas olen siiani tulemusega rahul, nii et olgu siis peale. Mida veidram pank, seda suuremad on nimelt tähtajaliste hoiuste intressid - see on Euroopa Liidu direktiiviga kehtestatud veidrustasu. Kui peaks vastama tõele, et nad Vene raha pesevad, võib arvata, et nad on igasuguste jamade vältimisel eriti hoolikad. (Mitte nagu Swedbank, millega mul on samuti viimastel päevadel olnud õnnetus asju ajada. Muuseas, neil on tänini alles faksid, võtke lapsed kaasa ja minge vaatama.) Kui ma peaksin selle eest raha maksma, et pank Wikipediat teaks, võib minu poolest ära jätta.

Aadressi ja nime ma ei ytle, muidu oleks see reklaam. Aga vihjan, et panga peakontor on kodumaa saatkonnaga yhest uksest ja kõrvalukse taga on strateegiliselt paigutatud kasiino. Nimi nagunii muutub varsti, sest kuuldavasti ostis Eesti kontori ära yks Ukraina kolhoos. See on tore, ukrainlastega on ka eesti Wikipedial lähemal ajal koostööd ette näha. Palume siis teha meile soolapekiylekande.

Raha ei ole võim

Istun konverentsil, kus väike ryhm inimesi seletab suuremele ryhmale, et nood on liikumise liidrid ja ei peaks raiskama aega ega energiat niisugusele mõttetule tehnilisele pisiasjale nagu raha, mil pealegi pole midagi pistmist võimuga. Nii et liidrid peaks tegelema tõsiste asjadega ja jätma mitteliidrite hooleks otsustamise, kellele, kui palju ja milliste reeglite alusel raha antakse.

Olen vana aja inimene: kyyniline, pessimistlik ja uskmatu.

Lõuad pidada ja edasi teenida

Kummaline kyll, aga järsku on kuidagi paljuvõitu neid ministreid, kes soovitavad, et rahvas söögu heinu ja pidagu lõuad. Kas see on mingi nakkus või pole mina lihtsalt varem märganud?

Andrus Ansip: noh, näiteks ACTA-protestide järgne "vabandus" ja solvunud turtsatus "kui te minust väsinud olete, ma lähen siis minema ja kyll te kahetsete! mina ei eksi kunagi!" Vanemuise saalis. Eks neid sõnavõtte ole teisigi.

Jaak Aaviksoo vastuseks meeleheitel õpetajale: "Mina ei tahaks kellelegi ette kirjutada, kuhu ta minema peaks. Eesti on vaba riik, vabadus minna ja valida elupaik, samuti tulla tagasi ja olla Eesti kodanik, on suur väärtus." Ehk siis mine minema, kui ei meeldi.

Hanno Pevkur: "Õpetajate palga osas on haridus-ja teadusminister Jaak Aaviksoo selge sõnumi öelnud. Hetkel ei näe, et minu igapäevaelu streik kuidagi oluliselt mõjutaks."

Jyrgen Ligi: streik on yhe ameti antisolidaarsusavaldus ylejäänud yhiskonna suhtes ja ametiyhingud ajavad väga egoistlikku asja.

Helir-Valdor Seeder: viimatises "Pealtnägijas" näidatud suurepärane esinemine Riigikogu saalis kõlas ysna samal toonil.

Võimalik muidugi, et mul on mõni sest ylbikute seltskonnast ka kahe silma vahele jäänud. Ega ma iga nende liigutust ei jälgi. Aga sellestki on juba selge, et kysimus ei ole yhes või kahes sotsiopaadis, niisugune on kogu me riigijuhtimise kultuur.

Mõnes mõttes on hämmastavgi, kuivõrd kenasti peab paika tõdemus, et kultuuri piirid ei pea, sealhulgas valitsemiskultuuri. Eestis valitseb praegu samasugune stagnatsioon kui Venemaal: võimul on inimesed, kes on veendunud, et nad võivad omavahel kyll aeg-ajalt toole vahetada, kuid ega nad sellepärast veel kuhugi lähe. Aga võimul on nad enda arvates sellepärast, et peavadki olema, niisugune on nende õiglane saatus ja nõnda see jääb, igavesest ajast igavesti. Aamen.


***

Teisalt ei tule poliitikud kunagi väljastpoolt yhiskonda, nad on oma valijate peegelpilt. Vahel kyll natuke kiivas, kuid vähemalt omaenese elektoraadi nägu on nad ikka. Sestap leidub ka vähemaid vendi, kes soliste taustal koorina saadavad.

Martti Aavik: "...streik on väga tugev märk mingi ameti esindajate antisolidaarsusest ülejäänud ühiskonna suhtes."

Leidub muidki hampelmanne, kes on valmis iga teemaga seoses ajalehte trygima. Aga ma tõesti ei taha neid siin loetleda.


***

Huvitaval kombel on ka Tartu Ylikooli eetikakeskuse juhataja paunas ministrikepike. Ses mõttes on kena näha, et Eesti teeb jälle midagi teistmoodi kui muu Euroopa: enamasti on ylikoolide eetikakeskustes Euroopas pigem vasakpoolsed, kes rõhutavad empaatiat ja sotsiaalset dialoogi, mitte vaikiva kuulekuse põhiseid väärtusi. Nagu väike tykike Teeparteid oleks postiga Eestisse saadetud. Mis seal ikka, edukat karjääri!

Inimesed on õpetlikud

Inimesi on igasuguseid, igayks isepidi imelik või imeline. Täna hommikul mõlkus mul meeles yks tuttav, kelle kõige iseloomulikum joon on ehk täiesti uskumatu siirus. Eks sellisel loomujoonel on nii meeldivad kui ka ebamugavad kyljed, enesestki mõista. Aga vahel võib seda siirust ammulisui vahtima jääda kyll. Tegelikult ju väga sympaatne ja haruldane.

Tema teine iselaadne kylg on sydantsulatav soov olla õnnelik. Mida yks inimene siis muud ikka tahta oskab? Ent igayks ei ole ses suhtes sugugi nii kirglik ja järjekindel. Jällegi, vahel võib see pyyd just liigse innukuse ajel lörri minna. Aga kui inime seda tõesti väga tahab, siis tõuseb ta pysti, klopib põlved puhtaks ja kuivatab nina ning hakkab jälle samasuguse idealismiga otsast peale, ikka uskudes ja särasilmselt. Vapustav vaatepilt, ausõna.

See mu tuttav - või võin ehk isegi ytelda sõber - organiseeris endale oma usu ja igatsuse toel tänavu ise jõulukingi, just sellise, nagu tahtis. Kui inimese usk on tugev, võib ta teisele päikse pähe ja kuu selga mõtelda ning lõpuks on see kõik nii päris, et teisedki näevad. Ei, noh, tore, et tal tore on. Hoian pöialt.

Ma ei tea, kas temalt midagi õppida suudan, kuid isegi hämmastumine teeb mõnikord head. Hoiab hinge värske.

Väikeste pertseptsioonide tants

Kui Ylikooli vana keemiahoone remont enam-vähem valmis sai, korraldasid ametnikest koomikud majale nimevõistluse. Eks see oli ette teada, et uueks nimeks Philosophicum saab - ametnikud ei ole enamasti kuigi fantaasiarikkad -, ent mõni tore soovitus tuli ka. Yks sedasorti pakkumine oli "Klaasist loomaaed". Nimelt panid ametnikest märksa fantaasiarikkamad ehitusmehed auditooriumide seintesse maast laeni kõrguvad klaasaknad.

Nagu teada, pööratakse kõik uuendused poole võrra tagasi, et nad ikka korralikult pooletoobisteks jääksid. Nyyd on siis akende keskmine paan mattklaasiga kaetud. Tulemuseks on paras varjuteater: aknast mööduvad mytsid ja jalad, nägusid aga ei ole.

Kikivarvul seistes või maha kykitades saab muidugi näha, kes on sees või väljas. Võib mängida toredat möödujate mõistatamise mängu - näiteks osakonna koordinaatori tunneb punaste pykste järgi ära. Võib seista väljas ning teha seesolijatele varju- või näputeatrit. Võimalusi on palju.

Tänases filosoofia ajaloo seminaris tekkis lyheldane diskussioon, et säherdune palagan sarnaneb nõndanimetatud kartesiaanlikule teatrile: istub keegi toas ja tema eest keksivad mööda mingisugused pertseptsioonid. Mis täpselt seal väljas on, kurat täpselt teab. Aga midagi justkui oleks. Hume'i teatris põhimõtteliselt sama eeskava, ainult vaatajat ei ole kohal.

Mistõttu läks arutlus kysimusele, kas eurooplase mõistus suudab yldse võtta vastu tajumise mõistet ilma tajujata. Ja kui see tõesti nõnda peaks olema, kas sel juhul võis Hume olla näiteks hiinlane. Sest muidu on eelmist väidet raske Hume'i olemasoluga kokku viia.

Ja kogu selle aja möödusid meist mingisuguse obskuurse seminari kylastajad, esinejad või kes tahes. tähendab, juhul, kui nad ikka möödusid. Need võisid olla automaadid. See kõik võis olla puhas näivus ilma mingi reaalse tagapõhjata. Mul pole mingit võimalust seda kuidagi kindlaks teha. Veel enam, ma ei saa tõestada sedagi, et ma ise neid vaatlemas kohal olin. Ma ei näinud ennast möödumas. Põhimõtteliselt oli see võimalik, aga kust mina tean? Nägusid siin ju ei näe.

Ainus, milles ma võin kindel olla, on minu tajud. Midagi ma justkui ikkagi nägin, ykskõik, kas seal siis oli midagi näha või ei, ning kas mind ennastki parajasti nägemas oli. Tajud ja tajumine, väikeste pertseptsioonide lõputu yhtlane rivi.

Kas meil tulevikku ka on?

Hiljuti istus Toompeal koos järjekordne lasteparlament. Piltide järgi tundus igati asjalik punt, ehkki keskkoolinoori lasteks nimetada on veidi imelik - selle sõna järgi ootaks ikka nooremaid näha, vähemalt teiste seaski.

Jäin pilte vaadates mõtlema: huvitav, kui nyyd uksed kinni panna, nad sinna sisse jättagi ja nii-ytelda vanade parlament koju pinsile lasta - kas nad siis suudaksid tõesti asju uutmoodi teha? Või võtaksid uued tulijad kiiresti vanad positsioonid ja nimetused kasutusele, jagaksid ennast Reformi-, Kesk- ja muidufraktsioonideks ning kogu trall läheks vanamoodi edasi?

Sellest tulevik suures osas ju sõltubki. Kas noortel õnnestub neile edasiantavat mõttelaadi piisavalt ignoreerida või jääb kooli ja kodu yhine kasvatus peale ning ainus reaalne lootus on noored yhiskonnast isoleerida, et vähemalt miskigi muutuks?

Lõpetan kysimärgiga, sest kui ma veel yhe lause kirjutan, muutun depressiivseks.

?

Keelefilosoofia seminari konspekt

Keel muutub. Tähendused lahkuvad me sõnade alt,
kuni selgitus, mille kord kokku seadsime,
ei ytle enam kellelegi midagi.
Sõnad on jäänud samaks ega lahku oma kohtadelt,
kuid meie mõtted ei taba enam märki,
nende sisu ei ole enam seal.
Lõpuks ei oska me isegi öelda,
millest mõtlesime eile.
Keel voolab me ymber, petlikult kindel,
vikerkaarevärvilised heiastused selle pinnal
varjavad läbipaistmatut tumedust, mille põhjas
rohelised ideed magavad raevukalt.
Meie oleme vaid nende unenägu.

Tulge täna Wikipedia sünnipäevapeole!

Toimub kell 18.00 Tartu Lutsu-nimelises linna raamatukogus Kompanii uulitsas. Huvitavat juttu räägivad poppide rastalokkidega Eesti noorim doktor Margus Niitsoo ja Karl Kruusamäe. Pärast pakume soolast ja magusat kringlit, kohvi ja teed.

Reklaamin kyll hilja, aga parem kui yldse mitte. Tulge pittu!

Põhimõtteliselt sai mõte alguse sellest, kui millalgi augustis (vist?) andsin Tallinna Televisioonile intervjuu rahvusvahelise Wikipedia 10. synnipäeva puhul ja reporter kysis, kas torti ka antakse. Lubasin, et millalgi saab - paraku olen nyyd oma tegemistega Tartus, nii et TTV ilmselt ei tule.

Paar täpsustust ka. Eestikeelne Vikipeedia saab 10-aastaseks alles 2012. aastal, tänavu sai 9. Ja erinevalt sellest, kuidas Õhtuleht Kruusamäe Ivo hommikul Terevisioonile antud segasevõitu intervjuud refereeris, ei ole "Eesti rekord" mitte 7000 artiklit, vaid 267 739 muudatust (10. oktoobri seisuga TLY filosoofiaõppejõud Andres Luure, keda naljaga pooleks ka eesti Vikipeedia "peatoimetajaks" on kutsutud). Kes konkreetselt kõige rohkem artikleid teinud on, ei oskagi ytelda.

Ajaloo häbi

1920. aastal sõlmisid poolakad Riias Nõukogude Venemaaga rahulepingu, milles jagasid omavahel ära umbes aasta aega tegutsenud Valgevene Rahvavabariigi. Valgevene eksiilvalitsus Kaunases karjus hääle kähedaks, aga teda ei kuulanud keegi.

Pärast Teist ilmasõda lasid norrakad endistel Saksa armee sõduritel miinivälju puhastada. Kui plats puhas, käsutati sakslased sealt risti-põiki yle jooksma. Kokku läks neid sedaviisi kaotsi paar-kolmsada - suure sõjaga võrreldes mitte just eriti suur arv.

Muuseas kasutasid norrakad samasugust kavalat nippi kui ameeriklased ja inglasedki: et sõjavange ei peaks kohtlema Genfi konventsiooni nõuete järgi, nimetati neid mitte sõjavangideks, vaid desarmeeritud vastase võitlejateks. Juriidiliselt on kõik korrektne ja ei pea nii palju syya andma. Ameeriklased laenasid põhjenduse omakorda sakslastelt, kes pärast Poola annekteerimist 1939. aastal leidsid, et sõjavang peaks pärinema mingist riigist, ent Poola riiki ju enam pole. Loogika on raudne.

Needsamad ameeriklased tegid 1968. aastal näo, et Tšehhoslovakkias ei juhtu midagi huvitavat. Käed oli Vietnamis tööd täis ning relvastuse piiramise leping vajas hädasti venelaste allkirja. Nii lõppeski Praha kevad.

Iga rahva ajalugu on sedalaadi juhtumeid täis. Ma ei oska ytelda, võib-olla pole neid mustlastel või sölkupitel, aga võib-olla on need lihtsalt kirja panemata jäänud. Ega keegi neist eriti rääkima kipu.

Selge see, et 1919. aastal interneeritud Vene Loodearmee valgekaartlased ei olnud Eesti iseseisvusest eriliselt vaimustatud. Seepärast eestlased nende edasitungi Piiteri peale ka nii innukalt ei toetanud, nagu lääneriigid lootsid. Kui kommunistide valitsus oleks kukutatud, olnuks eestlastel ysna kama, kas Lääs upitab uuesti võimule tsaari või Kerenski, Venemaa territoriaalsest terviklikkusest oleksid mõlemad peagi rääkima hakanud. Syya oli endalgi vähe, tõved levisid ka, nii et tingimused laagrites ei olnud midagi erilist. Surid, siis surid, bolševike käes läinuks märksa hullemini. Samas, ega meil millegagi uhkustada ka pole.

Loomulikult oli Eesti valitsus Vabadussõjas sundseisus: mehed lihtsalt ei läinud sõtta, kui neile maad ei lubatud. "Oma" riik on tore, aga miks pean mina härraste eest naha turule tooma? Isiklik maatykk on midagi selget ja konkreetset, selle eest võib võidelda kyll. Kuskilt seda juurde ei kasvanud ja Läti ka vabatahtlikult ära ei andnud, tuli baltisakslaste käest võtta. Seitsesada aastat orjaööd, teadagi. Mis saab rahvast, kelle elatusallikas ära võetakse? Midagi ei saa. Umsiedlung pani baltisakslaste ajaloole lihtsalt punkti, lõpulause kirjutas Eesti Vabariik. Kui sakslased laevadele läksid, räuskasid eestlased lehtedes, kui tore on, et Eestis õhk puhtaks sai. Loodus tyhja kohta ei salli, samal ajal tulid nõukogude sõdurid idast asemele.

Ei toimetanud Klooga koonduslaagris ega Tartu näituseväljakul yksipäini sakslased, kui väga me seda ka uskuda ei tahaks. Eestlasi jagus nii Saksa vangivalvuriteks kui Vene julgeolekumeesteks. Kõiges ei ole syydi võõrad.

Eestlaste ajaloos on kyllalt hetki, millest me rääkida ei soovi. Iseenesest pole selles midagi ebatavalist, kõigil jagub neid. Aga kui me neid enda rahvuslikku alateadvusse ei suru, vaid julgeme öelda, et jah, oli sellised asjad, mille yle tänapäeval järele mõeldes on piinlik ja paha, siis on väike lootus, et me neid ehk uuesti ei tee. Ja kui me ei tao vastu rinda karjudes, et kõik rahvad on sigadusi teinud, ainult meie yksi mitte kunagi, sest kõik eestlased on synnist saati vagad ja õiglased - võib-olla saame siis aru ka sellest, et mitte iga venelane ei vastuta Nõukogude okupatsiooni eest ja iga sakslane Maarjamaa ristisõja eest.


***

Mulle isiklikult tundub, et suurte ja ylevate hetkede kõrval peaks me ajalugu kajastama ka muud. Mind puudutab see väga otseselt, kuna teatmeteoste asi on rääkida kõigest võrdväärselt, põhjamata ja ylistamata, mitte kinnistada rahvuslikke myyte. Loomulikult tuleb neistki kirjutada, kuid ei maksa unustada mainimata, et need on myydid. Entsyklopeedia ei tohiks fakte maha vaikida ka siis, kui yhiskond ise ei suuda veel neist kõnelda. Kysimus on, kuidas sellega alustada.

Majandusliku toetuse taotlus

Anna almust, fondikene,
pilla pappi, pandikene,
sularaha, seegikene,
tudengille tolmuselle,
vagabundi vaeselle,
kaamele kirjatsuralle,
et need sandid söönuks saaksid,
tudengid saaks toidetuksi,
ei need hulgused läeks hukka,
ei need tolkamid tohletaks,
magistrandid magaks nurgas.

Objektiivsus, subjektiivsus ja keel

Aeg-ajalt satun ma täiesti ootamatutes kohtades filosoofilistele mõttekäikudele. Viktor Pelevini "Libalooma Pühast Raamatust" leidsin täna näiteks huvitava Berkeley-käsitluse ning isegi tema kurikuulsa tõrvavee retsepti, Vikipeedias artiklite vormistuse ja yhe spetsiifilise loendityybi järjestuspõhimõtete teemal diskuteerides aga komistasin subjektiivsuse ja objektiivsuse otsa.

Subjektiivne on kõik, mille reeglid on määranud subjekt. Vikipeedia puhul võib näiteks tuua artiklite nimed, sisu, liigendus, kategooriad ja Vikipeedia enda nime. Huvitav on siin see, et hulk subjekte leidis neis asjus kompromissi: ylejäänud subjektid võivad sellega nõustuda või mitte, aga kui nad omal ajal otsustusprotsessis sõna ei võtnud, pole neil väga palju kobiseda, kuni uusi osalejaid ei kogune nii palju, et on põhjust senist konsensust uuesti arutada.

Ka intrasubjektiivne, konsensuslik kokkulepe on subjektiivne, kuid see on grupiviisiline subjektiivsus ja säherdusena teatud mõttes laiema moraalse legitiimsuse või mandaadiga kui individuaalne subjektiivsus. Ratsionaalsuse seisukohalt selle legitiimsus muidugi ei muutu, ratsionaalsus huvitub yksnes argumentidest, kuid mõnelgi juhul on vaja yhiskondlikku kokkulepet - sotsiaalsed praktikad selleta lihtsalt ei tööta.

Yks niisugune sotsiaalne praktika on keel. Suur osa keelefilosoofiast on kamarajura, halvas mõttes metafyysika, mis on kyll lõbus, kuid ei kirjelda kuigivõrd keelt nii, nagu see tegelikkuses funktsioneerib. Me ei tarvita ju aredaid, selgepiirilisi mõisteid, mis oleksid definitsioonidega yheselt antud ja mis kõlbaksid traditsiooniliseks loogiliseks analyysiks. Meie mõisted on pigem hägusad, ebamäärased, enam-vähem selge on vaid nende kese, nii-ytelda prototyyp - ent yleminek asjast mitteasjaks on sujuv, vaieldav, sõltuv võrdlusmaterjalist ja kontekstist.

Vares on muidugi must kahe jala ja kahe tiivaga lendav olevus, ent ka valge vares on vares. Yhe jalaga vares on vares. Vigase tiiva tõttu maad mööda keksiv vares on vares. Kui sel pole jalgu ega tiibu, lennata pole sel mõtteski ning see on näiteks roheline, ei ole see tõenäoliselt vares. Aga mine hullu tea.

Keel on liiane, suur osa sellest on ratsionaalse analyysi seisukohalt ylearu. Suurema osa ajast, mil me räägime, ei kuula meid keegi. Kui kuulabki, saab tavaliselt valesti aru. Me mõistame yksteist vaid niipalju, et saaksime omavahel praktilist tegevust koordineerida: yldjuhul, laias laastus, rohkete vigadega. Nyansid lähevad alati tõlkes kaduma.

Põhimõtteliselt on keele synnimehhanism väga lihtne. Kui yrginimene Uugu ytles teisele yrginimesele Uudule "Urgh?", too põrnitses teda natuke aega mõistmatul pilgul, kruttis siis sõrme meelekohal ja keeras magama, jäid nad mõlemad nälga ja surid ära. Kui aga Uugu "Urgh?" sai Uudult vastu innuka noogutusega "Urgh!", nad mõlemad haarasid nuiad ning läksid mammutit kyttima, elasid nad veel kaua õnnelikult ning said palju lapsi. Nii me siiamaani suhtlemegi.

Individuaalsel tasandil kordub sisuliselt sama protsess. Biheivioristlikust vaatepunktist sarnaneb selle algus tingrefleksile: kui iga kord kaasneb toiduga häälitsus "Mämm", hakkan ma lõpuks näljasena ka ise "Mämm" ytlema, lootes, et äkki antakse sellega koos syya. Varem ju anti, õpetab meile induktiivne järeldus - loogika seisukohalt äärmiselt kahtlane, kuid vahel siiski ysna praktiline arutlusmehhanism.

Mul pole aimugi, mis neist silme eest möödaujuvatest laikudest ja kõrvukostvaist helidest on "auto", aga kui seda piisavalt sageli mingit sorti helide ja kujunditega koos korratakse, proovin ma lõpuks järele, äkki saan ise ka mõnele "autole" pihta. Samas võin ma seda sõna eluaeg teistmoodi kasutada kui teised, kui keegi mulle nyansse ei selgita ja ka elu ise mind ymber õppima ei sunni.

Nii et kogu keel on subjektiivne. See tähendab aga, et selles saab "eksida" või "vigu" teha vaid samavõrd, kuivõrd saab rikkuda iga selgelt väljendamata, kõigile arusaadavaks oletatud lepingut.

Inimesed ei mõista abstraktsioone kuigi hästi, me kipub neid ikka asjastama ja konkretiseerima. Kui meil on mingisugune kokkulepe, hakkame varem või hiljem kujutlema, et see on midagi iseseisvat, mis ei sõltu minust ja sinust, mida ei olegi enam nii kerge muuta, mida ei saa tyhistada lihtsalt sõnavahetusega "Ah, hunt sellega." - "Nojah." Me arvame, et see on midagi objektiivset ja yldkehtivat, pyyame leiutada sellele metafyysilisi ja olemuslikke põhjendusi. Selliseid näiteid on palju: kes jahub oma rahva ajaloolisest ylesandest, kes ylikooli, raamatukogu, sõjaväe või mis tahes muu puhtyhiskondliku nähtuse ajatust loomusest, kes yldistab oma isiklikke nappe teadmisi yhest konkreetsest keelest ja omaenese mõtlemisest reegliteks, mis kehtiksid kõigi võimalike keelte ja mõtteprotsesside kohta.

Nii see ju tegelikult ei ole. Palju subjektiivset ei muutu kuhjudes objektiivseks. Sõnaloendi objektiivse järjestuseni võib jõuda juhuarvude generaatori abil, kui see kasutab mitte juhuslikkuse arvutuslikke imitatsioonimehhanisme, vaid radioaktiivse protsessi abil toodetud rida. Kõik muud reastamisviisid on subjektiivsed, need sõltuvad inimestest.

Teisalt pole meil sellisest objektiivsusest kuigi palju kasu. Mõistlikum on jääda subjektiivsuse juurde, kuid teha endale selgeks, et see on meie teadlik valik ja enamgi veel: me valime vaid yhe konkreetse subjektiivsuse viisi paljude teiste seast. Loodetavasti on meie eelistus yhel või teisel moel põhjendatud, ent kui ka pole, võiks see ikkagi olla vähemalt teadlik.

Sageli on praktiline teada, mida sa otsustad - või kui keele juurde tagasi tulla, siis ka, mida sa räägid. Sageli on praktiline olla teadvusel.

Mis arvab Eesti riik kohalikust vene kultuurist?

Ameeriklastel on hea hulk afroameerika uuringutega tegelevaid asutusi, selleks mõeldud stipendiumeid ja muid rahastusskeeme, see on korralikult väljakujunenud uurimissuund.

Kas Eestis on mõni akadeemiline uurimisryhm, mis tegeleb Eesti venelaste ja nende kultuuri uurimisega mitte nii-öelda omaks lõbuks, lihtsalt slavistika, sotsioloogia või kirjandusteaduse raames, vaid eri teadusalasid integreerides, riikliku rahastusega, mis on ette nähtud just nimelt sellele teemale? Mõni stipp või grant, mis pärineks mitte Vene, vaid Eesti riigilt?

Tahaks lihtsalt teada.

Plutarchos, platooniline keskmik

Tekkis kysimus, kas nimetada Plutarchost keskplatonistiks või keskmiseks platonistiks.

"Keskmine platonist" kõlab justkui hinnang, olgu siis olulisuse või kvaliteedi kohta.

"Milline platonist Plutarchos oli?" - "Noh, nii... keskmine. Ei väga silmapaistev ega ka päris hädine. Kõlbas kyll."

Või siis...

"Istusid baarileti taga kolm platonisti. Kaks äärmist läksid piljardit mängima ning kolmas oli Plutarchos."

Teisalt, jah, ega ta kogu platonismi keskne kuju ei olnud, yksnes keskplatonismis.

"Väljakule jookseb number seitse, keskplatonist Plutarchos. Ääreplatonistid on täna Antiochos ja Ammonios Sakkas. Ja nyyd liigub kaamera aristotellaste poolele."

Nii ei sobi ja naa ei sobi. Aga midagi peab inimese kohta ju ytlema!